Eks see ole vist nii, et nagu minus ärkab emalõvi selle peale, kui minu lapsele füüsiliselt haiget tehakse, ärkab see vanemate laste emadel ka siis, kui neile öelda, et nende lapsed on kasvatamatud või halvasti kasvatatud.
Täitsa loogiline, mina ka ei tahaks, et keegi Mari kohta niimoodi ütleks. Selle pärast ma teengi kõik enese võimuses oleva, et keegi ei peakski mulle kunagi niimoodi ütlema. Aga mida loen mina kasvatamatuks lapseks?
Noh: kui laps röögib hüsteeriliselt ja ei lõpeta, kui teda palutakse. Palusin muidugi mina, mitte lapse ema. Kui laps ronib mööda seinariiulit üles, mina ütlen, et see on väga logu riiul ja võib katki minna, ei tee ema teist nägugi. Kui laps leiab kõrgemalt kommipaki ja kukub neid küsimata vitsutama, ütleb ema, et okei, ühe võid võtta. Laps võtab teise. Okei, ühe võid siis veel võtta. Ja niimoodi mõnda aega jutti.
Kui laps kisub võõra beebi suust luti välja ja topib seda endale suhu, ema ei kosta sõnagi ka siis, kui beebi ema päris pahaselt palub enda last kontrollida. Kui laps hüppab voodi peal üles-alla, mille peal magab paarikuune imik. Halvimal juhul KAKS last hüppavad su beebi kõrval üles-alla. Hüüad laste emale, et kutsu nad ära. Kas ta teeb seda? Oh ei, ta vist ei kuulnudki.
Kui öelda, et palun ära mine tahatuppa, tita magab seal ja laps ikka naeratusega sinna sada korda läheb, siis lõpuks hakkab närv mustaks minema.
Siis võtab laps harja ja taob mu kassi sellega vastu pead. Korduvalt. Lõpuks läks Joss talle muidugi kallale, aga ma läheks vast kah, kui keegi mind harjaga pähe peksaks.
Me vist kõik saame aru, kellest ma räägin.
Et seda juttu natukene selgemaks teha, siis pean ma mainima, et ma ei ähvardanud mitte kedagi, et ou, ma nüüd lähen kirjutan sellest blogi, kuidas Mari sai kriimustuse. Jutt hakkas hoopis sellest, et ma ütlesin, et pole iial nii kasvatamatuid lapsi näinud. Pereema oli hämmingus ja ütles, et olen ikka küll, olen ju sellest bloginudki. Jah, tõesti. Kahju ainult, et pereema aru ei saanud, et ma nende visiidist kirjutasingi. Noh, loomulikult pidin ma asjade toimumist vähekene muutma, et ta üks-ühele aru ei saanud, et ma nendest räägin, aga point oli ikka täpselt sama. Ja nagu sealgi kirjas, et järgmine kord ma juba ütlen midagi – ütlesingi näete.
Selle peale tuligi see hull naistetõukaja mulle ütlema, et ma ei tohi nendest kirjutada ja kukkus mind ähvardama. Arvata on, et kui mind niimoodi sõimata ja provotseerida, siis loomulikult ma ju teen seda, eksole? Ka veidi lapsik, aga noh, ei tasu mind siis pushida nii. Kas on veel mõni loll, kes seda praeguseks ei tea?
Mis teie arvate, kas on õigus öelda teisele inimesele, et tal on kasvatamatud lapsed? Mida teie liigitate kasvatamatuteks lasteks? See pereema ka väitis, et ma olen asjadest valesti aru saanud, sest loomulikult muudab beebi ta lapsed nii “õnnelikuks, et tehakse igast imelikke asju”. Muul ajal olevat nad 100% hästi käituvad lapsed ja mingeid probleeme ei ole. Kas see tundub usutav?
LXHHAXKQ
122 kommentaari
Kuigi, kui kommentaarium lõpuni lugeda, siis sa läksid oma sõnadega ka üle piiri selles vestluses tolle naisega. Ükskõik kui vihane sa ka oleks, kunagi pole hea mõte isegi “mittetõsiselt” teise inimese last ähvardada.
Ja üks suur küsimus jäi siiski vastuseta, mida sa teeksid juhul, kui Mari mõnda teist last niimoodi kriimustaks? Kui selle teise lapse ema ka niimoodi vihastaks ja sinu poole samade sõnadega pöörduks? St soovitus lapsi kasvatada on üks asi, need teised sõnad seal, lapse elukaks nimetamine ja ähvardus, need on juba midagi muud…
*Kui laps röögib hüsteeriliselt ja ei jäta sinu ütlemise peale järele – ee… hüsteeriline röökimine ei ole tahtele alluv, see on väga närvilise meeleseisundi sümptom ja last peaks RAHUSTAMA, mitte KÄSUTAMA vait jääda. Muidugi peaks seda tegema lapse oma vanem, kes last tunneb ja peaks teadma, kuidas sellise ataki puhul käituda lapsega.
*võtab järjest komme ja ema ei tee teist nägugi – kui laps on sellises meeleolus (ja pole üldse ebatavaline et külas olles tekib elevus, mis muudab kuuletumise eriti keeruliseks), siis aitab ainult 1. kommikausi kõrgele tõstmine või 2. lapse peale käratamine, ikka lapsevanema poolt. Kumba sina oma kodus näha eelistaksid?
