0
Uncategorized

ei saa olla nii, et kõigest on suva?

11. juuli 2014

Ma olen omadega nii hirmus läbi, et ei jõua mitte midagi muud teha, kui siin vaikselt blogisid sirvida. Ei tea miks, aga ühtäkki jäi mulle mulje, et muuga siin vahepeal tegeletud ei olnud, kui arutada selle üle, et kes on hea ema, kes on parem ema ja kes on sitt ema. Kes on naabrist parem, kes halvem. Kes on hea naaber, kes sitt naaber. Kes on tubli koduperenaine ja kes ei ole jne. Ma tahaks küsida, et keda kurat huvitab?

giphy-5770934

Näiteks lugesin, et head emad tänapäeval ei pane last lasteaeda, sest head emad tegelevad lapsega ikka kodus. Naljakas. Mina armastasin lasteaeda ja käisin seal suurima heameelega. Kas te kujutate ette, et minu kasvataja Terje loeb näiteks mu blogi. Seega mina loomulikult panen oma lapse lasteaeda, aga mul on jumala kama, kas teised ka panevad või istuvad oma võsukestega kodus. Minu poolest käigu iga päev oma lastega pargis, söötku parte, kudugu sokki ja kallake oma lapsed selle “üüratu armastusega” üle, mille tõttu ta seal kodus on. Las nad olla siis. Kuidas see minu elu muutma peaks?

Siis sain ma teada, et kujutate pilti, üks tuttav ostis oma pulmakleidi internetist. Inimesed olid suurest shokist ümber kukkumas – õige armastuse korral pead sa ikka paari kuu palga kleidi alla panema! Aga miks see kedagi teist huvitab, kui palju kellegi pulmakleit maksis? Oleks see olnud hästi hinnaline, näiteks mitukümmend tuhat euri, siis oleks kindlasti kaagutatud, et on ikka priiskaja, eksole. Lapsed Aafrikas nälgivad, aga tema kulutab raha kallile kleidile, eksole. On alles südametu siga!

“Palju su kihlasõrmus maksis?” küsiti mult. Milline rumal küsimus. Kas tõesti on kedagi kositud nii, et ulatatakse sõrmus ja sellega koos ka tsekk? Või mees peaks ise uhkelt ütlema sulle sõrmuse hinna? Või peaks naine seda ise küsima, sest on vaja ju sõbrannadele vastata, et palju see sõrmus siis ikkagi maksis? Miks see kedagi huvitab? Selles suhtes, et mina ei huvitu sellest, kui palju mu kihlasõrmus maksis, kuidas see veel siis kedagi kolmandat huvitada võiks?

Sõrmusega meenub mulle veel selline asi, et Facebookis ühes naistekommuunis hakkas pihta selline jutt, et üks grupiliige olevat kuskil müügigrupis müünud oma abielusõrmust, olenemata sellest, et naine oli just abiellunud vms. Ma mõistsin, et maja ees pingil istunud küla klatsimoorid on leidnud endale natukene virtuaalsema koha kus olla, sest loomulikult oli postituses mainitud ka inimese nimi jne. Siis hakkas kanakari kaagutama. “Issand, ehk on Kadri* juba lahutanud?”. “Äkki oli mehega suur riid, siis müüs vihahoos sõrmuse maha?”. “Appi, mina ei müüks IIAL oma sõrmust, sest see on ikka nii püha ja abielu on püha ja MINA mitte kunagi mitte midagi sellist ei teeks”. Kui ma seal postituse all siis mainisid, et miks see on teiste inimeste asi, miks ta oma abielusõrmuse maha müüs. Jumal teab, äkki tal oli sugulane suremas ja ainukene viis raha leida oli maha müüa sõrmus? Ehk avastas ta, et sõrmusel on supervõimed ja muudavad selle omaja õnnetuks? Äkki talle ei meeldinud enam see sõrmus ja ostis uue? Äkki jäi ta mees talle viie teise naisega vahele ja nad läksid lahku? Spekuleerime veel! Äkki juhtus nii, et Kadri ema on metsanõid ja ta kinkis selle oma tütre mehele, nn “heast südamest” aga tegelikult saab ta selle abil olla kursis kõigega, mis nende kodus toimub. Juhuslikult luges Kadri raamatut nõidustest, nägi seal sõrmuse pilti, ei tahtnud, et ta ema vahiks, kuidas nad köögipõrandal amelevad ja müüs sõrmuse ruttu maha.

