Aeg-ajalt kirjutavad mulle mõned lugejad, et ma tahaksin sulle külla tulla. Mis mul selle vastu ikka olla saab, eriti, kuna Kardo on ju aina tööl ja mina üsna tihti niisama vegeteerin ja töö tegemist väldin. Nõnda nad siis tulevad.
Enamus nendest on väga lahedad olnud, aga ometi on olnud ka neid, kellest ma saan pärast sõpradele rääkida ja nemad küsivad minu käest, et miks ma selliseid inimesi endale koju lasen ja kuidas ma ei karda, et mind ühel hetkel kirvega maha lüüakse. No siiani pole löödud. Asi seegi.
Ükskord käis mul külas neiu, kes arvas enda olevat santehniku. Ühesõnaga võttis ta maast suvalisi WC torusid, mida poldud veel paigaldatud ja hakkas neid kokku kruvima ja monteerima. Ise rääkis muudkui, et ta on sellel alal töötanud ja saab sellega suurepäraselt hakkama. “Ma tahan sind ainult aidata!” korrutas ta. Hiljem tuli välja, et ta tegi seda totaalselt valesti ja töömehed pidid kulutama väärtusliku aega, et seda jama lahti saada.
Teinekord visiteeris mind neiu lapsega. Ma olin siis veel padurase. Istusime elutoas ja ta oli täpselt sellist tüüpi inimene, kellega mul ei olnud lihtsalt mitte kui midagi rääkida. Umbes peale mõndakümment minutit tõusis ta püsti: “Sa pole päris elus üldse naljakas…” ja läks koju.
Veel on mind külastatud siis, kui ma parasjagu riidekappi koristasin. “Kuule, see on nii ilus kampsun. Ma võtan selle endale,” hüüatas lambine tüdruk mulle äkitselt. “Noo…eeee….okei?” ei osanud ma muud midagi kosta. Ta lahkus kotitäie riietega. Ma lihtsalt ei oska EI öelda 😀 Ühtlasi olin ma üsna hämmingus. Ma pole selle peale tulnudki, et sa võid lihtsalt kellegi koju minna ja ta riided kaasa võtta.
Ja eile…Ma mõtlesin pikalt, et kas ma kirjutan sellest või mitte, sest noh, esiteks ma ei tahaks, et ta solvuks ja teiseks elab ta väga lähedal ja teab, kus mina elan, niiet pmst miski ei takista teda täna tulemast ja mind kirvega maha löömast, aga no lihtsalt loodame, et ta ei solvu. Igatahes, eile sain kokku ühe lähedalasuva neiuga, tsillisime põhimõtteliselt terve päeva koos, tegime pulli ja rääkisime juttu, kui õhtu lõpus selgus, et ta on Eesti Ku Klux Klani liige. Kas ta tegi nalja?
“That just got really weird…” ütlesin ma ebalevalt voodis istudes ja mõeldes, et hea, et me Kardoga seda neegrit juba adopteerinud ei ole, kelle me kunagi võtta tahame.
Oh, see issanda loomaaed on ikka kirju ja vaheldust peab siin ilmas ometi olema, või mis?
Millised külalised teie meelest kõige ebameeldivamad on? Või kes on olnud teie kõige kahtlasemad külalised? Kõik sissetunginud jehhoovatunnistaja jutud siia palun!
65 kommentaari
Päris põnevaid lugusid siin. Endal meenub üks kord, kui pakkusin heast tahtest ühele neiukesele öömaja. Mul on 1-toaline korter, aga talle tundus see okei olevat. Mul on ka pisike koer, kes aeg-ajalt üsna mänguhimuline ning jubedalt tahtis neiuga mängida. Mida tegi tüdruk vastu? Hakkas mu koera valjuhäälselt sõimama, et käigu tema p**se, kadugu minema, tõmmaku uttu, jne. Mul jäi karp üsna lahti, et mis mõttes sa tuled MINU kodus mu koera sõimama?
Iseenesest ma tahaksin, et mul sõbrad tihemini külas käiksid. Mul suur aed ja maja, mahuvad kõik ära. Tingimus ainult, et nad piisavalt toitu kaasa võtaksid, et ma ei peaks end vaeseks kulutama nende pärast ja nad võiks ka natuke mul aidata aiatööd ja remonti teha 😀
Jube, kui palju õudsaid inimesi siin kommentaariumis leidub. Ime, et teil veel sõpru on..
😀
Ma olen absoluutselt nõus:). heh, mõni kirjeldus on ju nõnda,e t kuidas silm näeb ja kuidas aju tõlgendab. Kui mulle sõbrad külla tulevad, siis on see sel hetkel ka nende kodu nendeks päevadeks ja öömaja pakun alati, kui sõpradel soovi on. On täiesti ok, et külmkapi sisu on siis kõigile ja täietsi ok, et vannitoas on teise pere asju ka sel ajal ja on täiesti normaalne,e t kui on kaasas väiksed lapsed,e t siis läheb elamine rohkem segi jne. Ma arvan,e t peamine point on see, et lastakse külla endale inimesed kellega tegelt mingit sõprust pole. ma ei kutsugi külla inimesi keda ma 100% hästi võõrustada ei taha. üks siin kribas, et külalised rääksid tühja kõhu juttu, isversusver küll, loogish,e t oma kallitele pakutakse ikka head ja paremat ja viitsimise korral isegi kokatakse jne. Aga neil olla olnud just plagapäev ja kapp headparemat täis ja et ega ometi seda lauale pane. õumaigaad ma ütlen. mis mõttes, ilged ihnuskoid ma ütlen. vahel ma loen siinseid kommentaare ja mõtlen,e t on ikka naljakaid inimesi küll, väga silmakirjalikke ja kahepalgelisi (ups, need on pea ühetähenduslikud sõnad :)..). Ja kui ma aus olen,s iis olen ise ka käinud külas ja end seal nagu kodus tundnud:) ja arvan,e t see on igati ok, kui on siirad sõbrad ja siiras küllakutse:). aaa tegelikult vist ongi õige see ütlus, et ütle mulle kes on su sõbrad ja ma ütlen kes oled sina :))). Ja mul on kahju neist õeluskottidest siin:), sest ega sellistel häid sõpru enamsti polegi, puudub siirus ja südamlikkus ja fun ka. Sest on megafun, kui sulle tulevad sõbrad külla ja saab kõik koos süüa, juua, vahel napsi võtta, lastega mürada ja hommikul kõik koos pannkooke teha :).
Jaa, nõus täitsa!
