MARI JOHANNA

üheksa kuud armastust

11. juuli 2014

Kuna eile oli tegemisi nii palju, siis ei jõudnudki ma Marikesele ta tavapärast “sünnipäevakirja” kirjutada. Aga siit see nüüd tuleb:

Kallis Mari Johanna Treimann

Eile nägin ma sind üle nelja päeva ja mulle tundus võimatuna, et üks inimene teist nii kohutavalt igatseda ja armastada saab. Ma krabasin su sülle ja musitasin sind, sina olid sealjuures muidugi oma tavapärase õnneliku oleku juures ja puudutasid õrnalt mu nägu. Oh, kuidas ma sind igatsenud olin!

Sa olid kuidagi teise näoga. Suurem? Päevitunum? Teiste riietega? Ma ei tea. Sa tundusid igatahes natuke teistsugune ja ma tundsin hetkeks süüd, et ma olin sind esimest korda nii kauaks ajaks “üksinda” jätnud. Siis rääkis vanaema aga, et käisite koos rannas (sinu esimene kord), laulupeol (sinu esimene kord) ja rännanud muudkui ringi ja sa olevat kõikidega mänginud ja olnud “väga hea laps”.

Heh. Sa oled ju alati “hea laps”. Üheksa kuud oled sa olnud imeline, nagu ma ikka iga kuu rõhuda armastan. Mõnikord ma vaatan tänaval lapsi, kes hakkavad suvaliselt nutma ja jonnima. Ma ei saa aru, miks nad seda teevad, sest sina ei tee ju nii kunagi. Sa nutad, kui sa kukud ja haiget saad. Või kui sul juba uni on ja piim piisavalt kiiresti valmis ei saa. Aga muidu sa naeratad ja patsutad kõiki ja siblid omaette. Minu jaoks on see tavaline, teiste meelest vist kuidagi ebatavaline, sest nagu öeldud, kuulen ma tihti sõnu: “Appi, sul on nii hea laps!”. Siis ma tunnen uhkust küll – nagu mina oleks nii-ii-ii hea ema, et sa sellepärast nii “heaks” muutusid. Aga tegelikult ma ju tean, et sa lihtsalt oledki selline. Leplik, lõbus ja rõõmsameelne. Umbes nagu su isa. Mina olen veidi vähem leplik, aga ma ei teagi, milline ma lapsena olin. Ka vist üsna “lihtne kasvatada”.

Ma armastan sind. No ikka täiega!

Teised ka. Sest sa oled ju meil nii hea laps.

Lõpetuseks selfi rokakollist ja issist.

DSC_0636

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

0 Kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist