KODU

maale elama

28. aprill 2014

Meie pere suur unistus on minna maale elama. Miks?

  • Esiteks seetõttu, et maal on mõnus – oma aed, oma maja, KOER, põllulapikene, maitsetaimepeenrad, marjapõõsad, viljapuud, kasvuhoone, tiigike.
  • Teiseks tahaks me elada väikses kommuunis, kus me saaks külaelu edendada ja kaasa lüüa. Mina tahaksin näiteks vallalehte teha ja Kardo lubas, et ta võib hakata vallavalitsuse ninameheks, kes ühtlasi ka viinaninadega traktoriga tööd rabaks, kui vajadus peaks tekkima.
  • Kolmandaks nägin ma täna öösel jubedat und. Viimasel ajal aina enam näen ma unes sõda. Tänases unenäos kõndisin ma mööda linna ja igal pool olid sildid kahes keeles. Näiteks ühel pool teed oli tangi märk ja teisel pool “vabandage sõjategevuse eest”. Jäin seda kummalist silti vaatama, kui äkki mind juustest vastu maad tõmmati ja mind pähe tulistati. Enne kui ärkasin, tundsin, kuidas soe veri mu peast asfaldile voolab. Normaalne eks? Aga kurat, mul oli unes kabuhirm.

    Ma olen terve elu mõelnud, et kui näiteks oli see juutide kiusamine, et miks need “tavainimesed” midagi ei teinud (jah, osad julgemad tegid ka, aga see selleks). Tänases unenäos mõistsin – mul oli kabuhirm oma lapse, oma pere pärast. Ma ei julgeks ka vist midagi teha, kui mind ähvardaks surm. Või kui mu perekonda midagi ähvardaks. Selliste armastavate inimeste seas, kes me tegelikult ju kõik oleme, on kerge sõda korraldada ja kaost külvata. Muuta inimesed alandlikuks.

    Ühesõnaga jah, mina usun inimeste kohutavasse julmusesse, sest ajalugu on seda triljon korda näidanud, et võimatu see pole. Ja sellel hetkel tahan mina elada maal, kus ma saan ise vähemalt porgandit kasvatada ja kaevust vett võtta, kui vaja.

    Ei, ma ei ole nagu need sealt sarjast, kus inimesed viimseks päevaks valmistusid, aga ma tunnen, et ma tahan enda lapsele seda maaelu. Ma tahan endale ka seda maaelu.

  • Ma ei taha olla kuskil korteris lõksus. Ma tahaks, et kui ma ärkan kaunil suvepäeval, ei peaks ma 57 minutit viiendalt alla koperdama, vaid saaksin astuda enda terrassile või aeda. Ma tahan oma pesu aeda kuivama panna. Ma tahan Mariga mängida liivakastis, kuhu ei kuse paneelmajade vahel elavad kodutud kassid.
  • Kassidest rääkides – Joosep ja Kurg elaksid nii õnnelikult, kui meil oleks aed!
  • Ja me saaksime selle koera ja minisea võtta, kellest me unistanud oleme!
  • Ja KITSE! Ma tahan kitse! Ja kitsepiima!
  • Maal on ilus!

    Kui oleks praegu KOHE võimalik, tahaksin ma kohemaid kuskile maale kolida, kas pole mu jutust aru saada? Surfan praegu Maale elama kodulehel ja unistan. Võtaks pangalaenu, ostaks kuskil maal maja, teeksime seal remonti ja olemas!

    Mina saan ju oma tööd ükskõik kust teha. Hakkan uueks Kati Saara Vatmanniks, kes istub oma loomakarjaga maal ja kirjutab raamatuid. Kardo on meil aga hariduselt aednik, asi tal maal elada.

    Kas kellelgi ei vedele üle mingit maja maal, kus ta elada ei taha? Kes elab maal? Jagage kogemusi!

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

67 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply lea 30. september 2016 at 10:29

    Läänemaal pakuks väikeses vaikses külas talumaja.Pildid Aarete kv Karli talu. Hind ei ole küll väga väike aga elamine on priima.Naabrid toredad

  • Reply Liisi 6. mai 2015 at 14:53

    Meie elame ka maal, peres siis kaks last. Oleme elanud
    ka linnas, aga polnud see elu meile. Maal on ikka super,
    suvel lapsed pool paljalt oue, saavad rahulikult
    māngida ja ringi joosta ning marju nosida ja
    kasvuhoonest haarata kurki ja tomatit. Talvel on ka
    super, mis siis et tuleb kūtta jja lund lūkata, aga see
    vaade kui oues sajab laia lund ja kaminas on tuli, on
    lihtsalt mega. Olen ka paaril korral moelnud sellele, et
    kui soda peaks tulema siis siin saame ikka hakkama.
    Sūgis tormide ajal oleme olnud nādal aega ilma
    vooluta, aga minu meelest oli see lahe aeg, kuna
    istusime terve perega kūūnlavalgel ja māngisime
    erinevaid laua jne mānge. Eks maal on raske kūll, aga
    kuna ma tood ei pelga siis pole hāda midagi :) Ei oleks
    elusees nous linna ja korterisse enam kolima.

  • Reply Eveliis 29. aprill 2014 at 14:57

    Me elame maal. St et Tallinnast mitte küll kaugel, nii ca 25 km, aga täiesti keset metsa. Jah, tõesti on ilus ja mõnus, linnud laulavad ja närv puhkab, vahel ei taha kohe kodust ära minnagi, sest nii mõnus on. Eriti kevadel kui lilled tärkavad, muru roheliseks läheb. No ja siis imeline suvi otsa. Sügis on ilus värviline. Lumised talved nagu muinasjutt. AGA…julgen öelda, et kogu selle idülli juures on ka miinuseid.
    Näiteks. Autota me siit liikuma ei saa. Mõlemal on vaja oma autot (kasvõi juba hetkel kui mees 24/7 tööl ja mina lapsega kodus. Ptüi, ptüi, ptüi, aga kui midagi juhtub, eks). Talvel juhtub asju. Ikka juhtub, et traktor ei tule ja jääd lumevangi. Iseenesest ju jälle idülliline, aga kui kuhugi kiire on. Või siis juhtub et tee on täis tuisanud kui koju tahad. Tarktor enam õhtul tulla ei viitsi. Siis võtadki oma kompsud ja kolistad kottpimedas metsas 1,5 km kodu poole. Või traktor on lahti ajanud vale teeotsa ja sinu koduteele valli ette sõitnud. Nii et jõuluõhtul sumpad jälle oma viie miljoni kotiga läbi hangede kodu poole.
    Ja noh, linn ei ole küll kaugel, aga kui ikka on vaja päeval mitu korda linnas käia (nagu meil töö pärast mõni kord ikka ette tuleb), siis on ka täitsa kulukas. Reede õhtul väga linna peale veinitama ei lähe (mitte et ma väga tihti tahakski, aga no nii põhimõtteliselt ei saa lihtsalt nii, et pärast teatrit teeks paar veini vms), sest ma ei raatsi takso peale 35 eur maksta. Oma mure muidugi et rott olen:)
    Siis veel majapidamine. Aed ja muru võtavad oma aja. Muidugi võib alati lasta aed heinamaaks kasvada ja mitte väga end lillepeenardega ahistada, aga see ongi ju üks maal elamise võlusid, et näpud mullas ja peenrad lilli täis. Ilusad on need peenrad vaid rohituna. Seega jälle…oleme mõnda aega ära (nt neli päeva suvel) ja juba tundubki, et polekski justkui kunagi rohinud/niitnud. Ja maja! Kui rahakott puuga seljas ei ole, siis jõuab see ühest otsast juba lagunema hakata enne kui valmis saab
    Loomadega vist ei saaks üldse kodust ära käia.
    kassid tassivad puuke tuppa. On küll rohuga kokku mökerdatud ja ise oleme hoolsad, kuid ikka satub suve jooksul paar puugi-masuurikat tuppa. Jube vastik.
    Ehk siis romaan kokku võtta. Ma ei taha üldse negatiivne olla. Maal võib olla ülimõnus! Lihtsalt on hästi palju nüansse, mis tasuks enne sellist sammu läbi mõelda. Aga kui kolima hakkad, siis koli Tuulasse, siis mul on vähemalt kellegagi veini juua:)

