Sain lõpuks Mari magama ja saan nüüd blogida sellest, millest ma ammu kirjutada olen tahtnud. Selleks on inimeste toitumusharjumused.
Väiksed lapsed tihtipeale ei söö asju. Minu väike vend sööb asju väga valitult ja enamus asju talle “ei maitse”, kuigi ta keeldub neid proovimastki. Mõnikord, kui keegi liiga kaua pinda käib ja sööma sunnib(mina), siis teeskleb ta oksendamist. Minu ema arvates ta ei teeskle, vaid talle tõesti lihtsalt ei maitse. Ei usu eriti, et lapsele maitseb ainult viiner, friikartul ja ketšup. Aga noh, pole minu laps kah.
Veel naljakam on, kui täiskasvanud pirtstagumikku mängivad. Ma saan aru, et on mõned asjad, mis tõesti inimestele ei meeldi. Mul on näiteks artišokk see asi, mida ma võin süüa, aga ei eelista. Sellist asja, mida ma keelduks suhu panemast, vist ei ole.
Näiteks kunagi ei söönud ma oliive, aga iga aasta ikka usinalt proovisin, et kas nad nüüd maitsevad mulle. Lõpuks maitsesidki! Sama ka veiniga. Nii kaua vihkasin ja nüüd armastan.
Mul naabrimees ei söö vist pooli asju siin ilmas. Kogu aeg kui süüa teen, siis naabrinaine halab, et oi, tahaks ka seda, aga näed, ei saa teha – mees, kurask, ei söö seda. Ei söö ta kala ja ei söö ta mereande ja ei meeldi talle pork belly ja jumal teab mis veel.
Mina avastasin eile, et Kardole ei meeldi näiteks pasteet. Maks talle ka ei maitse oluliselt. Aga noh, pasteet ongi ju maksast. Lambaliha ei eelista me kumbi, aga teinekord annab ka seda väga hästi teha.
Selles ongi minu meelest see iva, et proovida võiks ju alati. Mitte raiuda nagu rauda, et oioi, seda ma ei söö ja ma ei taha proovidagi. Mina proovin kõike! Ma armastan mereelukaid, ma võin isegi prussakaid ja jahuusse süüa, nagu aeg on näidanud. Maksa armastan ma ka.
Lasteaias ei söönud ma piimasuppi köögiviljadega. Ma arvan, et ega ma praegu ka seda hea meelega ei sööks, aga kui kästakse, siis peab. Mis seal ikka “saksapreilit mängida” nagu minu vanaisa armastas öelda. Aga ega ma ei mängi ka – minu lemmiksöök on kuivanud leib!
Mida teie üldse ei söö?
143 kommentaari
Samas on inimestel omad põhjused miks midagi ei sööda, nt kui inimene tahab kaalu langetada/hoida vmt siis ka paljusid asju ei
söö, samuti ei pane mindki ükski inimene sööna majoneesi, hapukoort, saia, jahukastmeid kartuliga, praetud kartuleid/liha ja ei
hakka mina ajama nöost sisse selliseid toite mis mulle halvasti mõjuvad, sööma vaid seepärast et keegi tegi ja nüüd viisakusest
PEAN sööma, jmt. 😉
Praetud türgi oad. ÖÄK:D
Ma ei ole ka mingi pirtsutaja. Olen alati seda meelt, et kui ei maitse, siis pole kõht tühi!
Mulle näiteks ei maitse maks. Ma olen seda vahelduva eduga ikka maitsenud, kuid ikka ei meeldi. Küll aga meeldib mulle maksa pasteet ja maksa kaste(noh, maksatükid korjan välja 🙂 ) . Aga, kui vaja süüa, siis küll ma ära söön 😀 .
Tütar mul ei söö näiteks tomatit. Ja seda ei ole ta kunagi söönud. Ei tea miks.
Poeg ei pirtsuta millegi suhtes. sööb kõike.
Elukaaslane krimpsutab paljude toitude peale nina. Aga sööb ikkagi, kui muud pole 🙂 .
Praeguseks olen hakanud juba väga paljusid asju sööma, aga nooremana pidigi mult pigem küsima, et mida sa sööd, mitte, et mida sa ei söö.
Lasteaeda läksin ka hommikul siis kui teised olid juba ära söönud ja õhtuti ka enamasti ei söönud. Kooli läksin, siis ma ka kunagi sööklas söömas ei käinud vaid võtsinnäitek somale õuna kaasa. Kui kellegi sünnipäeval käisin, siis jõin ainult morssi ja sõin leiba, sest ma ei söönud ühtegi salatit ega torte/kooke. Ma usun et vanematel oli ka teinekord mind piinlik kuskile söögikohta kaasa võtta, kuna ma midagi ei söönud ja seega mulle midagi ei tellitud ka, vaid ma sõin seal tavaliselt nende leivad ära ja seega nad arvasid raudselt, et kõik arvavad, et nad oma last näljas hoiavad.
Ahjaa ja kuna ma siuke pirts olin, siis oli mu vanematel raudselt väga raske. Ja nüüd ma usun et kui ma kunagi lapse saan, siis ta teeb mulle selle kõik tagasi
Üldiselt üritan proovida kõike, kuid meelsasti ei söö kala ja kitsejuustu. Ainuke asi mis mul tõesti okserefleksi tekitab on ruccolo, juba selle lõhnast hakkab paha.
Ruccola ei ole jah eriti hea, mulle ka niiväga ei meeldi.
Ei söö ainult üht asja -lagritsat. See on minu arust ilge. Muidu olen julge kõike proovima:-)
Kui ma noorem olin, pirtsutasin täiega ja ei söönud enamus toite. Siis kui ise süüa tegema hakkasin, tuli ka hea isu:P
Pekk on vist ainus asi, mida süüa ei suuda, no ei lähe alla. Oksendamiseni ei jõua, sest no suust alla ei lähe. Ei leia ühtegi põhjust ka, miks peaks seda sööma harjutama. Muidu on toite, mis ei maitse ning pigem väldin – sinep nt, ei saa aru, miks toidu maitset selle ollusega rikkuda, keedetud munad, eriti munavalge. Munaga üldse see, et parem kui on toidu sees, mitte eraldi – või kui siis nii, et kollane ja valge segamini.
Lapsena olin see, kes maksakastest sõi ainult kastme osa, mitte maksa. Samas maksapasteet oli (ja on) üks lemmikutest. Üritasin aastaid ise ka aru saada, miks. Kuni sain kord maitsta maksakastet, kus maks täitsa söödav oli- selline mõnus pehme. Selgus, et ülekõrvetatud kõvad maksatükid ei maitsenud lihtsalt.
Need toidud, mida ka suure näljaga alla ei suuda pressida on vedel muna, lumepallisupp ja kitsejuust/kitse piim. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik süüa juustu, mis maitseb sama moodi kui lõhnab loomaaed. Võimalusel jätan puutumata peki ja peedi.
Ma pean end seesuguseks imelikuks, kellele paljud asjad ei maitse, aga on väga vähe neid asju, mida ma ei söö. Mulle ei maitse kana, aga söön seda küll kui muud pole, mais ja herned pole ka eriti meele järgi, aga kui toidu sees on, söön ära. Üldiselt kehtib minu jaoks arusaam, et see kes süüa teeb, valib, mis sinna sisse paneb, seega kui mina ise süüa ei tee, pean leppima sellega, mis teised on teinud ja kui mul kodused teised süüa ei tee, siis panen oma maitse järgi asju mina- nemad, kas söövad või teevad teinekord ise süüa.
Oliivid ja sinihallitusjuust meeldivad mulle vaid selle pärast, et nad on vastiku maitsega 😀
Teadaolevalt on vaid kolm asja, mida ei suuda süüa (nendest asjadest, mida proovinud olen, sest maakana mingeid keelt sõlme ajavaid asju pole proovinud), Üks, mida ei suuda süüa, on leivasupp- proovisin ja ajas öökima, teine asi on puuvilja kissell- juhtus sama, mis leivasupiga ning viimasena porgandi pirukas- lapsepõlves soojas autos soojad porgandipirukad ajasid oksele ning nüüd hoian eemale. Rosinaid niisama suudan süüa, aga kui need on kuskile sisse topitud, siis ei suuda. On kuidagi nätsked ja tuleb silme ette kujutlus, kuidas kärbes hamba alla jääb.
Mina olen see hull kes sööb küll kõike mida saab, reisidel proovin ja toitun alati kohalikust köögist jne. Kahjuks ei saa ma süüa sünnist saadik muna- tekib kohene toidumürgitus, kõriturse. Allergiateistid näitavad ka munaallergiat 110%. Ehk siis ma lihtsalt ei saa süüa ühtegi asja, mis kasvõi milligrammi muna sisaldab, näiteks nagu kõiksugu koogid ja tordid ja majonees jne. Muna pannakse hämmastavalt paljudesse kohtadesse sisse näiteks ka keeduvorsti ja viineritesse, mitte kõikidesse aga osadesse. Seega kõik, milles on muna – ei saa süüa. Ei ole harvad vanema generatsiooni sünnipäeva lauad, kus saan süüa vaid musta leiba ja morssi.
Minul on väga raske elu. Nimelt ei söö ma paljusid asju. Esiteks punased supid, kapsasupp, supp kus on sees hapukurk – ühesõnaga väga paljud supid. Sellel on tegelikult väga lihtne põhjus – väiksena ma vaid neid sõin ja millegipärast lõi justkui blokki ette. Mu mehele selle eest meeldivad punased supid – lahendus on lihtne – purgisupp. Selle peab ta aga ise keetma, sest ma isegi lõhna ei kannata! Lõhna tundmine toob okserefleksi üles. (btw mitte ühtegi purgisuppi ma ei suuda ise süüa).
Teiseks ma ei söö vürtsikaid toite. Lisaks ka soolatud toidud ei kuulu minu menüüsse. Ma lihtsalt ei suuda selliseid asju suhu pista! Ise toiduvalmistamisel ei kasuta, ja kui kellelegi ei maitse, siis sool on laual! Eelistan pigem maitset toidule tuua erinevate maitseainetega – milleks ei pea olema sool, pipar 🙂
Ah jaa… Ma ei söö ka valget shokolaadi ja kookost.
