võidab see, kellel on surres rohkem asju

Ilmselgelt võidab selle võistluse ei keegi muu kui Marjooškin, sest just tema on täna saanud nii palju asju, et mul hakkab silmadest…asju voolama. Milline kaunis lause…aga igatahes.

Esiteks saime kingituse PapaOpa poelt, kes saatis Marile metallofoni ja kõristilaadse asja. Mari kiidab igati heaks, kuigi ta veel õigeid kohti lüüa ei oska, siis marakaga (milline hurmav sõna) oskab ta vehkida küll. (Muuseas, hoidke oma piipu ja prille, sest PapaOpa korraldab varsti ka Malluka blogis auhinnamängu. Mida teie kingiks saada tahaksite?)

Astusime läbi ka Mimi Babyst, kus Mari ootas võrratu kevad/sügis jope ja dressid. Kallis Mimi Baby, palun tehke mulle ka sellised dressipüksid, ma anun teid! Ma pole neid veel Marile selga saanud, aga kohe kui ma ta ära klanin, panen õiged pildid kah.

Jope on küll 68 suurus, aga varrukad on pikad ja loodetavasti saan veel sügiselgi Marile selle jope selga tõmmata. Ka seljaosa on mõnusalt pikem. Mul on hea meel, et mu meeleheitlikud k/s jope otsingud just Mimi Babys lõppesid.

Lõpetuseks sattusin ma lõpuks Laste Kirbukale, millest naabrinaine juba pikalt jahunud on. Süsteem on seal lihtne – 10€ eest kuus saab rentida boksi, paned hinnad peale ja lõpuks lähed kasseerid raha sisse ja tood ülejäänud asjad koju tagasi. Lihtne. Mina kahmasin sealt Marile ikka igavese hunniku asju kokku.

Ei saaks öelda, et mina sootuks ilma jäin. Esiteks sain ma ühelt toredalt lugejalt banaanilõhnalise küünla ja kehakoorija. See viimane on muidugi vajalik, sest ma ajan nahka nigu uss. Aga see küünal….Apua, ma pole kunagi nii hea lõhnaga küünalt omanud. Ei, isegi Joik’ile teeb silmad ette. Ma arvasin küll, et see banaan võib väheke lääge vms olla, aga oh ei. See lõhnab nagu tätoveeringuga näts ja lapsepõlv. Koorija ka! Aga kes endale ka soovib, siis tsekkige Carmeni nokitsuste Facebooki lehte.

Ka Meon otsustas, et ma olen hea laps olnud ja saatis mulle hunniku asju näonaha paremaks muutmiseks. Või otsustasid nad hoopis, et mul on kohutav näonahk? Kes teab. Igatahes sain mina tavaari, mida ma juba natukene proovinud ka olen. See munakujuline asi teeb naha väga pehmeks, nii palju oskan praegu öelda. Õunakreem lõhnab õunaselt (kindlasti shokk) peitekreem teeb oma tööd tublisti, aga maski ja lauvärvi pole ma veel proovinud.

Ontic Mineralsiga olen mina tuttav juba iidamast-aadamast. Täitsa ausalt, sest ma arvan, et mina olin üks esimestest, kes armsa Nadyaga loo tegi. Nüüd saatis ta mulle kingituse ja ma ei saaks rõõmsam olla. Juba meie inteka tegemise ajal kinkis ta mulle Ontic mineralsi puudri “Latte for two” ja see oli mu ustav kaaslane pea AASTA, enne kui ta otsa sai. Nüüd saingi uue, jess! Lisaks veel kahte sorti riisipuudrit, mida ma juba ammu proovida olen soovinud. (Ühe riisi kinnituspuudri “Mystery of Venuse” annan ma mõnele toredale lugejale. Kui sina leiad, et just SUL seda vaja on, siis kirjuta mulle. Kes mulle selle vajalikkuse kõige kenamini ära põhjendab, see saab selle täitsa niisama omale – selle sai omale Konkreete, sest ta oli esimene, kes põhjendades küsis ja noh, ta kommenteerib kogu aeg nii usinalt mu blogi, et patt oleks ta usinust märkamata jätta!)

Lauvärvidega on selline nali, et ma ei oska neid eriti kasutada, paar jätan endale mökerdamiseks, ülejäänud saadan Jaanikale, sest tema oskab a)meikida, b)lauvärve kasutada, c)ilusaid pilte teha, kus ta meigitud on d) nii mõnus olla, et temaga on lausa rõõm kama sheerida.

Okei, nüüd ma polegi kindel, et kumb meist siis rohkem asju sai, kas mina või Mari 😀 Ah, nagu ema, nõnda ka tütar!

Nüüd ma ei oska vist nimetada enam ühtegi asja, mida mul VAJA oleks. Hakkasin kirjutama, et tahaks Rimist seda head lahtist kalja, aga just sellega astus Kardoke just uksest sisse.