*läheb tuppa, kus on beebi – kui sinna juurde tahetakse ka seltskondlikku juttu ajada, siis tuleks beebi tuppa pääs kuidagi otsustavamalt tõkestada. Ise ma muidugi võtaksin korduvalt seda keeldu rikkuva lapse kaenlasse ja marsiksin temaga kusagile, kus ma saan temaga sellest asjast tõsiselt rääkida, nt ukse taha.
Aga jällegi, kas sa lepiksid sellega, et lapsevanem hakkab sinu kodus oma last kurjalt ja kõva häälega kasvatama? Muide võib tekkida selline vajadus ka juhul, kui last kodus täiesti järjekindlalt ja rangelt kasvatatakse, lihtsalt seetõttu, et külas lähevad lapsed elevile. Võivad minna elevile ja vembutada ka siis, kui teised lapsed külla tulevad, olen ise näinud, kuidas väike tüdruk tegi oma kodus tavaliselt täiesti keelatud riidekappi endale ja kaaslastele pesa, nii et ema lõi kahte kätt kokku.
Kassi peksmine, luti kiskumine riiuli otsas ronimine ja voodi peal hüppamine on muidugi täiesti seletamatud asjad, täiesti lubamatud igas olukorras. Jah, kasvatamatud vanemad.
Aga – sul ei ole lihtsalt MÕTET öelda, et lapsed on kasvatamatud. Lapsed ei ole süüdi, et neid ei kasvatata ja sellise väljendi kasutamisel on rõhk vales kohas. On mõtet öelda: kasvata oma lapsi! Valva oma lapsi! Keela oma lapsi! Ma saan aru, et sellele ei reageeritud, noh siis tuleb ise kasvatada ja edasisi kontakte minimeerida. Võib ka öelda: te ei oska üldse oma lapsi kasvatada. Solvav, muidugi, aga tõsi. Aga lastele hinnangu andmine lihtsalt ei vii soovitud sihile.
Sul on täitsa õigus jah. Ega loomulikult see LASTE süü pole.
Ma nüüd leidsin selle kriimustamisejutu ka üles lõpuks. Outs.
Tähendab, kumba sa siis ütlesid, kas “sa võiksid siiski proovida laste kasvatamisega veidi rohkem pingutada” või et “sul on kasvatamatud lapsed”? Kriimustamisejutus on esimene versioon, mis on minu meelest õigem… Mõne meelest võib see olla tähenärimine, aga sõnastus on sellisel puhul väga tähtis, just selles osas, KES siis ikkagi vastutab laste kasvatamise eest.
Aga isegi see teine versioon ei…
Püha peer küll. Ma ei teagi, kuidas seda sõnastada.
Ütleme, kui keegi mulle ütleks, et mul on kasvatamatud lapsed, sõnasõnalt, siis kõige räigem asi, mida ma saaksin vastata oleks kas: “sa ei tea laste kasvatamisest mitte midagi” või (kui ma saaksin eelnevalt täiendava peatrauma) siis: “ise oled”. Ja võibolla blokiksin ta facebookis ära (kui peatrauma üle ei lähe) Aga mitte betoonikingade pakkumine.
Ma ei saa aru, kuidas teise inimese koju sisse marssimine saab teist inimest veenda, et ma olen koolieelse pedagoogika spetsialist nii teoorias kui ka praktikas?
Õudne lugu.
Tead mis? Ma kohe kardan seda meest nüüd. Ma kardan, et ta läheb ja peksab ennast naise ja laste peal välja. Tegelikult võib tema laste käitumine olla tingitud suuremal määral isa eeskujust kui ema kasvatamata jätmisest. Ma saadaks neile sotsiaaltöötaja või lastekaitse koju, ausalt! Kas sellel naisel aegajalt sinikaid ei esine?
Avalduse tegid ära?
Tegin küll, käisin täna tegemas. See mees oli minu kohta ka teinud. Nähtavasti olin teda välja lükkamise ajal küünistanud kuskilt – pidi teine lausa traumapunktis seda fikseerimas käima 😀
Mina ütlen täitsa ausalt, et ma vähemalt proovin oma last kasvatada. Mul poiss lööb kui talle midagi ei meeldi. Ma ütlen, et ei tohi aga niipea kui ma seda ütlen pistab ta röökima või teeb seda uuesti. Hetkel käime ka harjutamas lastehoius kuhu poiss hakkab jääma kui mina koolis olen ning ausalt võib öelda, et lasteaedaes/hoidudes on koos ikka segasumma suvila. Kuna ma hetkel olen koos poisiga seal siis ma ikka hoian oma poisil silma peal ja aitan ka õpetajal silma peal hoida teistel lastel. Kuna seal on enamjaolt laste vanus alla kolme ja siis on seal ikka mõnus kisa ja kära. Niipalju kui mina aru saanud olen neid lapsi vaadates siis ikka laps saab juba varakult aru mida tohib teha ja mida ei tohi. Kui ikka öelda lapsele, et ei tohi lüüa, otsa sõita teistele, korista enda järelt mäng kokku jne. siis laps saab siiski aru sellest. Niiet vanuse taha ei saa peita lapse kasvatamatust. Kui ei aita siis tuleb appi see et laps istub tooli peal ja vaatab kuidas teised mängivad. Pärast lähevad koos õpetajaga ja paluvad teise käest vabandust.
Väga nõus “vahet pole” kommentaariga. Tõepoolest vastutab iga inimene enda käitumise eest ise, sõltumata sellest mida keegi teine tegi või ütles. Iga kord kui võtame sellise hoiaku, et kellegi teise tegu või sõnad on pannud meid olukorda, kus meil ei jäänud muud üle kui näiteks vihastada, käitume tegelikult ohvrina ja loobume võimalusest ise oma valikuid teha ja suhtumist kujundada.
