Sain mina just säärase kirja: “Mida oskaksid sa soovitada, kui ma olen haiglaselt armukade ja ma ise tean seda ka väga hästi. Ma ei suuda lõpetada. Ma isegi ei arva, et mu mees mind kogu aeg petaks, aga ma tunnen kogu aeg vajadust kontrollida, kas ta mulle tõtt räägib.
Põhimõtteliselt alati kui ta sõpradega väljas on, hakkan ma alati talle helistama ja kui ta vastu ei võta, siis helistan mõnele ta sõbrale. Minu meelest on lihtsalt imelik, kui ta ei suuda oma telefoni vastu võtta. Mis muu talle tähtsam on? Ta on öelnud, et tal on ka imelik, kui ma ta sõpradele helistan, kuigi minu meelest on nad ju minu sõbrad ka ja ma lihtsalt muretsen. Esiteks selle pärast, et äkki on midagi juhtunud ja see ka, et äkki ta ikkagi on mõne teise naisega?
Me oleme koos olnud juba neli aastat ja minu teada ta küll mind kunagi petnud ei ole. Mina muidugi teda ka mitte. Samas ikka vahel võtan salaja ta arvuti kui ta pesemas on ja loen ruttu ta facebooki kirju, et äkki on mõne naisega rääkinud? Mis mul siis viga on?
Muidu on meil kõik nagu hästi, lihtsalt ma armastan teda nii väga, et ma tahan lihtsalt 100% kindel olla, et ta mind ikkagi ei peta. Sa võid mu jutust arvata, et ma olen mingi puberteet, aga tegelikult olen juba pea 30aastane. Äkki oskad sina või su lugejad, kui sa mu kirja anonüümselt avaldad, mulle nõu anda, mida teha. Ma ei suuda enam pidevalt kahtlustada ja mehega tülitseda. Mulle tundub, et kui ma teda süüdistan, siis äkki ta tunnistab midagi üle. Millest saab selline hirm tulla? Kas ma peaks arstile minema ja vaimset ravi saama? Häbi oleks kellelegi seda näost näkku tunnistada, eriti sõpradele, sest muidu arvavad kõik, et olen üsna tasakaalukas ja enesekindel inimene. Kuidas sina oma pohhuismi säilitad? Tänud, kui viitsid vastata!!”
Ma ei saa eitada, et minu meelest on see tõesti imelik, aga mul on hea meel, et inimene ise ka aru saab, et ta kahtlaselt käitub. Eriti, kui mees ei ole midagi teinud, et sellist ebausaldust ära teenida.
Mina mõtleksin nii, et mõelda vaid, kui mina tulen kuskilt koju ja Kardo lendaks mulle kaela, et kellega olin, kus käisin, loeks mu smse või mu Facebooki kirju. Oh appi, kui närvi ja vihaseks ma läheksin. Muidugi kurvaks ka. Sest see, kui sinu armastatud inimene sind ei usalda teeb ju kurvaks. Miks siis oma kaaslast kurvaks teha?
Seda, kas arstid oskavad aidata, seda ma ei tea. Aga ehk lugejad teavad? Kas keegi veel on sama murega maadelnud/maadleb? Kas olete oma kaaslase smse või kirju salaja lugenud? Kui olete siis miks? Mis huvitavat leidsite, kui üldse. Kas tunnistasite üles?
Kuidas suhtuksite sellesse, kui saaksite teada, et teie kirju on loetud?
43 kommentaari
Tere.
Mul endal on ka siuke mure, küll aga on mees see kontrolliv ja liialt armukade, ma pole talle mitte mingit põhjust andnud, kuid
meil on kaugsuhe. Ma ei või kodust välja minna, iga asja kohta pean luba küsima ( kas tohin oma õe juurde minna või kas tohin
saada sõbrannaga kokku ) aga ta ütleb mulle iga asja peale et ei lähe kuskile. ma pole kunagi kedagi petnud! Tema ise käib oma
eks tüdrukutega väljas ja suhtleb kellega iganes tahab, ja teeb ka mida iganes tema heaks arvab. Ma olen nii segaduses et ei
teagi mida teha või kuidas käituda. Ma tõesti kardan teda kaotada aga tema käitumine pole ka normaalne. Olen samuti
nukinud tema facebookis, olen leidnud sealt palju kirju ta eks tüdrukutega, pole küll siiani mingid armu kirjad olnud.
Ühesõnaga ta arvab et pean kõike tegema täpselt nii nagu TEMA seda soovib ja heaks arvab. Kui tema mulle helistab või
kirjutab siis pean mina koheselt vastama, aga kui kirjutan mina talle siis ta võib kasvõi mitu päeva hiljem vastata. Ta küll räägib
kui palju ta mind armastab ja igatseb, aga ta ei käitu oma sõnadele vastavalt. See teema ajab mind nii kuradima segadusse, et
ma ei teagi mida teha. See tekitab mulle nii palju stressi ja magamata öid…
Ma endaarust polnud armukade inimene
KUNI..
Iga kord sõidame mööda olude sunnil
elukaaslase endise aluarmastuse
majast ja nagu aamen kirikus IGA
JUMALA kord käib pea 180 kraadi
tal,et vaadata kas auto maja ees vms.
No esimesed 100 vms korda kannatasin
ära,et vana harjumus jne. Aga no pool
aastat ja iga kord, siis küll närvi
ajanud(teel võib ükskõik,mis samal
ajal toimuda peaasi,et passimine
vahele ei jääks)
Kui samal ajal käestkinni
hoidnud,siis olen automaatselt lahti
lasknud, kuna sees hakkab keerama.
tean,et väike asi aga nii avstik. Ei
taha psühho ka tunduda,sp ei ole
keelanud ja probleemi sellest teinud.
Ülemõtlemine viis selleni,et kõik
võib jumala okei olla, aga kui jälle
sealt mööda sõidame ja passib,siis
olen peale seda vait ja ei räägi
natuke aega(pigem teen nii,kui närvi
lähen..see minu allasurumise
variant,sest ma muidu üsna temperamentne)
Ma saan aru et on suhtlemis vajadus jne. .. minulgi on vajadus, suhelda lihtsalt olla. Aga Mina rase, + 2 last veel kodus. Ma ei käinud kuskil olin nagu kodukana, olen kusjuures siiani. kui ni võib öelda, teen süüa,koristan pesen pesu, kanseldan lapsi… aga siiski on selline tühi tunne sees et olen tühi koht, tähele panu ei pööra jne. aga kui kuskile läheme kellegile külla olen mina lastega ja unustatud teema… Kui viin lapse (väiksema talle hoida) max 5mintsa ja laps on minu süles jälle tagasi… Tema ei jõua ,laps ei tah temaga olla. Vahest istume kodus, järsku tõuseb püsti ütleb et ta läheb sõitu, (eelnevalt telefooni näpinud) ja kaobb kaob hommikuni… Kui julgen vinguda saan sõimata et kas ta ei tohi lihtsalt olla, käia…. jne… Käin nuhin kyll tema järgi sest selline käitumine tahest tahtmata ajab nuhkima… aga kes ei oska telost ja fb asju kustutada? Seda ma ei tea kas petab? Ei usu eriti et petab, ta pole seda tüüpi inimene, ja ei ole ka kordagi selle 9 pea 10 aasta jooksul petnud.
