Juunikuu Pere ja Kodu loetles ette ematunnete top kümne:
armastus
raev
viha
süütunne
meelepaha
õnn
häbi
hirm
mure
Ma ausalt ei saa aru, millise elumasenduses ja suitsiidse ema mõtted need on? Ainult kaks positiivset asja? Ma ei kujuta ette, miks ma peaksin tundma raevu? Ok, kui ma nüüd mõtlen, siis viha ja raevu tunneksin ma võib-olla siis, kui laps peaks minu süül haigeks jääma, aga ka siis oleks need emotsioonid suunatud ainuüksi mulle, mitte loomulikult lapsele.
Süütunne on ka üks nendest tunnetest, mida ma võib-olla päris alguses tundsin, et kas ma teen ikka kõike õigesti ja hästi. Õnneks otsustasin ma, et ennast süüdi tunda mitte millegi üle on idiootsus ja lõpetasin. Nüüd ma mõnikord tunnen ennast ka süüdi, et ämm mind nii palju lapsega aitab, aga siis unustan selle mõtte kohe taas, sest meil on ju vaja siin muudkui sättida ja koristada ja remontida ja paigutada ja ma ei saa seda kõike teha, kui ma lapse üles toon. Põhjus selles, et see sindrinahk tahab igal pool seista ja kukkuda.
Meelepaha? Ei tea, ise tundnud pole, aga ehk need emad, kelle lapsed neid öö läbi üleval hoiavad, tunnevad olukorra üle meelepaha? Ei tea, see mulle võõras maa.
Häbi ajad on arvatavasti alles ees, siis kui Marike lobisema õpib. Samas olen ma õnneliks selline inimene, et häbi on, aga ei tunne. Seega usun ma, et kõik tema “häbistamised” naeran ma olukorras kaasa ja ei hakka punastama ja häbi kätte maa alla vajuma. Lapse värk.
Hirm ja mure on tegelikult lahutamatud vanemate kaaslased, aga minu meelest ei tohi nendel emotsioonidel lasta endale pähe istuda. Jah, mul on hirm, et Mari turnib millegi otsa ja heal juhul saab haiget, halvimal murrab mingi kondi. Aga mis ma ikka istun hirmununa looteasendis dušši all. See hirm ei aita mind. See mure ei aita mind. Ma ei viitsi muretseda, et kas see on normaalne, et laps ei oska seda teist ja kolmandat, mida teise laps oskab. Mari ei osanud sada aastat käputada ka, aga nüüd läheb nagu vana vedrur.
Teate, mis emotsioone mina igapäevaselt tunnen?
Loomulikult armastust – see on nii suur armastus, et see ei mahu su sisse, sest laps on lihtsalt nii ilus, siiras ja õpihimuline. Ma armastan iga ta väikest sõrmekest, millega ta asju maha tirib ja mu juukseid peast kisub. Ma armastan tema väiksed juukseudemeid ja tema hambutut vanamehenaeratust. Ma armastan seda mõtliku pilku, millega ta vaatab mustikaid, enne kui ta need suhu pistab.
Ma tunnen uhkust ja õnne, kui Mari õpib midagi uut ära. Näiteks viiendal juunil hakkas Mari esimest korda vannis käega vett plätserdama. Ta polnud seda kunagi enne teinud ja nüüd lihtsalt proovis ja tegi seda jutti 15 minutit, ise mulle otsa vaadates, et kas ma ka näen, mis imeasja tema veega ja käega teha oskab. Ma olin nii uhke, et oleks hea meelega paar pisarat valanud.
Olen olnud ka hämmingus tema uute oskuste üle. Näiteks tegi Mari kogu aeg seda, et ajas oma tagumendi kõrgele üles uppi. Kuni ühel päeval otsustas, et ah, ma tõusen siis hoopis püsti. Kaua ma ikka vedelen siin naljakas poosis. Ja tõusiski! Minu väike beebi, kes alles sündis, oskas püsti tõusta! Kuidas?!
Muidugi me saame kogu aeg koos nalja. Teinekord teen mina Marile pulli ja siis jälle tema minule. Oh meid kahte vigurvänta!