Kui ma enne kirjutasin inimestest kes mind häirivad siis nüüd ütleks paar sõna ka sõprade kohta. Kõige kehvem tunne oli ükskord kui tulid väga toredad ja head sõbrad külla, jäid ööseks, kõik ilus kena. Aga kuna nemad on vähe varasema ärkamisega kui meie, oli mul hommikul ärgates üllatus suur- polegi kedagi (nemad harjunud igapäevaselt hiljemalt seitse ärkama, seda ka nädalavahetusel… loomulikult ma ei teadnud seda). Nii paha tunne oli, neil mitu tundi sõitu, pole ma neile ei kohvi ega hommikusööki pakkunud 🙁 Järgmine kord kui nad tulid panin endale äratuse ja käskisin trampida, et pole mingit “ei tahtnud teid äratada” juttu 🙂 Nüüd küsin alati kõigilt, kes ööseks jäävad, et mis ajal nad on harjunud ärkama 😀 Nii, et hoopis vastupidine sellele, et inimesed ei lähe ära 😀
Sõbrad on alati oodatud!
Kommentaare lugedes tunnen, et ma olen vist küll imelik 😀 Mulle ei tule keegi kutsumata külla. Pole kunagi sellist juhust olnud. Pigem olen mina see, kes sõpradega üritab ühendust hoida ja siis uurib, et millal võib külla tulla. Ei saja samuti ootamatult sisse. Aga tundub, et nagu enamusele siin, ei meeldigi eestlasele külalised ja nii ongi, et neid kohtumisi jääb järjest vähemaks. Endal ei ole külaliste vastu midagi, kui teatakse ette ja küsitakse, et kas mul aega on. Külmkapp on ka mul sõpradele avatud ja kunagi pole mõelnud, et millal ta küll lahkub. Sõpradega on ju nii tore!
Ainult nüüd jään mõtlema, et huvitav, kas minu sõbrad minu kohta mõtlevad, et millal ta lahkub või et, tal sokid haisevad, või miks ta mu vetsus käib 😀
Mina olen nii tundliku ninaga, et omadel inimestel palun kohe kohapeal jalad ära pesta ja otsin ka puhtad sokid, siis alles hakkame edasi vaatama. Öudne, kui külalised tulevad ja lööb toa “rästiku” lõhna täis 😀
Ma nägin unes, et tulin sulle külla. Sinuga läbi ei saanud, aga Kardoga küll 😀
Ma ei tea, olen vist veits imelik, aga ei saa aru, miks peaks käima inimesel ainult sellepärast külas, et ta on blogija? See ei tee temast ju sinu lähedast sõpra/sõbrannat?
Ma ei kujutaks küll ette, et loen kellegi blogi ja hakkan talle peale käima, et “ou, ma olen seda blogi lugenud küll nüüd. Äkki ma tulen sulle külla, ah?”
Ei saa sellistest inimestest aru.
Jah, kui tegu on näiteks mingi beebide ühisüritusega vms, aga lihtsalt lambist minna inimesele külla, kuna ta on blogija?
Minu arust (!) veider käitumine.
ma ka ei mõista. okei, kui mõnega hakkad nt kommentaarides juttu puhuma või vahetad meile ja müüd/ostad/vahetad/annad ära mingeid asju, siis küll.
Vanaisa elab meiega ja siis eelmine aasta millalgi suve lõpus helistas keegi härra ja küsib siis vanaisa järele. Kuna meil kaks telefoni, siis huvi pärast kuulasime pealt, kes see ikka vanaisale helistab ja on siis mingi härra, kes tahab külla tulla ja vanaisalt igasuguseid küsimusi küsida, sest olevat kuulnud, et vanaisal on üht-teist rääkida. Vanaisa ütles, et noh, kui palju aega ei kuluta, võite tulla, sest mul tööd teha.
Samal õhtul tuli see härra juba kohale ja sätib end siis aeda istuma ja hakkab esmalt küüditamise kohta küsima. Siis küsib sõja kohta ja siis hakkab perekonna kohta ka küsima. Vanaisa siis küsis, et kas te olete mingi sugulane, et perekonna kohta teada tahate või? Härra vastuseks, et ei, teda lihtsalt huvitab. Ega vanaisa enam väga rääkida ei tahtnud, mees oli niigi neli-viis tundi juba siin olnud ja oma küsimusi küsinud. Lõpuks vanaisa ütles, et tal vaja saun küdema panna. Too härra selle peale, et aga ta võib oodata, kuni saun köetud, siis edasi küsida. Aga vanaisa saatis ta ikka minema.
Paar päeva möödas, helistab jälle too sama härra. Sel korral võtan mina vastu. Mees küsib vanaisa, läksin siis telefoni viima ja vanaisa käskis öelda, et teda pole kodus. Ütlesin siis härrale ka seda, vana ütleb heakene küll, ma siis helistan hiljem. Hiljem helistamise asemel oli ta tund aega hiljem väravas. Ära ka ei lähe, tahab veel küsimusi küsida. Vanaisa siis lõpuks annab alla ja ütleb, et tulgu sisse ja küsigu. Lõpuks istus jälle poole ööni siin ja vahepeal küsis isegi kohvi ja võimalusel kooki või muud hambaalust. Viimaks sai jälle ära saadetud. Ja niimoodi mitu nädalat jutti.
Aga mul endal ka. Vahetasin kooli ja vanad klassiõed teadsid, kus elan, hakkasid end pidevalt minu juurde trügima. Mina ütlesin, et meil toas remont, tuppa ei saa. Küsisid siis vetsu, näitasin suuna kätte ja kust mina teadma pidin, et need kohe tuppa trügima hakkavad. Õnneks oli ema toas, kupatas nad välja tagasi. Aga oleks siis ühe korra olnud. Ükskord isegi helistasid ette, küsisid kas vanemad kodus ja ütlesin, et ei ole. Tulid taas kohale ja lasid end ise aiaväravast sisse, hakkasid tuppa manguma. On ikka jultumust. Ajasin nad minema. Ühe korra vist üritasid veel, siis ei lasknud enam väravastki sisse. 😀 Ja siis ühe korra, kui ise kutsusin ja remont valmis oli, siis ei tahtnud kumbki enam tulla. 😀
See võõraste inimeste enda koju tulek on ikka tõesti riskantne, ma ise küll ei viitsiks tegelda selle asjaga 🙂 Enne saaks ilmselt kuskil mujal kokku ja kui klapime, siis muidugi. Aga muidu mulle külalised meeldivad, paraku liiga tihti on liiga palju teha ja siis ma ütlen otse sõbrale, et vabanda, teeme teine kord. Selles mõttes ei tea sellist olukorda, mis siin paljudel kommenteerijatel näib olevat, et sõber (!) tuleb külla ja ära ei lähe. Kui on ikka sõber, siis on mul kas nii hea temaga olla, et ei käi peast läbigi mõte, et millal ta ometi minema hakkab (täiesti kohutav väljavaade mu meelest, jube kahepalgelisus on nii mõelda ja mitte välja öelda), VÕI kui on kiire, siis on ta piisavalt sõber, et seda otse öelda. Kuidagi väga eestlaslikult inimpõlgurlik suhtumine kostab siit paljudel kommenteerijatel läbi 😀 Sorri kui nüüd ise vinguv näin, ma vist kipun tõesti kommenteerima enamasti siis, kui miski häirib. Ja see jutt siin käib teatud kommentaaride, mitte postituse kohta!