*vahe peal oli kuum teema selles et kolime mõneks ajaks lahku… et nö. selgusele jõuda.
tema tehtud pakkumine… et lihtsalt teha mingisugune paus vms.
Ma olen olnud mehega koos 9 aastat, meil on kolm last! Ainukene asi is meid tülli ja riidu ajab on minu haiglane armukadedus. Mind ajab marru kui mu mees pöörab rohkem tähelepanu, oma õele, vennale, isale ja emale. Mind ajab marru lausa pöördesse kui saan teada et ta on kellegiga fb kirjutanud v räägib kellegiga telfoonitsi mingi naisega. tahate teada kas onuhin? Oo jaaa… tean tema fb salasõna, ja kui ei teaks nuhin selle välja nii et muudan parooli ära, nuhin ka telefoonis. nuhin taskutes asjades, ja kui vaja keeran kõik sassi.
Ta suhtles mingi Piffiga, ja ma olin niivõrd marus, peskin vasta seina taldrikud, lillepotid , kõik viskasin puruks, läksin talle kallale, peskin teda… Läks aega edasi ja ta vandus et ei suhtle selle eidega enam ( sain teada et see piff ajab teda taga) ook. uskusin teda aga miski ütles et ta suhtleb iga kord kui ta trippima läks tundidn kohe et ta läheb nüüd selle piffigga välja. ta veel ütles mulle et kujutan ette et ma olen haige, et ma pean ravile minema jämmarisse… Miski ütles seda, et ta kohtub ikka veel selle piffiga ja et käivad läbi, kuigi fb oli plokk peal, pluss polnud nr. aga miski siiski ütles…. Läks aeg edasi seda rohkem ma pöörde läksin , ja nuhkisin nii kaua kui sain jälile, et tema tripimiste taga oligi see et tema oli sellel piffil ja ta sõõbrannal kaine sang. Hallooo… vot sõitis katus ära… Krt ma olen rase, ootan kolmandat last… niigi oli rasedus väga halb, beebi tahtis sündida ennem kui vaja… Minu närvid kärssasid, süda sees kloppis, veri sees vemmeldas… tahate teada miks. sest ma ei seedinud mõtet et minu mees on kaine rool naisel kellele ta meeldib j kes pidi tegema kõike selleks et meid lahku ajada…
Kaks kuud ma ei rääkinud ehega sõnagi, stress oli sääne et kadus 35kg keha kaalu… närvid olid täiesti läbi.
Ma lihtsalt ei usalda oma meest, no mitte üldse, ma kahtlen igas tema liigutuses igas tema sõnas,… Tema mind usaldab 100% . Ma ei tea miks … mina oleks küll armukade kui uleksid meeste rahvad ukse taha , v et tulevad küll kohvile, v et kutsuvad ujuma. aga tema usaldab…
Mina ei uskadaks, kuigi ta on mulle vandunud et ta ei peta mind, ta armastab mind, et talle pole see naine kunagi meeldinud ja ei hakkagi meeldima, et lihtsalt sõbrad… ( usun ma jah tema juttu) .
Nii palju olen ma muutnud üritanud, et tema fb , tema telos ma ei nuhi, pluss see et üks nv käib tema väljas, v üks nv käin mina. et korda mööda… Aga nh see väljas käimine kh , vahest sõidab karla kodust ära, sest vahest tunduvad tema väljas käimised kahtlased ja ajab pöördesse ja tülid jälle tulevad… 😀
Jutu lõpetamiseks ütlen seda et vigu rohkem kui sigu, ja et , armukadetust ei saa umuuta aga saab kontrolli all hoida… ( ma üritan ennast kontrollida ja ennast tagasi hoida) aga vahel ei õnnestu see nii lihtsalt. Aga eksnäis, kaua ma jaksan oma suud kinni hoida ja oma närve alla suruda.. See pole üldsegi lihtne… aga ma pean . pean. pean. sest muidu on ühesõnaga Perse kellad… 😀
Võib-olla sul ongi põhjust armukade olla? Mis mõttes su mees olikaine autojuht sellele naisele ja ta sõbrannale, kui sa kodus rase olid? Austa ennast! Sa oled väärt vaid parimat ja see, et sul selle mehega lapsed on, ei ole argument, mis olla suhtes, mis sind pidevalt proovile paneb ning ebakindlaks teeb 🙂
Armukadedus on teema mis on mulle vägagi tuttav. Osalt usun et tegu on eneseusalduse ja enesearmastuse puudumisega. Kuid vahest võib olla ka see kuues meel, või siis asjade loomulik kokkupanek.
Ma ise pole ka just teab mis usaldav inimene. Vähemalt ei olnud. Sain kokku mehega. Alul tundus kõik muinasjutuliselt kaunis. Prints valgel hobusel, või siis musta bemmiga. Olime paar kuud koos olnud, kui tuli mulle kirjake, kus paluti minul kui armukesel öelda oma mehele, et laps igatseb ta järele. Uurisin siis edasi, et mis laps? Rräägiti siis, et on laps, aastane. Igatseb issit. Pole mitu kuud näinud. Esiti käis jõnks läbi , pidasin jamaks, kuid uurisin siis mehe käest ka. Ta nagu muuseas ütles, et näe, on jah….kuid tema pole last kunagi tahtnud. See pani suure kahtluseussi sisse. Kuidas daab lapsest mitte hoolida! Kuid no, otsustasin siiski jääda. Kuid siis, tundsin et tervisega on midagi valesti ja läksin kontrolli, leiti selline kergem sugulisel teel leviv haigus. Võtsin brosüüri selle kohta ja läksin mehe juurde. Viskasin selle nina alla ja ütlesinb et kustkohast? Ja siis tuli polpohhuistlik vastus -käisin last vaatamas ja juhtus- vot siis viskas küll katuse ära. Mismõttes juhtus? Edasi läks asi lihtsalt, polnud keeruline lugeda ta meile, messengeri. Leidsin kontod ihast, orkutist, ratest. Messengeri vestluste salvestused olid teemaga näeme-teeme. Selle nuhkimisega sain hakkama tänu mehe sõbrale kel oli villand kuidas mees naistega käitub, ei olnud ma esimene tal nii ju. Tuli välja. Eelmiste suhetegagi -juhtus, ei tahtnud, anna andeks- . kuid kaua sa ikka andestad? Noor ja loll nagu ma olin mõtlesin et ongi nii võimalik, et juhtub lihtsalt, kogematta. Teismeliste värk. Mainin igaks juhuks ära, et mina ei petnud kordagi. Lisaks, mina olin 19 ja tema 24. Aga u aastake kannatasin ära. Siis aitas. Selleks ajaks oli tavaline ööks minema kaduda, mitte helistafda, mitte vastu võtta jms. Tulla tagasi irvitava muigega ja öelda – mis siis on ah?-
Korjasin oma 7 asja ja läksin minema. Kuuldavasti on tema naisi vahetanud. Lühikest aega ööbind kellergi juures ja jälle uus. Mina aga. Peale seda janti otsustasin etvkui edaspidi keegi mulle nii teebm töhendab et ei austa mind ja meie suhet ja milleks enam?nüüdseks aga. Möödas on aastaid juba. Olen muinasjutulise abielus, 3 last ja enam paremaks minna ei saa. Armukadedus on. Kuid suudan seda kontrolli all hoida. Enam ma ei kontrolli. Mees jagab ise oma tegemisi.käime enamjaolt koos. Eks aerg ajal kihvatab kui mees nt vana koolikaaslasega kokku saab kes tervituseks kalistab. Mees siis naerab et olen nagu emalõvi kes saaki jahib….ootab õiget hetke. Et rünnata. Tema ka armukade pole.
