Kunagi ei saanud ma üldse aru, et mismoodi on võimalik, et inimesed a) ei oska oma lapsi sööta, lägastavad nad üleni täis, b) teevad sellest jälkusest veel pilte kah. Noh, näete ise kuhu ma nüüd langenud olen. Siia punkti…
Meil oli tegelikult pisike mure. Nimelt võttis Mari viimase kuuga juurde ainult 300 grammi ja mina tundsin ennast nagu rongaema, sest putru ei saanud ma teda kuidagi sööma ja püreesid ma talle ka iga päev ei andnud. Mõni päev lihtsalt unustasin ja otsest graafikut ja päevaplaani meil ei ole. Nüüd aga, kui arst käsi kokku lõi, et mu laps nii kleenuke on, hakkasin ma tublimaks ja nuuman vaest Mari nagu siga enne jõuluaega.
Esiteks ei tahtnud see väike nööbike putru. Proovisin läbi KÕIK pudrud, tegin neid veega, RPAga, isegi RP’ga – ei midag. Läbustas ainult kõik kohad täis ja pudru sisse ei läinud. KUNI! Kuni ühel ilusal päeval kraapisin ma ta pudipõllelt pudru, mis oli seal juba tihkemaks läinud. Nõnda vitsutas Mari kõik sisse. Nipp ongi puder paksemaks teha, mitte nii vedelaks, nagu see õpetust jälgides läheb. Ühesõnaga tore – laps sööb nüüd kõike, halleluuja.
Aga söötmine ise. No püha jumal tule appi, ma lihtsalt enamuse ajast naeran kogu aeg. Kuidas saab võimalik olla, et üks inimeseloom nii vähesel määral söömiskunsti valdab? Oh kuidas?!
Esiteks avab ta suu ja mõtleb poole ampsu pealt, et ei, ma panen ikka parem suu kinni. Siis on tal pool ampsu suus ja teine pool ripub alahuulel. Tema tunneb, et seal on midagi, ma parem katsun käega, mis see on. Siis hõõrub ta putru endale käega näkku, suhu tagasi. Korraks tuleb uni ja Mari hõõrub silmi. Seejärel tihub natuke ja aevastab mulle oma pudru näkku. Väheke tuleb kindlasti ka kõrva sügada, korraks kätt jälle pudru sisse kasta, siis lusikat ära kiskuda, siis pudipõlle suhu toppida. Vahelduse mõttes võtta üks väike amps ja see isegi ära süüa. Ülejäänud ampsudega korda eelmisi samme. Vahepeal võib ka käe üleni pudrukaussi suruda ja naerda.
Tavaliselt kasutan ma suvalist pudipõlle, mille sarnaseid on mul kodus palju, aga täna panin ma talle just uue body selga, kui mulle meenus, et on hommikupudru aeg. Et seda mitte kohe ära solkida, panin ma Marikesele esmakordselt selga sellise varrukatega pudipõlle. Kahjuks leidis Mari, et selle varrukad on nii maitsvad, et võiks paar suutäit putru varruka sisse hoiule panna. Uus body sai ikka igalt poolt rokaseks.
Aga mis sa ikka teed sellisega. Aina naerad ja loodad, et midagi sisse ka jääb. Mis seal ikka muud teha. Ja millal ikka laps käsipidi pudrus möllata saab, varsti peab ta juba “suur ja viisakas” olema.
15 kommentaari
Mina olen kuri lapsevanem ja mingit lännimist toiduga ei luba. 🙂
Söömine käib toolis nii, et “käed on teki all”, ei mingit sahmimist. Pudipõll on mingi plastikust värgendus, mis katab ta nabani kinni, käed on ka selle all, niipea kui sahmib, teeme pausi. Siiamaani erilist läbu ei ole olnud – suuümbrus on koos, ütleme, et ninast lõualohuni, aga muidu on ok. Ja tõesti – söögi ajal mingit muud lusti ei ole, kui ta suuremaks saab, siis ilmselt proovib seda kogu pere ühe laua taga söömist, et oleks selge, et söömine on söömine, mitte tsirkusbartseloona, praegu tema söömise ajal mõistagi midagi muud teha ei saa.
