No kui isa tahab tegeleda, on ju super! Peaasi, et piisavalt peikale meelde tuletad, kui hea ta on nii sinu, kui ka lapsega. Kergem, kui söögitegemine ja hoiab kõigi tuju rõõmsana 🙂
Haters gonna hate but show must go on…
Tead, et tasu seda suvalist sitta võtta. südamesse. Sellised süüdistajad ilmselt ei tea midagi lastest ja nende kasvatamisest. Minul on 2 last ja isegi nende kõrvalt on mul aega süüdimatult netis passida. Ja mitte nendega olemise aja arvelt. Sest nad ju ei vaja mind iga minut! Nad oskavad ise ka mängida, lugeda, multikaid vaadata, kakelda jne.
Sa oled oma MaasikaMarile väga hea emps!
Tunnen täpselt samamoodi iga päev. Laps mängib oma mänguasjadega ja mina istun arvutis, muidugi kui kisama hakkab siis jooksen ja annan talle tähelepanu. Ja mees samamoodi tuleb töölt koju ja tegeleb lapsega, mina panen magama, süüa ma teha ei viitsi 🙁 Kuigi mees oleks seda väärt, aga ma lihtsalt ei viitsi.
See emmede värk ongi tegelikult see, et tuleb teha ka igast muid asju ja siis kahjuks jääbki aega väheks. Olen minagi mõelnud oma kahe lapsega seda, et ma nagu koguaeg teen süüa, koristan ja värki, tahaks omi asju ka teha (käsitööd, aiatööd, arvutis kooli asjad jne) aga laps üksi mängib ja mässab. Siis on pärast s**t tunne küll. Kuid see on vist see ema rolli võlu, olla pigem nagu mingi tugiisik või ma ka ei tea. Ja kui ma päev otsa enda meelest mässan jne, siis tuleb mees õhtul koju ja lapsed jooksevad – näod nalja täis – hurraaaa hurraaa… 😀 Minust on vist tüdinud või siis nii harjunud, et ma emmena olen koguaeg olemas päevast päeva. Siis tunnen mina, et olen läbi ja väsinud ja et nagu “töö” on tehtud. Tunnen end samuti kuidagi pahasti. Aga teisalt on imearmas see kui, poja tuleb lihtsalt suvalisel hetkel musi tegema ja hellust minuga jagama, siis on kõik sellised halvad emotsioonid nagu pühitud. 🙂
Ma tundsin vahepeal täpselt samamoodi. Vahel tunnen siianigi, kui istun ise, arvuti süles ja blogin vms. Samal ajal laps mängib oma asjadega, laulab, loeb raamatuid. Mõtlen küll, et ma võiks ju temaga koos seal maas pikutada ja lugeda ja möllata, aga.. Jahm, ja siis tunnen end nagu tõeliselt sitt rongaema.
Ometi on laps rahul, söödetud, kasitud ja rõõmus.
Usun, et sellisel teemal ei saa (ja ehk ei peaks ka) kommenteerima ja sõna võtma inimesed, kellel pole endal last. Enne seda paraku ei mõisteta olukorda ja emotsioone, mida võib kaasa tuua mingi tühinegi lause lapse kasvatamise suunal.
Sa oled vägagi hea ema ja ära lase kellelgi vastupidist öelda!
Ära pabla. Mina Markkusega ka väga ei tegelenud, sest ta ei tundnud huvi mu vastu. Ta vahtis oma tegelustekil neid kõristeid ja kakkus neid. Kui ma sinna läksin, et nohhh… teeme midagi, siis ta ei teinudki minust välja. Vahtis ikka oma kõristeid ja siis ma lihtsalt võtsin teda rohkem sülle ja kallistasin ning musitasin aga ei mänginud, sest ta ei tahtnud. Kui ta käputama hakkas siis ikka mängisime palliga ja ma ajasin teda taga, tema käputas eest ära ja naeris kõva häälega. Aga niipea kui end püsti ajas tugede najal siis JÄLLE, mina ei huvitanud ja siiani väga ei huvita, sest igal pool turnida ja ronida on vingem. Nii ma siis kallistan ja paitan ja musitan päevas 300 korda ja ootan millal ta jälle minuga tahab mängida. Aga peaasi, et tal oleks teadmine , et armastan ja hoolin. Usun, et saab aru küll 🙂 . Mõni kes eemalt näeb arvab ka et ma ei tegele, tegelt ei tegele Markkus minuga ja miks Kardo rohkem rõõmustab on see, et ta pole koguaeg kodus, sina aga oled. Varsti hakkab sul sigadusi tegema ja jonnima. Aga kui issi koju jõuab ollakse korralik, sest emme peab kõik oma kaela saama. See on kindel 😉
Kisun filosoofiliseks nüüd.
