Kiikasin siin mina pahaaimamatult oma Facebookis ringi, kui äkki jäi silm pidama millelgi, mida oli keegi mu sõbralistist oma seinale kopeerinud. See neiu mu sõber ei ole, ehk ise mind blogi kaudu sõbralisti lisanud? Kes teab. Tekst oli selline:
“Murelik naine läks oma günekoloogi juurde ja ütles: “Doktor, mul on tõsine probleem ja oleks hädasti vaja teie abi! Mu laps ei ole isegi veel 1 aastane ja ma olen jälle rase. Ma ei tahaks lapsi saada nii lähestikku. “
Niisiis arst küsis: “Ok ja mida sa tahad, et ma teeksin?”
Ta ütles: “Ma tahan, et sa lõpetaksid mu raseduse, ja ma loodan teie abile.”
Arst mõtles veidi ja pärast mõningast vaikust ütles daamile: “Ma arvan, et mul on parem lahendus teie probleemile. See on teile vähem ohtlikum . “
Ta naeratas, mõeldes, et arst võtab ta nõudmise vastu.
Siis ta jätkas: “Sa ei pea hoolitsema 2 beebi eest samal ajal, Tapame ühe su käes. Niiviisi saad natuke puhata enne kui teine on sündinud. Kui me tapame ühe neist, siis see ei ole oluline, milline see on. Ja samuti ei oleks mingit riski kehale kui valiksite ühe enda käes. “
Daam oli hirmunud ja ütles: “Ei arst! Kui kohutav! Lapse tapp on kuritegu! “
“Nõus”, vastas arst. “Aga sulle tundus see normaalsena, seega ma mõtlesin, et äkki see oleks parim lahendus.”
Arst naeratas, mõistes, et ta oli oma mõtte teatavaks teinud.
Ta veenis ema, et ei ole vahet sellel kui tappa laps, on juba sündinud või see mis on veel ema üsas.Kuritegevus mõlema puhul sama!
Kui olete sellega nõus, palun jagage.
Üheskoos suudame päästa väärtuslike elusi!
Armastus ütleb: “Ma ohverdan end teise inimese heaks .” Abort ütleb: “Ma ohverdan teise inimese enda heaoluks.”
Pange tähele, üheskoos suudame me päästa väärtuslike elusid! Khm, lubage mul naerda. Kas tõesti arvab keegi, et kui sattus seda lugema inimene, kellel on kohe aborditegemine ees, et ta siis mõtleb ümber? Kahtlen siiralt.
Üldse selline abordivastasus ajab mulle judinad peale. Samas vist ajavad mind enamik “vastased” üsna närvi. Miks see on kellegi teise asi, mis teise naise emakas toimub? Mis on see teise asi, kas naine otsustab saada lapse või mitte? Ja võrrelda seda veel juba sündinud lapse tapmisega on sama hea, et kui inimene sööb burgerit, siis ta võiks juba põllule minna ja veel elusat lehma koivast näksida.
Ma ei hakka isegi mitte spekuleerima, kes selle jutukese kirjutanud on. Arvatavasti mõni 16-aastane, sest teksti poolest rohkem küll ei julge pakkuda. Arvatavasti keegi, kes ei ole mitte kunagi pidanud mõtlema abordist. Keegi, kes leiab, et tal on õigus kritiseerida teiste elulisi valikuid. Keegi, kes on debiilik.
Me ei ela ühiskonnas, kus abordi tegemine oleks väga harukordne asi, mida teevad ainult “litsid ja südametud inimesed”. Ma usun, et on vähe neid, kes sellega kokku ei oleks puutunud – kes on ise teinud, kelle sugulane, kelle ema, kelle sõbranna. Kindlasti on väga suur vähemus nendest naisi, kes tõesti on “südametud”.
Abordivastased armastavad rõhutada, kuidas iga inimelu on õigust elule väärt. Aga mis elu oleks anda lapsele naisel, kes teda ei taha. See on ju sama hea, et ma tassin neile abordivastastele koju 20 siga ja ütlen, et kurat, hakka kasvatama! Nad on ka ju head kodu väärt, miks nad peavad seal laudas surma ootama? Kui sul süda sees on, siis kasvatad!
Maailm on imelik koht…
Naine justkui peaks sellest süütundest teiste ees selle lapse saama. Ükskõik, kas tema majanduslik olukord seda lubab, või kas tal on tugivõrgustik, või kas ta last tahab. Öeldakse, et alati on võimalik hakkama saada. Jah, on. Aga ainult siis, kui sa TAHAD hakkama saada.
Niigi on abordi tegemine raske. Ausalt ütlen, et räägin omast kogemusest. Ja kui mina oleks omal ajal, sellel hetkel, sellist kirjatükki lugenud, siis ma oleks läinud ja selle autori konkreetselt persse saatnud. Kohe päris ausalt.
See on niigi raske. Niigi kohutav samm, mida teha. Ka ilma selleta, et sa pead lugema mingit feissbuugis ringlevat sitta selle kohta, kuidas sa oled lapsetapja. Kallid inimesed, lapse tapmine on siis, kui sa võtad sündinud lapse ja ta ära tapad. 5 nädalane loode ei ole siiski laps. Veel. Temast võiks saada laps, aga ei pruugi. Mõnikord ei saagi. Ja see on raske ja valus ja sa nutad ja vihkad elu, kuid järelikult on see olnud vajalik. Ja see ei ole mitte kellegi teise asi, kui selle naise asi, kes selle otsuse vastu võtma peab. See ei ole mitte kellegi teise kritiseerida.
Niiet palun, “päästkem neid väärtuslike elusid” enda arvelt. Sünnitage 20 last, kõikide nende kohutavate “lapsetapjate” eest, kes julgevad teha selle otsuse. Aga tehke seda omaette, ennast oma mustame paneelmaja korteris märterina tundvana. Sest mitte kedagi teist ei huvita teie märtelikkus. Ausalt.
Ma mõistan, et enamike jaoks on abort häbiasi. Asi, millest ei räägita. Ega ma ka seda eriti võhivõõrastele hõiskama ei kipu. Kuid ma tahan, et teised naised teaksid, et see ei ole surmapatt. Sa ausalt ei ela oma ülejäänud elu mõeldes, et appi, mul oleks praegu nii või naa vana laps. Või noh, mina ei mõtle. Sest mul ei oleks oma elus mitte ühtegi asja, mis mul hetkel on, kui ma poleks seda otsust teinud. Ma oleksin koos vale mehega, valedel põhjustel ja soovimata lapsega. Kellele selline elu hea oleks olnud? Sellele lapsele? Ma kahtlen.
Igaühel on muidugi õigus olla abordivastane. Palun väga. Ära siis tee aborti, kui sa ei taha. Aga oma vastasust teisele peale suruda, kui inimene on niigi nurka surutud, on lihtsalt alatu.
Ja kui ma veel peaks nägema, et keegi mu sõbralistist seda sitta jagab, siis noh…Ma olen elus pettunud ja pean veel ühe trossi enda sõbralistist eemaldama 🙂
(Mu sõbranna rõhutas mulle, et ma seda postitust ei avaldaks. Et mind hakatakse vihkama. Aga noh, ma ei näe, et ma oleks midagi halvasti öelnud ja kellelegi selle jutuga liiga teinud. Ma tahtsin lihtsalt lugejatele öelda, kes ka ehk sellises olukorras on olnud, et kõik saab korda. Absoluutselt kõik saab korda.)
A mis teie sellest teemast arvate? On võimalik kommenteerida täiesti anonüümselt
86 kommentaari
Juhtusin seda artiklit lugema ja pean ütlema et väga hästi kirjutatud ja põhjendatud vaade niivõrd raskele pigem eetilisele ja filosoofilisele probleemile. You had js kn the first half tho.
See andis enda isiklikus elus kogetud raske südamega vastu võetud otsusele ehk parema mõistmise ja toe… Pole palju neid, kes lahkaks teemat meeldivalt ja akadeemiliselt erapooletult. Pooldan naise enda lõppotsust, mida ei tohiks segada ühiskonnas levivad hüsteeriad. Olge terved ja heasüdamlikud ja linade vahel kaitstud.
Sinuga nous.
Noh, vana teema aga kommenteerin ikka.
Ausalt öeldes on mul abordi koha pealt sügavalt poh-lamoos, mida keegi otsustab teha oma keha ja selles areneva lootega. Peaasi et ise õnnelik on.