Ah, meenus veel eriti äärmuslik juhtum minu meelest: mu vanavanemad (või noh, vanaema eelkõige) korraldasid alati igasuguste tähtpäevade (eelkõige jõulud, aastavahetus jne) puhuks suuri ja pidulikke õhtusööke, kuhu kutsuti siis sugulased ja sõbrad jms perekonnatuttavad. Vanaema oli nagu tõeline peo hing: särav ja jutukas ja vaimukas jne, kõigile hullupööra meeldisid need peod. Ja siis, kui kõik külalised olid lõpuks lahkunud, manas vanaema oma tavalise morni näo ette ja väljendas väga valjuhäälselt, kuidas ta vihkab neid istumisi ja kõiki neid inimesi ja kuidas ta seda enam kunagi ei korda 😀
Ma ei saanud sellest kunagi aru, et milleks siis üldse vaevuda ometi.
Kahjuks ongi mõni inimene selline, et ei saa otsesest ütlemisest ega vihjamisest aru. Päris tihti on sedasi, et aeg lepitakse kokku, tullakse külla kui aega on, AGA vot ei minda minema viisakal ajal, hullematel juhtudel kohe väga pikalt. Ühele inimesele ütlesingi, et kuule, ma pean homme tööl olema – hommikul pead minuga koos minekut tegema, kui ööseks tahad jääda. Alguses öeldi ahah, järgmine hommik aga magas hambad laiali, üles kuidagi ei ärganud, kui korra luugid lahti tegi ütles lihtsalt, et toob mulle võtme päeval tööle. Ei olnud hommikul aega temaga jändama ka hakata. Õhtul pidin ta veits kurjemate sõnadega välja viskama. Inimene umbes pool aastat pole minuga enam suhelnud. Õnneks on selliseid tutvusringkonnas 2-3 tükki, teised saavad ise ka aru kui pika peale venib.
Oi, mul tuli veel kohe mitu asja meelde. Nimelt oli vanematekodus uks tavaliselt lahti, sest naabrinaine vahest ikka astus sisse või tõi midagi üle ukse. Seda aga märkasid ka teised naabrid ja hakkasid samamoodi käima. Ühega oli eriti huvitav, kui tädike tuli ukse taha, palus arvutit kasutada, et tal arveid vajamaksta. No ikka saab! Paar korda käis sedasi.. kuni ühel päeval astus sisse, käratas mulle, e tmis ma arvutis vahin, tal arveid vaja maksta. Tol hetkel olin suht tattnokk ka ja vanemate inimeste suhtes ikka vastikult viisakas (tegelt olen enamuse ajast siiani, ebameeldivatele külalistele ütlen ainult siis ära kui ikka väga üle visanud juba on), ei osanud kohe midagi öeldagi, tulin arvuti tagant ära ja lasin ta arvutisse. Pärast vanematele rääkides panid too siis muti paika, rohkem ei käinud.
Ühed meeldivad külalised on aga üks sugulastepaarike Inglismaalt, kes tihtipeale tulevad nädalaks-kaheks ette teatamata Eestisse. Sajavadki ühel hommikul ukse taha ja on ilmatumasolvunud, kui nendega ei tegeleta ja inimestel oma toimetusi vaja ajada on. Ööbimiskohta loodavad nad muidugi saada meie juures, keegi ei küsi, kas ruumi või võimalust on.
Mul just üks päev ilmus naabrimutt ukse taha, ma ei suhtle muidu naabeitega üldse, “tere” on päris piisav minu jaoks. No läksin mina ukse vastu ja tema astub muudkui edasi, mina teosammul pidin tagurdama, ega mulle ei meeldi kui sellised minu koju tulevad. Esiteks oli ta purjus, siis kukkus a nutma ja halama, et mingid teised naabrid on teda vargaks tembeldanud ja ta rääkis ühte juttu mingi viis korda. Mul oli laps süles. Ilmselt tundis ta peale 30 min, et piisavalt sõber meile ja hakkas mu last silitama ja käest kinni võtma. Mina tagurdasin, oi mulle ei meeldi kui võõrad mu last näpivad. Üks hetk täiesti lambist jooksis vetsu poole ja ütles, et tal tuleb püksi, jättis vetsu ukse lahti ja nii ta seal siis oma häda tegi. Mul laps läks ja lükkas ukse kinni, isegi 2-aastane sai aru, et see on inelik.
Ma saatsin vahepeal mehele ja emale sõnumeid, et helistagu mulle, see naaber ei taha ära minna. Peale teist kõnet noo mingi 15 min, ta siis läks. Nii räigelt häiris kuidas ta minu kodu vahtis, ühte tuba ja teist tuba ja mis asjad meil on jne.
Vastik! Kui ta minema läks, siis küürisin peldiku nii puhtaks kui sain, nõme mõelda, et keegi võõras oma häda minu potti tegi.
Tund läks mööda ja jälle oli mul uksekell, aga ma vastu ei läind. Nii ta siis koputas seal veel mingi 5 mintsa, ennem kui aru sai, et ma enam vastu ei lähe.
jäk jäk jäk…Selline asi ei meeldiks vist kellelegi…
Mul iseensest pole külaliste vastu midagi, meeldiv ajaviide ja kokkamine külalistele meeldib kah 🙂
Aga mõned isendid on keda ma oma korterisse ei luba. Näiteks üks noormees (mehe sõber) on natuke imelik. Kord talle ei meeldinud, et ma söön Pik-Nik juustupulkasid, need ju niiiii kallid :S Teine kord hädaldas kui puhastasin autot seest puhastuslappidega, et milline raiskamine. Ja peale seda kui ta mu lapse võrevoodi puruks istus, siis pole temal minu koju asja. Milline täiskasvanud inimene üldse võrevoodisse istub, nagu ruumi isutmiseks meil vähe on.
Minul käivad külas ainult head sõbrad või siis äärmisel juhul head tuttavad, ma lihtsalt ei suudaks mingeid suvalisi inimesi võõrustada. Mu kodu on mu kindlus:). Ja sõpradega on mul kõik kenasti, nemad võivad või päevi olla, ei häiri üldse.