  • Reply Kätriin 29. aprill 2014 at 14:30

    Olen maal kasvanud, kuid kui tuli aeg kooli minna, tulime linna elama. Omandasin hariduse ning seejärel läksin maale tagasi, nüüd koos mehega. Olen üks väheseid, kes tagasi tulnud peale lahkumist. Enamik noori tahavad ikka linna või vällamaale minna. Aga meie oleme ikka üdini maakad. Tunneme rõõmu linnu laulust, metsaloomadest, vaikusest ja kõigest muust.
    Ei heiduta pikk vahemaa keskustega (Karksi-Nuia 13km ja Viljandisse 50km), minimaalne bussiliiklus (2X sõidab buss päevas, pühapäeval ainult ühe korra) ega ka poe puudumine. Ainult postkontor ja raamatukogu on alles veel.
    Kõik aitavad kõiki ja alati kui saavad. Ühes talus tehakse koos hoidiseid, teises heina, kolmandas pannakse kardult maha jne. Üks traktor teeb kõikide maalapid ära, et saaks juurikaid kasvatada, teine käib heinamaid niitmas.
    Praegu on meil ainult kass, kuid kunagi on neid loomi ikka rohkem. Tahaks kanu koos kukega, sigu ja isegi lehma võiks võtta. Aga elu on praegugi niisama ilus ja lill. :)

  • Reply laura 29. aprill 2014 at 13:10

    huvitav, kuidas mõned liigitavad äärelinna (Muuga) või uuselamurajooni (Peetri) “maakohaks”…. naer saalis!! :-D

  • Reply Liis 28. aprill 2014 at 23:04

    Meie kolisime ka oma väikese perega maale. Linnas sai tegelikult ainult aasta elatud, aga ei istunud meile see elu. Oleks ehk korter suurem olnud ja kulud väiksemad ning rahulikum ümbruskond, siis veel. Hetkel oleme täitsa rahul, elan küll mehe vanematega koos, aga samas on meil siin piisavalt maad, et tulevikus ka oma maja ehitada, kui soovime. Lapsel on maal väga mõnus ja endalgi hea rahulik. Sul endal võib-olla läheks raskeks sõprade mõttes, sest liikumine ikka hoopis teine ja aega ka palju vähem. Kui ei viitsi väga koristada, siis tuleb arvestada, et maal veel rohkem tegemist ka õues;D Nagu juba mainitud, siis igas paigas omad miinused ja plussid. Maal on väga tsill, kuid transpordi mõttes on keerukam, sõpru näeb kindlasti harvem ja kõik igapäevased tegevused nagu näiteks kohvikus käimine või shoppamine jäävad põhimõtteliselt ära.

  • Reply semma 28. aprill 2014 at 18:56

    oh jee, ma pean essat korda sõna võtma ja ütlema, et oled õigel teel. maa elu on super, megajoulooga, kõige kõige änksam!!!
    olen 22, abielus, lapsega, koerte-sigade-kanadega.. vabandust. kiisuke ju ka :)
    tulge külla, näitan teile maad ja merd, võite mu põrsaid sügada ning kassi aknast välja loopida (sest esimeselt ei ole üldse kõrge kukkumine) luban ka esimesi rediseid näksida, kui isu tuleb. ahja, pudrupea on meil 9kuune, kindlasti ühisel keelel mariga :)
    tsill. respect kõigile, kes elavad maal – lähevad maale, toetan kahe + 59 käega.

    • Reply Mallukas 28. aprill 2014 at 19:09

      ütle kuhu ainult tulla :D

  • Reply Regina 28. aprill 2014 at 16:16

    Elan maal sünnist saati. Oma aed, grilli, mölla, räägi nii kõvasti kui tahad, muusikat kuula 100%liselt ilma et naaber koputaks harjavarrega jnejne. Nii mõnigi põder ja karu piilub aknast sisse ja kitsed käivad õunu söömas aias. Aga miinuseid ka palju. Pood, kool 6 km kaugusel, buss käib iga tunni aja tagant ja nädalavahetustel veel harvemini poe ja Tallinna poole. Talvel on teed kinni ning traktor mis lund lükkab peab käima 10x päevas kuna tee tuiskab koguaeg uuesti kinni. Talv kõige hullem asi maal elamise juures. Pead lund ka lükkama :/

  • Reply ponts 28. aprill 2014 at 15:34

    oi minu juured ka porkunis ja lääne-virumaal….sinna tahaks tegelikult endale maamaja..jubedalt..

    • Reply konkreete 28. aprill 2014 at 22:22

      Novot, kui ma lotoga võidan, siis ostan sulle maja sinna! ühe põllu peale meie maja juures ehitatakse uusi küll… kuulujutud väidavad, et sinna tulevad jaapanlased elama :D

  • Reply Kaidi 28. aprill 2014 at 15:30

    Päris väiksel lapsel on maal vahva. Ma ise olen kogu elu elanud korteris, aga siiski maal (ainult kaks kortermaja oligi). Ikka võis pidžaamades kõrvalmajja sõbrannale külla joosta vms :P Vanavanemad elavad mul aga Järvamaal ja päris keset põldu .. Naabreid põhimõtteliselt ei ole, kõik suved ja muud vaheajad veetsime väiksemana õega seal .. Päris lapsena oli ikka äge, sai onni ehitada ja isegi laudas toimetamist pealt vahtida, aga kui puberteet peale tuleb, siis ei ole midagi oma ajaga peale hakata, kui bussiliiklus on hõre (mul jäi näiteks kunstikoolis käimine katki, kui tunniplaani muudeti.. muudest trennidest ja asjadest rääkimata), vanemad käivad tööl ning mulle rollerit osta ei tahtnud. Muidu ma armastan maal elamist, aga busse liigub iga aastaga aina vähem ja see on NIIIIIII kurb. Õnneks ostsime elukaaslasega väikelinna äärele suure krundiga maja ja minu tulevasel unistusteperel ükski trenn või huviring busside pärast ära ei jää :P

  • Reply ponts 28. aprill 2014 at 15:29

    No minu ämma ja äial maal maja, väääga vana, seal ait ja mets ning viljapõld, oma armas aiamaake, sõstrapuud, õunapuud, tikrid mmm jne… Nüüd see maja laguneb, juba 2 aastat seal kedagi sees käinud pole, oleks endal auto läheks vaatama, muud moodi sinna ei saa bussijaam kõige lähem 3 km ja lastega seda kõmpida suht väsitav..Vahepeal mainisin mehele, et võiks ju meile see maja, koliks, elaks ja korrastaks…aga mehe isa, nii au tundega mees lubas selle tütrele ning enam seda ei muuda, tütar juba 15 aastat välismaa..aga ei tema tuleb eestisse tagasi ja tahab seda maja, kuigi vanemad oleksid saanud tallinnas 2 toalise korteri maja vastu vahetada- nende üürika omanik jubedalt tahtis seda maja ja maad..Aga tütar selle vastu, aga ütles ka, et tema enne vanemaid ei aita ja majas midagi ei tee, kui maja ei ole tema nimele kirjutatud ja kõik, ühesõnaga las seisab ja laguneb..kurb kohe..ehk see suvi leiame aega minna ja vaadata mis toimub, ämm ja äi naabriga suhtlevad (no nii 700m elab eemal) ja kõik pidi korras olema ja mingit liikumist ei toimuvat maja juures, no hea vähemalt seegi.

  • Reply Ekukas 28. aprill 2014 at 14:53

    Viljandimaal ootab üks selline kodu uut peret:

    http://www.kv.ee/muua-kinnistu-viljandimaal-kopu-vallas-supsi-kulas-2328149.html?nr=3&search_key=5480d1983fe5342beb2838b2ebf3c048

    Hind on küll natuke suurem (eks ta on kaubeldav kah), aga see-eest ei pea kohe kapitaalremonti tegema. Mõned toad tahavad küll remonti, aga iseenesest saaks kohe sisse kolida. :) Aed ümber maja, palju ruumi ja muruplatsid, kus laps saab paljajalu koos koerte-kassidega ringi joosta.. Kõik, mida mainisid, on olemas – kõrvalhooned loomadele, viljapuud ja marjapõõsad, oma aiamaa ja kasvuhoone. Üle tee mõnus mets ja pood pole ka teab mis kaugel. :)

  • Reply h. 28. aprill 2014 at 13:27

    Mina kui linnapreili, kes mitte kunagi enam ei mõelnud maale tagasi kolida (lapsepõlv möödus üksnes vanaisa juures rohides ja majandades), olen nüüd detsembrist saati maainimene. Ostsime kaaslasega maja Peipsi äärde ja Tallinnasse tulemine on lausa piin. Majas ei ole vett, kuid kõik saab tehtud. Praegu ei malda isegi toas olla. Käsil on maja renoveerimine ja sellest teen eelkõige enda jaoks blogisse Enne ja Pärast pilte.