Mis aga minu keha ja selles kasvavat organismi puudutab siis ma ei suudaks seda läbi teha. Õnneks on mind õnnistatud elus sedavõrd heade elutingimistega,et keegi ei ole pidanud minu otsuste tõttu kannatama. Ja see on ka üks põhjustest miks ma ei saa otsustada kellegi teise eest, et kas see on õige või vale. Tegemist ei ole õige või vale teguviisiga vaid ainult enese jaoks õige otsusega.
[…] ei jäta mind rahule. Tagatipuks kirjutas Mallukas eile abordi tegemisest pika ja emotsionaalse postituse, mille järel hakkasin siis enda olukorda […]
Niipalju, kui lugesin siinseid kommentaare, kõlas suuremalt jaolt ala selline mentaliteet : lits, kaabakas, hooraja, sariaborditegija, loll, rasestumisvastaste vahendite mittetundja ja kõik selles on süüdi naine. Niisiis, ütlen üht: aborti otsustanud naine, teeb endale ju hingeliselt suuregi karuteene, kuid parem endale, kui arenemata lootele, kelle tulevik võib, vanematu soovimatu rasestumise tõttu, kõvasti moonutatud ja õnnetu olla.
Ei ole kellegile kerge otsustada abordi pool, tean, ikka kõvasti keerab peas pärast segi, ohjeldamatu nutmine ja tunne, et oled väärt kõike maailma kurja, eriti kui mõni vääritu inimeseraisk tuleb näkku karjuma MÕRVAR! Ma olen tänulik selle eest, et nii minu ja mu mehel olid selleks ajaks toeks me vanemad, sõbrad ja tuttavad. Küsite miks abort? Eks kasutati pille, kuid näe, vedas alt, otsustasime, et liiga vara, kooli lõppuni ka pool aastat veel, seega mindi arsti juurde. Kohustuslikus korras küsiti kas abort või mitte, ütlesime, et abort. Anti analüüsid ja ultraheliuuring, selleks ajaks kui jõudsime uuringule, et näha m meie 5 nädalast loodet , suutsime meie ümber mõelda, olime leppimas kõigega kasvõi üksivanema rolliga, kuid siis said arstid analüüsid ja ultraheli näitas, et munarakk paikneb halvasti ja lootevee uuring näitas juba varajast rasedus defekte . Öeldi meile, kas elu või surm, ühesõnaga, seda rasedust 50/50 % mina ega imik üle elanud. Otsustasime lõpuks mitte riskida.Tehti abort ja puhastati. öeldi, et rasestumisega võime lapsega sattuda ka edaspidi sarnastesse olukorda.
Pärast aborti, olin kaks kuud nagu segane ja kuutõbine, ei hoolinud millestki, miski minus murdus ja ei suutnud ennast kohe rajale uuesti saada, oli kõigest villand ega soovinud ka temagi lähedust. Kuud küll möödusid, tulime mõlemad ka välja, oi oli tülisid, oli arusaamatusi ja oli pettumusi. Kuid oleme sellest ka niipalju rääkinud ja oleme saavutanud neutraalse tasakaalu enda sees. Kuid kindlasti ei ole päeva, kui ma ei mõtleks antud olukorrale, ja ka mitte temagi. Nüüdseks kasvatame äikest tütart, oleme õnnelikud ta üle, kuid nagu arst hoiatas, oligi nii, tütar toodi ilmale enneaegselt, surma oht oli, ja lapsest oioi, saime tegelikult väga hilja teada, kuna ta peitis end meie eest ja rasedusest märke ei olnud, kuni jäin hästi raskelt haigeks ja vereproovid näitasid rasedust. Olenemata suurtest ohtudest ja mõtetest mis oleks kui, oleme me õnnelikud, laps on terve ja rõõmus. Mehega oleme arutanud, et kas on antud meile teine võimalus, kindlasti võimalikkus seal ju on . Kallid rahvad, soovin teile südamele panna, ärge kiirustage teist inimest hukka mõistma, enne kui ei tea ta lugu, põhjust miks ja isegi kui naine ei soovi last ja ikka teatul põhjusel jääb rasedaks, poleks õige ka meil tema valikuid maha kritiseerida. Sest kõige parem teadmine on see kui sa ise tead ja lase ka teistel seda teadmist ise õppida. Miks naine otsustas abordi kasuks on mitmeid põhjuseid, kuid ärgem loopigem neile silte külge, neid häbiväärista ja alanda. Olgem ise targemad inimesed ja näidake ka seda välja. Rahu teile südamesse ja hingesse.
Kas sul peaks siis praegu pmts Mari olema teine laps?
Sa oled teinud aborti nagu aru saan?
Aborti pooldaja.
Ei m6ista neid naisi, kes kepivad nagu jänesed ja järjest aborti teevad, aga samas nee pole ka naised.
Kui kasutad kaitsevahendeid ja juhtub ups ja sa ikka tunned, et teie perel pole 6ige aeg lapseks, siis soovitan teha aborti. See tundub jube ja hirmutav, aga minu arvates on jubedam ja hirmutavam, oodata 9kuud last ja muretseda, et kas suudad talle pakkuda normaalset elu.
Kurb on see, et karma is a bitch. Yhel heal s6brannal on juba 4 rasedust katkenud. S6brants on tubli ja töökas, mees ka. Seal samas on tema 6de, kes kepib ringi, teeb aborte ja yhe lapse synnitanud. s6branna on pyydnud temaga rääkida, et äkki t6mbaks tagasi ja kasvataks enda lapsi. Selle peale nähvatakse: kade oled vää? mine perse, ise ei suuda sa ju lapsi teha.
Paar kuud tagasi kui lapsed toodi nende ema ukse taha, s6branna otsustas, et kuna neil on hea elukorraldus ja oma lapse saamine kuidagi ei¨6nnestuse, anda asjale ametlik käik.
Tegid sotstöötaja juures avalduse 6e olukorra kohta ja avaldasid soovi laps endale saada. Lapse ametlikuks elukohaks sai s6branna kodu. Hooldus6iguseid jäid tem,a 6ele ja 3 jooksul on 6de käinud oma lapse juures yks laupäev ja see ka selle t6ttu, et raha oli laenata vaja.
kurb aga t6si.
Ma viimasel ajal pean hirmus sageli välja ütlema, mis mõtted mul tekkivad. Ma ei ole abordi vastane, aga ma olen vastutustundlikkuse ja targa elamise pooldaja. Ma arvan, et aborti ei peaks kasutama rasestumisvastase vahendina, selleks on olemas mitmeid muid lahendusi ja üldjuhul kui neid korrektselt kasutada, on need ka efektiivsed. Ma arvan, et vastutustundetud pubekad, kes ei suuda mõista, milleks on maailma loodud kondoomid ei peaks seksima ja siis haigekassa raha eest aborte tegema. Ja veel vähem arvan ma, et täiskasvanud naised peaksid kaitsevahendeid kasutamata seksima, kui nad rasestuda ei soovi. Kui kaitsevahenditeta vahekorda astutakse, siis teatakse suurepäraselt, mis tagajärjed sel olla võivad. Minu põhimõte on, julged teha, julge ka vastutada. Kahjuks olen ma selles osas väga idealistlik, tean suurepäraselt, et inimesed tegelikult ei ole ilusad ja head ning ei mõtle ega tegutse alati vastutustundlikult. Olen isegi raseduse kahtluse korral mõelnud, mida ma siis täpselt teeks, olen jõudnud järeldusele, et aborti ma ei teeks, juhul kui rasedus oleks mulle turvaline. Erandjuhud on erandjuhud ja see on midagi täiesti eraldiseisvat. Õnnetuseks ei ole valdav osa abordi tegijatest mitte erandjuhud.
Kokkuvõttes ei, ma ei ole vastane, aga ma pooldan vajaduse ennetamist, vastutustundlikku suguelu eelkõige. Sest mitte ükski selline protseduur ei ole ohutu ja mitte kunagi ei saa välistada, et see üks nooruse suur lollus ei võta võimalust tulevikus lapsi saada. Elus puuduvad igasugused garantiid, lihtsalt tuleb ise oma elu elada nii, et koledate otsuste tegemiseks ei tule kunagi vajadust.
Ohh pagan, midagi nii õiget pole tükk aega lugenud !!! Parem kasvata üks ja normaalne ja täis väärtuslik ja õnnelik laps ülesse kui 10 vaesuses virelevat ja õnnetut last. Jah , palun kui rahakott lubab ja kannatab ja endal närve ja tahtmist seda iivet kasvata, siis vastu ei ole. Kuid millegi pärast näen ja kuulen ikka rohkem nendest lasterikastest peredest või üksikvanematest kus lastel on närakad ja mitmeid lapsi läbi käinud sukapükskotid jalas ning närakas fliis selga tõmmatud. 🙁 Samas olen näinud ka perekonda kus on palju lapsi ja vanemad on õnnlikud, et saavad oma elu lastekasvtamisele pühendada ning ei soovigi oluliselt muud. Seega las jääda see iga inimese enda otsustada kui mitut last ta soovib ja jõuab ülesse kasvatada, mitte sünnitada !!!!