Mul käisid kord sellised külalised, kes peavad end meie suurteks sõpradeks ja hingesugulasteks.. Ma olen lollakalt viisakas ka ja ei julge midagi öelda. Aga ükskord nad tulid siis Tartust Tallinnasse ja oli vaja öömaja. Ma ütlesin kohe ära, millised võimalused meil kodus on (ehk siis pole võimalust kedagi majutada) ja nemad siis vastasid, et okei, lähevad teiste “sõprade” juurde ööseks. Ma siis leppisin sellega, ja mõtlesin, et ah mis see paar tundi siis ära ei ole…
Kuna see päev oli linnas mingi üritus, kus tahtsime mehega käia, siis lükkus see nende tulemine veidi edasi. Jõudsime siis koju ja jäime ootama. Üks hetk vaatan aknast, et maja ette sõidab mingi võõras auto ja auto ümber hakkavad askeldama need samad “sõbrad”. Mees tegi suitsu ja pesi salvrätiga (:D) autoakent. Kõndisid mitu korda ümber auto ja istusid siis autosse tagasi. Ja nii nad siis istusid autos 40 minutit… mina veel hakkasin mõtlema, et kas me olime lubanud, et lähme neile autosse vastu, et neid neljandale korrusele tassida v?! 😀 No siis mingi aeg see naine helistas, et kas olete juba koju jõudnud? Ma siis ütlesin, et jaa me oleme ammu juba kodus 😀
Tulid sisse ja uurisin, et kaua ootasite? Ta ütles, et alles jõudsid 😀 Aga see KUIDAS nad sisse tulid ehmatas mind küll ära… NAD TULID KOLME SUURE SPORDIKOTIGA!!!! Mul polnud väga aega mõeldagi sellele, sest kui nad olid veidi aega istunud ja söönud-joonud minu poolt pakutavat, siis hakati rääkima, et kõhud on jube tühjad…. meil olid küll just palgapäevad olnud ja külmkapp headparemat täis aga ma ei leia, et peaksin selle esimese päevaga kõik kohe lauale laotama, et pmst võõrad inimesed kõhu täis saaksid… pealegi oli kell juba 23… Tühja kõhu jutt päädis siis sellega, et tuli pitsa tellida… kõige kallim. Mille eest minu mees maksma pidi.. siis oli kell juba kaksteist läbi ja ma mõistsin, et nad jäävad ööseks. Mees pidi hommikul tööle minema ja nii läksime siis magama. Hommikul ma vaatasin muudkui kella, et millal kõlbaks siis voodist püsti tõusta, et kohvi ja kooki pakkuda, et saaksid aru et aeg on edasi minna… no kell 10 hommikul olin ma juba voodis tükk aega vähernud ja läksin siis suurde tuppa, et kassile süüa panna… LÕPUKS hakkasid ka need end liigutama… Käisin siis vannitoas ja mida ma näen!! Mu kapipealne on paksult täis mingit nende jama……….. miljon erinevat kreemipotskat ja asja…….. ma ei ütle, et ma päris mees metsast oleksin aga no kui palju saab inimene omale erinevat möksi näkku toppida!??!
Kui nad lõpuks söödud-pestud said, siis jäin ootama, millal nad ära lähevad… aga nad hakkasid mulle hoopis oma spordikottide sisu laiali laotama – tehti mulle nimelt ühe püramiidskeemi tutvustav presentatsioon……….. ja kõik, kes mõnel sellisel käinud on, teavad KUI ÕUDNE see on… ühesõnaga kui kell oli POOL KOLM päeval ja nad ikka olid veel seal siis pärast korduvat toonitamist et mul tulevad kell kolm uued külalised ja vaja neile veel süüa teha (päriselt ka tulid sõbrannad külla :D), lõpuks said aru et AEG ON MINNA.. ÕUDNE………. SELLISEID KÜLALISI NEVER AGAIN
Muidu meeldib mulle võõrustaja olla 🙂
Kunagi oli päris tihe probleem, et inimesed ei mõiganud lahkuda. Mäletan, et ükskord oli asi lausa niikaugel, et kell oli neli hommikul ja ma olin poolenisti juba teki all ning inimene ikka muudkui plätras ja plätras. Olen ise üldiselt selline … rahulikult kodus tegutseja ja ei taha isegi külas üle nelja tunni olla.
Sain kunagi ühe neiuga väga hästi läbi ja kui me ära kolisime siis neiu tuli oma 3 aastase pojaga meile külla. Minu õhtu oli sisustatud tema kuulamisega ja ta lapse järgi vaatamisega, kuna poiss oli väga agar minu kassi piinama, niiet viimane näitas talle lõpuks isegi hambaid ja urises – esimest korda nägin oma kassil sellist poolt. Ema ei saanud aru, et kui poiss silmapiirilt kadunud on, siis järelikult painab teises toas kassi. Ma ei teadnudki mis on hullem, kas see kui mu kass poisile hamabad sisse lööb või see, et mu kass hakkab arvama, et nii peabki tegema, kui miskit häirib. Poiss on üldse minu silmis üle käte kasvanud ja ema istub pilvekese peal ning arvab, et tal on maailma parim laps. Isegi juttu ei saa temaga ajada, ilma et teema kisuks ta poja peale.
Olen nüüdseks välistanud, et saabuks mõni külaline etteteatamata.
Loen ja imestan. Elan nagu teisel planeedil 🙂 Mul kõik kes külas käivad ikka head sõbrad ja sugulased. Kõik on alati teretulnud. Loomulikult võivad nad endale köögis ka kohvi ise teha või külmkapi kallal käia, kui ma olen olnud piisavalt juhm, et ise kohe pakkuda või hetkel kohe ei saa, mõni lastest röövib tähelepanu. Teeme koos süüa, koristame laua koos. Suvekojju maal tulgu aga sõbrad nii mitmeks ööks kui viitsivad. Seltsis ongi segasem. Kui ka mingi töö või toimetus käsil, siis löövad kampa, lapsed hullavad koos. Peame maal suuri jaanipäevasid, kus kõik magavad majas nagu kilud reas. Linnas ei suhtle naabritega, keegi kogemata sisse ei saja. Maal ka jotast naabrimees läheb läbi meie õue järvele kalale, pärast annab meile ka, puhub paar sõna juttu, mis siis sellest on, see pole igapäevane. Teised naabrid on maal tore kolmelapseline pere, lapsed pidevalt kord nende juures, kord meil, kord söövad siin, kord seal. Vbl mul ka see teema, et sõbrad , kes meil on, on seda olnud ülikoolist saadik ligi 20 aastat. Tunneme üksteist läbi ja lõhki. Seega pean Jääma vastuse võlgu, isegi ämm on normaalne ja veedab meie ja lastega suviti palju aega suvekodus koos, kuidagi ei häiri. Ma vist ise imelik. Polegi käinud mingeid kummalisi külalisi. Ainuke kes üldse meelde tuleb on kunagi miski ema saadetud tolmuimeja müüa, no ja selle viskas mees päris kiiresti ja konkreetselt välja.