Aga jah.eneseusk kontrolli alla. Kui fakte pole, siis proovi rahulikult võttaa…
” Eks aerg ajal kihvatab kui mees nt vana koolikaaslasega kokku saab kes tervituseks kalistab. ”
ja seda kutsud sa armukadeduse kontrolli all hoidmiseks?
Mina olin ka oma eksi peale alati koguaeg armukade. Aga minu “oigustuseks” oli mul ka natuke pohjust- tegemist polnud kyll fyysilise petmisega, aga minu silmis emotsionaalsega kindlasti. Orkutis (haha!) olid koguaeg imelikud iseloomustused ja kommentaarid erinevatelt tydrukutelt, mis teda koguaeg taevani kiitsid ja siis lopuks avastasin ma ka mitmeid sisukaid kirjavahetusi, kus analyysiti nii meie suhet jne. Tulid ka pildid erinevatelt pidudelt, kus tal a-la-ti olid tydrukud kaevangus/syles. Ma teadsin, et ta mind fyysiliselt ei peta, aga selline kaitumine muutus ka minu jaoks alandavaks. Eriti, kui ma talle mainisin, et mulle selline kaitumine ei sobi kahjuks ja midagi peale vihavalangu ma sealt ei saanud ja midagi ka ei muutunud. Minu jaoks vordus see lopuks austuse puudumisega oma kaaslase vastu. Kui minu partner ytleks mulle, et mingisugune minu kaitumismuster teeb teda onnetuks, siis vast ikka pyyaks seda muuta ma usun. Naljakas oli ka, et kui mina tema arvates keskmisest rohkem tahelepanu sain meesterahvastelt, siis oli ta endast kohe taitsa valjas (vahel ka nuttis!). Nii, et ma ei tea…eks see yks fucked up suhe oli I guess 😀 Peale 4,5 aastat see ka loppes ja praeguse partneriga meil sellised asjad ei tuleks isegi jutuks 😀 Ja tead, kui palju rahulikum ja onnelikum on selline suhe, kus on yhised vaartused, austus yksteise vastu ja teadmine, et oled oma kaaslase jaoks esikohal. Nii, et ju vast midagi on Su suhtes, mis sulle tuska valmistab- kas tahelepanu puudus partneri poolt voi muu tema kaitumismuster, mis sulle tuska teeb. Loodan, et saad sellest yle, sest tean kui vasitav ja kurnav selline muretsemine on!
Hmm… Miks sa üldse üksi kodus istud kui mees sõpradega. Eriti veel kui nad on sinu sõbrad ka? Miks te siis koos aega ei veeda? Või äkki on tegemist hoopis mõttetu ossiga, kes peab sõpradega hängimist lahedamaks kui oma naisega kvaliteetaja veetmist? Kusagilt saavad sinu emotsioonid alguse. Muidugi ma ei väida, et suhtes olles peab ainult kahekesi väljas käima, mõlemal peab ikka oma aeg ja tegevused ka olema. Aga siiski, mina tunneks end ka pisut eiratuna kui mu mees meie ühiste sõpradega kuskil lõbusalt aega veedab ja isegi mu kõnedele ei suvatse vastata kui ma üksi kodus passin. Normaalne mees kutsub oma naise ka ikka kaasa, kui mõlemal Vaba aega.
Ma kunagi olin küll hullult armukade, kuid ei ütleks et ma just nuhkisin, et mis kus kes millal.
Esimesel abikaasal oli jube hea sõber, kellel omal viskas kopa ette, et mees mulle valetas ala läheb keevitus kursusele Tallinnasse. Keevitas jah…teisi naisi, niiet vähe pole. Ja see sõber ise helistas mulle ja ütles, et mu mees on hoopis seal ja seal, selle ja sellega.
Praeguse abikaasaga täitub mul augustis 4 aastat abielu, koos oleme olnud 6 aastat. Väike mõte vahest jookseb peast läbi, et kas ta võiks mind petta ja teist peret omada. Töötab ta ju Soomes ja ma ei tea, mis ta teeb. See, et me abielus, ei tähenda, et ta nüüd minu omand. Kui tahab minna, siis mingu. Kinni ma ju hoida ei saa. Samas, kui ta mulle päeva jooksul ei helista, siis ma lihtsalt mõtlen, et tal on tööl kiire ja küll ta õhtul helistab. Ja helistabki 🙂 Olen talle öelnud, et saadku vähemalt sms, et ma teaks, et temaga midagi juhtunud pole.
Me ikka lõõbime omavahel vahest, et harjunud üksteisega, ei viitsi mitte hakata uut elukaaslast välja koolitama 😀 Lisaks on meil pisike 2 aastane 😉
Ja kui usaldust pole, siis pole ka suhtel mõtet 🙂
Eheee, see on hea teema 🙂 Olin kunagi koos mehega, kes mingil hetkel hakkas minu järele nuhkima – installis mu läpakasse nuhkvara ning luges regulaarselt minu FB kirjavahetust ja msn-i vestlusi. Ja mitte ainult vestlusi “kahtlaste” meestega, vaid ka sõpradega (ja ka väga isiklikke vestlusi parima sõbraga). Kuna ta hakkas tegema vihjeid, sain sellest teada ning olin shokeeritud. Tegin suurema draama ning näitasin igati kui taunitavaks ma seda tegevust pean. See ei aidanud, mees nuhkis edasi. Aga põhiline on see, et tal oligi alust kahtlustada – oligi mul nö. armuke. Ikkagi olin hämmingus – ma ei kujutanud ette, et mina niimoodi tema privaatseid vestlusi loeks, selline nuhkimine tundus nii alandava ja vastikuna. Jep, ilmselt ma usaldasin teda. Olid ka temal paar teemat, mis andsid minul põhjust armukadetseda, kuid iial ei oleks hakanud ma tema sõnumeid ja FB-d salaja lugema. Mäletan hästi, kuidas sõpradega sellest rääkisin ja imestasin, et on üldse selliseid inimesi olemas, kes teise privaatsust ei austa. Siis läksin mehest lahku (mitte küll nuhkimise pärast) ning alustasin uut suhet. Uus mees jäi kohe alguses mulle paari asjaga vahele ning usaldus kadus. Ja mida ma tegin? 😀 Installisin tema läpakasse nuhkvara ja lugesin tema FB vestlusi 😀 Ehk siis minu kokkuvõte: kui inimest usaldad, ei ole sul soovi tema järel nuhkida. Kui ei usalda, tuleb isu ka nuhkida. Sest parem ikka ju teada, mitte naiivses usus arvata, et kõik on nii nagu paistab 😀 (PS: Loomulikult ma ei õigusta ennast, nuhkida ei ole ilus, ma endiselt arvan ju tegelikult nii 😀 )
Olin ka armukade inimene, aga uues suhtes ma lihtsalt mõtlesin, et mis ta ikka teha saab. Kui kodus on kõik korras ei lähe mees mujale! Ja igakord ma lihtsalt mõtlengi “mul ükskõik, las ta olla enda ette ka, siis ei teki tülisid nii palju. Las ta lihtsalt olla.” LEIA TEGEVUST ENDALE, KÄI ISE KA VÄLJAS! Siis ei ole aega sellele armukadetsemisele mõelda, ning siis saad aru, miks sul selleks põhjust pole, kui tunned ise, kui mõnus on sõbrannadega väljas käia ilma, et keegi tüütaks.
