Eile sain lugejalt mureliku kirja, et piiritajate päästmise aktsioonist oli sinna maha jäetud üks väike pojuke, kes veel lendamisvõimetu ja juba näljast nõrkemas. Kuna minul keskkonnakaitseinspektsiooni suurt usku pole (ja see veendumus süvenes eile), siis helistasin ma Gerttule Loomakaitseseltsist ja uurisin, et kuhu võiksime linnukese viia. Tema suunas meid edasi Imeloomade Seltsi poole, mis asub Kehtna kandis.
Kuna päris jala sinna ei lähe ja rongis hingevaakuva linnukesega sõita oleks üsna kehva, ulatas mulle oma imelise abikäe transpordi näol sõber Sander, kellega koos võiski sõit Imeloomade Seltsi poole alata. Vaene linnukene nägi karbis nii loid ja hirmunud välja, et ma terve sõidu muudkui teda kulllipilgul jälgisin, et linnukesel ikka elu sees oleks. Panin talle nime kah – Paul.
Paul oli tubli ja pidas kenasti terve autosõidu vastu ja nõnda me Kehtna külje alla jõudsimegi. Kuuskede vahel asub Imeloomade Selts ja püha jessas, kui palju imelisi loomi ja inimesi see majake mahutab.
Esimese asjana uuris Sibille, kuidas lood linnukesega on ja proovis talle anda paar millimeetrit süüa. Väheke läks sisse, kuid tema sõnul on lind ainult luu ja nahk – toidu ja veeta ei pea ükski paanikas lind kaua vastu ja 100% elulootust ei juletud talle anda. Nimelt tõmbub kõik näljaga kokku, samuti söögitoru, mistõttu oli linnukesel neelamine raske ja vaevaline. Kuid loodame, et kõik läheb ainult paremaks.
Kui Paulikene natukene kosub, hakkab ta puuri jagama kahe teise piiritajaga, kes juba natukene Sibille poolt poputatud on saanud ja üks nendest on pea lendamisvalmis. Ärge pange tähele, et nad pildil kuidagi kurvalt vedelevad. Piiritajad ei oskagi hästi maapinnal olla, sest nad lendavad tegelikult pea terve oma elu ringi.
Muuseas, seda taktikat, et panna tervemad linnud väetitematega kokku, kasutab Sibille palju. Näiteks oli ühes puuris väike kodulinnuke (mul ausalt ei tule ta nimi meelde, see punase nokaga) kellele oli kaaslaseks pandud tihasepoeg, kes ei osanud ise süüa. Paar päeva sõbrutsemist ja ringi hüplemist, ning tihaseke sööb juba nagu vana mees oma uue sõbrakesega.
Sibillel on praegu kodus metsaelukaid 11, kellest 3 on raskete haavadega (siilid siis). Eile hilisõhtul toodi veel üks punakõrv ilukilpkonn ka, kes on küll eksootiline koduloom, aga leiti loodusest ja väga väga raskes seisundis.
Mina nägin eile kaht siili. Üks oli lõkkesse jäänud (kuna siilid ärkavad hirmus aeglaselt) ja teisest oli inimene kogemata niidukiga üle sõitnud ja nüüd on tal on ainult pool nägu. Kurb oli vaadata, aga samas oli mul nii hea meel, et on keegi, kes on valmis selliseid loomi aitama. See sama inimene, kes siili kogemata põlema pani, helistas muuseas ka Keskkonnakaitse inspektsiooni ja uuris, kuhu ta loomakese viia saaks. Teate, mis talle vastati, selle asemel, et soovitada Imeloomade Seltsi? “Lööge siilile raske kiviga pähe!”. Sellistele inimestele tahaks endale raske kiviga pähe lüüa!
Lisaks on Sibillel veel oravapojake, kes jäi kellegi kassi hambusse ja on nüüd tagajalgadest halvatud, kilpkonnad, keda on hüljatud ja jõkke visatud (kes otsivad nüüd kodu!), kajakaid, vareseid ja palju muid loomi.
Sibille tahab aidata kõiki loomi, ükskõik kui valus võib teinekord neid kannatusi pealt vaadata olla. Küsisin tema käest, mis on olnud kõige kurvem seik seoses mõne loomaga ja jagan seda ka teiega:
Kas see on teie meelest normaalne riigiasutuse käitumine? Kuidas sellised inimesed saavad töötada loomadega? Lööge ikka kiviga pähe, las loom piineb terve nädalavahetuse, sest on ju reede lõuna ja tahaks juba puhata. Ükskõiksus, ükskõiksus igal pool…
Kui mul on jube kõiki neid postituse pilte vaadata, siis mida peab tundma Sibille ise? Iga päev teeb ta oma südames ruumi haavatud loomadele ja lindudele. Kuigi süda puruneb tihti, kui mõni loom sureb, siis samas on rõõm sedavõrd suurem, kui mõni pääseb ja lõpuks oma elu peale loodusesse tagasi läheb.
Mitte ainult riigiasutused pole südametud, ikka tavalised inimesed ka. Näiteks oli kunagi Imeloomade Seltsis külas kamp pensionäre, kes siis sealseid loomi uudistamas käisid. Ühel hetkel märkasid nad teiste seas kajakat.
“Issand, mida te seda siia tassinud olete ja aitate? Neid on ju nii palju,” nähvas üks penskar põlastusega.
Sibille jäi rahulikuks: “Teate, pensionäre olevat ka hirmus palju, aga ikka kipuvad teised haigena arstiabi tahtma,” mainis ta prouale.
Ei tasu vist arvata, kui kaua läks aega, et solvunud mammid oma bussi tagasi kebisid ja linna sõitsid. 😀
Teate, mis on naljakas? Enda sõnul leiab riik, et Sibille töö on väga tänuväärne, paraku mitte rahastusväärne. Seega peab Sibille hakkama saama omade jõududega. Loomakaitse selts aitab tal loomadele küll süüa osta, kuid mitte piiramata koguses, seega ei saa Sibille ikka aidata kõiki, keda tahaks. Abivajajaid on palju, sest kuhu mujale viia haavatud metsaloomad? Sellist kohta ei olegi…
Mind huvitab ka, et kuhu viidi piiritajad, kes Õismäelt päästeti, kuid ei olnud lennuvõimelised? Nad ei ole looduskaitse all, kuid ometi ei antud ühtegi lindu Loomakaitse seltsile ega Sibillele, väites, et need linnud on looduskaitse all. Mis sahker mahker see on? Minu kõnele Keskkonnainspektsioon ei vastanud, kuid proovin edasi uurida.
Muuseas pigem on olukord selline, et riik eelistaks, kui Imeloomade Selts ei eksisteeriks üldse. Eks see ole neile ju ärritav – keegi VABATAHLIK teeb TASUTA asja, mida peaks tegema tegelikult valitsus. Kas teeb? Oh ei! Igasugused rahastamise palved on tagasi lükatud ja seega selgelt väljendatud, et tema tegevus on valitsusele väärtusetu sitt, vot nii!
Kas teie meelest on Sibille vabatahtlik töö, mis neelab terve tema eraelu ja kodu, väärtusetu sitt? Kas teie arvate, et on normaalne, et riik teda ei toeta? Kas teie usute, et sellisest asutusest on pigem kasu kui kahju?
Jah, looduslik valik eksisteerib, kuid paramatult on valdav enamik loomi sattunud Sibille kätte inimeste tegevusest põhjustatud vigastustest. Meie, inimesed, oleme seda teinud, kuid kes neid aitab? Ainult Sibille.
Kui teie olete MULLE öelnud, et ma olen hea südamega inimene, et kirjutasin internetis viie minutiga petitsiooni, siis mõelge nüüd Sibillele. Kes siis tema on? Minu meelest lihtsalt maailma kõige südamlikum ja heatahtlikum inimene, kes aitaks hea meelega kõiki vigastatud loomi, kellest mitte keegi teine ei hooli.
Kui sina tahad Sibillet aidata, siis
EE601010220081910015 IMELOOMADE SELTS MTÜ
Kui rahaliselt aidata pole võimalik, tunneb Sibille alati rõõmu pesadest, puuridest, aluspanust (hein ja saepuru), kassi- ja koeratoidust, puurivõrkudest, aiavõrkudest, puidumaterjalist. Kui ise sinnakanti ei satu, siis võite tuua asjad minu kätte Männikule, küllap mina sinna veel oma tee leian!