Näen, et hulk kasvatusteadlasi on kokku sattunud. Ja kõige kõvemini kisab oma tarkusi maha Mallukas. Go girl, ÜHE, alla-aasta tagasi lapse sünnitanud naine, sina oledki kasvatusküsimustes kõige pädevam!
Ma võin julgelt väita, et ka kasvatus- või käitumisteaduste doktorid ei oska kõigile antud teemas tekkinud küsimustele ilma pikemalt mõtlemata vastata, aga paistab, et nende käest ei küsitudki…
Kui märkasid külalise last ebasobivalt käitumas, siis kas selgitasid lapse emale, et on tema asi oma lapse käitumist suunata? Kas siis kui külalise lapsed käitusid sinu lapse juures ebasobivalt või lausa ähvardavalt, võtsid oma lapse sülle ja seisid ise hea selle eest, et su laps ei saaks viga? Kas eraldasid kassi seltskonnast kui selgus, et kass tekitab liialt elevust ja lapsed keelamisest ei hooli? Kas kommikoti leidmisel ütlesid otse, et see on sinu maius ja seda ei sööda ära? Või istusidki kogu külaskäigu ajal nagu tumm leilis ja naeratasid malbelt?
Selleks, et kellegi tähelepanu juhtida sellele, et ta käitub sobimatult, ei pea teda kuidagi iseloomustama või kasutama kõige räigemaid omadussõnu. Seda saabki öelda nii lihtsalt: “Su lapsed ei arvesta minu kodu reeglitega, palun kutsu neid korrale!” või “Arvan, et kui ei lõppe riiulil turnimine, kassi kiusamine, minu lapsega mitte arvestamine, pean teil paluma lahkuda!”
Ja kui uks külaliste järel kord sulgub, siis tuleb võtta vastu otsus – lubada neid veel enda koju või mitte. Kuna tegemist oli sinu elukaaslase sõpradega, siis ennekõike tuleb sul temaga seda teemat arutada. Selleks, et selliseid olukordi kontrollida või neid edaspidi vältida, ei ole tarvis kirjutada internetis kui kohutavaid inimesi sa tunned või millised kasvatamatud lapsed neil on. Teil on lihtsalt erinevad seisukohad, erinev maailmapilt ja kui ei ole võimalik kuidagi neid omavahel toimima panna, siis tuleb eemalduda.
20-aastasele inimesele ilmselt antakse veel andeks kontrollimatud hüsteeriapuhangud, aga tegelikult võib ka sellise käitumise täiesti vabalt liigitada kasvatamatuseks.
Väga hea kommentaar. Viimase lausega olen täiesti nõus. 🙂
Kunagi ma arvasin, et ei saa üldse lapsi, sest mulle jäid silma lapsed, kes poes ennast röökides põrandale viskasid, kui midagi ei saanud ning jubedad tatiste ninadega tegelased lasteaiast. Ma reaalselt mäletan kuidas ma lasteaias ei saanud aru miks suur osa lapsi oma nina ei pühkinud. Kui ma siis ikkagi lapsed sain, siis selgus, et poe põrandal püherdav laps ei olegi must be ja uskumatul kombel õppisid mu lapsed kergelt kuidas oma nina puhtana hoida.
Mu lapsed on mulle palju väljakutseid pakkunud, aga kui nad külas käituda ei oskaks, siis ma lihtsalt tõuseks püsti ja me läheks minema, ma ei suudaks vaadata kuidas mu lapsed kellegi kodu juppideks võtaks ja vaataks möödaminnes ka mis kassi sees näiteks on.
Kui meile lapsed külla tulid kas koos vanematega või hiljem juba üksi, siis tutvustasin ma neile kohe ukse peal meie kodu reegleid. Esimene reegel oli see, et kassidele ei tohi isegi mitte pai teha. Võib õel tunduda, aga ma ausõna ei tea millal paist saab miski müks ja lõpuks sabast kiskumine. Võimalusel panin kassid alati eraldi tuppa ka kinni. Nad ise olid sellise lahendusega väga rahul. Teine reegel oli see, et lapsed söövad ja joovad ainult köögis. (see kehtis väikeste laste puhul ja meie pere lastel oli selline reegel kogu aeg). Kolmandaks reegliks oli ja on siiani (va peod ja sünnipäevad jms) et lapsed on külalistega lastetoas.
Oma lapsi õpetasin veel, et külla minnes tuleb enda järgi ka mänguasjad ära koristada. Kui aitasid toa segamini ajada, siis tuleb aidata ka koristada.
Ma ei mäleta, et mul oleks külla tulnud lastega väga probleeme olnud.
Meil eile oli just väike sugulane hoida ja väike neiu käitus superkorralikult. Loomulikult joosti ja mürati minu pubekatega koos, aga söögi ajaks istuti ilusti laua taha ja kui laps midagi soovis siis küsis ilusti, et ka tohib võtta.
Ma ei hakka enda närvi mustaks ajama ja seega ei loe parem kõiki kommentaare läbi 😀
Laosed ongi erinevad. Ka sama pere kaks last – kellel seega on sama kasvatus – võivad olla ja käituda väga erinevalt. Sina ja samavanune minu sõbranna olete ka väga erinevad – kumb teist siis kasvatamatu on??