Nendest kuuleb rohkem, sest hädadest kuulebki rohkem!
miks sa peakski kuulma kümnest normaalsest, nt viie või seitsme lapsega perest, mis on tavaliselt hakkama saavad eesti pered. Nende jaoks ju eraldi “kodutunne – juba olemas” saadet ei tehta 😀
Mina olen pigem abordi vastane, teatud olukordades see võib õigustatud olla, seega ma ei arva, et abort peaks keelatud olema, aga mulle on jäänud mulje, et paljud võtavad seda liiga kergekäeliselt. Nõustun eelmise kommenteeriaga, et arstid ei peaks aborti kohe valiku variandina pakkuma. Kui inimene on oma otsuse teinud ja läheb abordi sooviga arstile, siis teda mõrvariks tembeldada poleks just väha professionaalne, aga see pole ju ka normaalne kui naine läheb rasedust tuvastama ja esimese asjana küsitakse noh mis teeme siis, jätame alles v? Paraku paljud arstid nii teevad. Tänapäeval on abortide arv Eestis üks suurimaid Euroopa riikide seas, raske uskuda, et enamusel neist on mõjuvad põhjused ja läbimõeldud otsused. Paljud võtavad aborti kui varuvarianti rasedusvastastele vahenditele ja mõjutama peaks neid, kes veel pole rasedad, et inimesed võtaks seda tõsisemalt. Tean isiklikult rohlem kui ühte inimest, kes on jäänud rasedaks hoolimatusest, ehk siis mitte mingeid vahendeid kasutades ja teinud siis abordi sest veel vist ei tahaks lapsi.
Arstide tööjuhendis on kirjas, et nad peavadki esmasel visiidil seda küsima.
Ise ma aborti ei teeks, kuid vastane pole. Samas olen arvamusel, et paljud (kaasaarvatud arstid) võtavad seda liiga lihtsalt ning iseenesest mõistetavana. Minule taheti samuti med. näidustustel 22. nädalal aborti teha, kuid õnneks keeldusin sellest. Hetkel kodus pisut üle aastane, terve rõõmurull.
Samuti rääkisin abordist oma sõbrannaga (hetkel 39 nädal jookseb). Esimene kord kui ta arstile helistas ja ütles, et on rase, küsis arst: “kas sa soovid aborti teha”?
Abort võib paljudele olla üks lihtne otsus ja ainus pääsetee, aga kui oled üritanud 2a tulutult last saada ja lõpuks rasedaks jäädes küsitakse esimese asjana, kas soovid aborti teha, on see jube solvav.
Kui läksin esimese rasedusega esmakordselt arsti juurde, siis ta vaatas mulle pelglikult otsa ja küsis, et mis nüüd edasi saab. Südamerahuga sain vastata, et edasi tuleb hakata hoolega kõhtu kasvatama ja sünnitusplaan paika panna 😛
Teise rasedusega esmakordselt arstil vaatas ta mulle veel pelglikumalt otsa ja küsis, kas soovin aborti teha. Imestasin selle küsimuse üle, polnud isegi mõelnud abordi peale ja kaks last väikese vahega olid siiski planeeritud ju… Nähes, kuidas ta kergendatult ohkas, pani mind muigama…
Pole rasedust- pole probleemi.. Hoidugem juba varakult sellest, siis ei pea aborti ka tegema..
Ma tean päris paljusid,kes on pmst kohe peale lapse sündi uuesti rasedaks jäänud, ja nad isegi ei tee aborti, nad muudkui sünnitavad…
Meil on lisaks kahele väikese vahega planeeritud lapsele kaks väikese vahega planeerimata last.
Planeerimata rasedused tõid palju pisaraid, muremõtteid, hirmu ja süümepiinu laste endi ees, kes polnud selles olukorras kuidagi süüdi. Šokk kestis mõlemal korral paar päeva, siis hakkasin juba leppida, plaane ümber tegema ja ootama. Esimesel korral abordi peale ei mõelnud, sest minu jaoks oli ta juba olemas, tema rakukogumikus oli kirjas sugu, nägu, tegu ning mina ei suutnud võtta temalt võimalust sündida ja elada. Teadsin juba enne rasestumist, et ma ei suudaks aborti teha. Teisel korral esimese hooga mõtlesin abordile, sest olin lihtsalt nii väsinud kolmest järjestikusest beebieast, aga juba paari päeva pärast teadsin, et saan hakkama ning läksin ostsin beebile tema esimese mütsi ära ning tegin ootuse enda jaoks ametlikuks.
Tundsin muidugi mõlema raseduse alguses, et ma ei taha-jõua-suuda-viitsi, et mul on plaanid-unistused-soovid, mida pean nii palju edasi lükkama või millest üldse loobuma, sest 3-4 last on rahakotile suur koormus. Ma siiski ei seadnud ennast esikohale ja lohutasin end, et see esimene raske aasta möödub kiiresti ja äkki tulevad mul veel paremad plaanid ja nagunii soovisime nelja last, lihtsalt teised kaks oleks pidanud tulema palju hiljem. Mina võtsin seda nii, et nemad lihtsalt tahtsid varem tulla.
Pole kordagi kahetsenud, et nad sündisid. Vastupidi, olen neid just jälginud, imetlenud ja mõelnud, kuidas neid ei oleks olemas, kui oleksin end esikohale seadnud. Või kui neil poleks olnud üldse võimalust tekkida. Olen väga õnnelik, et nad meil olemas on.
Jah, loobusime paljudest plaanidest, võimalustest, soovidest, ja kõvasti raskem on ka nelja väikese lapsega, aga nad on seda kõike väärt. Mina päris kindlasti oleksin kahetsenud aborte ja iga päev mõelnud sündimata lastele. Samuti teadsin, et olgu nad planeerimata, muutugu kõik kordades keerulisemaks ja raskemaks, aga armastame neid esimesest silmapilgust alates. Ja nii oligi.
Kui elaksime vaesuses või meil ei oleks tugev abielu, siis ilmselt oleksin aborti kaalunud, aga kuna mingit muud takistust peale “me ei jõua ja me ju tahtsime hoopis..” mõtete ei olnud, siis võtsime tehtu eest täieliku vastutuse ja need kaks “tööõnnetust” on ühed õnnelikud õnnetused!
Ma ei ole abordivastane, aga mul on kahju lastest, kellele antakse võimalus tekkida, kuid ei anta võimalust sündida. Mul on tuttav, kes tegi abordi, sest ei tahtnud VEEL teist last, kuigi neil oli lapsele kõike pakkuda ja ta oli neil lähiaastate plaanides sees. Teine laps sündis kaks aastat hiljem, nagu plaan ette nägi. Minul oli raske seda mõista. Vahepeal ei toiminud nende elus mitte midagi sellist, mida oleks lapse varasem sündimine takistanud.
Mul on kahju ka nendest lastest, kelle vanematel pole neile midagi pakkuda, kuid lohutan end sellega, et mõnikord nii ongi parem. Rohkem on mul kahju sellest, et neil lasti tekkida. Olgem ausad, enamus rasedusi on siiski ärahoitavad… (Ma tean, millest räägin – esimene planeerimata rasedus tuli ühest kaitsmata vahekorrast ja teine kokkupuutest eelspermaga ajal, mil tsükkel oli tsüstide tõttu väga pikaks veninud.)
Ja aborti suhtutakse väga vabalt. Kolmanda lapse peale ütles üks lähedane inimene, et “ära ei teegi vä”. Neljandaga küsis teine lähedane inimene üllatunult, kas jätan lapse alles. Ei, ma teatan, et ootan last ja siis lippan aborti tegema. Kui neljandaga aborti kaalusin ja sellest anonüümselt foorumisse kirjutasin, siis julgustati ka aborti tegema, sest see pole üldse nii hull… Minu jaoks oleks olnud.
Kui peaksin praegu vaatmata spiraalile rasestuma, siis tõenäoliselt sünniks ka viies laps, kuigi ma ei taha praegu sellisele olukorrale isegi mõelda, tuleb kohe “ei suuda-jaksa-taha” tunne sisse. Poleks lihtsalt ühtegi argumenti, miks lapsel oleks halb siia sündida.