Mari ja mina tunneme koos ka hellust. Ma näen, kuidas ta mõnikord ukerdab mu otsas, väsib, vaatab mind ja ta pilk lausa ütleb: “Oh, oled sina alles mõnus inimene mu elus!” ohkab ja toetab oma väikse udemetes pea mulle peale. Puhkab. Sellised hetked on nii armsad ja erilised, sest ega tegelikult väike Mari enam nii väga palju puhata taha. Ta tahab seigelda ja uurida ja ronida. Aga mõnikord tuleb jälle selle mõnusa eide juurde pead puhkama ja pai saama. Sellistel hetkedel on minu süda küll kõikidest headest emotsioonidest lõhkemas.
Kallid kaasemad, mis teie kõige sagedasemad emotsioonid on?
32 kommentaari
Ma ka lusgesin juuni Pere&Kodu, kuid sellist nimekirja kuskil ei täheldanud, pime vist:D
Kole, tegelikult on see nimekiri ju võetud raamatust “”Et ema jaksaks” st see on kontekstist välja kistud nimekiri, kuid keegi tegelikult ei teagi mille kohta. Uurige ennem kellele ja miks see kirjutatud siis saate ka aru nimekirjast, iseseisvana see sisutu.
Ma ka sellega nõus, et tunded varieeruvad põhiliselt sellele mitu last ja kui palju lastakse magada ja jäetakse emale nö. “oma aega”. Sul Mallukas on selles mõttes väga vedanud, et on hästi magav laps ja kaks vanaema ja elukaaslane, kes võimaldavad sulle palju “oma aega”, et sa nö oma patareisid laadida saaksid.
Kui on aga kolm väikest last ja lapsehoidjaid ei ole käepärast võtta, siis on lihtne juhtuma, et magamatusest ja oma aja puudumisest tingituna tekib rohkem negatiivseid tundeid.
Ma täiesti usun seda, aga siinkohal ma rääkisin ikka oma emotsiooonidest. Ma mõistan, et paljudel on raskem. Olgu kõik maailma jumalad tänatud, et mul ei ole 😀
Vot täpselt sellepärast mina ootangi teise lapse nikerdamisega 🙂 , et esimene laps oleks juba nii suur, et asjadest hakkab aru saama ja mul aega imikuga tegelda ja temast taaskord rõõmu tunda ja kolmada peale üldse ei mõtlegi. Kui ehk siis kunagi pikas perspetiivis pesamunaks, aga seda kõike siis, kui tunnen, et energiat on nõndaplaju. Ega laste kasvatamine peab olema ju rõõm, mitte üks suur väsimus ja pahad tunded vahepeal. Ma küll ei taha,e t mu lastele oleks raevus või kurb või õnnetu ema ainult sellepärast ,e t tollel polnud mõistust oma jõuvarusid hinnata enne, kui riburadapidi lapsi maja täis treis :). Ehk veits karmilt kirjutatud,a ga tegelikult arvan ka nõnda. lapse ees on minu kohustus talle helge ja rõõmus lapsepõlv kinkida……..aaaa selge on see, et õnnetu ja kurantud ema seda ikka väga hästi ei suuda. siin keegi kirjutas,e t naabrinaine kisab oma laste peale, no ju ta siis vsäinud ja raevus ja õnnetu on…, aga ega lapsed siis süüdi ju pole. seda ma nimetan vastustundeks, kui annad aru,e t milleks sa suuteline oled ja milleks mitte.
Mina olen neid kõiki tundnud aga kahju, et seal positiivset nii våhe on kirjas. Eks sul ongi jàànud palju kogemata, kuna mari on lasknud sul magada. Mul nt kolm last ja ma olen ikka mõnuga nt viha ja raevu tundnud. Nt siis, kui sul beebil tukevad hambad ja ta lhtsalt ööd ja päevad viriseb, suuremad lapsed kaklevad. Siis juhe jookseb kiirelt kokku, kuna sa oled vàsinud. Kui ema on vàsimud, siis ka tuleb negatiivset. Nt kahe esimese lapsega ei olnud mul nii palju negatiivset, kuna ma ei olnud vàsinud. Nüüd aga akud tihti tühjad. Ja nt håbi on see, mida beebiga raske kogeda. Aga ma esimesed korrad tundsin hàbi aga siis ma hoopis seletasin lapsele, kui nt hàbi tekitas tema ràåkimine. Vahepeal tundsin hàbi, kui laps nt hakkas lihtsalt våljas olles kuskil röökima. Aga nüüd mind ei huvitagi teiste arvamus. Mulle làheb korda sel hetkel ainult mina ja laps. Las teised vaatavad ja kommenteerivad, kui tahavad.