Ja viimaseks, ma vihkan keemiaga segatud toitu – kiirtoit (mac, hess), maggi segud, mingid kastmed jne…jnee… Lihtsalt ei suuda süüa. Sama on nt juurviljadega – ostan 20 korda kallimat kurki, sest hispaania oma ei sobi minu meelest salatissegi.
Raske elu mul, mis muud
tohib küsida, mis maitseaineid sa kasutad?
Täitsa oleneb asjast. Väga palju kasutan nn. pulbreid. Kukeseenejahu (vms), till-i kasutan palju, (üldiselt seente ja marjadest tehtud jahud suht lemmikud), lisaks veel sidrun, aedruut, basiilik, ingver, küüslauk, petersell, tüümian jne.. 🙂 Neid asju on väga palju.
Mina nt ei söö praetud või marineeritud kala. Või siis mingid sprotid õlis või mis iganes. Aga ainuke kala mida ma söön on tuulehaug ja seda ka siis kui see on suitsetatud või kuivatatud. Siis paljalt ei taha väga krevette, pm nagu et panen mingi salati sisse jne, aga kui nt on pitsa peal ja küpsetatud siis on ok. Veel ei meeldi mulle peedisupp(boršisupp). Maksa ma ka praetuna või kastmena ei söö, aga maksapasteeti söön. Siis praetud või keedetud mina ajab mind suisa oksele. See on niiiii jälk. Lambaliha ei taha ma väga, kuna sel on siuke vastik rasvamaitse ja kogu suu oleks ka nagu ära rasvatatud :D. Ja siis ma ei söö veel kiselli ja putru koos, eraldi söön, koos aga mitte. Ja no soolalõhe on ka asi, mis toob kohe okserefleksi esile. Keedetud/hautatud köögiviljad pole ka just lemmikud. Toorena nad meeldivad- siis võin porgandit, kapsast, kaalikat jne vabalt näost sisse ajada. Eks ma proovin ikka kõike, aga kui ma tean, et ma see mulle ei maitse, siis ma seda võtma ka ei hakka. Parem võtan asju, mis mulle meeldivad. Ja veel peab toit mu jaoks ilus olema. Mingit koledat või haisvat toitu väga suhu ei topi.
praetud või keedetud sina?
Söön kõike, aga väga ei armasta sibulat, maisi, oliive ja tatart. Aga kui kuskil külas on need toidu sees, siis söön ikka ära küll. Ei meeldi eriti inimesed, kes pirtsutavad iga toidu peale, mis natukenegi teist moodi maitseb. Elus tulebki võimalikult palju einevaid toite maitsta, et saada erinevaid kogemusi. Eriti ei saa aru täiskasvanud naistest, kes muidu nii viks ja viisakad välja näevad, aga kui söögilaua taga istuvad, siis hakkavad vinguma, et see ja teine ei maitse.
Hea soovitus neile, kui ei meeldi ei pea sööma ega ka kommenteerima, aga vinguda ka ei tasu iga asja peale!
Ja nagu öeldakse, pole olemas halba toitu, on vaid halvad kokad! Või no halvasti valmistatud toit 🙂
Mina näiteks ei söö üldse kohupiima/kohukesi , arbuusi ja pirni – olen küll proovinud maitsta aegajalt aga 20 aastaga ei ole suutnud ikka need asjad meeldima hakata 😀
Selle postitusega ma ei nõustu eriti… Miks ma pean sundima sööma end asju, mida ma olen proovinud ja ma tean, et mulle ei maitse? Mitte keegi ei saa sundida inimest sööma või viisakuse pärast toitu alla neelama. Iga inimese matsemeel on ju nii erinev, rääkimata sellest, et mõnel inimesel on allergiad mõnede toiduainete vastu ja siis ei saaks nagunii süüa. Ma saan aru jah, et lapsed pirtsutavad, aga täiskasvanud inimesel on juba väljakujunenud maitse toitude osas. Ma saan ka sellest aru, et asi on valmistamises, näiteks mõni sööb toorest muna, aga minu ei suudaks seda küll suu sisse võtta. Samas keedetud ja praetud muna läheb väga hästi peale. Aga see ei tähenda seda, et ma hakkan kuskil seltskonnas viisakuse pärast endale toorest muna sisse ajama, et mind pirtsakas ei tembeldataks. Kui ma ei soovi, siis mul on õigus öelda ei. Minu arvates on toitumine väga isiklik asi ja kui sa elad kellegagi koos, siis tuleb arvestada ka kaaslase toitumiseelistustega. Näiteks kui ma teen süüa, siis oma mehe toidu sisse ma ei topi asju, mis talle ei meeldi ja õnneks vastutasuks arvestab ta alati minuga täpselt samamoodi. See, et sa, Mallu, oled nõus sööma kõike, mida sulle ette pannakse, ei tähenda, et kõik peaksid sellised olema ja see ei anna sulle õigust teiste inimeste maitse-eelistusi kritiseerida.
Lausa lugesin oma postituse uuesti läbi, et leida seda kohta, kus ma teiste maitseelistusi kritiseerin. Ei leidnud..
hahaha, ma mitmest kommentaarist lugesin, et kaamliila ja kaamliila, millegipärast lugesin seda kaam-liilia, mis kuradi asi see on 😀 ja mingi hetk sain aru, et oih, hoopis kaamli-ila 😀
Mul läks ka juhtmesse sest meil oli see koolis ikka kaamlitatt mitte KaamLiila 😀
piima-juurviljasupp on väga hea 🙂 või noh, kui ma ise teen. lasteaia oma ei ole hea 🙂
aga ÜLDSE ei söö ma leivasuppi. ennem surm, ausalt.
poiss (12) on sellise suhtumisega, et “ma ei söö parti, sest ma ei ole kunagi parti söönud”. tüdruk (9) aga ilmselt emasse, ehk valmis katsetama ja proovima ja üldse meeldib talle süüa 🙂
Oliive paljalt eriti ei eelista, aga kui kuskil toidu sees on, siis küll söön. Kõige vängemat lagritsat kah ei armasta, aga see, mis on nende värviliste kihtide vahel, meeldib küll. Proovida tahan küll erinevaid asju, sinihallitusjuustu varem ei söönud, nüüd üks lemmikasju, ka samamoodi proovisin aeg-ajalt, kuni maitses. Toitudest ei meeldi eriti plohv, aga kui muud ei ole, siis söön. Must kohv ka ei maitse, aga lõhna jumaldan. Samas latte meeldib. Igasugused mereelukad on lemmikud, sushi on üks lemmiktoitudest grillitud suvikõrvitsa kõrval. Eelmisel aastal proovisin esimest korda merekarpe, mille tekstuur oli harjumatu, kuid maitse üsna ettearvatav.
Minule samuti ei maitse piimajuurviljasupp. Kui vaja siis söön nurisemata ära ja oksele ei hakka aga hea meelega valiks midagi muud. Juurviljasupid ja piimasupid eraldi maitsevad väga. Va lumepallisupp kuna see on magus ja magus piim mulle eriti ei maitse. Meega piima ka ei joo aga no kui vaja siis jällegi- joon ja oksele ei hakka aga eelistaks kuuma piima ilma meeta 🙂
Tükk aega oli tõrge peedisalati vastu kuna lasteaias sunniti seda sööma niikaua kuni oksele hakkasin. Nüüd olen õnneks üle saanud kuigi võttis ikka paarkümmend aastat aega 😀
Lapsena ei maitsenud ka seened ning osad kalad (heeringas jms). Nüüd aga armastan mõlemaid.
Laps ka seeni ei söönud seni kuni võtsin ta metsa seenele kaasa ja sestpeale suur seenesõber 😉
Siis veel ei armasta eriti suurte tükkidena hautatud kaalikat, porgandit, kõrvitsat, peeti (pajaroa, suppide sees väiksemate tükkidena söön) aga samas mul on üks sugulane, kes on selline superkokk, et teeb ka kõige ebameeldivaimast toorainest sellise gurmeesöögi, et laku näpud ka pärast puhtaks… ja tema juures söön neid asju alati.
Oliive ka ei armasta. Aegajalt proovin, et äkki… aga ei… hallitusjuustuga sama lugu ja köömneid ka eriti ei taha. Eriti leivatoodete juures või siis hapukapsa sees.
Putrusid eelistan soola ja võiga ning enda tehtult maitsevad kõige paremini 🙂 Hirsiputru lapsepõlves keegi ei teinud ja sellega oli natuke raske harjuda aga nüüd läheb samahästi nagu teisedki.
Kahjuks aga oma lemmikpudru toorainet pole aastaid enam leidnud- kui keegi näeb kusagil müügil odramannat siis ma niiiiiii tahaks seda.
Tigude fänn ka eriliselt ei ole va 1 kord kus sain mingis veinimarinaadis väga häid isendeid…
Rosinate vastu pole midagi kui nad just ei ole jäätise või kisselli sees 🙂
Praetud maksa ja maksakastet ei kannata aga samas pasteeti võin kasvõi ilma millegita vitsutada… võta kinni siis 😀
Keelt ka ei söö aga selle vastu on vist mingi vaimne tõrge, millest pole üle saanud. Mäletan,e t sõin keelekaste ja maitses… seni kuni keegi mainis, et keele kaste ja siis pidin küll oksele hakkama ja ei suuda enam süüa ka seda.
Tuli meelde siiski ka 1 asi, mis oksele ajab. Soome piimatoode nimega Viili? on vist. Selline limasarnane ja suht maitsetu kuigi tavaliselt süüakse seda vist moosiga vms. See on küll üks vastikumaid asju, mida tean. Nn kaamliila ehk karamellikisselli võin igal ajal enne seda süüa 😀
Nii pikk jutt aga muidu üsna kõigesööja. Meil vanaisa ei kannatanud silmaotsaski pirtsutamist niiet olen harjunud ka mitte eriti head toidud ikkagi ära sööma 🙂
Ma lähen millegipärast lihtsalt meganärvi, isegi vihaseks, kui inimesed pirtsutavad, et ei söö seda, teist ja kolmandat. Igast asjast saab kokata midagi maitsvat! Tõesti – mingit saksapreilit ei tasu mängida 😀
ma söön ise kõike. raseduse ajal hakkasin sööma heeringat, sinihallitusjuustu, sokolaadi, oliive, viinamarju, õlle hakkas ka maitsma, maksa. enne rasedust ei suutnud neid asju süüa. see selleks.
lastega mul rohkem jantimist, kuna neid mul paras ports.