Mina olen ka selles mõttes abordi vastane, et ise ei teeks seda never ning ei mõista ka neid “Sari abordi tegijaid”, kelle jaoks see on nagu lumme k*sta ja läheb kohe edasi k*ppima ilma kaitsevahenditeta.
EI vaata nende peale viltu, kes aborti on teinud. Juhul kui tõesti pole tegemist selliste kerglaste inimestega. Aga mis mind kohutavalt närvi ajab on see, kuidas osad inimesed arvavad, et neil ongi õigus inimesele ajupesu teha ja teda käekõrval abordile viia, sest nende arust on nii õige. Et need mehed, kes koguaeg ringi tõmbavad ja julgevad oma riistaga imetrikke teha, ei suuda oma tegude eest vastutada ja nõuavad et naine teeks abordi, või ta jätab ta maha. Noh ja muidugi sealhulgas härrad kondoomi kasutada ei taha, sest et see on ju “Nagu lille läbi gaasimaski nuusutada”. Või need sõbrannad/sõbrad, kes sulle sisendavad, et sa nagunii ei saa hakkama ja tee aga kähku abort. Mul on mitu sõbrannat/tuttavat abordi teinud ja seda väga raske südamega. On olnud nii ühte kui teist aga enamjaolt ikka avalikkuse surve. Ma ei tea, kui keegi tuleks mulle midagi sellist peale suruma siis ma saadaks ta küll otsejoones kõige pimedamasse kohta. Kurat, see on naise keha ja tema ainuisikuliselt peaks ise otsustama, kas ta tahab või ei taha. Tema peab seda last kandma ja sünnitama. Või siis peab riskeerima aborti tehes sellega, et ta ei pruugi enam kunagi last saada.
Ja muidugi mind ajavad lausa naerma need naised, kes abordi teemal kisa tõstavad, et ISSAND PEAB KÜLL OLEMA SEE VÕIMALUS. MÕTLE KUI SIND VÄGISTATAKSE JA SA SIIS RASEDAKS JÄÄD. Halle faking luuja, selle jaoks on SOS pillid ka ja tehtavatest abortidest on ikka väga väike osa vägistamise tulemus. Muidugi see võimalus peab olemas olema aga minu arust võetakse seda abordi teemat liiga kergekäeliselt.
Ma satun kindlasti pahameeletule alla, aga mina ei ole siin enamikega nõus. Minu arvates on väga vähe situatsioone, kus abort on mingis mõttes õigustatud. Enamikel juhtudel on tegu siiski vastutustundetu seksuaalelu (vbl ka rumalate valikute) ning oskamatu pereplaneerimisega. Need lapsed ju lihtsalt ei teki kõhtu! Jah, minu jaoks on nad Lapsed, vanusest hoolimata. Kui kaks inimest teadlikult vahekorda astuvad, ei ole küll keegi teine tagajärgedes süüdi, saati veel Laps. Täiskasvanud inimese valikute eest peaks tema ise vastutama.
Ma siiski saan aru probleemidest, mis tabaksid meie ühiskonda, kui abort üldse keelustada. Need tekiks just selle vaba “armastuse” tõttu. Tekiksid nurgatagused lõikujad, suur mäss naiste “õiguste” eest (langetada otsus teise inimese elu üle) jms. Jutud ülerahvastatusest, majanduslikest kitsikustest ja muu taoline, mida abordi pooldajad tihti esile toovad, on samuti mulle tuttavad. Need on tõsised küsimused, kuid kas neid peab just sellest otsast lahendama hakkama? Vahepeal mulle tundub, et rahvas saab aina parema hariduse, aga mõnedes küsimustes läheb üha primitiivsemat teed mööda…
Olen kolmekümnene ühe mehe naine. Ma loodan, isegi kui see teistele tundub naiivne, et minu lapsedki vastutavad ühel päeval oma tegude eest (nii, kuidas võimalik, proovin neid ise selles suunata) ning otsivad elus armastust, mis ei põhine üksnes hetkeemotsioonidel, vaid püsiva suhte rajamisel, kus järeltulijad on kingituseks.
Ma ei näita oma kirjas kellelegi näpuga ega taha kritiseerida juba tehtud otsuste eest. Mulgi on lähikonnas naisi, kes on aborti teinud ja ma hoolin neist ikka samamoodi. Ma lihtsalt sooviksin, et inimesed natuke rohkem prooviksid keskenduda ennetamisele, mitte tagajärgede likvideerimisele.
Mis puutub teksti, mille Mallukas kopeeris, siis see on kehv tõlge inglise keelest ning ringleb originaalversioonis juba aastaid fb-s.
Kolmekümne ühe mehe naine? Sellele on omaette nimetus…
Loe uuesti – seal on kirjas “kolmekümneNE ühe mehe naine”.. ehk siis 30-aastane ja 1 mees siiski… 😉
Tahtsin veel mainida, et ka vägistatutel on võimalik apteegist osta SOS pille.
Oletus, kui soovimatu vahekord on toimunud 72 h ajavahemikul ja nt ohvrit hoiti kinni, siis kuidas ta saab kasutada kohe sos pilli, kui vahekorrast 72 h jooksul on sul ainult võimalik kasutada SOS pilli, peale antud ajavahemikku mitte. Rasedust saab tuvastada alles 3 päeva jooksul. Mis mu juttu mõtte on see, et oletatav vägistamisohver, kaasa arvatud ka peresisesed vägistamised, kelle vabadus on selle ajavahemiku jooksul piiratud (võimalik ka rahaline kui tegemist on domineeriva ja agressiivse kaasaga peresiseste vägivalla puhul), kuid hiljem lahti pääsedes, pole võimalik toetuda teie SOS pilli teooriale. Võimalik antud variant edaspidi olekski abort, kuid oleneb….
Ma ei hakkakski praegu vaagima, kas olen nõus või mitte, vaid tahaksin peresuhtes elavaid inimesi mõistusele kutsuda. Miskipärast loobume me tänapäeval nii kergesti sellepärast, et meil on mugav, et “praegu pole sobiv aeg”. Olen ise väga noores eas teinud aborti ja ka hiljem on mind karistatud mitmete soovitud, kuid peetunud rasedustega. See on ikka hirmus hingevalu. Minu ideaalses maailmas olekski mul praegu kaks last, sest palju lapsi saavad ju ainult asotsiaalsed inimesed. Paraku pole maailm nii must ja valge. Minu kolmas laps sündis spriaaliga ja neljas hormoonpillidega. Ma ei ole tõesti abordivastane, kuid ei kujutaks oma elu ette ilma nende planeerimata lasteta. Pidin oma kolmanda pärast lükkama edasi ülikooliõpingud ja neljanda pärast loobuma unistuste töökohast, aga kätt südamele pannes, ma ei kahetse. Mitte ükski vahekord pole 100 % kindlustatud ning iga täiskasvanud inimene võiks sellest teadlik olla ning võtta omale vastutus.
PS. tänaseks on ülikool lõpetatud.
Olen põhimõtteliselt abordi võimaluse poolt, kuid seda tingimusel, et seda ei kasutata rasestumisvastase vahendina. Kuna on palju arutelu olnud selle üle, kas on riigi poolt eetiline, et abort tasuta on, siis mina oleksin sellise süsteemi poolt, kus näiteks esimene abort on tasuta, teise puhul peaks juba mingi osa maksma ja kolmanda puhul rohkem jne (ma ei räägi siin juhtudest kus on tervislikud/geneetilised probleemid jms). Tundub nagu aus. Kuigi ma ei suuda aru saada neist, kes vabatahtlikult seda mitu korda läbi elavad… Nii füüsiliselt kui vaimselt mu elu kõige hullem periood.
Selle lehma koiva järamise peale purskasin naerma kõva häälega, nii absurdne, kuid samsl ajal päris tabav võrdlus. Aga rääkides abordist, siis igati nõus nii sinu kui eelkõnelejatega. Igaühe otsus ja mitte kellelgi ei ole õigust kritiseerimiseks. Ise ei ole pidanud seda läbi tegema ja loodan, et ei peagi, kuid olen mõelnud, et kui peaksin ootamatult rasedaks jääma ja ma ei näe võimalust seda last kasvatada, siis virelema ei ole mõtet teda siia ilma tuua. Pole sul endal elu, rääkimata lapsest. Kahju on naistest, kes elavad riikides, kus abort keelatud on.