Kui tunned, et tahaks midagi lausa oma käega ära teha, siis tegelikult on Sibillel palju loomi, kelle ta esialgu üles turgutab ja terveks ravib, ning seejärel võiks ta loomakese täieliku paranemiseni anda mõnele vabatahtlikule hoiukodusse. See võimaldab tal rohkem energiat suunata väga haigetele loomadele ja kergendaks ka tema koormat väga palju. Kui tunned, et sinu kodus on ruumi siilikesele, oravale või varesepojakestele, siis hoia ennast kursis Imeloomade Seltsi Facebooki lehega. Olen kindel, et kui sinna rohkem sõpru tekib, proovib Sibille leida päevas paar minutit, et lehte tihemini täiendada.
Kui teie tunnete ka, et Sibillet ei väärtustata piisavalt, siis võite saata minu blogilingi aadressile valve@kki.ee ja kirjutada pealkirjaks “Miks ei aidata Imeloomade seltsi?”.
Ühtlasi, kui keegi oskaks koostada projekti, mille alusel võiks Imeloomade Selts EL või riigilt raha saada, siis võtke minuga ühendust ja proovime selle koos läbi suruda, sest selliseid inimesi peab aitama ja austama!
LISAKS: Üleskutse! Kui teie olete kunagi helistanud mingis asjus 1313 numbrile ja saanud sealt null abi, siis palun sellest kommentaariumis kirjutada!
86 kommentaari
Suvel oli esimest korda kokkupuude selle telefoninumbriga. Nimelt tegin rattatripi maale mööda Pärnu mnt-d. Eks arvata on jah, et maantee on metsloomade jaoks kui surmamagnet. Sõitsin mööda teeäärt ja mulle jäi ette mingi ääretult suur lind, tegemist oli vist öökulliga.. suurest ehmatusest korraks peatusin, et näha kas ta on elus. Ei olnud. Keha oli liikumatu ja suled lehvisid tuule käes. Peale seda seisakut ma vurasin kiiresti rattaga edasi ja üritasin seda pilti unustada silme eest. Siis tuli vastu järjekordne laip, seekord punane kass, alles siis torkas mulle pähe, et peaksin kuhugi helistama. Julm oleks nii tee äärde looma jätta, krt teab kaua juba siin olnud on ja ükski mööduv autojuht ilmselt ka kuskile teatanud polnud, et loom jätkuvalt seal. Võtsin siis telefoni kätte ja õnneks veel akut jagus, googeldasin numbrit. Sain vist esmalt maanteeameti nr, kes suunas mind edasi 1313 numbrile. Helistasin siis sinna ja andsin teada neile täpse asukoha kus see kass oli, väga raske polnud anda, sest kass asus mingist infosildist(kohanimi-täpsemalt ei mäleta) mõnesaja meetri kaugusel ja tee ääres oli heinamaa ning telefonimast. Lubati siis keegi järgi saata. Sõnadeks need jäidki. Mingi 6h hiljem möödusin uuesti sellest kohast ja kass oli siiamaani seal. Öökulli kohta kommenteerida ei oska, sest pöörasin kümneid kilomeetreid ennem seda rattaga kõrvalteele. Niisugune suhtumine siis.
Hei!
Väga tänuväärne tegevus, tänud postitamast ka! Aga Sibille loo võiks kirjutada Eestimaa Uhkusesse, jõuaks kindlasti paljude inimesteni, saaks palju abikäsi ja oleks igati positiivne! 🙂 Mis arvad?
Pean ka jagama oma valusat kogemust 1313 helistamisel. Aasta eest Haapsalus toimunud American Beauty Car Show ajal oli linn rahvast täis ja autot sõitsid katkematu vooluna mööda peatänavat. Paraku tekitas ootamatu äikesetorm linnas tõsise üleujutuse ja tõi ilmselt kaasa linnupesa Haapsalu lossivaremetest koos väikeste poegadega. Ma ei tea siiani, kellega tegu, kuid need pidid olema tuttpütid või sõtkased. Ühesõnaga, korraga oli voorivate autode vahel 7-8 sellist väikest tuttpütipoega, ema meeleheitlikult häälitsemas nende kohal. Suvalised inimesed asusid neid püüdma, ka mina ning leidsin prügikasti tagant pappkasti, kuhu kinnipüütud pojad paigutasin. Paraku vähemalt 3-4 neist hukkus autode rataste all. Arutasime spontaansete päästjatega omavahel, mida edasi teha ja helistasin antud numbril. Selgitasin olukorda ja küsisin, mida edasi teha: kas viia linnupojad mõnda lahesoppi või püüda üles leida nende pesa. Tüdinud ja üleolev naishääl veenis mind telefonis, et meie sekkumine oli lubamatu, sest “loodus teeb oma töö”. Julgesin täheldada, et segaduses linnupojad jooksid autorataste alla, kõik see toimus ka mööduvate laste silme all ja oli üldse kole pilt. Enesekindel naishääl jätkas meie tegevuse häbistamist ja teatas,et “jätku me linnupojad rahule ja lasku nad kohe lahti”. Lõpetasin kõne, et viisakaks jääda. Viisime päästjatega ühiselt ellujäänud pojad kõrkjatesse lahesoppi, kuhu nad valjult piiksuma jäid. Loodan väga, et tiirutav ema nad sealt üles leidis. Millegipärast arvan, et tegu võis olla kaitsealuste veelindudega. Pärast sellist “abi” väldin selle asutuse numbrit, minu arvates on nende suhtumine kuritegelik.
Muide, mul on üle hiigelsuur Balteko vann, kas tolle turvakodu veelinnud ei vajaks sellist?
Oh, kui jube lugu! Aga võta seltsiga ühendust ja küsi!
Saatsin ka keskkonnaametile suure pahameelega kirja, kuna olen ka ise vigase tiivaga kajaka kõrval pikalt-pikalt abi oodanud. Vastu tuli pikk kiri koos selgitusega, et ka sulle, Mallukas, oli sama vastus saadetud koos palvega vastus oma blogisse üles laadida. Noh, nii teema jätkuks. See toimus juba päris mitu päeva tagasi, ootan jätkuvalt huviga teemaarendust.
Ega ma pahaga, aga selle toreda naise nimi on siiski Sibelle, mitte Sibille. (:
Tõesti väga kurvad lood.
Samas lugesin nende kaebuste peale, milleks infotelefon 1313 mõeldud on ja see polegi mõeldud lindude ja väiksemate loomade abistamiseks.
Kodulehel ( http://www.kki.ee/est/index.php?part=html&id=24 ) on järgnev info:
Valvetelefonile 1313 saab edastada teateid keskkonnareostuste ja keskkonnaalaste õigusrikkumiste kohta.
Helistage, kui märkate:
keskkonnareostust või reostusohtu
ebaseaduslikku metsaraiet, kalapüüki või muud ebaseaduslikku looduskasutust
surnud või haavatud ulukit
jäätmete ebaseaduslikku ladestamist
massiliselt surnud loomi, linde või kalu
loomade julma kohtlemist
muud keskkonnaalast õigusrikkumist
Seega ei ole päris õige süüdistada neid inimesi tegevusetuses, kui nad haavatud linnu peale kohale ei sõida, sest see reaalselt polegi nende ülesanne. Sealsamas lehel on ka kirjas, et nad saavad pidevalt teateid, mis ei kuulu nende pädevusse, ja mis edastatakse keskkonnaametisse.
Mina sattusin avariisse metsloomaga ja politsei käskis mul helistas 1313, et teada anda, mis ja kus juhtus. 1313 võttis info ja andis edasi kohalikele jahimeestele. Ehk siis sellises olukorras on avariis osaleja kohustatud 1313-ga ühendusse astuma. Mina seda enne ei teadnud. Sellises olukorras ei teagi, kuidas käituda, avarii on piisav šokk.
Kuidas Paulil läheb?
Ei teadnudki, et selline selts olemas on.
Väga hingeliigutav.
Loodan väga, et linnukesega saab kõik korda.
Suured tänud Sulle, et sellistele asjadele tähelepanu juhid.
Minu annetus ka teele saadetud.
Töötan vanalinnas rõivakaupluses. Laupäeval kukkus ülevalt pesast pääsupoeg meie trepile, üsna armetus seisus pisike. 1313 numbrilt soovitati ta lihtsalt ära tappa, tundus elementaarne neile.
