0
SUHETEST

mitu head kaalub üle ühe halva?

2. mai 2014

Mõnikord, kui ma sõnagi blogida ei oska, siis kiikan ma inspiratsiooniks Perekooli. Oh issa jessa ristike, just vaatasin, ja ma võiks ennast nüüd lolliks kirjutada erinevatest teemadest. Valisin siiski ühe välja, mis on ka minul sõbrannadega tuliseid arutelusid tekitanud. Nimelt see, et mida teha siis, kui partneril on mõni viga, aga muidu on jumala normaalne mees.

Võtame näiteks petmise. Perekoolis oli teema, et mida teha, kui mees petab hästi väheke.

jglaliens-meme-generator-is-such-a-thing-even-possible-yes-yes-it-is-57aebc-8740164Muidu olevat vist normaalne mees. Raha toob koju ja lastele on hea isa, aga näed, kaks korda aastas tahab käima oma vana armastust trukkimas. Noh, vana arm ju ei roosteta! Naine on nõutu, et kas ta peaks siis sellega leppima ja elama normaalset pereelu edasi, või tekitama intriigi ja lastega näteks tänavale kolima.

Eks see issanda loomaaed ole lai. Mina näiteks arvan, et see naine on olematu enesehinnanguga jobu. Minu pähe ei mahuks see, et minu mehel oleks tarvis kuskil mujal litutada ja veel vähem hakkaksin ma sellega leppima. Aga näed nalja. Küsisin Kardolt, et mis ta selle peale kostaks, kui ma sellise nõudmisega lagedale tuleks.

“Inimene harjub ka poomisega,” nentis ta.

Ega jah, ma ei ole ju sellises olukorras olnud. Võib olla tõesti on nii, et kui mees muidu täiesti võrratu on ja tal see “üks väike viga on”, siis peaks andeks andma? Laskma sellel pisiasjakesel minna ja rahulikult mehega edasi koos elama? Ah, keda ma lollitan, ma ei nõustuks sellega mitte kunagi ja leian, et olen väärt üleni võrratut meest, kellel säärast viga küljes ei ole.

Vead, millega ma olen nõus leppima: prilllaua üles jätmine, diivanil jala väristamine, kui ma tahan rahulikult telekat vaadata, elevil olekus minuga midagi rääkimine, kui ma üritan rahulikult blogida, kraanikaussi karvade jätmine, musta mähkme kraanikaussi jätmine, taldrikute mitte kraanikaussi, vaid kraanikausi kõrvale panemisega, habemega mu põsele kraapimisega ja sellega, et mees keeldub mu kasside liivakasti puhastamast. Siinkohal tõmban ma piiri.

Ometi tean naisi, kes ärrituvad näiteks selle peale, kui mees jätab sokke laiali. Võib olla ma ise ärrituks ka selle peale, kui ma juba poleks selline rokanokk, et ise oma sokke (ja Mari sokke) mööda elamist ei pilluks.

Mina ei taluks näiteks loomapeksu, lapsepeksu, naisepeksu. Ühtlasi ei salli ma ka armukadedust. See on nii kohutavalt tüütu!

Aga jah, tulles tagasi petmise juurde, siis ma tean niii paljusid suhteid, kus mees on naist petnud ja loomulikult ka neid, kus naine on meest petnud. Paarid on ikka koos, sest noh, teinekord ju ikka juhtub. Või siis näiteks kaaslane ei teagi petmisest mitte midagi. See on minu meelest vähemalt viisakas. Kui petad, kahetsed ja lahku minna ei taha, siis KOHE KINDLASTI ei tasu seda teisele ütlema minna. Miks? Et ise ennast ausa mehena tunda? Pigem istu omaette süümekates ja olenevalt soost anna mehele rohkem kätte või vii rohkem prügi välja ja korista usinalt kodu.

Aga ma siis küsin ka teie käest, et mis on need asjad suhtes, mis teid närvi ajavad, aga millega lepite? Millega te kunagi ei lepiks? Kas andestaksite petmise?

Loe ka neid postitusi!

