Hommikuti saad sa ärgata lapse hella puudutuse peale, kui ta huvitunult vaatab su reaktsiooni, ise samal ajal su juuksekarvu ükshaaval peast kiskudes. Siis paneb näpu ninna. Siis ukerdab ennast su magava keha naljale püsti, kaotab pehmes voodis tasakaalu, kukub peaga vastu voodiserva ja nutab sulle kõrva. On aeg ärgata, päiksekiir!
Mine keeda lõõgastav tassike kohvi. Samal ajal pane laps põrandale, et sa üldse midagi teha saaksid. Valmista perele kosutav hommikusöök, ise lapse suust kassikarvu välja kiskudes, väikest peokesest kassikrõbinaid välja kraapides ja lapse hüsteerilist nuttu taludes, sest tal oli neid karvu ja krõbinaid vaja! Samal ajal võib laps leida, et ta tahaks võimalikult kiiresti toast-tuppa käputada, kääre süüa, pudelisisu põrandale kallata, mähkmevahetust, veel piima! Seejärel viska söestunud munad pannilt prügikasti, võta oma külm kohvitass ja kärata mehele, et see ka ometi midagi teeks.
Ürita pakkuda lapsele hommikusööki. Püüa teie ümbrus katta tekkidega, sest miskipärast tunneb imik alati vajadust seista (kui ta pole just söögitooli aheldatud). Seismisega on see jama, et kuna ta seda veel eriti hästi ei oska, siis ta kukub. Ja nutab. Sina mana ette naeratus ja sööda oma linnukest edasi.
Ülejäänud päev on samuti lihtne. Istu teleka ette ja hakka vaatama mõnda mõttetut seebikat. Laps tunnetab, kui ema on saanud vajaliku koguse puhkust ja hakkab alles siis tähelepanu nõudma. Tavaliselt juhtub see umbes minutiga ja sa võid leida ennast taaskord hüsteeriliselt mööda maja ringi jooksmas ja last päästmas. Lastel on selline armas komme, et nad tahavad ennast tappa. Minu oma üritas ükskord süüa mu raseerijat. Kui ma ei lubanud, siis oli tulemus selline:
Aga kui ta õhtu lõpuks on viimaks magama jäänud, siis kaob ka vaikselt see tunne, et tahaks enesetappu sooritada või nuttes metsa joosta, sest kuidagi nii armas on…
21 kommentaari
Jep, kassidele tasub mingi selline söötmiskoht tekitada, kuhu laps ligi ei pääse. Aiakese taha või kapi peale.
Lasteaedik on tore vahend, selle taha ei ole mõtet panna last ennast, küll aga saab sellega piirata arvuti, teleka ja noh, vajadusel kassitoidukausid.
Kassikr6binatest…
Mul oli kord 1.5 aastane naabripoiss. Mängis nende kr6binatega köögis ja ju siis pistis m6ne suhu ka. Laps kahjuks lämbus, ei aidanud kiirabi ega midagi.
See oli 14aastat tagasi… Ta on nyyd ingel…
Tahsin igaks juhuks öelda, et kasside-koerade krõbinad on väikelaste surma põhjustamiste TOP-is. Käsin kunagi lapsevanematele korraldatud kiirabitöötajate koolitusel, kus sellest juttu oli. See pidavat olema nagu kitt, mida kiirabiarstidki mingi valemiga kurgust kätte ei saa, kui nii õnnetult peaks minema.
Ma ei taha sind selle jutuga sugugi hirmutada, aga kirjutasin juhuks, et äkki sa pole sellest kuulnud.
ja näiteks võiks kõrvaldada ka käärid, mida Mari selle jutu põhjal “sõi” 😀
kuidagi veidralt oled kirjutama hakanud, jube ülepingutatud 🙂
ei jaga ka neid tundeid laste suhtes. ise tuleb korraldada elu ohutuks ja mõnusaks, siis laps käitub vastavalt oludele.
ei ole võimalik teha kõike ohutuks. ok, saab asju silmapiirilt ära panna, sahtlid lukku, ustele stopperid, jms. kuid lapsed on üllatavalt targad. nad leiutavad asju et saada mis soovivad. ja teinekord piisab vähesest, et pättus tehtud saaks.
ja samas….kui juba väikesest saati elu ohutuks kujundada, siis ehk ei tulegi lapsel seda ohutunnet. teadmist et kõike ei saa?
ok, mõistlik oleks muidugi igast teravad asjad, mürgised jms käeulatusest välja, kuid kõike ka teha ei saa. olgu see laps kui vana tahes.