Keskkonnainvesteeringute keskusel on avatud taotlusvoor keskkonnaprogrammist toetuste taotlemiseks. http://kik.ee/et/avatud-voorud
kord sai helistatud numbrile 1313 tallinnas ringi jooksva haavatud rebase osas, lubati asja uurida ja keegi vaatama saata. kuna hiljem sattusin samasse kohta tagasi ja nägin rebast uuesti, helistasin taas et küsida kaua läheb siis? möödund oli vist 45min umbes, vastuseks kõlas telefonist: ah!? mis rebane? millest te räägite?
Korjasin ka nii 8aastat tagasi kassipoja tänavalt ülesse , silmad mädased ja jõle kõhna ja niru nägi välja . Olin alles laps siis 12aastane ja ei teadnud mida teha . Kuna koolimaja juures oli see pisike ,siis läksin meie toreda garderoobi tädi juurde nõu küsima .. Ta helistas ka kuskile asutusse ( ei mäleta kuhu, aga vast see sama koht millest juttu üleval ) kuna nende soovitus oli sama ,et tänavale kass tagasi visata .. Ma muidugi viisin koju 🙂 Ema aitas kiisu terveks ravida ,tegime kummeliga silmad puhtaks jne 🙂 hea tunne oli küll ..kassist oli kahju loobuda ,aga endal kodus oli üks kurjajuur ees juba niiet sai vanaemale maale viidud ja oli kõigil rõõmu palju :)..Vanaema nüüd küll kirub siin mind kuna nüüd kiisusi umbes 30 kanti.. kiisu oli ju emane 😀
Olen minagi leidnud vigastada saanud linnu. Päästeamet oli 20 minutiga kohal ja lind viidi loomaaeda. Väga südamlik ja kiire tegutsemine oli.
Kõiki neid kommentaare lugedes tekib küsimus et millega siis ELKS tegeleb? On väga palju erinevaid juhtumeid kuid enamusele vastatakse et nad ei tegele selliste asjadega. Lisaks tundub et seal töötavad inimesed, kes ei salli üldse loomi ja vihkavad enda tööd, kohutav lausa mõelda. Kõike seda lugedes veendusin et ma pean ka tegema pisikese annetuse, et abi vajavad loomad saaksid ikka abi.
Niipalju lisan, et olen palju toetanud Eesti Loomakaitse Seltsi ja Loomade Hoiupaika, aga nüüd enam mitte. Mina olen saanud abi MTÜ Kassiabilt ja pisut ka ELS-lt ning kõige rohkem väikeselt MTÜ Kelmiküla Kassijaamalt, keda usaldan, sest niipalju, kui saavad, nad aitavad. Läbi vaeva ja mure ja pingutuse ning ikka omal rahakotil on 5 tänavakassi kõik läbi nende asutuste uues kodus. Kohutavalt kahju on siilidest, keda kohtan ikka alla aetuna ja konnadest ja lindudest 🙁 Iga hing on väärt päästmist…..
Esiteks tahaksin kõiki tänada ilusate sõnade eest 🙂
Teiseks,tahan öelda,et päris üksi ma siiski pole,tuge ja abi (nt loomade söödad,ravikulud jne) saan ikka Eesti Loomakaitse Seltsilt ja EEstimaa Loomakaitse Liidult.Viimases töötab Kadri Võrel,kes paljupalju abivajajaid juba enne minuni jõudmist kliinikusse suunab ,ära nõustab või muud moodi olukorra lahendab.Ka päästis tema tohutu suure hulga abivajajaid üksi rabades sel ajal kui mina nö ära vajusin.Nii et selliseid inimesi on siiski rohkem ja kui me kõik seljad kokku paneme ,siis me oleme tugevamad ja jaksame rohkem.
Olen helistanud Keskonnaametisse aastal 2010, kui minu renoveeritud majas piiritajapojad kinni müüriti. (Olen seda igal pool vist juba hüüdnud). Mulle vastas naishääl, et seda teha ei tohi ja lindudel tuleb lasta pesast lahkuda. See oli kõik. Muud ei järgnenud, sest MASSI ja MEEDIAT ei olnud taga. Hukkusid kõik noored, kes pessa, kes pesast välja kukkusid ja porilompi uppusid. Sel aastal helistasin samal ajal Õismäe looga, sest järgmine maja on renoveerimisel, andsin numbri, kuhu helistada. Mulle helistas tagasi inspektor, kes käskis mul silma peal hoida ja ütles, et on helistatud ja projektijuht asjast teadlik. Oli lootust! Samas reedel, 1.augustil suleti kõik ülemised vuugivahed (kogu majal), kus piiritajatel pesad ja pojad. Mina ei ole kindel, et kõik pojad pesast välja said ja lennuvõimelised olid!?
Edasi, jääb õhku suur kahtlus, et need Õismäe päästetud piiritajad on ammu kellegi kõhutäieks saanud? Igatahes niikaua, kui asutust juhivad sellised väga noored tüdrukud, naised (nagu Reporterist näha oli), kes ei suuda ennast kehtestada, ei muutu olukord paremaks, sest loodust ja looduskaitset liigitatakse pehmete väärtuste hulka. On vaja tugevat meesjõudu! (Hr. Heiki Valner ajas ka palju asju korda). Iga kord, kui satun kokku abivajava loomaga, hakkan nutma, sest tean, et abi ei ole kuskilt loota ja helistada kuskile pole. See on kurb! Vaadates FB-st loomavideosid, kus inimesed päästavad ka kõige väiksema elushinge, siis tekibki küsimus, et kus elame meie?
Ka meie pere juurde on sattunud / toodud hüljatuid ja haigeid loomi. Nende hulgas on olnud tuvisid, varesepoeg, eelmisel aastal isegi üks piiritaja ja siilitüdruk. Oleme neid alati omal kulul ravinud ning kui raha polnud, sai Vaaksu nimel isegi vannitoast vann metalli kokkuostu viidud. Siili ja piiritaja lugu lõppes õnnelikult. Siili paranemist ma ei uskunud, sest leidsime ta väga loiuna vereloigust, ja veel keset sõiduteed. Aga läks täitsa vastupidi! Sel suvel oli meie aias märgata pisikesi siilipoegasid. 😉 Paar päeva tagasi leidsime oma aiast jälle katkise tiivaga kajakapoja. Tema päästmine jäi kahjuks hiljaks (ilmselt oli ta päevi pärast vigastust meie aeda tõstetud) ja kuigi halastussurma otsus oli rakse, kinnitas kaastundlik arst, et nii on parem. Kõigil neil lugudel on ühine osa ka. Mitte ükski kord pole me saanud 1313’lt abi. Küll oleme neile ise pidanud seletama, kes see piiritaja siis on. Alati on soovitatud viia loom põõsa alla surema. Kajakapoja kohta ütlesid nemad, et nad hoiavadki tiibu nii. Kord üht, kord teist. Ehk siis nad on õppinud ütlema “vii põõsa alla surema” veidi leebemalt. Loomulikult sellist juttu uskuma me ei jäänud ja saime infot paarilt lindudega tegelevalt inimeselt. MITTE KUNAGI pole neilt nõu ega abi saanud. Kuigi nemad peaks siis haige looma vähemalt eutaneerimisele viima, siis ausalt öeldes ei usu ma seda ka. Kui me oleks kajaka neile usaldanud, oleks nad ilmselt ta kusagile piinlema jätnud või kaela kahe korra keeranud. Mul pole neisse nii palju uskugi, et nende kätte looma surm usaldada.
Nagu Sa ka kirjutasid, siis tõesti, iga kord süda puruneb, kui näeb looma vaatamata jõupingutustele hääbumas ja lahkumas, Meie aga nii suurel hulgal loomi päästnud ei ole. Sibille on lihtsalt USKUMATU inimene. Suurimad kummardused ja tänud talle! =) Omal jõududel neid ravida on kulukas ja see võtab tõesti palju aega. See nõuab suurt pühendumist. Imeline, et kellegi südames kõigile lindudele-loomadele nii palju ruumi on. Ja tänud Sulle ka, et oled sooja südamega inimene ning et tutvustasid teda meile!
