0
LOOMAD

tere tulemast Sõnajalad

26. juuni 2014

Meie pere sai nüüd veel lisa. Mitte küll igaveseks, aga noh, meil on nüüd “laenurotid”, keda me vähe aega hoidma peame. Laenatud rotile suhu ei vaadata! Ainult, et Joosep küll vaatab…

613fc5cd076ff399dce7d76e3ce91fb3-7804500

Rotid nagu rotid ikka, mis seal muud öelda. Mul on enne palju rotte olnud. Kunagi olid Miki ja Riki. Siis Donna ja lõpuks Rosin. Minu meelest on rotid imearmsad ja üldse mitte rõvedad. Ainult seda ma küll ei mäletanud, et rotipuur niimoodi haiseda võib, seega pean ma nüüd selle küürimise ette võtma. Väiksed armsad Sõnajalakesed.

jalad-jpg-9552875Aga kas teile meeldivad rotid? Minu ämm pidi igatahes peaaegu ketti panema, kui neid “jälkusi” nägi, aga Mari oli nii õnnelik! Liikuv väike mänguasi!

 

Loe ka neid postitusi!

21 kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Katz 27. juuni 2014 at 21:49

    Mul oli ka kunagi rott, enam küll ei tahaks võtta.. Imelik et mulle üldse ei meeldi enam mingid väiksed närilised..
    Aga jh su laenurottidel on linnupuur kahjuks ja see on mõtetult kõrge nende jaoks ..

    • Avatar
      Vasta Anxu 27. juuni 2014 at 22:59

      Mõttetult kõrge puur rottidele? Sellist asja pole olemas, rottidele meeldib ronida. Soovitaks pigem puuri lisada korruseid ja kiikusid. Praegu tundub puur jah veidi õnnetu olevat. Mul omal ka rott, fliisist kiik on tema lemmikpaik puuris. 🙂

      • Mallukas
        Vasta Mallukas 30. juuni 2014 at 12:15

        Ostsin sinna laupäeval kiigud ja redelid 😀

  • Avatar
    Vasta Sirli Lump 27. juuni 2014 at 11:48

    Heheheheee… 😀

    Natukene rotiteemaväliselt siis… Again. 😀 WP Social Blogroll – Javascript – Rebuild file 😉

  • Avatar
    Vasta Pisike Pätu 27. juuni 2014 at 08:15

    Ma olen meeletu roti armastaja. Endal oli poiss nimega Nuffik. Nufferdas ringi koguaeg. Raseduse ajal magas k6hupeal ja nautis kuidas plika togis teda. Laps 6ppis tänu temale roomama. Rott ees ja laps järgi.
    Öeldi, et rotid elavad nii 2,5-3 aastat, siis minu oma vedas ilusti 4 välja. Vanaduses murdis jala kuidagi, jooksis kolmel jalal ringi, päeval jooksis vabalt ringi. Kunagi midagi ei närinud(ainult yhe korra tegi plika lutile augud sisse), väljaspool puuri enda hädasid ei teinud. Väiksena paar korda pissis p6randale, vahele jäi, panin puuri. Ämm ytles, et rott on loll, ta ei saa aru miks sa teda karistad. Aga sai.

    Su laenurotid kyll jube nunnud

  • Avatar
    Vasta T. 27. juuni 2014 at 07:04

    Mul on ka üks rotipoiss. Mul kuidagi vedanud et ta teeb ainult oma häda puuri ja ei näri asju ja jookseb mööda tuba rõõmsalt ringi. 😀 minuga on ta tore ja sõbralik aga kui nt ta isa juurde viin ja seal jookseb siis käib isa varbaid näksamas ja jookseb voodi alla tagasi 🙂

  • Avatar
    Vasta meow 26. juuni 2014 at 21:42

    Mul oli ka kunagi paks valge rott. Adalbert. Nunnud ja targad loomad.

  • Avatar
    Vasta Cookie 26. juuni 2014 at 21:26

    Mul oli merisiga Rosin btw 😀

  • Avatar
    Vasta Anete 26. juuni 2014 at 21:14

    Minul on ka olnud mitmeid rotte, 4 neist olid varjupaigast. Suurepärased loomad, kahju ainult, et nii vähe elavad. Sarnaselt eelpool kirjutajale on ka meil nüüd deegud. Nad lõhnavad tõesti vähem, lisaks elavad tunduvalt kauem. Eks haisu saab vähendada ka parema aluspanu kasutamisega. Saepuru on odav ja kättesaadav, aga kehv. Seda enam, et tekitab tihti rottidel allergiat. Piltidel on näha, et vb allergiast on ka neil rotudel porfüriini ninast tulnud. Ehk hoopis stressist. Aga mis mind häirib, on see, et nende puur on nii kehvasti sisustatud. Mis kasu on kõrgest puurist, kui saab vaid mööda trelle üles ja alla ronida? Üsna lihtsalt saab ise kasvõi lauajuppidest poolkorruseid lisada, vb ka väike “võrkkiik”. Google annab kõvasti vähe aega ja raha nõudvaid ideesid. Puuril oleks kohe teine nägu. 🙂
    Head rottide hoidmist, kindlasti on see vahva!! 🙂

