0
Mari

ärge last puudutage, tal on kassihaigus…

23. juuli 2014

Täna selgus siis arsti juures, et suure tõenäosusega on tegemist kassihaigusega. Naljakal kombel olen mina siiski ainuke, kellel seda pole. Laik mu näol olevat lihtsalt kuivem nahk ja arst näitas mulle kenasti ka erinevusi haigusega. Uuris mind üleni läbi ja mida pole, on kassihaigus. Halelluuja, saan oma pere ainuke kassihaigusevaba olla. Veel…

Sõitsime siis bussiga tagasi Männiku poole, kui Mari bussis inimestega suhtlema hakkas. Mammid muidugi kohe naeratasid ja lehvitasid ja tahtsid teda patsutada.

“Eee. Ärge last igaks juhuks puudutage. Tal on kassihaigus…”

awkward-unique-5116488

-“Mjiiis kjaaasihjaaigus? Sjee on vjäääike deevutška! Ei tee sjee mulle mjiidagi!” lalises vene tädikene vastu ja tahtis Mari ikkagi sülle krabada.

Klammerdusin Mari külge ja ütlesin, et tõesti pole mõtet, see on nakkav. Tädi ei uskunud ja solvunult haaras siis Mari varbad pihku, et vähemalt midagigi krabada saaks. Ta istus täpselt meie vastas ja kraamis siis poekoti välja. Pakkus Marile jäätisepakki. Mina siis seletan, et eiei, laps on liiga väike, ta ei söö jäätist. “No aga sjööge ise!” ütles ta ja andis jäätise hoopis mulle.

Seejärel võttis ta kotist välja õuna, HAMMUSTAS SELLEST TÜKI JA TAHTIS ENDA SUUST TULNUD TÜKKI MARILE ANDA.

Ma tõesti ei teadnud, kas nutta või naerda, sest üks külg minust mõtles, et ma pole elus nii naljakat asja näinud, teine külg minust tahtis oksendada.

Keeldusin viisakalt Mari eest ta näritud õunast ja varsti läks tädi maha. Meie ette istus vanem tädi oma minuvanuse tütrega, kellele Mari kohe naeratas ja tahtis neile sülle ronida. Jälle pidin ma inimestele ütlema, et mu lapsel on kassihaigus ja üldse ei maksa teda puudutada. JÄLLE arvas tädi, et mis see lapse haigus ikka talle, vanainimesele teeb ja lasi Maril endal nii palju otsas ukerdada, kui Marikene ennast minu haardest lahti suutis rabeleda.

Lõpuks läks väike kassihaige tita jorilaks – bussis oli VÄGA palav. Siis andis üks onu talle oma kotist võtmehoidjalooma, millega mängida ja kaks tädi tegid talle oma Tallinna kaartidega tuult.

Vot selline bussisõit siis tänasesse päeva…

Aga nüüd hakkame kõik usinalt Mari kreemitama ja loomadega lähme reedel arstile. Ärge meile siis külla tulge või nii.

Loe ka neid postitusi!

23 Kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta K 25. juuli 2014 at 11:48

    ohh, mul tegi imearmas ämm triki, kui laps oli 4 kuune ja veel ainult rinnapiimal, et võttis näpuga vahukoort (seda keemiat, mis sutsuga purgist lastakse) koogilt ja lumpsti toppis lapsele suhu. Ma oleks südari saand! Et noh, kõigepealt peaks ju lapsele teelusika otsatäie soovitavalt kõrvitsa püreed tutvustama ja siis tasapisi muud köögivilja ja alates 6 elukuust. Mitte 4-kuusele keemia vahukoort suhu toppima! Kui nüüd teise lapsega käisin ämmal külas (oli ka 4 kuune) siis valvasin last (ämma) nigu politseikoer :). Nädala pärast tuleb ämm taas külla (noorem 7 kuune ja vanem 2 a-ne), siis hakkab taas valve pihta. Ämm ise imearmas ja kuna ta vaid 2 x aastas oma ainukesi lapselapsi näeb, siis tahab neid hellitada. 🙂

  • Avatar
    Vasta MaryJane 24. juuli 2014 at 14:12

    Olen ka ise kassihaigust põdenud lapsena(rohkem kui 15 aastat tagasi ehk). Pole isegi arstil käinud, tark vanaema tegi ise terveks mind. Tupsutas äädikaga seda laiku ja läinud ta oligi.