Paar aastat tagasi pöördusin 1313-e poole! Teema oli samuti ühes viga saanud kurepojas, kes lennuharjutuste käigus oli lennanud rapsipõllule, sinna kinni jäänud ja vigastanud ühte jalga ning tiiba. Nu üsna pahasti võiks öelda! 🙁
üritasin siis talle sealtkaudu abi leida, kuna endal oli mul tol ajal nullkogemus taoliste asjadega.Paraku ei vastanud telefon üldse väga pikka aega, siis võttis toru üks äärmiselt pahur proua, kes teatas et valge-toonekurg pole üldse mingi probleem. neid olevat niigi liiga palju ja üleüldse pöördugu ma sellste küsimustega tööpäevadel kella kaheksast viieni ja tegelikult on pühapäev! soovitas veel mõne kohaliku jahimehe otsida, kes linnu eluküünla kustutaks! 🙁
Loomulikult vihastasin selle jutu peale põhjalikult, krabasin leidlapse kaenlasse ja koos oma lugupeetava ämmaga poputasime linnukese elule. lausa nii elule, et veel samal sügisel suutis oma õdede-vendadega minema lennata!
*ausalt üles tunnistades, siis kusagil sügaval südames lootsin, et ta jääb siiski meile talvituma! 🙂
Täname algul, et on maailmas hakkajaid ja tõelisi kangelasi, kes sellised koormad endi õlule võtavad. Aga on ka teisi inimesi http://merjeaus.blogspot.com/2014/08/heategijad.html?m=1
Kahju, et selliseid ka. Ise kahjuks ei sõida ja elan viljandimaal, küll aga tänu sinu antud andmetele ja südant soojendavale loole, kui võimalused avanenud, kui võimalust on. Saaksime neid vist aidata saepuru ja muu käepärase leiuga. Kuid nüüd me teame kuidas ja kuhu. Olete väga tublid inimesed, eriti Sibille. Suur suur tänu teile. Olgu rahu ja õnn te peres.
Äkki seletad teistele ka, kes oli millist seadust rikkunud, et KKI oleks pidanud kohale tulema?
Helistasin minagi KKI numbril, et kutsuda abi haige tiivaga kajakale. Ei suvatsetud kohalegi tulla – sest tegu olevat ju kõigest lihtlabase kajakaga ning looduslik valik tegevat oma töö.
Mismõttes loomakaitsjad, kui nad oma tööd ei tee? Sinna tuleks mingi kontrolltiim saata, kes nende “tööd” filmib ja pärast avalikustab.
Enda kogemus keskonnakaitse inspektsiooniga on samuti hoolimatu ja külm. Leidsime enda maja juurest tuvi, kes ei suutnud lennata (tundus et äkki oli vastu akent lennanud, tiib oli nagu natuke räsida saand). Õues oli hirmus vihm ja võtsin ta tuppa, panin pappkasti. Guugeldasin mis nad söövad ja pakkusin talle vett, sooja hämarat kohta kus vaikselt olla. Hakkasin abi otsima. Antud telefonilt öeldi, et miks me ta tuppa tõime? Oleksime pidanud kusagile parki viima ja küll looduslik valik (näiteks mõni kass) otsustab. Muidugi seda me ei teinud, vaid hoidsin tuvi nädal aega enda juures, toitsin ja lasin teda jalutama. Ühe jalutuskäigu ajal ta otsustas, et aitab küll ja lendas minema.
Seega, thanks for nothing, keskkonnakaitse inspektsioon.
Mis asi on keskkokkakaitse inspektsioon?? Äkki guugeldad?
Btw sama märkus mallule.
“Keskkokkakaitse”?? Sellist inspektsiooni kes kokka kaitseb ma tõesti tea.. aga parandan siis ennast – keskkonnainspektsioon??? Meeldib rohkem?
Proovi vahet ka teha kahel asjal 😉
Leidsime ükskord pääsukese poja või ma ei teagi nüüd, ehk oli piiritaja. Igatahes lennata ta ei saanud/osanud. Oli teine kortermajade vahel maas ning putukadki juba küljes teda söömas – õnneks vähe. Viisime ta tuppa, noppisime putukad ära, üritasime veidike vett anda ja mõtlesime, et mis edasi. Helistasin 1313, lootes mingit asjalikku nõu saada, aga nende soovitus oli ta tagasi õue muru peale viia ja jättagi sinna lihtsalt kuni mõni kass ta ära sööb või putukad või sureb ma ei tea millesse. Ühesõnaga saatuse hooleks. Ilmselgelt seda ma küll teha ei suudaks, lihtsalt ta maha panna ja ära jalutada.. no ei. Tõesti võibolla nad polekski saanud midagi teha, aga mingi normaalsem soovitus oleks küll ära kulunud. Tegin veel paar kõne ja soovitati ka Imeloomade Seltsi, kuid see jäi meist kaugele. Lõpuks sõitsime linnukesega Tartusse EMÜ loomakliinikusse, kus ta jäi loomaarstide hoole alla.
loen ja pisarad voolavad, lihtsalt nii hinge läheb kõik need kaitsetute lindude ja loomade teemad. Oled väga tubli Mallukas et viitsid ja paljuks ei pea aidata. väike annetus ei tee meid vaesemaks aga võib aidata paljusid loomakesi…
Põhimõtteliselt küll, aga ELKS on MTÜ, mille tegevusulatus ja rahastus on piiratud.
Üldiselt on igasugused kasside kinni püütud pasknäärid, hoovi peale ära kärvanud tuvid ja allasõidetud rebased KOV teema, s.t. kas linn või vald. See on lihtsalt selline kogukonna tervise asi, et igasugused surnud või peaaegu surnud loomad peaks tänavalt või teelt ära korjama, muidu hakkavad igasugused pahalased levima.
Nagu ütlesin – 1313 võiks olla adekvaatsem info edastamises, et kui nemad ei tegele, siis öelgu vähemalt, *kes* tegeleb. Kas KOV või ELKS või äkki keegi veel. Nagu siitki kommentaarist näha, saavad nad massiliselt kõnesid, et hiireke jäi sabapidi ukse vahele, appiappi, mida nüüd teha.
Järelikult ei ole info, mida sellises olukorras teha, rahvale selge, aga õige telefoninumbri andmine võtab 1313-lt alla minuti.
Või siis võiks 1313 oma tegevust laiendada, s.t. muutuda KKI infotelefonist kõikvõimalikke looduskaitseasutusi (ka nt kasside varjupaigad) ühendavaks telefoniks, kust infot vajadusel suunatakse? Nagu 112 on korraga nii tuletõrje, kiirabi kui politsei? Selle käimalükkamine eeldaks küll hullumeelset bürokraatiat, aga on ju põhimõtteliselt tehtav?
Tehke ettepanek! Selleks ongi meil demokraatia välja mõeldud, et asju parandada…
Juba neli-viis aastat on 1313 number ühendatud 112.
Ka minul on negatiivne kogemus 1313 helistades. Leidsime avalikku basseini vupsanud kopra, kes sealt enam välja ei saanud. Olles ise keskkonnakaitset õppinud teadsin kohe, et 1313 on see number kus PEAKS abi saama. Helistasin ja rääkisin loo ära ning vastuseks tuli küsimus, et mis nemad siis nüüd tegema peavad. Neil polevat inimesi ega vahendeid sellise asjaga tegeleda. Ja pealegi olevat kell ka juba sealmaal, et enne tööpäeva lõppu ei jõua nad nagu nii sellega tegeleda. Õnneks aitasid tublid päästeametnikud vaese hirmunud looma tema tavapärasesse elukeskkonda tagasi.
Kulla inimesed, te haugute vale puu all ning ajate asjad täiesti sassi. Kas võiks äkki eeldada, et enne pröökama pistmist end natuke asjadega kurssi viite?
Keskkonnainspektsiooni (ja mitte Keskkonnakaitseinspektsiooni, sellist asutust meie riigis ei eksisteeri!) näol on tegemist järelevalveasutusega, põhimõtteliselt looduskaitsepolitseiga.
Nemad tegelevad asjaga siis, kui hakkama on saadud mingi rikkumisega. Uurivad, kes tegi, kuidas tegi ja määravad karistuse.
Kui kurg lendab traatidesse, ei ole kedagi vastutusele võtta. Kellele sa trahvi teed? Kurele?
Kui kasspüüab kinni pasknääri, siis rikkumise tegi… kass? Kassi omanik? Trahvi saab seega kes? Kassi omanik?