37 Kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Kaisa 4. mai 2014 at 21:28

    Minu elukaaslasel komme kuuma suppi/teed luristada. Mõnikord süües mätsutab. OMG kuiiii närvi need kaks asja mind ajavad. Olen mõnikord vihast nutma ka hakanud. No ei suuda täiskasvanud inimene normaalselt süüa!! Muu väga ei häiri. Potikaane teema meid ei torgi. Nägime koos kunagi mingisugust dokumentaali, kus näitas ja seletas kui palju baktereid potist iga veetõmbega välja paiskub. Meil alati prilllaud ja kaas peal 🙂 aaaa, see ka kui mina olen köögi korda teinud, pärast seda viibib ta kaks minutit köögis ja ma pean uuesti koristama hakkama 😀 see mind vihast nutma ei aja tho

  • Vasta Mees petab! – Ja siis?! | Meie Paradiis! 4. mai 2014 at 17:11

    […] postitas hiljuti huvitava postituse teemal, mida ta mehele eales ei andestaks. Olen teema üle paar päeva vaikselt mõtteid […]

  • Avatar
    Vasta Paprikas 4. mai 2014 at 02:43

    Enamasti andestatakse petmine siukestel juhtudel, kus naine on töötu, elab mehe rahakoti peal ja pole võimalik kuskile mujale minna. Näiteks elatakse ainult enda mehele, tehakse talle kõik ette taha ära, mees petab ja naisel on hirm üksi jääda, et ta ei leiaks kunagi kedagi teist, andestatakse petmine ka laste pärast. Ma ise ei andestaks petmist, kuna olen selline inimene keda häiriks see ja kes tooks selle koguaeg üles. Petmist võib võtta ka nii, et kui su kaaslane pettis sind, siis polnud ta armastus su vastu ikka nii tugev.

  • Avatar
    Vasta Lihtsaltmelon 3. mai 2014 at 22:19

    Mina pole kunagi aru saanud ega vist ei hakkagi aru saama petmise jubedusest. Mis selles on nii hullu, et kohe suhe läbi peab olema?

  • Avatar
    Vasta Ann 3. mai 2014 at 21:56

    Oi kui palju oli neid pisiasju mis kooselu alguses mind närvi ajasid. Praegu enam ei aja. Mingi aeg sain aru, et need asjad häirivad mind, mitte teda ja oma vingumise-virisemisega ma teda ei muuda. Kui ma tahan temaga koos elada, siis pean ma nende pisiasjadega harjuma/leppima. Kindlasti ei suudaks ma taluda valetamist, vassimist, matslikkust, füüsilist-vaimset vägivalda, süüdimatut laristamist ja mõned asjad on veel, mis kohe pähe ei karga.

  • Avatar
    Vasta Maarja 3. mai 2014 at 14:22

    Mina eelmisele elukaaslasele petmist ei andestanud.
    Teada saamise hetkel käisin ülikoolis ja olin väga palju aega ühikas.
    Teada sain läbi telefonikõne – helistas mulle ja teadsin kohe, et midagi on väga valesti.
    Tunnistas üles.
    Esimese asjana ütlesin talle, et nädalavahetusel tulen meie ühisess koju ja võtan oma asjad.
    Nii ma välja kolisingi.

    Praegu olen väga rahul, et talle ei andestanud, kuna petab ka oma praegust elukaaslast.
    Ilmselt mõni mees ei muutu kunagi.

  • Avatar
    Vasta T 3. mai 2014 at 09:46

    Olen üpris kange iseloomuga ja alati vandunud, et petmist mina ei andesta iial. Kahele eelnevale mehele olen andestanud ikka. Esimest jätsin ikka iga kord maha kui teada sain, aga loll ja madala enesehinnanguga, võtsin alati tagasi kui ust kraapima tuli. Midagi ei muutunud ja tagantjärgi vaadates, miks oleks pidanudki? mina ju lasin tal ennast nii kohelda.
    Teisega oli teine lugu, temal oli ühekordne juhus (minu teada), pärast pikka karjumist ja nutmist ja rääkimist andsin ka andeks. AGA ma usun, et enam ma sellist nalja ei teeks, sest olen omast kogemusest (LÕPUKS) õppinud, et võid ju andestada kui tahad, aga ega sellest suhtest enam pärast asja ei saaks.
    Eks see oleneb muidugi ka suhte osapoolte iseloomust, kas pärast petmist midagi välja tuleb, aga minul on iseloom selline, et jäägitult andestada ei suuda ja mind pidevalt piinaks ja näriks ja ei suudaks õnnelik olla.