See on loomulik, et teised inimesed on justkui su enese peeglid. Sulle ei meeldi nende juures omadused, mis sul endal salgavalt olemas. Niiet kanakaagutajad vaadaku peeglisse.
Ja juba lapseeast saati ju käib olelusvõitlus sellega, kuidas ennast õpid hindama ja tundma läbi teiste hinnangute sulle. See on nii loomulik (ja vajalik ja ohtlik) osa inimloomusest ja arengust. Ning see lööb eriti välja, kui oled võib-olla ootamatult kuulsaks saanud nagu sina oma blogiga 😀 Muidugi on delfikommentaatorlus platsis. Who cares!
Teisalt olen arvamusel, et endale elus püstitatud eesmärkide, valikute, nende õnnestumiste või ebaõnnestumise eest vastutab inimene ise. Ehk siis pole suurt kellegi asi öelda ja mõelda, kas ja mida sina valesti või õigesti teed. Sa ju tead seda niigi. Oma ainsaks kohtumõistjaks, kiitjaks ja laitjaks peaksid sa ise olema. Kui sa oma kassituurist üle saad, näed ju ise ka, et sina teed kõik, mida sa vajalikuks ja õigeks pead ja nii, nagu just sina teed. Ja sellest piisabki. Mida sa kardad? Et Mari hakkab sulle suurena ette heitma, et sa putru ei oska keeta? :)))) Who cares!
Niiet kallis Mallukas, tuleta meelde ja loe uuesti, mida head sulle kirjutati, kui sul eelmine kord kassituur oli ja blogi hetkeks kinni panid 🙂 Nende jaoks oledki sa olemas selle blogiga! Need klähvijad on lihtsalt.. kaasnev nähtus. Paratamatu. Need piraajad upitavad vaid end 😀
Saba püsti!
Oh selle lapsega tegelemise koha pealt tean täpselt mida tunned. Mul ka mees supper ja õhtud kõik tegeleb lapsega ja mul tunne, et nagu ma ei teeks piisavalt. Laps 3-kuune ja no täna näiteks haigena oli terve päeva praktiliselt süles. Magas, kui ärkas sõi tissi otsas kõhu täis ja magas edasi. Mees tuli koju ja nüüd mul oma aeg – istun netis ja loen su blogi jne 😀
Tead, ära üldse põe. Paari kuu pärast, kui Mari roomama hakkab ja üldiselt aktiivsemaks muutub hakkad temaga palju rohkem tegelema. Siis on ka tegeleda.
Sellises vanuses lapsega polegi nagu miskit teha. Annad süüa, võimled veidi, mängid ja paned magama, see ongi kõik.
Mul 3k ongi enamuse ärkvel olekust enda matil ja hängib üksina. Samal ajal ma jooksen 1,4a järgi ja tegelen temaga. Vahest, kui aega saan siis lähen ja teen pisile paar naljakat nägu, vaatan kuidas ta naerab ja siis peab juba jälle suuremale tegevusi leidma, et tal liiga igav ei hakkaks.
Seega mina soovitaksin sul praegu nautida seda rahu ja mitte ringi jooksmist :D.
mul oli alguses elliga sama tunne, et peaks ROHKEM tegema ja et ei tegele piisavalt. aga nendega polegi ju midagi rohkem teha kui nad nii väikesed on. stop beating yourself up, mõni päev ongi selline ja kõigil on neid. või siis ainult mul ja sul, aga see on ka ok, sest mõtle kui perfektne olen mina. 😀
Laps on hetkel selles eas kus ta magabi tihti. Ja kui ta on ärkvel siis sa ju tegeled temaga, ntks kuulate laule. Kui laps ei nuta siis ta on rahul:). Ära muretse, on lihtsalt inimesi keda häirib sinu hea elu. Sul on imearmas laps ja supper mees. Minu nõu: tegele nii edasi nagu oled tegelenud! 🙂
12 kommentaari
No kui isa tahab tegeleda, on ju super! Peaasi, et piisavalt peikale meelde tuletad, kui hea ta on nii sinu, kui ka lapsega. Kergem, kui söögitegemine ja hoiab kõigi tuju rõõmsana 🙂
Haters gonna hate but show must go on…
Tead, et tasu seda suvalist sitta võtta. südamesse. Sellised süüdistajad ilmselt ei tea midagi lastest ja nende kasvatamisest. Minul on 2 last ja isegi nende kõrvalt on mul aega süüdimatult netis passida. Ja mitte nendega olemise aja arvelt. Sest nad ju ei vaja mind iga minut! Nad oskavad ise ka mängida, lugeda, multikaid vaadata, kakelda jne.
