Üks asi siin ilmas, mis Mari alati õnnelikuks teeb on kassid. Ilmselgelt on ta selles suhtes minusse, selle erinevusega, et kui mina kasse näen, siis ma ei ürita nende karvu seljast välja kiskuda ja neid endale suhu toppida. Aga noh, inimesed on erinevad. Nõnda ka meie Mariga.
Kasside suhtumine on üllatavalt viisakas. Kurg talub Mari näperdamist umbes paar minutit ja lahkub siis sellise näoga, et kuule, sorri, et lähen, aga mul tuli üks kiireloomuline asi meelde. Isegi Joss laseb Maril ennast vuntsidest kiskuda, ise samal ajal MIND vaadates: “I will kill you in your sleep!“. Marile ta midagi ei tee. Täitsa ausalt ei julgeks mina küll Jossi nii kiskuda, nagu Mari seda teeb. Ju siis Joosep saab aru, et tegemist on väikse inimesega. See pole ju lapse süü, see on MINU süü, et ma selle väikse könni siia majja tõin.
Kuigi mõnikord tärkab Joosepis siiski uudishimu ja ta tahab Mari vaadata. Nüüdseks on ta ära õppinud, et enda saba heaolu nimel, tuleb lapsevaatlust teha siiski kindlast kaugusest. Imelikul kombel liikuda see könn ei oska.
Siiski tundub mulle, et Kurg meeldib Marile rohkem. Mõnikord tuleb Kurg tema juurde pikutama ja Mari paneb lihtsalt pea voodile, vaatab teda ja võtab Kurel käest kinni.
Ja kui Kurg liigutab, siis on ju natukene naljakas ka. Väike karvane liikuv asi!
14 kommentaari
Minu jaoks on ka huvitav see, et meie kass, kes muidu ikka meid mehega on hammustanud ja küünistanud, kui talle miski ei meeldi, kannatab lapsepoolse torkimise täitsa ilusti ära – pole veel kordadagi üritanud talle haiget teha. Pigem jookseb eest ära, kui mõõt täis saab.
Vaatasin praegu siin Mari kassidega ja jäin nii üüratumalt kurvaks. Minu kiisud ei talunud mu rasedust ja kusesid terve mu elamise kuue raseduskuuga maast laeni täis. Lõpuks väsisin pidevast küürimisest ja kassikusekast ära ning kiisud kolisid maale vanaema juurde. Nüüd mõtlen, et oleks pidanud veel see 3,5 kuud vastu pidama. 🙁
Minul oli enne last olema taksipreili ja mõned lähikondlased arvasid et koera peaks ikka ära viima kodust kui laps tuleb, taksid ju isekad ja kõik muu. Aga nüüd preili 4,5 kuud vana ja taks vana rahu ise. Käib ja nuusib ja lakub lapse tallaaluseid kui alguses laps majja tuli, käis voodi juures ka uudistamas, et kus on ja kas on aga nüüd on tal pehmelt öeldes savi. Magame ka nii et laps minu kõrval ja koer tema seljataga mehe kaisus. Kui laps oma voodisse jääb naudib koer priid elu ja poeb ise meie vahele, nii kui lapse võtan roomab vaikselt jalgade juurde.
Aaa üks vahva juhtum oli siis kui ma veel rase olin ja lapse riideid kappi hakkasin mahutama, võtsin kombeka ja koer tuli nuusutas seda ning siis pani nina vastu minu kõhtu. Nii armas 🙂
Mina olen üks neist, kes arvab et lapsed ja loomad PEAVAD koos kasvama. Olgugi, et mul on olnud järjest 17 aastat kass ja koer majas siis vot praeguse koera laseks küll lapsele ligi aga kasse mitte. Mul oli 16 aastane kass, kes magas iga öö minu kaisus ja magas pea lõua all nagu beebi. Noris sülle ja kui sülle sai siis jälle pea lõuaalla ja nurruma. Ta küünistanud kedagi…peale laste. Vot lapsi ta ei sallinud. Lasi küll natuke katsuda ja siis tõmbas käpaga. Praegu on küll noorem kass kodus, kuid alati kui mõni tuttav lapsega külas käib hoiatan, et kassi mitte väga puutuda, sest võib haiget teha. Samas mul on koer, kellele meeletult meeldivad lapsed (endal meil kodus lapsi pole ja koer alles 3-aastane). Ta võib tunde istuda ja vaadata kuidas lapsed mängivad (näiteks vaiba peal lapsed mängivad oma mänguasjadega ja koer pikutab ja jälgib vahest lükkab käpaga mõnd mänguasja). Kui lapsed mängivad õues minu Lipsuga siis ka erinevus sees. Lipsu võib mind maha joosta kui mürame. Ta ei kontrolli siis üldse. Samas kui näiteks mõni väike olevus jookseb koera mänguasi käes mööda õue siis koer küll jookseb kaasa ja mürab, kuid kunagi ei jookse lapsele vastu, nii et laps saaks haiget või kukuks vms. Kui siis mõnel lapsel tuleb tuju et võiks pikutada pea vastu koera on Lipsu meelsasti nõus.