  • Reply Meeri 28. aprill 2014 at 12:33

    Olen sündinud ja kasvanud täitsa metsa sees, kus oli ainult 3 talu. Ei sa öelda, et meie lapsepõlv oleks kuidagi raske olnud või et oleksin igatsenud rohkem sõpru. Me suutsime enda päevad alati täis tikkida seikluste ja rännakutega metsas. Koolis käisime 12 km eemal alevis, buss käis igapäevaselt. Keegi meist ei kaevanud. Gümnaasiumisse kolisin juba Tartusse ja sealt edasi liikusin ülikooli Tallinnasse. Olles nüüd kolinud tagasi maale ja mehega korrastame nende vanavanemate talu aegamisi, siis ma ei vahetaks enda maakodu mitte mingi hinna eest linnakodu vastu. Muidugi on seal ka negatiivseid külgi ja alati ei ole kõik lihtne, kuid positiivset ei kaalu miski üles. Meil on siis täitsa toimiv külaselts, mis on aktiivne ja korraldab pidevalt vahvaid üritusi ja kooskäimisi. Samuti ei saa kaevata bussiliikluse üle, mis viib lähimatesse linnadesse ja alevikesse mitmeid kordi päevas. Koolini on nüüd 5 km ja lasteaiani 6 km. Hetkel on meil ainult koer ja kanad, kuid varem pidasid vanaema-vanaisa seal samas ka kitsesid ja ütlen sulle, nad on ikka ühed põikpäised ja jonnakad loomad :D Vaeva saab nendega näha! :) Infrastruktuuri üle ma siiski siin ei kaeba, kuna km kaugusel on pood ja ka eelmine suvi avati kohvik 4 km kaugusel. Minu jaoks on see koht ideaalne , kus kasvatada lapsed ning ka ise mehega koos vanaks saada :)

  • Reply Triin 28. aprill 2014 at 11:53

    Mina hetkel veel ei igatse maale sest ma olen kogu oma lapseea elanud maal. Ikka päris maal, külas, talus.
    Maal oleks mõnus ja tore aga hetkel ei sobiks see meie elukorraldusega. Lapsi peaks kooli, lasteaeda, trenni vedama või peaksid nad bussidest sõltuma. Ise peaks tööle saamiseks sõitma päris palju mis on ju kallis ja aeganõudev jne.
    Tahaks ka majas elada aga linnas elades on korter parim valik. Linnas ma ei suudaks elada majas. Krunt on umbes meeter korda meeter, naaber on iga nurga peal, mingit privaatsust pole. Majas elades peab olema võimalus kasvõi pesuväel hommikukohvi juua:D
    Aga KUNAGI ma olen kindlasti tagasi maal, ikka päris maal mitte kuskil kõledas uuselurajoonis.

  • Reply Eneli 28. aprill 2014 at 11:20

    Elasin enda lapsepõlve Tallinna külje all alevis, kuid mingil hetkel (olin ca 13a.) kolisime emaga kahekesi Raplamaa metsade vahele Kaiu valda, lähim küla on 4km ning üks naaber on “võsa taga” olemas ja teisel pool on naaber ca 3km kaugusel. Kui olin pubekas, pidi ema mind küll palju vedama, kuid ta oli sellega arvestanud ja maa-elu kaalus selle kindlasti üles. Tallinnasse on meilt ca 35-40min, Kose-Risti on üsna lähedal ja nüüd on siiani neljarealine kiirtee valmis, ei ole mingit probleemi liikumiseks!

    Varem arvasin, et leian ka kindlasti oma tee Tallinna tagasi, kuid kui elasin-töötasin vahepeal Londonis ning Itaalias, sai mul linnast nii villand. Nüüd ei taha eriti sõbrannade juurde öösekski jääda, pigem ikka koju maale, sest linna lihtsalt nii väsitab ja kurnab ära. Itaalias elasin aga peres, kus oli samas majas vanaema-vanaisa ja ka onu pere ning mulle see elukorraldus nii meeldis! Klapime emaga ka nii hästi, et tal on lausa rõõm, et soovin enda kodu renoveerida ja üles ehitada, üksi ta seda ei suudaks nagunii ja õde-vend ei ole majast niimoodi nagunii huvitatud, kuna see nende lapsepõlve koht pole olnud (meil 13-14a vanusevahet). Elukaaslasel on 4km asuvas külas ka suur korter, kuid veedame seal nädalas mõned ööd ning väike plaan on see ka mingi hetk maha müüa. Just naersin, et kui peaksin mingil põhjusel tööst ilma jääma, siis enne hakkan lambaid kasvatama kui linna üürikasse läheks! Ja tõesti, nii on!

    Töötan kodus logistikuna ning ema käib koolis õpetajaks ja maja on õnneks nii suur, et vahel ei kohtu me päev läbi. Elan teisel korrusel ja “minu pool” majas on mul oma sissepääs, esik jne. Kunagi tahaks teise korruse täiesti välja ehitada või kuhugi krundi nurgale ehitada täitsa uus maja, kindlasti aga maale! Nüüd kolis meil üle-naabriks ka kokk Ants Uustalu ja peab restorani talus Ööbik, kus suviti käin vahel abis, tulge maale sööma!
    Mingis vanuses küll mõtlesin, et palju parem oleks linnas elada – poed, kinod, trennid jne, kuid tegelikkuses ei jäänud ma Raplamaal absoluutselt millestki ilma. Olen super õnnelik, et emal oli see julgus ja pubekaga maale kolida! Tõeliselt tore on ikka näha kuidas lapsed kõik küla peal mängivad ja tulevad ise tatsadi koolist koju.

    Küll aga pean ka sellega nõustuma, et transport on maal üsna kehva ja oma autota ei kujuta ettegi. Pubekana liikusin rattaga ja 4km külasse oli kiviga visata, oligi mõnikord paras tee pea selgeks saamisega kui kuskilt peolt oli tulek :D
    Talvel peame ka arvestama, et mõnikord võime enda tee puhtaks lükata, kuid põhitee on lükkamata ja võib tagasi teki alla ronida. See aga ongi maa võlu ning inimesed on siin kõik kuidagi hoopis siiramad ja südamlikumad, väärtushinnangud on vist veidi teised ja keegi ei kiirusta närviliselt kuhugi :)

  • Reply Kadri 28. aprill 2014 at 11:15

    Minagi maal kasvanud. Enam tagasi ei kibele. Hirm on tuleviku ees, mil ema pärandab oma maja ja isa oma majad. Kõik asuvad totaalses pommiaugus, külades kus on max 30 elanikku. Ma elan soomes, linnas. Ja siia ka jään . Muidugi juuhuuu maaelu ja midaveel, aga seal kasvades tahes-tahtmata tahad elada inimeste keskel :)
    Mäletan kui halb oli kooli minna , pidin alati ärkama kell 6 , et jõuda 6.30 bussile, loksuda pooool tundi bussis ja ikka liiga vara kooli jõuda. Ma ei saanud kunagi klassiõdede-vendadega peale kooli koos mängida/hängida , sest buss koju läks kohe peale tunde ja siis alles õhtul. Suved olid tööd täis – külvamised, rohimised, muru niitmised, marjakorjamised ja kartulivõtud. Teatud vanuseni on lapsel supper elada maal, aga kooliealisel läheb kindlasti raskeks .

  • Reply Mari 28. aprill 2014 at 10:44

    Maal on tõesti väga mõnus, ise aastaläbi maal elada ei tahaks vist (kes teab äkki muudan meelt), aga suvila on meil Lääne-Virumaal, VÄGa ilus koht ja kevadel, suvel ja sügisel eelistan seal olla pigem mitte linnas. Lääne Virumaal on üleüldiselt väga ilus ja armas olla :)

  • Reply G 28. aprill 2014 at 10:36

    Ma ei ela maal otseselt, aga Tallinnast eemal ja ikkagi “maakohas.” Totaalselt nõustun selle hommikuse terrassile minekuga, no ei ole mõnusamat asja, kui pidžaamas ringi taterdada ja siis hiljem tuppa tagasi minna. Samuti värske muru lõhn pärast niitmist, omg kui hea. Muidugi, loomade võimalus, mul kaks koera ja kaks kassi. Lisaks naudin ma ülimalt vaikust, mis mul siin on, saan linnakärast eemale tõmbuda ja vaikselt nokitseda.