Mul oli k6igil kolmel lapsel selline v6rgust mängu aiake. Aitas väga palju, kui tahtsid nt syya teha v6i dussi alla minna. Vähemalt ei pidanud muretsema, et laps millegiga hakkama saaks see väheke aega 🙂
meil on selline vahva söögitool, kuhu saab rihmadega kinni panna. kui oli soov süüa teha vms, siis panin sinna kinni seniks, ja mingid kulbid-lusikad kätte, millega kolistada saab. enamjaolt õnneks mängib omaette. kui poisid väikesed olid, siis oli Fisher price kiiktool selle jaoks. laps kiike, rihmad kinni, mingi kilin kolin kätte ja jalaga kiigutasin, ise samal ajal tegin süüa.
Mul niii kahju et ei saa omale mingit aiakest panna kus laps saaks mängida. korteris pole selleks ruumi.
Olen ka ema, aga minust läheb see jutt kuidagi mööda. Mõni üksik asi, mis mõnel päeval on täppi läinud. No nt et laps on sellel hetkel kukkunud kui ma süüa teen ja siis on toit natukene kõrbema läinud. Oleneb ikka väga lapsest vist.
Raudselt saan teise lapse nüüd topeltvääniku. Esimese lapse eest ka!
ei kujuta ette jah, mis tunne on korraga mitut sama vanust hoida. arvan et päris keeruline. mu esimesel ja teisel lapsel on 1a10k vahet, ja teisel ja kolmandal 2a10k vahet. ja mängivad enamjaolt päris vahvalt koos. nö lapsehoidjad teineteisele, kui nii võib öelda. suurem on piisavalt vana et tahta teha palju asju väiksemate eest ära. aga on neil aga iseloomud.
ja tegelikult ei ole see närvide otsasaamine liialdus miskit. eriti kui kõik koos korraga kaklevad. ise oled väsinud, ja siis püüad seda janti kõike lahendada. juhtmeke jookseb ikka kokku küll. nende aastate jooksul on nii mõnigi kord olnud, kus lihtsalt jätan paariks minutiks asja sinnapaika, kogun end korra, ja siis lähen asja lahendama. keda lohutama, kellele seletama jms. aga ei kurda. vähemalt proovin mitte seda teha.
Mallukal on jubedalt vedanud, et ämm on olemas. kõigil seda luksust pole. ma pean viimse pulgani ise kõik hakkama saama. ok, mees on ka, kuid ta enamjaolt tööl juu. pole mul ei lapsehoidjat ega muud sellist vahvat abilist. lapsi eri hoidjate juurde on raske saata, nad ei ole nõus eraldi olema veel. ja koos kolme ei võta keegi. enamjaolt tuleb siis: ma-ei-tea-kuidas-sa-suudad jutt.
Mul käis just üks peaaegu kahene külas ja vaatasin enda 9 kuust kõrval.. no temaga on ikka üpris lihtne veel. 😀
Mul on kogemus täiesti olemas nii kaksikute, kui ka mitme väikese lapsega. Nii et tean küll, KUI keeruline see olla saab. Sellegipoolest mõne üksiku lapsega on raskem, kui kahega. Juhul kui need kaks on rahulikuma iseloomuga. Vähemalt mängitakse koos ja tehakse lollusi koos, ei pea 24/7 koguaeg uusi tegevusi lapsele leidma. Kohati mõtlen, et tahaks ikka enda präänikule ühte pisikest veel kõrvale aga kui olen saanud siin mitme lapsega olla (tuttava lapsi hoidnud vms) siis küll lükkan plaanid heaga edasi. Naabri poiss on meie oma kõrval ikka mõnusalt rahulik, kuigi 1 kuud ainult vahet neil. Kui naabripoiss tekil rahus mängib, pean ma enda pätti mööda maja taga ajama ja tal kõiksugu vidinaid käest ära kiskuma 😀
Tead lilleke, see on alles algus 😀 Kui aga kohutav kahese iga algab siis alles saab nalja, kahjuks surevad selle kaigus enamus su narvirakkudest. Praegu vaatan tagasi sellesse aega, kus mu laps oli Mari vanune ja motlen, et no oli alles inglike. Nuud varsti kaheseks saamas on ta tiivad ammu maha visanud ja sarved pahe kasvatanud 🙂
Eino mida luksust. Ja siis see üks täispäev lapsega on kohe selline, et närvid on natuke nagu… mitte just kõige rahulikumas seisundis (enesetappu sooritada jne – okei saan aru, et need vist ilukirjanduslikud liialdused)?