Kui leiad metsa äärest kuhugi kinni jäänud kajaka, on rikkumise teinud… kes? Kes saab trahvi? Kajakas, sest oli selline idioot ja lendas kuhugi vastu?
Selle asutuse ampluaa ei ole iga viga saanud linnu või loomaga tegeleda! Ja kui keegi KKI töötaja *hakkaks* sellega tööajast tegelema, oleks terve ajakirjandus ja esimese asjana ilmselt Mallu blogi täis vingu sellest, kuidas riigiametnikud ei tee oma tööd, vaid raiskavad maksumaksja raha, tegeledes tööajast isiklike asjadega.
Seda, et keegi töötaja vabatahtlikult ja omast vabast ajast väljaspool tööaega tuleks sinu kassi kinni püütud pasknääre ära korjama, ei saa nõuda. Paljudki KKI ja ka KKA töötajad teevadki omast vabast ajast igasugust vabatahtlikku tööd, ka keskkonnaalaselt. Aga te ei saa *nõuda* inimeselt vabatahtliku töö tegemist! Ka riigitöötaja on oma vabal ajal tavaline inimene. Nii et sama hästi võite te seda tõepoolest ise teha.
Nii et te heidate täiesti vale asja ette.
Mida *võiks* ette heita, on see, et kui 1313 ehk KKI ka asjaga ei tegele, võiks nad ometigi inimestele öelda, kes siis tegeleb, ja eriti ilusal juhul isegi äkki kõne suunata.
Mis puudutab teie kassi kinnipüütud pasknääre, siis antud juhul on see info isegi olemas: http://www.kki.ee/est/?part=html&id=24. Rohkem lugemisoskust ei teeks paha.
Jah, kirjutasin just samasisulise postituse enne sind. Küsin nüüd kolmandat korda, kas Eesti Loomakaitse Selts siis ei tegele selliste asjadega?
Paneme ka Sinu lugemisoskuse poovile!
http://loomakaitse.eu/keskkonnaamet-rikub-ise-ja-kutsub-ka-inimesi-seadust-rikkuma/
Nonoh, seal öeldakse, et “kuna seadus näeb ette, et [vigastatud loomade] ravi korraldab Keskkonnaamet, siis ei tohi neid ametlikult ka keegi teine aidata.”
Siin oleks juba tõsine aines uurivale ajakirjanikule, mis?
Kui ma pildilt vaatasin, nägin ma seal vist prantsuse buldogi, kas ta otsib ka kodu?
Ei otsi, see on perenaise koer. 🙂
Aga see Keskkonnaameti ja Keskkonnainspektsiooni teema, võib-olla tõesti on nende tegevusala midagi muud kui üksikute vigasaanud loomadega tegelemine? KKA kodulehel on nende tegevusvaldkonnad näiteks:
Jahindus Jäätmed Kalandus Keskkonnaharidus Keskkonnakorraldus Kiirgus Looduskaitse Maapõu Metsandus Vesi Välisõhukaitse Riigilõivud Teenusstandardid
St, mulle jääb mulje, et nende tegevusalaks on selle reguleerimine, et inimtegevus keskkonnale pöördumatut kahju ei teeks, ja seda omakorda selleks, et inimene ise seal elada saaks. Loomade kaitsega saaks sealt vist seostada vaid looduskaitset, mis on ometi lihtsalt üks väike osa nende tegevusest. Nii et ma arvan, et üksikute loomade vigastustega nad ikka eriti ei tegele. Või on kellelgi muu info?
Kas loomade kaitsmisega ei tegele pigem Eesti Loomakaitse Selts? Nende koduleht ütleb muuhulgas:
“ELS lähtub oma tegevuses iga üksiku looma heaolu tagamisest. Loomade all mõeldakse kõiki olendeid, kes on võimelised tunnetama valu või piina, nagu imetajad, linnud, roomajad, kahepaiksed, kalad ja selgrootud. Looma heaolu on looma selline seisund, kus looma füüsilised, käitumuslikud ja psühholoogilised vajadused on rahuldatud. ELS leiab, et iga looma elu tuleb austada ja kaitsta. Tegevuse filosoofiliseks lähtepunktiks on tõdemus, et looma heaolu peab tagama sõltumata sellest, kas loom või tema heaolu on inimesele mingil viisil kasulik.”
Tundub nagu täpselt see, mida vaja? Saan nagu aru, et hädajuhtumitest tuleks teatada ELS infotelefonile, mille numbrit on miskipärast kodulehelt annetustelefonide jms vahelt raske leida 🙂 Lehe allnurgas siiski on selline nr: (+372) 52 67 117. Mitmes kohas on ka kirjas, et vähestel kuupäevadel (1. jaanuar, jaanipäev jms) ELS ei tööta, sel juhul soovitatakse helistada päästeametile 112, ikkagi ka keskkonnainspektsioonile 1313 või loomade julma kohtlemise puhul politseile 110.
Mina leidsin ka paar aastat tagasi katkise tiivaga tuvi! Mis seal ikka- koorisin jope maha ja korjasin tuvi sinna sisse. Kodus korra ka helistasin, ja kästi sinna tagasi viia, kust leidsin. Loomulikult ma ei viinud, sest kuna ta ju lennata ei saanud, siis oleks ta üsna ruttu mõne koera või kassi kätte sattunud.
Lähemal vaatlusel selgus, et tiib õnneks murtud ei olnud, lihtsalt suled olid põlema (?????) pandud ja kõhu pealt oli nahk katki. No nagu keegi oleks teda elusalt kitkuda tahtnud ja siis suletorud puruks rebinud. ( need siis veritsesid.)
Eks ma siis ise tohterdasin teda paar kuud, kuni endale uued suled selga kasvatas ja minema sai lennata.
Mul mõni nädal tagasi tuttav leidis vigastatud tiivaga kure tee äärest. “Abi”telefonist kõlas vastuseks, et ah, kured võivad kuni 5 aastat katkise tiivaga elada ja et nemad sellepärast nüüd küll välja sõitma ei hakka…
Ka minul ei ole suurt usku loomakaitse seltsidesse jt orgnisatsioonidesse Eestis 🙁 Eelkoige naivad sellised asutused lihtsalt nii kohustuslikus korras loodud olevat, kuid tegelikke aktsioone margata on vahe. Voi on nad siis toesti niivord ‘hambutud”, et midagi tehtud ei saada. Eks ole see toesti nii, et vahendeid ei ole, seadus ei luba, raha ei ole… Kuid lugedes uudiseid, siis eelkoige kaib taolistes asutustes (ei pea silmas ainult looma-ja looduskaitsega seonduvaid) ikka eelkoige sahkerdamine, skeemid ning muu teisejarguline tegevus, kui reaalne abik2e andmine, nii et tahes tahtmata on mul omad eelarvamused. Siinkohal pole mul midagi selle vastu, kui keegi toestab, et mul oigus ei ole! 🙂
Tulles tagasi Imeloomade Seltsi juurde, siis hea kuulda taolisest asutusest Eestis. Minu suur austus nendele inimestele, kes millegi sellisega tegelevad, hoolimata igasuguse toetuse puudumisest. Ma isiklikult elan Hollandis, mis minu meelest on vaga loomasobralik riik. Siin on loodud selline imeline organisatsioon nagu Dierenambulance ehk otsetolkes loomade kiirabi. Tootab samal moel kui meie tavamoistes teada tuntud kiirabi (valja arvata eesoigus liikluses). Leides vigastatud looma voi linnu voi kasvoi kodutu moega kassi-koera, siis tuleb vaid teatud numbrile helistada ning keegi saadetaksegi spetsiaalse vaikebussiga koha peale abi osutama. Tihtipeale toimetatakse abivajaja edasi vastavasse varjupaika voi kliinikusse, kus uritatakse loomale kodu leida voi peale paranemist loodusesse tagasi lasta (lindude puhul nt). Magama ei panda voimalusel mitte kedagi, samuti on suda rahul, et loom ei pea kuhugi teeserva voi tanavale piinlema jaama ning ta saab headesse katesse. Minu meelest vaga tanuvaarne organisatsioon ning see oleks fantastiline, kui igal pool selline teenus kattesaadav oleks. Inimesed, kes seal tootavad on suures osas vabatahtlikud, samuti soltutakse suuresti annetustest (teenitakse ka teatud tasuliste teenuste pakkumise teel, nt kodulooma transportimine loomaarstile, inimestele, kel endil selleks liiklusvahendit pole), kiirabisse voimalik helistada on 24/7. Kuigi ka Dierenambulance kuulub enamasti Loomakaitse Seltsi alla, tundub see siin niivord hasti korraldatud ja mis peamine, usaldusvaarne.
