KARDO SUHETEST

“Mallu, kihlume!”

12. juuli 2014

Nüüd vist on aeg ausalt ära rääkida meie kihlumislugu, sest nagu inimesed mulle rääkinud on, ei usu anonüümsed allikad, et me ikka “päriselt” kihlusime, vaid tegelikult ostsin ma endale suvalise sõrmuse ja käin Kardo teadmata kuulutamas meie kihlust.

Tegelikult oli asi nii, et seda, et me kihlume, teadsin ma juba ammu. Eks ikka selle pärast, et me oleme ju rääkinud abielust ja samadest perekonnanimedest jne. Aga et abielluda, tuleb kihluda. Ja kuna jutt oli, et abiellume, siis loogiliselt teadsin ma ka oodata, et mingi hetk saan ka mina sõrmuse sõrme.

Kuna meil oli Amsterdami reis plaanis, siis ei saa salata, et eeldasin seal sõrmuse saada. Ja noh, sain ka, aga ikka veidi teisiti, kui ma arvanud olin. Nimelt oli teine päev meie reisist ainuke ilus päev (ilma suhtes). Käisime jalutamas, piknikul, söömas – terve päev oli megaromantiline ja mina muudkui mõtlesin, et küllap me nüüd KOHE romantiliselt kihlume.

Huiatki.

Järgmine päev oli ilm kehv, seega seiklesime niisama linna peal ringi ja õhtul tegime lahkete öömajapakkujatega õhtusöögi ja jõime veini. Taaskord läksin ma magama ilma kihlasõrmuseta ja mõtlesin, et ju siis ei olnud ikka Kardo plaan Amsterdamis kihluda.

Viimasel päeval oli vaene Kardo ärevil. Ta mõistis, et oli maha maganud kõik romantilised hetked ja kuna ta aega tagasi keerata ei saanud, oli ta üsna pinges, sest TEGELIKULT ta tahtis selle asjaga ikka Amsterdamis ühele poole saada.

Nõnda sõitsime me rongiga Amsterdami lennujaama, et tagasi koju sõita, kui Kardo äkki rongis mind krabama kukkus ja ütles: “Mallu, kihlume!” ja andis mulle sõrmuse. “No muidugi kihlume,” ütlesin mina ja kihistasin pihku.

Nüüd me olemegi kihlatud ja umbes järgmine aasta saab minu nimeks Mariann Treimann. Mis siis, et see kõlab veits nagu humpty dumpty, või kes iganes see vend on, olen mina üsna rahul selle asjade kulgemisega.

Sõrmusest ma pilti näitasin, aga näitan veel. Väga armas sinine kivike on sees. (Natuke pidime laskma sõrmust väiksemaks ka teha, sest Kardo ostis selle oma väikse sõrme järgi, mis mulle poolteist numbrit suur oli :D).

sõrmus.jpgKes siin lugejatest veel kihlunud on, võivad mulle oma kihlusloo ka kirja panna. Loeks huviga :)

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

55 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply lollakad 16. september 2014 at 13:27

    Te olete ikka nii imelikud. Pole ka ime, et see kihlumine ikka nii sitt oli. Karta on et Kardo oli kogu aja pilves, kui te Amsterdamis olite. Pilt selgeks sai, siis jõudis kohale.

    • Reply Mallukas 16. september 2014 at 13:34

      :D

  • Reply Maire 14. juuli 2014 at 06:34

    Meie ei kihlunudki. Kui nüüd aus olla siis meie kokkusaamise ja sellele järgnev lugu on kiire…ja omamoodi. Kuu peale esimest kokku saamist jain rasedaks. Nagu asjade paikaloksumise tahtel ostis mees korteri ja kolisime kokku. U nii et tuli kohale ja viime nüüd asjad uide koju. 9 kuu pärast oli laps sündinud. Sama aasta jõuludel läksime mehe kodulinna ta vanematele külla. Sõitsime siis mööda linna, näitas vaatamisväärsusi ja mis talle meeldis ja kus käis. Üks hetk sõitis perekonnaseisuameti juurest vaikselt mööda, nõksas peaga maja poole ja ütles:”no kas lähme ka? ” … “no kui tahad…” ühmasin vastuseks. Kiire pööre ja olimegi parklas. Sees mõtlesime kuupäevagi välja. Ja nii siis juhtuski et 1,5a peale esimest kohtumist oli meil vaikne registreerimine. Oma vanemad, minu vanavanemad, väike klaasitõstmine vanaema juures. Minu sõrmuse ostis vanaema, mehe sõrmus tuli ta onu käest. Vanal veneajal olla see õnn olnud kui saad korralikust kullast sõrmuse. Nii oli ta selle omale ostnud kuid vaja ei läinudki. Kui ära andis olid sildidki küljes veel. Nii me nüüd siis oleme…7a saab koos oldud, 5a ja tiba peale abielus. Mingit olulist töötlust mehele vaja polnud. Ta teadis et mulle meeldiks abielus olla. Ja kuna ta tuleb traditsioonilisest suguvõsast siis oli see tema jaoks loomulik. Kõik tundus esimesest hetkest õige ja on siiamaani. Oleme kokku 3 last saanud, noorim aasta ja tiba peale. Oleme igast jamast läbi käinud.

    • Reply Maire 14. juuli 2014 at 06:42

      Unustasin lisada et meie jaoks ei olnud suur pulmapidu ja lookas laud oluline. Milleks kutsuda kokku mitmeid inimesi kellega pool ajast ei suhtlegi? Ainult olulisimad ja lähedasemad.
      Ja kihlumine? See on ka asi millest osa ajast ma aru ei saa. U et sõrmus sõrmes, millalgi abiellume kuid saab seda ju alati edasi lükata. Aga mõnele on see oluline. Annab ehk mingi kindlustunde edasise osas…samas….lõplikku kindlustunnet ei anna miski….ükski paber ega sõrmus ei kinnita seda et asi pikki aastaid toimib…see miski peab ka olema mis koos hoiab….