1. ei söö punaseid asju, nr 2 ei söö rohelisi.
kuna töötan toitlustuses, siis võiksin pirtsakatest viu-viuh inimestest kirjutada pikalt.
tähelepanek, nr 1. pirtsutajad kõige suuremad on labidamehed. lihtlabaesed taksojuhid, traktoristid ja üllaülla raamatupidajad, koristajad ka. alati nende vigisemist kuulates tekkis küsimus,mida ma siis ka neilt küsisin, kas kodus süüakse kalamarja ja ööbikukeeli? küll ei sööda sibulat, küll maksa, küll kanakintsu, küll guljassi…..jne. jne.
Loen ja imestan, kui palju on neid, kes NII palju asju ei söö. Ja, et mõni neiu veel elus on, kui mitte miski hea ja tervislik suust alla ei lähe … aga ei, ma ei kritiseeri! Oma asi, mida sööte, peaasi, et hing sees selle piskuga, mis kurgust alla läheb… 🙂
Ise olen kõigesööja… Kahju tegelt, et on nii palju häid asju, mida mõni ei taha proovida või ei saa allergia pärast. Food equals Love! 😉
Ma olen kuulun nende inimeste hulka, kes on ka tegelt n.ö pirtsakas süüa. Esimene selline mitte söödav asi minu jaoks on SIBUL, ajab öökima nii kui tunnen seda kusagil toidus. Mingi teema on mul paprikaga. Oliivid on järgmised kohutavad asjad. Ja lasteaia trauma on mul ka köögivilja piimasupist, ainuüksi mõttest on juba kergelt paha. Kaerahelbe pudruga on ka mingid kohutavad traumad. Tavalist juustu ma ka ei söö, ainult sulatatud versioonis. 😀
Mingite toitudega on nii, et oleneb, kuidas/ mis kujul need tehtud on, sest söögi tekstuur mängib ka asja juures rolli. Mõni asi on poolkrõmpsuna jube hea, aga pehmeks hautatuna lihtsalt jube, no on selline vale tunne suus. Näiteks elasin ma mingi aeg välismaal ühe nigeerlase juures, kes aeg- ajalt tegi mingit rahvustoitu, mille maitse oli suht ok, aga sinna sisse pannakse mingit taime, mis muudab kogu toidu paksu tati sarnaseks (selline veniv lima) ja no lihtsalt ei suutnud seda süüa. Maitsesin ära ja ütlesin, et sorry, aga ma tõesti seda süüa ei suuda. Inimene sai minust aru, ütles, et ega ta vist isegi sööks, kui poleks titest saati harjutatud.
Lõhnaelamus on kindlasti oluline ja ma saan täiesti aru nendest inimestest, kes keelduvad isegi proovimast mingit asja, öeldes, et see neile ei maitse. Lõhnataju ja -eelistused on inimestel erinevad ja kui juba lõhn on eemaletõukav, siis tekibki blokk.
Üldiselt ma olen ka võimeline suht kõike sööma, tõsi, mõnda asja ainult siis, kui tõesti peab (näiteks külas olles viisakusest), vabatahtlikult ei sööks (piima- tangusupp, piima- juurvilja supp, lihtsalt piim, praetud sibul, sinihallitusjuust).
Mõni asi muutub söömiskõlbmatuks ülemaitsestamise tõttu. Näiteks korealaste kimchi (kapsas tšillipipraga). Noh, eks seda annab ka veidi mahedamalt teha, aga ma olen saanud maitsta sellist, mis põlketas ikka korralikult. Kindlasti saab oma taluvust harjutada, aga miks peaks? Pigem maitsestada mõõdukalt, nii et toidu maitse on ikka ka veel tunda.
Kanaliha ja teisi sulelisi ei suuda lihtsalt proovida ka 😀
Ma ei söö kookoshelbeid. 😛
Mina ei söö ka piimasuppi aedviljadega – lapsepõlvetrauma 😀 Ja siis ei söö ma veel igast molluskeid ja värki. Kala söön, aga just mingid kalmaarid, kaheksajalad, rannakarbid jms jäävad minust küll puutumata. Keedetud porgand on ka selline, mida väga ei eelista, aga söön ära ikka. Ja seened on väga head, aga teiste korjatud ja tehtud seeni ma küll ei söö. Ainult kui ise korjan ja valmistan ka.
Mina olen üks neist “saksapreilidest”. Ja ma olen tegelikult sellepärast väga kurb. Samas ma ei vingu ja virise lauaääres MITTE KUNAGI. Ja mitte keegi ei pea kuskil minu pärast oma menüüd ja retsepti muutma. Selliseid eksootilisemaid asju ma ei hakkaks mainima aga just selliseid, mida teised söövad vaat, et igapäevaselt.
Tatrapuder- Juba väga väiksena ei söönud. Kui ema tatraputru tegi siis teadsin, et kööki ei tohi minna. Mulle hakkas see lõhn juba vastu. Nüüd eelmine aasta mõtlesin, et prooviks tatrapudru dieeti. Tegin siis tatrapudru valmis, et misasja ei saa ju olla nii hull. Ja noh… paar ampsu suutsin alla neelata aga see oli ka kõik. Lihtsalt hakkab vastu.
Seened- olen ka maitsnud neid. Kõik isutavad värske kartuli ja seenekastme järele. Proovisin siis ka. No ei maitsenud. Samuti enamuste singipitsade peal on seened. Proovisin siis silmad kinni pigistada seente osas. Ega ma oksele ei hakka aga tõeliselt ebameeldiv tunne jääb suhu. Hakkab suus ringlema. Vähemalt proovisin.
Sült, pikemat juttu pole.
Verivorst-varem sõin. Siis järsku lõpetasin.
Vorstid, viinerid, kalapulgad- panen need kõik ühte patta. Lihtsalt ei suuda süüa kanaliha massi vms. Puhast liha söön. Aga mingi ollus, mis on segatud toiduvärvidega ja kus lihaprotsent on 5 vms siis no ei…
Ma ei joo piima , aga seda ma ei tee nii juba aastasest saadik , ma olen proovinud seda juua , aga piima maitse ei meeldi mulle . Siis ma ei pane väga hea meelega munakollast suhu , aga kui see on söögi sees , siis pole hullu , majonees on mulle vastukarva , olen proovinud süüa seda , aga sellel on mulle ebameeldiv maitse ja ma pigem eiran seda , aga salatite sees võin seda süüa , kui on hapukoorega segamini. Siis seened pole mul just kõige paremad sõbrad , kukeseeni võin vabalt süüa , aga kõik ülejäänud seened tekitavad nagu vastikust , aga sellel oma lugu ka minevikust miks ma seeni väga ei taha . Muidu ikka üritan kõike süüa , proovin uusi asju ka ikka hea meelega .
Olen kõigesööja. Ei suuda meenutada ühtegi asja,mis vastu hakkaks või lausa OKSELE ajaks. Kaldun arvama, et see on õpitud rumalus. Elu on ju nii piiratud, kui nii paljusid asju ei söö! Ise ei kujutaks elu ette pirtsaka mehega. Eile Naistelehes kirjutas, et tuleb järjepidevalt proovida ja hakkabki maitsema.Täiskasvanutel oli vist ca 15 korda ja lastel piisas 7-st. On tulnud ette oksendamisega viirusi, peale mida just sel ajal söödud toit ei maitse aastaid, aga see läheb üle!
Üldiselt söön kõike ja ei pirtsuta. Ka ei meeldi toitu ära visata. Lapsepõlvest peale ikka austus toidu vastu. Kuid, kalamari on küll selline asi, mis jäägu vene bojaaridele (ning kuna mul mees poole kohaga kalur, siis jäägu see talle preemiaks töö eest 😛 ).
On 2 asja, mida ma ÜLDSE EI SÖÖ. Olen vanemaks saades proovinud, aga lihtsalt ajab oksele.
Sibul ja makaroni-piimasupp, 2 asja, mis minu meelest maailma üldse olemata olla võiksid.
Kalasupp mulle ka eriti ei meeldi, kuid kui tehakse söön ära.
Oliivid ei maitsenud kunagi mulle ka, aga nüüd on need mulle väga meeldima hakanud 😉
Ma ei saa aru, kuidas saab sibul mitte meeldida 😀 Kui sa vähegi kokkad, siis annab see ju kastmetele ja puljongitele niiiii hea maitse 🙁
Just, kui mu mees sibulat ei sööks peaks ma ta maha jätma vist või nälga surema… ilma sibulata on paljud toidud ikka jube tuimad 😀
Mulle ei meeldi paprika lõhn, et kui ma ise seda ei lõika lahti siis söön heameelega 😀 Veel ei meeldi mulle kruubid ja herned suppide sees aga selles süüdi ilmselt lasteaias saadud kõhuviirus just sellise supi päeval 😀 Pikka aega ei söönud ma ühtegi suppi, kus olid herned/ kruubid…siiani ei söö meelsasti. Aga elukaalase lemmik supp on hernesupp, üle paari kuu olen nõus seda purgisuppi tegema. Ja ei sega kui teised söövad, ise ei taha väga.
Mul vennal samamoodi õunakoogiga, kunagi väiksena oli hull lemmik sõi üks pea terve plaadi õunakooki, hakkas paha sellest ja nüüd ei söö küpsetisi, kus sees õun. Aga muidu õuna sööb.
Mulle ka hernesupp väga ei meeldi, aga kord aastas kausikese võin ikka süüa 😀
Piim ja enamik sellest tehtud toidud ja tooted. Lapsest saadik. Ei maitse. Teine asi on need, mida väldin tervise tõttu. Liha üritan vältida ja süüa võimalikult palju värsket toorest kraami (puuviljad, juurviljad, salatikraam).
Ma ei armasta halvaad ega piimasuppi, kuid söön neid kui tehakse.