Sa oled oma MaasikaMarile väga hea emps!
Tunnen täpselt samamoodi iga päev. Laps mängib oma mänguasjadega ja mina istun arvutis, muidugi kui kisama hakkab siis jooksen ja annan talle tähelepanu. Ja mees samamoodi tuleb töölt koju ja tegeleb lapsega, mina panen magama, süüa ma teha ei viitsi 🙁 Kuigi mees oleks seda väärt, aga ma lihtsalt ei viitsi.
See emmede värk ongi tegelikult see, et tuleb teha ka igast muid asju ja siis kahjuks jääbki aega väheks. Olen minagi mõelnud oma kahe lapsega seda, et ma nagu koguaeg teen süüa, koristan ja värki, tahaks omi asju ka teha (käsitööd, aiatööd, arvutis kooli asjad jne) aga laps üksi mängib ja mässab. Siis on pärast s**t tunne küll. Kuid see on vist see ema rolli võlu, olla pigem nagu mingi tugiisik või ma ka ei tea. Ja kui ma päev otsa enda meelest mässan jne, siis tuleb mees õhtul koju ja lapsed jooksevad – näod nalja täis – hurraaaa hurraaa… 😀 Minust on vist tüdinud või siis nii harjunud, et ma emmena olen koguaeg olemas päevast päeva. Siis tunnen mina, et olen läbi ja väsinud ja et nagu “töö” on tehtud. Tunnen end samuti kuidagi pahasti. Aga teisalt on imearmas see kui, poja tuleb lihtsalt suvalisel hetkel musi tegema ja hellust minuga jagama, siis on kõik sellised halvad emotsioonid nagu pühitud. 🙂
Ma tundsin vahepeal täpselt samamoodi. Vahel tunnen siianigi, kui istun ise, arvuti süles ja blogin vms. Samal ajal laps mängib oma asjadega, laulab, loeb raamatuid. Mõtlen küll, et ma võiks ju temaga koos seal maas pikutada ja lugeda ja möllata, aga.. Jahm, ja siis tunnen end nagu tõeliselt sitt rongaema.
Ometi on laps rahul, söödetud, kasitud ja rõõmus.
Usun, et sellisel teemal ei saa (ja ehk ei peaks ka) kommenteerima ja sõna võtma inimesed, kellel pole endal last. Enne seda paraku ei mõisteta olukorda ja emotsioone, mida võib kaasa tuua mingi tühinegi lause lapse kasvatamise suunal.
Sa oled vägagi hea ema ja ära lase kellelgi vastupidist öelda!
Ära pabla. Mina Markkusega ka väga ei tegelenud, sest ta ei tundnud huvi mu vastu. Ta vahtis oma tegelustekil neid kõristeid ja kakkus neid. Kui ma sinna läksin, et nohhh… teeme midagi, siis ta ei teinudki minust välja. Vahtis ikka oma kõristeid ja siis ma lihtsalt võtsin teda rohkem sülle ja kallistasin ning musitasin aga ei mänginud, sest ta ei tahtnud. Kui ta käputama hakkas siis ikka mängisime palliga ja ma ajasin teda taga, tema käputas eest ära ja naeris kõva häälega. Aga niipea kui end püsti ajas tugede najal siis JÄLLE, mina ei huvitanud ja siiani väga ei huvita, sest igal pool turnida ja ronida on vingem. Nii ma siis kallistan ja paitan ja musitan päevas 300 korda ja ootan millal ta jälle minuga tahab mängida. Aga peaasi, et tal oleks teadmine , et armastan ja hoolin. Usun, et saab aru küll 🙂 . Mõni kes eemalt näeb arvab ka et ma ei tegele, tegelt ei tegele Markkus minuga ja miks Kardo rohkem rõõmustab on see, et ta pole koguaeg kodus, sina aga oled. Varsti hakkab sul sigadusi tegema ja jonnima. Aga kui issi koju jõuab ollakse korralik, sest emme peab kõik oma kaela saama. See on kindel 😉
Ma võtaks kaks viimast parooliga postitust kokku sellega: https://www.facebook.com/telegrammeedia/photos/a.462973060419166.97376.452525991463873/621723014544169/?type=1&relevant_count=1
Kisun filosoofiliseks nüüd.