Mina olin esimesed viis kuud lampkast väsinud ja nonstop õnnelik sama ajal:). Nüüd , kui laps juba 1,4 a, siis iga päevaga saab järjest rohkem nalja. Ma arvan, et ma olen absoluutselt kõige õnnelikum ema maailmas, sest mu lapsel on iseloomu, karismat ja huumorisoont lisaks võimele nõnda naeratada,e t ma sulan päevas oma 100 korda mööda elamist laiali nagu jäätis kuuma päikese käes. Kahju kohe tööle minna sügisel, aga õnneks on meil megalahe vanaema, kes lubas kuni 2 aastani päeval last hoida . No mis sa hing teed, kui selline hurmur on kodus, ei saa vanaema ka keelduda ju :).
Kle, äkki see FB järjejutt on “vastutasuks” kellegi poolt, keda sa ise avalikult kajastanud oled, a la trussiku-miisu vms?
Mega payback sellisel juhul ikka 😀
Mina sain tunda põhimõtteliselt kõiki negatiivseid emotsioone. Nüüd olen ma väga õnnelik, aga peale lapse sündi diagnoositi mul raske depressioon. Mitte midagi polnud teha. Haigus nagu iga teinegi 🙂
Mina tunnen raevu, kui minu lähituttavate lapsed, kellel on mõlemad vanemad, peavad elama jubedates tingimustes, ei saa rinda, kuna lapse emale on suitsetamine tähtsam lapse heaolust jne. Räpased emad ajavad mind raevu.
Just eile õhtul, kui ma voodisse ronisin siis mõtlesin ma ,et mu elu on imeline. Mis siis ,et ma ajutiselt naudin ”üksikemadust” – mees on kahjuks välismaal tööl ja pean saama hakkama kahe lapsega, kodu ja muude asjadega.
Seega, minu päev algab üldiselt kella 6st. ma pean tegema süüa, mõlemale lapsele ( 6a ja 7k ), pean panema nad riidesse, sättima juukseid, mõlemiga mängima ja suurema lapsega õppima, pesu kuivama panema ja pärast selle kokku voltima, ma pean lapsi kasima ning nendega väljas käima ning tegelema ka borte panemise ning seinte värvimisega ja kardinapuude üles panemisega. Ma ei hakka isegi mainima neid majapidamistöid, mis mu õlul on .. Lõpuks , kui olin 23.00 paiku voodisse vajunud ja mõtlesin sellele tihedale päevale, mis selja taga on, mõtlesin et ma olen õnnega koos. Mu lapsed on õnnelikud- neil on kõhus täis, riided seljas ning on kasitud, elamine on korras ja ma saan üksi hakkama kõigega ! Iga lihas mu sees valutas ning olin valust lausa kange ,aga elu on ilus ning negatiivsed mõtted minu mõtteisse ei kuulu.
Tubli emme oled!
Mina tunnen suurt armastust, tänulikkust, rõõmu, vaimustust, hellust. Aga üsna tihti väsimust ja aeg ajalt ka närvilisust. Rohkem on ikka head:-)
Eks see kõik on tingitud konkreetsest olukorrast. Minupuhul ka muidugi lihtsalt iseenesele liiga paljude kohustuste võtmisest, mis saabki lõppeda vaid……erinevate tugevate emotsioonidega.
Kui ühte lühikesse eluperioodi mahuvad 3 eelkooliealist last, kellest piseim aastane, tööl käimine ja projektide tähtajad, koolis täiendõppel olemine ja eksam, korteri müüka ja maja ost, kolimine. Siis lihtsalt juhe jookseb kokku 🙂 Laste logistika, kellega arstile, kes trenni, kes laulma, kes kuhu. Kes hoiab väiksemat, ema, mees, ise….logistika, logistika, logistika.
