Esimest korda viie kuu jooksul saan mina ka siis öösel ärkamise võlu tunda. Okei, kindlasti on osadel see sada korda hullem ja nad peavad miljon korda röökiva lapse peale ärkama. Mina siiani viimased paar päeva olen iga öö ühel korral ärkama pidanud. Vanasti ärkas ka tegelikult Mari ühe korra öö jooksul, aga siis panin ma talle luti/tissi suhu tagasi ja ta põõnas rahumeeli edasi.
Nüüd on aga nii, et kui ta mingi hetk otsustab silma avada, mõistab ta kohe, et tal on nohu ja köha ja üldse, et see elu on üks väärtusetu pask ja puhkeb nutma.
Mina ärkan ja mõtlen: “Issand, ta on JÄLLE öösel üleval! Appi, mul on selline uni…Kuidas ma ta eelmine kord magama sain?”. Üldse ei tule meelde, et mida ma eelmistel öödel siis teinud olen ja nõnda ma iga kord uuesti improviseerima asungi: puhastan nina, vahetan mähkme, annan süüa ja juba ta tegelikult magabki.
Aga see esimene ehmatus. Et JUUDAS, mu laps on KESET ÖÖD ÜLEVAL! Ja NUTAB!
Imelik on, kui ei tunne enda last ära. Aga muidugi kahju ka, tal ju nii nadi olla. Ise nutaks ka. Aga parema meelega nutaks siiski päevasel ajal, mitte ei karjuks oma lihasele emale keset ööd näkku. Tal on oma elu, mul oma elu…
Oleks, et ta nutaks siis ainult see üks kord öösel. Oh ei. Põhimõtteliselt 70% oma ärkveloleku ajast on ta sunnitud nutma, sest kord on nina kinni, siis tuleb köha peale, siis tuleb hirmus ema oma Humeri ja ninapumbaga, siis lööb ta ehk kannaga liiga tugevasti vastu maad, või vaatab peeglist see imelik titt teda liiga ülbe näoga. EVERYTHING SUCKS ASS!
Saaks ta juba terveks, et ma enda rõõmsa beebi tagasi saaks, mitte selle nutva lapse, keda ootab varsti ees teekond kiriku ukse taha, kui asi nõnda jätkub.
44 kommentaari
Ma pole mitu-mitu aastat korralikult magada saanud. Lastel on väikesed vahed, kõikidel on olnud gaasihädad (esimesel päris koolikud, 4 kuud 3h hüsteerilist nuttu iga öö + rahutu uni hommikuni välja), hambad väga raskelt tulnud (kolmandal lapsel nii hullult, et pool nägu oli paistes ja tuli hambakirurgi juurde erakorraline visiit ette võtta). On olnud palju öid, kus saan magada 2-3h. Tavaline ööune pikkus on 4-6 tundi ja seda mitte järjest, sest lastel on öösiti väga tihedalt tissitusk peal olnud. Rinda on nad saanud üle aasta, pesamuna on 7-kuune ja praegu on tema see, kes sööb 100 korda öö jooksul ja tihti istub keset ööd mitu tundi üleval. Kuna lapsi on rohkem, siis ei saa ma koos pesamunaga varahommikul uinuda ja poole päevani magada. Magangi 2h ning kuskilt magamata jäänud tunde tagasi näpata ei ole. Mees töötab põhiliselt Soomes, vanavanemad hoiavad suuremaid lapsi parimal juhul korra kuus, 2-aastast harvem, 7-kuust pole keegi tundigi hoidnud. Ei ole kerge, vastupidi, mõnikord jookseb juhe väsimusest täiega kokku ja tunnen täielikku meeleheidet, sest mul ei ole muud võimalust, kui elada päev üle ja loota, et järgmine öö tuleb parem. Mõnikord tuleb. Mõnikord mitte.
Kogu selle magamatuse, väsimuse ja stressi sees olen tõstnud oma laste vastu kätt, kui närv on mustaks läinud. Kui olen tundnud, et ma lihtsalt ei jõua enam rääkida, ei jõua enam paluda, anuda, seletada, keelata. Olen lihtsalt plahvatanud ja laksu vastu tagumikku andnud. Mitte meelega, mitte teadlikult, mitte planeeritult. Pärast olen nutnud ja vabandanud ja seletanud ja kaisutanud ja pead silitanud.