      • Reply Mallukas 14. juuli 2014 at 08:01

        Mulle lihtsalt meeldis see mõte sõrmusest, polnudki ühtegi :(

        • Reply Maire 14. juuli 2014 at 09:50

          kuna mul ei ole kihlasõrmust kunagi olnud, siis ei kujuta ettegi mis tunne on kui too ka sõrmes oleks. kuid kuna abielu on tänapäeval muutumas selliseks, mida paljud enam ei soovigi, siis omal on uhke tunne küll, et abielus. saab ringi käia sõrmus sõrmes säramas :)
          kusjuures ma olen oma tuttavatest üks väheseid kes on abielus. paljudel on küll lapsed, elavad koos jms, kuid abielluda ei soovita. või kui soovitakse, siis jääb asi tihtipeale selle taha, et 1 tahab suurt pidu ja teine ei taha, või siis oodatakse “paremaid aegu”, sest ega abielluda väikeselt ei saa juu…

          • Maire 14. juuli 2014 at 10:21

            ja tegelikult on see “tunne” ka…teistmoodi kuidagi kui enne abielu. seda ei oskagi kirjeldada :) selline superhea.
            Ja nii saab öelda, et kaasa on MINU!. Meil on nimed ja pulma kuupäev sõrmuse sisse greveeritud. Temal siis minu nimega ja minul tema nimega. ja saab öelda, et MINU!… nimi peal ju :D

          • meow 14. juuli 2014 at 14:41

            meh, kõigil abielusõrmustel on nimi ja kuupäev sees.

          • Maire 14. juuli 2014 at 20:53

            meow, ma usun et kõigil nüüd küll 100% ei ole. Kõik ei soovigi seda. Nt mul ühel õel ei ole, ämmal-äial ei ole. Lihtsad klassikalised abielusõrmused ja kõik.

  • Reply Revenga 13. juuli 2014 at 20:53

    Ei kihlunudki, oleme vist liiga praktilised selleks :D Ühel hetkel otsustasime, et oleks aeg pärast mitmeaastast kooselamist end üheks õigeks pereks teha. Läksime ja abiellusime. Eelarvest olid kõige kallimad sõrmused, aga nendegagi juhtusime sooduskampaania ajal poodi ja saime kogu kauba pealt ca 100 eurot alla. Mees kunagi rääkis, et võiks kihluda, mina aga pidasin seda veidraks plaaniks. Sõrmuseid ma kanda ei armasta (mis siis, et sõrmused mulle meeldivad ja neid mul terve ehtekarbitäis varutud on :D), seega arvasin, et niikuinii unustan selle öökapi peale. Pealegi tundus see mõttetu väljaminek olevat – selle asemel võiks ju kodu või auto heaks midagi ära teha?

    Seega – igaühe jaoks on kuskil keegi hea ning selle heaga ongi mõnus otsustada, mis lahendus mõlemale sobib. Muidugi ei ole kooselus alati kõik paari vahel 50:50 jagatud, aga selleks ongi kompromissid ja kokkulepped.

  • Reply Aaloe Vera 13. juuli 2014 at 20:06

    Väga armas sõrmus! Stiililt meenutab ühte minu kauaaegset lemmik-kuldsõrmust, kandsin seda pikki aastaid (jah, olen nii vana :)
    Mina kihlusin Prantsusmaal, 12 aastat tagasi. Ei mingit sõrmust, mees spontaanselt laskus põlvele ja küsis. Kõige romantilisem hetk minu elus ;) Siiamaani oleme koos, kolm lastki koos saadud, tulest veest läbi käidud.

    Palju õnne, ja tarkust hea suhte hoidmisel!

  • Reply Kätu 13. juuli 2014 at 18:15

    Palju õnne!
    Meie kihlusime 10.01.12 Filipiinidel. Oleme koos elanud 11a ning meil on 2 last ja mina olen ka alati abielluda tahtnud, mees vaid arvab et tühipaljas paber :) Seega ei lootnud midagi kui reisile läksime. Ükspäev rannal lebades leidsin veest pudeli, kus oli paber sees nagu “message in the bottle” ja olin nii õhinal, et keegi on visanud pudelikirja ning mina olen see, kes selle leidis :) Sel ajal kui mina pusisin pudelikorgiga , oli mees otsinud sõrmuse välja ning minu ette põlvitanu. Pudelis oli kirjas :”Kallis K….Soovin veeta ülejäänud elu sinuga, palun tule mulle naiseks” Loomulikult olin ma üllatusest sõnatu , aga mu mees ( kihlatu:)) pärast ütles, et olin lausa “kisanud” jaaah :D Ise üldse ei mäleta, jusiis olin nii üllatunud ning õhinal.
    Plaan abielluda on dets.2014 ning mitte Eestis ja vaid meie kaks ! Jah, isegi lapsed jätame koju, vot sellised rongavanemad oleme :D

  • Reply mai 13. juuli 2014 at 07:38

    Palju õnne!
    Mulle meeldis see “vaese Kardo” olukorra kirjeldus. Olen mõelnud, et meestele on ikka pandud suur kohutstus selle kosimise kombega. Nad on niigi häbelikumad tunnete väljendamise suhtes ja siis peavad veel sellise kombetalituse läbi tegema :D

    Mind paluti naiseks öösel voodis, ei näinud mehe silmigi hästi :D Vat see on alles häbelikkus.