Ma olen koguaeg enda kohta uskunud, et olen abordivastane, samas ei mõista ma hukka neid, kes aborti on teinud – see on nende otsus ja ei puuduta mind vähimalgi määral.
Küll aga ei tea ma hetkel, mida ma praeguses olukorras teeksin, kui peaksin uuesti rasedaks jääma. Kodus kasvavad praegu kohe-kohe 2-aastane ja 9-kuune. Piisavalt pisikese vahega, et mitte olla emotsionaalselt kolmandaks lapseks valmis. Kaitstud olen hetkel spiraaliga, aga peale tableti põlvede vahel hoidmise ja üksi magamise pole ju miski 100% kindel. Pluss oleks majanduslikult raske, kui kolmas laps perre tulemas oleks ja ei tahaks, et olemasolevad kaks pisikest samuti selle arvelt puudust tundma peaksid.
Niisiis, ma ei tea, mida ma teeksin. Tean, et majanduslikult saaksime kuidagi nii või naa hakkama, kasvõi vanemate või lähedaste toetusega… aga kasvatades niigi kahte väikest niivõrd pisikese vanusevahega last ja kui nüüd mõelda, et kui kolmas ka oleks… Ma hindan ennast küllaltki tugevaks naiseks, aga nii tugev ma pole, et emotsionaalselt kolme pisi-pisikest last korraga kasvatada. Nii, et kui ma ka abordi kasuks otsutaksin, siis tuleks see otsus ikka VÄGA raske südamega…
Abort on keeruline teema. See on iga inimese isiklik otsus. Omaenda südametunnistus. Igaühel on oma närvikava ja suutlikus asju otsustada. Samas, on olukordi, kus otsuse peab tegema teise inimese eest. Usun, et on lapsi, kes pole määratud siia ilma sündima. On lapsi, kel on parem mitte sündida. Nt väärarenguga lapsed. Tänapäeval on tihtipeale võimalik teada saada loote väärarengust varajases eas. Kui abort on veel võimalik. Milleks sünnitada last, kes ei suuda iseendaga hakkama saada? Samuti miks peavad saama lapsi need, kelle vaimne seis ei ole selleks õige? Nt puuetega inimesed. Alles paar aastat tagasi läks mu täditütar, kes sündis siia ilma aju väärarenguga, hooldekodusse. Ta mõistus on 6e aastase tasemel maksimaalselt. Vaevu saab enesega hakkama. ometi on ta 36 aastat vana. Tädi pani ta sinna, kuna tahtis olla kindel, et tal on koht kus olla kui ema ükskord surema peaks. Samas pidi ta tegema tähtsaid otsuseid, laskma teha aborti tütrele, kuna leidub inimesi, ka vaimse puudujäägiga mehi, kes kasutavad olukorda ära. Peale aborti tehti neiule ka väike protseduur et edasist lapsesaamsit vältida. Eks need ole erijuhud.
Aga muidu….eks see ole mitme otsaga küsimus. Oleneb kust nurgast vaadata. Kui vanem on kindel, et soovib last, armastab teda siis miks mitte. Kuid kui puudub siiras soov…siis milleks? Milleks sünnitada last kodusse, kus pole stabiilsust, rahu, õnne? ….
loodan lihtsalt, et Mallukat risti ei lööda selle postituse pärast. Tuleb au anda autorile, kui see suudab nii mõnegi hetkeajel tehtud abordiotsuse nurjata ja laps kasvab väärtuslikku perekonda. Kuid kui soov on kindel nii kaines mõistuses kui siiras südames….siis….tee kuidas õigeks pead…kahetseda ei tohi.
Abordi poolt. Loomulikult ei ole see tavaline rasedusvastane vahend.
P6him6ttelistele abordivastastele paneks aga peale kohustuse kinni maksta teiste omasuguste poolt teadlikult ilma toodud puuetega laste ravikulud. Ei taha siin kuulda kellegi juttu s2rasilmsest daunilapsest. Seda juttu r22givad need, kes pole probleemiga kokku puutunud. N2en k6rvalt s6branna rasket elu (sest nii noortele lisaanalyyse aastaid tagasi ei tehtud – ei kuulunud riskigruppi) ja teeks iga kell abordi puudega lapse synnitamise asemel.
Iirimaal on katoliiklik maa, kus aborditegemine on riiklikult keelatud. Seal on selline nö. organisatsioon nagu pro-life ehk siis täielikud abordivastased ja nad teevad päris jubedaid tempe. Eks ka Iirimaal soovivad naised ju aborti teha aeg-ajalt ja kui see pole võimalik otsivad võimalusi Inglismaal, kuid see on äärmiselt kallis lõbu. Pro-liferid on teinud libakliinikuid(meelitatakse naisi sellega, et protseduur on siis palju odavam). Naisterahvas, kes soovib aborti teha, läheb kliinikusse ja oma arust palatisse, kuid siis kustutatakse tuled, pannakse jubedad pildid seintele tiirlema jnejne.
Kogu see info pärineb mu iiri sõbrannadelt ja kui googeldada, leiab neid lugusid veel ja veel. Ma isiklikult olen alati olnud enda puhul abordivastane. Ehk siis, kui ma rasedaks jääks, siis abort oleks põhimõtteliselt välistatud, KUID mind absoluutselt ei huvita, mida teised teevad. Need on otsused, mida keegi teine ei saa ega tohigi dikteerida. Lapse saamine ei ole kassipoja võtmine (kuigi paljud ei saa ka loomapidamisega hakkama).
Olen vastu ka inglismaal kehtivale seadusele, et aborti saab teha kuni 5nda kuuni. See on täiesti ebanormaalne. Ok oleks see siis, kui tuleb välja, et lapsel on kohutav väärareng. Need lapsed sünnivad tihtipeale ikkagi elusana ja see on jube.
No olen ikka täiega nõus sinuga!
Minul nii paljud sõbralistis jagavad seda ja siis ma mõtlen OMFG!
Ise olin 16 kui oma peikast rasedaks jäin, täpsemalt oleks lausa kaksikud tulnud aga eii, mina tahtsin elus midagi muud saavutada kui 16 aastaselt kahe lapse emaks saada. Ma pole oma otsust mitte kordagi kahetsenud. Miks peakski?
Oleksin praegu 26 aastane ja kahe10 aastase lapse ema, ilma hariduseta. See peika pettis mind mu parima sõbrannaga, nii neli aastat hiljem ja perse ma nad siis saatsin. Mis minust nende lastega siis saanud oleks? Töötaks kuskil min.palga eest ja kraabiks sente kokku, samal ajal kui lasteisa ammu saja uue naisega ringi tõmbab? Tänan aga ei!
Praeguseks olen lõpetanud ka kõrghariduse ja kodus kasvab varsti 3aastaseks saav plikatirts.
Couldn’t have said it better myself. Aitäh, Mallu. Eestis õnneks ei ole NII levinud see abordi-vihkamine, kuna tihtilugu käib see religiooniga käsikäes. Aga vaadates milliseid pikette ja asju peetakse USAs tulevad küll judinad peale. Meil oli seksuaalpsühholoogias üks 3h loeng selle kohta ja see on täiesti lõpp, kuidas niigi emotsionaalselt muserdunud ema ja selgelt raske otsuse vastu võtnud inimest veel SÜÜDISTATAKSE ka, et ta on lapsetapja???
Arg. Ma lähen närvi isegi selle kõige peale mõtlemisest 🙁
Vabandust, naist* 😀 Ilmselgelt ei ole nad kõik emad.
Ei ole ei poolt ega ka vastu, aga statistiks kui palju aborti tehakse teeb siiski kurvaks.