Seda kõike soovisin juba “laste peksmise” postituse alla kirjutada. Ma olin ka kindel, et ma ei löö kunagi oma lapsi. Aga näe, olen löönud, kahjuks. Siinkohal ei tasu ette heita, et milleks üldse teha nii palju väikese vahega lapsi, kui ei jõua. Meil ei olnud nii planeeritud, aga ma ei muudaks midagi. Armastan oma lapsi üle kõige, ütlen seda neile iga päev ja isegi 2-aastane avaldab armastust vastu, rääkimata siis vanematest lastest. Kõige armsam on see, kui 2-aastane tuleb surub end mulle külje vastu: “Emme, almasta mind.” Ma siis kallistan ja ütlen, et armastan teda ning tema vastab: “Almastan emmet!”
Küllap oleme midagi ikka õigesti ka teinud ja need pepulaksud pole lastele eluaegset traumat tekitanud ning neil poleks parem, kui nad poleks kunagi sündinud või elaks lastekodus.
Kulla inimene, otsi abi, tõega. Kas siis tõesti pole ühtegi vanavanemat v tädi lastel või sul endal mõnda sõbrantsi, kes kasvõi mõne päeva käiks sul abis. J a kui tõetsi pole,s iis palka paariks päevaks nädalas abiline, kes koristab, kokkab hoiab lapsi natuke, et saaksid veit puhata. Paar päeva ei tohiks nüüd nii kallis ka olla. Loomulikult ei kahtle keegi selles, et sa oma lapsi armastad, aga enesekontrolli kaotamine pole kül hea märk. Depressiivne emps pole küll lastele hea, olgu ta kui armastav tahes. Ma ei arva,e t oled depressiivne, aga sinu jutu järgi pole asi sellest ka väga kaugel. Seega katsu abilisi leida. Mul oli ka nutubeebi esimesed 5 kuud,a ga mul oli palju abi mehe näol ja ka vanaema käis vahest abis kasvõi süüa tegemas, kui mina olin ametis tissitamise ja kussutamisega (hhahaaaa, sest eks see elu oligi üks söömine ja sületamine mõned kuud) ja ikkagi olin suht sooda ja mul on ainult 1 laps. Seega ma ei taha mõeldagi, kui vsäinud sa olla võid. kui su mees on vähegi mees, siis ta toetab seda abistaja palkamise ideed, kui muud abi tõesti võtta pole. Laps ei saa tarumeeritud löömisest, mida juhtunud vaid 1 v 2 korda, aga ega see hea nüüd ka ei ole, kui ma nüüd täiesti aus olen. Väike inimene tunneb sismas alanduse tunnet, sest tema asi ongi ju olla nn väike tüütus, sest ta tahab ju areneda ja toimetada ja ka käkki keerata. Seega ole tubli ja püüa ennast ka aidata, sest sinu vaimne tervis on kindlasti kallim kokkuvõttes, kui see pisike raha, mis pead abilisele maksma.
Ilmselgelt oleme igasuguseid variante kaalunud ja mees on mulle nii palju toeks kui vähegi võimalik, on töölt ka palju puudunud, et kodus abiks olla. Mehe vanemad on vanad ja liikumisraskustega ämm saab hakkama ainult kõige vanema lapsega. Oma ema olen viimases hädas nuttes palunud ja seda korduvalt tulutult, ei kipu rohkem abi paluma. Sõbrannad on kõik sellised, et kurtmise peale küsivad, kas tõesti pole ühtegi sõbrannat, kes aitaks. Et ta aitaks ise, aga ei saa ühel, teisel või kolmandal põhjusel. Ega ma ei ootagi nende abi. Kõigil on oma lapsed ja oma tegemised.
Olen selle magamatusega nii palju harjunud, et isegi lühike tukastamine päeval rikub unerežiimi ja õhtul uinuda on väsimusele vaatamata väga raske.