  • Reply Mari-Liis 13. juuli 2014 at 06:28

    Meie kihlusime 21.12.2012. Toimus see nii, et läksime mehega autoga sõitma. Jõudsime kohale maja juurde, kus ta varem elas ning kus me esimest korda ka kohtusime. Maja taga on kiik ning plats kus vanasti käisime grillimas ja niisama aega veetmas. Natuke jalutasime seal ning siis ta küsiski mind endale ja pani mulle sõrmuse sõrme :P. Ühele põlvele ta ei laskunud, kuna lund oli lihtsalt nii palju ja mäletan, et ilm oli ka väga külm. Aga sellegi poolest oli minu jaoks kõik väga romantiline, just koha tõttu. Ja muideks, alles hiljem märkasin, et ta oli ilusa kuupäeva valinud.
    Aga teile, Mariann ja Kardo, soovin ilusat kihlumisaega ja veel ilusamaid abieluaastaid :)

  • Reply K 12. juuli 2014 at 20:59

    Tundub natuke naljakas, et laps on, kodu on, tahaks abielluda ka, aga ei saa, sest enne tuleb kihluda? Minu arust kaob just kihlumise võlu ära, kui see on selline, et ma juba teadsin oodata, sest mehele on peale surutud see, et enne abielluda ei saa, kui pole kihlunud ja sõrmust sõrmes. Mida see kihlasõrmus muudab? Ahjaa, täpselt mitte midagi. Jääb mulje, et see nagu mingi kohtuslik moeasi. Kui kaks inimest soovivad abielluda, siis nad abielluvadki. Mitte naine ei suru peale, et kamoon mees, ostas sõrmus, kosi ära, siis räägime kõikidele et oleme kihlatud ja alles siis saame hakata pulmi planeerima. Hoopis teine asi on see, kui mees ilma igasuguse eeltöötlemiseta ise teeb ettepaneku. Siis on asjal teine maik ja ilu.
    Olen ise abielus ja ootasin ka varem mingit kihlasõrmust ja ettepanekut ja eks rääkisin minagi oma mehele sellest omajagu. Mingit kosimist ega midagi ei tulnud ja nüüd lugedes seda postitust, kus kõik oli ette teada, siis olen õnnelik, et mu mees seda “unistust” ei täitnud. Lugedes neid jutte, siis saan tagantjärgi aru, kui jabur see kihlumine on, eriti kui see veel etteaimatav on. Otsustasime spontaanselt abielluda, valisime kuupäeva ja hakkasime pihta ettevalmistustega. Abielusõrmus sai valitud silmapaistev ning imetlen seda pidevalt. Selline pikaajaline kihlumine, mis kestab aastaid ja kus abieluni ei jõutagi, on veider. Eriti kui seda põhjendatakse rahapuudusega. Abiellumine, kui seda tahetakse armastusest ja et olla seaduslik abikaasa, ei nõua põhjatut rahakotti. Uhke ja suur pidu ei taga veel abieluõnne, eriti kui abiellutaksegi vaid pulmapeo eesmärgil. Kui abielu on püham, kui pulmapidu, oleksid ju inimesed abielus, mitte ei tutvustaks endid kui kihlatuid (aga unustatakse mainida, et juba viimased 6 aastat kihlatud).

    • Reply Pisi 13. juuli 2014 at 08:01

      Mul ka ei ole kihlasõrmust. Aga kiviga sõrmusttahan küll kingiks :) meil oli nii, et peale teise lapse sündi mina rääkisin mehele, et võiks ikka abielluda ka ja siis mees rääkis aga rahast ja siis vaibus see. Üks päev võttis mees selle teema ûkes, et meil juba kaks last ja võiks ikka abielluda. Imelik on öelda, et me oleme elukaaslased, 7a juba koos olnud ja kaks last ja ikka elukaaslased. Ja siis ma vastasin, et aga mis me ootame, làhme teeme kohe ära. Siis mees hakkas mõtlema ja ütles, et ma tahan nii kallist kihlasõrmust, et hetkel ei ole selle jaoks raha. Ma siis vastasin kohe,,et mis ajast mina olen kalleid asju tahtnud? Mulle ei ole vaja midagi sellist, et oleksin teistest uhkem. Mul on armastavat meest vaja. Ja siis hakkasimegi planeerima. Plaanitud oli siis alguses väike pidu, kuna mees tahtis peoga. Ja see siis 7 kuud hiljem. Löpuks aga kui mees nägi summat 3000€, siis leppisime kokku, et tühistame kõik ja ei raiska teiste söötmisele ja jootmisele sellist summat. Otsustasime hoopis, et teeme sûgisel, millest siis 11 kuud hiljem peale otsust abielluda ja ainult meie ja kaks last. Otsus tehtud ja otsisime sõrmused, mis ei ole nö klassikalised vaid soliidse mustriga. Kokku läks siis meil sõrmused, kleit, fotograaf, riigilõiv, dokumentide vahetus, meik ja soeng mulle, lastele riided ja jalatsid ja restoranis söömine 1000€. Ja ausalt öeldes paremat pulma ei oleks osanud tahtagi. Alustasime hommikut ja siis oli ilus päikesepaisteline ilm. Sõites teise linna sattusime paduvihma tõttu ummikusse. Sai siis otsitud ruttu meie registreerija telefoninumber, et me istume ummikus ja kas on võimalik oodata. Jäime oma pulma 15 min hiljaks :) aga peale registreerimist tibutas ja piltide tegemise ajaks tuli pàike välja. Kuigi oli külm tuul, siis meil oli soe ja nalja palju :) pärast pildistamist làksime restorani, kus siis meil oli laud kinni pandud. Peale praadi söömist tuli teenindaja meie poole ja saime nende kulul kingituseks magustoiduks pannkoogid maasikamoosiga :) väga meeldiv teenindaja oli. Ja koju sõites oli jälle paduvihm. Aga vihm pidavat tooma õnne :)
      Aga mul siis mees tegi nö ette paneku autoroolis, kui autoga koju sõitsime.