Sama siin- ei ole mul ka imelikke külalisi käimas. Ikka head sõbrad või pereliikmed, kelle alati hea meelega vastu võtan.
Minul üldiselt sama teema,külas käivad ainult head sõbrad jat ean nende tulekust alati ette ning pole midagi selle vastu kui siis otsejoones tuppa marsivad 😀 Ning neile on mu uks ja külmkapp alati avatud. Meil isegi postiljon marsib otse tuppa,kui asja on.Vahel olen mõelnud,et ohoh kui ükskord vetsus istun,uks lahti 😀 Aga ühekorra küll naabrimees oli pisut jokkis ja marssis tuppa,kui haiglane olin ja keset päeva voodis magasin.Tema tahtis mulle nuru niitmist õpetada (ma ei osanud siis veel muruniidukit käimagi veel panna). Oi siis ma olin küll nii maruvihane.Aga temagi lahkus nobedasti,kui mu kurja pilguga pihta sai 😀
Naabrimehe kiituseks pean ütlema,et hiljem palus vabandust oma ebaviisaka käitumise pärast 😉
Minul on külalistega nii, et ma pean teadma KUNA ja KUI KAUAKS keegi tuleb, siis ma oskan vaimselt valmis olla. 😀 Kunagi oli selline seik, kus peika parim sõber astus suvalisel ajal elamisse sisse koos mingi suvalise tüübiga, keda mina ei teadnud ja hiljem olid kõik maru solvunud, kui ma oma pahameelt väljendasin. Ma ei tea, minu meelest ole sa nii lähedane kui tahes, ma tahaks ikka teada, millal sa ukse taga oled, sest ÄKKI tõepoolest ma jooksen parasjagu palja persega ringi ja kraamin kodu nt? Ja eriti veel, kui mingi suvaline tüüp tuleb võtab omakorda veel suvalisema tüübi kaasa ja siis on terve elamine võõraid täis. Elementaarne viisakus võiks siiski jääda.
Aga veel meenub üks seik, kui vanemate kodus elasin, siis ülevalt naabri lastele oli kombeks ka suvalisel ajal koputamata meie välisuksest sisse astuda, otsejoones minu toa poole tormata ja minu tolleaegseid närilisi puuris häirima hakata.
mul on samamoodi, et ma pean teadma, millal ja kui kauaks keegi kavatseb tulla. idee poolest on spontaansus küll tore, aga reaalses elus ei ole enamasti meeldiv üllatus (vähemalt mulle), kui keegi ette teatamata külla tuleb. sest äkki mul tõesti on midagi ees? see võib ka lihtsalt minu kiiks olla, sest ma planeerin oma aega päris korralikult ette, aga ma lähen närvi, kui ei saa näiteks eksamiks õppida või jooksma minna just sellel ajal, mis ma selle tegevuse jaoks eraldanud olin. kontrollifriik, noh 😀
on paar sellist inimest tutvusringkonnas, kes kohe kuidagi ei taha koju minna. eriti tüütu on see siis, kui tullakse külla tööpäeva õhtul. ükskord oli väga hea sõbranna külas ja väga tore oli juttu ajada ja naerda, aga mul oli vaja järgmisel päeval kell 7 juba tööl olla ja tal polnud plaanis ka kell 23.30 veel kuhugi minema hakata. lõpuks otsisin ka bussiajad välja ja selle peale ta veel solvus ka, nagu ma meeletult tahaksin tast lahti saada.
Thank god, et ma elan sellises kohas, kuhu keegi ei viitsi kunagi tulla 😀
Ainuke kes mulle külla ronib on mu naabrimutt ja õnneks ta on minuga ühevanune, me töötasime koos ja meil on lapsed jne 🙂 Ei viska teda välja ja siin “metsas” elades on vaja vahepeal kellegi oma vanusega ka suhelda, kui ainult 2 aastasega lällata 🙂 Naabrimees on ka muhe ja vahest on hea temaga rääkida. Mees hoidub temast, sest igakord kui ta väljas toimetab, siis on naaber platsis. Ja räägib ja räägib ja räägib…Mees läks koeraga 5 min välja tuli tagasi 2 tunni pärast 🙂 Naabrimees võttis rajalt maha.
Seal kus me maja ehitame, vot seal on alles naaber…Ta passib lausa peale, kui me oma autoga hoovi sõidame. Jube jube…kui mees seal lammutamas käis, siis käis seal igapäev segamas. Puid tehti, siis käis heietamas. Mees pani nimme alati siis mootorsae käima, kui nägi, et ta tuli 🙂 Nüüd kevadel, kui lumikellukesed õitsesid, siis tuli rääkima, et tema tuleb kaevab endale mõned siplad. Hmm…ok…Ega ma ei keela. Siis kurtis, et nüüd peab ringiga hakkama sõbrannal külas käima, ennem pani otse meie hoovist. Siis tahab ta kaskesid rappima tulla. Ükspäev pakkus mu lapsele mingeid kummikuid, mis olid vanemad, kui dinosaurused. Keeldusin viisakalt, kuid viskas need ikka mulle autosse 🙁
Kõige ägedam on, et ta käis teistele naabritele kaebamas meie pihta 😀 (me pole veel kolinudki ja juba draama majas) Õnneks on naabrer mu korteri naabri äi 😀 Nimelt mainisime me tüütule, et võtame suured koerad, maal ikka peavad koerad ju olema ja hoiab ebameeldivad külalised eemale. Mis peale tema läks ja rääkis, et tema ei saa nüüd meie hoovist vaarikaid korjata ja kaseoksi võtta, pidime võtma suured hagijad, kes ta kohe puruks rebivad. (Y) Kevadel, kui puid tegime, siis oli ka lõke, et oksi põletada. Selle peale läks kaebas, et temal pidi katus maha põlema, elas hirmus koguaeg. Lõke oli tema majast nii umbes kilomeetri kaugusel. Jube…Nüüd jätame muud asjad pooleli, et saaks kiiresti hoovi ümber aia teha, et kiiresti koer võtta sinna 🙂