Aga ma muidugi ausalt tunnistan, et meil on muidu ka sõjaväeline kord (mind on lausa “süüdistatud” nõukaaegsete kommete pidamises), kella peale söömine ja muu päevaplaan, seega moodsad kasvatusteadlased häbistavad mind ilmselt laua alla. 😀
Tuttav olukord. Aga selline söögiga plätserdamine ja uute oskuste katsetamine (lusikaga solberdamine) on ju täiesti loomulik etapp lapse arengus, mis talle veel palju lõbu pakub. Las ta siis lõbutseb, kogeb ja õpib pealegi 🙂 Küllap sa jõuad talle ka korraliku söömise selgeks õpetada, nii umbes aasta pärast 🙂
Meil oli ka nii et lapsel oma lusikas ja mina toitsin teda nn päris lusikaga 🙂
Lugesin ja kihistasin vaikselt naerda, kui armsad vembud su lapsel küll on. Aga Mari on tohutult armas väike lapseke 🙂
Täiesti teemaväline kommentaar, aga:
Alates sellest, kui sa ka inglisekeelse variandi lisasid, siis minul lööb vaikimisi valikuna ette inglisekeelse lehe. Ma ei tea, kas asi on selles, et ma ei asu Eestis või ongi sul selline seadistus peal. Esimese maailma probleem, aga mulle meeldib esimesena siiski eestikeelne leht lahti saada 🙂
Mul välismaal sama asi,aga ilmselt asi Browseri keeles (mul inglise), st. ingliskeelses Browseris on default ingl k leht.
Meie peres just lusikas ongi imenipp, kui ta seda endale suhu ajab, siis teeb ta ju suu lahti, siis saangi vupsti toidu sisse, kuna ta ka meil väga hea söödik pole. Kusjuures putrudega meil sama asi, proovin täna paksema pudruga, tänud;)
Nii super postitus.
Muidugi tuleb lapsele väike lusika pihku anda, las harjub ja harjutab. siis ei vehi ka sihitult. Ise abistad siis nö päris lusikaga kõrval, noh, et päris nälga ei jääks, kui pudel otsa saab ja juba varrukates peidus on.
Meie oma on ka umbes sama lihtne toita nagu tuuleveskit, käed vehivad helikiirusel.
kuna su blogi on natukene juba nagu foorumi moodi, siis ma kirjutaks siia mõned nõuanded, mis mind omal ajal aitasid. ehk kellelegi on abiks, ära võta neid kui endale suunatud soovitusi-käskusid, sest sul tunduvad endal omad väga kindlad põhimõtted olema 🙂
1. enamvähem rutiinne päevaplaan aitab nii enda kui lapse elu kergemaks teha. algul võib see tunduda liigse kontrollina, aga tegelikult kõigil on kergem. eriti lapsel, kes teab, mis teda ees ootab. endal lihtsam järge pidada, kas laps on saanud päeva jooksul piisavalt kõike, mida vaja (uni-toit-õueskäik jne)
2. söömise ajal keskenduda söömisele. mitte telekale, pildistamisele, mänguasjadega lõbutsemisele. kui istuda oskab, siis süüa söögitoolis.
3. omatehtud juurviljapüreed on odavad ja lihtsad, lisaks kui hakkad nendega kohe alguses harjutama, mite ei anna ülimagusaid valmis-headööd-putrusid, siis laps harjubki sööma tervislikult.
4. söön alati koos lapsega, ehk hea eeskuju nakkab 😀
igatahes laps on nüüd üle aasta vana, sööb ilusti kõike ja kõige hullemini ei mäkerda ka.
Mina jälle nii väiksele ei annakski lusikat kätte.
Pudrukauss ka hoia enda käes ja asi näeb kohe viisakam välja 🙂
krabab ise selle oma kätte ja noh, ta nagunii nii lägane, et las lustib siis oma lusikaga 😀
Lihtsalt see 6-kuune lasps, kes alles alustas söömist ei tea ju miks tal seda lusikat vaja on.
See hajutab ta tähelepanu ja nii ongi raskem sööta. Ühel tuttaval lõi laps endale lusika 7 kuuselt silma, parem karta kui kahetseda.
ma jagasin ka ysna kiiresti ära, et paksem puder on parem. ja ka mina hakkasin väikese hilinemisega tubliks – peaaegu yleöö hakkas saama 1 pudrukorra asemel päevas 3x syya – hommikupuder, päeval lihaga pyree ja 6htuks uuesti puder. 6nneks on mu poja ka nii tubli, et enamus ajast teeb viksilt ja viisakalt suu lahti, kuigi muidugim6ista on selliseidki päevi, mil kisa on taevani, kogu nägu, p6ll/riided, söögitool ja p6randki pudruga koos 🙂
aga tuleviku m6ttes – vahepeal 6pib ta jah viksilt ja viisakalt emme antud lusikast sööma, kuid siis tuleb ju see aeg, mil ta seda lusikat ise peos hoidma tahab hakata / peab hoidma hakkama. vot siis läheb l6busaks 😀
Meil läheb asi lihtsalt,kohe kui hakkan lusikat suu poole panema teeb poja suu ise lahti..aga noh eks mõni aevastus ikka on olnud 🙂