Ei no jah. Tore. Aga miks inimesi alati arvab, et teisi huvitab, mida nemad teevad? Mind näiteks enamasti absull ei huvita. Näiteks tegi mingi ilublogija(ma eeldan, et on) minuga mingi intervjuu, kus küsis, et millised tänaval nähtud moeapsud on kõige jubedamad vms. Minu vastus oli, et ma ei vahi tõesti teisi inimesi sellise pilguga, et appi, mis tal nüüd seljas või jalas on. Tõsi, teinekord jääb silma mingi kummaline kombinatsioon riietest, aga mis siis? Kui palju teised sellistele asjadele mõtlevad? Ehk on mul ka selle pärast mõnikord nii suva joosta poodi rasvaste juuste, villasokkide ja tenniste ja kummaliste kodupükstega. Et mina EELDAN, et keegi ei vahi ja kritiseeri mind. Aga ju siis olen elanud valedes ja inimesed olid minestuse äärel, et selline jube stiilitajuta prükkar nende poodi tee leidnud on.

Eks võib mind süüdistada selles, et ma ise ka ju teinekord kritiseerin inimesi, kuidas julgen ma küll olla nõnda kahepalgeline. Aga las ma siis olen, mul on sellest suva. Ja ausalt on mul sellest ka suva, kas inimesed võtavad oma tittesid õllesummerile kaasa ja kas nad jäävad ise shvipsi või mitte. Mõnikord ju juhtub nii, et oled jumala adekvaatne, aga äkki oled purjus. Juhtub. Eks ta piinlik ole, aga elad edasi, magad kaineks ja õpid oma veast. Vähe sind huvitaks, kas keegi nägi sind ja blogis sellest suure hurraaga, et vaadake, kui sitad emad, appi, ma olen nii palju parem, sest MINA selliseid asju ei tee!

i-dont-care-gif-1-4695366

Ka ise olen nii teinud, et ütlen, et ma ei tee mingit asja IIAL ja siis järgmine hetk leian ennast situatsioonist, kus ma pean oma sõnu sööma ja neid asju siiski tegema. Ja mida aeg edasi, seda tihemini sellised olukorrad mu teele hüppavad. Sellepärast ma usun, et inimesed võiksid natukene rohkem pohhuistid olla. Selles suhtes, et vähemalt mitte ennast painata teiste inimeste valikute ja soovidega siin elus.

Las nad siis annavad oma beebile telefoni kätte (mul muuseas telefonis kaks äppi, mis täiega rõvedalt pinisevad ja on beebidele mõeldud. olen andnud seda Marile näperdada, kui mul on vaja näiteks paari minutit, et oma tegevus lõpetada). Las nad käivad rõdul suitsul, las nad vinnutavad trepikojas heeringat, nii et kõikide kodud haisevad, las nad käivad akende all koleda lauluhäälega lõõritamas, las nad teibivad tekid oma akende ette ja las inimesed elavad oma elu nii, kuidas nad tahavad. Sest nüüd, kallid sõbrad, avaldan ma teile tõe. Mitte kedagi ei huvita, mida teised tegelikult teevad. Ainult sellisel juhul, kui tahetakse tunda ennast kuidagi paremana, siis tuleb ju leida see “halb” kelle arvelt ennast upidada.

*Ma muidugi päris nime ei mäleta.