    • Reply Anu 13. juuli 2014 at 12:25

      Minumeelest on just selline arvamus imelik. Me ei tutvusta ennast küll kui kihlatuid, ikka elukaaslastena. See, et me oleme kihlatud, on meie enda jaoks oluline asi, mitte teiste jaoks. Ja see kaua me kihlatud oleme olnud, on küll absoluutselt ebaoluline. Muuseas, meie kihlumisest said sugulased alles mõni aasta tagasi teada. Kuna me teadsime algusest peale, et pulma me niipea ei tee, siis ei hakanudki ka kihlusest kellelegi rääkima. See oli ikkagi meie omavaheline imeline asi :)
      Meie jaoks ei ole abielu ilmselt nii big deal kui mõne teise jaoks. Meie armastus on ka praegu väga suur ja oleme olenemata kolme väikelapsega päevast päeva mässamisest ikka väga lähedaseks suutnud jääda. Samas ma näen kõrvalt inimesi, kes on abielus (ka enne lapsi) ja ei ole nad sugugi nii õnnelikud..
      Igatahes ma leian, et igal inimesel on ju siiski omad unistused ja soovid selle päevaga seoses. Jah, me oleks võinud ammu juba registreerimas ära käia, saaksime ühist nime kanda ja koos tuludeklaratsiooni teha(:D!), aga meie unistused ja soovid on teised. Ma ei leia, et ma oleks pidanud tegema väikse registreerimise pool aastat pärast kihlumist. Selle koha peal jooksiski mul nüüd juhe kokku. Meil oli väike laps, ei olnud piisavalt raha – panime paika plaani, et pulma teeme siis, kui saamegi teha just täpselt sellist pidu(ei pea silmas 100 külalisega hiigelsuurt pulma) nagu me mõlemad unistanud oleme. Miks me peaksime lihtsalt registreerima, kui see ei ole see mida me tahame???? Mida see registreerimine siis annab? Et saame kõigile kekata, et ooooo me oleme abielus. ”See siin on minu abikaasa.” Ei, päriselt nagu??? Me oleme ”pühas abielus”. ?????
      See, kui mitu aastat kihlatud ollakse, ei tähenda kohe ju seda, et pulmapidu ei tulegi!!
      :S Sa oled vist lihtsalt kibestunud, et ise kihlatud ei saanud olla. (Iroonia, kui aru ei saanud, sama tobe väide ju kui need sinu väited.)

      Meenus veel, et tean ühte lesbipaari, kes kihlusid. Samas me ju kõik teame, et nad ei saa ju abielluda (hetkel veel vähemalt). Minumeelest ei ole see aga küll tobe, et miks nad siis üldse kihlusid? Minu jaoks on kihlumine samamoodi püha.
      Heteropaari puhul siis, kui mees julgeb astuda selle sammu, otsib sõrmust, mõtleb välja viisi, kuidas naiselt küsida – järelikult ta mõtleb selle järgmise sammu peale tõsisemalt ja on selleks valmis.
      See, mis edasi saab on igaühe enda asi. Ja pulmad on tänapäeval kallid, ei saa ju väita, et ei ole! Isegi registreerimisel, riigilõivud, riided, lilled, uued dokumendid jne jne. Kõik maksab. Kõik ei ole nii rikkad, et isegi neid väikseid kulutusi teha.
      Kui mul on oma unistus ja nägemus oma pulmast, siis miks ma peaks sellest loobuma, lihtsalt, et saaks odavalt ja kiiresti registreeritud???

    • Reply Karin 13. juuli 2014 at 20:59

      Kihlasõrmus tänapäeval ei muuda tõesti midagi,kuid komme on pärit vanemast ajast ning mõeldud nö naise kindlustamiseks. Mees pidi ostma võimalikukt kalli sõrmuse,et olla kindel,et ta jalga ei lase ja kui laseb jalga enne pulmi, siis jäi sõrmus pruudi perele nö valurahaks, et nad teda pidid edasi üleval pidama.

  • Reply Anu 12. juuli 2014 at 20:22

    Minul ka üsna sarnane ”üliromantiline” lugu :D
    Olin viimaseid nädalaid rase, no ikka päris suur ja ümmargune. Istusin vannis ja võtsin duši, kui ühel hetkel mees vannituppa tuli ja kohe vanni kõrvale istus :D Kui ma nüüd ikka mäletan õigesti, siis pistis mulle ühe punase roosi näppu ja avas enda käes karbi, vist oli isegi põlvel ka ikka :D Ja küsis siis, et kas tuleksin talle naiseks :) Ma ei osanud midagi öelda, kuna see tuli ikka väga väga suure üllatusena(ma olin päris noor ja ei plaaninud üldse veel abielluda). Kogelesin midagi, et niimoodi tuledki ja küsid, kui ma siin paljas ja suur vannis olen :D Dušš jooksis ka terve see aeg :D Kogu tegevuse vahepeal tegime miljon musi ja mingi hetk siis ütlesin jah-sõna ka ikka :) Sõrmus sai sõrme ja pesin siis edasi ennast :D:D
    Kihlatud oleme nüüd juba, oh-sa, 6 aastat :D Aga seda siiski minu pärast. Esialgu ei tahtnud ma abielluda, sest tundsin ennast liiga noorena(olin ka) :D Nüüd oleme veel paar last saanud ja mingi hetk otsustasime, et väikse lapse kõrvalt on ikka jama pulma teha. Nüüd siis ilmselt kahe aasta pärast teeme ära :) Esiteks on siis esimene meie jaoks sobiv kuupäev(vist tobe põhjus :D), teiseks on viimane laps siis juba üsna inimese mõõtu ja kolmandaks ka rahaliselt peaks siis kõik olema ehk lihtsam :) Kuna me mõlemad tahame kindlasti pulma ja räägime neist asjadest palju ja oleme mõlemad nõus veel ootama, siis ma ei tunne ka kuidagi, et see imelik oleks, et me nii kaua kihlatud oleme olnud. See ei tähenda automaatselt seda, et peaks kohe pulm järgi tulema, vaid on pigem märk sellest, et me tahame vähe tõsisemalt koos olla ja plaanime pulma siiski millalgi teha ;) See miks ei ole pulm peale kihlumist mõne aasta jooksul olnud, on siiski igaühe oma asi – põhjuseid võib palju ja erinevaid olla..
    Ahaa, kihlumisest veel üks mälestus – kuna oli jõulu-eelne aeg, siis mehel juhtus nii, et poes olid tavalised sõrmuse karbid otsas ja alles olid vaid jõuluvana kujulised :D:D No mees arvas, et see ajab ju ka asja ära :D Minu jaoks oli see aga üsna kummaline ja ei meeldinud mulle üldse :D
    Aga selles suhtes on sellised veidrad lood toredad, et on meeldejäävad ja huvitavad :) Mingi selline tüüpiline romantika pakett oleks minumeelest üsna igav :)