Ei kipu ka uusi asju proovima, kuid olen niimoodi nii mõnestki heast asjast ilma jäänud. Ma ei kujuta ette, miks ma varem pole söönud heeringat hapukoore kurgikastmes – nii hea asi tegelikult , samamoodi linnulihapasteet mida ei maitsnud, kuid kui ära maitsesin siis sai üheks lemmikuks.
pekk ja sült!
Ma võin ka absoluutselt kõike süüa, pole probleemi.Aga on üks asi mida ma ei taha näha ka – lagrits. Vähhhhhhhhh! Konservides kaladest pole ka eriti huvitatud aga kui nälg oleks siis läheks need ka 🙂
Mina ei söö sea- ega loomaliha, ka sinki, vorsti jne ning ei joo piima. Kõiki piimatooteid tarbin küll. Neid toiduaineid ei tarbi mitte selle pärast, et niiväga ei maitseks, vaid pigem selle pärast, et nii on tervisele parem ja peale liha-piima tarbimist oli kõhus alati vastik ja raske tunne ning olemine läks loiuks. Heeringas on ainus asi, mida maitse pärast ei söö ning lõhet söön ainult ahjus küpsetatult. Vorstikastet ei söö ka kuna iga kord tuleb silmeette pilt kui algklassides klassiõde selle taldrikusse tagasi oksendas.
Ainukene asi, mis mulle tõsiselt ei meeldi on oliivid. Need on nii ebameeldiva maitsege, väkk. Aga no, kui ma kellegi juurde lähen, kes on toidu sisse oliive pannud, siis suudan need tervena alla kugistada ka, mitte ei hakka pirtsutama. Keegi mainis ka keedupekki. Seda vast ka ei sööks. Aga muidu ei ole toidu suhtes eriti valiv ja viisakusest toidutegija vastu läheks häda korras kõik alla.
Ma söön ka heameelega kõike ja isegi kui on miskit mida proovinud pole ja tundub mitte isuäratav siis ikka annan voimaluse. Kusjuures eestis olles ei meeldinud mulle lammas,kuid uus meremaal olles hakkasin seda jumaldama,aga eks see uus mermaam olegi kuulus oma maitsvate lammaste poolest.
Hahaha, mul sõber kokk ja tema pruut lõpetasid seal just lihasöömise ära, sest maitsev ja kvaliteetne liha läks ekspordiks ja kohapealt sai ainult halvastimaitsevat saasta nende sõnul 😀
Vot minul on samamoodi, ei meeldi mõni asi aga söön ikka. Nt makaronid ei meeldi aga ikka söön. Kanaga sama lugu, no maitsetu liha aga ikka söön. Lapsena maksa vihkasin ja keedetud porgandeid, nüüd ajan kahe suu poolega sisse ja mehegi maksa ja porgandi usku keeranud. Niiet vabalt võib öelda, et olen kõigesööja 🙂 Ja toitumisharjumuste puhul mis mind nt häirib on see kui on mingi asi mida ise suu sissegi ei võeta, sest ajab kohe oksele(ei ole aru saanud kuidas selline asi võimalik on) ei anta ega tehta juba põhimõtteliselt lapsele ka. Kuidas saavad inimesed teada, mis neile ei maitse ei maitse lapsele ka.
Oliivid on täiesti out. Olen korduvalt proovinud, aga no kohe üldse ei maitse.
Maksa ei söö, aga pasteet maitseb küll.
Tavalist sibulat ei taha kohe üldse, aga pärlsibulad maitsevad väga 😀
Veel ei maitse seened..
Aga muidugi kui kuskil toidu sees on ja kogemata söön, siis ära ei sure 😀
Hmm, asjad, mida mina näiteks ei söö: maks, neerud, aju, süda (kõik söödavad siseelundid), ulukiliha, küülikuliha, koriander, neid rõvedaid raipesöödikuid silmusid, valget kala, kalamarja, pekki, verivorsti (mõte sellest, et peaksin verd sööma, ajab mind oksele). Harvemini söön kanamuna, ilmselt mingi lapsepõlvetrauma sellest, kui söin täidetud mune pulgakommiga ja siis terve öö kettisin.
Lisaks tahtsin veel mainida, et osadele inimestele küll maitseb maks (jt siseelundid), kuid miks kuradis te neid sööte – nendes langundatakse ju kõik mürkained, millest organism tahab vabaneda. 😀
Mina ei söö seeni, pekki ühelgi kujul, oliive, ka igasugu molluskeid, kabatšokki, hallitusjuustu, silmusid.
Ma ei suuda süüa toorest paprikat, maitse poolest veel saaks hakkama aga peale söömist hakkab midagi organismis nii vastu, et keerab sees ning käin ja kõõksun veel tükkaega. Lisaks ei söö ma oliive, olen maitsenud – ei istu, aegajalt satub kuskil supi sees või mujal ikka suhu ja jätkuvalt ei maitse. Pole midagi teha ning miks ennast sundida kui vastumeelne.
Ja siis on muidugi veel kamajook, lapsena sain sellest trauma ühe intsidendiga ning siiani ei lähe sisse. Ülejäänud toitudega on pigem selline eelistamise küsimus aga üldiselt ei pirtsuta millegi muuga.
Inimesi on erinevaid, nagu ikka.. Ma ise pean end pigem kõigesööjaks, aga samamoodi on asju, mida eelistan rohkem ja mida sööks pigem siis, kui midagi paremat pole ja nälg kipitab.. Oliive ma vist ei söö üldse, kuigi väga tahaks, et need maitseksid. Samas vähesel määral olen proovinud neid peenekshakitult nt pasta vms söögi sisse panna, sest see spetsiifiline maitse annab tegelikult nii palju juurde. Mereande võiks ma aga elu lõpuni iga päev süüa, nii maitsevad! Eriti, kui kuskil reisil käies suuri krevette grillitakse jne, nämm! Igasugused magusad joogid vahetan nüüd iga kell tavalise mullita vee vastu – üldse ei isuta mingi poemahla või limpsi järgi.
Aga elukaaslasele ei meeldi mesi ega meelõhn üldse, ju mingi lapsepõlvetrauma.. Olen talle siiski selgeks teinud, et suhkru asemel tee sisse on seda kasulikum panna. Ja meekoogi vastu pole ilmselgelt midagi 😀 Äiapapa seevastu on ka mingite traumadega vist 😀 Ei söö värsket kurki ega paprikat, makarone ka ei söö, nii et kui tema lõunalauas on, pole mõtet pastat teha.. Ja tomat hapukoorega ajab kõhu valutama, nii et neid saab söögikorra ajal ainult ühte korraga süüa.
Mis teha, igaühel on omad kiiksud 🙂
Mul meenus et ma ka ei söönud värsket kurki vahepeal… ja sellepärast, et mul käis see materjalihammustamise hääl läbi kolju 😀 aga läks üle sama ootamatult kui tekkis see vastumeelsus.
Sibul, oliivid, sushi, seened ja need toor grillvorstid on out minu jaoks. Kunagi sain nendest toor vorstidest toidumürgituse, ilmselt oli halvasti küpsetatud, enam igatahes need alla ei lähe.
Loen neid kommentaare ja mõtlen, et mida need inimesed siis üldse söövad, kui peaaegu ükski asi ei kõlba?
Ise söön vist kõike. Mandariine ja apelsine eriti ei armasta, sest nende lõhn on ebameeldiv. Samuti arvan, et ei suudaks jänest või põtra vms süüa, vaimne blokk tuleb ette. Ehk siis sööks ja kiidaks, kui ei teaks, mis liha mu taldrikul on. 😀
Kala, seened ja herned on põhilised asjad, aga muidu on samamoodi nagu sinul, et vahepeal natuke ikka proovin, et kas ma NÜÜD söön! 😀 Heeringat ja hapukoort sõin mingi aega tagasi, kuigi ametlikult ma ei söö seda. Samas paneeritud kala ja kalapulki söön ja väga maitseb, sest see polegi mingi õige kala. 😀 Siis söön ka, kui ma ei viitsi seletada kellelegi, et ma midagi ei söö, nt kui sünnipäevalaual on salat, kus sees on herned, siis #phhuileib, söön ära need herned. Minu jaoks polegi niivõrd asi selles, et mulle nt ei maitse seened ja herned, vaid neil pole mingisugust maitset minu jaoks, ma võin neid süüa, aga ma ei saa sellest midagi. Kala puhul ma saan aru, et sellel on vähemalt maitse… aga see maitse on minu jaoks natuke veider.
Hapukoore/majoneesi trauma on mul ka, seda ei tohi palju toidu või salati sees olla. Kui ma väike olin, siis pani mu isa ükskord mu pelmeenide peale liiga palju majoneesi ja ma tegin terve aja süües oksehäälitsusi. Mitte demonstratiivselt, vaid päris tõsisest rõvedustundest. Üldse, mu okserefleks on maailma parim päris kindlalt – kui mingi asi vähegi rõve on, siis mu fantaasia teeb selle veel rõvedamaks ja ma teen neid häälitsusi jupp maad pärast seda, kui kõik koledused ammu läbi on. Aju tuletab terve aja meelde, et: “Mäletad ikka, et see oli rõve? Mäletad, jah?”
Liha ma lihtsalt ei armasta, mõned üksikud asjad on, mida olen nõus sööma :D. Muus osas väga asju vist pole, mida ei üldse ei söö, kuid kindlasti on veel asju, mida pigem väldiks. Eks ma käi ka sinna pirtsude hulka ikka 😀
Jäi mainimatta et jälestan alkohooli ja kohvi
Mina ei vali samuti toite,söön phm kõike,väljaarvatud tõesti need mere annid.
Nt muna ma söön aga seda haisu ei kannata
Üks vahe jälestasin ma pistaatsia pähkleid ja pikka poissi,no lihtsalt ei maitsenud.
Mida kindlasti veel ei söö on võileiva tort see on lihtsalt nii vökk,käib suus ringi.
Minul sama teema nagu ees pool üks mainis et toit peab olema tehtud puhtas köögis ja puhastes nõudes,sest minu nina on väga tundlik igasugustele haisudele.ja roobert on väga kerge tulema kui tunnen nõudel mingit haisu.