Could be worse… 😀
http://www.dailymail.co.uk/femail/article-2507072/Paranoid-woman-Debbi-Wood-suffering-Othello-Syndrome-forces-fianc-lie-detector-test.html
Ah, see teema toob ebameeldivaid mälestusi. Olin eksi suhtes üliarmukade – helistasin ükskord talle öö jooksul 60 korda – päris õudne on näha 60 vastamata kõnet hommikul 😀 Kaugsuhte tõttu ilmselt kujutlesin hullemaid asju ette. Igastahes armukadedus oli vastastikune ja absurdsel kombel hoidis see meid koos kauem kui ilmselt normaalse suht puhul. Ma püüdsin talle kogu aeg meeleheitlikult tõestada, et olen talle truu (olingi) – olin kodus, ei käinud sõpradega väljas, vastasin tema kõnedele kohe, olin õhtuti skypes talle saadaval. Vastik tagasi mõeldagi, kuidas ma end aeglaselt ja märkamatult orjastasin. Oleksin ma rohkem enda elu elanud, oleks enesehinnang tervemaks jäänud, oleksin rohkem teistega suhelnud ja see õnnetu suhe oleks varem lõppenud.
Mina olin tema suhtes armuakde eelkõige seetõttu, et tema oli kenam kui keskmine mees, mina pidasin end tagasihoidlikuks ja koledaks, kes puht jumala armust endale sellise toreda mehe oli saanud. Kuna oli aega palju kodus olla ja suhtele mõelda, hakkasin ta järgi nuhkima – lugesin kirju, kus tõesti paar naist talle kirjutasid ja välja kutsusid. Juttu neile viies nimetas ta neid lihtsalt hulludeks, aga no mul jälle kahtlusepõhjust, Tagantjärgi tark olles mõtlen, et meili kirjutamine on haruldane, inimesed helistavad ja räägivad peol palju enam jutte ja flirdivad. Ma usun, et ta ei seksinud sel ajal teistega, aga tagasihoidliku ja võluva kutina ta ei suutunud pisematele asjadele kindlasti “ei” öelda. Aga ta oli kõik see aeg minuga – ta oleks saanud mind maha jätta kui mõni neist naistest oleks talle rohkem meeldinud. MA aga ei usaldanud ennast, oleksin võinud endas rohkem kindel olla ja suhte ise varem lõpetada ja endale varem parema mehe võtta. Suhe lõppes meil teiste eriarvamuste ja lootusetuse tõttu, armukadedusel oli siin (tähtis) kõrvalosa.
Kirja kirjutajale ütleksin, et ära raiska oma elu. Rebi end lahti sellest suhtes – sa ei pea kutti maha jätma, aga mõtle endast paremini. Sa oled väärt toredat suhet, kõik me oleme seda väärt. See pole sõnakõlks. Löö ennast üles, käi sõbrannadega väljas (seni kuni sul neid on, kuni nad sind su suhteklammerduse pärast maha ei jäta, flirdi võõraste meestega natukene – see liisab sulle ka su oma mehe silmis huvitavust) , leia mehega ühiseid tegevusi, kuhu sõpru kaasata. Tee uus soeng ja löö end üles. Tööalaselt arenda ennast – iga mõistlikku ja normaalset meest huvitavad intelligentsed ja arukad naised, kes sa tundud olevat. Kõige tähtsam on, et sa ei samastaks end oma suhtega – sinu elu õnn seisneb sinu enda naudingutes, vahet pole, kas sa kasutad selleks mingit meest või sõpru või hobi või alkoholi või reisimist. Kui see vahend annab sulle õnnetunde ja enesekindluse ega ole tervistkahjustav, siis go, girl!
Fakk, ma saan enda peale mõeldes nii vihaseks – miks ma varem ei kuulanud sõpru ja iseenda üksikute ööde pisaraid – miks ma kulutasin oma elu kõige parema nooruseaja mingi kuti peale, kes mind niimoodi enda võrku köitis, et kahepoolne armukadedus pimestas ja lolliks tegi. Kes tahab, võib seda kireks nimetada. Meil oli superilusaid hetki, aga üldkokkuvõttes ma vahetaksin need muretu nooruse vastu, kus mind hinnatakse, kus ma saan olla mina ise, kus mu jala küljes ei ripu sajakilost suhte sangpommi.
Rohkem egoismi, kulla kirjutaja. Ja võibolla tõesti psühholoog aitab. Korralik nutt ja vihastamine ka 😀
+ sport , enda väljaelamine füüsiliselt
Pikk jutt, aga ehk saab keegi siit mõne abimõtte.
Mina mõtlen sama oma eelmise suhte kohta,miks ma raiskasin sellele suhtele ja haiglasele armukadetsemisele oma ilusad aastad. Oleks pidanud kohe selle ära lõpetama..
Mina rikkusin oma eelmise suhte ära sellega, algas armukadedus siis, kui leidsin vanast telefonist smsid ja võtsin mehe tel ja saatsin sellele nrile smsi. Vastus tuli selline,et hoia mütsi kinni. Enam ei usaldanud ja hakkasin iga sammu kontrollima. Õnneks läksime lahku ja praeguse mehega ei tunne mitte mingit vajadust kontrollimiseks. Pigem on tema see, kes vahepeal vindi üle keerab.
Armukadedus hakkab reeglina põhjuse pärast,kui usaldus kaob,kuid enesekindlusetus põhjustab ebaadekvastse reaktsiooni. Nii et kindlasti peab kirja autor minema nõustamisse ja mina arvan,et üksi,mitte esialgu paarinõustamisse,sest ütleb ka ise,et mees ei peta ja pole põhjust andnud. Prepi soovitati siin-tegime selle mehega läbi ja on väga hea asi,aga antud küsimuses ei ole lahendus. See aitab pigem selliseid igapäevaelukonflikte lahendada. Nii et nõustamisse kindlasti! Näiteks sinamina perekeskuse psühholoogide juurde. Karmen Maikalu, kes prepi teeb,peaks ka seal olema. Jõudu selle probleemiga tegelemisel.