Kui palju teid huvitab, mida teised teevad? Kuidas teised lapsi kasvatavad? Kuidas oma külmkappi koristavad? Kui palju veini joovad või mitu korda päevas oma koeraga jalutavad? Milliseid ja kui kalleid riideid kannavad? Kui tihti leiad sa ennast kedagi kritiseerimas, kuigi oled elus täpselt sama asja teinud?

Loe ka neid postitusi!

30 kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Maire 13. juuli 2014 at 15:32

    tegelikult kui aus olla, siis on mõnikord huvitav lugeda, kuidas teised kellegi kolmanda kallal ohivad.
    samas. kui võtta elu sellisena, et MIND EI HUVITA!!! siis tuleks nii mõnegi koha pealt silm kinni pigistada. nt…kui mu naabri pere noorim 3e aastane poiss kõõlub ülakehaga üle lahtise kolmanda korruse akna…kas mind huvitaks või mitte? või kuidas lastekodulapsed elavad? on olukordi, kus peab huvitama, mis toimub. võib öelda, et mind ei koti mis mu laps kannab. peaasi et riided seljas ja soe. kuid nt koolis peaks see lapsevanemat huvitama, kuna on lapsi ja ka nende vanemaid, kes hindavad kõike väljanägemise järgi.
    ja isiklikult võin käsi südamel öelda, et ma kritiseerin pooli inimesi oma ümber, kuidas keegi riides on, kuidas keegi käitub, mida joob, mis on sünnis ja mis mitte. aga ma ei lähe seda talle ütlema.
    tean isegi inimest kes kinkis oma lapsele kasutatud kuid korralikku jalgratta. ja selles pole midagi imelikku. kui tema võimalus ja siiras soov on selline, ning lapsele ka meeldis, siis miks mitte ju.
    sama on ka muude kasutatud asjadega. miks mitte kui mulle see asi meeldib? endale tundub jah kummaline kinkida kasutatud asja, kuid kui teistele tundub see õige siis lasku käia.

    aga see miks keegi ostab pulmakleidi netist, või müüb oma abielusõrmust???….MIKS MITTE?

  • Avatar
    Vasta Vaike 12. juuli 2014 at 11:50

    Sa loed ja kommenteerid teiste blogisid ja väidad, et ei huvita? Huvitab ju 🙂 Ka kumab sellest postitusest enda teistest paremaks pidamine välja, sest nn. mittehuvitumine oleks justkui parem kui huvitumine. Ma ei ütle seda paha pärast, aga kui tõesti ei huvitaks, siis ju ei loeks, saati kommenteeriks. 🙂

  • Avatar
    Vasta L 11. juuli 2014 at 18:03

    Great minds discuss ideas,average minds discuss events;,small minds discuss people.
    – 100% true

  • Avatar
    Vasta katri 11. juuli 2014 at 17:36

    Mind küll huvitab, mis teistel seljas on, päriselt ka. Olen mõnele võõrale inimesele vahest isegi ütelnud, et tal on väga ilus kleit. See selleks, aga ma pean olema huvitatud kas ja kui palju mu alkohoolikust sõbranna joob, sest kui ta peaks veel korra kasvõi klaasikese jooma, lendab ta elu suure kaarega p****e. Ma pean sekkuma kui võõras laps on jäetud hooletusse, sest kui mina seda ei tee, äkki ei tee seda keegi teine. Helistan politseisse kui näen tänavakaklust. Ärme siis ikka nii pohhuistid ka oleme, märkame hädas inimest.
    PS, palju õnne Mallukas kihlumise puhul!

  • Avatar
    Vasta Neiu 11. juuli 2014 at 15:40

    Inimesi ikka huvitab, mida teised teevad. Vastasel juhul blogimaailma ei eksisteerikski;)

  • Avatar
    Vasta carla 11. juuli 2014 at 15:35

    Mulle jäi mulje, et Mallukas ei pööra mitte teemale tähelepanu (a’la müün sõrmust) vaid kommentaatoritele, kellele see korda läheb, et sõrmust üldse müüakse, aga ausalt öeldes elan juba ammu põhimõttel: pole vaja mingi sita pärast muretseda, sest mingi sitt sinu pärast küll ei muretse 😀

  • Avatar
    Vasta Ger 11. juuli 2014 at 15:19

    Üks hea vanasõna inimeste kritiseerimise peale tuli kohe meelde:

    Enda silmas palki ei näe, teise silmas pindu küll.