  • Avatar
    Vasta Olga 26. juuni 2014 at 20:27

    Minulgi oli kunagi esimeseks koduloomaks rott, Otu oli nimeks, kuna keegi nime ei osanud panna ja vend ei osanud r- tähte, sai ta oma nimeks Otu. Kahjuks juhtus Otuga väike õnnetus, nimelt jätsime ta saba kunagi puuri vahele ja see lihtsalt pooleks läks ja hiljem ära kukkus. Aga see hais oli rõve, mis ta puurist tuli ja lisaks ka see kuserada, mis temast iga kord maha jäi, kui ta kusagilt jooksis mööda. Teadavasti ei pidanud sellel elukal põit olema. Ühel tuttaval kasvas aga rott nii suureks, et puur jäi väikseks ja teine tegi puuri külje peal lausa isegi kättekõverdusi. 😀 Nüüd on aga meil närilistiks deegud, kes on ülimalt intelligentsed, ei kuse igale poole ja lisaks saab neile ka trikke õpetada.

    • Avatar
      Vasta Lola 26. juuni 2014 at 21:59

      See, et neil põit pole, see on levinud müüt. Neil on ja tegelikult saab neid ka enam-vähem edukalt treenida pissima sinna kuhu vaja, kui on püsivust väheke. See on neil märgistamise värk muidu. Nende suhtlemise teistega moodustabki suurel määral uriiniga märgistamine.

  • Avatar
    Vasta Zippy 26. juuni 2014 at 19:41

    Nii lahedad! Mulle väga meeldivad rotid. Oma esimesed rotid, Roberti ja Huberti võtsin varjupaigast. Praegu on mul kaks imearmast rotipoissi, Fred ja Henry, ülimalt asjalikud ja sõbralikud. Mul on hamster ka olnud kunagi, aga pean tunnistama, et närilistest on rotid kõige paremad koduloomad.

  • Avatar
    Vasta cleer 26. juuni 2014 at 19:06

    Muidu ma rotte ei armasta, aga täna nägin poes karvutut rotti ja vot ta oli ikka väga armas, aga hind oli küll kirves :/

  • Avatar
    Vasta Sirli 26. juuni 2014 at 18:17

    Mulle väga rotid meeldivad. Aga ema-isa-mees ei ole nende poolt kahjuks

  • Avatar
    Vasta Laura 26. juuni 2014 at 17:54

    Õhõõ, mulle ei istu kohe üldse mingisugused närilised 😀 Koerad all the way 😀

  • Avatar
    Vasta Silvia 26. juuni 2014 at 17:53

    Mul oli kunagi kodus palju rotte 😀 ja kuna neid oli nii palju siis pidime kaks eraldi puuri sebima , et isastele ja emastele eraldi , sest need sunnikad sigivad mis jube 😀 Aga muidu on nad super armsad :3

  • Avatar
    Vasta Mannuu 26. juuni 2014 at 17:52

    Juba nende nägemine piltidel tekitab kananaha ihule…Seega – jälk. 😀

  • Avatar
    Vasta Mina 26. juuni 2014 at 17:45

    Mul oli ka rott ja kui saba just ei jõllitanud, siis oli ta üks imearmas ja truu loomake. Mitte kunagi ta ei hammustanud mind! Kahjuks pidin ta peale poolt aastat ära andma kuna mul tekkis allergia nende vastu. Oh jah tahaks jälle 😀

  • Avatar
    Vasta elex86 26. juuni 2014 at 17:43

    Meil oli ka kunagi punaste silmadega valge rott Pätu. 🙂
    Poeg nii tahtis teda omale koju ja siis lapse issi otsustas, et võtame siis. Algul panin kohe piirid paika. Võib ainult elutoa vaibal vabalt joosta. Siis mõne aja pärast lubasin juba terves elutoas ringi joosta. Siis mingi aeg lubasin juba teistesse tubadesse ka joosta. Lõpuks oli isegi see täiesti tavaline nähtus, kui ta öösel mulle teki alla jooksis. 😀 Ta lihtsalt puges nii hinge mulle, et ma ei raatsinud mitte midagi talle keelata. 😀

  • Avatar
    Vasta K. 26. juuni 2014 at 17:40

    Mu esimene koduloom oli rott. Ma isegi vedasin ta kooli kaasa, käisin temaga õues “jalutamas” 😀 Meil elas ta kodus vabalt, polnud puuris ja lõpuks kui rott haigeks jäi ja ära suri, ma olin endast nii väljas 😀 Peale seda enam ema koduloomi ei lubanud võtta 😀

  • Avatar
    Vasta Pille 26. juuni 2014 at 17:39

    ma rohkem deegu inimene, aga rotid on ka lahedad 😀