    Külaelu meil siin väga ei ole, kuna elame Tallinnale piisavalt lähedal, käib rahvas seal möllamas :D

  • Reply Kristi 28. aprill 2014 at 10:30

    Mina elan nii maal kui vähegi saab. Olen kasvanud ka väikses külas majas, aga see pole nii väga maa koht, ikkagi küla, mitmekordsed majad ümber.
    Praegu elan küll saunas, kus ei ole vett. Ülemisel korrusel on meie nö magamistuba. Siin on põld ja mets. Ja vaikne. Ja suvel on naabrimehe pullid väljas, kes teevad õudsat häält. Traktori hääli kuuleb ka. Mingeid peenraid siin veel ei ole, aga järgmine aasta ehk hakkab mees siia meile päris oma maja ehitama, siis loome ka mingi kasvuhoone jne. Kõik on meile alati külla oodatud :) Lääne-Virumaa, Kadrina vald, Hõbeda küla, Leppussaare talu :D
    Vett saab ainult kaevust. Siin on vana ait ja vana väike maja, mu mehe lapsepõlve kodu. Normaalset wc-d ei ole. :D kuivkäimla ainult.
    Mõni hommik ärkan ahastuses üles ja mõistan et ma elan maal. Tahaks elada linnas :D mulle ei meeldi mets ja loodus :D Aga see on mu mehe lapsepõlve kodu ja tema tahab kindlasti siia elama jääda ja ma armastan teda nii palju, et olen leppinud sellega, et pean jääma terveks eluks maale elama :D kui saan normaalse maja, mille ise saan sisustada, siis isegi elan üle :D
    Praegu istun ka terrassil, päike on hea soe ja tuult ei ole siin hoovis peaaegu kunagi.
    Marjapõõsad on, marju mulle ei meeldi korjata. õunapuid on ka paar tükki.
    Loomi veel ei ole, aga kui kunagi päriselt siia kolime siis kindlasti koera võtame.
    Oh jah, ei meeldi mulle maal :D
    Aga kui sina tahad kunagi maal elada, siis arvesta sellega, et maal ei saa tööd mitte kunagi otsa ja alati on midagi teha, niiet laiselda ei saaks :D

  • Reply Riina :) 28. aprill 2014 at 10:23

    Hiiumaa on üleni üks “maa” :D
    Hetkel elame üürikorteris ühes külas, kuid eelmise aasta lõpul soetasime omale maja. Oleme mehega mõlemad nö oma majas üles kasvanud ja korteris olemine on tõsine piin. Naabrid on hullud ja üldse jube tüütu :( Nagu vangis vms.
    Eile käisin just maa peal. Õues on nii mõnus ja soe ja toimetamist on metsikult palju. Aga mõnus tunne oli/on, kui hoovi peal ringi jalutad, missest et igal pool ehitus sodi ja muud pahna. Ikka oma :) Kujutan vaimusilmas ette terrassi, kus mõnusasti hommikul kohvi juua, kasvuhoone, oma pisikesed lillepeenrad, koerad, kassid, lambad, lapsed…mõnus!! Naabrid on samuti, kuid need ei häiri. Majast teeni on nii u 300meetrit ja võsa ümberringi :) Samuti lasteaed ja kool ikka lähedal, 3km umbes. Auto/load olemas, samuti jalgratas :) No problemo!!
    Oh…saaks see kiiremini valmis :)
    Ja muideks Hiiumaa on nüüd ka seal Maale elama projektis sees ;)

  • Reply konkreete 28. aprill 2014 at 10:15

    Mul on porkunis maakoht ja ma koguaeg unistan sellest, kuidas ma lotoga võidan ja maja korda teen ja pesemisvõimalused tekitan (hetkel on ainult kaev maja ees). Noh, jõudumööda maja korrastamisega tegeletakse, aga seda raha, et voolav vesi majja saada pole hetkel küll kuskilt võtta. Paraku kaotati Porkunist nüüd ka pood ära, ehk siis kui ma sinna elama tahaks minna, siis peaks ma selle lotoraha eest ka endale load ostma ja lotoga võitma siiski nii palju, et seal elu lõpuni elada saaks, sest tööd seal ka pole :D Aga selle eest on nummi koht ja kaunid järved seal ja kuidagi hing on juba lapsena ennast sellele kohale maha müünud… Just leidsin laupäeval ema juurest foto oma vanavanavanaisast, kes oli Porkuni mõisas aednik. Tüüp sündis 1880… et selline pereajalooga paik ka siiski. Niisiis, kõigepealt pean ma lotoga võitma, kõik korda tegema ja kogukonna tekitama. Talved on seal karmid.

  • Reply Ingrid 28. aprill 2014 at 10:13

    Unistan ka maal elamisest, väikse toimeka kogukonnaga:) Põhikohaga linnas elades olen juba mitu aastat maaelu harjutanud talusid hoides. Päris palju on Eestis selliseid talusid, mis seisavad tühjalt ja mida omanikud ei taha avalikult üürile panna, kuid on valmis andma hoida kellelegi. Otsida saab neid tuttavate seas ning listides kuulutades. Keegi ikka teab kedagi, kel on.

    Olen ka olnud paaris talus abiliseks ning seeläbi õppinud kitse lüpsma ja ilma elektrita elama. Selline kellegi teise talus harjutamine teeb väga tõhusalt korrektuure hõljuvates unistustes, mis tunduvad romantilised, aga praktikas pikaajaliselt ei ole enam nii toredad. Saab õppida ennast tundma ilma kohe talu ostmata ja pole vaja paari kuu pärast leida, et on vaja ikka linna tagasi kolida, sest ettekujutused ei olnud kooskõlas reaalsusega. Peenart olen neil suvedel, kui parajasti hoitavat talu ei ole, pidanud vanaisa juures ja rahuldanud näppude mulda saamise vajadust sõpradel külas olles nende peenraid rohides ja aeda riisudes.
    Kirjutasin oma unistustest ja mõtisklustest seoses maal kogukonna rajamisega:
    http://looduskodu.wordpress.com/2011/10/10/millest-ma-unistan/
    http://looduskodu.wordpress.com/2012/04/04/anastasia-kokkutulekust-martsi-alguses/
    Esimeses postituses on ka link artiklile talude hoidmisest.

  • Reply Triin 28. aprill 2014 at 09:56

    Olen põhimõtteliselt terve elu maal elanud, ainult viimased 4 aastat linnapreilit mänginud. Mõnus on jah ärgata, minna kohvitass käes välja, potsatada aeda maha ja nautida linnulaulu. Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida. Mu õde sai päranduseks maja, keegi seal sees ei ela, vajab korralikku remonti, asub Emajõe lähedal, Tartumaal. Kaugus Tartust 23km. Pole kindel, et ta just müüa soovib aga kui huvi on, siis saab alati küsida. Vaevalt ta ise sinna niipea elama plaanib minna (kui üldse). Majas on köök, 3 tuba, veranda (päikese poole), sahver, krundil on ka saun ning suuuur aed õunapuude ja põõsastega. :)

  • Reply Liisu 28. aprill 2014 at 09:55

    Minu jaoks on piisavalt mõnus koht Nõmme.
    Siin on ka peaaegu nagu maal.
    Eelmine aasta kuulsin oma aias kägu kukkumas.