  • Avatar
    Vasta meow 11. juuli 2014 at 15:08

    Just ükspäev ütlesin sõbrannale, et ohh kuidas tahaks kõiki inimesi mõista. Siis ei oleks ka sefa klatshi, halvustamist ja muud jama. Samas see on ju vahel huvitav ka, onju?

  • Avatar
    Vasta Lola 11. juuli 2014 at 14:57

    Jah, üldiselt olen ma sinuga nõus. See, kust keegi oma pulmakleidi ostab, kas ta oma lapsed lasteaeda paneb, mida keegi mis hinnaga ostab või müüb või millisel naisel kondoom rahakoti vahel on (litsid! litsid kõik!) ei peaks tõepoolest kellegi teise asi olema. Näiteks sain mina hiljuti teada, et olen oma kodukülas tekitanud furoori sellega, et kui jaanipäeval seal käisime, pesi mu elukaaslane ISE oma taldriku ära ja ma veel mainisin, et ta teeb seda regulaarselt. Ilmselt on juba pandud tööle kihlveokontorid, millal ta ometi minusuguse “karvaste jalgadega feministi” (nagu popp öelda on) maha jätab ja “normaalse” naise võtab. No ausalt, isegi väga suure fantaasiaga ma ei tuleks selle peale, et sellisest asjast kellegi teise puhul huvituda.
    Teisalt tundub mulle, et sa oled asjad natuke liiga palju ühte patta pannud, just selles osas, mis Briti blogipostitust puudutab. Inimene on teadupärast karjaloom ja üks karjainstinktidest dikteerib (või vähemalt võiks seda teha), et järeltulijate eest hoolitsemine on mingil määral ühine vastutus. Seega see, kui vanem või mõni muu täiskasvanu lapse elu või tervist ohustab, võiks ja peakski olema teiste asi. See, kui mõlemad vanemad väikelapse kõrval ennast silmini täis joovad, on talle paratamatult ohtlik. See, kui imikule sigaretisuitsu kärusse näkku puhutakse, samuti.
    Suve alguses jälgisime Pärnu turu juures, kuidas üks väikelaps, kes ise ilmselt veel jalul ei püsinudki, enda ees käru lükates ringi ukerdas. Vanemaid ei olnud kusagil näha. Paratamatult jõudis ta ühel hetkel sõiduteeni just tol hetkel, kui auto pöördelt tuli. Ehk osaliselt tänu mu vanaema väga filmilikule karjatusele ja sellele, et nii mõnedki inimesed sinna suunas jooksma hakkasid, sai autojuht veel pidama ja vaid käru sai väikese koksu (laps jooksis pargitud autode vahelt välja). Siis kargas kusagilt välja emme, õllehais üle pea käimas ja röökis, et inimesed ta lapse rahule jätaksid ja “see on tema asi, kuidas ta oma last kasvatab”.
    Eile aga kukkus rannas üks umbes aastane laps kõhuli maha ja kui ta püsti üritas tõusta, pani temaga koos olnud naine (ilmselt ema?) talle jala seljale ja takistas teda. Kui teised talle imelikke pilke saatsid, vastas ta, et lapsed peavadki õppima, et püsti saada on raske, muidu nad jäävadki kukkuma (iseenesest muidugi väga filosoofiline, aga vaevalt see aastase peal toimib).
    Loomulikult on igaühe enda asi, kuidas ta oma lapsi kasvatab, aga kas me peaksime sellistes olukordades sekkumata jätma? Kas antud näidete puhul on tegu halbade emadega? Minul pole seda muidugi õigus öelda, sest ma pole ise ema ja ma ei tea, kui raske võib olla lapsega koos olles end turuväravas MITTE silmini täis kaanida või mitte oma lapsele eluõppetunni andmiseks peale astuda, aga ma arvan siiski, et antud olukordades oli tegu halbade emadega. Võib-olla kappavad nad muul ajal oma lastega ükssarvede seljas pilvi mööda ringi, ei tea muidugi.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 11. juuli 2014 at 15:11