  • Avatar
    Vasta Kätlin 23. juuli 2014 at 21:32

    Lugesin su postitust ja kohe guugeldasin haiguse kohta, kohe hakkasin sügelema. Aga loodan, et see möödub ruttu ja saate kõik korda 🙂

  • Avatar
    Vasta M. 23. juuli 2014 at 21:29

    Isegi just kassihaiguse läbi põdenud ja kuigi ma oma lastega ikka mängisin ja samas voodiski magasin ja elasin nagu ikka, siis keegi teine meie perest seekord ei nakatunud (isegi loomad mitte). Aga saab ilusti leebelt ka ravida, mina ravisin teepuuõliga terveks. Esialgu 5-6 korda päevas mökerdasin teepuuõliga kokku, kui paranema hakkas siis 2-3 korda päevas ja paari nädalaga oli kõik korras. Ja ei mingeid tablette ega kes-teab-mida. Pole see hullu midagi 🙂 Edu paranemisel. Muideks kassidele peaks olema ka seenhaiguse vaktsiin olemas 🙂

  • Avatar
    Vasta L. 23. juuli 2014 at 20:23

    Kassihaigus ei nakatud inimeselt inimesele kergelt, pigem on see harv. On inimeste seenhaigus, mille kohta öeldakse samuti ekslikult “kassihaigus” ja see on väga nakkav. Kassihaiguse saab inimene ikkagi nakatunud loomalt.

    Meil oli kolm last, kes haige kassiga kokku puutusid, laigulised, aga keegi teine neilt nakkust ei saanud. Mina katsusin nende laike kaks korda päevas, kui neid kreemitasin, aga ei saanud endale seda külge. Nüüd hiljuti oli ka meil maadluspoiste hulgas seenhaigus sees, mis levis nagu kulutuli ja mida kõik nimetasid kassihaiguseks, kuid tegelikult see seda ei olnud. Kuna minu lapsel tuli ka mingi laik nahale, siis saadeti ta lasteaiast koju karantiini, et lapsel on kassihaigus. Nahaarst diagnoosis temal mittenakkava ekseemi ning ütles ka, et maadluspoisid on tema juures käinud küll, aga nendel pole päris “kassihaigus”, vaid inimeste seenhaigus.

  • Avatar
    Vasta Wilhermine 23. juuli 2014 at 19:06

    Ma ei mõista üldse, miks inimesed käperdavad võõraid lapsi…
    Ma heal juhul kaugelt naeratan lapsele, aga katsuma minna – pole iial mõttessegi tulnud. Õõvastav tundub kuidagi, prrr.. Võibolla mõni on tõesti sillas, et issand mu laps on maailmanaba ja kõik tulgu paitama ja õnnistama teda?
    Mulle juba käivad vastukarva sellised täiskasvanud inimesed, kes jooksevad kuskilt mujalt eemalt mu koera paitama ja tahavad talle midagi sisse sööta. Lapsed on arusaadav – nunnu ja värki, kuidas siis paitamata jätta. Aktsepteeritav on ka, kui koer ise nuusutab inimest liiga lähedalt (kuldne retriiver üldiselt heal juhul lakub su surnuks, nii et mingit kallaletungi ei tasu kellelgi karta, kuigi üritan ikkagi enda kõrval hoida).