Kahjuks mul endal veel lapsi pole, kuid tuttavate (ja ka enda pealt) leian et loom ja laps PEAVAD koos kasvama. Nii õpib laps vastutustunnet ning eriti üksik laps teistega arvestama. Lapsele tehakse väiksest peale selgeks et kiusata ei tohi ning haiget teha. Ta võtab selle teadmise kaasa ka kooli ja lasteaeda. Loom ei kritiseeri kunagi. Loodi ka sellepärast programm, et lapsed saaksid loomadele ette lugeda. Loom istub vaikselt ja kuulab, kuid ei kritiseeri ja kuku parandama kui laps mõne sõna valesti loeb.
Mina võtsin kassi, kui laps oli 2,5, ja oli väga raske selgeks teha, et kassil on valus, kui tirida jne. nad ei leppinudki ja kiisu kolis maale vanaema juurde. Tahan öelda, et juba praegu, kui mari lausa haiget teeb, nt. pigistab vms, võiksid öelda “ei tohi”. sest kui juba jalad all ja kassi igalt poolt kätte saab, siis ta ei pruugi aru saada miks enam ei või.
Loomad vist tajuvad pisikese inimese abitust 🙂
Minu koer oli näiteks armukadeduse hunnik, sest ta oli seniajani ju meie beebi. Pikapeale aga harjus II kohaga ja nüüd on lausa õnnes, kui poika ringi tuuseldab, eriti muidugi, kui söögi aeg on, siis istutakse poisi kõrval ja oodatakse, millal paluke suhu kukub.
Kass on mul küll selline, keda võib kaheksaks keerata, aga ta pigem selline isepäine hulkuja ja hoiab lastest eemale. Samuti ootab, kui poisil laualt mõni kotelti või vorstitükike maha kukub 🙂
Ja sinu kassid on nagu super mõusad ja suured prisked. Mul kass läheb talveks paksuks. Kevadel ja suvel on nagu piitsavars. Samas peale lõikust ja kipsi, on ta koguaeg nälgas ja paks 🙂
Nii, kui meil kass tuppa lastakse, on mu 1,7 aastane poeg jube õnnes ning viskab ennast kassi peale kõhuli 😀
See kasside ja väikelaste teema on kuidagi kummastav jah. eks s6ltub vähe ka kassist, aga yldjuhul on nad selle väikese inimeselooma suhtes väga leplikult meelestatud. ehe näide oma kassist – ykspäev tuli s6branna poeg teisest toast, kass nagu kott käevangus. meie vaatasime, silmad suured – meid oleks sellise jultumuse eest korralikult ära kriibitud. praegu on mu pea 9-kuine poeg veel suhteliselt ohutu ses m6ttes 🙂
Ja siis muudkui räägitakse, kuidas loomad ja laps ei käi kokku, kuidas loomi ei saa ikka ilma järelvalveta sekundikski jätta, muidu murtakse su laps maha, räägimata allergiatest ja pisikutest ja ma ei tea millest veel. Just hoopis tervemad ja tugevamad on lapsed, kes saavad koos loomadega kasvada, õnnest rääkimata. Olgu kass või mis tahes muu loom, loomad teevad meid õnnelikuks!
Niiiii armas! Eriti see pilt, kus Mari hoiab kiisul käpast kinni.
Minu Oliver (1,7 aastane) ka armastab kasse, noh just neid taga ajada ja siis kui kassi sülle võtan ja ütlen, et nüüd saad pai teha, on ta niiii elevil, et tahaks kassi patsutada ja oma näokese kassi karva vastu panna:D
Hahaha 😀
Mu lapsel on sama teema kassidega.
Ta on sünnist saati reaalselt eluõnnes olnud, kui kasse näeb ja seda siiani (varsti saab neli)
Kusjuures, ta on neid küll igalt poolt sikutanud ja tirinud, aga kassid pole teda siiani kartnud. Kui külla läheme ja kellelgi kass on, siis mu laps suudab isegi need võõrad kassid endaga mängima saada. Tõeline kassilausuja mul kodus 🙂
Hahaha, kiisu ikka üritas viisakas olla ja esimese korraga mitte jalga lasta 😀
Mari on NIIIIIIIIIIIIII armas neiu!
Mul suur koer majas ja lapsega on neil mingi täitsa omaette suhe. Hauguvad koos ,jagavad mänguasju ja sööki.
Kass lasi kahjuks ennem jalga kui põnn tuli. See ilmselt elaks teisel korrusel aind.:D