Tosi see on, et paljude inimeste reaktsioon oleks ikka, et miks loodusesse sekkuda nii palju ning teha pole nagunii midagi ja nagunii hilja ja looduslik valik… Kuid fakt on, et me olemegi juba loodusesse nii palju sekkunud ning suuremalt jaolt taolised onnetused on ikkagi inimeste endi pohjustatud, kas siis toesti kogemata voi hoopis eelkoige labi laiskuse ja mugavuse, siis seetottu tuleks ka vastutus votta.
Mariann, mul on vaga hea meel, et sa taolistele teemadele tahelepanu poorad ning loodetavasti ka paljude silmad avad. Ma arvan, et sul oma suure lugejaskonnaga on tegelikult voimalus ning voim palju selles valdkonnas ara teha- kasvoi teavitustood nt, niiet soovida jaab mul sulle ainult veel ja veel ettevotlikkust, edu ning jaksu! Koik head soovid ka Imeloomade Seltsile!
Ok, aga kas siis Eesti Loomakaitse Selts ei tegele just sellise kiirabiga ka? On kellelgi kogemusi nendega peale selle, mis “tundub” või et “usku pole”. Sellised väited ilma tõenditeta võiks parem kirjutamata jääda 🙂
Ja kui meil tõesti pole sellist ametlikku “loomade kiirabi”, siis tuleks see ju ometi luua!?
Nagu ma tihtipeale uudistenuppudest, blogi sissekannetest, kommentaaridest valja loen, siis ei toota ju need instantsid nagu need maaratud on. Kas ma kujutan seda toesti endale ette? Naide kasvoi siitsamast soovituse naol votta raskem kivi ja proovida uks kord veel suurema hoobiga virutada? Ei, see toesti ei suvenda minu usku ja lootust abile! Naiteid on kyll ja veel, kuid ma pigem soovisin kirjutada toimivast systeemist, kuhu toesti saab murega poorduda ja kus ei soovitata midagi absurdset voi ei ignoreerita probleemi (kuniks seda enam ei ole). Samuti polnud minu kommentaar moeldud kelkimiseks, kui hea kuskil on, vaid pigem motte- voi ideeallikaks ehk midagi samalaadset ning toimivat Eestis omada. See, otseloomulikult, on tulevikumuusika, kui uldse on.
Vabandust, see “kivi naide”ei lahe otseloomulikult Eesti Loomakaitse Seltsi kapsaaeda. Samuti minu kommentaar oli pigem uldiselt erinevate asutuste ja ‘seltside”kohta, mitte konkreetselt ainult ELS pihta!
See punase nokaga lind on amadiin! 🙂
Kas tõesti on ühe pildi peal fennek? Kust see saadud on? 😮
Pildil on fennek minu arust ka. Teist säänset kõrvikut küll ei tea olevat. Kellegi lemmik metsa viidud? Äkki hoiule toodud?
Fennek on külas koos oma perenaisega seal ajutiselt 🙂
Ka mina helistasin kunagi sellele numbrile, kuna internetist uurides selgus, et allaaetud metslooma puhul tuleb helistada sinna. Meie maja kõrval oli surnuks sõidetud rebane. See oli linnas sees. Kuna väljas olid palavad ilmad ja loomakorjus oli juba vaat et palavusest lõhkemas, tundis majarahvas muret, et mis sellest saab ja ehk kannab see rebane mõnda haigust, mis võib edasi kanduda koduloomadele. Ühesõnaga kole vaatepilt ja keegi ei julgenud surnud looma katsuda ka.
Sealt numbrilt aga ma sain sellise vastuse, et nemad ei saa midagi teha ja nemad üldse sellega ei tegelegi. Korjus vedeles veel paar päeva ja siis kuulsime, et keegi naabritest oli ta maha matnud.
Palusin abi. Meie kass oli kinni püüdnud pasknääri – kõigi marjakasvatajate suure vaenlase. Kuigi me ka marju kasvatame, ei ole mul kahju, kui linnud neid veidi nokivad. Millest kahju on, neile panen peletajad juurde või võrgud peale.
No aga kass oli ühe kätte saanud ja tiiva murdnud enne, kui ma jaole sain. Helistasin sinna lühinumbrile, paluti lindu kirjeldada. Kirjeldasin. Öeldi, et ahaa, see on pasknäär, selle peale me küll välja ei tule kahjuks, andke kassile tagasi, las saab hea kõhutäie.
Me mehega oleme softid, me olime nagu kaks last selle linnuga. Keegi appi ei tule, kassile andmine ei tulnud kõne allagi, ise mahalöömine samuti mitte. Lõpuks viisime karbiga metsa lootuses, et ÄKKI ta tiib pole VÄGA katki ja äkki ta kosub seal. Kusagile kõrgemale puu otsa mees sättis ta. No et metsas ju kasse pole, onju. Tagantjärele tundub napakas idee, aga mida sa teed, iga päev sul ei vedele katkine lind õues ja kui sealt, kus peaks abi saama, saadetakse sisuliselt pekki… Muidugi polnud meie lahendus parim, aga mina ulgusin nagunii kogu aeg ainult nutta ja mees oli ka üsna närviline.
Aga mingit abi sellelt numbrilt vist kahjuks tõesti loota ei ole.
Mina helistasin 2-3x mõned nädalad agasi 1313 numbrile, sest tallinnas meie maja ees oi kajakapoeg keda hoolimatu peremehe koer taga ajas ja ilmselt ka liiga tegi, sest kajakapoeg ei saanud kuidagi lennata ja nii elas ta nädalaid meie maja ees kuni lõpuks auto alla oli jäänud.. Kui helistasin 1313 siis öeldi mulle, et see on normaalne kui kajakad prügikasti kõrval magavad ja kuskil on ka nende vanemad kes neil silma peal hoiavad, ühesõnaga pole midagi teha. See meesterahvas oli väga üleolev ja napisõnaline. Vilde ja sõpruse pst teedel on nädalas vähemalt 1-2 kajakapoja laipa teepeal aga see ei huvita kedagi.. kahju..
Kohe, kui palgapäev saabub, teen ka ülekande.
Mallukas ja Sibille – te olete imelised naised!
Ma nüüd ei tea kas see läheb päris täpselt selle alla. Aga meil oli selline juhtum, kus meie rõdule asusid elama tuvid. Ja me ei saanud emast ja isast kuidagi lahti. Ikka ja jälle tulid tagasi. Mingil momendil me avastasime pesast kaks muna. Siis oli küll täielik ahastus peal ja helistasime Keskkonnaametile. Küsisime kas oleks võimalik, et keegi need ära võtaks ja paneks turvalisemasse kohta. (terve tuvipere siis) Meile vastati, et nemad põhimõtteliselt ei tegele sellise asjaga. Aga öeldi vähemalt nii palju, et kui tuvipojad on ära koorunud ja õpivad lendama, siis pesa ära lõhkuda ja nad enam ei tule. Aga toonitati, et tuvid on looduskaitse all ja neid “mõrvata” ei tohi. Me siis kannatlikult ootasime, kuna ära lendavad. Hirmsasti tahtsime rõdu lahti teha, sest elutoas oli nii umbne ja kanala haisu täis. Mul kodus 6 kuune laps, ja no ei taha endale kanalat siia!
Ma ei näinud kordagi, et pojad ära lendaksid. Nägin küll, et nad hüppavad toolile ja toolilt maha. Läksin siis natuke närvi ja tegin ukse lahti ja vehkisin mingi veepudeliga seal. Ära kadusid aga uued munad olid jälle pesas… Jällegi ei tehtud mitte midagi, pidime ohjad enda kätte võtma ja püüdsime parimat teha, viisime munad metsatuka alla koos mutiga ja sinna nad meist jäid.
Aga abi kui sellist me sealt ei saanud. See mutike kellega mu abikaasa rääkis, oli väga kõrk ja üleolev nagu oleks häirinud tema tähtsat aega. Võib-olla küünelakk kuivas ja läks toru võtmisel natuke sassi. Ei tea.