Oma esiklapsega kodus olemist oleksin samades roosades toonides kirjeldanud, kui seda tegi Mallukas. Kõik oli NII hästi. Laps oli väga oodatud, kõik nunnutasid, ise oli ta maailma parim ja muretum beebi, kes isegi korralikult haige ei olnud. Nautisin oma emapuhkust täiega peale 10 aasta töö rügamist. Kolmas aga tuli suts ootamatult, kuigi soovisime kolmndat, vbl lihtsalt veits hiljem. Siis töölt ei saanud teha erilist pikka pausi jne. Iseendale jääv aeg on null. Kui ei jõua koju pisikese juurde õhtul ja issi ta magama on pannud, siis vägisi tükib süütunne ligi – rongaema olen. Kui nad aga kolmekesi otsustavd pättusi teha, siis tuleb tõesti minna kõrvale tuppa võtta 10 tilka palderjani, et katus ära ei sõidaks. Tüüpiline 5 aastase poisi päev: Lükkab huvipärast kella harjavarrega seinalt maha, et näha, kas kell on ikka seinaküljes piisavalt kõvasti, kaevab aiast ülesse sõnajalad, et mutile koobas uuristada, lõikab iseenda juukseid, nii et terve maja on karvu täis ja poisi pea näeb välja nagu……ja see on alles algus. Loogiline küsimus on, et kuidas ta saab seda kõike teha, kus vanemate silmad. Aga see käib nii loetud sekundite jookusul, hetkel kui ma lastele pudru keedan või korra pesu pesema panen:)
Aga ometi olen ma nõus, et see armastus, mida nende kolme vastu tunnen kaalub kõik need negatiivsed tunded kuhjaga üle, kuigi nende loetelu võib ju olla pikk ja ka kõik Malluka kirjeldatud positiivsed tunded on loomulik osa igapäeva elust. Ja päevalõpuks tunduvad ka need päeva jooksul kordasaadetud sigadused lihtalt naljakad:)
Mina olen tundnud koiki neid tundeid. Ja seda molema lapsega. Sel korral mitte nii tugevalt kui esimesega aga siiski. Ning ausalt mind oleks esimesel korral see loetelu aidanud, sest syytunne naiteks oli minu puhul tingitud justnimelt sellest, et miks mina nii tunnen kui teised ei tunne. Sest koik need tunded nagu mulle psyhhiaater sel korral kinnitas, on normaalsed. Ja nagu siin eelnevalt mainitud, siis koik need tunded ei ole suunatud lapsele. tihti on need tunded tingitud ymbritsevast ning ka suunatud ymbritsevale, aga ilma emaks olemiseta nad tekkinud ei oleks ning seega voivad vabalt seal nimekirjas olla.
Tänulikkus. Ma tunnen iga päev tänulikkust oma laste eest.
Ma arvan, et see viha ja raev ei ole suure tõenäosusega lapse suunas, vaid pigem väsimusest tulev pahameel olukorra vastu. Jõuetu viha, mis nutma ajab. Näiteks, kui laps on haige ja Sa ei saa mitte midagi teha, et olukorda parandada. Või laps nutab mitmendat tundi ja Sul pole aimugi, miks, sest kõik maailma asjad on juba ära proovitud ta lohutamiseks (söök, mähe, tsirkus jne). Ma ise küll viha ja raevuni pole jõudnud, aga pahur olen küll olnud.
Aga artiklist – las olla ka selliseid negatiivsemaid artikleid, muidu on jälle teistpidi jama (hiljuti kirjutati lehtedes igal pool sellest sotsiaalmeedia põhjustatavast depressioonist – kõik räägivad ja näitavad ainult ilusat ja siis need inimesed, kes end parajasti kehvasti tunnevad, saavad topeltlaksu – mina olen see ainus inetu ja paha ja loll jne). Sest noh, mõnikord ongi lapsega raske, hoolimata armastusest ja puha. Ja siis on hea teada, et Sa ei ole see ainus äpard, kes õnnetu ja abituna end tunneb.
Sellepärast kirjutan mina blogi. Minu arust on ka väga palju seda, et kõik on ilus ja hea, aga halvemast küljest ei räägita väga. Ma siis üritan 😀
Need negatiivsed emotsioonid seal nimekirjas minu elus ka esinevad. Tõesti mitte niiviisi, et ma nüüd hullult oleks masenduses, et lapsed on ja raevus, et neist lahti ei saa, vaid lihtsalt…. Väsinud olekus ikka pigem oled kurb ja meeleheitlik, mitte rõõmus ja armastust täis. Vahepeal tulevad pinnale ikka koledamad tunded, mis ei tähenda seda, et armastust ja head poleks.