  • Reply K. 12. juuli 2014 at 18:38

    Esmalt õnne teile!
    Minu kihlumise lugu oli pea sama “romantiline” kui sinul.
    Eelmise aasta detsembris (minu sünnipäeval) tuli mees töölt lõunale ning samal ajal kui ma oma vanematega skypesin ulatas ta mulle suuremat sorti ära pakitud karbikese, milles oli sõrmus.
    Abielluda kavatseme arvatavasti 2017 alles. Seda seepärast ,et liigaastal (2016) ei luba mu vanaema abielluda ning järgmisel aastal on laps veel liiga väike, et täita oma lilleneiu rolli :)

    • Reply Svea 12. juuli 2014 at 23:03

      Mis uskumus selle taga peitub, et liigaastal abielluda ei tohiks? :)

      • Reply K. 13. juuli 2014 at 20:24

        Vanaema usub, et see toob halba õnne. Nii, et kuulame vanemaid ja targemaid seekord :)

  • Reply damdam 12. juuli 2014 at 18:29

    sõrmus on küll kole, nagu kuskilt üllatusmuna seest saadud.

    • Reply Lily 12. juuli 2014 at 19:44

      Ja ikka kargab kuskilt välja mingi jorss, kes pole ilmselgelt keppi kaua saanud ja hakkab tänitama. :) Raudselt oled ise veel kosimata, aga ausalt öeldes ma tõesti ei imestaks, ükski normaalne mees ei tahakski sellist naist, kes pritsib sappi.

    • Reply Pisi 12. juuli 2014 at 20:26

      Kõigil ei peagi sama maitse olema :)

  • Reply Liis 12. juuli 2014 at 15:26

    Palju 6nne kihlusmise puhul :) Agaralt pulmi plaanima nyyd :)

    Enda kihlumise lugu s22rane- tulin syda88l t88lt, mees k2is veel j2rel (olin take-aways Iirimaal), istusime magamistoas ja r22kisime. Kuna t88 n6udis minult 50+ tundi n2dalas ja eriti tervislikult ma ei toitunud ka, siis kaotasin kaalu ja n2rbusin vaikselt.. Lubasin siis mehele, et ei- peab ikka tervislikult s88ma hakkama ja kaalu juurde v6tma. Selja tagant yle 6la ulatati mulle s6rmus lausega “See lisab sulle tsuti kaalu juurde” 5 p2eva varem oli meil aastap2ev ja ta hiljem veel mainis, et tahtis aastap2eval kihluda aga ei saanud s6rmust 6igel ajal k2tte. Varem olime jutelnud sel teemal ja ta teadis mu maitset, et ma ei soovi v2rvilisi kivisid/teemante, seet6ttu sai kihlas6rmuseks t2henduslik “claddagh ring”

    See oli aastal 2012. Pulmad? Plaanis imev2ike registreerimine Iirimaal- kahekesi kahe tunnistajaga allkirju andma. Pidu Iiris perele, pidu Eestis perele.