      Ei no seda muidugi, et kui kedagi kahjustatakse või kellelegi haiget tehakse otseselt, siis peab sekkuma. 100%. Aga mina rääkisin nendest mõttetustest, nagu asjade hind ja välimus. Ühtlasi ka see, et kes ikka PAREM on 😀

  • Avatar
    Vasta Mari 11. juuli 2014 at 14:37

    Ükskord, kui lõputööde tegemine oli, uuris kursaõde mult, et kas ma tean palju teistel juba valmis on. Vastasin naeruga, et ei tea jae i huvita üldse, peaasi, et omadega valmis jõuan. Sain vastuseks suuuuured silmad ja imestuse, et kuidas ma nii olla saan 😀

  • Avatar
    Vasta M. 11. juuli 2014 at 14:20

    Mina olen juba ammu üritanud ajada väga kindlat poliitikat-hoia oma nina teiste asjadest eemale. Eriti, mis puudutab armuasju, seal poleks nagu enam kaks inimest, vaid kogukond kaasatud. Kõigil on mingi arvamus(tutvusringkonnas kuidagi sattunud just viimasel ajal). Milleks? Eks ole minulgi klatšisoon mingil määral olemas, aga no kurat. Ma olen elus isegi teinud küsitavaid valikuid nii suhetes kui üldse ja ei tunne, et oleks õigus hakata kedagi nende valikute pärast hindama. Sama põhimõte pulmade, tähtpäevade jms. Väga kurvaks teeb, kuidas inimesed võivad õelad olla. Ma ei suuda uskuda, et kedagi isiklikult puudutaks, mida tema tuttava tuttav pulmas kandis või pakkus või pakkumata jättis ja sellest siis tunde rääkida…

    Samas ma ütleks, et ma tunnen, et minu asi näiteks on hinnata läbustavaid inimesi kui nad liiguvad autode poole. Vot siis vaatangi kullipilguga, kes täpselt autosse istub, sest kui on üks asi, mida ei tohiks tolereerida ning mis võiks olla kõigi, k.a ühiskonna asi, on vaadata, et inimesed ei istuks purjus peaga rooli. Sest see pole enam isiklik valikute küsimus. Selline valik võib mõjutada mitmeid teisi inimesi. Sarnaseid situatsioone on veel.

  • Avatar
    Vasta tafkav 11. juuli 2014 at 14:19

    Ära hammusta kätt, mis Sind toidab. 😀 Kui kedagi ei huvitaks, mida teised teevad, siis keegi ei loeks ju Su blogist (mis Sulle ka sissetulekut või nänni toob), mida Sina teed ja asjadest arvad. Sest ei huvitaks. 😀

    • Avatar
      Vasta Ekukas 11. juuli 2014 at 15:03

      Täpselt minu point. Tänu neile inimestele, keda huvitab, kuidas teised oma elu elavad, toimib ka sinu blogi. Ja no kuna sina ise alustasid postitust lausega, et loed järjest blogisid, siis mis sa neist muidu ikka loed. Ju huvitab, mis teised inimesed mõtlevad, kuidas käituvad, kuidas oma elu elavad. Maailmas on miljoneid inimesi, keda huvitab, mis teised inimesed teevad. Ja usu mind, sina (ja mina ka) oled täpselt samasugune, sest muidu sa neid blogisid ju ei loeks 😉

      • Mallukas
        Vasta Mallukas 11. juuli 2014 at 15:09

        Jah, ma ikka loen. Aga nagu ma 76 korda mainisin, siis mu postituse point ei olnud just neid blogisid “keelata” vms. Lihtsalt sealt mul see mõttelõng hakkas 😀