Ma lastele räägin ka, et inimeste sees on igasugu emotsioone, nii häid kui halbu. Ja head emotsioonid on palju paremad, siis on endal hea olla ja teistel ka. Aga vahepeal juhtub nii ka, et välja paistab hoopis viha. Või kurbus. Ja need on ka täitsa okei, vahepeal ongi vaja kurvastada ja see kurbus üle elada, alla suruda ei tasu küll midagi lihtsalt seepärast, et “see on paha”.
Sattusin nüüd heieteama 😀
Imetlus.
Ei möödu päevagi kui ma ei mõtleks kui suurepärane-imeline-supernunnu tegelane mul kodus on ning kui väga mul on temaga vedanud.
Armas postitus lõpupoole 🙂 .
Ise viie aasta jooksul olen tundnud ebameeldivatest emotsioonidest muret ja hirmu ning süütunnet aegajalt, muid emotsioone pole tundnud. Ja ometigi mul suurim lastest öösel pole kordagi maganud korralikult, kuid, et tunda raevu, meelepaha või ma ei tea mida- ma ei tuleks selle pealegi 😀
Laste üle tunnen ma rõõmu, armastust, õnne, et nad mul olemas on(mis sest, et kohati ikka väga raske on), nalja saab ka iga päev nendega 🙂
Kati võta rahulikult ja naudi rasedust ning sünnitust-see on imetabane kogemus ja väga erinev. Osadel möödub see raskelt, teistel kergemalt-ette ära muretse :). Mul kolmest sünnitusest üks oli ideaalne-kiire ja korralik ning ei mingeid hulle valusid 🙂
Negatiivsed emotsioonid tulevad sageli siis, kui noor ema on oma lapse või lastega sisuliselt üksi jäetud. Mees on päeval tööl ja õhtul tahab nö puhata, lapsi hoida pole kellelegi anda, öösiti lapsed ei maga, päeval ka mitte jne jne. Puudub see sotsiaalne tugivõrgustik, kes aitaks emal ennast iseendana tunda ja vahepeal üksindust nautida. Seega ei maksa hukka kedagi mõista ja arvata, et seetõttu oma lapsi vähem armastatakse.
Tunnistan, et oma teise lapse esimesi elukuusid ma ei mäleta, sest ma olin koguaeg nii väsinud. Ja ma olin ka väga närviline, kuri jne. Ma ei tea, kas see võis olla SJD või mitte, endale ma ei hakka diagnoosi panema. Paljudel esineb ka lihtsalt sünnitusjärgset kurvameelsust, mis ei lase kõiki neid vaimustavaid emotsioone tunda. Ja noh, väsimus on ikkagi peamine kurjajuur.
Ei olegi arvanud, et keegi oma last vähem armastab, lihtsalt leian, et mina oleks selle artikli hoopis positiivsemates nootides teinud 😀
Täpselt minu praeguse elu kirjeldus. Kodus on see ”tore” mees, kes käib tööl ja koju tulles ja nv tahab puhata. Tunnen ennast nagu üksikema ja kodus vedeleb õhtuti lihtsalt üks liigne inimene keda toita ja kelle järgi kasida. Magada pole saanud juba pikalt korralikult ja see teeb tõesti kurjaks. Mitte ma pole kuri lapse peale, vaid mehe peale, kes arvab, et ma ju nagunii vedelen päev otsa kodus ja midagi ei tee. Ometi ta peaks mõistma kuna tal eemlisest suhtest laps olemas. Aga noh ju siis meil on geeniusest laps, kes kolme kuuselt oksab ise süüa, mähet vahetada, vannis käia ja voodisse magama minna. Ja toad saavad ka iseenesest puhtaks ja must pesu läheb ise masinasse jne. Armastust lapse vastu ma tunnen loomulikult iga päev 🙂 vahest kardan, et äkki võib juhtuda nii, et hellitan lapse tulevikus liiga ära. Minul siiski esimene laps ju. Mehel teine.
Oh, aga kas temaga rääkida ei saa. Jagage ametlikult kohustused ära või jäta mees ükskord nädalavahetuseks, vähemalt 1 päevaks üksi lapsega (isegi rinnalapsele peaks saama piima valmis pumbata) ja ehk ta siis näeb, kui palju tööd on kodus lapsega. Kui te mingit tasakaalu ei tekita, siis võib see ju pikemas perspektiivis suhted ära rikkuda.