Mida ma armastan on nt hautatud liha,mmm seda ma sööks väga palju
Krevette, kaheksajalga jms asju olen proovinud aga ei ärata isu minus. Ja kui mul oleks vaja elu sees hoida seeni süües, siis ma ausalt pigem sureks, sest seente nägemine ja nende tekstuur ajab mul lihtsalt südame pahaks.
Maksakaste ja peedisalat on sellised asjad, mis tõesti tekitavad okserefleksi. Samas pasteet mulle väga maitseb, ei saa ise ka aru, kuidas siis nii. Alles veidi vähem kui aasta olen hakanud järsku pooli asju sööma, mida ennem ei söönud, kuna enamus neist on lihtsalt tervislikud, kuigi tõsi ta on, et ma neid täielikult ei naudi, aga enam ei pirtsuta ka 🙂
Mina olen samuti kõigesööja enamasti. Teod, mereelukad kõik läheb peale meeledi. Aga piimajuurviljasuppi ma tõesti ei suuda süüa. Mingi trauma vist sellega, aga ma ei saa seda isegi vaadata. Teine asi, millest mööda üritan vaadata, on maksakaste. Praetud maks maitseb väga, aga kunagi juhtus nii, et sain maksakastmes pooltoore maksatüki ja mul lööb automaatselt selle maitse uuesti suhu. Kana pugu ja südame kaste on mu suur lemmik, aga kahjuks ise ma seda teha ei saa, sest puhastamisest jääb lõhn käte külge, mis ei kao ära ja peale kastme valmimist ma siis ise seda süüa ei saagi 😀 Imelik. Muidu melldivad mulle võõrad maitsed. Asi mida ma ennast harjutasin sööma oli ingver, sushi kõrval. Alguses ei maitsenud kohe üldse, aga nüüd ei kujuta sushit ilma selleta ettegi 🙂
Kuna ma olen ka peaaegu kõigele allergiline siis olen valima hakanud mida ma söön , aga muidu minu hambahall ei kisa miski , ma söön kõike mida vaja ja mida sööma peab , kaheksajalad ja pullimunad , appi kui head , kalmaar ja kuivatatud kalad ,nagu pereliikmed armastavad öelda siis olen ma sitasöödik ! Aga tavaline makaron ja kartul tüütaks nii ruttu ära ! Ma olen isegi rootsi mädakala maitsenud , siis oli küll tunne ,et nüüd ropsin ,maitsel ei olnud viga aga haises megalt ! AA need delikatess munad kus on juba pardi või kana loode sees vot nende vaatamine ajab südame pahaks ja neid ei suudaks , aga muud vabalt , oleme isegi sõbrannaga kunagi mädamuna maitsenud …
Hambahall? 😀 Kas äkki mõtled “hamba all”?
Appikene, tänks, sain vist eluaegse trauma nüüd, sest guugeldasin selle tibulootega muna pilte :O Asja nimi on balut, knock yourself out!
ahjaa, kahjuks on mõned veel.. mis ei lähe.
Piimasupid, paprika ja šokolaadi jäätis.
Eks paljusid asju pole proovinudki, aga on mõned asjad, millest olen mürgituse saanud kunagi.
Neist üks on popkorn, väiksena jumaldasin ja sõin vist oma 2 suurt kausitäit korraga ära, nii, et oksendasin nagu segane pärast. Peale seda ei suutnud mingi 5 aastat üldse popkorni lõhnagi taluda, nüüd suudan süüa küll, aga ei maitse eriti enam.
Teine asi on põldoad. Neid peenikesi söön hea meelega, aga neid suuri põldube ei suuda, ei taha. Ema mainis siis ükskord, et miks. Pisina olin neid liialt söönud ja ema vist ei pannud tähele, või mingi jama oli, ja nii väiksele lapsele kui ma olin, on need mürgised. Lõpped samuti oksendamisega ja ju siis alateadliku blokiga, et eip, enam ei taha.
Aga ainus asi, mis tõesti ei MAITSE, pole kunagi maitsenud, on PÄHKLID! Pistaatsiad on ainsad, neid sööks kahe suupoolega, aga ülejäänud, mitte ükski, ei meeldi. Kunagi sõin soolapähkleid nii, et soola lutsutasin pealt ära ja pähkli sülitasin välja. Tark, mis?
Ja siis on asju, mis pole lemmikud, nagu näiteks tarretis ja süldi see osa, kus pole liha(kiude) sees, aga see ei tähenda, et ma neid ei sööks. Lihtsalt ei eelista. Selles suhtes nõustun 100% sinuga, et tuleb PROOVIDA uuesti läbi aastate. Ja eriti tobe on see, kui öeldakse, et eip, mina kala ei söö, aga pole kunagi proovinudki… Ühe sõbranna panin niimoodi suitsuheeringat sööma, et proovis ja oi, hea ju. No shit… 😀 St. ei pruugi ju maitseda, ei maitse siis ei maitse, ega ma kurgust alla suruma ei hakka, aga PROOVI enne, see amps ei tapa Sind ja äkki hoopis maitseb. 😀
Vot nii!
Ma ei söö ka hea meelega tarretisi, meenus mulle nüüd. Täidetud munad ka ei istu.
Väga masendav on siit lugeda, kuidas täiskasvanud naistel toit “oksele ajab” ja on “öäkk”. Mõni ime, et siis lapsed ka pirtsutavad, kui pooltel vanemad sellist suurepärast eeskuju näitavad.
Mina üldiselt söön kõike, on ikka asju, mis väga ei maitse, aga sellepärast söögilaua taga demonstratiivselt öökima ka ei hakka. Annab kindlasti ka viisakalt pakutust keelduda.
No, aga kui ajab oksele? Mind ajab mõni asi otseses mõttes oksele. Ei pirtsuta ega midagi, hea meelega sööks. Tahad, et ma söön läbi oksendamise või?
Ära siis näiteks söö? Mitte ära hakka söögilaua taga oksendamisest rääkima.
Aga kus sa võtad et ta laua taga oksendamisest räägib üldse? Keeldudes ei pea normaalsele inimesele hakkama põhjuseid ette lugema, mispärast sa just keeldud.
Enamjaolt ma söön kõike, Aga on paar asja, mis kahjuks mul ei lähe alla, tee mis tahad, ei lähe.
Kohupiim, jogurt, kalasupp ja oliivid.
Mina olen pigem sedasorti inimene, kes peaaegu midagi ei söö. Seetõttu on minu ja mu peiksi õhtusöögid tohutult piiratud, kuna midagi üüratut teha ei viitsi, aga kõike neiu lihtsalt ei söö. Ja need on kõik asjad, mida ma olen proovinud, aga lihtsalt ei taha. Rõve, rõve ja veelkord rõve.
Loetelu: sibul, muna, mais, lillkapsas, brokkoli, paprika (soojalt), ananass, avokaado, oliivid, melon, pomelo, mango, kohupiim, kodujuust, kõiksugu piimasupid, enamus kalad ( st. sobivad ainult heeringas ja räim tomatikastmes ), oad, kõikvõimalikud pudrud, mesi, SUSHI! ( käib vist kala alla ), mereannid, pekk, rosinad, hernesupp, seened, verivorst, ÕLU.
.. ja siis on veel lisaks loetelu, mille vastu allergia: maasikad, vaarikad, kirsid, jõhvikad, punased sõstrad, mustsõstrad, mustikad, pohlad, murelid, sinep.
ei ole uhke oma pirtsutamiste üle, aga ei ole midagi teha. lihtsalt ei suuda süüa ja nii ongi. 🙁
sõbranna nt jälestab ananassi. ema tegi puuviljasalatit, ütles, et ananassi sees pole, tegelikult riivis sisse. sõbranna võttis esimese ampsu, tundis kohe ananassi ära ja oksendas keset söögilauda. samamoodi keedumunaga.
Rosinaid ei söö kohe üldse. Ja pähkleid ja õunu söön minimaalselt allergia pärast. 🙂
Päris huvitav lugeda, et okserefleks nii kergelt tuleb inimestel, kuna ma ise olen elu jooksul ainult 1 korra oksendanud, kui mürgituse sain. See selleks, ise mul on ainus asi mida ma ei suuda süüa keedupekk, mis on selline lödi, väkkk. Ja kindlasti poleks nõus sööma ka mingeid vaklasid ja muid putukaid ( kunagi lapseeas sõin vihmaussi ja siiani mäletan seda maitset), aga muidu on mind kasvatatud nii, et söök on söök ja mis ette antakse tuleb ära süüa 🙂
Mina olen maast madalast kõike söönud. Kala ja kalasupp olid enamasti need, mille jätsin vahel alles, aga muidu kõlbas kõik. Kuid täiesti müstilisel kombel ei suuda minu organism absoluutselt rasvas praetud kohupiima taluda. Ei saa süüa ei sõrnikuid ega ka kohupiimapalle. Juba pisikesest peale lõppeb see alati vetsupoti juures. Nii et ma ei piina ennast ja jätan parem söömata. 🙂
Mina ise ei söö sibulad,pekki ja rosinaid . Ja paljud üritasid väiksena mind ninapidi tõmmata , et “oii näe siin ei ole sibulat sees ” sittagi 😀 See kes ikka sibulat, ei söö tunneb selle maitse ja lõhna juba kaugelt ära , olgu see siis sibulapulber või hakklihamaitseaine , sibul on sibul 😀
Meest vanematele tutvustasin siis ema tegi ahjuvormi suurte sibula tükkidega, siis küsis mu mehel,et “kas sa ka sibulat ei söö ” mees vastas siis ” Ma ei tea Mari ei osta koju sibulat ja väljas söömisega on ka nagu sisse ehitatud ” ilma sibulata palun” 😀
Ahjaa mu isa ei söö banaani , väga kreisi .