Olen rahul ka sellega, kui suuremad lapsed on terved ja käivad lasteaias, ainult kahe lapsega kodus olla on puhkus. 🙂 Ainus, millest tõesti puudust tunnen on korralik ööuni ja seda ei saa keegi pakkuda. Surmväsinuna tahaksin vaid vaikust, mitte abi koristamisel või võimalust pool päeva maha magada, et siis pool ööd lage vahtida. Lapsehoidja palkamist oleme kaalunud ja kalkuleerinud, isegi läbirääkimisteni jõudnud, aga lõpptulemus oli ikkagi see, et kord-kaks nädalas läheb maksma kolmekohalise summa kuus ja harvem on jälle laste suhtes ebaaus. Jätta nad kord-kaks kuus inimese hoida, kes neid ei tunne, keda nemad ei tunne ja kellega nad ei jõudagi vastastikku teineteist tundma õppida, sest puutuvad nii harva kokku. Ei meeldi see mõte. Lõpuks tekkis üldse küsimus, et mida mina sel ajal teen, kui keegi mu lapsi hoiab. Koristaksin rahus ja vaikuses. Kuhugi minna ei oskaks, sest tuulutus+lapsehoidja läheks veel kallimaks.
Parem kulutame selle raha kord kuus perega millegi ette võtmise peale ja paar korda aastas mõne suurema väljasõidu peale, saavad vähemalt lapsed ka koduseinte vahelt välja ja meil endil on samuti vaheldus.
Aasta-kaks veel ja kõige hullem osa on möödas. Kui olen saanud üle koerast, saan koera sabast ka.
Jääb vaid loota,e t sul läheb hästi ja edu soovida. Tubli ema igatahes!
Öiste ärkamistega tõesti harjub ,a ga mittekunagi ei harju oma lapse paha enesetunde nägemisega (räägib kogenud ema, kel 1 aasta ja 1 kuune tütar kodus :D). Mina olen iga haiguse ajal ise rohkem haige, kui laps ongi. Päris imikuna oli lapsel päris palju nuttu ja niimoodi me koos läbi esimese 5 kuu kulgesimegi, selles mõttes ,e t laps kas mul v mehel süles. Retsrospektiivselt vaadatuna on see megaüürike aeg ja tegelt väga armas aeg. Laps tahab vahest end tühjaks ka nutta,a ga mõnusam on seda teha turvaliselt esikate kaisus v süles. Nüüd aastasena on maailma kõige änksam laps, sarmikas ja rõõmus ja mõnus taibu, nuttu vaid haiguse ajal. öösiti ikka hõikab vahest, et camoon ma olen siin ja fiiling lõunli ja see tähendab,e t ta tahab kaissu ja seda ta ka saab enamastI 😀 ja siis kohe kops uuesti tuttu jääbki. Ja noh sellist nõudiku oma õiguste ja soovide eest seisvat kisanuttu ikka on, kui näiteks ei lasta põleva ahjusuu juurde või ei saa kogu putru kausist vastu seina loopida (mida muide on ka korduvalt tajude arendamise eesmärgil lastud teha ) jne. No see minu lapse kiidulaul kiidulauks, sest iga ema jaoks ta enda titt maailma nummim ja toredan nagunii:). Sinu lapseke saab peagi terveks ja küll siis teie perele omane rahulik rütm saabub tagasi. Vbl hammaste tulemisega saate veel magamat öid,a ga noh see käib kõik asja juurde ja tegelt pole see aeg nii pikk, kui laps selline esikate küljes kinni on, varsti juba lasteaed ja omad sõbrad ja siis juba aeg, kui lööb ukse su nina alla kinni ja teatab, et ta vajab privaatsust :))). Ja neile, kes mustast huumorist aru ei saa, no mis seal ikka teha , ega siis kõigile pole seda soont ju antud :). Muide ma olen täiesti huumorilagedaid inimesi ka näinud ja vot see oli valus vaatepilt :D. Loodan, et laps saab sul varsti terveks , sest peagi ju sünnib uus, kes vajab ka algul hoolt ju, et edukaks mürsikuks poelettidel saada. Kogu publisti ja see jura:). Edu!