  • Reply Sandra 12. juuli 2014 at 15:18

    Oli ilus juunikuu aastal 2013 ja meil oli lähenemas meie koosolemise tähtpäev. Mina tegin ülikoolis viimaseid eksameid. Mees ütles juba mõni aeg varem, et 15. lähme me kuskile, aga ma rohkem ei räägi. Jõudiski siis kätte 15. juuni, oli ilus soe suvine päev. Elukaaslane ütles hommikul, et peab korra ära käima. Tagasi tulles sidus mul silmad kinni ja talutas mu autosse. Sõit kestis natuke alla tunni aja, mul polnud õrna aimugi, kuhu minek on, sõitsin ju seotud silmadega. Kohale jõudes kupatati mind auto taha ja ise jäi ta veel kohmitsema natuke. Siis sain aru, et me oleme Taevaskojas. Kuna ma polnud seal kunagi käinud, siis oli elevus suur.
    Jalutasime siis mööda matkarada, nautisime loodust ja kaunist ilma. Jõudsime Emalätte juurde, käisime all allika juures, ma tegin pilte ja lugesin tahvlilt infot. Üks teine grupp jõudis meile järgi, kaks paari tundusid olema. Ma tahtsin hakata edasi minema, need võõrad olid allika juures. Elukaaslane ütles, et oota, tule siia. Ma ei saanud midagi aru, et miks ma ootama pean, et mis veel. Mees võttis mul ümbert kinni ja toetusime vastu matkaraja piiret. Teised läksid minema. Elukaaslane ütles, et lähme veel alla. Ma ei saanud ikkagi mitte midagi aru, et mis toimub, mis viga on? Läkime siis alla allika ja koopa suudme juurde, mees keeras mind näoga enda poole ja laskus ühele põlvele… Sel hetkel jooksis juhe kokku, mäletan, et kokutasin, et mida, mida sa teed… Alateadvus sai aru vist, mis toimub, aga mõistus ei võtnud vastu. Järsku ilmus mehe vasakusse kätte kuldsõrmus ja ta küsis: “Sandra, kas Sa oled nõus mulle naiseks tulema?” See on hetk, mis ei unune iial. Ma ei suutnud midagi muud teha, kui suudelda ja nutta, ma ei saanud aru, mis toimub, mõistus lakkas töötamast… Lõpuks mees ütles vaikselt, et sa ei ole mulle vastanud ju… Ma siis suutsin kuidagi “jah” kokutada. Siiani naerame seda, et ta pidi ütlema, et kas sa vastad ka.
    Edasi jalutasime ülejäänud raja läbi, aga ma ei mäleta sellest eriti midagi. Mäletan sillerdavat vett ja päikesevalgust ja meeletut õnne ja uskumatust. Kui pärast auto juurde jõudsime ja sisse hakkasin istuma, siis oli kõrvaistmel suur kimp punaseid roose, mu kõige lemmikumaid lilli. See oli ka põhjus, miks ma auto taga pidin ootama ja miks mees nii kaua kohmitses – võttis istme tagant kimpu paberist välja.
    Taevaskojast sõitsime mu sõbranna poole, kelle juurde ei olnud sealt eriti pikk maa. Tema oli ka esimene, kes kuulis, et me oleme kihlatud. See oli nö. proov mehele seda teatamast, järgmisena teatas ta mu emale isiklikult, et ma palusin su tütre kätt, kas ta on nõus.
    Mul on nii meeles, kui järgmisel hommikul ärgates esimese asjana vaatasin kätt, kas see tõesti oli ilmsi. Oligi – mu sõrmes oli imeilus kihlasõrmus. Umbes nädal aega elasin täiesti pilvedes, mitte miski ei suutnud mind kurvastada, kogu elu oli nii imeline. Ka praegu sõrmust vaadates on kõik need emotsioonid meeles ja ma olen sama õnnelik. Järgmisel aastal on pulmad ja ma loodan, et need tulevad veel ilusamad kui kihlumine!

    • Reply Laura 12. juuli 2014 at 17:11

      Nii armas lugu : )

    • Reply Mannu 14. juuli 2014 at 13:16

      tõesti niii äge lugu, pisara tõi silma :)

  • Reply Tikker 12. juuli 2014 at 13:56

    Haha. Kuule, Kardo on täpselt nagu minu mees :D Meil oli umbes sama teema, mis teil – kodus titt, korduvalt räägitud, et abiellume, ühine nimi jne, seega teadsin ka, et sõrmust on oodata. Kui meil oli kohtumise aastapäev, siis arvasin, et äkki, aga no ta ei viitsinud tegeleda selle sõrmuse otsimisega, nii et siis jäi ära. Paar nädalat hiljem läksime Londonisse ja oli ka tõenäoline, et sealt see sõrmus ostetud saab, isegi suurust käisime mõõtmas enne poes… Lõpuks ta torkas mulle roosa kiviga sõrmuse bussis sõrme… Ehkki ma olin talle korduvalt varem öelnud, et ükskõik mis, aga ainult mitte ROOSA. No asi lõppes sellega, et sõrme ma seda esialgu ei nõustunudki panema, millalgi ta selle salaja välja vahetas, siis jõudsin ma selle uue sõrmuse tema seljakotist midagi otsides kogemata avastada, siis pidin ootama, kuni ta ükskord suvatseb selle kätte anda, mis juhtus alles Eestis :D Romantika missugune. Praegu irvitan ikka täiega selle üle.

    Ahjaa, paar päeva tagasi jäin sõrmusega trepikäsipuu taha kinni, nii et see läks loperguseks :P Aga noh, katki ei läinud ja ma pole viitsinud ka minna kullassepa juurde seda tagasi ümmarguseks painutama. Ise ka ei julge, sest täke on sees ja äkki läheb muidu täitsa katki.

  • Reply Grete 12. juuli 2014 at 13:25

    Meie kihlusime 12.12.12 ning nüüd nädala pärast ongi pulmaaaad.. Jube ärevus on sees juba :D
    Aga kihlumine oli kõige lahedam üldse.. Täpselt nädal aega enne kihlumist jäin mina haigeks ja võtsin nädalaks sinise lehe. Kui olin terveks saanud, siis läksin haiguslehte tooma arsti juurest ja kui tagasi tulin siis Siim ütles et mine vaata mis sealt aknast paistab. Ja vaatasin et midagi ei paista, siis nägin et aknalaual olid lilled ja üks kaart..Ja aknalaual oli aurav kauss veega ja siis järsku ilmus aknaklaasile selle auru mõjul kiri: “Kas sa tuleksid mulle naiseks?” Ja siis meie laul mängis plaadilt ja mees põlvitas ühele jalale ja palus mind naiseks :)

    • Reply Liis 12. juuli 2014 at 15:30

      Armas lugu :) Nii tore, kui mehed vaeva n2evad :)