Kuna ma elan majas millel on eeskoda, siis arvavad inimesed, et ahh pole mõtet koputada (ukse kõrval on ju uksekell, kui kardad, et koputus ei kosta võiks ju iseenesest seda nuppu vajutada… aga ju see liiga keeruline on), marsime lihtsalt sisse…. no kui ärritav ..nimelt on järgmine uks klaasist ja see on ka enamasti lahti, seega ollaksegi äkitselt minu elamises. Ja teine sort kes mind ärritavad on sellised kes arvavad, et kui nad kord aastas külas käivad, siis on neil teatud õigused kritiseerida mööblipaigutust või minu valikuid söögilaua suuruse kohalt. Nimelt oli siin majas suur, suur köögilaud, mis võttis pool kööki enda alla. Kuna me elame aga kahekesi + kass, pole meil sellist lahmakat igapäevaselt vaja. Vahetasin selle siis tavalise nelja tooliga laua vastu, mida saab ka vajadusel pikendada, peaaegu sama pikaks kui vana laud. Siis hakkas tulema, oi see vana sobis siia ikka nii hästi, oi selle vana laua ääres oli palju ruumi, oi kuidas te nüüd suurele seltskonnale laua katate?? jne jne Ma siiski tahaks loota, et oma kodu sisustamisel võin ma ikka iseenda ja elukaaslase soovide ja mugavustega arvestada 😀 Aga samas eks neid kõiketeadjad on alati olnud ja jääbki olema, mõne puhul tekib küll küsimus, et kuidas ma enne temaga tuttavaks saamist elasin? Kas ma pidin ise oma elu suured ja väiksed otsused tegema? Küll on “tore” kui keegi teine teab täpselt mis tööd ma peaks tegema, kuidas muru niita jne.. 😀
Kipun ikka teemast välja minema 😀
Haha, ma tulen Sulle külla siis suure seljakotiga ja hakkan kapist riideid kaasa võtma. Kuna sa keelata nagu ei oska/ei taha. 😀
Tegelt tahaks külla tulla küll aga ma ei julge.:D Ma võõras seltskonnas üsna vaikne ja ei oska midagi kohe rääkida ja pärast kirjutad blogis, et mingi imelik tsikk käis külas kes aint istus diivanil ja vaikis.:D:D
Ei kannata külalisi, kes arvavad, et mu loomad on nende lõbustamiseks. Nõutakse imetrikke ja tahetakse igast sodi neile sisse sööta. Või vastupidised inimesed. Olen alati hoiatanud inimesi igaksjuhuks, et mul need ja nood loomad. No juhuks, kui keegi on allergiline või kardab vms. Ja mu kassid on ülisõbralikud ja tahavad külalistelt pai saada. Ja siis inimesed süüdistavad, et mu kassid ründavad ehk kass toetab käppadega inimese jalale, et “paiseadmele” lähemal olla. Või siis ajavad kasse eemale, sest kass ju teeb ta karvaseks. Kõige hullemad on need, kes reaalselt tõukavad loomi eemale jalaga, sest nad tegelikult ei salli neid. Mõtlen, et kas ma peaks äkki mõnele lapsega tuttavale külla minema ja nende lapsi jalaga eemale peksma: “Tead ma ei salli teglt lapsi”.
Minu kass käitub vastupidi, kui keegi külla tuleb, läheb ta eemale ja poeb kuhugi magama. Pai talle küll meeldib aga süles ei taha ta kohe mitte olla. Siiski arvavad paljud külalised, et neil on õigus teda väntsutada ja siis on jama kui kass sellise käitumise peale rabelema hakkab ja maha püüab pääseda.. mind ajab lausa kurjaks, kui kas ei taha, et sa teda tõstad siis ära tõsta! tekitavad talle ainult stressi, ja järgmine kord ei näita ta enam oma nina ka kui külalised on 🙁
Igaksjuhuks mainin ära, et mul ei ole midagi laste vastu tegelikult 😀
Mu kassid on täiesti rahulikud ka siis, kui mõni laps neid sabast või karvadest sikutab. Ja emad lihtsalt ei takista oma lapsi… Või näiteks lapsed peksavad loomapuure ja emmed lähevad õnnest pooleks: “Vaata, kuidas talle meeldivad need loomad! “
Uhh, jube, igast loomaihkajad vist teist korda mulle enam külla ei satuks 😀
😀 LoomaVihkajad ikka, zoofiilidest ma siin ei kavatsenud rääkida.
Minul käib külas iga kuu alguses alumine naabritädi, et oma veearve saaks ära maksta. Ja seda päeva kardan ma juba ausalt öeldes, sest esiteks: ta elab täiesti üksinda ja ta räägib alati sama juttu. Teiseks: ta õpetab mind mida ja kuidas ma peaksin oma last kasvatama ja kolmandaks: TA EI LÄHE ÄRA !!! 😀 Ma ei oska ka kuidagi öelda, et kuule, tõmba nahhui. Siis kui ilus ilm on, siis ma ütlen, et me lähme nüüd välja jalutama, siis ta kaob ära vähemalt, aga viimane kord oli vihmane ilm ja nii ta istus siin pm terve päeva 🙁
no aga milles probleem, ma pakun sulle hunnik asju mida öelda..
1. kohe tuleb külaline/sõber/vana koolikaaslane, pean veel kohvilaua valmis seadma!
2. pean nüüd poodi lippama, kuna hakkan süüa tegema!
3. kohe algab üks film/saade mida ma ammu vaadata olen tahtnud!
4. ma hetkel ei saa lobisema jääda, kuna ootan tähtsat kõnet
jne jne 😉
Haha 😀 Aga minu ämm oli selline, kes oma vanatüdrukust õega saabusid igal suvel meie juurde maale ja läksid ära augusti lõpus. Nii me kolm põlvkonda koos kõik suved elasimegi. Lastel oli muidugi tore, et vanaema muudkui mängib. Aga minu jaoks oli see nii kohutavalt tüütu, et suvitajad arvavad end kohati peremehed olevat. Eriti mehe tädi, kes tuli ja viskas pekised jalad seinale. Otsestest vihjetest, et lahkuda võiksid, nad aru ei saanud. Lõpuks leppisime oma saatusega
Ma olen totaalne külaliste vihkaja, ei jäta seda kunagi mainimata ja nii ongi, et külalisi käib kord-paar aastas 🙂 mulle ei meeldi kui keegi mu territooriumil tillerdab 🙂
Ja ma mõtlesin, et ma olen ainuke, kes ei salli, kui külalised käivad 😀
Lisaks ma ei kipu väga teisi inimesi külastama ja kui lähengi kellegile külla, siis olen võimalikult lühikest aega. Mitte, et inimesed ei meeldiks mulle, vaid sellepärast, et ma olen väga kiindunud oma kodusse ja külalised väsitavad mind meeletult 😀
A ja mulle üldse ei meeldi see asi, et inimesed ei oska koputada, vaid tulevad nagu oma koju vöi teine asi kopsivad korra ja siis tulevad juba sisse.. Minu arust niiii nömeee!!!!!!!!! Äkki ma vahetan parasjagu riideid vöi teen üksköik mida muud, mida ma ei taha teiste ees teha..