Ja nendele üübertublidele mammadele, kes siin räägivad,e t pole aastaid magada saanud ja uhkusest pakatavad oma tubliduse üle :)), heheeee. Ma magan siiani lapsega päevaste unede ajala ja kui ta pisi-pisi oli, siis olin ise ka nagu imiku rütmis ja polnud asi lõppkokkuvõttes nii hull midagi. On laps rahutu öösel, siis magan temaga päeval kaasa. see teadmine tuli mulle ka tegelt alles siis, kui laps oli 1,5 kuune, sest võitlesin 1,5 kuud tõdemusega, et jah nüüd tõesti ongi mõnda aeg laps su ülemus:)). Kodu oli ja on siiani vahest seapesa,a ga ma ise olen rõõmus ja ilus nagu kevadine kaste :D. Puhanuna ikka naine kenam ju:). Soe soovitus, magage kaasa oma lastega ja ärge stressake nii palju. Ja oma mehed kaasake ka sellesse lapse asjandusse ja ärge mängige kangelannasid. mul on selline süstem, et kui laps oli öösel rahutu ja ma temaga tegelesin , sest ega mehel ju tisse pole :), siis hommikul sain magada ja mees 2 tundi enne tööleminekut võttis valve üle, no siis, kui laps ei tahtnud magada ja söönud ka oli. Edu, sest kokkuvõttes magasin ikka enamvähem oma tunnid täis, kui lapsega kaasa tukkusin.
tore lugeda, aga mõnel on rohkem kui üks laps ja veel mõnel on isegi mõni koduloom ja ehk ka oma firma või muidu tööd, nii et päeval magada isegi parema tahtmise juures kuidagi ei õnnestu…
Mulle anti igatahes emapuhkust töö juurest:), usun,e t paljudele ;). Ja veab mul, et magada ja puhata saan lapse kõrvalt. Seetõttu ma teist nii ruttu järgi ei teegi, et esimene saaks kenasti asjalikuks ära kasvada. Firma omamine on vist tõesti ka enda asi ja seega vajadusel saab enda järgi asju sättida. Kui aga firma on nii maru tähtis, siis võiks lapsehoidja ju võtta või mis:). No igatahes kangelannadeke edu, sets mina selleks kunagi ei hakka enda arvelt.
Mõnel on hunnik lapsi, mitte magav beebi, koduloomad, oma ettevõte, kust võid ju emapuhkust võtta…aga
reaalselt, kui ise protsessis ei osale võid firma uksed kinni panna, seega teed ikka tööd :D. tõenäoliselt ei vingu ja
hala ükski ema, aga iga indiviidi saabki vaadata eraldi nähtusena, mitte üldistada, halvustada, imestada vmt
Minu laps on 2,5 aastane ja paar päeva tagasi juhtus selline asi, et ma ärkasin hommikul üles ja mõtlesin: What the hell just happened…
Nimelt, ma ei olnud KORDAGI öösel tema pärast üles ärganud! Ta on 2,5 aastane! Ja alles nüüd oli tema elus esimene kord, kus ta magas terve öö ärkamata ja mitte midagi tahtmata. :S
Tema esimese eluaasta jooksul ärkasin öösel üles minimaalselt, ma arvan, 15 korda…. Siis natuke asi paranes ja pidin ärkama minimaalselt 7 korda. Minimaalselt. Iga öö. Eranditeta. Liialdamata.
Ma ei mõtle, et paras Mallukale, et saab ka tõelist elu näha. Lihtsalt… Küll mõnel on ikka vedanud…
Aga noh, elame veel… :S
Magamisest unistan juba varsti 3 aastat…
kui meil on paar korda olnud mõned ööd, kus keegi üles ei aja ja siis jätkub vanas rütmis (3+ korda pean soojast voodist lahkuma), siis on tunne küll, et kuul-pähe.. aga kui iga öö ja järjest tõusta vaja, pole nii hull.
Lastekodusse koha saamiseks peab järjekorda võtma, mu lapsed seal nimekirjas ja päris tihti sõidab lastekodubuss siit akna alt mööda 🙂 😀 a kiriku kohta ei teagi, arvan, et mõni preester tunneb Mari ära ja nõnda ta sulle tagasi tuuaksegi 🙂 😉 🙂
Oh mitu korda olen ma II korruse aknast alla hüpanud ja last lastekodusse saatnud, sest ta ei maganud öösel karvavõrdki. Vahepeal oli hetk, kus ta ajas öö ja päeva sassi. Päeval magas nagu karu talveund ja öösel iga paari mintsa tagant oli ärkvel. Mul saab laps nüüd arpillis 2 aastaseks ja siiani ärkab vahest öösel üles. Joob natuke vett ja magab siis edasi.