Mõned lapsed on nö raskemad – vajavad rohkem selgitust, aitamist, ette näitamist ja vahel ka kõik see ei aita. Minu enda laps on vahel väga kukupai ja teisel hetkel mitte. Mõne mu sõbranna laps on vagusi ka siis kui keegi temale kuuluvad asjad ära võtab ja teda kseejuures ka tõukab.. .
Nagu sa ütled, et need emad kelle lapsed on samasugused ütlevad, et lapsed ongi sellised? Ja need, kelle lapsed juhuslikult on kukupaid koguaeg siis need emad ütöevad, et õige kasvatuse korral on lapsed sellised? Noh, sinu arvamus minu meelest hetkel ei loe sest sinu laps ei ole veel jõdnud arvestatavasse vanusesse, et sa saaksid mingeid järeldusi teha endapoolse kasvatuse mõjudest.
Ja kui need lapsed käituvad nii nagu sa kirjeldad siis jah – ema peaks sekkuma. Aga see ei tee last elukaks! See on sama hea kui mina ütlen, et Mari on kole, sest noh mulle ta näiteks ei meeldi? (Näide lihtsalt)
Elukas on …noh, oleneb kuidas sa võtad seda sõna. Ma ütlen Marikesele ka elukas teinekord 😀
Noh 😀
Sa saad ju ise ka tegelikult aru kust see vahe jookseb 😉
Muide, mõelda võib igasugu asju – aga välja avalikult ei pea ütlema 😀
Nagu sellega, et mitte kunagi ei minda lapsevanemale ütlema, et tema laps on kole. Aga omaette mõelda võid ju ikka.. 😉
Jah, saan küll 😀 Eilne läks tõesti minu poolt ka käest ära, aga noh, veidi vähem kui nende poolt
Kas just lapsed on kasvatamatud. Pigem on ema hoolimatu. Laps ei tea ju kuidas käituda, kui ema tähelepanu ei pööra ja ei keela.
Ma ei tembeldaks lapsi kohe süüdlaseks, sest nemad pole süüdi, et vanemad neid kasvatada ei oska!
Kui vanad need “kasvatamatud” lapsed on?
Enamik asju, mida loetlesid, on jah ema asi ära hoida ja keelata. aga punkt “kui laps röögib hüsteeriliselt ja ei lõpeta, kui teda palutakse” näiteks kaheaastase puhul ei toimi, küll näed peagi ise 🙂
2 ja 4 vist.
Ohh jah,tundes väheke seda Raidi perekonda,ei pane tõesti midagi imeks…lapsed ja mõnuained ei käi kokku!
Päris mõistlik artikkel : http://perejalaps.delfi.ee/pere/kui-tahad-et-sinu-lapsest-kasvaks-onnelik-ja-tasakaalukas-inimene-siis-unusta-vabakasvatus.d?id=69565363
Aga sealt tuleb ka välja, et käskude ja keeldudega ei tasu üle pingutada.
Mul on üks sõbranna, kelle lapsed saavad vist iga vale liigutuse eest leebemal juhul sõimata. Enamasti tõenäoliselt triibulised. Ja on ühed parajad põrgulised. Röögivad ja kaklevad jne.
Aga kuna sõbrannal oli mehega probleeme ja nad mõlemad on väga “kõvad kivid” siis tõenäoliselt lapsed väiksena muud käitumist kodus ei näinudki.
Samas alati selliseid järeldusi ka teha ei saa- ühe tuttava 4-5 aastane tütreke tundus ka esialgu väga kasvatamatu- muudkui vehkis ja röökis/naeris hüsteeriliselt igast võimalikus olukorras. Siis aga tuli välja, et lapsel on diagnoositud autismi üks vorme ja avaldub muuhulgas lihtsalt nii.
Kommikausid ja “vahele”rääkimised.. no ma ei saa aru miks on vaja toppida mingeid kommikausse siis keset lauda teades, et tulevad lapsed külla?! Jah mu laps kuulab ja ei tee kui ütlen (1,5a) aga samas ei topi ma talle kommikaussi nina alla et siis jaurata selle ümber tükk aega vøi teades kui tulevad teised lapsed siis ei topi ma kôik vôimalike ahvatlusi ja vidinaid neile nina alla.. ning ma ka pooldan selgitamist lihtsalt nähvavale “eitamisele”. Oma lapsepôlvest mäletan küll kuda ema laua all näpistas ja läbihammaste susises kui midagi jälle valesti tegin, ning seda omalapsele ma ei taha. Vahel on see “hea” trenn, et mida tohib ja mida ei tohi, aga jumala eest see ei pea ju toimuma iga külas käik ja iga kausi ümber?! Choose your battles!