  • Avatar
    Vasta Mia 2. mai 2014 at 23:58

    Noh ilmselgelt ei kannata petmist, vägivalda (füüsilist ja vaimset), manipuleerimist jne. Pluss igasugused homofoobid, rassistid võiksid ka eemale hoida, seda olenemata soost 😀 ja tegelikult oleks tore kui mees oleks ka feminist (selle all ei mõtle meestevihkamist vaid ikka seda mõtteviisi, et meestel ja naistel võiksid olla võrdsed võimalused ja õigused), et mingit antifeministliku kräppi ei kannata samuti (nt “naise koht on köögis” jne).
    Jube armukadedus või meeletu klammerdumine on ka natuke kohutav. Paar exi on sattunud ka kes olid jube pessimistlikud/kriitilised/vingujad, selline värk ei läheks samuti peale. Kõik muu peaks olema üle elatav 😀

  • Avatar
    Vasta Pirts 2. mai 2014 at 22:42

    Mind ajab ka see kurjaks, et vetsupaberirulli ära ei vahetata. Samamoodi see, kui midagi on vaja kuskilt otsida, siis ALATI pean mina seda tegema. Peeretamisega see-eest olen leppinud, haha 😀
    Nüüd veits offtopic, aga kas sa ei võiks seda inglise keelset asja ära muuta?Mulle viskab koguaeg selle papaopa postituse ette ja tundub et nagunii sa enam inglise keeles ei kirjuta 😀

    • Avatar
      Vasta Mia 2. mai 2014 at 23:45

      Mul viskab ka selle papaopa postituse ette kui nt trükin mallukas.com, aga kui feissi kaudu lähen või guugeldan mallukat siis lööb uuemad postitused ka

      • Avatar
        Vasta Ellu 3. mai 2014 at 08:43

        Sääl peaks keele ära vahetama , see papaopa peaks inglise keeles tulema ? i guess , no igatahes mul ka nii olnud , vahetad ülevalt keele Eesti vastu , näeb uusi postitusi ka 😉

  • Avatar
    Vasta Merilin 2. mai 2014 at 22:33

    Meie suhtes olen hoopis mina see, kes oma mustad sokid ja riided maha vedelema jätab 😀 Puhtad lähevad seljast kappi, mustad põrandale. Ja hommikul ilusti küsitakse, et noh, kas viin sinu asjad ka pesukorvi. Kuna elan kuti ja ta vanematega koos, siis see enda riiete pesukorvi toppimine mulle millegipärast ei meeldi, mis sest, et see täisa normaalne on. Alguses oli üldse nii, et kogusin oma mustad asjad kokku ja kui midagi polnud enam selga panna, läksin panin ise masina pessu 😀

  • Avatar
    Vasta Ketu 2. mai 2014 at 21:39

    Mind ajab närvi see, et mu 24. aastane peika annab oma 43. aastasele emale raha iga kuu. Peika elab koos kasuisaga ja ema elab eraldi oma uue mehega ning iga kuu läheb 100 eurot mu ämmale.
    Veel ajab mind närvi see, et me koos ei ela. 😀
    Kõige rohkem sajab mind närvi, et mina pean suhtes see pea olema, kes otsib ja teeb ja toimetab, mõtleb ja vastutab ning tema on kael, kes mind toetab. Mulle meeldiks vastupidine variant. Tuttavad väidavad, et see on normaalne, et mees ei tule selle peale, et vahest sulle lilli tuua, et sul aidata korterit otsida, et ise dokumentide kallal nokitseda (läheme sügisel Austraaliasse).

    OEH !

    muidu on armastus suur ja ilus, kui need pisiasjad kõrvale jätta.

    • Avatar
      Vasta konkreete 3. mai 2014 at 14:24

      noh, siis austraalias saategi korraliku koolituse! ma enda meest tahtsin seal vist sadatuhatkorda maha jätta 😀 hiljem jällegi sain aru, et no kui selline asi üle sai elatud, siis järelikult on suhe tegelikult päris tugev.