Pereplaneerimine on oskus omaette ja loodetavasti on perekonnaõpetuses selles osas tänapäeval palju ära tehtud ning soovimatuid rasedusi jääb järjest vähemaks tänu rasestusmisvastaste vahendite lailaldasele levikule. Abort peab aga alati jääma naise valikuvõimaluseks, sest kunagi ei saa olla esiteks 100″ kindel ei “pillidele” ega ka kondoomile ja lisaks sellele võib elus muidd pööraseid vahejuhtumeid ette tulla. eelkõneljad on siin kõik juba ära öelnud. Oma kogemusest võin rääkida, et olin õnnelik rase juba tervelt 2 kuud, kui sattusin peale korralise vereproovi andmist väärarenguga lapse sünni riskigruppi ning kogu mu maailm purnunes tol hetkel. sada erinevat kurba mõtet jooksis peast läbi enne, kui geneetiku jutule lõpuks jõudsin ja kes mulle koorionbiopsia (geneetiline uuring tüki võtmisega platsentast läbi kõhunaha suurenõelaga) uuringu määras samaks päevaks, kuna ma polnud nõus päevagi kauem selles õuduses kauem ootama ja praadima (lootevee uuringu ajaosk oleks pidanud mõnevõrra veel ootama). Mis ma siis kõik jõudsin enne tulemuste teadasamist läbi elada, sellest ma ei taha enam mõeldagi, aga need 24 h olid mu elu siiani kõige raskemad. Teadsin,e t kui tuleb vastus, et laps on väärarenguga, siis otsustan abordi kasuks, kuna ma lihtsalt poeleks olnud valmis sellist raskust kandma, kõlagu väga küüniliselt, aga nii ma mõtlesin. Siinkohal sügav lugupidamine emade vastu, kes hoolitsevad raskesti haige lapse eest. Pisar tuleb silma, kui nende ema südamevalu peale mõtlen. Igatahes jah, mina kes alati suutis korrektne olla ja oma seksid alati kaitstult sekisda jne, mina kes aborti ise kuangi teha ei olnud mõelnud (kuigi mittekunagi teiste osas ka selle vastaline olnud), tol hetkel tahtsi süda katki minna, kuan see laps oli niiiiii oodatud. Igatahes sain ma elu parima uudise, et minu lootel ei ole raskeid geneetilised haigusi (no niipalju, kui tänapäeva diagnostika võimaldab välistada) ja ma olin tõetsi ma arvan,e t maailma kõige õnnelikum inimene ja olen siiani, sest 1 a ja 5 kuud tagasi sünnitasin ilusa terve tütre.
Mallukas, see postitus oli sügavasisuline ja sotsiaalselt küps, sest jah abort on inimõigus selle sõna kõige otsesemas mõttes.
Vabandan kirjavigade pärast, aga emotsiooni ajel kirjutasin kiirustades.
Eks abordivastased on ikka need, kes pole seda pidanud tegema või on sunnitud tegema ja sellel on olnud tagajärjed ja abordipooldajad, siis need kes on pidanud seda tegema. Ja see siis see jutt, et laps ei tule tahetud. Noo mida nagu, miks inimene läheb voodisse siis tahetud inimesega ja teeb siis selle mitte soovitud lapse? Voodisse kargamise asemel võiks inimest kõige pealt tundma õppida, mitte kargama hakkama kohe. Ega siis laps pole süüdi, et isa/ema hoolimatult ja üksteisesse täiesti vastuoluliselt suhtuvad. Tänapäeval puudub inimeste vahel üldse armastus on olemas ainult kirg ja seks. Ja nii need siis nn soovimatud lapsed tulevad, sest inimestel puudub mõtlemine. Abort võiks olla tõesti lubatud ainult äärmisel juhul, kui on vägistatud või siis on tervisele ohtlik. Miks peab laps kannatama selle pärast, et vanemad seksivad hoolimatult. Abordi tegijad võiks ise oma abordi ka täielikult kinni maksma, nende hoolimatus siiski ju. Ning siis veel see, et oih kondoom läks katki või mida iganes. Kasutage siis peale kondoomi veel lisaks teist kaitsevahedit, siis ei jää kohe kindalti rasedaks.
Kas kõik naised, kellel on armastatud mees, tahavad ka kohe lapsi ja on selleks valmis? Tundma õppimine = laspe saamise soov? Mulle näiteks ei meeldi kohe ülde lasped, aga see ei tähenda, et ma oma meest ei armastaks. Kas ma peaksin ootama seksini ajani, kuni bioloogiline kell (millesse mul ausaltöeldes enda puhul usku ei ole) hakkab tiksuma? Kasutan pille, aga nagu teada, siis need ei ole 100% tõhusad. Absurdne oleks ka selle väikse protsendi pärast mitut teist rasestumisvastast vahendit kasutada.
Olen ka sajaga sinu jutuga ühel nõul!
Nõus.
Olen siis nüüd natukene erineva arvamusega. Olin 20ndat nädalat rase, kui arstid avastasid, et mu lootevesi on kadunud. SOS olukorras saab aborti 23-nda nädalani teha. Seda minult ka oodati. Ma tundsin oma poja liigutusi juba 18ndast nädalast. Olin kindel abordivastane ja seetõttu keeldusin. Praegu on poja nelja kuune. Sündis ta enneaegsena ning tal oli raske terviseprobleem millest ta hetkel välja kasvab. Täiesti terveks saab alles esimeseks-kolmandaks eluaastaks, aga ma ei kahetse siiani. Kui ta mind nii särasilmselt vaatab, siis mõtlen alati, et ei andestaks eales endale, kui teda tapaksin juba suure lapsena. Palatikaaslane sünnitas 24ndal nädalal, ja hetkel laps täiesti terve. Jah ehk pole juba tappa nt 3 nädalane loode, aga minult nõuti miskit kohutavat. Tappa 700 grammine loode.
No see on juba teps teine tera ja see oleks muidugi kindlasto 1000% raskem, kui teha seda viiendal nädalal. Tubli oled ja jaksu teile!
Elasime perega mõnda aega riigis, kus abort on täielikult keelustatud. Tehakse neid aga siiski, ainult et omade vahenditega. Tihtipeale lõpeb kogu teema tüsistustega või naise surmaga…
Olen iseenesest nõus, et abort ei ole eetiline (väldin ka liha söömist, kuna kellegi tapmine enda isude pärast pole samuti eetiline mu meelest). Samas saan aru, et mõnes olukorras on parem, kui selline variant olemas on. Näiteks vägistamine. Kusjuures minu silmis on vägistamine ka ainus olukord, kus UH järgi tervet loodet tapma hakata. “Suhe polnud stabiilne”, “majanduslik seis polnud piisavalt hea” jne – nende põhjuste pärast mina aborti ei teeks (räägin oma kogemusest – olen olnud sellise valiku ees). Mina ei teeks. Kui mu sõbranna otsustaks, et temal on vaja teha, siis see on tema otsus ja ma ei mõistaks teda selle pärast hukka.
Mina olen teinud aborti lausa kaks korda, okei ma ei ole selle üle uhke, aga ma ei kahetse ka, ei olnud õige aeg ja õiged inimesed kellega lapsi saada. Võin avalikult sellest täiesti vabalt rääkida, sest see kogemus on tõesti raske.. Aga see on iga naise tõesti enda valik mis tema sees toimub ja ülejäänud maailm, gtfo!
100% nõus. Tegemist ei ole siiski veel lapsega. Samamoodi võiks öelda niimoodi iga muna- või seemneraku kohta, mis läheb “raisku”. Pealegi abort on lubatud ju vaid teatud piirini, vist 12. rasedusnädalani, mis tundub mõistlik.
Olen ise aborti teinud ja tean, et see oli õige otsus. Otsustaksin samamoodi ka praegu. Oleks ma teisiti otsustanud, kindlasti oleks ma oma last armastanud, aga mu elu poleks see, mis ta on praegu, ma poleks oma eluga rahul. Ma oleksin koos täiesti vale inimesega või siis üksikema, ilmselt rahalistes raskustes.
Pärast seda vahetasin oma rasestumisvastase vahendi ära, kasutasin pille, aga kuna olen paras tuulepea, siis ununes tihti ära õigel ajal võtta. Nüüd kasutan plaastreid, mida peab korra nädalas vahetama.
Laps on plaanis 4-5 aasta pärast. Kuid kui peaks varem juhtuma mingipärast, siis seekord enam aborti ei teeks, sest tunnen, et olen koos õige inimesega ning elu on enam-vähem paigas.
Mainiks veel seda, et enamus abordivastaseid on mehed.. Mehed, kes ei saa ise sünnitada, mehed, kes ei saa rasedaks jääda ja mehed, kes ise põhjustavad soovimatuid rasedusi nt vägistamisega. Mitte, et iga soovimatu rasedus oleks meeste süü, kuid siiski.
Hiljuti tegin aborti. On olemas kodus kaks last ning noorim alles 10kuune. Kasutasime kondoomi kuid purunes,võtsin sos pilli,kuid ei mõjunud järelikult,sest rasedaks ma jäin. Oli raske otsus ja loomulilult oleksin soovinud seda mitte vastu võtta,kuid hetkel ei ole emotsionaalselt valmis uueks lapseks ja nii väikese vanusevahega ja samuti majanduslikult läheks raskeks. Arvan,et ei lähe keegi süda kerge seda otsust tegema,aga paraku tuleb teha vahel valikuid elus, mis ei ole kõige kergemad.
Näpuga näidata nüüd selle naisterahva peale,no milleks?