Ning need vahelerääkimised, istutakse ja kohvitatakse vôi telefon näpus trükitakse, tuleb laps siis kästakse vait olla ja minna omaette mängima jne (mäletan seda jällegi enda lapsepôlvest “täiskasvanutele ei sega vahele”). sellest ei saa mina absoluutselt aru, seda enam, et on pmst valida kas vastad ja annad lapsele tähelepanu, millega ta üldiselt jääb rahule, saab oma vastuse ja läeb asjatab ise edasi – vôi ajad teda korduvalt minema ja siis läheb ja sigatseb, sest ei tehta välja ega kuulata teda?! Kes siis ometi kuulab vôi aitab kui mitte oma enda ema?! Olen isegi kogenud kui täiskasvanud inimene _solvub_ sest ma valin oma lapse tema bläma üle, kuigi ütlen viisakalt, et oota veits.. siis umbes lüüakse käega, solvutakse, ja kônnitakse minema.. seriously? Sa oled täiskasvanud inimene.. aga ometi käitud täpselt nagu laps kel palutakse kuss olla 😀
ei pidanud silmas, et näpistamine ning susisemine on hea trenn vaid kommikausi-vaidlused!! 😀
Ah, kõik väikeste titade emad (ka mina) on mingil ajal vaadanud suuremaid lapsi, kes ronivad, kisuvad, kisavad, ei kuula, vastu hauguvad jm 100 tüütut asja teevad, et küll on valesti ja halvasti kasvatatud laps.Et küll on vastikud ja tüütud põngerjad ja et minu tupsunupsuke küll kunagi nii tegema ei hakka. Aga hakkab! Aga tead mis, kasvata oma laps nii suureks ja sa hakkad mõistma neid vanemaid ja suuremaid lapsi. Ja saad ka aru sellest, kui mõttetu on hukkamõist.
Minu tütar saab järgmine kuu 6 aastaseks. Ja ei teeks teistele mitte kunagi liiga! Selle-eest on mul 6 aastane (pool)õde, kes on nagu väga jõhker marakratt. Ta lööb, ei kuula sõna, haugub vastu. Ja no minu mõistus on otsas, sest teda ei aita mitte miski! Ja tema vanemad on nagu nad on (ema on ühine), aga tundub, et on isageenid ja värgid saanud. Isa on ka selline kargaja ja pealehüppaja tüüp. Õde on näinud peretülisi pealt ( ka peksmist, tänu sellele ta ka lööb) ja see kõik on mõjunud ta närvitööd.
Minu 6-aastane ja 4-aastane on öö ja päev. Esimene laps on rahulik, mõistlik, hooliv, arvestav, tähelepanelik. Teine see eest kange, kiuslik, hoolimatu, egoistlik, provotseeriv, agressiivne. Erinevus paistis juba beebidena silma. Esimene laps tahtis kogu aeg lähedust ja kussutamist, teine ei maganud kaisus (jorises ja siples kuni sai enda voodisse), ei kannatanud kussutamist. Esimene oskas olla loomade ja pisemate lastega õrn ja hooliv, teine mitte ja ta lausa naeris õelalt, kui sai kellelegi liiga teha. Tänaseks on ta küll targem ega tee teistele meelega haiget, aga ta on püsimatu, kange, valjuhäälne, allumatu ja nii edasi. Näeme temaga igapäevaselt tohutult vaeva, et meie koostöö sujuks. Nii raske on temaga rahulikuks ja kannatlikuks jääda. Ta ei karda kedagi ega midagi, naerab keelamiste peale näkku, võtab kõike naljana või provotseerib meelega edasi, olenevalt tujust. Kui lähme kuskile, kus tal ei ole tegevust (eale vastavaid mänguasju, murulappi või kasvõi paberit ja pliiatsit), siis ta hakkab ka igal pool turnima, hüppama, jooksma, aelema ja keelamisi võtab naljana. Seetõttu me eriti ei käigi kuskil külas, sest sellest tulevad alati suured tülid, minu ja lapsel siis, mitte minul ja võõrustajal.
Kõrvaltvaatajate jaoks võib tema samuti tunduda kasvatamatu laps, ometi näeme tema kasvatamisega kordades rohkem vaeva kui esimese lapsega.
Samad vanemad, samasugune keskkond, aga sootuks erinevad iseloomud.
Lapsed on erinevad.
Kasvatamata lapsed on lastevanemate tegemata töö. Ei taha vinguda, aga meil naabritel laps täpselt selline, et kui midagi ei saa, jonnib üle “auuli”. Kakub valimatult lilli ja aed on alatasa tema vidinaid täis(Meil on ühisaed paraku.)
VaStates kysimusele, siis oleneb olukorrast. Kui lapse tegevus on ohtlik endale või teistele, lõhub konkreetselt asju või kasvõi puid, siis kindlasti ma keelan ka võõrast last.
Kuid kui laps niiöelda jonnib poes, arstil vms. siis sinna ma vahele ei sega. Kui kisa ei meeldi, siis lähen mujale. Ja ei keela just sellepärast, et ma ei tea last. Vb laps on autist ja siis on ka ta käitumine teistsugune kui normi piires. Ja kohe kindlasti pole too hetk vaja juurde minna ja emale ette heita miks ta last ei rahusta või veel hullem lapse juurde ise minna juttu rääkima.
Lõpuks üks kommentaar, millega minagi saan olla sada protsenti nõus. See, kui inimesed muudkui siin jonnivaid ja kisavaid lapsi hukka mõistavad, on selline klassikaline “mina tean paremini, go me!” kaagutamine. Teil pole õrna aimugi, mis võib olla selle nutu taga, mida te juhtute kuulma. Jah, vahel juhtub lastel igasuguseid emotsioonipurskeid ja võibolla satub mõni neist juhtuma külas olles. TE EI TEA, miks see nii on, aga kaagutada, et “kui laps hüsteeriliselt jonnib ja ema teda ei keela”, on suht tobe, sest iga ema teab, et hüsteeriliselt nutvat last KEELATA ei saa (ja kes seda teeb või last selle eest karistab, ei teadvusta järelikult absoluutselt endale lapse tundeid ja seda, mida temapoolne selline käitumine lapse tunnetega teha võib).