Tegelt ka, ühe põnniga on väga tšill. Aga tundub, et sa vist (väikeste) laste inimene väga ei ole. Oota, läheb veel huvitavamaks. Kohe tunduvalt. Esimene aasta on füüsiline proovilepanek. Teine vaimne. 😀 Hahahaa
Kolmas aasta muudab lõualuude kulumise neljakordseks. Neljas on mul veel pooleli x 2. 😀
Aga kui sul ämm varnast võtta on, no siis sulle need proovilepanekud 100% vist ei kehti.
see oli jah väike ilukirjanduslik ilustus, mul tegelt närvidega kõik korras 😀
Oh, ma nii tahaks, et korraga ühe väikelapse emmed oskaksid natukenegi ette kujutada, kuidas on kogu sama teema KAHE samasugusega. Ehk siis kaksikutega (või veel hullem – hoopis kolmikutega). Aga pagan, nad ei oska!!! Ei suuda nad kuidagi seda ette kujutada. Ma ei võta ühegi üksiku lapse ema juttu tõsiselt, kui nad mulle sama asja räägivad õhinaga, kuidas nad midagi ei jõua. Ha-hahaa! Täitsa nali! Ära pane pahaks, inimene kujutab ikka ette, et temal on kõige keerulisem. Nii see vist on ja jääb. 🙂
Kaksikute emps.
tegelikult mu päevad ei ole sellised, sest mul on ämm, kes last hoiab 😀 aga noh, mari nähes, VÕIKS olla 😀
Ja nii iga päev mitusada korda. Kõigil sama tore elu. 🙂
Suht minu päeva kirjeldus 😀
enam vähem jahhh… 😀 kõige konkreetsemalt öeldes.
aga võin ka lühidalt oma päevakest kirjeldada:
hommikul pool 8 üles, sest kell 8 leiab neiuke et tahab KOHE süüa. pudru keetmise ajal lükkab järjekindlalt mind pliidist eemale, sikutab pükstest, või logistab kapisahtlitega. õnneks on need luku taga. söögitool on pandud meil sellise koha peale, kus kõik pinnad on pestavad. pool ajast ei luba ta end sööta, vaid sööb ise, st lusikat hoitakse ühes käes, ja teise käega topitakse toitu suhu. pool ajast on peale söömist ülepea söömist vaja. peale sööki kaob vahepeal ära, eile nt leidsime et ta on lastetoa kapi keskmise sahtli lahti teinud, selle tühjendanud, ise sinna sisse roninud, ja siis joriseb kuna ei saa välja. mõelge mis need plastiksiinid tundma pidid 😀 õues on teine lugu. kärus olled on päris ok. kuid kui kõnnib ise, siis peab kullipilguga vaatama, et ta linnahärrade mahavisatud konisid ei puutuks, koerte mahajäetud kingitusi ei leiaks, või kättpidi poriloiku ei läheks. ok, sinna luban, kuid siis on vaja seal ju istuda. täna sellisele isesöömisele-õuesmüttamisele peab päevas miljon korda riideid vahetama. isegi õhtud on fantastilised. koolitan just seda isemagamist. unekool. istun hüppepallil ukse vahel, tema pikutab, katsun end liigutada, kohe pea püsti ja nõuab mind. niisiis peab hiirvaikselt istuma. siis kui PEAAEGU magab, leiab üks vendadest, et nüüd on paras aeg midagi küsima tulla, või lähevad vennad lihtsalt kisklema millegi pärast, mis pole üldse oluline. nt, kes on venna. kui viimaks poisid saan vaikselt olema panna vähekeseks, lähen uuesti pallile ja ootan uuesti millal tuttu jääb. viimaks kui magama on jäänud, saab tubli tunnikese niisama olla. ja just siis, kui olen saanud isegi pikali, väike uneke silmas, just just…ja SIIIIIS!!… kisaaaaaaaaaa…lapsel tulevad alumised kihvad korraga, ja oh seda rõõmsat tukkumist võreka najal, ise samal ajal pai tegemas. nii tunnike umbes. samal ajal käib selja tagant iks-iks-iks (1 poiss ei räägi veel korralikult, esimesi tähti pole sõnades), siis seletan iks asjad nii on, ja et tuttu jääks. mille peale tuleb pisi üles. aga õnneks jäävad tavaliselt enne keskööd enamik magama, ja saan ka ise minna.
õnn on see, et selliseid õhtuid on vähe 🙂 enamjaolt jäävad rahulikult magama ja ka enamus päevast kulgeb rahulikult.
aga oi kui kõigil lastel korraga on paha tuju 😀 või üleväsimus. oh seda õnne.
Mallukas, oota hammaste tulekut, kui veel pole tulnud. mõnel veab, ja tulevad vaikselt, kuid mõnel mitte….
AMEN SISTER 😀
No täpselt! 🙂