Abordiga päästetakse elu, selle lapse elu, kes muidu tuleks ilma, kus teda ei suudeta üleval pidada, kus teda ei armastata ja kuhu ta pole oodatud.
Niigi on ilmas lapsi, kes elavad vanematest lahus, joodikperekonnas, või kellel puudub turva-ja kodutunne.
Pidin ise hiljuti selle läbi tegema, jah tunne on halb sees, kuid veel halvem tunne oleks, kui mu uksele oleks 9 kuu pärast lastekaitse kopututanud , sest ma ei suuda väikesele inimesele piisavalt pakkuda.
See jaburdus fb’s pahandas mind ka.
Inimene kes aborti kasuta lastesaamise vastase vahendina pärast iga vahekorda tunneb end niigi halvasti. Aga tegemist on reaalselt ainult rakukogumiga.
Ma olen sinuga 101% ja rohkemgi nõus. Ei ole ise õnneks aborti teinud, aga never ei mõista kedagi hukka kes seda on teinud. Kad kondoom peaks ka keelatud olema? Nii palju “lapsi” läheb ju raisku.
Ongi mõnes riigis.
On jah, aga õnneks on Eesti 21. sajandis
Ma olen selle läbi elanud ja nõustun sinuga 100%
Absoluutselt nõus. Lugesin seda ja mõtlesin, et mida hekki, tõsiselt või? Abort ei tohiks asendada rasestumisvastaseid vahendeid, aga see on siiski täiesti aktsepteeritav. Need on meie kehad. Meie otsused. Mingi fb-postitus ei tohiks kedagi sellise otsuse tegemisel mõjutada.
Ah, minge perse praegu on õigekirja ja muu pasaga! Mallu, Su mõte on igati õige! Käigu perse kõik need abordivastased, kes ajavad sellist häussi suust välja. Sünnitage ise lapsi, kes on vägistamise teel tehtud või kuskil purjus peaga valmis nikerdatud. Sünnitage muidugi selliseid lapsi, kellel ei ole juba emaüsas olles mõlemat vanemat ja kellest on lähisugulastel poogen. Idioodikari. Seina äärde!
Olen sinuga täiesti nõus!! Paraku olen pidanud ise ka aborti tegema. Miks? No mis elu oleks mul olnud sellele lapsele pakkuda, olin ise 17, käisin koolis ning elasin ema-isa kulul. Lapse isa oleks olnud 20 aastane töötu, kellega me polnud isegi koos mitte, vaid lihtsalt sekspartnerid. Mõtlen pea igapäev sellele lapsele, kes oleks sündinud. Mõtlen milline meie elu oleks olnud, milline tema oleks olnud, mis mu koolist oleks saanud, kas me selle kutiga oleks lapse pärast koos jne. Neid mõtteid on palju ja praegugi tuleb pisar silma, kui mõtlen sellele kõigele. Mul on mõeldud sellele lapsele ka nimi, ja mul on kirjutatud talle kiri. Abordi tegemine oli mu jaoks senise elu kõige raskem ning valusam otsus. Kuid, ma ei kahetse. Sellel lapsel ei oleks olnud täisväärtusliku elu. Ta oli küll minu jaoks oodatud, aga üksi ma poleks saanud talle kõike kõige paremat pakkuda. Seega arvan ka, et kui naine ise tunneb et ei suuda ning ei taha, siis oleksgi ainuõige asi abort.
Enne rasestumist, mõtlesin et ma ei suuda mitte kunagi aborti teha. Et see on väär ja nõme. Kuid, kui jõudsin ise sellisesse olukorda, siis mu arvamus muutus. Seega naised, ärge iial öelge iial!
See on üks üsna keeruline teema, mille puhul on raske võtta ühest seisukohta. Vähemalt minul.
Kuna mul endal pole sellist olukorda ette tulnud, siis ma ei saa raudpolt väita kas ma teeksin või mitte, sest see on üks asjadest, mille puhul tõesti ei saa enda mõttekäiku ette ennustada.
Mis puutub mu üleüldisesse arvamusse, siis ma leian, et on küllaltki palju juhtumeid, kus abort ongi kõige õigem “pääsetee”. Esimeseks paneksin ma vägistamise.
Aga, kui seda “abort on minu inimõigus, yolo” juttu ajavad inimesed, kes rasestumisvastastest vahenditest pole kuulnudki ( või lihtsalt ei kasuta, sest “pillid on keemia” ja “kumm on mõttetu”), siis jah, visake kividega, aga sellele ma vaatan viltu. Jah, on olukordi, mil üks või teine vahend veab alt, mõistetav.
Aga kui neid vahendeid isegi ei kasutata, siis on minu arvates abort minu arvates veidi süüdimatu.
Miks ma seda kirjutan? Sest mu tutvusringkonda kuulus kunagi neiu, kes tegi läbi mitu aborti, lapsi ei tahtnud, ent sellest hoolimata rasestumisvastaseid vahendeid ka kasutada ei tahtnud. Siinkohal ma ütleks, et mõistust on lusikaga antud ja kulbiga võetud..
Jah, need kes rasestumisvastaseid vahendeid kasutada ei taha, siis nendest siinkohal jutt ei ole. Need ongi need nn “südametud” ja äärmus ja ma usun, et kõikidest aborditegijatest on neid loodetavasti siiski väike protsent.
Ma ütlen ausalt, et ise ma ei suudaks aborti teha… Aga seda kellelgi teisel keelata on ikka paras idiootsus. Kuigi ma olen iga kell selle poolt, et pigem ennetada abordi vajadust 🙂 Ideaalses maailmas oleks muidugi ka loote isal samaväärne otsustusõigus, aga siis peaks olema ka võimalik see loode tema kõhtu ümber istutada XD
Vot selle loote isa värgist ma unustasin rääkida. Et kui lapse isa ütleb, et ta ei taha seda last, mis siis saab. Mis siis, kui see loote isa ongi ainuke pere sissetulek? Kas siis peaks naine salaja lapse saama ja mehe soove eirama? See oleks ju ka väga ebaõiglane 🙂
siis leian mina et naisel pole mingit õigust ka lapse isalt mingeid alimente ja asju nõuda. kui otsus on vastu võetud ühepoolselt või mehele üleüldse sellest rääkimata, siis oled sa ise ja üksina võtnud omale kohustuse see laps üles kasvatada. kui naisel on õigus otsustada oma keha üle ja selle üle mis seal sees kasvab, siis võiks mehel ka ikkagi mingid õigused olla. kui naine võib otsustada selle üle kas laps sünnib või mitte, siis peaks ka mehel olema õigus otsustada kas tahab seda last või mitte.
Absoluutselt.
Ma olen täiesti nõus . Olen ise abordi läbi teinud ja see ei olnud kerge otsus , aga ma teadsin , et see on mulle vajalik ja õige . Hetkel ootan last keda soovin ja ei tunne ,et oleksin minevikus noorena midagi valesti teinud . Mitte kellelgi pole õigust neid naisi/noori kritiseerida kes on sellise otsuse vastu võtnud . Vot niii
100% minu mõtlemine. Mis see teise asi on mida mina oma elus teha tahan. Kui tunnen et ei ole õige siis lihtsalt ei ole
Olen sinuga ühel nõul! Sa jätsid mainimata veel ka need naised, keda on vägistatud ja kes sel põhjusel ei soovi last. Siin kerkib mul sama küsimus- kas ta peaks selle lapse alles jätma, kes jääb talle elu lõpuni meenutama seda kohutavat tegu, mis temaga tehti? Või näiteks rumalad 15-aastased, kellel juhtus ups. Kas sellel lapsel oleks parem olla emaga, kellel pole mingit võimalustki tema eest iseseisvalt hoolitseda? Mõnikord on lugu ka selles, et laps mõjub ema tervisele nii halvasti, et arstid suisa soovitavad aborti teha. Kas sellepärast on see ema siis mõrvar, kui ta laps ohustab ta elu ja kui on suur võimalus, et see laps ei hakka niikuinii selles maailmas normaalselt funktsioneerima? Selles suhtes on loomadel elu lihtsam. Kui on näha, et järeltulija ei ole eluvõimeline ja tugev, süüakse ta ära aga kas keegi küsib selle ema käest, kellele sünnib defektiga laps, et kas ma võin temast loobuda? Ei!! Ta peabki eluks ajaks jääma oma last hooldama ja mitte keegi ei küsi temalt, kas ta on valmis selleks. Oeh, ma kaldun juba vaikselt teemast kõrvale…
Ma olen Sinuga täiesti nõus Mallukas. Olen ise kord seisnud selle valikuga silmitsi. Ma oleks tõesti juba siis väga last tahtnud, kuid mõned nädalad enne raseduse avastamist elasin läbi traagilise sündmuse, jäin põlengu käigus oma kodust ilma. Ja tol hetkel, seistes purupaljana, ainult kahe tühja pihuga lageda taeva all, ei mõtle sa, milline on su elukorraldus 9 kuu pärast. Mõtled ainult seda, et kui sul pole endal kodu ega riideidki selga panna, siis mida on sul lapsele pakkuda.? Seda enam, milline laps sünnib närvivapustuse üle elanud ema üsast.? Nii ma selle otsuse tegin. Ja ei kahetse siiani..