Võib tuua paralleeli Mallu eilse postiga – kuna ta oli hüsteerias, ei oleks saanud keegi teda selle avaldamisel keelata, on ju nii. On tundeid, mida peab väljendama, ükskõik kui vana või noor sa poleks.
Lapsed õppivad alles oma emotsioone tundma ja väljendama, lõpptulem on jonn. Ehk kui laps sai millegu peale pahaseks/solvunud/pettunud ja ta koheselt ei saa ega oska oma emotsiooniga toime tulla, väljendub see sekundijooksul jonnina. Jonni ja nutu pärast nüüd lapsi kasvatamatudeks pidada on tõesti selle inimese enda probleem, kui ta nii arvab.
* millegi
Kirjutasin enda kogemusest jubeda lapsega eelmises teemas, aga kui mitmeid kordi näed kui halvasti käitub kellegi laps ja teda kunagi korrale ei kutsuta. Viskaks nii mõnelgi lõpuks see üle ja on ikka vahe ka sees, kas laps ise kukub ennast kuskil lõhki, või hoopis teine laps tegi haiget.
Väga huvitavad SÕBRAD Kardol. Ei tasu ikka igaüht oma koju lasta. Teadsite juba varemgi siis, mis moodi nad käituvad, miks on vaja üldse selliseid külla kutsuda!??
Kordan veelkord – ei kutsunud neid üleeile siia. Kardo sõber tõi neile mett ja nad tulid sellele järgi. Minema ka muidugi kohe ei läinud.
Ah jaa, lapse pidev keelmine pole nüüd küll kellegi kasvatamine. Siin enamus kirjeldab kuidas nemad ikka koguaeg keelavad oma lapsi. Ei tea, kui last koguaeg keelata, siis kuidas laps peaks aru saama mis on õige käitumine? Lapsele tuleks ikka rahulikult seletada, kuidas käituda jne, mitte teda kasvatamatuks jobuks sõimata.
ma olen ka aru saanud, et keelamine alati ei tööta, sest nad ei saa aru miks ei tohi midagi teha ja siis peabki seletama, aga üldiselt pole sellest seletamisest kasu sellel hetkel kui midagi valesti tehakse. veidi hiljem, kui laps parajasti mingis tegevuses ei ole, olen meelde tuletanud, et oli selline asi täna ja seletanud mis valesti oli ja kuidas oleks pidanud olema
muidugi kui ronib kapi peal, millega koos võib alla kukkuda peab kohe ütlema, et miks ei tohi ronida 😀 nt.. selliseid olukordi on veel kindlasti
Ja külas voodil hüpata võib? No mina oma kodus ei lubanud voodil hüpata, saati siis veel külas, voodi on koht puhkamiseks, mitte hüppamiseks. Ja üldse igasugused ronimised mööda riiuleid ja kapisahtlites sobramine ei ole normaalne. Võta või jäta.
see, et ma kõiki neid variante välja ei toonud ei täheda ju, et ma selliseid tegevusi heaks kiidan
Lapsele tuleb kohe seletada miks tema tegevus polnud see kõige õigem mitte hiljem sest kui hiljem seletada ei saa laps aru mille eest ta just sugeda sai. Laps unustas tehtud vea praktiliselt koheselt ja kui koheselt talle ei seletata, ei saa ta hiljem aru miks ta nüüd noomida sai. Igatahes, mul on endal 2. aastane piiga kelle peal on kohene seletamise variant väga hästi vilja kandnud ja külas ja imikute juures on ta hästi käituv ja vagur ning rahulik. Beebisid ja teisi lapsi ei kriibi/löö/hammusta ja ka ei kisu. Alati küsib luba mingi tegevuse jaoks jms. Sõbradki imestavad kui rahulik laps nii külas olles, lasteaias ja sugulastega koos olles. Kohene seletamine aitab.
*unustab. Väga vabandan, sõnaraamat sees.
Lapsed ongi erinevad! See, et arvad uskuvat, et sinu laps on teistest parem ei pruugi hiljem tõeks osutuda. Niipalju kui olen sinu kirjutisi Marist lugenud, soovitaksin sul perearsti poole pöörduda, see kui laps koguaeg naerab ja kunagi ei jonni pole ka päris normaalne. Ah jaa, oota kuni Mari lasteaeda läheb, seal tehakse sellistele naeratatavatele memmepoegadele koheselt üks-null. Kõlab küll karmilt, aga reaalsus on selline. Ise eelistan last, kes pole eluvõõras ja oskab ikka seista enda eest.
Iga kuu käime perearsti juures, kus ma pean järjekorras vahtima neid jonnivaid ja nutvaid lapsi – ei igatse küll, et minu oma selline oleks 🙂
See, kuidas sa oskad öelda, kas 10 kuune laps on “memmepoeg” on täitsa huvitav. Kuidas ta enda eest seisma peaks? Ta alles reaalselt õppis SEISMA.
Kas sa, Edith, üldse loed ka korralikult? Kirjas on ju, et on muudetud teksti, mis mõttes “ei saa aru, kellest jutt”? Aga see selleks. Minu lemmik on see suhtumine, et “miks mu lapsed ei või Mallu kodu täis lagastada, see ju niikuinii sassis.” Lihtsalt vau.
Muidugi sa solvud, kui keegi su lapsi kasvatamatuteks kutsub, kuid kui see ei ole ühekordselt vihahoos öeldud (eilne teema), vaid juba jaanuaris tegi ta sellest posti (jah, sa alles nüüd said teada, et see sinu laste kohta, kuid sellegipoolest), siis tegelikult võiks natuke mõelda ning lastega maha istuda ja neile seletada, mis õige ja mis vale. Kolmene laps saab üldiselt juba aru, kuidas tuleb käituda külas ja endast pisematega.