Sellisel puhul aitab üks väga imeline leiutis – ukselukk ja selle saab võtmega kinni keerata.
Isver, ma ei teadnudki sellisest klannist midagi.Väga sickk igastahes.Küsi ta käest , kui ta kirvega tuleb,et mille kuradi pärast ta sellises grupis on?! Ja üleüldse, ahh nii närvi ajab, HAIGE maailm
Sa ajalootundides pole käinud? (http://et.wikipedia.org/wiki/Ku_Klux_Klan)
Heh, ma sain ikka nii aru, et inimene ei teadnud EESTI Ku Klux Klani seltsist midagi.
Mul ühed sellised isehakanud tuttavad.. Tegelikult on nad mu ema söbrad, aga kuidagi pressinud ennast minu tuttavaks.. Ma ei suhtle ega otsi kontakti aga nemad kaks, mees ja naine, käituvad nii, nagu me oleks perekond. Igatahes nad tulevad täiesti suvalisel ajal lihtsalt lendavad uksest sisse, mingi koogi vöi kringliga, lausa nöuavad, et neile kohvi teeks, kusjuures kui esimene tass otsa saab, siis vaatavad mu poole ja kui ütlen, et soovite veel, siis nad vastavad, ammu juba ootame.. + alati nad söövad kaasa toodud kringli vms ise ära, seda nii kiiresti nagu oleks nälgas.. Siis istuvad nad terve aeg ühes kohas, mehel alati telefon käes, vahib mingeid videoid.. Ja pärast käib vetsus oma häda nr kahte tegemas ja räägib sellest köva häälega.. Ja rääkimine, nad ei räägi kunagi mitte midagi, ei küsi midagi ja mina olen see kes üritab koguaeg midagi jutustada, et imelikku vaikust poleks..ja köige hullem selle asja juures on see, et nad kunagi ei oska ära minna, istuvad poole ööni…
Mehega igatahes leidsime lahenduse vahepeal, panime ukse lukku ja kardinad ette, et kui nad mööda söidavad, siis arvavad, et meid pole kodus.. Vahepeal läks önneks aga nüüd nad IGAKSJUHUKS kontrollivad, kas me ikka kodus v ei.
Mis ta arvas, et sa oled mingi laadatola, et tema ainult tuleb istub maha, ja vaatab, kuidas sa talle tsirkust tegema hakkad? 😀 ( See, kes ütles, et sa ei ole üldse naljakas.)
Mul endal on ka igasguseid imelikke inimesi külas käinud, keda teist korda enam sisse ei laseks.
Näiteks kunagi tuli üks ema oma lapsega, ja esimene asi, mida ta tegi, oli see, et noppis külmkapi pealt kõik magnetid ära ( Ma kogun neid, ja need on minu jaoks hinnalised.) ja andis oma lapsele, kes asus neid loopima! Muidugi olid õrnematel tükid taga. Korjasin tuimalt need kokku ja võtsin osad otse mamma peost ära ning panin tagasi. Mamma: “Vaata, kui pähh tädi, võttis su mänguasjad ära!” Ja siis mulle: “A kuule, anna üks kauss ja kulp, talle meeldib nendega mängida!” kui ma ei andnud, siis leidis see mamma külmikust mulliveepudeli, ja andis oma lapsele, et “Sulle ju meeldib loksutada!” Õnneks läksid nad vasrti minema, ja elutoani nad ei jõudnudki. Mine tea, ehk oleks neile seal serviisid või mõni maal meeldima hakanud.
Üldse ma vihkan sellised külalisi, kes omavolisliselt minu asju näpivad või pea ees külmikusse ronivad. Ka see ei meeldi mulle, et ronitakse minu peenardesse, et “Uiiii, sul on herned! Me korjame!” Kui ma pole pakkunud, siis ei tähenda see seda, et võib minna ja ise võtta. Aga sellega ongi see suhtumine, et “Aga need ise kasvavad ju! Tasuta, noh!”
Omaette klass on need inimesed, kes tulevad sulle külla, ja kellele mitte miski ei sobi! No pakud neile näiteks omatehtud toitu. Ja siis hakkab igavene kisa pihta, et “Aga ma ei söö liha! Mitte iial! See on laibatükk!” või siis “Ma olen dieedil! Sul midagi kerget ei ole?” ( Ma siis pakun vett. 😀 Piisavalt kerge.) või ” Iuuuu…ma vihkan juustu!” jne…jne…jne. Et siis ma ise olen ka parajalt pirtsakas, aga ma ei lähe külla vinguma, ja ikkagi viisakusest söön pakutavad asjad ära, sest nii jube see nüüd ka ei ole ju! ( Okei, taimetoitlasest ma saan muidugi aru- aga samamoodi, seda saab ka teisele viisakalt öelda, et liha ei sööda, mitte ei pisteta kräunuma!)
Mul oli kusjuures just hiljuti selline kogemus. Kutsusin sõbrad külla ja siis üks sõber võttis oma neiukese ka kaasa. Tegu oli siis taimetoitlasega (lihtsalt mainin, mind ei häiri see tegelikult üldse). Kuna aga tegu on üsna uue “vallutusega” (nägingi teda peol esimest korda), siis ei teadnud eelnevalt, et tuleb üks kaaslane, kes liha ei söö.
Olin teinud 3 suurt pitsat ja neis kõigis oli mingil kujul liha (salaami, pepperoni, hakkliha). Neiukene tuli küsis minult, et kas “vegan pitsat” ka tegin? Ütlesin, et ei, kahjuks ei teadnud seda teha. Pakkusin talle siis, et on veel kurke-porgandeid-lillkapsaid, et kas ta neid ei soovi ehk dipi-kastmega süüa? Neiukene vastas, et “ei, ma tahan ka pitsat saada. Sa oleks ikka võinud mõelda teiste külaliste peale ka!”
Ausalt öeldes jäi suu lahti sellisest ülbusest 😀 Ma saan aru, et oleks siis ette teatatud, et tuleb taimetoitlane, ja ma oleks nimme jätnud selle “vegan pitsa” tegemata, siis oleks selline hurjutamine põhjendatud, kuid sain sellest ise samamoodi alles peol teada.