See on loomulik, et teised inimesed on justkui su enese peeglid. Sulle ei meeldi nende juures omadused, mis sul endal salgavalt olemas. Niiet kanakaagutajad vaadaku peeglisse.
Ja juba lapseeast saati ju käib olelusvõitlus sellega, kuidas ennast õpid hindama ja tundma läbi teiste hinnangute sulle. See on nii loomulik (ja vajalik ja ohtlik) osa inimloomusest ja arengust. Ning see lööb eriti välja, kui oled võib-olla ootamatult kuulsaks saanud nagu sina oma blogiga 😀 Muidugi on delfikommentaatorlus platsis. Who cares!
Teisalt olen arvamusel, et endale elus püstitatud eesmärkide, valikute, nende õnnestumiste või ebaõnnestumise eest vastutab inimene ise. Ehk siis pole suurt kellegi asi öelda ja mõelda, kas ja mida sina valesti või õigesti teed. Sa ju tead seda niigi. Oma ainsaks kohtumõistjaks, kiitjaks ja laitjaks peaksid sa ise olema. Kui sa oma kassituurist üle saad, näed ju ise ka, et sina teed kõik, mida sa vajalikuks ja õigeks pead ja nii, nagu just sina teed. Ja sellest piisabki. Mida sa kardad? Et Mari hakkab sulle suurena ette heitma, et sa putru ei oska keeta? :)))) Who cares!
Niiet kallis Mallukas, tuleta meelde ja loe uuesti, mida head sulle kirjutati, kui sul eelmine kord kassituur oli ja blogi hetkeks kinni panid 🙂 Nende jaoks oledki sa olemas selle blogiga! Need klähvijad on lihtsalt.. kaasnev nähtus. Paratamatu. Need piraajad upitavad vaid end 😀
Saba püsti!
Oh selle lapsega tegelemise koha pealt tean täpselt mida tunned. Mul ka mees supper ja õhtud kõik tegeleb lapsega ja mul tunne, et nagu ma ei teeks piisavalt. Laps 3-kuune ja no täna näiteks haigena oli terve päeva praktiliselt süles. Magas, kui ärkas sõi tissi otsas kõhu täis ja magas edasi. Mees tuli koju ja nüüd mul oma aeg – istun netis ja loen su blogi jne 😀
Tead, ära üldse põe. Paari kuu pärast, kui Mari roomama hakkab ja üldiselt aktiivsemaks muutub hakkad temaga palju rohkem tegelema. Siis on ka tegeleda.
Sellises vanuses lapsega polegi nagu miskit teha. Annad süüa, võimled veidi, mängid ja paned magama, see ongi kõik.
Mul 3k ongi enamuse ärkvel olekust enda matil ja hängib üksina. Samal ajal ma jooksen 1,4a järgi ja tegelen temaga. Vahest, kui aega saan siis lähen ja teen pisile paar naljakat nägu, vaatan kuidas ta naerab ja siis peab juba jälle suuremale tegevusi leidma, et tal liiga igav ei hakkaks.
Seega mina soovitaksin sul praegu nautida seda rahu ja mitte ringi jooksmist :D.
Minu meelest sa tegeled väga hästi oma lapsega!
mul oli alguses elliga sama tunne, et peaks ROHKEM tegema ja et ei tegele piisavalt. aga nendega polegi ju midagi rohkem teha kui nad nii väikesed on. stop beating yourself up, mõni päev ongi selline ja kõigil on neid. või siis ainult mul ja sul, aga see on ka ok, sest mõtle kui perfektne olen mina. 😀
Laps on hetkel selles eas kus ta magabi tihti. Ja kui ta on ärkvel siis sa ju tegeled temaga, ntks kuulate laule. Kui laps ei nuta siis ta on rahul:). Ära muretse, on lihtsalt inimesi keda häirib sinu hea elu. Sul on imearmas laps ja supper mees. Minu nõu: tegele nii edasi nagu oled tegelenud! 🙂