Ma läheks ka ülikettasse, kui mõlemad korrad, kui sama laps külas on, saaks minu laps ainult haiget ning keegi teda korrale ei kutsu. No ajab vihale ju. Samas, vähemalt seekord ei tühjendatud palsamipudeleid vanni, win 😀
ei ole selline suhtumine, sest ei ole lagastanud minu teada küll. sry kui eksin, aga point oli mul selles, et see oli juba tema poolt enne sassi tehtud mitte laste poolt. aga kui ma eksin ja nad ikka midagi sassi ajasid, siis vaevalt nad tegid selle korteri nii hulluks nagu kirjadatud. ma ju olen seal käinud, päris hull olukord oli, põradnad tolmu täis, igal pool asjad laiali. ma nii ei saaks elada
muidugi ma räägin neile, mis on õige ja mis vale. kamoon nagu ma ei ole selline nagu siin üritatakse väita
iga kord vabandasid ka, et kõik nii sassi on ja et pole viitsinud koristada. ehituse ajal praegu on arusaadav, et ei ole asjad nii nagu tahaks, aga väiksest korterit jõuab nüüd küll korras hoida.
sama teema on teil vist ka ülemise korrusega, iga kord ikka ütled, et sorri sassis
suht lamp teema see tegelt, aga las ta olla
….ja miks sa sinna lagasse on ülinunnude lastega üldse läksid? Kas polegi muid kohti?
Juba Sinu eneseväljendusoskus (või oskamatus) ütleb Sinu kohta rohkem kui tuhat sõna.
Ma julgen sellest kirjutada ainult selle pärast, et mu klassivend ei loe mu blogi 100%. Ta vist ei kasuta üldse arvutitki, niiet vaevalt, et ta teada saab, et ma tema pojukesest elulõpuni õudusunenägusid näen.
-ei tea kellest siin jutt käib
Hiljem nägi mu korter välja nagu kuus metsikut koera oleks siin rüselenud.
-sa ju ei koristanud seda niikuinii, see oli sul alati sassis. ise räägid ka kogu aeg, et ei viitsi tegeleda
Jälle valetan, ühe korra palus tal lapsel kriiskamise jätta, sest ta rääkis telefoniga ja siis see häiris teda, kui tuletõrjealarmi volüüümiga laps ta kõrval undas. GOOD PARENTING!
-sellist asja nüüd küll pole juhtunud mul sinu pool
Noh: kui laps röögib hüsteeriliselt ja ei lõpeta, kui teda palutakse. Palusin muidugi mina, mitte lapse ema. Kui laps ronib mööda seinariiulit üles, mina ütlen, et see on väga logu riiul ja võib katki minna, ei tee ema teist nägugi. Kui laps leiab kõrgemalt kommipaki ja kukub neid küsimata vitsutama, ütleb ema, et okei, ühe võid võtta. Laps võtab teise. Okei, ühe võid siis veel võtta. Ja niimoodi mõnda aega jutti.
-päris weird on see, et sa kogu aeg ütled, et ma ei keela. muidugi ma keelan kui nad midagi valesti teevad. wtf nagu
ja kes väitis, et nad 100% hästi käituvad, titade juures nad tõesti lähevad pöördesse
võid ju ikka öelda seda, aga mitte nii vastikult nagu sina seda tegid. see on täitsa okei, aga kui teha seda nii nagu sina tegid, siis muidugi ma tunnen, et mind on solvatud
arusaadav, ma tunneks ka
Ma olen puutunud kokku üsna mitu korda olukorraga kus kuskil on väike beebi ja siis ka samas kohas viibivad suuremad lapsed (tavaliselt siis need suuremad kuskil 4-6 aastased). ja ma pole KUNAGI näinud et ükski laps pöördesse läheks ja beebile haiget teeks. pigem nad alati lähevad vaikselt juurde. ei nad julge katsuda, ei nad julge karjuda. pigem just see et kui väike beebi magab siis ütlevad suuremad “tsss, tita tudub”. aga su elajad läksid ju lausa beebi voodisse hüppama!! halloo ema, äkki on aeg silmad lahti teha ja vaadta et kasvatus olnud ikka väga kehv! ja mine pane nüüd oma krdi arvuti kinni ja mine kasvata neid elukaid!
Ma olen puutunud kokku üsna mitu korda olukorraga kus kuskil on väike beebi ja siis ka samas kohas viibivad suuremad lapsed (tavaliselt siis need suuremad kuskil 4-6 aastased). ja ma pole KUNAGI näinud et ükski laps pöördesse läheks ja beebile haiget teeks. pigem nad alati lähevad vaikselt juurde. ei nad julge katsuda, ei nad julge karjuda. pigem just see et kui väike beebi magab siis ütlevad suuremad “tsss, tita tudub”. aga su elajad läksid ju lausa beebi voodisse hüppama!! halloo ema, äkki on aeg silmad lahti teha ja vaadta et kasvatus olnud ikka väga kehv! ja mine pane nüüd oma arvuti kinni ja mine kasvata neid elukaid!