      • Avatar
        Vasta Ekukas 11. juuli 2014 at 15:09

        Pealegi kirjutasid sa terve postituse just sellest, kuidas sind häirib, mida teised inimesed teevad. 😀
        Ma ei kritiseeriks tühja, tegelikult ei tahagi kritiseerida, vaid lihtsalt vaata asja teisest küljest. Vaata, kas sa ise äkki samamoodi ei käitu. Mina arvasin ka kunagi, et mind üldse ei huvita, mis minust arvatakse. Aga tegelikult ju huvitab. Muidu ma ei paneks ühtegi pilti kunagi endast üles (ikka, et teised näeks, kui ilus tark ja osav ma olen), ei teeks ühtegi tsekinni (teised peavad ju teadma, kui äge elu mul on) jne. Kogu Facebook on ju sellele üles ehitatud, et inimesi huvitab. 🙂

        • Avatar
          Vasta Kris 11. juuli 2014 at 15:27

          Tõesti, kas sul suva ei ole mida teised oma blogides kirjutavad? Igaühe oma asi, kirjutagu mis tahavad. Mul jumala suva mida teiste blogides kommenteeritakse. Ma küll ei viitsiks sellest mingit ooperit oma blogisse kokku keerata. Ja üldse mul on tegelt kõigest nii suva, et ma ei viitsi blogidagi.

  • Avatar
    Vasta Liis 11. juuli 2014 at 14:12

    Mul on teistest ja nende arvamusest sügavalt po**** 🙂

  • Avatar
    Vasta Karin 11. juuli 2014 at 14:01

    Elu on liiga lühike, et lasta end pidevalt millestki häirida.

    Loomulikult ei pigista ma “enda jaoks oluliste asjade” ees silmi kinni. A’la kuuldes, kuidas naaberkorteris ema oma last peksis kutsusin talle loomulikult südamerahus lastekaitse mitte ei pannud telekat valjemaks.

    Loomulikult ei ole ilus vaadata “musterperekonda” ema ja isa, kes silmini täis on ja oma last vankris kärutavad. AGA, nagu Sa Mallu ütled, kõigil juhtub. Olen ise kasvanud alkohoolikust pereliikmena ja minu nähes on joodud ja laaberdatud (kaunid mälestused i know) aga see ei ole mind kuidagimoodi õnnetumaks inimeseks teinud.

    Imestan alati neid, keda huvitab mis firma püksid või kell Sul on. Ffffff! Kui näeb hea välja ei ole vapsee vahet kas Prismast või Stockmanist!

    Eniveis, ma oma jutuga nüüd kuskile ei otseselt ei jõudnud, peale selle, et tsill the fuck down ja elage nii, et endal süda rahul oleks!

  • Avatar
    Vasta Anette 11. juuli 2014 at 13:57

    Ma olen oma sõnu söönud küll aga ma ei näe selles midagi halba. Peabki sööma. Tihtipeale valmistun ma seisukohta võttes selleks, et mingi hetk ma ilmselt söön oma sõnu. Ma ei salli inimesi, kes ajavad oma joru, isegi kui saavad aru, et tegelikult nad on eksinud aga keelduvad seda tunnistamast, sest äkki nad jätavad rumala mulje. Mida nad nagunii juba teinud on.
    Aga teiste inimeste elud mind ikka mingil määral huvitavad. Eriti nüüd, kui tutvusringkonnas on abiellujaid, rasedaid, värskeid vanemaid. Vahel põen natuke selle pärast, kuidas teised mind näevad aga sellest ma olen välja kasvamas. Internetis leidub hästi kummalisi kujusid ja siis ma imestan, et kuidas nad sellised on aga ma suhtun neisse rohkem analüüsiva vaatlejana, kui et “ma olen parem” vms. Kuigi ka selliseid asju tuleb ette aga ma ei pane endale seda pahaks. Ega teistele.