Enam me ei helista ja talitame ikka nii kuidas meie ise õigeks peame.
Huh, päris jõhker postitus oli see. Kui teised helistasid KKA-le, kuna neil oli looma/linnu pärast MURE, siis sina põhimõtteliselt tahtsid lihtsalt lindudest lahti saada. Ma pole küll mingi tuviteadlane, aga kahtlustan, et harilik kodutuvi kuskil “metsatuka all” küll pesitsema ei hakka ega vastu ei pea. Neil on nimelt pikaaegse inimestega kooselu tõttu hoopis teistsugused toitumis- ja pesitsemisharjumused tekkinud.
Ja ma ei taha eelnevaga öelda, et KKA oleks kuidagi õigesti käitunud, vastupidi, järjekordne tõestus nende hoolimatusest, ebaõnnestunud tööhõivest vms, aga sinu jaanalinnuhoiak paraku kumas ka nii tugevalt sest postitusest läbi, et raske oli vait olla.
Mallukale aga ütleks, et sa oled ikka väga õigel teel minu meelest ja palun jätka 🙂
Jah, ma tahtsin neist lahti saada. Aga seda õigel teel, mitte olla südametu ja hoolimatu, et lihtsalt viskaks munad rõdult alla. Nagu väga paljud teevad aga ei tunnista. Ja siiski, postituse alguses ma kirjutasin “Ma nüüd ei tea kas see läheb päris täpselt selle alla. ” Aga ikkagi oli mul ka mure sellega, et KKA’s on hoolimatud inimesed!
Sinu jaoks võin ma jääda jaanalinnuhoiakuga, las siis olla. Aga kui tuvi ohustab minu lapse tervist, siis pigem ma võtan kätte ja viin metsa tuka alla, kui jätan endale! Tuvid ju teadatuntud haiguste levitajad, oleks siis pidanud südametu värdjas olema ja laskma tuvidel kogu mu kodu üle võtta ja küll ma neid lapsi veel ja veel teen, eksole.
Me leidsime ükskord Tallinna kesklinnas liiklusrohke tänava äärest lennuvõimetu (vigastatud siis) suure kajaka… Helistasin esmalt päästesse, kus oli väga tore inime’, kea soovitas 1313 helistada ja toonitas, et kui nemad abistamast keelduvad, siis ma helistaks kindlasti tagasi… Aga ei keeldunud… Auto ja püüdjad olid kiiremini kohal kui vahel inimestele abi tuleb 🙂 ehk siis mul joppas ja 1313-el töötab normaalseid inimesi ka 🙂
Mis ei tähenda, et ma nüüd ei oleks Imeloomadele ylekannet teinud… Muidugi tegin 🙂
Ka minul on olnud üks kokkupuude Keskkonnakaitse inspektsiooniga. Tartus, Ujula Konsumi kõrval oli üks pisike linnuke kõvasti vigastada saanud ja piuksus valudest parklas autode parkimiskohtade vahel. Helistasin 1313 ja sealt anti mulle vastus, et tulevad vaatavad üle millalgi. Küsisin, et kuna jõuate ja kas ootan ära, kuna pidin ajanappuse tõttu lahkuma. Vastuseks sain midagi ebamäärast ning kõne taheti kiirelt lõpetada. Hakkasin mõtlema, et kuidas nad siis selle linnukese leiavda kavatsevad (parkla ju tegelikult suur ja lai, pole lihtne abitut väikest linnukest sealt leida) ning hakkasin neile seletama, kus täpsemalt ta asub. Selle peale tundus kõneleja teisel pool toru veel kärsitum lõpetamaks seda telefonikõne. Arvan, et tegelikult ei viitsinud nad oma õhtupoolikut selle teemaga venitada ning jätsid sinna minemata. Siiamaani kahetsen, et ei otsinud mujalt abi.
Tuli veel üks juhtum meelde, kui tuttav pöördus minu poole küsimusega, et kust abi otsida, kui tõi linnukese karbis tuppa, kes oli abitult autoteel lebanud. Andsin taas numbri 1313 ning tuttavaga edaspidi facebookis suheldes sain sellist informatsiooni:
tuttav: 1313 helistan atm
number is busy, cool
lennata ei oska lihtsalt
viin karbis välja tagasi
Öeldi, et linnupojake alles, kes lennata ei oska. Et nad ongi sellised ullikesed, kes autoteedele kipuvad toterdama
mina: Aga kust need töötajad teavad, et linnupoeg kui pole näinud
tuttav: Mhm, seda küll. Küsis mitu korda, kas verd on.
No blood
Siis ütles, et tegemist on linnupojaga, kes pesast välja hüpates lennata ei osanud
Seega tegemist on vist tõesti mitte just kõige professionaalsema tiimiga. Loodame ja tegutseme selle nimel, et olud paremaks muutuks!
Imetledes Malluka heasüdamlikkust
Helina
Ka minul oli mõned aastad tagasi keskkonnainspektsiooniga veider kogemus. Nimelt jooksis mulle maanteel ette ilves ja sai autolt löögi. Õnneks või kahjuks ta surma ei saanud ja jõudsin tahavaatepeeglist näha, et ta hüppas pärast auto alt läbi käimist kraavi. Ma tõesti ei julgenud võsa vahele haavatud ilvest otsima minna ja helistasin isa soovitusel 1313. Seal vastas mulle üks äärmiselt tülpinud häälega meesterahvas, kelle vastus oli põhimõtteliselt: “Ahah, no võtame teadmiseks.” Minu teada peaksid nad siis ühendust võtma kohaliku jahiseltsiga, kes siis looma ära viiks/looma piinad lõpetaks, aga see härra ei küsinud mingit täpsustavat infot, vaid lihtsalt pani toru ära. Ajasin siis ise kohalike jahimeeste numbri välja ja nad otsisid seda ilvest metsas mitu tundi. Lume peal oli vererida ja lausa vereloigud näha, aga kahjuks looma ennast ei leitud, enne läks pimedaks. Loodan, et ta ei pidanud pikalt piinlema. Aga selle 1313 töötaja suhtumine ja teiste kogemused panevad küll õlgu kehitama – milleks üldse selline asutus ja mingi infonumber, kui põhimõtteliselt on kõigest täiesti savi…
Väga lahe.
Ma ei teadnudki, et meil siin selline tädi on 🙂
Leidsin ka eelmine aasta ühe suurema linnu kodu lähedusest, oli vist naerukajaka poeg.
Helistasin sinna liinile ja mulle öeldi, et viige ta rahulikku kohta metsa äärde ja pange sinna ja jätke rahule. Ehk siis viige ta metsa surema… Oli ka nädalavahetus ja loomakliinikud olid kinni.
Tegelikult eelmine suvi oli minu rõdult ka alla kukunud koos pesaga 3 (ilmselt ka siis ) piiritajat, algul proovisin ka neid ise turgutada aga kuna nad ei olnud ka just eriti altid sööma. 4 päeval hakkasin ka siis otsima kuskilt loomategelaste seast abi, et kes nad enda teadjaliku pilgu alla võtaks. Muidugi ei jõudnud ma loomakaitsjate nr helistades mitte kuskile, küll andsid nad mulle kas vale nr vms Lõpuks helistasin siis suvalisele lähimasse loomakliinikusse ja minu õnneks andis see loomaarst mulle ühe naise nr , kes tegeleb lindudega ning tema oli nõus need linnud üle võtma.
Agaaaaaaa kas Sibille ei saaks mitte Euroopa Liidult neid rahasid, kui ta teeks selle projekti jne? Ma täpselt selle kohta ei tea aga tasuks ju uurida.
Huvitav kas tal oleks abi näiteks hamstrite ja väikeste näriliste puurist?
Ikka oleks, seal sees saab hoida väikseid linde ja nt oravaid!
Mina helistasin samuti sinna ükskord kui ma leidsin varese kellel oli tiivaluu murdunud. Sealt sain ma vastuseks, et vares on röövlind ja teda ei peagi aitama, visake ta õue tagasi ja las loodus hoolitseb tema eest.