Ka mina olin oma eelmises suhtes armukadetseja… Mis muidugi aeglaselt lõhkus meie suhet. Mingil hetkel sattus minu ellu tagasi mu toona parim sõbranna, kes muidugi huvitus mu elukäigust nagu mina tema omast. Mõtlesime siis, et tuleb mulle Tallinnasse külla, tahtis tema Tartust veidi puhkust ja mina teda näha. Selleks ajaks nad juba suhtlesid mu kutiga (puhtalt lollid naljad), kuid minu armukadeduseuss juba kasvas hoogsalt. Saatuse tahtel tuli mu sõbranna meile nädal varem kui esialgselt plaanitud. Ja ta tuli just selleks nädalavahetuseks kus ma esmalt pidin reede öösel tööl olema ja laupäeval kohtuma esmakordselt kuti emaga. Polnud südant ka öelda, et kuule, sa ei saa tulla ja kutt ütles isegi, et las ta tuleb. Nojah, mõeldud-tehtud. Läksin reede öösel tööle ning aeg-ajalt ikka helistasin, et kuidas neil seal läheb. Mida kõne edasi, seda rohkem nalja neil sai. Sisetunne ütles, et miskit on valesti kuid sõbranna ikka korrutas, et kõik on korras ja ma muretsen üle, kutt samamoodi. Panin seejärel sõbranna lubama, et kui tõesti midagi juhtub, ükskõik mis, andku mulle kohe teada. Öö läks rahulikult mööda ja mina jõudsin hommikul koju, kus paistis kõik korras olevat.
Ärgates suundusime linnast välja kuti ema ja seejärel meie ühise sõbranna poole. Märkasin, et midagi on valesti… Mida aeg edasi, seda rohkem nad omaette olid ning vahel kadusid lausa ära. Kui minult küsiti, et kus mu kutt ja sõbranna kadusid, siis naljatasin, et eks vast metsa vahele musitama… Kuid taaskord andis sisetunne häiret.
Pühapäeva hommikul ärgates avastasin, et voodis kus me kolmekesi kitsaste olude tõttu magasime, kaisutab minu kutt minu sõbrannat mitte mind ja ma ei pidanud enam vastu. Võtsin kuti telefoni ja sain teada et mu eelneva õhtu naljatamine polnudki väga puusse, käisid teised metsa vahel musitamas. Kui esialgu olin ahastuses ja arvasin, et asi sellega piirdubki, siis ei, reede öösel lendasid neil lausa riided seljast.
Pärast kogu juhtumit olin mitu nädalat šokis, esialgu ma ei söönud kolm päeva, nädala aja jooksul magasin vaevu 25 tundi.
Kui me nüüd kaudselt võtame, siis kogu minu suhte lõppemisega seotud tervise rikkumine ja mu elu pea peale keeramine oli minu süü, kuna mina õõnestasin kogu suhet oma armukadedusega. Mina ise tegin endale haiget. Kõik algaski minust.
Niiet kallis kirja autor. Armukadedus sööb sind suhte ajal süütundest ja ka pärast suhte lõppu. Otsi abi, nagu minagi, enne kui sa teed haiget mitte ainult kallitele enda ümber vaid ka iseendale.
Ma soovitan ka proovida mingi nõustaja juurde minna. Olin kunagi lühiajaliselt sarnases suhtes, kuid teine pool oli siis see ebanormaalselt kontrolliv. Kui ma juhtusin mõnest uuest (meesoost) tuttavast rääkima, siis tuli kohe küsimus, et “kas ta meeldib sulle või?”. Lisaks helistas ta minu sõbrannadele sel ajal kui ma nendega väljas olin et küsida mis me teeme. Sama hästi oleks võinud otse mulle helistada, aga ei. Tegemist oli väga silmakirjaliku inimesega, et kõik keda ta kohtas, kõigile puges kohutavalt ja siis selja taga mõnitas ja halvustas neid. Et kõik arvaksid et ta on kõige lahedam ja toredam inimene keda nad kunagi kohanud on. Lõpptulemus oli, et kui ma ta pikalt saatsin, siis ta käis kõigi meie tuttavate (ka minu ema) õlal nutmas et milline lits ma olevat ja tema on kõike ohverdanud minu pärast ja värki. Nii mõnigi sõber käis mulle välja arvamuse et ma ei leia kunagi “nii head meest”. Parem oleks. Isegi üritas enesetapu tegemisega ähvardada kui ma teda ei taha, aga mul oli nii kopp ees, et minu poolest oleks ta oma enesetapuga inimkonnale ainult teene teinud.
Murekirja kirjutajale ütleks, et üleval on head soovitused, võta kätte ja mine kellegiga rääkima. Ühel hetkel viskab sinu mehel lõplikult üle ja ta lõikab sind oma elust kogu täiega välja. Siis sa oled üksi ning ta ei tule tagasi. Ja sul jääb üle vaid kõrvalt vaadata kuidas ta saab õnnelikuks kellegi teisega.
Kõik mehed/naised ei peta nii kui nad sinu silma alt välja saavad. Aga iga sekund kontrollimine ei hoia midagi ära, isegi kui tüüp kukub petma.
Eelmises suhtes ei olnud küll selles osas mingit privaatsust. Kutt käis mu facebookis pidevalt kirju lugema. Mina ei tohtinud poistega suhelda, ometi Tema kirjutas MINU facebookis MINU sõbrannadega. See ei olnud imelik?! Ma ei olnud toona üldse armukade inimene, aga mingist hetkest hakkas ka mind see painama ja pidevalt oli klähvimisi teisele tüdrukule. Tundus just, et kutt nagu andis põhjust ka.. Nädal kadunud oli, siis tuli mulle anonüümseid kirju, et kutt oli teise naisega, aga ei uskunud.. Samas eks ikka uskuda seda, mida ta ise räägib.
Uude suhtesse tuli ikka see armukadedus kaasa, aga see on selline pinnapealne. Vahest ikka näpud sügelevad, et teada saada, mida teistega räägivad. Ta teab, et käin lugemas.. Sest tõesti on asju, mis on tal ununenud rääkida.. Samas ei tee sellest numbrit ka. Kõik on lõpuks ikkagi selgeks räägitud! See usaldus on 100%, lihtsalt vahest just huvitab, mida tema sõbrad minust räägivad vms.
Lugesin ja mõtlesin, et head mu armukadedus piirdub vaid vähesega. Ma ei kujuta ette ka kuidas seda ravida saab. Kui öelda, et kutti usaldada 100%, kuid siiski nuhkida tema tagant.. Siis on kahtlev, kas tegu on ikka usaldusega. Ei kujuta ette ka, kuidas see poiss nii kaua vastu peab kui kodus ootab armukadedusest ründav naine, kellel on jälle mingisugused omad kahtlused välja mõeldud..