  • Reply Mömmi 12. juuli 2014 at 13:19

    Noh olme samamoodi arutanud, et aitab jutust ja sõrmus sõrme. Ütlesin veel et see peab kindlasti sel aastal toimuma, et kui laps sündinud pean olema kihlatud vähemalt.. Nii, aasta oli 2012.. Ootasin mina terve aasta kuniks saabus 31 detsember. Muidugi enne seda olin veel kõvasti “pinda käinud” oma mehele sõrmuse asjus. Niisiis..
    Olin samal päeval veel tööl ja kusjuures õhtul kaua. Mees tuli tööle järgi. Oli kuidagi väga veider, hoidis mu kätt terve autosõidu ja rääkis kui väga ta mind armastab.. Juba siis sain ma aru, et on midagi oodata keskööl.. Isver kui romantiline !!
    Kuna töötasin tol ajal soomes Hesburgeris läksin ma kohe kodus pesema nagu ikka, et sellest rõvedast rasvahaisust lahti saada. Ennem kui jõudsin kuivatama hakata karjub mu mees, et tule ruttu.. Nii ma siis läksingi poolalasti, silmad mustad peas, juuksed sassis vannitoast välja ja mida ma nägin !!! :O Mu mees oli uksetaga põleveli maas ja küsis ” KAS SA TULED MULLE NAISEKS?” ja mida mina tegin ? Hakkasin täiega naerma :D :D Nonii naljakas oli, et ta niiii ebasobiva hetke valis.. ei jõudnud tema siis paartundi ära oodata kuniks aastavahetus käes :D
    Nii me siis istusime “romantiliselt” laua taga ja sõime sushit ja alkovaba veini :D :D
    Ja vastus oli ikkagi jaatav peale seda suurt naeruplahvatust

  • Reply Merit 12. juuli 2014 at 13:19

    Me olime mehega juba aasta aega rääkinud, et võiks ju asja ära teha. Meess aga noh..nagu mees ikka ei teinud ega teinud ettepanekut. Augusti lõpus oli uudis, et olen lapseootel. Ütlesin mitu korda, et peaks ära registeerima, sest mul põhimõte, et lapsel peavad vanematel üks perekonnanimi olema. Ikka ei midagi.

    Septembri keskel printisin abielu registeerimise avaldused välja, täitsin enda osa ära ning panin mehele laua peale.. kui ta seda nägi, siis ütles, et peab mõtlema. Krt, mõtlesin, et mida mida. Last tahtsid küll aga abielluda ei julge v?

    Läks nädal mööda. Ühel hommikul istusin põrandal ja tegin meiki. Mees uimas voodis ning ma hakkasin tigedaks muutuma, sest kell juba oli sealmaal, et peaks tööle sättima. Riidlesin mehega kui ükshetk ta mu juurde põrandale istus ja küsis sellise küsimuse: “Kas sa minuga ka nõus oled?” ning näitas mulle sõrmust :D 2.november toimus registeerimine :)

    Selline kihluslugu siis mul ;)

  • Reply L. 12. juuli 2014 at 13:03

    Meil ei olnudki kihlumist. :)

    Mees võttis lapse teema üles, mina viisin selle edasi abielu peale, sest tahtsin enne laste saamist abielus olla. Nii see läks. Kui hakkasime pulmi planeerima, siis jäid ka kaitsevahendid ära ning nädal enne pulmapäeva saime teada, et ootan last. :)

    • Reply pille 12. juuli 2014 at 13:14

      Kui lahe, meie saime ka nädal enne pulmapäeva teada, et ootame last! Super pulmakink! Pulmas olin salaja rase, kellelegi veel ei öelnud :)

      • Reply L. 12. juuli 2014 at 14:33

        Me hoidsime veel pikalt saladuses, aga kõik juba teadsid, sest miks me muidu abiellusime. :D Teati isegi enne meid, sest kuu enne pulmapäeva, kui kutsed välja saatsime, hakati juba rääkima rasedusest. :)

  • Reply Raili 12. juuli 2014 at 12:53

    Mina läksin küünetehniku juurde. Kui koju jõudsin oli mees põlvili maas, laps süles, sõrmus käes ja ütles, et kunagi abiellume :D :D :D

  • Reply Kairi 12. juuli 2014 at 12:49

    Kui naljaks, et just nüüd seda blogi hakkasin lugema ja just see sõrmusega pilt, mida keegi jagas, mu siia juhtis. Ise kihlusime ilusal kuupäeval, 10.10.10 ja elukaaslane tegi nalja, et ni eks 4 aasta pärast abiellume ka, ma isegi ei tea, kust selline number võeti. Nüüd juhtuski nii, et kui eelmine oktoober 3 aastat täis sai, siis ma küsisin, et noooh, millal siis :) alates 27.06.14 võingi elukaaslase kohta abikaasa öelda ( mis tundub nii naljakas ja veider veel, aga mõnus). Kihlumine oli peale romantilist õhtusööki ja filmi, laskuti isegi ühele põlvele, mina nutsin, aga ütlesin jah. Hiljem sain teada, et ta oli küsinud ka mu isa käest luba, nii et kui vanematele helistasin, nad tegelikult juba teadsid. Minu arvates sellina armas zest. Vot. Nii eet ootan huviga uusi postitusi, lisasin blogi lemmikutesse ka, siis ei pea ootama kui keegi FBs jagab vms :)

    • Reply Mallukas 12. juuli 2014 at 12:58

      Nii armas, sest meie laps on sündinud 10.10 :D

  • Reply pille 12. juuli 2014 at 12:43

    aa, peaks ära mainima ka selle, et tema oli koguaeg abieluvastane- tühi paber, mis see ikka annab jne. Sellepärast see mulle nii ootamatuna tuligi!