No ja tal olid gaasiprobleemid ka. Siis ma käisin öösel ringi nagu zombi ja kussutasin teda magama. Sest kõveras oli tal hea ja kõhus polnud valus. Esimesed elukuud magaski ta mul kiigatoolis seepärast, et saaks tema magada ja et saaks ka mina nõksa sõba silmale.
Ühe öö magas siis hommikuni. Ärkasin ehmatusega ülesse, et appi!! Mis nüüd?! Kas ma tõesti magasin lapse nutu maha või midagi hullemat. Aga ei midagi hullu ja rohkem ta mulle seda rõõmu ei pakkunud.
Kas sa oled proovinud teda määrida nn. Tiigri salviga (leebem variant, neid on mitut sorti). Ma määrin poisil varbad ja jala tallad sellega kokku ja on teinud nohu paremaks.
Nutmise koha pealt võin öeld, et mind aitas raamat “Nutt ja jonnihood”. Poiss mul nuttis alguses suhteliselt palju ja ma lõpuks ei teadnud mida teha või kuhu minna. Olin lolliks minemas, ausõna! Kuid pärast raamatu lugemist talusin ma seda nuttu kuidagi paremini. Oleks ma selle raamatu vaid enne lapse sündi läbi lugenud, oleksin ma nii mõndagi teisiti teinud.
Teate, mõelge nüüd kõik oma esimese lapse peale. Kui ta nuttis, kui ta karjus, kui tal oli midagi viga. See oli Teile esmane kord! Igale emale on kohutav vaadata kui ta laps on haige või tal on valus. Nagu tõsiselt.
Kuidas saab olla selline.
Mina mõistan Mallukat!
Minu esimene laps oli jumala iga 2 tunni tagant üleval ja nii 2 aastat!!! Minu teine laps, magas kõik jumala ööd! 3 kuuselt kolis ta õega ühte tuppa. Elu oli siis lill ja nii vahva oli aga …
Esimesel elukuul oli tal kõriturse, kus ma keset ööd avastasin, et ta ei hinga korralikult, lapsel on midagi viga. Ma ei osanud käituda ega olla. Ma nutsin nagu oleks ta mu esimene laps, kellega ma ei osanud enam hakkama saada ! Ärge mõistke inimesi hukka!
Sul on tõsiselt vedanud! Ma sain esimesed 4 kuud 30minuti kaupa magada ja kokku 2-4h öö kohta. Olin hulluks minemas! Sama moodi iga öö mõtlesin käigu pealt uusi viise lapse uinutamiseks. Tollel eluperioodil motlesin, et kyll oleks hea kui beebid synniks tiba vanematena.
oh well… kahjuks nüüd ka sinu kord käes. Loodan, et läheb üle kui terveks saab. Ma alati kuulan ja imestan, et ON lapsi kes magavad TERVE öö… ise ärkasin 2 ja pool aastat iga 2 tunni tagant – vähemalt 3-4-5 korda öösel. Mingi periood oli kus tuli öösel 2-3 tundi röökivat last süles tassida… Nüüd hakkab 3 saama ja ärgata tuleb keskmiselt 2 korda öösel… Sulle aga jõudu ja pikka närvi!
Noh, eks ma olen ikka veel liialt dramaatiline vist, sest tegelikult isegi kui ta ööösel ärkab, siis ta on üleval maksimaalselt 15-20 min. Aga väga harjumatu on, las ma siis natukene kiunun 😀
kiunu-kiunu 😀 loomulikult on harjumatu ja let’s face it – sinu probleemid on SINU probleemid ja sellep on nad kõige tähtsamad! 😀
Vähemalt sa oskad nii “kiunuda”, et ma naeran kõht kõveras 😀 aga sisimas mul ikkagii kahju, sest Mari haige 🙁 nii vastik tunne endalgi haigena aga vähemalt saad aru mis toimub…
Ma ka endiselt samas paadis ehk preili ei maga öösel.