  • Avatar
    Vasta Pisi 11. juuli 2014 at 13:52

    Mina ei saa aru inimestest kes elavad oma elu teiste järgi. Miks ei elata nii nagu ise tahad? Milleks raisata oma elu selle peale, et teistele meelepärane olla? Elu selleks liiga lühike. Mina nt annan ainult nõu, kui keegi midagi uurib. Milleks hukka mõista teisi? Mis see mulle annab, kui ma hakkana ta kallal kaagutama nagu kanakari teeb? Mitte midagi ei anna. Inimesed võiksid rohkem oma elu elada.
    No ja sinu kihlumise kommentaarid. AE kihlus ja kohe kihlusid sina ka. Tegid teda järgi. Et siis kõik, kes nüüd kihluvad kavõi 10 a pärast, siis nad ka teinud seda AE järgi? Mulle üks naine rääkis, et naised on kõik sellised, kes otsivad endale rikast meest. Nad ei vaata välimust ja armastus neid ei huvita. Raha peab olema, et ise siis kodukana olla ja lapsi teha. Minu arust laste kasvatamine on kohati raskemgi, kui tööl käimine. Aga kuna see naine ise vaatab ainult rahakotti, siis arvab, et kõik teised teevad ka seda. Kui mees enam rikas ei ole, siis otsib uue mehe.
    Kõik inimesed ei ela nii nagu teised tahavad või teised. Osad inimesed ikka eelistavad elada sellist elu, nagu nende hing ihkab. Kaasaarvatud mina. Leidsin mehe, keda armastan ja ei suple me rahas. Aga me oleme õnnelikud. Tegime pulmad ainult 5 kesi. Aga me oleme õnnelikud. Õnne ei too suur pulmapidu, kus kõik täis joota. Milleks teha mingit pulmapidu, kui ise tahad tegelikult ilma peota pulmi? Teiste ees kekutamiseks? Mina pean olema parem, kui Sina? Milleks üksteist üle trumbata? Milleks ei võiks lihtsalt elu nautida?

  • Avatar
    Vasta L. 11. juuli 2014 at 13:51

    Vahest paneb mõne inimese tegevus ahhetama ja ohhetama küll. Noh, kui ikka purupurjus lapsevanemad laamendavad 2-aastase lapsega mööda tänavat näiteks. Võin käsi südamel öelda, et sellist asja pole kunagi teinud 😀 Eks see kõik olene siiski valikutest ja inimestest endist. Minu abielusõrmus on näiteks internetist tellitud ning ikka väga odavalt saadud. Kvaliteet on sealjuures aga suurepärane ning värv ja disain on meile kaasaga meeldivad. Siinkohal ma tõesti ei arva, et kellegi teise asi kritiseerida. Samas aga kui keegi, kes vaevu saab oma lapsed toidetud ja maksud makstud ning elavad peaaegu nagu asotsiaalid, kuid võtavad sms-laenu selleks, et omale 1000-eurone pulmakleit osta, siis tekib küll mõte, et mis kuradi ema see on selline, kes võtab oma võlgadele juurde veel ühenii rumala võla, kuigi lapsed istuvad põhimõtteliselt näljas. Kuigi noh.. ega see ju tegelt minu asi pole, eks? Seega jah, eks ikka juhtub olema, et kellegi lauslolluse peale pööritan silmi või klatsin lähima sõbrannaga, kuid üldjuhul pisiasjad mind ei huvita. Minupärast kandku keegi tänaval sokkesandaalide ja õhtukleidiga, minul küll savi :D.

  • Avatar
    Vasta Britt 11. juuli 2014 at 13:49

    “Sest nüüd, kallid sõbrad, avaldan ma teile tõe. Mitte kedagi ei huvita, mida teised tegelikult teevad.”