  • Reply Sille 28. aprill 2014 at 09:49

    Võin öelda, et elan maa piirkonnas, ise arvan rohkem, et see on maa. Olen tegelikult ühes alevikus, kus on kõik tähtsad asjad olemas – pood, pisike raamatukogu, 1 lasteaiarühm, raudteejaam, bussijaam ja veel miskit. Samas on selle aleviku ümber talud, raba, järv, suur mägi veidi eemal, traktorid põristavad ringi, künnavad maid :) Sattusin siia paar aastat tagasi, kui hakkasime mehe vanaema maja ehitama, kõpitseme nüüd tasapisi ja jõudumööda seda maja, koss kahe väikse lapsega. Mul on suu unistus hakata lambaid pidama, aga ma ei kujuta ette kus, sest maja on alevis. Ehk kuskil järveäärsel alal, tulevikus, ei teagi, aga tahaks :)
    Eelmine aasta otsustasin kätte võtta ja kandideerida kohalikku omavalitsusse volikokku. Saingi. Nüüd jälgin ka seda elu, kuidas selle väikse valla juhtimine käib ja katsun külas kaasa lüüa. Kõik on uus ja põnev, mõtteid on palju, isegi naiivseid mõtteid ehk, aga vist peabki unistama rohkemat ja suuremalt.
    Ohh see kevad on super – ajame kartulivaod sisse, pistan tomatid kavuhoonesse kasvama, sibula mulda, külvan ja istutan erinevaid lilli. Naudime nii palju kui võimalik. Lapsed müttavad aias ringi. Hommikul ärkavad sellega, et tahaks õue ja õhtul siis peeaegu koos päikseloojanguga tuppa :D
    Koguaeg tahaks teha midagi aias ja vahest unustan, et kõike korraga ei jõua ja ei peagi jõudma. Minu meelest peabki kodu loomine/kujundamine pikk protsess olema, kuid ikka tahaks ju ruttu valmis saada :)

    Maal on tore. :)

  • Reply aile 28. aprill 2014 at 09:40

    Mul on müüa talu Läänemaal Martnas, 8 hobuse talliga. Maad 20 ha PRIA toetustega. Maja vajab remonti aga on kohe elatav. Tiik on ka olemas. Haapsallu 22 km ja Tallinn 90. Teed on head ka talvel. Kui huvi siis kirjuta.

  • Reply Siiliramo 28. aprill 2014 at 09:38

    Mina olen maal kasvanud. Ikka koos lehmade, kanade ja sigadega :D Sel ajal unistasin linnaelust ja mõtlesin, kui vahva oleks elada korteris. Praegu elan Tallinnas pisikeses korteris ja mõtlen, kuidas ma küll kunagi nii lolli asja sain arvata, et korteris on vahva elada. Ka mina unistan sellest, et suvel, kevadel ilusa ilmaga saan minna terassile ning nautida värsket õhku, linnulaulu ja vaikust. Samas minu ja elukaaslase puhul oleks takistuseks kolimisele meie töö. Me mõlemad armastame seda ning päris maal tööd teha ei saaks, kuid linnaääres elamine on mõttes mõlkunud juba tükk aega ning sügisest kavatseme selle teoks teha.
    Kui Teie puhul töö takistuseks pole, siis mina soovitaks küll väga uurida erinevaid variante. Päris maale elama minnes ei ole need krundid ja majad minu meelest ka üüratud kallid :)

  • Reply Kristi 28. aprill 2014 at 09:35

    Mina ei ela küll päris maal, küll aga oma majas, väikelinnas Tallinna lähedal ja väga vaiksel tänaval.
    Olen enam-vähem maalt pärit, aga päris maale metsade keskele pole ma kunagi tahtnud, natuke õudne ja kaitsetu tundub, vähemalt minu jaoks.
    Ostsime paar aastat tagasi 70-ndatest pärit maja väiksesse linna, tööl käime Tallinnasse.
    Mina soovitaks sul väga hästi järgi mõelda, mida tegelikult tahad ja kui palju oled valmis kulutama (ja kui mõtled eelarve välja, siis liida sellele veel umbes pool, sest tegelikkuses läheb alati rohkem).
    Meie ostsime vanema maja ja tegime väga põhjaliku remondi – laed, põrandad, aknad, katus, elekter – kõik läks vahetusse. Pärast lammutamist oli maja päris jube vaadata, aga juba elektrisüsteemi välja vahetamise tõttu tuli kõike uuesti teha, sest vanade majade häda on see, et kui vanasti oli see täitsa ok, et laes on üks pirn ja võibolla on laualambi jaoks ka üks kontakt, aga sellega enamvähem kõik piirdus, siis tänapäeval on kõikvõimalikke tehnikavidinaid nii palju, et kõikide vajalike seadmete kasutamisega võib vanas majas jamaks minna. Mul muidugi mees tehnikahull ka, aga ikkagi….
    Aga remondi käigus oli vandumist omajagu, raha rahaks, seda läheb nagunii rohkem kui eales oskad ette kujutada, aga vana maja puhul on ka see, et seinad on kõverad ja ei saa teha üht või teist. Meil näiteks põrandad jäidki natuke kriuksuma, kuigi see mulle üldse ei meeldi, aga mis teha…. Ja vana maja soojustamine on omaette õudus. Ja vanasse majja mingi kaasaegse küttesüsteemi panemine…. Mõtled küll alguses, et ah, kui pikk see talv ikka on ja et paned sokid jalga ja kampsuni selga, aga no kui on ikka talvel külm, siis kirud…. Jamasid tuleb! :D
    Tagantjärgi oleme mõlemad mõelnud, et võibolla oleks uue maja ostmine olnud mõistlikum juba oma närvide tõttu (ja näiteks selle tõttu, et meie vanas majas on vannituba miniatuurne, sest tol ajal polnud väga moes vannitube teha, uutes majades on need mõnusad). Aga loomulikult olen oma elukohaga ikkagi väga-väga rahul ja ei vahetaks seda elusees Mustamäe korteri vastu. Tallinnasse käimine võib tüütuks osutuda, mina olen õnneks õppinud nautima seda tundi aega, mille iga päev tööle käies autos veedan, sest see on nagu aeg iseendale. Aga ma ei ütle, et vahepeal ei lähe närvi, kui linnast kohe sipsti koju ei saa, vaid ikka pool tundi sõitma peab……
    Suurim pluss on muidugi aed. Mind naabrid (kes on kohe lähedal), üldse ei häiri, mina tunnen ennast siiski üsna privaatselt. Ja see on ikka supertunne, kui saab lapsega lihtsalt toast välja minna ja oledki õues ja aias, ei pea selleks kuskile parki või randa kolistama, et lihtsalt värskes õhus olla (titega elasin linnas, oskan seda hinnata, et saab lihtsalt õue minna, mitte ei pea kogu elu seljakotiga kaasa vedama, et äkki läheb pargis vaja…).
    Kõigi nende Setumaa ja Valgamaa taludega on siiski see häda, et nad on küll odavad ja asuvad väga ilusa looduse keskel, aga et need asuvad Tallinnast niiiiii kohutavalt kaugel, et kui sul vähegi on Tallinnasse asja, ja usu mind, sul hakkab olema, kuigi sa võibolla kujutad ette, et sa töötad kodust jne. Sul hakkab siiski Tallinnasse päris tihti asja olema. :D Ja kui elad parasjagu Valgamaal, siis tundub ka paar korda kuus Tallinnas käik piin. :D
    Ehk siis mõtle ka miinuspooled läbi, sest elu maal (ja eriti vanas majas) ei ole üks kohvikruus trepil ja linnulaul, vaid seal on väga palju sellist, millega tuleb leppida ja tuleb teha väga palju komprimisse. Aga oluline on neid endale teadvustada ja saada aru, mis kaalub mille üle.

    Igatahes, loodan, et mõtled välja, mida tegelikult tahad ja et saate oma unistuse. :-) A

  • Reply Margit 28. aprill 2014 at 09:23

    maal on suvel tore küll, aga räägiks natuke maaelu negatiivsetest külgedest ka, pole see nii romantiline midagi pidevalt:
    – poes käimist ja menüüd peab üsna pikalt ette planeerima
    -ühistranspordiühendus on tavaliselt nigel v puudub
    -kui on lapsed tuleb arvestada päris palju nende edasi-tagasi sõidutamisega
    -linnas elavad sõbrad ei viitsi mõne aja pärast enam külas käia (kui siis suvel grillimas, ilusa ilmaga, kui tahaks just oma perega olla…) Kui oled sotsiaalne inimene siis võib see probleemiks saada.
    -lõputu lumerookimine ja aiatööd igal aastal
    -pidev logistiline planeerimine marsuudil töö kodu-pood jne. Peab arvestama suurema bensiinikuluga ja kodukohast kaugemal töötamisega. Lisaks on maapiirkondades madalam palgatase.
    -maja tahab üsna tihti nokitsemist ja kõpitsemist
    -suvel pidev võitlus putukate, muru ja jumal teab veel millega
    -suures maamajas on üsna paha üksi kodus olla

    Kui need asjad on talutavad, siis miks mitte maale kolida :)

    • Reply Kristi 28. aprill 2014 at 09:39

      Absoluutselt nõus Margitiga! Kõik ei ole idüll ja enamasti kujutavad seda idülli ette just need, kes maal elanud ei ole või need, kes elavad oma suvilas näiteks juulis, mitte jaanuaris. :D
      Aga jah, igal asjal on positiivsed ja negatiivsed küljed.