No see raev seal nimekirjas kõlab kuidagi õõvastavalt… Mul on siiani ööd magamata, esimesed 6kuud ärkas kutt iga 1h tagant, siis edasi hakkas ärkama 6-8 korda öösel ja praegu (aastane) ärkab umbes 3-4 korda. Ma olen ka ikka olnud VÄGA vihane, aga mitte lapse peale, vaid selle olukorra peale üldse, et miks teised emmed saavad magada, aga mina ei saa. Olen koguaeg kade olnud emade peale, kes magavad öösel 🙂 Aga meil on ikka köige suuremad tunded armastus, uhkus ja imestus, et kas töesti mina ja mu mees tegime sellise pisikese poja valmis, juuksed, küüned, silmad ja pisikesed käed, mis sulatav iga südame ja vötavad ära iga mure ja paha tuju. Kirjeldamatu tunne kui laps midagi uut öpib ja siis seal körval seisab emme, kes pisaraid neelab uhkusest. Ja isegi kui keegi vaatab viltu, siis Sina vaatad vastu näoga: “Vaata, minu oma, ise tegin.” 🙂
Väga armas postitus, eriti lõpp 🙂 muutsid mu tuju väga heaks!
Kui sa nüüd ütleks seda ka, et naised virisevad sünnitamise pärast ka ilmaaegu ja tegelikult on puhas lust ja lillepidu seda teha, siis ma oleks päris toredas ootusärevuses oma tuleviku suhtes isegi. 😀
Ei noh, sünnitamine on ikka sama valus, kui rekka alla jäämine ja kirvega selgroo lõhkumine, aga õnneks hakkab juba see KONKREETNE valu ununenma 😀
Minu arvates virisevadki. Ma ootan oma järgmist sünnitust sellest hetkest kui eelmine läbi sai.
Aga Malluka postituse juurde. Pere ja Kodu pole lugenud, aga sellised emotsioonid tunduvad küll üsna ulmelised top kümne hulgas. Viha ja raevu olen ise tundnud vaid siis, kui mu ämm mu soove pole austanud. Näiteks 4-kuusele lapsele andis vürtsikilu lutsutada kui meie mehega saunas olime. Ise oleme last piimast eemal hoidnud, aga kui tema juures oleme, topib lapsele piima ja magusaid piimatooteid nina alla ning nüüd teab laps neid juba nõuda. Kutsub mind lapsepiinajaks kui ma lapsele piima anda ei taha. Siis on tõesti viha ja raev, “Kes kurat oled SINA, et tuled mulle ütlema, kuidas oma last toitma peaksin ning minu otsuseid šaboteerid?!?!” Meelepaha võib ka sellistesse situatsioonidesse liigitada.
Meelepaha tekitab vahel siiski ka laps, kuna ta pole mul enam mõnekuune nunnu, kes omaette toimetab. Ta on 4.5-aastane põnn, kes näitab iseloomu. Vahel ikka ajab kurjaks ka, kui oled lapsega toreda päeva veetnud, ise jumalast läbi ja siis laps hakkab midagi nõudma. Või tahad mehega rahulikult juttu rääkida ning ta ei lase, vaid meelega segab vahele. Sellises vanuses põnnid suudavad juba üht-teist korda saata. Kunagi oli ta ka musterlaps ja magamata öid temaga olnud pole. Praegugi on ta tegelikult üsna tubli poiss, lihtsalt laps on laps. 🙂
Hirmu, muret, süütunnet, häbi ma emana suurt ei tunnegi. Laps jääb haigeks – so what? Ju siis oli tema kehale seda hetkel vaja. Võtan kõiki selliseid asju üsna rahulikult. Laps kukub, naerame koos lapsega. Nii läheb ka temal nutt kohe üle.
Igapäevaselt tunnen temaga koos olles õnne, tohutut armastust, hoolivust ja ühtsusetunnet. Nalja saab meil ka kõvasti. 😀
Väga vabandan, üks väike küsimus Leevile: väga tahaks teada, miks te mehega piimatoodete vastu olete? Ma ise omal ajal andsin jogurteid, aga lehmapiima lapsed küll ei tahtnud ja mina neile seda ei toppinud ka, kuigi ämmad-emad kõik minuga sellepärast kurjustasid. Kitsepiima nad hiljem isegi veidi jõid. Just sellepärast oleks mul väga huvitav teada, miks te piimatoodete vastu olete, st äkki saan mõne hea vabanduse isegi endale:)
googeldades leiab ka selle kohta päris palju artikleid
Tõeliselt armas postitus! 🙂