Ma kohtasin kord meest kes vihkas maasikaid ja vaarikaid. Need pidid kõige rõvedam toit olema üldse! Paljas nägemine ajab südame pahaks. 😀
Trumbake see üle! EI ole võimalik noh! 😀
Igatahes endal on sama lugu, et söön kõike. On asju mida ma ei eelista ja ise taldrikule ei tõsta aga kui vaja söön ära. Ainus mis läheb eriti raskelt alla ja mida täiega väldin on peet. Aga ka selle ajan alla kui on vaja ja nii, et keegi aru ei saa, et see mulle ei meeldi. 😛
Jumal, ma ei söö nii paljusid asju, et mul hakkab endal ka imelik, kui ma selle peale nüüd mõtlema hakkan! 😀
Ja tuleb tunnistada, et tegelikult ei ole ma elusees paljusid asju isegi maitsenud, mille kohta ma ütlen, et ma neid ei söö. Nimelt ei ole ma suutnud lapsest saadik suu sisse võtta ühtegi toitu, mille välimus või lõhn mulle ei meeldi. ( Ma ei ole elusees maitsenud hernesuppi, sest ma ei või seda isegi vaadata. Sama lugu on kissellide ja mannavahuga- ei meeldi ja kõik, mis siis, et ma neid isegi proovinud ei ole.)
Aga on ka asju, mida ma olen proovinud, ja mis mulle lihtsalt ei maitse, aga samas mida ma siiski süüa suudan, kui vaja: oliivid, kitsejuust, mais, piimasupp ( eriti see juurviljadega variant) moositäidisega saiakesed, valge šokolaad ja keedetud või hautatud kaalikas.
Mainin selle ka ära, et süüa ei suuda ma ka sellist toitu, millest ma tean, et keegi räpakas inimene on selle teinud, nähku see hõrgutis kuitahes hea välja. ( Pean silmas just seda, kui inimene käsi ei pese, ja asub innukalt toitu tegema. )
Samas need maksad ja heeringad ja pekid, mida paljud ei söö…andke ainult ette! Mulle need lausa maitsevad. Ning prussakaid ja jahuusse ma võiks ka vabalt proovida.
Hernesuppi ei söö…kunagi ema sundis mind seda sööma, siis sõin sunniviisiliselt aga nüüd ei pista seda suu sisse ka. Oliive ei söö, olen proovinud aga ei maitse.
Vein polnud mul mingi eriline lemmik aga nüüd olen tihti avastanud ennast mõtlemas, et veini tahaks. Rummi ei joo, juba rummi lõhn on rõve (kunagi jõin seda, ei ole head mälestused sellest 😀 ) aga samas õllest võin ma ennast oimetuks ka juua 😀
Maks ja tatrapuder ka ei meeldinud mulle aga jälle ema sundis, siis sõin. Maks on nüüd üks lemmikutest aga tatrapuder ei meeldi siiani…aga samas mehele tatrapuder meeldib, siis järelikult aeg ajalt teen seda ja söön siis ise kah. Maksa ema sundis mind nii sööma, et isegi kui selle välja oksendasin, siis pidin uue portsu võtma ja ikkagi sööma 😀 nii kaua pidin sööma, kuni sees hakkas püsima 😀
Hirsipuder on üks üsna rõve asi, mannavaht ka. Kunagi ei söönud banaani, siis vahepeal sõin aga nüüd on jälle kätte jõudnud see aeg, kui banaanid tunduvad vastikud…nii et enam ei söö banaane ka.
Ma olen ka selline, et kui mulle tõesti ei maitse siis ma lihtsalt ei osta seda endale koju ning külas võtan lihtsalt midagi muud aga kui pakutakse siis ikka proovin. Ananass maitseb hirmsasti, ma ainult elaksin sellest aga mul on väga tugev allergia – üks amps ja kõri on paistes. Siin Inglismaal on üks põhitoiduainetest punased oad tomati kastmes purgiga ja vot – olen proovinud igat pidi ja ei istu, no lihtsalt. Samas kui kõht ikka väga tühi on siis sööksin muidugi. Aga mul on just tuttav selline kes tuleb külla ja siis pirtsutab et “See liha on liiga tume”, “Seal salatis on liiga vähe hapukoort”, “Sellel tomatil on nahk liiga kõva”. Vahest lihtsalt tahaks talle öelda et naine, kui sulle ei meeldi minu toit siis too enda oma kaasa 😀
Sellist toitu ei ole, mida ma ei sööks. Küll aga on ühte sorti toidud, mida ma ei armasta ja mis pole kunagi mu esimeseks valikuks. Need on šokolaadiga tehtud toidud. Ei maitse mulle šokolaadijäätis ega -kook. Šokolaaditahvleid võin aga nõrkemiseni süüa 🙂 Ja kui teoreetiliselt oleks nälg majas ja külmkapis oleksid ainult šokolaadiküpsetised ja -jäätised, siis söök ikka, aga ei naudiks.
Mina ei söö teatud juustusorte-suitsujuustu armastan, muud juustud ajavad oksele(eelmine nädal proovisin jälle ja tõesti oksendasin :p). Aga räägiks pigem oma väiksemast õest: ta ei söö juustu, võid, sampinjone, KÕIKI salateid(kuid toiduained, mis sisse pannakse, neid eraldi sööb), ketšupit, piima, munakollast(valget sööb), maksa, piimasuppe jne jne jne :p
Neid asju on päris palju, mida ma meelsasti ei sööks, aga samas kui ma kusagil külas olen siis pirtsutama ei hakka, halvimal juhul lihtsalt jätan söömata, aga ei tee sellest numbrit. See on 1 asi, mis mind häirib, kui kutsutakse inimesed külla ja siis mõni külaline hakkab menüüle ettekirjutisi tegema kuidas talle sibul ei maitse ja siis ei tohiks sibulat panna kusagile ja, et tal on see, teine ja kolmas allergia. Ma saan aru, et allergiaid ei saa keegi valida, aga kui sul tõesti on miljoni asja suhtes talumatus, siis võta oma karbike kaasa või ole näljas. Veidi tobe on see kui inimene, kes teisi endale külla kutsub peab kõik söögid tegema ühe (veel hullem kui neid on mitu) pirtsperse meele järgi.
Mina ei söö purgiherneid ja maisi, ükskõik mis kujul – salatist nokin alati välja. Kalasuppi vihkan, samuti ka toorest lõhe, ahju oma aga söön, kalamarja, vutimune, peterselli, keedetud lesta(muul kujul aga armastan), pekki, piima-köögiviljasuppi, seljankat kunagi ka vihkasin, nüüd söön hea meelega, härjasilma.. kunagi sõin toorest kanamaksa ka, ei kujuta ettegi kuidas sain sellist asja süüa:D, kalamaksaõli sõin ka väga hea meelega, nüüd – öäk. Mis veel.. sushit-tahaksin, et mulle meeldiks see, aga lihtsalt ei suuda seda süüa, igasugu molluskeid ei suuda ka süüa, kuigi tahaksin, oliive, lehmapiima(vanasti jõin kannude kaupa, eriti sooja lehmapiima), kabatšokki söön ainult nii kui on täitsa ära praetud ja ainult majoneesiga, ube ei söö aga neid peenikesi küll.. hetkel ei tule rohkem meelde. 😀
SELLER!!! Ei kannata selle lõhna ka mitte, kohe tahaks öökida. Ülejäänud asjad mida ei söö eriti meelsasti on piima juurviljasupp, molluskid, kalamari, seened
mu isa oli suur piimavihkaja, aga lemmiktoit oli piima-köögiviljasup.. mina sel ajal armastasin piima ja vihkasin piima-köögiviljasuppi 😀 aga ma olen päris veendunud, et kui ma seda nüüd maitsema peaks (üle 20 aasta raudselt pole testinud, ikka suht lasteaias anti seda), siis sööksin küll. raske oli aint sellest Vegemite’ist aru saada (Marmite’st ka, aga see ikka normaalsem). Aa, ja kanarulaadi ma enam ei saa osta. See maistes jube hästi, aga kui haigeks jäin 4 aastat tagasi tõsiselt (noh, nagu sina just alles, Mallukas) siis kuigi ma seda haiguse ajal ei söönud, oli see mul külmikus ja kuidagi tekkis vaimne tõrge sellest, kahtlane.
Kui ma millegagi üldiselt pirtsakas olen, siis on need magusad asjad. Magusad asjad, et nad mulle maitseksid, ei tohi magusad olla 😀 Kuigi talvel läheb šokolaadi tihemini kui muidu, ju siis energianälg kehal vms. Aga moosisaia viskaks küll hea meelega minema, selle asemel et see ära süüa.
aa, ja lambalihast! ma arvasin ka, et ma ei söö seda eriti hea meelega, aga siis hakkas mu ema lambaliha müüma kunagi turul ja selgus, et lambaliha on täiesti söödav asi, kui ta ei ole vana lamba liha (talle toodi sinna aastased loomad). vot selline väike asi… aga ega sa üldiselt ei tea, kui vana see lammas on, keda sa sööma hakkad, kui just mõnelt enda tuttavalt kasvatajalt ei osta. eestisse tuuakse palju lambaliha ka inglismaalt ja reeglina saadetaksegi siia juba pensioniealised lambad.
Mulle ei maitse maks (ükskõik mis kujul ja kus sees) ja kissell. Lisaks ei meeldi kõik juustud peale selle kõige tavalisema, suvikõrvits, majonees, oliivid ja keedumuna. Kuigi neid viimaseid, mis ei meeldi surun ikka sisse, kui keegi on süüa juba teinud. Aga need esimesed kaks ei lähe kuidagi.
Ma juba kommisin fbs, aga lugesin nüüd ikka jutu ka läbi ja lisan paar asja 🙂
Lapse koha peal 😀 Mul poja nt ei söö vist mitte midagi. Ma keedan ja vaaritan nagu hull ja tema sööb ainult makarone, kohupiima ja pasteedisaia. Nälgas pole…Ok 🙂 Proovime igapäev anda talle muud. Hullult jälgib ka, mida emme issi söövad ja siis kui talle pakud, siis keerab kohe näo ära ja ei maitse ka mitte. Vahest olen lihtsalt suhu toppinud, siis pühitakse pluusi varrukaga keel ka lausa puhtaks…emme söödab sitta sisse ja luristatakse keelega, et ikka kõik tükid suust välja saaks.