    • Reply A. 28. aprill 2014 at 12:27

      *Ei kurda ei poes käimise ega menüü üle
      *Transpordi liinid täiesti normaalse tihedusega.
      *Ei ole linnatuttavatel olnud probleemi külla tulekuga(tartu nt jääb minust enam kui 60km kaugusele)
      *Ilmselgelt sa kulla kommenteerija oled mingi mimmuke. “Issandjummal, lund peab rookima ja aias tööd tegema” OUMAIGAAD.
      *Mingit planeerimist ei pea tegema. Tahan ja lähen. Värskes õhus ja vaikuses paar km jalutada ei ole mingi probleem normaalsele inimesele. Ja kui käia ei viitsi, muretse jalgratas. Ei pea koguaeg auto perse all olema.
      *Minu vana maja ei ole näinud remonti ega nokitsemist üle 10 aasta ja näed – olen elus ja terve. Oskad oma vara hoida, ei pea ka remondile raha kulutama.
      *Putukad, muru ja jumalteab mis on samahästi ka linnas. :D
      *Miks paha? Hea vaikne, rahulik ja lõõgastav. Mulle küll meeldib kui muu rahvas minema läheb.

      Ja üllaülla. Elan MAAL. Väikeses külakolkas kus lähim minilinn jääb üle 20km kaugusele. :)

    • Reply Eliise 28. aprill 2014 at 13:49

      Enamus neid asju just inimesed naudivadki :)

  • Reply Maile 28. aprill 2014 at 08:57

    Me elame ka maal. Mul täitus just kaheksa aastat. Alustasin üksi pärandusena saadud üle saja aasta vana maja korda tegemisega. Siis tuli mees ja nüüd teeme koos juba 6.5 aastat. Raske on, sest nii kui vana voodri maha võtsime nägime, et tuul puhub läbi ja nüüdseks olema umbes 70% majast uuesti üles ehitanud :) Samas mu elupõline linnavurlest mees (ma ise ka linnas sündinud ja kasvanud tegelikult) ütles just kuu aega tagasi õues linnulaulu kuulates, et ta ei viitsi alati puid tuua (eriti talvel ja koleda tuisuga), ta ei viitsi ka vahepeal kuivkäimlat tühjendada (jah, meil pole isegi korralikku wc-d ja vannituba veel :)), aga ta läheks täiesti hulluks linnakorteris, kus ta ei saaks isegi puid tuua :).
    Üks ülisuur põhjus maal elamiseks on lapsed. Me olime esimese talve linnas kui vanem poeg sündis ja ma pidin hulluma: last ei saa lükata akna alla käruga magama, liivakast oli kevadeti kahtlaseid moodustisi täis, kuna mänguväljak asus kortermajade vahel, siis sattus sinna ka vastikuid ülbeid eelteismelisi jne. Lisaks hoidis naabri-Valve koguaeg kõigel silma peal.
    Nüüd on meil Tartusse 33 km, Otepääle 10 või 14km (oleneb, milline tee valida :)). Mõni ütleb, et meil kulub tohutu raha bensiinile, kuid maal elamine õpetab ka säästlikumalt mõtlema: planeerime oma käigud tööpäevadele kui niikuinii tuleb linna sõita, kahe autoga sõidame üliharva linna. Saab hakkama ka ühega väga edukalt. Lapsed käivad poole linnateepeale jäävas asulas lasteaias, vanem poiss kaks korda nädalas ujumas ja bensiinikulu on sama, mis oleks linnas elades. Oluline vahe: me käime vähem poes, me saame hingata tõsiselt värsket õhku, meile kolisid just uued naabrid: lambad tulid karjaaeda, linnud annavad iga päev mitmeid kontserte ja täiesti tasuta, meil on kolm koera ja kolm kassi, lilli õitseb meeletutes kogustes ka väljaspool peenraid ja lisaks need hommikukohvid, õues söömised jne.
    Laste sõpradel külas-käimise teema tulevikus on nii ehk naa transporti vajav, sest väga paljud ei ela ju ka linnas, vaid linnaäärsetes rajoonides ja kui lapsel on kodus värske õhk, palju jooksuruumi, võimalus ehitada onn igasse aianurka ja veel mõned lisaks, siis ausalt ma olen nõus olema ka taksojuht kuni laps millalgi ise endale load saab.

  • Reply elex86 28. aprill 2014 at 08:49

    Kusjuures, mina olen maal üles kasvanud ja lapsena alati unistanud suurlinna elust. Nüüd, olles juba suureks kasvanud, on mul ilgelt hea meel, et ma otsapidi suurlinna pole kippunud. Mulle väga meeldib siin väikelinnas. Õnneks on mul oma maja ja oma hoov. Ja muidugi väga-väga toredad naabrid. ;)
    Ja viimasel ajal olen eriti mõtlema hakanud maa elule. Päris pärapõrgus elada ei tahaks aga selline suure hooviga oma maja, linnast kusagil mõni kilomeeter eemal, oleks päris tore. :)

  • Reply Kriss 28. aprill 2014 at 08:43

    Mul on juba 15 aastat maakodu Läti piiri ääres ja viimastel aastatel veedamegi pool aastat seal. Jumal tänatud, et eksisteerib tänapäeva tehnoloogia ja ma saan kõik oma tööasjad korda ajada kust-iganes-kännu-otsas. muide, “kännu otsas” edeneb kirjatöö oluliselt hõlpsamalt kui linnas. Elan pool aastat Tln kesklinnas ning see on tõsiselt raske. Pidev linnamüra, tolm ja inimeste sagimine on nii kurnav. Omaenda mõtteidki ei kuule.

    Ma pean väikestviisi blogi ka meie maaelu kohta http://maasektor.wordpress.com/

  • Reply Tikker 28. aprill 2014 at 08:40

    Hämmastav, ma poleks kunagi arvanud, et sina tahad maale :) Ja veelgi hämmastavam on see, et kuigi mina tahan maale teoreetiliselt alles kunagi tulevikus, kui lapsed on suured, siis just üleeile õhtul arutasime mehega, et äkki peaks ikka praegu… Ja vaatasime, mis Pärnu lähedal müügis on (laste tõttu tahame elada perele võimalikult lähedal, st Pärnumaale jääks kindlasti). No meie ajendiks oli küll eelkõige rahaline pool – et kas saaks äkki odavamalt läbi…

    Mulle nii meeldib meie praegune kodu – keset linna, vaiksel tänaval, aiaga, suht oma maja tunne, naabrid väga normaalsed. Kõik on jalutuskäigu kaugusel. Aga pagan, vana maja renoveerimine on ikka midagi õudset. Ma pigem ehitaks uue :) Mitte et meil selleks ressurssi oleks :P Aga need majad siin artiklis on nii nunnud…

    http://www.collective-evolution.com/2014/04/24/sell-your-crap-pay-off-your-debt-and-do-what-you-love-this-makes-it-all-possible/

    Ühesõnaga… Ma mõtlesin juba siis, et peaks sellel teemal blogis pikemalt kirjutama, aga ei viitsinud. Praegu väga viitsiks, aga kuna ma olen tööl, siis pean tööd tegema – rohkem, kui kiire kommentaari kirjutamiseks hetkel aega pole. Siia kommentaarigi tahaks veel sada mõtet kirjutada, mis kõik selle teemaga seostuvad, aga eks ma kunagi võtan selle teema ikka oma blogis üles.

    • Reply aga! 28. aprill 2014 at 14:36

      Vändrasse ei taha elama minna? Emal seal maja üle.