    Kuule, Mariann, su enda blogi põhinebki ju peamiselt sellel mida keegi teine valesti või halvasti tegi 😀

    Ja mina ei pea küll enda hästi tundmiseks end kellegi arvelt upitama. Ma tunnen end niisamagi väga hästi, samuti oma valikutega erinevate asjade osas. Ja kindlasti tunnevad end hästi ka need, kelle valikuid mina isiklikult heaks ei kiida. Ning jah, neid ilmselt ei huvita karvavõrdki see mida mina neist arvan, aga see ei tähenda, et ma ei võiks oma arvamust oma blogis avaldada.

    Ja noh, mina üldiselt oma sõnu ei söö ( mis tähendab, et suurem osa ajast ma ka valin oma sõnu hoolikalt). Ehk siis ma sügavalt kahtlen, et näiteks järgmisel suvel võiks mind näha õllesummeril titevankrit lükkamas, nii et koni näpuvahel ja samm tuigerdab.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 11. juuli 2014 at 13:51

      Miks sa nii puudutatuna ennast tunned? 🙂

      • Avatar
        Vasta Lii 11. juuli 2014 at 14:14

        Miks tunneb puudutatuna? Vastan: See koer, keda visatud kivi tabas, niuksatab või ulub. Lihtne! Ausalt on see tõesti nii kaua ükskõik, kui ei tule minu leivakapist leiba sööma ja mind nälga jätma…. Nii olen vastanud ka küsijaile: Kuidas sind ei huvita? No miks peaks, mul omal nii palju tegemist, ei jaksa muude elu elada. Ja ausalt on ka lihtsam ja rõõmsam.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 11. juuli 2014 at 13:52

      Ma ei ole ju öelnudki, et sina konkreetselt ei tohiks enam blogida vms. Ma lihtsalt ütlen, et suure tõenäosusega no one cares.

      • Avatar
        Vasta Britt 11. juuli 2014 at 13:54

        Ma ei tunne end mitte puudutatuna, vaid mitu näidet oligi ju konkreetselt mu postitusest võetud 😀
        Mis puutub enda hästi tundmisesse, siis seda osa ma lihtsalt kommenteerisin, mitte ei võtnud sellena nagu see just minu kohta käima peaks.

      • Avatar
        Vasta Liis 11. juuli 2014 at 13:57

        Ma eeldan, et ta tunneb end puudutatuna, kuna sa konkreetselt tõid näitena välja tema blogipostituse teema 🙂

        aga natuke naljakas postitus Su poolt tõesti… ise kommenteerid-avaldad arvamust teiste käitumise kohta küll…miks siis seda teed, kui kedagi, ka Sind, ei koti? 😀

        Ja tõepoolest, kui “kedagi ei huvita”-arvamuspostitused ära jääks, siis ma ei tea, ei olekski midagi kirjutada, sest suur osa blogimisest koosnebki ju igasugustest kogemustest (teistega), arvamusavaldusest jne.

        • Mallukas
          Vasta Mallukas 11. juuli 2014 at 14:02

          Ei ma ei arva, et need peaksid ära jääma, või et inimesed kirjutada ei tohi. See blogiosa on ju ainult jupikene mu sissekandest ja päris kindlasti ei saa ma ju kedagi keelata millestki kirjutamast. Kindlasti näen ma ise ka lähiajal midagi ehk “kirjutamisväärset” ja kirjutan ka. Aga sellegipoolest on mu point see, et kui ma oleksin kellegi teise standarite järgi halb riietuja, halb ema, stiilitu vms, on mul sellest pohhui. Sest minu standardid on järelikult erinevad. Aga arvamust võib ja peab loomulikult avaldama 🙂

          • Avatar
            Kätlin 11. juuli 2014 at 14:31

            Imelik on see, et kui blogija miskit postitab, siis eeldatakse kohe, et loo autor tahab, et kogu maailm samamoodi arvaks/käituks. Kui mina millestki kirjutan, siis ikka sellest kuidas mina asja näen ja sellest kui keegi samamoodi näeb siis on ju tore, ei näe- mis ma ikka teha saan, maailm seisma ei jää. 😛