Viis kuud hiljem jäin uuesti rasedaks. Ja teadsin täpselt, et kui laps tulla tahab, siis ta tuleb.. Siis kui on õige aeg…
Olen sinuga nõus. Perse need vastased. Kui naine on vägistatud ja peaks rasedaks jääma siis oh seda kuradi surmapattu kui ta ei tahaks seda last sest see meenutaks talle veel rohkem miks tal üldse laps sündis. Ja igal naisel üldse on õigus otsustada kas ta ka oma elukaaslasega tahab last või ei.
Täpselt minu arvamus!
Nagu on ka ütlus, egoist ei ole see kes elab nii nagu tema tahab, egoist on see kes tahab , et teised ka elaks nii nagu tema tahab . Maailmas on egoiste palju. Ma leian , et abort peaks olema täiesti tasuta , et saaks need ka aborti teha kellel raha pole ja selle pärast jätavad abordi tegemata. Nii sünnivad siia ilma soovimatud lapsed, kes peavad pealt nägema joomist, narko tarbimist jne… Just selle pärast , et abordi jaoks raha polnud. Ja noh , ütleme nii, et muidugi osadele peaks lausa abort olema kohustuslik, mõned ei peaks paljunema ikka. 🙂
Täpselt! 🙂
Minule miskipärast meenus kohe see jutt, mida kunagi vist jagasid, kuidas üks naine kavatses võtta kasvatada oma õe lapse, kes koos mehega otsustasid, et nad seda last ei soovi ja annavad ära ja kuidas peale sünnitust see õde ei tahtnud kordagi oma pilku lapsele heita. Mul siiani kraabib see südant. Sellel lapsel oli tädi, kes teda tahtis, aga paljudel soovimatutel lastel ju ei ole…
Ei poolda aga ei ole ka selle vastane. Leian, et on olemas ka muid vahendeid kuidas ära hoida soovimatut rasedust. Samas ma ei heida hukka inimesi kes on nii julged olnud ja selle ise läbi kogenud (olgu siis ükskõik millisel põhjusel).
Vanasti arvati, et aborti tehes võib naine suure tõenaäosusega enam mitte kunagi rasedaks jääda või sureb sootuks ära. Tänapäeval on tehnoloogiad arenenud ja nüüd on suurem tõenäosus hoopis sünnitamise ajal ära surra.
Käisin kunagi ühe naise loengus, kes rääkis oma kogemustest ja tänu sellele olen ka oma arvamust selle kohta muutnud. Aga eks see on siiski iga naise enda otsustada millisel arvamusel ta on ning milliseid otuseid ja olukordi ette tuleb, kõige tähtsam on see kõik enda jaoks selgelt lahti mõelda ja teha õige valik, et mitte pärast pettuda. Ükskõik siis kas abordi kasuks või kahjuks 🙂
Mina olen sinuga samal arvamusel. Endal pole vaja olnud seda sammu astuda õnneks, kuid kui ma tunneks, et laps ei mahu mitte mingi valemiga plaani, siis peale sundima ei hakkaks ka. Keegi jagas minu sõbralistis seda (mõttega, et väga debiilne tekst) ja ausaltöeldes need kommentaarid seal all olid täiesti naeruväärsed. “Inimesed ei taha kaitsevahendeid kasutada” jäi silma. Nagu kõik kaitsevahendid oleksid 120% kindlad. Ausalt, mitte ei leia ühtegi head põhjendust, miks peaks sünnitama soovimatu lapse siia ilma.
Ma olen nõus,et kui ikka laps on eostatud niiöelda kogematta või siis lausa vägivaldselt või noh,jumal teab,mis muul põhjusel ei ole see laps soovitud,siis on naisel õigus abort valida.Meil ei ole juurde vaja neid kodutuid ja vihatud lapsi,keda leitakse prügikastist või kellegi aiast ! See on kriipi!Päriselt ka.Jah,on naisi,kelle jaoks on abort tehtav niiöelda möödaminnes,aga enamike jaoks on see ikkagi ebameeldiv ja eluks ajaks meelde jääv kogemus.Jah,Mallukas-Sul oli õigus,see ei hakka iga päev kummitama,see tuleb lihtsalt vahel meelde.Ja siis mõtledki,et no mis elu oleks mul olnud pakkuda.Ja kindlasti on neid inimesi hästi palju,kes praegu mõtlevad,et appi,kui julmad inimesed-aga minu jaoks oleks julmem sünnitada laps,keda ei ole tahetud ja kes ei saa kunagi tõelist ema-armastust tunda!
Sulle Mallukas aga jaksu!
Debiilsus! Kui naine ise pole valmis või ta organism ei ole suutelinr sel hetkel seda last siia ilma tooma, siis on see selle naise valik või ainuke võimalus.
Ma siiralt loodan, et eluterve mõistusega inimene seda sitta tõsiselt ei võta ja ostustab ikka ise ning langetab oma otsuse kaalutletult.
Ma pole aborti teinud, kuid ei näe selles ka surmapattu.
Abordi vastased peaks sisuliselt ka kaitsevahendite vastased olema, sest sama loogika järgi tapetakse ju sündimata lapsi v noh neile ei anta võimalustki..
*peetunud
Nõustun sinu seisukohtadega. 🙂 Ja see abordivastane jutt mis üritab panna inimesi süüdi tundma on minu arvates vastik manipuleerimine. Pluss mulle on kuidagi vastukarva et sealt kumab läbi mingit ette kirjutamist mida naised oma kehaga tegema PEAVAD ja mida nad teha EI TOHI, inimestel võiks ikka olla võimalus valida.
Ja minu arvates abort ei ole häbiasi, rohkem on häbiasi sünnitada 10 last ja siis minna telekasse nutma et näe 7 erineva poldiga lapsed tehtud ja need kõik tõmbasid nahhui ja nüüd lapsed elavad vaesuses ja sitas (panin nüüd üle nats, ma eriti ei kannata neid saateid kus selliseid peresid näidatakse või noh rohkem ma ei saa aru nende inimeste mõtlemisest. Kui laps teha, siis tuleks ka mõelda et ta tuleb üles kasvatada )
Mina olen elanud abordi üle peteinud raseduse tõttu. See oli masendav kogemus:S
Minu arvates pigem tehtagu abort kui sünnitada ilma lapsi kes pole tahetud ja kellele pole pakkuda normaalset elu.
Pole abordi pooldaja aga usun, et enamik selle valinuid ei tee seda kerge südamega. Kuigi jah, leidub ka neid kellele see sama suvaline kui küünte lõikamine ja kasutavad seda rasestumisvastase vahendina.
Olen ise üks neist kes on teinud aborti. Noor, loll, hoolimatu olin. Tänaseni ei kahetse oma otsust. Mind on mõnitatud selle pärast palju, aga ikka ei kahetse ega mõtle, mis oleks old. See oli nii vale aeg kui veel olla võis. Ja mina ei mõista hukka neid kes teevad w on teinud. See pole kellegi asi. Lapsed peaks ikka sündima sinna kuhu nad on oodatud ja soovitud.
100 % nõus 😉
Olen nõus. Mitte kellelgi pole õigust õhutada nii abordi kasuks kui abordi vastu. See on iga naisterahva isiklik otsus ja see pole mitte kellegi teise asi.
Oi, Mallu, sa ju kirjutasid läbivalt valesti. “Päästkem väärtuslike ELUSI!”
ma olen liiga eluside päästmise lainel, kirjaoskus kadunud 🙁
http://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=elu&F=M
Elusid on see sõna siiski. Kui juba tähenärimiseks läks.
elusid* 🙂
Oi minumeelest ei saa sõna “elu” üldse mitmuses kasutada. Lauseehitus oli vale (pigem vist “Päästke laste elu”) . Aga võib-olla ma eksin ja tegelikult pole üldse tähtis. Mõte jääb samaks.