  • Reply Nete 28. aprill 2014 at 08:26

    Mina elan täiesti maal, lausa Hiiumaal. Olen 2 talve Tallinnas elanud, aga mina seal ära ei harjunud. Seal lihtsalt polnud ruumi ega õhku. Ja oma last polnud ma ka nõus linnas kasvatama, nii tulimegi tagasi koju. Praegu elame minu vanemate juures, aga loodame varsti-varsti siin lähedal korda tegema hakata talu, kus on üles kasvanud minu isa ja vanaisa, ja mis on minu vanavanaisa ehitatud. Natukene oleme õuepeal juba nokitsenud, varsti loodame elumaja kallale asuda. Muidugi läheb palju aega ja raha (mida loomulikult pole), aga ma pole nõus laskma sellel kohal lihtsalt ära laguneda.
    Maal on minumeelest just see “päris elu”, võimalus kasvatada puhast toitu ja elada aktiivset elu. Näiteks saan ma õhtuti käia jooksmas ja ei pea muretsema mis mul seljas on, sest mitte keegi mind siin metsavahel ei näe. Lapse saan panna akna alla vankrisse magama ja kui ta suurem on, saab ta onne ehitada ja naabri hobuseid imetleda ja kevadel esimesi lilli korjata. Õhk on puhas, linnud laulavad ja elu on vaikne ja rahulik. Muidugi pole maaelu lihtne, siin on igasuguseid töid, mida linnas ettegi ei kujuta, aga see ei lase laisaks muutuda. Ma võiksin ilmselt lõputult maal elamist kiita, mis sest et kui emapuhkus läbi saab, pole mul mingit töökohta, aga linna läheks ainult viimases hädaolukorras.

  • Reply Jaanika 28. aprill 2014 at 08:26

    Mina elan maal.Ja olen väga rahul.Lapsel on hea kool .Jah auto peab kindlasti olema.Sest maal on see bussi liiklus sellinne nagu on.Mina olen väga rahul.Kasvatan ise tomateid ,kurke ja teisi aiasaadusi.Pole midagi paremat kui enda aia tomatid ja värske õunamahl.

  • Reply riin 28. aprill 2014 at 08:25

    Ehee, kui väga soovid maal asjatada, siis võin pakkuda oma vanaisa maja :D See on küll elamiskõlbmatu, aga noh, äkki tahate maja korda teha :D Valgamaal, Läti piiri ääres. Ujumiskoht on kilomeetri kaugusel ja küla mänguväljak-kiik ka mingi kilomeeter. Sheff kiik on, ise möllasin seal suvel. Ja külaelu on seal tore. Lähim linn on Valga, umbes 30km.

    Läheb loosi? :D

    • Reply Mallukas 28. aprill 2014 at 08:28

      Ma küll kardan neid suuri kiikusid, aga no räägi aga lähemalt! :D

  • Reply Liis 28. aprill 2014 at 08:24

    Mina elan maal. Oma apsaka tõttu sattusin siia. Jäin lapseootele ning otsisime linnas endale kodu. Valisin mitu-mitu välja, kuid mehele ei sobinud ükski. Vihahoos karjusin siis talle, et davai, lähme siis maale elama!( sain päranduseks maja). Issand jumal, mees oli nii õnnelik ja võttiski sõnasabast kinni ja siin me nüüd oleme juba 1,5 aastat. Ütlen ausalt, mulle siin ei meeldi. Minul siin sõpru ega peret ei ole, töökohta ka mitte. Hiljemalt selleks ajaks, kui laps kooli läheb, ostame linna lähedale maja. Linnas on rohkem võimalusi ja minu sõbrad ja pere elavad seal. Nii ma siis veedangi siin omi päevi ainult lapsega, kuna mees on väga pikki päevi tööl.
    Jah, siin on ilus. Maja järve ääres, marjapõõsad, õunapuud, saunake, põllulapp, lillepeenrad. Aga mina igatsen inimesi ja linna :(

  • Reply Liina 28. aprill 2014 at 08:24

    Maal on ilus ilusa ilmaga :) Pool aastat on päris nõme, siis käib enamus elu ikka linnas (trennid, huviringid , külaskäigud jms) ja siis see sõitmine on kulukas nii ajaliselt kui rahaliselt. Õnneks teen ise ka tööd kodust, seega see sõitmine jääb ära. Aga nii kui päikse valla lööb on maal imetore :) Siin, kus ma elan, on minu kõige suuremaks puuduseks see, et pole kergliiklusteed ja mööda maanteed titekäruga või niisama koeraga jalutada või lapsel rattaga sõita pole ruumi. Et ikka tavaar autosse ja lähimasse asulasse(mis on õnneks 5km kaugusel, see pole ka eriline virisemise põhjus). Aga sind vist ei häiriks, kuna sa ei jaluta ju niikuinii :D .
    Väga kaugel linnast on lapsel raske siis kui ta on natuke suurem ja tahaks õhtuti sõpru külla või ise kuskile minna – siis hakkab see taksojuhi elu.
    Ja kui on maja, siis on vaja alati midagi kõpitseda, isegi uues majas. No, et raha ei jää kunagi üle, alati saab nt terrassi suuremaks ehitada või kiikesid jms tavaari juurde osta :) Ja siis on veel kütmine jne

    Aga korterisse ei tahaks ikkagi, lihtsalt pole kõik 100% nauding siin.

  • Reply Liisu 28. aprill 2014 at 08:22

    Mina elan ka maal. Nii maal kui üldse elada saab :D meil on kodus igasuguseid loomi, keda maal olla saab – lehmad, kanad, kalkunid, koer, kassid, küülikud.. ja siis kunagi olid meil veel lambad ja enne neid olid sead ka :D iga suvi rohime peenraid ja teeme heina ja veel igasuguseid töid mida teha vaja, kui on oma aed, põllud, heinamaad ja nii edasi.
    Mina olen küll maaeluga rahul, eriti veel sellistel ilmadel, kui päike paistab ja terve päeva lihtsalt õues saab olla.
    Ja pealegi, on mu kodu nii metsa sees, et õues võiks vabalt alasti ka ringi jalutada, sest võõrad küll ei näe. Ainult ühed naabrid elavad kuskil paarisaja meetri kaugusel, aga meil õu nii suur et kindlasti saab kuskil ringi jalutada, kus nende silmad ka ei näe. :D

  • Reply Ellu Erle 28. aprill 2014 at 08:22

    Kah maakas :) Hommikune päike , mis toa üles küttis äratas üles , aken on lahti ja linnukesed lihtsalt siristavad võidu , tundub , et tuleb taas ilus ilmake !
    Varsti õue , päevitama , riisuma või mõnda muud hooajalist tegevust tegema .
    Augustis saab aasta mööda sellest , kui elasime kaa linnas , ohhh need maksud möllud , nüüd maksa vaid elektrit ja omametsa puudega talvel tubagi soe ning siis veel nipet näpet – automürinaga aknaall ei anna võrreldagi seda rahu , vaikset linnulaulu ja naabripätu haukumist õues .
    Varsti Jaanipäev , park on meil siin väga lähedal , suuur , suure kiigu ja lavaga , kus on iga aasta mega lahedad persoonid koos , 10 km kaugusel veekogu , kus näiteks kala saab püüda ( eile saime jälle 2 kala , mis saab ühel õhtul grillile visata ja nosida ) .
    Super , ma ütlen , Super ! Ei taha linna tagasi , väga rahul !

  • Reply Enely 28. aprill 2014 at 08:16

    Mina elan ka maal. Kohe täitsa maal, kus maja kõrval on laut, karjamaa ja mets. Meie kõige lähem naaber elab 1km kaugusel, aga enamik paari kilomeetri kaugusel. Kui me 3,5a tagasi väikelinnast maale kolisime, siis arvati, et me oleme hulluks läinud. Kusjuures seda suhtumist Tallinnas elavate tuttavate poolt näeme siiani. Nad ütlevad otse, et kolige tsivilisatsiooni tagasi ja saate normaalselt elada! Jah, ma tunnistan, et maal elades peab arvestama mitme asjaoluga: 1. nurgapealsesse poodi ei saa joosta ainult piima ostma. Poes käima paar korda nädalas ja siis ostame kõik vajaliku piisava varuga, et järgmise poekorrani saaks. 2. Talvel peale lumetormi võid istuda isegi paar päeva lumevangis ja vooluta. Meie isiklik rekord on ilma elektrita 72 tundi. 3. Iga käik vajab planeerimist ja kui sul juhilube pole, siis sõltud kellestki. Mina siis abikaasast ja omaette rännata ma ei saa. Samas on minu silmis nii palju toredat, mis annab eriti palju just hingele. 1. Ma astungi hommikusööki oma aeda sööma. Praeguste ilmadega on enamus elust õues. 2. Ma julgen vabalt lasta oma 5aastase üksi õue mängima ja ma ei pea ennast halliks muretsema, sest kõik ohtlik on ohutuks tehtud (nt ei saa laps tiigi juurde). 3. Laps(ed) saavad käia pisikeses lasteaias, kus nad pole tilk merre. Nt minu lapse rühmas on 8-12 last kokku.
    Mu tuttavad ütlevad maalt ärakolimise kohta, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Sama ütleks ma maal elamise kohta. Inimeste prioriteedid on erinevad. Minu jaoks on loodus, värske õhk ja laste vabadus tähtsamad kui poodide rohkus või võimalus suvalisel hetkel kinno joosta.