Reaalselt liiga paljud inimesed võtavad kõiki su postitusi liiga tõsiselt. Oh issand 😀
Jaaa, paraku on see küll niii jah. Ma olen küll sitaks tagasi tõmmanud, aga mõnikord tahaks ennast nii väljendada, nagu ma seda ikka päriselus teen. Siis minestavad pooled lugejad ära 😀 Mul tunne, et mulle siia kogunenud hunnik kanamammasid, kes seda blogi alles nüüd on lugema hakanud, kui mina ka one of them olen ja nad ei tea, milline ma PÄRISELT olen. Kuivõrd üldse mu lugejad mind “päriselt” teavad 😀
Ma tean, kahjuks. Päris hirmus :((
Mulle sinu muresid 😉 Proovi kujutleda 3 aastat! keskmiselt 30 minuti tagant ärkamist, sealt edasi 2 aastat iga tunni tagant 😛 Vahepeal täienes pere ühe nn pailapse näol <3 Tean, et magamatus on üli-mega-väga raske, aga laps "kiriku ukse taha" ähvardus ??? Palju kannatlikkust 🙂
Ma ei taha seda endale ette kujutada 😀
Närvihaige oled w? Aind sis kõik hästi, kui laps ei nuta? Õpidki elu tundma lõpuks!!!
😀
Sa ei oleks närvihaige, kui lapsel on paha olla? Või sul polegi lapsi?
Mul öösel ärkab korra-kaks, sööb ja tuttu tagasi, aga enne öist und on tal gaasid ja võib pikalt röökida õhtuti. Nii pmt iga õhtu.. päris jube on see, aga midagi pole teha, peab üritama lapse maha rahustada ja ära kannatama selle perioodi..
No ega Sa ei vii ju last metsa kui ta nutab. Minu poeg on 9kuune ja ärkab nüüd paar nädalat 3-5x öösel, ennem seda ärkas sünnist saati 8-12x. Nuttis väga palju, nüüd kui istub ja saab ringi roomata ja köndida natuke, siis on vaiksem. Nii, et Sul on ikka väga vedanud lapsega. Think about it. Ja mul on ka selle ajaga kujunenud välja, et kui laps nutab, siis ma lihtsalt jätangi koristamata, nöud pesemata ja köik muu. Pole midagi teha, laps on nr 1. Ja ära muretse, küll Mari terveks saab. Alati kui on midagi hullusti, mötle nii nagu mina: ALATI on keegi, kellel on hullem olukord. Ole tänulik, et Sul on laps, kes kindlasti saab terveks 🙂 Päikest teie koju!
See on nii rumal nõuanne, et “kellelgi on kuskil veel hullem”. Noo kuidas see mind ennast peaks antud olukorras aitama? Ei jõua terve maailma pärast ka pisaraid valada.
Esimene pool postitusest tekitas täieliku äratundmise ajast, kui mu enda laps selline väike nunnu oli. Ei saanud ka aru, MIS toimub ja igal ööl õppisin nagu nullist peale teda maha rahustama olenemata faktist, et olin seda tegelikult mitu kuud järjest iga jumala öö teinud. Ja ma ei saanud aru, mis minu musterbeebiga juhtunud on, et ta äkki öösiti enam ei maga, vaid röögib. Õnneks peale mõnd kuud (kui ise enam asjast suurt numbrit ei teinudki, vaid kohanenud olin) see jama möödus.
Neile vingujatele, kes ei saa aru, miks Mallukas niiviisi DRAMATISEERIB – vaata kui laps on koguaeg olnud igati chill ja rahulik ning siis ühel hetkel ära keerab, võtab emal loomulikult uue olukorraga kohanemine aega. Need, kel lapsed algusest peale kisakõrid olnud, ei saagi sellest aru. Inimene on harjunud täpselt nii raskete katsumustega, kui ta neid elu jooksul läbi tegema on pidanud.