  • Avatar
    Vasta E. 2. mai 2014 at 20:39

    Minu peiks ajab mind küll närvi. Ta istub koguaeg arvutis. kui temaga rääkida üritan, siis vingub et tal tähtsamat teha kui minusugusega rääkida. aga tema ema ja vend (elame nendega koos, ema 60+, vend 40+ ja naisetu-lapsetu) võivad temaga küll rääkida, sest see on norm. ma saan koguaeg sõimata kuidas midagi ei tee ja laisk olen, kuigi tegelikult on just minu poolt toad koristatud, söögid tehtud, riided pestud jne. aga tema asjad vedelevad igal pool ja see on OK. Kõik minu asjad peavad sahtlites/kappides olema. isegi need mida üsna tihti vaja (nt kamm, prillikarp, telefonilaadija jne). ja no ma ei tea kunagi ta käikudest midagi ja kui küsida julgen, siis saan sõimata, et topin oma nina tema asjadsse. pole ju minu asju kus ja kellega ta käib. kui temaga rääkida, siis on tema arvates kõik ok ja noh, nagu ikka ma loll naine, kelle koht on köögis.

    jah tean et nüüd tuleb jutt et jäta maha jne, aga ma päris ausalt kogun selleks jõudu. oleme 5a koos olnud. see pole kahjuks nii lihtne.

    • Avatar
      Vasta Terje 3. mai 2014 at 11:43

      On ikka küll lihtne! Hetkel oled ikka täiesti pime. Lihtsalt paki asjad ja mine. Mõttetu on oma elu raisata, hetkel sellist suhtumist taludes on iga päev seal oma elust päeva raiskulaskmine. Milleks end alandada? Tule lihtsalt ära, kohe täna õhtul!

  • Avatar
    Vasta Liis 2. mai 2014 at 19:43

    Petmist ei annaks ma iial andeks nagu ei andnud ma eksmehele andeks ka seda kui mind lõi.
    Tuli koju tugevas alkoholijoobes, mina magasin ja une pealt ründas mind. Pooltundi hiljem astusin juba korterist välja. Nii uhke olen naine olengi, et minul ei ole mingit jobu enda kõrvale vaja.

  • Avatar
    Vasta Ülle 2. mai 2014 at 18:42

    Ma olen mõelnud seda, et seda “petmist” on ju ka üsna raske tõestada, kui sa neid just oma voodis eest ei leia? Ja mõni sõbranna võib kuskil näha hea õnne peale ja räägib sulle siiski ära. Aga kui sa pole seda tüüpi, kes sobraks mehe meilides või telefonis kui ka mingi kahtluseuss kuskil kipitab, siis on ju üsna raske kindel olla, et ta “Jah nüüd petab”. Naistel on ju nö seismes meel kui midagi kahtlast on aga kui tõestust pole, siis väga ei prõõka ka kodus 🙂 Mina vähemalt mitte 🙂

    Aga mulle käib hullult närvidele, kui vetsupaberirull jäetakse vahetamata ja iga kord kui ma vetsu lähen on mingi tühi rull ees 🙂 Aga ma jah neelan alla ja vahetan ära, korra tavaliselt röögatan ka ikka aga reeglina kurtidele kõrvadele 🙂 Sokid ei eruta mind enam ammu ja ammu harjunud 😉

  • Avatar
    Vasta Maarja 2. mai 2014 at 18:26

    Loomulikult leidub lolle, kes andestavad petmise, näiteks mina!
    Kui ma nüüd hoolega mõtlema hakkasin selle üle, siis ei mõelnudki välja miks ma andestasin. Magasin ilmselt maha selle õige momendi, teada saamise momendi, peale mida on kõige mõistlikum asjad pakkida ja lahkuda. Kui võtad aega mõtlemiseks, tulebki esile see “jestas aga ta on ju muidu nii tore ja armastav ja hooliv ja blablabla”.
    Olen samuti omale raiunud terve elu, et petmine on niiniiniii vale ja ei andestks never, aga samas ei kahetse ma praegu, et andestasin. See muutis palju, pikaks ajaks kadus totaalselt usaldus, aga see pugemine ja “heastamine” – nautisin seda, kuidas ta elueest üritas end tõestada.
    Seega ma enam ei hakka üldse ajamagi mingit jama, et pakin asjad ja jooksen, kui samas nüüd tean, et see ei ole üldse kerge teha, ainult teoorias äge arutada.
    Kesteab, ehk kunagi saan veel kahetseda seda, aga seni naudin lillelist kooselu. Vahest lihtsalt tuleb võtta see risk, ega muidu teada ei saa.
    (ps. Oleneb ka väga palju petmisest, variante palju ja võimalik, et mina saingi kõigest selle kergema osaliseks)
    🙂

