Mul viimasel ajal on kogu aeg mingi imelik pinge peal. Ma ei mäleta, kuidas see hakkas. Ehk sellest, et ma ei viitsinud üldse koristada, maja muutus aina hullemaks ja minu pinge kasvas. Peaks nagu koristama? Aga ei saanud, pidin tegelema Kardo sünnakingiga. Siis tuli peale Amsterdam. Peale seda tulin tagasi (sitasesse majja) ja pidin tegelema esikaga.
Koristanud pole siiani, küüned on korda tegemata, esikas on ka tegelikult lõpetamata (sest kohapeal ma oksjoni ei teinud, seega pean selle kuidagi virtuaalselt ära tegema), Pärnu peaks sõitma, et seal siis lastekülaga tutvuda ja neile kingitusi viia. Mu blogipostituste järjekorras on üle KÜMNE posti, mis ootavad kirjutamist, aga ma ei suuda.
Mu pea käib ringi, pilt virvendab, kogu aeg on uni ja tahaks lihtsalt teki all süüa. Mis imelik pinge see on?
Täna pean ma Marikesega mõõtmisele-kaalumisele minema ja ehk ma siis pärast seda koristan? Loodame, muidu mu pinge läheb lihtsalt suuremaks ja ma pean kuskile metsa elama jooksma.
18 kommentaari
Las “tolmukoerad” rullivad end kaasa – mul kah aegajalt täiesti suva 🙂 Tulgu, olguu, nähku, kadugu! Mina neid ei sega ja nemad mind kah mitte!
Nuputasin, mis ma nuputasin täna perearsti ootesaalis oma nublu mõõtmise-kaalumise järjekorda ooodates ägedat punapead kohates ja näed välja nuputasin, Mallukas isiklikult 🙂
Aga see “ei viitsi” on mul tavaliselt kas siis, kui pisikesi tegemisi on üle pea kuhjunud ja selle asemel, et hakata järjest neid tegema, koorman ja väsitan ennast mõttega sellest, kuidas ma pean neid tegema hakkama.
sorri, et ma selline parm välja nägin – kell oli liiga vähe 😀
Kui tunned , et asjad hakkavad väga üle pea kasvama siis võta aeg maha , soovitan ka psühholoogi poole pöörduda kui tunned , et oled masenduses, ta annab sulle kindlasti head nõu.
Jeah! Ei peagi koristama, kui suudad end sundida päris pisut, kordan “päris pisut” igapäev veenda, et iga asi samas kohas, kust võtsid….ja elamine seisab korras….Välja arvatud korrad, kus lausa vägisi peab tolmu võtma….:P Möönan, et olen laisk koristama ja seetõttu teen natuke igapäev, et mitte surra suure, kord nädalas (mitu tundi kestva) koristamise kätte…. Ma pole iial aru saanud n.n. suurpuhastustest. Miks seda on vaja teha, kui elamine seisab korras piskuga??? 🙂
Mul käib laiskus ja usinus tuuriti peal. Ja mul kah mingi nähtamatu pinge peal, kui elamine koristamata ja sodi-tolmurullid neist möödaminnes säärest hammustavad, aga mida sa teed, kui usinuse tuuri peale ei tule. Seda juttu ma täitsa usun, et kui elamine või kasvõi kapid korda teha, tundub elu nii korras. Igast jamad, mis justkui kuskilt hargnema hakkasid, kah lakkavad. Niiet mingi hetk tuleb end ikka kokku võtta ja asjad kokku visata, laga ära koristada. Õhk on puhtam, päike eredam.
Kirjeldus vastab pingest tingitud ärevusele, kõik see pea udutamine ja pildi virvendamine ja suutmatus end nö sundida midagi tegema (koristama näiteks). See on keha viis anda märku, et ta on tegelikult tsipa väsinud, et anna aega kasvõi teki all süüa 😀 ja kui nii suur ja jõhker vajadus koristada on, siis alusta sellest, et võta mööda minnes mõni lapse mänguasi üles ja pane ära, ei pea kukkuma tolmulapiga hullama ja hambaharjaga põrandaliiste pesema 😉 be chill. Kuula oma keha, ja kui on vaja aega, et teki all rullida, siis kes oled sina et kehale vastu plõksida ! 😀 Marikene tundub lugude põhjal üks vinge pliks olema, usu mind, hea koguse mänguasjadega lebotab koos sinuga!
Mul on sama seis ilmselt…
Hetkel on küll puhkus, aga midagi teha ei taha ega viitsi.
Tuba on nagu seapesa, hüppa või karkudega üle. Teeks korda, aga lisaks kõigele on meil hetkel remont ja ma ei taha koristada, kui ma pean homme täpselt samast kohast alustama.
Siis ma pean veel eksamiks õppima, aga ausalt lähen ma närvi, kuna ma ei ole veel suutnud neid eksamiküsimusi lahendada ilma ühegi veata (kusjuures täna pean eksami ära tegema, tore :/ )
Palgapäevast on möödas vaevalt nädal ja ma juba ootan uut.
Story of my life. Kuna meil hakkab ka kohe alumise korruse remont, siis ma mõtlen ka kogu aeg, et ah, saab see remont valmis (SEPTEMBRIS), küllap ma siis koristan. Ja palgapäeva ootan ka 🙁
Ja kõige selle remondiga on igalt poolt kappidest välja tulnud mingit kraami, mida enam vaja pole. Aga ma ei viitsi neid kellelegi ära anda ega maha müüa ja nii nad seisavad mul hunnikutes ees.
https://www.youtube.com/watch?v=f9uQQoDAryk
See laul sobib eriti hästi selle meeleolu kirjeldamiseks :D!
Oi mul oli ka mitu nädalat nii, eks vahepeal need vihmased ilmad ka soodustasid sellist laisklemist. Ma ainult sõin ja magasin, vahepeal pidin tööl ka käima – igavene nuhtlus! Päike tuli välja ja sain sellest eneselegi märkamatult üle. Ehk läheb Sinul ka kõik tagasi rööbastesse kui ilmad veidi paranevad. (Loll, kes vabandust ei leia, eks :))
PS! Mari on nii Kardo nägu sel pildil 😀
Sama seis :S
võta vabalt! ega see sodi ja mustus kuskile ei kao (lohutasin end nii, kui puhkus algas ja lastega igal pool külas ja ringi rändama hakkasin ja koju jõudes tolmurull tervitas)
äkki kannatab planeerida mingi pool-päevaks ainult koristamisele. siis ei tee blogipostitust, ei sõida ringi ja kui maja korras, hakkavad ka muud asjad sujuma.
ma usun, et oled lihtsalt väsinud ja väärid aja maha võtmist 🙂
Kõige haigem ongi see, et ajapuuduse taha küll midagi ei jää. Mari ju ei sega, ta tegeleb omaette maas lalisedes ja ringi tuiates. Kui vaja, saab ämm hoida, aga mina ikka…laman ja vegeteerin 🙁
Ega depressioon pole vaikselt ligi hiilinud? : /
Mul ei ole küll olulist põhjustki, miks mul peaks depressioon olema
mul on ka mõnikord käinud masekahood peal, kus mitte midagi ei viitsi teha. möödub 🙂
võta puhkust ja anna endale asu.