Vend on mul veider. Ei söö pikkapoissi, aga kotletti sööb. No mida?! Täpselt üks ja sama asi, kuju ainult teine. Aga ei söö…
Ja mida ma üldse veel ei söö on mustsõstrad 😀 Jubedad elukad…Kunagi vanaema üritas mind ära petta. Kiikusin ja tema toppis mulle punaseid sõstraid suhu. Mõtles vist et nagunii aru ma ei saa, kui ühe mustasõstra sisse topib. Sülitasin kohe välja- ei närinud ka mitte. Mustal sõstral on spetsiifiline lõhn ja maitse juba…Vastik…Ja verivorstid ei meeldi ka…Kunagi isaga koos kodus olles, siis ta muud süüa ei teinud, kui seda. Istusime vennasega nälgas…
Mul seda asja ei ole, et ma ei maitse, vaatan peale ja ei söö. Ma ikka proovin ennem asjad üle. Ma ei saa ju otsustada, kas mulle maitseb v mitte, kui pole seda maitsnud 😀
Mina nt ei söö sibulat, ei ole pirtspee aga lihtsalt see hais juba ajab öökima, ükskord sõbranna arvas, et teeb salatisse imepisikesed tükid ega ta nagunii aru ei saa Ja mängib niisama pipart. Panin siis taldrikule ja võtsin ühe ampsu, sõbranna kõrval, et noo kuidas salat tuli? Mina selle peale et hea kui sibulat poleks 😀
Aga mis ma veel ei söö, mm tatart ma ei taha, aga niipalju ei vihka kui sibulat, siis oliive Ja brokolit ei sooviks aga ülejäänu osas ei pirtsuta, mingiaeg ei söönud ma hakkliha aga nüüd see kõlbab 😀
Aa Ja hapukoore maitse ei maitse mulle 😀
Tundub, et ma olen ainuke kes sööb piima juurviljasuppi jube hea meelega.. klimbid ka veel sisse, mmm 😀
Lapsi teinekord hellitatakse nii ära tõesti, et neil muutub see “ma ei söö seda” juba harjumuseks. Tean ühte last, kes ühel päeval ei söö juustu, aga teisel päeval sööb seda vägagi hea meelega. Lihtsalt endal läheb ka meelest ära mida ta ei söö või sööb . . järelikult pole ju asi selles, et ei maitse?
Vahukoor( Lõhn ajab isegi südame pahaks ja vastlapäev on neetud päev :D),igast koogid-tordid( Lihtsalt ei meeldi nende koostis ja maitse. Ei võta suu sisse ühtegi torti/kooki) , piima-juurika supp, vanaema tehtud ühepajatoit, kaamliila(karamellikisell), oliivid, verivorst, aga miskipärast verikäkk maitseb.
Hoolikalt mõelda võiks üpris pika nimekirja teha. A ei viitsi.:D
Ja närvi suudavad ajada inimesed kes ütlevad, et sa ei tea millest sa ilma jääd. Ilmselgelt tean kui mulle ei maitse. Mõni seda ütleb, tahaks tooliga virutada.
😀
Lisaks veel, et vein on minujaoks viimne asi mis suu sisse läheb. Cocaga on mõni aksepteeritav.
Mina joon näiteks praegu õlut. Muidu mulle no absoluutselt ei meeldi, aga praegu sobib kuidagi eriti.
Ma avastasin, et mulle ei maitse sushi , isegi ise tehtud mitte 🙁 meil siis peres nii, et valime iga kuu 1 uue retsepti , ning valmistame roa, mida me kumbki söönud pole(või üks meist)
Mulle ei meeldi vesised kartulid. Ütleme siis nii, et kui praed kartulid ära pannipeal ja siis jääb hamba alla selline löss kartul – ma olen korduvalt oksendanud selle pärast 😀
Ma ei suuda süüa tavalist vaniljejäätist, oliive, valgehallitusjuustu(öäkk) …kindlasti on neid veel . Kõik on proovitud korduvalt ja no ei meeldi. Kusjuures oliivid ei maitse nii palju, et ma olen need sünnipäevalauas kõigi silme all pihku sülitanud 😀 parem see, kui taldrikule oksendamine 😀
Eks ma söön kõike aga paljud toidud ei meeldi, õnneks täiskasvanuna saan valida mida söön 😀
Loomaliha v.a böff a la tartar, lammas(mitte üheski variandis, imelik maitse), jänes(sellest ajast kui ex mu kasvatud küüliku praeks tegi :S), oliivid(kunagi sõin, ei mäleta miks enam ei maitse), marineeritud kõrvits(lapsest saadik ei söö), mereannid v.a kalad nagu lõhe ja forell ning lest. (sain merekarbi paellast mürgistuse, jube oli)
Veel olen ma nii pirts, et ei söö oma sõprade pool eriti midagi. Üks sõbranna teeb näiteks pakse pannkooke rasvas tilkuvaid :0 , üleüldiseltki on rasvas tilkuvad toidud öök. Ja pitsa kõrvetab ta nii ära pealt et ma ei saa aru millega see on ja pole minu arust ka söömiskõlbulik. Eks võiks siin lõputult nimekirja teha aga mis teha kui kokaks õppinud ja liiga palju head toitu saanud 😀
Mind ajasid väiksena paljud asjad öökima. ema käskis süüa ja üritasin kuid lihtsalt öökisin mingite asjade peale. Viimase ampsu jätsin hullult suure, surusin selle omale suhu, aga alla ei neelanud, läksin vetsu või kuskile õue nurga taha ja sülitasin välja :D.
Praegusel ajal ei söö ma maksa ja ei saa aru inimestest kes maksa ei söö, aga maksa kastmest söövad vedelat osa, kuid maksa nokivad välja. Sama hästi võiks maksa ka süüa ju. Seega ei söö ma ka pasteeti ja mereavaiku ka väga ei armasta.
Eelmisel päeval valmistatud toidud on täiesti out. Ma lihtsalt ei suuda neid süüa ja väljas söömas ka sellepärast väga ei käi.
Seened – jälestan nende lõhna ja maitset ja nu ei lähe alla neist ükski.
Mina ei söö praetud maksa ja maksakastet (pasteeti söön hea meelega). Toorest piima ei tarbi ka sest lapsena oli laktoositalumatus ja piima juua ei saanud. Nüüd lihtsalt enam ei maitse. Mees on natuke pirtsakam. Algul ei kõlvanud ei sibulad ei paprika jne. Aga sellest oleme lahti saanud sest minu motoks on see, et kui ei söö siis ole näljas 🙂
Lasteaiast saadud trauma kalasupi pärast ei söönud ma kala aastaid! Kuniks eelmine aasta mu elukaaslane niiöelda õpetas mu ümber ja nüüd söön heameelega kala! Seened on öakk..eriti need, mis ise tehtud ja nagu tatt purgis välja näevad. Üks moment ei kannatanud ma praemuna silmaotsaski, sest korra ajas see mind kettima vist..aga siis aastaid hiljem tuli selline isu peale ja kõik korras jälle!
Ma ütlen ausalt, et sellist asja ei ole, mida ma EI SÖÖ. Minu unistuste reis on maitseelamuste reis kuhugi Itaaaliasse( või kuhuiganes mujale) , kus ma saan värkseid mereande ja pastat…mmm…Aga asjast rääkides… mulle on palju räägitud oliividest ja jne asjadest mille peale ma kindlasti oksendama hakkan ja ei suuda süüa. Tulemus on enamasti se, et need on mu lemmik toidud. Ja mina ütlen, et niikaua kui mul on võimalus uusi asju elus proovida (mida ma ka teen), siis mina risti ette ei löö. Põnevust peab olema!
Ei söö: maksa, oliive, musta lagritsat, ananassi, leivakreemi, verivorste.
Kunagi ei söönud seeni ja hallitusjuuste ka ning vein samuti ei meeldinud.. nüüd need asjad lähevad alla, ainult et veinidest valge. Eks ajaga maitsed muutuvad ikkagi, kuigi sellest nimekirjast maksa hakkan ma kõige ebatõenäolisemalt sööma.
Limukate ja selliste kohta ei oska midagi öelda, kuna pole olnud juhust neid proovida. 😛
Oliivid ei maitse. Alkohol, kohv ajab juba lôhnaga sûdame pahaks. Aga mukle nt ei meeldi lillkapsas pûreestatult aga nt supi sees vöi hautatult vôin seda sûûa. Mul mees oli alguses jube pirts. Aga see kôik oleneb harjumustest. Nûûd ikka sööb köike, mida teen. Pidigi ôppima söôma, kuna muus ei olnud ja et tellin nûûd valmis toidu, seda ei juhtunud kunagi. Nimelt tuleb sûua seda, mida kodus on vôi olla nálgas. Vanemad annavad lastele eeskuju ja kui vanemad on pirtsutajad, siis mida veel lastest tahta. Kunagi mulle ei maitsenud paprika aga nûûd sôöks teda niisama viiludena. Ja need hallituse juustud. Ei saa mina aru, miks neid kiidetakse.
Olen proovinud, aga ei suuda süüa mitte mingil kujul tehtud paprikat. Paprikat ei õnnestu toidu sisse mitte kuidagi ära peita, nii, et selle maitsest aru ei oleks saada. Kanaga on see lugu, et kui viibisin kuu aega välismaal, hakkasin pool sunniviisiliselt kana sööma, kuna seal sealiha ei saanud, ja lihavajadus oli suur. 😀 No ja peale seda natuke söön, pole küll suur lemmik ja ise vabatahtlikult ei osta, aga samas, kui pakutakse, söön ikka ära.
Kabatšokiga on see lugu, et oleneb, kes ja kuidas teeb. Türgis ma ei suutnud süüa, maitsesin ja pidi kõik otse taldrikusse tagasi tulema, aga vanaema tehtud söön.
Avokaado ka ei maitse.
Ja ma ei suuda juua kodupiima. Kunagi jõin nii hea meelega ja palju, aga ilmselt on see poepiim nii mõjunud, et ma ei suuda lihtsalt juua kodupiima, kuigi tahaksin. 🙂
Aaa, ja kalamarja ja tigusid ja selliseid molluskeid ma ka ei taha. Ei ole proovinud ja ei proovi ka.
proovi paellat teha. Ise olen ka poaprika jälestaja, aga see on AINUKE koht, kus ei häiri ja ei lükanud tükke kõrvale ja maitse oli ka täitsa OK!