No sõpradele helistamist harrastan minagi, aga ainult siis, kui ma pole teda nt tunni jooksul kätte saanud, kui miskit vaja temast on. Lihtsalt TÕESTI mu mees suudab oma telefoni pidevalt ära kaotada (hetkel 97. telefon kasutusel) ja ka end väga kergelt vigastada (peab end supermeheks vist 😀 ) nii, et traumapunkt meil pm teine kodu.
Armukadedaks end sellepärast, aga küll ei pea ja ei nuhi ka ta järele. Tean kõiki ta sõbrannasid ja “lasen” vabalt neid koos välja.
Kui ma kuskil sõpradega väljas või peol olen, siis tihti ma üldse ei kuulegi telefoni ja unustan seda vaadata, kui mul lõbus on.
Armukadedus võib suhtesse päris suured mõrad luua, sest keegi ei taha, et neid kontrollitakse pidevalt, ei usaldata, loetakse salaja smse ja kirju… Mingi privaatsus peab inimesele endale ka jääma ja tuleb lihtsalt usaldama, eriti kui mees/naine pole kunagi varem petnud ega andnud põhjust mitte-usaldamiseks.
Kui oled kogenud eelnevalt petmist ja haiget saamist siis see tuleb järgmisesse suhtesse Kaasa. Psüholoogist on tõesti kasu. Psüholoog paneb sind arutlema rohkem ja mõistma. Kuid püüa sisendada endale tol hetkel kui mees väljas kõik on korras ja ei ole vaja helistada.
Mina arvan esiteks, et mingil hetkel tunnevad kõik armukadedust (ka need pohhuistid, mina-ei-ole-kunagi-armukadu-inimesed), ainult et seda ka tõesti kord elus vms. See on normaalne tunne.
Aga see selleks. Kui seda ikka iga päev tunda, siis see ei ole normaalne. Mina nt olin ka selline inimene, et armukadedust praktiliselt ei tundunud. Noh, mees käis peol, tal oli palju ekse, see ei häirinud mind. Kuni selle päevani, mil ma olin haige ja ta lubas mind oma arvuti taha, kus puht juhuslikult hakkas üks neiu talle FB-sse sõnumeid saatma ja nagu mõned teavad, kui vestlusakent veel all pole, hüppab see lahti. Ning see jutt ei olnud lihtsalt nunnu-maasika-vahune, pigem selline, mis poosis teda mees võtta võiks jne jne. Olin pahviks löödud. Mees muidugi eitas, ütles et tsikil lihtsalt igav ja see on ainult jutt. Aga mina ei usaldanud enam. Luurasin ka: lugesin smsse pidevalt tal salajaja, käisin FB-s jne jne. Täielik hull olin. Ja ausalt öeldes oli kahtlustel ka tõepõhi all. Ta pettiski. Ning see suhe saigi läbi.
Nüüd olen koos uue mehega. Armukadedust ei ole enam nii palju, aga päris lahti sellest ei ole saanud, aga olen märganud aega mööda see läheb paremaks. Ehk ühel päeval olen jälle see muretu ja usaldav, kes enne haiget saamist.
Mida ma kirja saajale soovitaks on see, et sellest peaks tõesti äkki suhtenõustajaga rääkima. Samuti mehega. Minul oli ka see plaanis juhuks kui mu kahtlused on alusetud. Aga noh, polnud enam midagi nõustada.
Mees kas on petja v ei ole, toetudes minevikule. Kui on petja, siis loomulikult kahtlustaks ja uuriks rohkem, sest ajalugu on näidanud, et mees risti ette ei löö. Kui ta aga pole andnud endas põhjust kahelda, siis ära kahtlegi. Pole mõtet enda ja kaaslase elu nii keeruliseks teha. Meenub, et ka meie tutvusringkonnas oli kunagi paar, kelle naine hakkas kõikidele võimalikele inimestele helistama, kui oma mees ei vastanud. Ta suutis kuskilt ajada välja täiesti endale tundmatu inimese numbri ja talle helistada näiteks. Samuti jälgis te mehe internetipangas väljaminekuid, et teada saada, kus mees parajasti on jne. Selle sõpradele helistamisega on aga nii, et sõbrad ütlevad täpselt seda, mida sõber palub öelda, viis erinevat sõpra võivad sulle ilmselt käsi südamel vanduda, et su mees ööbis nende juures. See juba huumor muidugi, aga ühesõnaga tahan öelda, et tasuks ikkagi toetuda mehe eelnevatele tegudele, kas peab lubadustest kinni, oleed tabandus valetamamast teda vms ja kui ei, siis lase ometi lõdvaks ennast!
Ahh, see teema meenutab mulle mu eelmist suhet ja miks see pekki läks. Minu tollane peiks oli haiglaselt armukade. Tal polnud kunagi enne ühtegi girlfriend’i ega naissoost sõbrannat olnud, seega ta ei mõistnud, miks mul pidi meessoost sõpru olema. Nagu mis vahet sel on, mis soost, sõber nagu iga teine ja see, et ühele meessõbrale julgesin ka oma sügavamatest saladustest rääkida, ajas teda ikka eriti marru. Selle nuhkis ta välja muidugi mu läpakas tuhnides, kui ma pahaaimamatult pesemas olin. Teiseks käisin tollel ajal koolis, mis asus 60km kaugusel mu elukohast ja no tema rääkis iga päev, kuidas ma ikka meestega koolis mehkeldan, nendega vetsus rõvedusi teen jne. Lõpuks esitas ta mulle ultimaatumi, kas tema või mu sõber ning ühtlasi üritas ta mind mu perekonna vastu üles ässitada, et mul kelleltki abi poleks loota ja kuhugi minna, kui ta ikka eriti v*rdjaks peaks kätte ära minema. Selline huiamine ja süüdistamine, et ma kuskil petan teda, kestis kuskil poolteist aastat. Ma ei suuda siiani uskuda, et ma nii kaua vastu pidasin. 😀 Siis lõpuks viskas mul täiega üle, ma sihilikku leidsin endale uue tüübi ja läksin tema juurde lihtsalt ära, mis peale eks sis muidugi hõiskas umbes ’i knew it ja ma olen räme l*ts ikka ja et ta mulle kõike ostnud’ ja whatnot. Ma isegi ei tahtnud, et ta mulle midagi ostaks, sest ta üritaski mind ÄRA OSTA. Ja siis rääkis veel sellist jama nagu ‘me oleme koos ja me nagu abielus’. See siis tähendaski seda, et ma ei tohigi teiste meessoost sõpradega enam suhelda ja ma olen tema OMA. See suhe oli ikka kokkuvõttes kohutav.
Mis aga selle jutu point on, on see, et võta vabalt, mine tõesti kuskile psühholoogi või suhtenõustaja juurde ja kasvata enesekindlust, sest ma garanteerin, et selline nuhkimine ja kontrollimine suretab selle suhte lõpuks ära. Mina valiks igakell oma sõbrad, kui psühhopaadist elukaaslase.