  • Avatar
    Vasta Kadi 23. juuli 2014 at 17:15

    Lapsena oli kassihaigus – väga kole asi. Mul lõi kohe juustesse ja ravi oli päris pikk ning tüütu. Pidin isegi nädalakese haiglas olema. Käisin haigusega koolis ja kellelegi ei nakanud – ega ma muidugi oma harjasid ja patsikumme igaks juhuks ei jaganud ka ning poolkiilaka peaga end teiste vastu hõõrunud. Käisin tollel perioodil pidevalt pearätikule või mütsikestega ringi, sest muidu nägi üldpilt ikka päris trööstu välja.

    Juuksed kasvasid küll kenasti tagasi ja suht-koht sama tihedalt kui varem, nii et täitsa üleelatav haigus ning mingeid suuri mõjusid ei tohiks jääda. 🙂

  • Avatar
    Vasta terts 23. juuli 2014 at 16:55

    Kassihaiguse levimine on üsna hirmus,pm vöib nakatuda ka niisama tänaval jalutades. Kunagi mul vend maadles ja maadlusmatil oli see tollel ajal ca10-15a tagasi köige popim haigus. Endal mul tollal kassi polnud ja “pödesin” mitu korda haiguse läbi (vennaga elasime eraldi, ehk siis sain haiguse kuskilt kolmandast kohast). Nüüd viimastel aastatel on mul koguaeg kass olnud nii öue kui ka täiesti toa kass aga nakatunud enam pole. Hästi hakkab külge köigile ja kaitstud pole keegi.

  • Avatar
    Vasta Kai 23. juuli 2014 at 15:50

    Ma nägin ükskord sellist pilti, et mehepoolne vanaema võttis lihatüki, näris selle suus läbi sülitas taldrikule ja andis pojatütrele. Siis ma olin nagu whaat ja oksee 😀 mina enda last valveta ei jäta 😀

  • Avatar
    Vasta Olga 23. juuli 2014 at 13:54

    See õuna kohta ajas minulgi südame pahaks. :S Öääkk, miks on vaja sellist jama teha.

  • Avatar
    Vasta velly 23. juuli 2014 at 13:50

    Tegelt võib ka juhus olla kus keegi selle teile toonud on, mitte oma kassidelt saadud. Meil aastaid tagasi oli ka ja kust see tuli jäigi selgusetuks, aga meie kassid said küll solgutamist ja siis selgus et neil seda pole paluti hoopis kasse lapsest eemale hoida muidu nakatab neid ;))))

  • Avatar
    Vasta karolin 23. juuli 2014 at 13:47

    Meil oli keskkoolis kunagi kasshaiguse puhang ja loomulikult õnnestus mul ka see saada. Ainus mis aitas oli arsti poolt kirjutatud kreem (retseptiravim). Mul on nüüd mõned aastad kass olnud ja uuesti nakkust pole saanud. Ilmselt levib otseselt nakatunud loomalt või inimeselt

  • Avatar
    Vasta Maris 23. juuli 2014 at 13:39

    Minul oli ka kunagi väiksena ja tean et selle võib saada ka haige kassi karvast mis ringi lendleb.. aga midagi hullu see ei olegi,põhiline et kreemitada ja ravida et see pähe ei tuleks.. olen kuulnud (pole küll 100% kindel) et kui peas on siis sinna kohta kus laik oli enam juuksed ei kasva.

    • Avatar
      Vasta My 23. juuli 2014 at 21:50

      Kasvavad ikka. Mul oli lapsena kassihaigus. Kas see on pügaraigi rahvakeelne nimetus? See võib vabalt muudele loomadele ka levida. Nt küülikud, merisead jm elukad. Vastik seenhaigus.

  • Avatar
    Vasta Kätrin 23. juuli 2014 at 13:38

    Hmmm… olen 25 aastane ja olen eluaeg teadnud, et kellel on juba kassihaigus küljes, sellel löövad tunnused välja kassidega koos olles, kellel seda pole see ei saa haigelt isegi mitte nakkust… siit jutust selgub, et võin seda inimeselt saada, kellel on nakkus? Kas tänapäeval on leitud uusi nakatumis võimalusi ja need teadmised mida veneajal jagati on puhta jama?