A ja see väike punase nokaga linnuke on sebra-täpp amadiin 🙂
Mul on 2 korda kogemus olnud sinna helistamisega. Kord olin Tallinnas Türi tänaval ja seal liikus üks pirakas jänes ringi(muudkui autode alla ja edasi-tagasi hirmunult). Kuna ma ise teda kätte poleks saanud, siis helistasin sinna üldnumbrile. Õeldi tüdinud häälega et ja mida me nüüd siis tegema peame. Meie selliste asjadega ei tegele ja las see jänes olla. Või helistage siis päästeametile või midagi, aga meie ei tegele. Nojah, nii see jänku siis sinna jäi.
Teine asi oli nii aasta tagasi ehk eelmisel suvel. Meil pidevalt varesed maja kõrval (mõni toidab neid ja siis lendavad kokku). Hommikul tööle sõites avastasin et ühel varesel jalg kõver all ja ei liigu ning uimas. Kuna seal pidevalt liigub ka kasse, kartsin et äkki murravad maha ta. Helistasin siis jälle. Sealt tuima häälega(ei tea miks nad seal alati nii tuima häälega on) õeldi et ja mis siis nüüd. Vareseid nii palju ja küll ta ükskord ise ära sureb. Ütlesin et aga kassid ju murravad maha ja ta ju piinleb. Äkki saaks keegi kohale tulla. Õeldi et nemad tulevad vaid siis kohale kui loom on juba surnud või häirib inimesi kuskil tee peal. Õeldi et las see vares olla. Meil juba looduses nii et küll keegi ta nahka paneb. Paari päeva pärast ma kahjuks teda enam ei näinud 🙁 Ju siis loodus tegi oma töö ära….
Väga jube ikka sellise asutuse suhtumine. Miks see meil üldse olemas siis on? Et mitte loomi aidata, vaid inimeste silma alt ära transportimisega, et ei häiriks?
Tõesti. Milleks see olemas on? Kõige õigem oleks see sulgeda ja selle asemel võiks rahastada/toetada õigeid kohti nagu näiteks seda on Imeloomade Selts.
Tere Mallukas,
Oeh, pisarad lihtsalt voolavad… 🙁
Olen sulle toeks ja tahaksin sellises situatsioonis aidata nii palju kui võimalik on ja Sibillet samuti!
Imeloomad on tõesti fantastiline koht. Ma olen seal loomi käinud vaatamas ja siis räägiti seda, kuidas päris mitu looma leidsid tee temani sedasi, et vajati ajutist hoiukodu reisi ajaks ja hiljem enam inimesed näole ei andnud ja kätte ei saadud. Alatu sedasi loomadest lahti saada aga vähemalt viidi loomaarmastaja juurde, mitte ei visatud põõsasse või jõkke..
Ise olen ka mitu looma üles turgutanud. Süda ei lase ju neid kusagile vedelema jätta.. Kunagi leidsin väga lõhkise tiivaga tuvi maja eest. Viisin alguses koridori, et puhastame tiiva ära ja vaatame mis saab. Ema tõi kohe pappkasti ja elaski pool aastat tuvi meiega, kuni piisavalt terve oli ja minema lendas. Alguses pappkastis ja kui tiib tugevam oli, siis kinnisel rõdul. Hiljem käis ikka rõdul süüa nurumas ja meid vaatamas. Tore ja inimsõbralik linnuke.
Ja alles mõni kuu tagasi leidsin reedesel päeval enda maja juurest verise nina ja nöoga siilikese. Ma ei tea, kuidas ta ennast sedasi oli vigastanud. Aga kuna ta keeldus kusagile poole liikumast ja ainult tahtis magada siis.. kus ma jätan ta koerte ja kasside kätte? Tegin talle aga mugava pesakese pappkasti sisse ja selle panin eraldi suuremasse küülikupuuri. Ja seal ta veetis kaks päeva. Panin aga kassi toitu ja vett talle ja ülejärgmisel hommikul maha pannes oli siilike lõpuks rõõmus asjalik ning läks rahus omi asju ajama. Aegajalt ikka näen teda maja taga asjatamas ja süüa otsimas.
Ahjaa ja kunagi leidsin maja eest väga vigase tiiva ja jalaga kajaka, kes üritas sealt edasi liikuda ühel jalal. Helistasin tallinna abisse ja sealt soovitati mul 112 helistada. Helistasin ja rääkisin loo ära, ootasin umbes pool tundi ja siis tuli päästeteenistus. Püüdsid linnu võrku, panid ta pappkasti, tänasid mind ja läksid ära. Edasi ei tea, mis sai. Aga vähemalt viidi ära, mitte ei jäetud sinna inimestele jalaga peksmiseks või koertele puremiseks..
Siili loo puhul mõtlesin helistada 1313 aga kuna oli reede päev ja vaevalt sinna pärapõrgu keegi ühe siilikese järele tuleb, siis ma ei hakanud vaeva nägemagi. Ja üks metsloomi aitav koht on ka jõgevamaal kusagil.
Olen ka sama teinud kajakapojaga kes oli katuselt alla kukkunud . Tuldi kohale ja topiti linnuke pappkasti. Millegi pärast süda valutas ja ei tundunud et asi on õige jooksin ukse vahele ja küsisin, et kuhu te ta üldse viite ja mis tast edasi saab. Selle peale öeldi, et ega teda kellegil vaja pole, tõstetakse maha ja sureb seal pappkastis. Või viivad loomaia värava taha, aga et sealgi pole teda kellegile tarvis. Nõudsin siis kasti endale ja mõtlesin, et nüüd on ta mu teele jäänud ja olen nagu natuke vastutav ta eest. Püüdsin tänavalt mingi hasartse onku ka kampa ja ronisime katusele, panime ta nähtava koha peale ja ei läinud palju kui emakajakas ta juurde maandus. Siis jälgisime mõni aeg eemalt mängu, kuid süda oli rahul.
Tubli oled!
Kuule, aga Sul ju ministritega juba ots lahti, äkki saab Pentuse käest intervjuud, et mille jaoks see liin on? Valimised tulemas, Sinu lugejate näol on kajastus suur, ei usu,et ta ära ütleb. Ja küll siis need seal kki-s ka tööle pannakse!
Peaks jah proovima, kuid selle jaoks peaksin rohkem inimeste kogemusi korjama.
Just, ma mõtlen sama,et kui siia neid negatiivseid kogemusi koguneb, siis saab millegi põhjal juba temaga rääkida.
Seda ka, et toetamispöördumisega tuleks ka ikka otse ministeeriumi pöörduda, KKI ei ole selles osas nagu midagi teha. 😉
Selliseid häid inimesi võiks rohkem olla. Au ja kiitus ja tugevat tervist Sibillele!
Mina helistasin selle numbrile umbes 2 aastat tagasi kui leidsin oma aias lennuvõimetu linnukese ja palusin abi. Ainus vastus mis ma sain oli, et helistage siis kiirabisse ja visati toru ära..
Minu poolt läheb kindlasti annetus teele. Sinu postitusi ei saa üldse viimasel ajal pisarateta lugeda.
Eurotoetuste uus periood on algamas kohe ja loodetavasti leidub seal meetmeid, kust raha taotleda.
Vahel olen ma su blogipostituste peale kulmu kergitanud, sest mõnikord sa ütled (kirjutad), enne kui mõtled. Vahepeal tundud sa nii kuidagi vingats olevat… aga no ei saa eitada, et sa oled väga HEA INIMENE! Kui paljud lööksid käega kas või sellesama piiritajate juhtumi peale, et “ah, nad nagunii surnud, mis need mõned linnud ikka loevad” või mõtlevad ainult endale, sest “kajakaid on isegi palju”… See, et sa tahad ning ka tegutsed selle nimel, et teha neile, kes ise küsida ei oska, on imetlusväärne! Paljud mõtlevad, et oo jaa, vaesed loomad, aga lõppkokkuvõttes ei tee mitte midagi, sest “mida see minu sekkumine ja ühe looma päästmine ikka muudab”.
Õõõõh, mul hakkas igastahes nii kurb seda lugedes, kindlasti saadan meili su blogisissekandega keskkonnainspektsiooni ja tuleb hakata end sundima mõtetest “tahaks aidata” kindlate tegudeni.
teha neile head, kes ise küsida ei oska*
Suured tänud! Ma tean, et ma kohati olengi selline, kes oma sõnu läbi ei mõtle ja tegutsen hetkeemotsiooni ajel, aga eks ma üritan ennast ikka parandada. Inimene õpib, kuni elab! Ja kui tahad aidata, siis võta minuga ühendust ja küllap me midagi välja mõtleme 🙂