  • Reply Sandra 28. aprill 2014 at 08:11

    Linnaelu on õudne. Paraku õppimiseks peab linnas elama, aga nädalavahetuseti enamasti ikka minema, eriti nüüd kevadel, kui aiatööde hooaeg. Tulevik on samuti maal. Suur aed, palju põllumaad, kasvuhoone, suhteliselt suur maja ka, porgandid, kartulid, oad, kurgid lõpmatud lilled, minu sajad gladioolid ja vabadus.

  • Reply kadi 28. aprill 2014 at 08:10

    Meie ka otsime hetkel aga kinnisvara hinnad on praegu laes, ideaalis tahaks Raplamaale aga no ei ole, igapäev kammime kv.ee ja city24.ee, kahjuks pole aga kui keegi soovib müüa Raplamaal siis pakkuge mulle :)

    • Reply triin tamm 28. aprill 2014 at 08:35

      Meie elame rapla maakonnas, aespa alevikus, liiklus lunnaga on hea, isegi, kui autot pole, marsa linna ja tagasi käib iga tunni tagant. Ilus vaikne koht. Maju on siin kandis ka hulgim müüa.

      • Reply kadi 28. aprill 2014 at 08:54

        Aespa ja vilivere langeb välja

  • Reply Regina 28. aprill 2014 at 08:04

    Meie pere elab maal, oleme elanud ka linnas mõned aastat aga abikaasaga avastasime, et meile see ei sobi :) Nii mõnus on minna hommikul õue, kohvitass käes ja vaatad õues ringi ning lihtsalt naudid seda hetke, ei kahetse kordagi, et kolisime tagasi. Ka lapsel on mugavam, õues liivakast, kiigud jne, tal tegevust jagub. Eks ka tööd ole palju aga see käib ju asja juurde.

    • Reply Mallukas 28. aprill 2014 at 08:10

      kuskandis elate?

      • Reply Regina 28. aprill 2014 at 09:48

        Raplamaal

  • Reply K. 28. aprill 2014 at 08:01

    Mina elan kohe täitsa maal :)
    Muidu on täitsa tore, aga on asju, mille peale ma enne ei tulnud, kui juba maal olin. Esiteks pole mul autojuhilube, seega pean ma liikuma bussidega ja siit sõidab linna hommikul üks buss ja õhtu toob tagasi. Seega on liikumine natuke liiga kehv. Ja ei uurinud ma enne naabrite olukorda, paraku ei saa me nendega üldse läbi, mis on kurb. Tahaks ikka suhelda kellegagi…
    Aga minu õnneks käivad mul sõbrad külas, aitavad mõningaid töid teha, mul on suur kasvuhoone, aed, koer… Muid laudaloomi pole ja ei taha ka neid :P
    Varsti saan juba redist süüa, aknalaud on taimi täis, kasvuhoones kasvavad maitsetaimed mida saab juba noppida ;)!

  • Reply Marleen 28. aprill 2014 at 07:51

    Oeh, ma unistan ka maaelust. Olen terve elu linnas korteris elanud. Nüüd, kus väike laps on, tahaks niii väga maal elada. Mul on küll ilus suur korter, aga see ei ole ikka see. Meil on küll maakodu, kuhu igakell minna saame, asub ta linnast 5km väljas. Meil on ka palju maad ja metsa ning võimalus ükskõik kuhu maja ehitada. Ma juba valisin ka koha välja, kuhu seda ehitada. Ühelpool on mets ja teisel pool voolav suur allikas. Imeilus koht lihtsalt. Selline vaikus ja rahu on seal. Unistan suurest palkmajast, tiigist, kuhu kalad sisse viia, saunast tiigikaldal… Oeh :)

  • Reply Piret 28. aprill 2014 at 07:49

    Meil olid umbes samad mõtted peale esimeste laste sündi ning meie ostsime üliodava maja maale ära. Me küll ei plaani sinna kohe elama minna, vaid veedame seal oma suved. Raha nii palju ei olnud et ülikorralikku maja osta, seega lihtsalt suvitame seal praegu, maksame laenu tagasi 5 aastaga ning siis võtame uue laenu ning hakkame remontima. Kunagi kui vanaks jääme siis läheme nagunii sinna elama, aga senimaani on plaan, et on nädalalõpu maja.

    • Reply S. 28. aprill 2014 at 19:07

      See on lahe mõte! Jätan meelde sellise variandi :)

  • Reply Kaire 28. aprill 2014 at 07:45

    Mina elan ka maal! Tule Mulgimaale Halliste valda, siin mmüned majad üle! Ülimõnus koht ja kaasa saab teha vallatöös.

  • Reply Merlin 28. aprill 2014 at 07:33

    Jagan unistust (Y) Ühel päeval õige varsti …

  • Reply Andra 28. aprill 2014 at 07:21

    Ma ka kohe päris-päris maale ei läheks, sihiks pigem äärelinna. Aga unistused on meil samad ;)

  • Reply Sigrid 28. aprill 2014 at 07:21

    Mina elan ka maal! On küll maja põllu peal ehk uuselamurajoon aga ei saaks rohkem rahul ollagi! Elu majas ei anna kuidagi korteriga võrrelda. Ei kopsi keegi seina taga ja ei tule keegi mölisema, et laps ei lase neil magada. Meil on küll nö paarismaja aga ühendatud ainult teisel korrusel veranda kaudu. Maja taga on väike metsatukk. Ja siin on selline rahu ja vaikus, ainult linnulaul paitab kõrvu. Alguses istusin omaette aga nüüd naabrinaistega kampa löönud ja tegutseme koos. Käime ikka koos jalutamas ja suhtleme ja peame sünnipäevi, ilmselt nüüd eurovisiooni vaatame ka kambakesi. Lisaks sellele on siin palju väikeseid lapsi ja mu Matul on nii tore siin üles kasvada. Ja külas natuke eemal on olemas pood, lasteaed, kool, raamatukogu, pubi.. pisut eemal ühes talus saab käia ka paintballi mängimas. Minu väike paradiis :)

    Ps. Meil siin samas tänaval üks maja müügis ka :D

  • Reply karinka 28. aprill 2014 at 07:16

    Ma olen maal kasvanud aga otseselt ise sinna elama minna ei tahaks, äärelinnas väike maja- ma oleksin niiiiiiiiii rahul :D

    Mis sõja unenägudesse puutub siis ka mina näen neid. Viimast nägin EILE! Venelased tulistasid minu ja mu mehe ning lapse pihta ja seetõttu ma pidin lapsega end mäest alla veeretama jõe äärde, samal ajal kui mees jäi mäe üleval vastu tulistama. Mõne aja pärast julgesin ise üles roomata ning nägin, et mees haavata saanud jnejne. No seal toimus nii mõndagi aga üks absurdseimaid kohti unenäos oli see kui mees puhus suure õhupalli, pani meie poja sinna sisse ja viskas jõkke, et ta sõjategevusest eemale saaks- wtf :D :D loomulikult hüppasin järgi ja komberdasime mööda kuiva maad tagasi :D

  • Reply Maarja 28. aprill 2014 at 07:11

    Mina elan “maal” ehk siis Muuga aedlinnas :D Kolisime siia alles eelmise aasta augustis. Mõnus rahulik paik + naabrid on vähemalt meie tänaval super sõbralikud ja kokkuhoidvad (püsielanikud siis, teisi pole veel väga näinud). Maja hind oli normaalne ja kaugus Tln-ast on ka ideaalne. Kass käib ka vahest õues, koer silkab ka aias ringi ning laps saab varsti isikliku mänguväljaku aeda püsti :)

    • Reply Evelin 28. aprill 2014 at 09:54

      Maal on lihtsalt mõnus. Ei ole autosi, kes iga sekund su maja eest läbi vuravad ja kõike muud veel. Seda elu ei saa sõnadesse panna! Kõik maale ! :)