Miski pidi ju vallandama sellise hoo? Eelkirjutajatel on õigus, siin on pigem enesekindluse probleem…umbes, et kui petab, siis lähete lahku ja keegi sind enam ei taha jne jne jne.
Sõpradele helistamine on pisut liig juba, proovi ikka ennast tagasi hoida. Kui tunned, et ei saa üksinda hakkama, siis pöördu psühholoogi poole. Nendest on tõesti abi ja nad oskavad Sind õigele teele suunata.
Ja niikaua kuni Sa ei suuda otsusele jõuda, mida edasi teha, siis lohuta ennast sellega – kõik valed tulevad varem või hiljem välja.
Ma käisin ükskord oma mehe kontol ja luurasin tema järele. Lõpuks juhtus see, et mul jäi fb sisse ja ta luges mu kirjavahetust sõbrannaga sellest luuramisest. Ühesõnaga see oli täielik karmalaks ja enam meil neid jamasid olnud pole. 😀
Mina soovitan minna suhtenôustaja juurde. Niisama psûhholoogist ei piisa kuna teil vaja koos minna ja koos sellest murest jagu saada. Armukadedusest ei saa ûksi jagu. Sul vaja mehe tuge, et nôustaja annaks ka mehele ideesid, kuidas sinule enesekindlust süstida, et sa ei oleks nii armukade. Ja sul vaja kiiret abi, kuna kui nûûd ei otsi abi, siis láheb asi hullemaks ja mees vôib üldse minema minna.
Tekkis küsimus, kas tegu on armukadedusega või siiski kontrollimis vajadusega.
Endal oli selline kogemus, et kui mees läks TEISE LINNA sõpradeda pidu panema siis kord õhtul helistasin kas mina talle või tema mulle. Lihtsalt igatsusest ja, et teine teaks, et kõik on korras.
Mingil hetkel kui mul tuli mingi sisetunne, et pean tema kirju lugema ma seda ei teinud kuni lõpuks tegin. Siis ka leidsin mingi süütu teema. Järgmine kord jälle. Nende sisetunnete vahepealsel ajal ei olnud mitte mingit probleemi. Kolmanda korra magasin maha kuna olin vastsündinuga kuid haiglas ja tema endale “uut kodu” otsis.
Samas on mul omal hea sõber, kelle naine konkreetselt teebki nii, nagu kirja autor. Lisaks saadab selle mehe nime all tüübi sõpradele/tuttavatele kirju/sms-e. Ahjaa.. ideaalis oleks see mees kodus lukus kuna reaalselt ei tohi ta mite ühelegi naisterahvale tänaval teregi öelda ilma, et naine peale lendaks “Petad jah? Petad temaga???”. Rääkisime alles hiljuti selle mehega sellest ja mõlemad oleme arvamusel, et kui see naine nii jätkab siis kui selline sündmus (petmine) peakski aset leidma ei saa ta küll seda meest ainukesena süüdistada.
After all: If you did the time, you’ll do the crime
Ma kahjuks olen ise samasugune armukade eit!Tuhninud olen ka oma mehe smsides ja facebooki kirjades,samuti olen kõnelogisid telefonist vaadanud.Kõik algas sellest,et kui olime pool aasat temaga koos olnud,olin ühel õhtul tema pool,tema oli purjus ja juba magama jäänud ning keegi helistas talle just ning võtsin telefoni,et kõne vaigistada.Siis aga tekkis huvi,et mis tal telefonis on.Sattusin siis smside peale ja seal olid kirjad teise naisega.Küll oli juttu sellest kus kokku saada ning sellest,kui väga see naine teda igatseb ning kui väga sooviks tema kaissu!Ma ei osanud midagi arvata ja jäin magama…hommikul hakkasin siis pärima ja vastuseks tuli muidugi,et tema ei ole selle neiuga midagi teinud ja ei suhtle enam jne.Okei jäi see teema siis sinna.Nüüd olen selle mehega juba neli ja pool aastat koos olnud,kuid tänu nendele smsidelle sain pisiku küle,et tema järgi nuhkida.Hing on ikka haige,ei usualda enam nii palju.Küll on hea rääkida sellest võõrale inimesele,kohe kergem hakkas jälle,kuid ometi on ajast nii palju möödas.Mees muidugi selle naisega enam ei suhtle,saime kolm kuud tagasi endale poja ning see teine naine on ka mingi mehega koos…loodetavasti see nii jääbki:) lisaks mainin ära selle,et ise ei ole kunagi oma meest petnud!Tema muidugi kahtlustab mind koguaeg kahjuks,teeb nalja:) aga mulle see nalja ei paku!Tema arvates tahavad mind kõik maailma mehed 😀 küll tuli nüüd pikk kiri;)
Osalt oleks Sandra kommentaaris juttu nagu minu enda elust.
Olime ka kutiga koos olnud pool aastat kui tema oli üks õhtu tööl ning tema sülearvuti minu juures. Kuna mu enda rüperaal oli just paranduses, tahtsin tema arvutiga enda facebooki minna ning täiesti juhuslikult oli tema konto sisselogitud ning kuna ta sattus hetkeks ‘online’, kirjutas koheselt üks tema eks : “Hei, millega täna tegeled?
Iseenesest ei oleks ma midagi uurima hakanudki aga kuna kutt oli maininud, et enam selle eksiga ei suhtle siis tundus see hetkeks veider. Niisiis hakkasin tema kirju läbi lugema ning selgus, et nad olid ikka üsna tihedalt kirjutanud ja öelnud ka asju, mis ei suhtes oleval inimesel aus öelda. Ja kirjutised stiilis: mis teed, saame kokku/näeme jne, mõjusid mulle ikka täitsa ootamatult. Oli öeldud ka asju, mis tegid meeletult haiget neid lugedes. Helistasin kohe kutile ning rääkisin ära, mida nägin ja mida tunnen ning mida arvan üldse meie edasisest suhtest. Kutt ei eitanud midagi kuid rääkis, et nende vahel ei ole midagi ikkagi toiminud ja see on tema lollus ning ta armastab vaid mind. Olin solvunud ja haiget saanud ning ei vastanud tema kõnedele, kirjadele ikka paar nädalat, sest ma ei taha olla suhtes, kus üksteist ei austata ning parema meelega lasen tal minna ja ongi kõik. Eksid on ju põhjusega eksid.
Aga andsin kutile uue võimaluse ning hetkeks oleme koos olnud ligi 2 aastat. Aga tean, et see suhe ei toimi enam väga pikalt, sest esiteks on mulle sisse jäänud see väike kahtluseuss (ma ei ole meeletult armukade ja ei kontrolli mehe iga käiku) ning vahetevahel puhtast huvist(eelmise korra tulemusest) lappan läbi kuti fb kirju ning sealt peegeldub ilusti välja, et on mitmeid teisi naisi, kellega ta flirdib ja omamoodi komplimente teeb. Ma tean, et ta armastab mind ja füüsiliselt ei petaks aga ma ei taha ja viitsi olla suhtes, kus mees tunneb, et ta peab hoidma end ikka teiste jaoks ka ‘mingi võimalusena’.