    • Avatar
      Vasta Agnes 23. juuli 2014 at 13:44

      Minul on kassihaigus olnud kunagi kaheksandas klassis, sellest on nüüd ikka aastaid möödas, eluaeg on kassid vanemate juures olnud, koguaeg olen nendega kokku puutunud ja rohkem ei ole kordagi külge hakanud. Tol korral ei saanud ma seda ka meie enda kassilt, sest meie kassidel ei ilmnenud mingeid tunnuseid. Ja arst ei tahtnud seda haigust tol korral üldse selgitada, torkas mingi salvi näppu ja ütles, et määri. Üks imelik see on see igatahes.

    • Avatar
      Vasta Riina 23. juuli 2014 at 14:28

      See on natuke jama jutt jah. Räägid pigem kassiallergiast nagu.

      Mul on ka kunagi ammu lapsena kassihaigus olnud. Selja peale tuli kärnaline kergelt sügelev rõngas. Sain selle äsja võetud kassipojalt, kes siis ise samuti haige oli – tal oli mõnest kohast karv maas. Sai ilusti mingi kreemiga korda.

      Mul on hiljem ka kasse olnud ja praegugi kodus kaks tükki. Pole mingit kassihaigust enam välja löönud.

  • Avatar
    Vasta A. 23. juuli 2014 at 13:35

    Ma loodan, et sa võtad selle Lea Laaniste mingilgi moel käsile. Ja kas uuel arstil käies mainisid ise, et kahtlustad kassihaigust või pakkus arst ise ? Viimasel ajal olen aina tihemini sattunud arstide otsa, kellele pead ise diagnoosi pakkuma ja tema siis kirjutab rohu umbes välja.

  • Avatar
    Vasta Sille 23. juuli 2014 at 13:34

    Ka mina olen kunagi olnud kassihaiguse ohver, kuid määrisin aga jälle kreemi ja karantiinis ma ennast ei hoidnud, mehele ka ei nakanud 😀
    Kuid nüüd on meil kaks kuud kiisuke olnud ja mul pole veel midagi tulnud, loodan, et ei tule ka. Hoolimata võimalusest haigusesse jääda, meeldivad need kiisud mulle ikka väga! 🙂 Samas pole ka lastel veel miskit näinud. Kuid kui kass suuremaks saab ja rohkem ringi liikuma hakkab, saab siis näha, kas jään või mitte.

    Teile soovin head tervist! 🙂

    • Avatar
      Vasta kristi 23. juuli 2014 at 16:46

      Mul on 16 aastat kiisuke olnud, aga kassihaigust pole tulnud. Ei teadnudki, et nii levinud asi

  • Avatar
    Vasta anu 23. juuli 2014 at 13:33

    Tln Lastepolikliinikus Ravi tn on eriarste, kes lapsele parimat ravi oskavad soovitada. Näiteks mu lapsele (beebieast küll väljas) soovitas praktiliselt topeltannust tablette, et pakendil olev annus ei pruugi mõjuda ning nii võtate lõpuks pool aastat neid tablette. Mingi spetslambiga pimedas toas käis kõigil vastuvõttudel veel kontrollimas, kas ikka on veel seen elus või ei.

  • Avatar
    Vasta siiliramo 23. juuli 2014 at 13:20

    Ma ei tea sellest haigusest eriti midagi ja seetõttu uurin… Kas see tähendab, siis et Sinu mõni kass on kokku puutunud haige kassiga, kellelt selle saanud ning siis inimestele edasi kandnud? Või, kuidas see üldse tekib ja kuidas sellest hoiduda saab ?

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 23. juuli 2014 at 13:26

      Jah, ilmselt on mõni meie kass kokku puutunud haigusega kassiga, selle ise saanud ja siis meile koju toonud. Hoiduda.. ma ei teagi – ära lase kassi õue? Samas võid sa selle saada maas istudes või bussist ka.