Piima juurviljasupp öööööööäääääkkk!!!!!! Kas kellelegi see meeldib üldse :O Kunagi ei söönud ma seeni, nüüd väga meeldivad, varem meeldis tuunikala, nüüd ei kannata selle lõhnagi. Küülikuliha, lambaliha, teod, vähk jne kahtlased asjad ei lähe kohe üldse..
Muidu ei pirtsuta, aga toit peab olema puhtas köögis tehtud puhaste toidunõudega ja käed pestakse enne söögi tegemist. Nii mõnelgi korral olen loobunud võõras kohas söömast. Nt ei kannata ma kui söögi tegemise vahepeal suitsetatakse.
Meie peres söövad ja armastavad seda kõik!
Mina ei söö seeni ja maksa. Nende maitse vastu pole pm midagi, aga ma ei kannata kuidas nad hambaall tunduvad.oliivid lihtsalt ei maitse, olen proovinud aga pole ikkagi meelepäraseks saanud. Kunagi ei söönud kala, aga peale saarele kolimist kala ainult sööks 🙂
Piima-aedviljasupp mu lemmik 😀 aga mulle ei meeldi heeringas ja verikäkk. Muud söön suht kõike
Mina ei söö kala ja kõike mist veest pärit. Kunagi väga väiksena (kuni u 4.a) sõin ja mäletan, et maitses ka. Aga mida aasta edasi seda hullemaks on asi läinud. Ujumas pole juba üle 10.a käinud (oleme ühe ealised) sest kalad elavad vees. Asi pole selles, et lihtsalt ei söö või ei maitse, tekib lihtsalt okserefleks. Mingi hetk arvasin, et ujuma mineku tõrge oli lihtsalt pubeka east, et häbened keha ja nii… aga olen üritanud minna ja pole suutnud. Korra isegi püüti peo käidus vette visata ja siis tekkis paaniline hirm… Nii et minu puhul on tegu korraliku foobiaga.
Küll aga ma ei saa aru inimestest, kes ütlevad, et ei söö kala, aga näiteks ahju lõhe või forelli söövad kahe suupoolega. Või suitsukala. Või krevette. Aga ise ütlevad, et ei söö kala, ainult neid??? Mis mõttes, otsustagu ära.
Mina olen selline, kes ei söö ka midagi mis vees elab, aga osasid suitsukalasid söön. See tuleb pigem arvatavasti sellest, et ma ei söö ega joo midagi mis näeb rõve või kole välja või haiseb vastikult. Toores kala ja ahjukala näiteks haisevad ülirõvedalt. Ma pole neid maitsnud ega taha ka, sest need haisevad nii rõvedalt, kuigi võivad hea maitsega olla. Piima ma näiteks ei saa juua klaasist, vaid ainult kruusist. Oliive ma ka ei söönud kuni Pariisis elades viisakusest sõin ja hakkasid täiega maitsema, sest need on soolased ja ma armastan soola. Paljaid oliive süüa pole üldse hea, aga koos näiteks krõpsude ja tipikastmega või mõne muu söögi kõrvale on väga head. Rohelised. Musti ma veel pole proovinud.
Ma söön ka ainult tuunikala, ahjus tehtud lõhet või forelli ja siis krevette ka. Muu kala on minu jaoks täielikult välistatud. Minu arvates pole eelnevalt mainitud elukatel seda spetsiifilist kala maitset ja lõhna. Aga võib-olla ma olen imelik ka. 😀
Aga ma olen tähele pannud, et mina vanemaks ma saan, seda rohkem asju mulle maitsema hakkavad. Näiteks nooremana ei suutnud ma seeni süüa, aga nüüd ma lihtsalt jumaldan neid !
Vot mina olen siis “saksapreili”, ma ei söö: verivorsti, hapukapsast, paprikat, rosinaid, seljankat ega ka boršisuppi, tange, piimasuppe, hernesuppi, ube, tatart, lagritsat, hautatud pekki (seda mis on eriti lödi), maisi, oliivid, lambaliha, kitseliha (neid viimaseid lihasid ma ei suuda süüa, kohe on okse taga sest maitse lööb kohe suhu nagu imeks lamba pepuvilla),maksa, … kindlasti on midagi veel aga kohe ei karga pähe. Ma olen neid kõiki maitsnud aga ei, ma ei saa neid süüa, mulle ei maitse ja ma isegi viisakusest ei suuda ära süüa neid asju.
Lapsed seevastu peaksid kõigesööjad olema (lagritsat ei söö meist keegi), sinihallitusjuust on vist ainus asi mida aind mina söön ja keegi teine meil ei söö. Mees ei söö seeni näiteks, sest need pidid nii jubedalt hamba alla krõmpsuma et ta ei suuda süüa.
Mina olen lihtsalt selline multitalent, et ma söön kõike. Kätt ette ei pane kui asi maitsvaks tehakse.
Mina ei söö maksa(sh. pasteeti),maasikaid,oliive,mereande,kalamarja,seapekki ja verivorste-ma olen neid kõike proovinud,aga ei maitse.Juustu ei kannata ka eriti süüa-see tekitab meeletud kõrvetised.
Sibul,rohelised oliivid(musti armastan), MAKS, ansoovised, igasugused piimasupid ja piim ise, pekk, kalamari ja igasugused mereannid, hallitus juustud, seened , pelmeenid,vaarikad- ja peaks olema kõik,mida ma ei söö 😀
Mina ei söö jänest ja lammast. Maksa ma ei söönud noorena aga nüüd mulle meeldib väga ema tehtud maksa kaste 🙂 Oma lapsed proovin ka nii kasvatada, et nad toiduga väga pirtsakad ei oleks ja siiani on see õnnestunud mõlemad ei pirtsuta 🙂
Ma söön ka köike. Aga kui valida on, siis oliivid pitsal ja klimbid supis lükkan körvale.
Mannavaht ja mannapuder, piimasupp, värske piim on mõned näited asjadest, mida tatikast peale südamest jälestanud olen. Mannaga on suhe eriliselt terav, peale juhust kui lapsena haiglas olles tunnistasin pealt ühe teise pisikese põnni toitmist mannapudruga, mille ta suurest rõvedusest välja oksendas ja seejärel teda toitev med-õde edasi lusikaga putru kurku toppis vaesekesele.
Nüüdseks ei kannata hästi tzukiinit süüa, toortoitlasena sai sellest rõve üleküllastus lihtsalt.
Minult on lihtsam küsida mida ma üldse söön 🙂
amen! 😀
Proovima ikka peab, et öelda, kas meeldib või mitte. Ise näiteks ei saa üldse paprikat süüa, sest põrguline tahab pärast tagurpidi tagasi taldrikule tulla… samas maitse vastu pole midagi 🙁
Aga endale ei maitse vürtsikad toidud, toores sibul/sibulapealsed, tšilli, Kalevi Kalevi kommid, avokaado, brokkoli, wasabi, ingver.. Teised võivad süüa aga ise kas nokin välja ebameeldiva toidu seest või ei söö üldse, teisi selle pärast piirama ei hakka.
Lisan veel punased supid, rosinad, astelpaljumarjad igasugusel kujul (mahl, moos, kook). Lagritsast söön ainult neid, millel šokolaad sees – meenutab lapsepõlve ja mekib hea, sama lugu rosinasaiaga, mida söön ainult võiga – nii kõlbab aga rosinad omaette mitte 🙂
Ehk aja jooksul midagi toitumiseelistuses muutub.
Naljakas on see, et ma väiksena sõin küll rosinaid, aga näiteks saiade seest mulle küll rosinaid ei meeldi leida 😀
Mulle meeldib küsida sellistelt inimestelt, et “kuidas sa tead, et see sulle ei maitse kui proovinud ei ole?” :). Mulle varem ei maitsenud keedetud või hautatud köögiviljad, rääkimata ühepajatoidust. Õnneks läks see üle ja ma sain tõdeda, et varem jälkust tekitanud köögiviljad on tegelikult söödavad, maitsvad pealekauba 😀 eks see kõik on peas kinni. Õde ei söö sibulat ja tilli aga viimase unustas tuttava külaskäigu jaoks ära mainida. Seega sai ta ilma sibulateta kuid tilliga salatit (tehti ekstra tema jaoks) ja mis tal muud üle jäi kui see sisse vitsutada. Ei julgenud tunnistada, et see KA ei maitse 😀 nüüd sööb kahe suu poolega ja kiidab. Vot siis 😀
Mis nõme küsimus – kõike ei pea maitsma, et teada saada. Tasuks natuke tolerantsem olla ja austada teiste valikuid. Miks ma pean sööma asju, mis mulle ei meeldi (ei saa öelda, et ei maitse, sest ei soovigi neid maitsta), kui ma saan süüa asju, mis mulle maitsevad?
Ma olen vist küll natukene pirtsakas. Aga õige natukene.
Pähkleid ma ei söö- allergia ja tapaksid kiirelt.
Kana ma ei söö- ei maitse ja ajab oksendama.
Ananass- paneb pea valutama
Oliivid- Tahaksin VÄGA et maitseksid..aga näed…
Mais- nagu magus ja samas ka soolane…ei saa aru sellest.
Piimasupp- Pidin seda täna elukaaslase väikesele õele tegema ja hea, et pliidi äär täis ei oksendanud. Aga ta ise tahtis… (kui nüüd meenutan siis pärast autos oksendas ise ka välja..khmm…)
Toit ei saa pead valutama panna.
Tegelikult saab küll, kui on näiteks migreen, siis on toiduaineid, mis seda esile kutsuvad,
Pirn võiks olla olemata.. Öäk 😀
Esimest korda kuulen, et kellelegi pirn ei maitse 😀
Mul mingi ala lapsepõlve “trauma” sellega, siiamaani lõhna ja maitset jälestan.. 😀
Hahaa. Mul sama asi banaaniga. Oma kodus ei luba ma ka kellelgi banaani süüa. Selline rõvedalt haisev ja ligane 😀
Olen teine inimene siis kellele pirn ei meeldi 🙂
Ühinen pirniga 🙂