Lõpetuseks ütleks nii, et tuleb see, mis tulema peab ning elu läheb nagunii edasi! Seda, et kuidas.. Sõltub juba minust endast 🙂
Tasub ehk mõne suhtenõustaja või psühholoogi poole pöördude, et jõuda probleemi tuumani. Olen ka ise selline, et tahaks koguaeg sõnumeid saata ja kindel olla, et kõik korras on (miskipärast ma ei kahtlusta tõepoolest kunagi petmist, vaid kardan, et miskit juhtub). Mehel pole probleem mulle tagasi kirjutada, kuid kui väga jutukaks muutun ütleb otse, et kuule, mul on imelik telefonis istuda seltskonnas 😀 see toob maa peale tagasi ja jätan rahule. Minu teada pole ka mind petetud ja pole ka põhjust kontrollida või kahtlustada.. Proovi pigem vaadata kas ta käitub kahtlaselt, ära niisama peale lenda iga asjaga, see lihtsalt viib teid lahku. (jutt siis kirjale vastu ikka :D)
Arvan et Sul vaja lisada endasse enesekindlust- kui ta sinuga on, ju ta tõesti armastab ja tahab AGA kahjuks pean tunnistama, et kuigi ma oma meest armastan ja hoolin, on see vastuolus sellega et petan teda, sest olen püsimatu ja vajan vaheldust. Kaaslaselt truudust vastu ei oota, sest ma ei oma inimest. Inimesi on erinevaid.. ärge mind hukka mõistke!
Pole ise kunagi niimoodi armukade olnud, ju pole siis ehk õiget kohanud. Aga kui leian, siis kahtlen et enam vaheldust vaja. Aga jah, kui usaldad meest ja tead tema vaateid jne, siis võta rahulikult! Sest mida rohkem sa armukadetsed, seda rohkem lükkad ta seda tegema.
Mulle tõsiselt meeldib see kommentaar!
Minu meelest on truuduse nõudmine suhtes täielik jama. Kui partner tahab truu olla – palun väga, kui ei taha – palun väga. Las olla nagu on. Kui truudusetu partner ei sobi – palun väga, loobuge suhtest ja otsige keegi teistsugune. Keegi ei pea kannatama ja kõik on vabad.
“Esiteks selle pärast, et äkki on midagi juhtunud ja see ka, et äkki ta ikkagi on mõne teise naisega?”
Jajah, muidugi sellepärast, et äkki on midagi juhtunud 😀 Ära valeta endale, kulla kirjutaja. Tead küll, et tegelikult helistad selle(ja ainult SELLE!)pärast, et “kindlasti on ta mõne teise naisega!!!”
Kurb on tegelikult sellistest kontrollifriikidest, kuna elu teiega on täiesti ahistav ja varem või hiljem leiab noormees kellegi mõistlikuma. Ise tegelikult lükkate oma mehi niimoodi võõraste juurde, kahtlustades ei-tea-mida täiesti tühja koha pealt. See sõpradele helistamine on juba tase omaette. Oled ennast ilmselt sellega absoluutselt kõigi (nii mehe kui ka tema sõprade) silmis täielikuks narriks teinud.
Hästi hea mõte on tembeldada narriks inimest, kes saab ise ka aru, et tal on probleem ja otsib sellele lahendust.
Psühholoog on ilmselt hea mõte ning PREP paarisuhtekoolitust on ka kiidetud. http://prep.ee/
Kui raha ei ole, siis esmase tulekahju saab kustutada siin http://eluliin.ee/, vt kriisinõustamise alt.
Ma leian, et keegi peab sellise haiglaselt ahistava naise maa peale tooma, vastasel juhul ulub ta varsti, et miks küll oma mehest nii järsku ilma jäi – oli ta ju nii hoolitsev ja tore kaaslane :(((
See “haiglaselt ahistav” naine on juba küllaltki maa peale toond ennast, kui ta saab aru et tal on probleem ja tegeleb sellega ja otsib lahendust. See, et mingi tohlakas siin teda veel alavääristab ja mõnitab, et tee seda olukorda paremaks, vaid vastupidi, just hullemaks. Kuna ilmselt on see probleem tekkinud eneseusu ja enesekindluse puudumisest. Ja kui ma elust õigesti aru olen saanud, sis sõim ja alandus hävitavad seda veel rohkem. Lühidalt kokku võttes : sa ei tee talle mittemingit teenet “maa peale tuues” vaid süvendad ta probleemi.
Kui minu mees ütleb,et läheb kuhugi (autoga nt) , jääb kauaks ja ei vasta mu kõnele, siis mina küll muretsen, et äkki on midagi juhtunud.
Ma ise olen vist yks maailma kõige vähem armukadedam inimene yldse. Aga psühholoogid saavad kindlasti aidata, ka suhtenõustajad. Tuleb lihtsalt sobiv leida mis on omamoodi kadalipp. Respekt, et inimene tunnistab oma tegusid ja otsib lahendusi, seda teevad vähesed ja see on väga raske. Loodan, et inimene leiab abi.
Armukadedus tekib tavaliselt siis, kui tunneme end ebakindlalt ja kardame midagi olulist kaotada. Kergemini langevad armukadeduse lõksu inimesed, kellel on madalam enesehinnang või väiksem eneseusk. Harmoonilistel ja endaga rahul olevatel inimestel esineb armukadedust tunduvalt harvemini.
Nii et väga suure tõenäosusega on kahjuks inimesel endal tegemist madalama enesehinnanguga – ilmselt aitab see, kui olla suhtes avatud, rääkida kõigest ning omada rohkem ka n-ö oma aega – käia oma sõpradega üksi väljas, õppida ennast lõdvaks laskma, kindlasti oluline ka endaga rahu sõlmida ning õppida end armastama. Inimene pidavat muutuma väga armukadedaks siis, kui ta kardab, et keegi teine võib olla temast parem.
Juhul kui endaga rahu sõlmimine ei edene iseseisvalt, tuleks ilmselt jah kuhugi pöörduda abi saamiseks – eks selline armukadedus on normaalsusest ikkagi kõrvalekalle. Samas pisike kogus armukadedust võib isegi suhtele kasuks tulla 🙂
Eelkõnelejaga täiesti nõus. Enesearmastuse puudumine on see, mis paneb meid kramplikult kinni hoidma inimesest, kes meid “armastab”,andes sellega meile ääretult vajatud “väärtuse”. Tegelikult oleks sellisel inimesel vaja olla üksi (mitte suhtes), kuni asjad enda sees paigas ja selged.
Lisaksin veel üldise kontrollivajaduse. Kontrollima (kõike toimuvat, kui vähegi võimalik) ajendab hirm ja usalduse puudumine elu (Universumi?) suhtes. Kontrolli on võimalik vabastada, kuigi kerge see muidugi pole. Aga ehk aitab, kui mõelda nii, et kontrollides asetame me oma heaolu kellegi/millegi teise kätte. Tegelikult on see veel palju hullem seisukord kui see, mis võiks olla, kui me kontrollist loobuks ja asjadel lihtsalt voolata laseks.
Täpselt nii!