    • Avatar
      Vasta Mannu 5. mai 2014 at 15:38

      Me võime kõik siin mõelda ja öelda, et kui juhtub nii või naa, siis käitume just NII. Kui reaalselt see olukord kätte jõuab, käitume väga tihti hoopis kolmandat moodi.
      Mina olen ka petmist andestanud ega arvanud kunagi, et sellega leppida saab, vaevalt ka Sina terve elu ootasid ja lootsid, et Sind keegi petma hakkab. Kui sellisesse situatsiooni satume, siis me ei oska eluski ette aimata, kuidas tegelikult käitume. Ma arvasin alati, et KUI kunagi peaks midagi sellist minu elus juhtuma, siis ma lähen räigelt närvi, pillun asju ja pakin mehe tavaari sõnagi lausumata kokku. Olin alati olnud sellise mõtlemisega, et petmist ma ei andesta mitte iialgi kuid ometi läks kõik teisiti.. Vägaväga teisiti!
      PS! See nunnutamise/heastamise periood on ikka ka suhhht hea lohutus 😀

  • Avatar
    Vasta kägu 2. mai 2014 at 18:05

    Minul oli kunagi noormees, kes mind aastaid pettis.. Elame väikelinnas ja ma sain asjast teada alles tõesti siis, kui möödas oli juba ligi 2 aastat. Olin just ka lapseootele jäänud ning tabasin ta teise naisega ning kui rääkisin rasedusest.. Ta peksis mind, lootes et rasedus katkeb . Mis sai ? Jätsin ta kus see ja teine ning kasvatasin last ema abiga sest ma olin alles alaealine. Praegu tegu tubli 6 aastasega 🙂 . Esimesed 4 aastat, kui lahus olime ta üritas mind millegi pärast täiesti meeleheitlikult tagasi saada. Tegi kalleid kingitusi, ostis lapsele väga palju asju ja andis mulle ka raha lapse toetuseks. Mehe nime sünnitunnistusel ei ole ja mõistagi ei kandnud see temapoolne pingutus vilja.
    Nüüd olen juba 2 aastat teise mehega, kellega ei ole probleeme. Ta ei peta, ei valeta, ei ole vägivaldne ega ka manipuleeriv. Ta on lihtsalt igati fantastiline ja on võtnud omaks minu esimese lapse ja meil on ka ühine laps.

    Petmine, valetamine, alandamine, usalduse kuritarvitamine ..nimekiri on tohutu !! jälestan selliseid asju.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 2. mai 2014 at 18:08

      Sa oled tubli! Paljud naised jäävad sellises olukorras ikka miskipärast mehe juurde. Väga-väga tubli ja mul on hea meel, et nüüd toreda mehe otsa sattusid 🙂

  • Avatar
    Vasta Riina :) 2. mai 2014 at 17:55

    Never ever ei andestaks ma petmist.
    Kuna mul mees töötab Soomes ja kodus on vähe, siis ei olegi selliseid asju, mis mind tema juures närvi ajaks 🙂 Olen nõks armukade ehk, sest ma ei tea mis ta seal kaugel teeb? Me küll suhtleme telefonis ja Fbs, aga mingi väike kahtlus on alati.
    Mingi periood oli mul selline, kus võtsin ühte jätsin teist. See oli Pärnus elades ja olin vaba, tegin mis tahtsin, käisin kus tahtsin jne…

    Pigem ajab poiss mind närvi, sest ta suudab 5 sekundiga tekitada korraliku kaose. Samas ei saa ma ka tema peale tige ja närvis olla, sest ta vaatab mind oma nunnude silmadega otsa, naerab ja jookseb kähku magamistuppa teki alla peitu 🙂 Ja emme siis koristab 😀
    Närvi ajab mind veel see, et kui ma olen just lõpetanud tolmuimejaga kõikvõimalik looma karvade imemise, siis tuleb koer ja rahumeeli hakkab püherdama puhta vaiba peal. Tänx mään!