Mu kolmeaastane ärkab siiani öösel vähemalt ühe korra ja nõuab erinevaid asju.. Aga mu esimene laps oli kullapai, öösiti magas ilusti ja vaid hammaste tuleku ajal oli pahuram, mis mind ka muidugi närviliseks tegi. Eks see olegi nii, et kui oled harjunud öösel pideva ärkamisega, siis kannatad selle paremini ära, kui et muidu rahulikult magav laps vahel harva ärkab 🙂 See ongi selle fraasi “Mis ei tapa, teeb tugevaks” mõte 🙂
vaata et laps öösel sööma ära ei harju 🙂 minu oma tahab koguaeg pudelit magama minnes JA öösel. siis kui ta oli mingi 8 kuune kuni aastane magas terve öö. nüüd tahab juua mingi 3 korda öösel ja mähkmevahetust. mul pimedas mähkmete vahetamine täitsa käpas. 😀
muidu kui päeval karjub siis vahepeal viskab kopa ette küll. lähen rahunen maha kuskil nurgas. kui soe suvi tuleb siis lähen lihtsalt üksi õue! (kui mees kodus on muidugi :D)
Teised emad peavad oma öösiti karjuvate tittedega hakkama saama, variante ju pole. Last lastekodusse ju ei anna ja igal ööl kellelegi hoida ka mitte. Minu 7-kuune ärkab jätkuvalt igal ööl vähemalt 2 korda kisaga ja tahab süüa. Sellepärast ta jätkuvalt rinnalaps ongi, et lihtsam on titt kaissu võtta, talle tiss suhu torgata ja edasi tukkuda mitte kooserdada unisena kööki piimesegu tegema/soojendama. Ühel heal päeval saan ka mina öö läbi magada, senine rekord on 7 tundi aga seda 3 osas…
ma sain esimest korda terve öö magada, kui laps oli 11,5 kuune ;( õnneks nüüd paar kuud olen saanud magada 😀
Mida sa ulud? Sa oleks nagu ainuke naine maamunal kellel on laps, ja üllaülla laps nutab kui ta on haige? For real? Lapsed nutavadki , ja eriti kui nad on haiged. Miks sa dramatiseerid asja üle?
sest ma olen dramaatiline inimene ja teen oma blogis mida tahan, mine nuta mulle jõgi 😀
High five Mallu 🙂
Tundub et ma ei pea seda tegema, sest üleühe postituste nutad sa ise omale jõge;)
milles siis probleem :D?
Oi, FANTASTILINE loogika! Et kui teistel on ka samu muresid, siis sellest ei tohi rääkida, siis sellest ei tohi endast välja minna, ei tohi end väsinuna tunda, SEST TEISTEL ON SAMAMOODI!
Kas räägiksid samamoodi äsja invaliidistunud inimesele? Mida ta raisk vingub, teistel on ka samamoodi ju. Kas räägiksid samamoodi vanema või kallima kaotanud inimesele? KÕIGIGA juhtub see ükskord, miks siis üldse vinguda eksole.
Elu imeb perset vahel ja see on täiesti okei ennast välja elada. Kui end välja ei elata muututakse ilmselt samasuguseks kibestunud, seesmiselt läbipõlenud mutiks nagu Sina.
Ja millest ma ammu aru ei saa, kas te inimesed ei mõista huumorit? Ma loen alati Malluka postitusi ja naeran isegi kui on vinguv või melodramaatiline postitus ja siis vaatan kommentaare ja imestan, et really? Kas me lugesime sama teksti? Ja siis vaatan teksti üle.. Jah, kui iga sõna surm tõsiselt võtta võib tõesti ma ei tea mida nendest sõnadest välja lugeda. Inimesed, võtke elu lõdvemalt, MA PALUN!
😀 ha haa, kena naljajutt oli praegu, sul on küll väga hästi läinud, mul on praegu kaks haiget last, üks 10 kuune kellel tulevad hambad ja lihtsalt vingub ja viriseb emme rõõmuks + mingi nädal aega nohu ja köha ka tahab tagasi tulla, kuigi laps pole õue saanudki :/ ja teine 3,5 aastane kellel on kurk paistes ja lõbus kõrvapõletik jälle.. vahepeal oli tunne, et olen täitsa üksi ja keegi ei aita mind ja tahaks lihtsalt metsa nutma joosta 🙁 Tegelt olengi üksi oma lastega, aga ei ole hullu, olen hea halbade asjade heaks mõtleja ja tean, et homme on juba parem 😀 Ise ka ei usu, et siuke olen, aga muidu lihtsalt ei saaks 😉
Nii et ei hädalda, homme juba parem 😉 Jõudu ja head paranemist teilegi 🙂