  • Reply pille 12. juuli 2014 at 12:41

    Minul oli nii ootamatu see värk, et võttis pea ringi käima ja terve päeva elasin nagu megapurjus oleks. Silme ees oli udune ja kuidagi… paha oli olla. Nii ootamatu, et paha hakkab noh :D Iseenesest tore ja imeline! Siiski võrdleksin seda mingi õudusuudisega, mis jube ootamatult võib tulla, samasugune jõnks käis seest läbi. Eks see ongi elumuutev asi ja kui see otsus vastu võetakse, siis olekski eelmine elu nagu lõpukorral. Jah, sisuliselt midagi ei muutu (ja seda juttu pole tegelt mõtet rääkida neile kes abielus veel pole), aga see TUNNE on ikkagi midagi muud. Abiellumise hetkest hakkad rääkima elust nagu- enne abiellumist tegin seda ja pärast abiellumist toda. Jah, mingi verstapost ajaarvamises? Igatahes, meil käis nii, et mina, sel päeval jube räsitud ja kodune jäin koju ja mees läks maale. Julgust koguma, sain pärast teada. Siis tuli mulle järgi ja koduriietega, nagu mingi pomps, läksime ühte kenasse kohta autoga. Autost välja ei tulnud, lumetorm oli. Siis järsku võttis ta omal turvavöö pealt ära ja ma jõudsin mõelda- daaaah, fakk, ikka pean selle ilmaga välja ronima autost, ta tahab jalutama minna! aga hoopis võttis põuetaskust välja punase karbi, avas selle: kas tuled mullé naiseks?? Mina: ahh, misasja, sünnipäevakingitus on see või? (4 päeva pärast oli sünna tulemas), oota, päriselt? Misasja? aa, naiseks? MUIDUGI! Sõrmus sõrme ja koju tagasi. Udu sees oma peaga. Edasi kulges päev nagu ikka. aga endiselt mina peadpidi udu ja veti sees, ei jagand mingit matsu välja. :D Järgmine päev vist naasesin reaalsusesse tagasi.

  • Reply Karin 12. juuli 2014 at 12:28

    Palju õnne! Mina kihlusin nii,et hommikul hakkas mees miskipärast nihelema ja tahtis varahommikul kaubamajja minna. Kobisesin siis veidi,et magada ei lasta. Kui ta koju tagasi tuli, kooserdasin juuksed salkus ikka öösärgis,kui mees äkki põrandal põlvili oli. Ehmatasin hirmsasti ära, et tal jalad nõrgad ja minestama hakkab ning püüdsin teist püsti aidata, mispeale ta lõpuks röögatas,et ole inimene,ära sega. Siis sain lõpuks aru,et on vist kaupsis sõrmuse järel käidud ja üritab teine parasjagu kosida. Viskasin seepeale nalja, et oleks sa piima ka toonud,oleks kindel jah olnud.

    • Reply Mallukas 12. juuli 2014 at 12:30

      Haha :D Väga armas ju sellegipoolest :D

    • Reply Aili 12. juuli 2014 at 14:30

      Nii hea :D

      Palju õnne, Mallukas!

    • Reply Liis 12. juuli 2014 at 15:09

      :D hea lugu! V2ga hea!

    • Reply Karmen Tamm 12. juuli 2014 at 17:48

      Parim ettepanekulugu raudselt, mida kuulnud olen :D

    • Reply Pille 12. juuli 2014 at 20:18

      Sain südamest naerda, väga kihvt lugu! :D

  • Reply Sandra 12. juuli 2014 at 12:25

    Nii vahva!Palju palju õnne ja ilusaid pikki aastaid teile koos!Olen ise ka kihlatud,aga kuna abiellumiseks läheb ei tea vana kurat kah :D mees vàidab,et tema jaoks see mõttetu paber ja mis see abielu mulle ikka annab,aga kui see tema jaoks nii tühine on,siis miks mitte abielluda :D sõrmus ju siiski sõrmes juba;) Iga naine vast soovib abielluda ja kanda oma mehega üht perekonnanime,tekib ju ühtsuse tunne,eriti,kui veel laps on(meil täitsa olemas üks kolme kuune jupike).

    • Reply Mallukas 12. juuli 2014 at 12:26

      No see pulmavärk tuleb ikka naisel ära korraldada, kui mehe järgi oodata, siis jäädki ootama :D

    • Reply Aserid 12. juuli 2014 at 17:21

      Kas see on mingi tänapäeva-trend, et kihlud naisega, aga samas nagu temaga abielluda ei soovi? Ühed tuttavad on ka juba 4 aastat kihlatud.

      Kas kihlumine mitte ei tähendagi seda, et soovitakse varsti abielluda? Või milleks siis see küsimus “kas sa tuleksid mulle naiseks?”

      Võib ju siis lihtsalt öelda, et “kas sa sooviksid kanda seda sõrmust, et näidata, et sa ei maga teistega, peale minu? Minul, seevastu, ei ole mingeid kohustusi – sõrmustki ei pea kandma.”

      • Reply Mallukas 12. juuli 2014 at 17:29

        Ma ikka tahaks järgmine aasta ühele poole saada sellega :D

    • Reply Edith 15. juuli 2014 at 09:50

      mina ei soovi abielluda ja kanda nime, mis mulle ei sobi :D nime muidugi ei pea muutma
      sõrmus mul täitsa olemas ja rohkem vaja pole ja ei tahagi :D

  • Reply Sigrid 12. juuli 2014 at 12:22

    Aiai Kardo, kus siis ühele põlvele laskumine jäi? :D
    Aga ikkagi väga armas! Palju õnne teile veel kord. :) Lugu VEEL rääkida ei ole, küllap varsti saab ka :D

    • Reply Mallukas 12. juuli 2014 at 12:25

      Jah, selle unustasin mainida, et ühele põlvele laskumist tõepoolest ei olnud. Aga eks see rongipõrand oli must ja meil olid kohvrid seal igal pool :D