Kõige õudsamad on need kes tulevad ja tundide viisi istuvad ja ära ei lähe. Ma olen suhteliselt viisakas ja tagasihoidlik, niiet ei julge öelda ka, et ou… Tõmba nihhi. Külalislahkus ära kasutatud 😀
Lõpuks pole sellisega enam millestki rääkida.
Nendest saab nii lahti, et tuleb nad tööle panna! 😀 No et hakkad ise midagi toimetama, ja siis ütled, et “Kuule, palun tule mulle natukeseks appi!” Siis tuleb neil tavaliselt meelde, et kodus jäi triikraud sisse, või on vaja kiirelt koju mehele süüa tegema minna. 😀
Nendest saab nii lahti, et tuleb nad tööle panna! 😀 No et hakkad ise midagi toimetama, ja siis ütled, et “Kuule, palun tule mulle natukeseks appi!” Siis tuleb neil tavaliselt meelde, et kodus jäi triikraud sisse, või on vaja kiirelt koju mehele süüa tegema minna. 😀 ( Eriti hästi aitab see siis, kui sul juhtub oma aed või vähemalt peenramaa olema.)
Ja see aitab tõesti. Mul mees ükskord kaevas aias midagi ja tulid mingid jehhoovatunnistajad sinna rääkima. Paar tundi juba rääkisid (mees tegi ikka tööd edasi) ja siis ta ütles neile, et tavai ma annan teile labidad kätte, et hakake ka kaevama ja samal ajal võite rääkida, mis niisama seisate siin, siis läksid kohe minema 😀
Aga minul üldiselt külalisi ei käi eriti ja niisama ei ilmu kunagi kedagi külla. Kui mõned sõbrad tahavad tulla, siis mees alati küsib minu käest, mis ma sellest arvan kui nad tulevad. Tema sõbrad siis käivad, minul ei ole sõpru.
Aga ämmaga on hoopis teised lood. Ühel hommikul just ärkasime mehega üles ja läksime välja, et joome terrassil kohvi, ämm juba kõndis hoovis ringi ja toimetas midagi. (Seda tihti ei juhtu et lambist tuleb) Ja väga häiriv on ka, et ta kogu aeg toob meile midagi, mida meil üldse ei ole vaja. Süüa näiteks ja kooki jne, mida me üldse ei taha, sest meil on endal ka kõike piisavalt.
Vau, “väga häiriv” on et, inimene toob heast tahtest (ilmselt enda tehtud) kooki ja süüa jms? Minu meelest on suur vahe külalistel ja sellistel külalistel, kes konkreetselt su ruumist ja ajast ja tegemistest ei hooli. Sulle vist ei meeldi üldse inimesed, mulle näib. Sorri aga pole üldse ime, et sul pole sõpru 🙂
Ega see veel ei tähenda, et talle inimesed ei meeldi. Mu sõbranna ämm on ka näiteks selline, kes oma arust “peab” pidevalt külla minnes kõvasti süüa kaasa võtma, sest noh äkki pere on nälgas vms ja see tõesti on häiriv. Ma saan aru, et on heatahtlik jne, aga ei ole vaja toppida oma nina (praegusel juhul sööki) igale poole.
Jah, on ka sellistega kokkupuuteid. Tobe ongi see, et kui endal ka söök varutud on ja pere pole just hiiglaslik, siis igal juhul läheb midagi halvaks ja peab ära viskama. Meie näiteks oleme kaasagasuhtleiselt tervisliku toitumisega ja pidevalt topitakse kaasa hunnikut kooki, saiakesi, makarone, riisi jne mida me tegelikult ei söö. Kuivained saab jah seisma jätta, ehk kuluvad ära, aga samas sellised koogid, supid, praed ja muud kraamid lähevadki tihtipeale äraviskamisele kahjuks. Ütle või ära ütle inimesele..
Minul on kokkupuude külalisega, kes pidevalt peeretab. Ise väites, et tema oma ei haise ja mis seal siis on.
Samuti palju neid, kes lihtsalt ei adu, et võiks ju kunagi koju ka minna ja et inimestel on muid tegevusi peale nende kantseldamise (reks on 2 päeva, kui vend minema ei läinud, isegi kui paluti). Põhimõtteliselt arvas, et ma tegin mitu korda nalja, isegi kui talle bussiajad välja vaatasin ja ütlesin, et kodinad kokku ja viin su selle bussi peale 😀 Kuna tegemist on sellise natukene.. kahtlasema tegelasega, siis ei julgenud jõudu ka kasutama hakata, keerab veel ära ja koksab maha 😀
Tegelt olen ma üldse selline inimene, kes kannatab külalisi väikestes doosides. Näiteks, tuttav tuleb paariks tunniks külla, või kui õhtul tuleb siis võib ööseks ka ju jääda ja hommikul minna, aga kui inimene tuleb keset päeva, passib terve päev tühja või tahab midagi teha, siis soovib veel ööseks jääda ja passib järgmine päev ka kohal, on ilgelt tüütud ikka. Eriti kui tegemisi on ja inimene ei saa otseütlemisest ega vihjetest aru.
Siinkohal meenub veel see, kui ma umbes 15 olin ja jäin haigeks, kohe sedasi, et palavik oli 42, hääl oli -100,olin nagu elav surnu voodis, pilt ees virvendas jne ja järsku ilmus ukse taha mingi tädike, kes tahtis, et ma mingi küsitluse täidaksin (õnneks oli ema kodus ja ütles, et pole küll hetkel selliseks asjaks võimeline), kuid tädike oli ikka väga pealetükkiv, lõpuks ema ütles, et eks ta võib siis ise vastata. Küsitluspidi võtma ainult PAAR MINUTIT. Lõppkokkuvõttes istus see tädike meil 2 tundi oma küsitlusega (ei olnud muud loba, vaid reaalselt ainult küsitluse täitmine :D).
Wat… Su oma vend koksaks su maha? 😮
Ei-ei, “vend” all mõtlesin lihtsalt meesterahvast ikka 😀
Ja see, et jalad haisevad on mul endal üks suurim hirm, ilgelt jube kui mõni tuleb ja oma haisvate koibadega veel nina all ka lehvitab (mõni mees istub mitte jalg üle põlve vaid pahkluu põlvel, ei tea kas saab keegi aru:D).
Haha, tegelikult on jubedad need ka, kelle jalad haisevad ja siis panevad oma lehkavad juustud sulle diivanile 😀
Hahaha, mul on olnud sama mehe sõpradega. No ei saa mõni aru, tee mis tahad. Võtab veel kapist süüa ja lebotab rahus diivanil. Ma muidu pole vägivaldne aga sellistel puhkudel tahaks küll kallale minna. Mine kurat koju ära 😀
Ei hakka kedagi süüdistama, aga ega minu sõbrad jah sellised pole… :D:D:D