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 2. mai 2014 at 18:04

      Minu kassid teevad ALATI seda! Klopin mingi asja karvadeks puhtaks ja juba tuleb emb-kumb kass ja heidab sinna pikali. Halvimal juhul hakkavad mõlemad kassid seal puhtas kohas kaklema 😀

  • Avatar
    Vasta Jupats 2. mai 2014 at 17:49

    Petmine nii füüsilisel kui emotsionaalsel tasemel on üks petmine kõik.
    Liigne alkohol ja vägivald on suur No-No for me. Ülejäänud pisiasjadega lepin ja ei lase härida.
    Prilllaua kohta ütleb mees mulle, et tema küll ei virise, et ma seda tema jaoks üles ei tõsta 😀

  • Avatar
    Vasta Liis 2. mai 2014 at 17:36

    Mind vahepeal häirib see, kui elukaaslane eelistab minule sõpru. Või noh, nii päris öelda ei saa, nii hull see pole, aga lihtsalt vahepeal on periood, kus on meeletult palju sünnipäevi ja pidusid ning siis küll on tunne, et kodus minuga pole üldse, ainult pidudel. Eks ma saan aru, et vahel on hea lihtsalt meestega omaette pidutseda ja ainsa naisena kaasa ka ronida ei viitsi. Kui aga liiga tihedaks selline asi läheb, siis panen sõna maksma 😀

    Teine asi on see, et ta ei taha eriti mu sugulastega aega veeta. St ikka sünnipäevadel käib, vanematel külas ka, et kui vaja minna, siis lähme. Aga tema vanemate/vanavanemate juures käime ikka kümneid kordi rohkem. Kas või maal aitamas. Aga kui ma tahaks minna oma maale, siis leiab kas palju tähtsama tegevuse meile või lihtsalt “oleme täna kodus kahekesi” 😀

    Aga ilmselt konkreetset petmist küll ei andestaks. Sellise olukorraga, nagu sul toodud näide, et “muidu hea mees, aga trukib endist armastust”, ma ei suudaks küll leppida 😀

    • Avatar
      Vasta Liis 2. mai 2014 at 17:37

      aa ja seda ka, et ma ei saa absoluutselt aru neist naistest, kes vinguvad, et mees jättis prill-laua üles. Kah asi see ise maha tõsta, ei pea nii mõisapreili olema 😀 Hea, et mees selle üleski tõstab ja täis ei lase 😀

      • Mallukas
        Vasta Mallukas 2. mai 2014 at 17:39

        Ma ühel hommikul tormasin sellise pissihädaga vetsu ja oleks peaaegu potti kukkunud 😀 Aga noh, eks see oli rohkem mu enda probleem, et ei vaadanud, kus see prilllaud täpselt on 😀

        • Avatar
          Vasta Kadri K 2. mai 2014 at 17:50

          Sama palju on ju mehel “raske” iga kord see üles (ja siis alla tagasi) tõsta, kui naisel alla tõsta. 😀 Minu arust suht võrdsed asjad, ilusam on, kui all ikka, aga noh, sama hästi võiks hakata mehed mässama, et naine, miks sa iga kord peale käiku tagasi üles ei tõsta seda, ah? 😀

          • Avatar
            Sirly 2. mai 2014 at 18:03

            Tegelikult võiks olla üldse kaas peal 🙂

          • Mallukas
            Mallukas 2. mai 2014 at 18:07

            No see on juba omaette ooper 😀

          • Avatar
            Liis 2. mai 2014 at 18:11

            No me oleme jõudnud jah sellise leppeni, et kaas on üldse peal. On ilusam vaadata ja peavad mõlemad midagi üles tõstma, et on võrdne 😀

          • Avatar
            Sandra 2. mai 2014 at 19:23

            Ma pole kunagi aru saanud, mis teema selle meeste ja prill-lauaga on. Niipalju kui ma meestega olen ühe katuse all elanud (ehk siis isa, vanaisa ja praegu oma mehega), siis pole kellelgi seda muret olnud. Loomulik ju, et WC-potil on kaas kinni.

      • Avatar
        Vasta v 2. mai 2014 at 22:54

        Vot sellest prilllaua teemast ma aru ei saa. Potil kaas kinni ja igaüks tõstab niipalju kui talle just vaja, asi kah, mille üle kembelda….