Ma ei tea, kas seda nüüd kasvatamatuseks nimetada, aga ma olen näinud selliseid vanemaid, kes lubavad oma lastel külas röökida, ringi joosta, hüpata ja täiskasvanute jutule vahele segada, sest “lapsed ju nii teevadki” või “laske lapsel ka rääkida” või “peaasi, et ta ei nuta”. Tõsi – kui need lapsed hakkavad mingeid asju näppima või kuhugi ronima, siis kutsutakse ikka korrale ja samamoodi pole ma näinud neid lapsi ka kedagi löömas. Aga minu jaoks on see nii häiriv, kui ma tahan kellegagi juttu rääkida ja siis mingi laps lihtsalt karjub kõrval või segab mõne täiesti ebaolulise asjaga vahele. Minu enda kodus. Mulle väiksena õpetati, et olenemata vanusest on väga ebaviisakas teiste jutule vahele segada ja eriti veel juttu ajavate inimeste kõrval röökida.
Sul ilmselgelt pole lapsi. Mina emana pean väga oluliseks, mida mu lapsel mulle öelda on, ja minu meelest peab tal olema maailmas üks inimene, kes teda ALATI kuulab – tema ema. Ta võib alati minu juurde tulla ja minuga rääkida ja selles vaimus “kasvatan” mina teda. Sorri, “laps räägib kui kana pissib” teemad on mingid sovetiaegsed igandid, millest tänapäeva inimesed võiksid üle olla ja näha, kuivõrd need on meid endid sandistanud.
Ma ka ei saa aru – Sind häirib kui laps tuleb oma jutuga segama? Dsiis..
Eks laps röögib enamasti ikka alles siis kui tema eelnevatest pöördumistets välja ei tehtud 😉
Mina küll keelaks võõraid lapsi oma kodus kui vanemad seda ei teeks. Minu kodu, minu reeglid. Õnneks mul on mõistlkud sõbrad ja taltsutavad oma lapsi ise.
Kui keegi teeks minu beebile haiget oleks täpselt samamoodi käitunud. Ma saan aru kui ühevanused lapsed omavahel mängides igasugu asju teevad. Suuremad lapsed teevad beebile haiget, see on täiesti vastuvõetamatu!!
Oi ära üldse räägi kasvatamatutest lastest. Käisime paar nädalat tagasi mere ääres puhkamas. Läksime Liliga mänguväljakule ronima, õnneks oli nii suur, et sain ise ka üles minna (tead küll need kus liumägi ja muud sada vidinat kõik koos). Lili jõudis koos mu väikese õega üles, kui üks kah nii umbes 4a lapse mõõtu poiss kõndis Lili juude , läks talle kallale.. lihtsalt… out of nowhere… oleks ta siis ette jäänud poisile, et poiss üritas mööda saada, aga ei .. lihtsalt kõndis tema juurde ja lõi, lootuses, et L kukub ümber. Kui L esimese korraga ei kukkunud, siis läks ja lükkas teine kord veel. Õnneks olin ma ise juba nii lähedal, et sain Lili kinni püüda, enne kui ta pauguga peaga metallist põrandale oleks kukkunud. Siis ma võtsin küll klutil käsivarrest kinni ja kukkusin seletama. Jama oli ainult see, et poiss oli krt venelane ja minu vene keel enamvähem null. Nüüd tagantjärele oskaks küll midagi vene keeles öelda, aga sel hetkel ei tulnud ükski vajalik sõna peale roppuste meelde. Mänguväljaku ümber istus ka 10 mammit ning esialgu ei suutnud eristada, kes neist selle kuti järelvalvaja on. Aga oi.. ma siiamaani lähen leili, kui sellele mõtlen.
Appi, ma oleks ka nii vihaseks läinud. Näha, kuidas keegi teeb su lapsele meelega haiget – no EI!
See kasvatamatus on tänapäeval vabakasvatus .. nagu mõned uhked emad ütlevad : Minu lapsel on vabakasvatus, ma ei keela .. ei käse jne.
Olen ka ise selliseid näinud, kahjuks on need lapsed mu üsna lähedastel sõpradel ja kui ma muidu lastevihkaja pole ( endalgi ju 2 last ), siis neid lapsi ma küll vihkan. Üks neist on koguni meil ka diivani põlema pannud ja ema ei teinud teist nägugi. Sama laps kägistas minu tütart, lapsel olid pisarad silmas ja muljumisjäljed kaelal ,aga jällegi .. ei teinud ema piiksugi, see-eest tuuseldasin lapse mina läbi ( ei löönud ) , rääkisin temaga üsna karmilt ja poisil olid esimese 2 lausega pisarad silmas .. tundub ,et see oli esimene kord kui temaga üldse nii räägiti. Edaspidi on üsna vaoshoitud olnud..
Minu 6 aastane tütar käib mööda nööri Ta teab, mis on lubatud ja mis mitte. Loomulikult ei ole ma röövinud temalt ta lapsepõlve, aga käisin ka ise mööda nööri .. nurisesin ja virisesin küll ,aga tundub et olen päris hästi kasvatatud.
See beebi osa : et beebid muudavad õnnelikuks. Jah, minu tütar samuti õnnelik ,et meil kodus ka 10-kuune laps, aga nii päris ka ei saa et kui laps magab, siis käib koguaeg vahtimas. Koos mängivad nad siis, kui väiksem laps üleval on, uneajal ei segata.
See ei ole vabakasvatus, vabakasvatus on absoluutselt teine asi.
Ka väikestele lastele peaks õpetama elementaarset viisakust! Nt külas olles küsi kas tohid kommi võtta( mind isiklikult häirib väga kui laps lendab otsejoones kommikaussi, kisub seal karbis olevad kommid lahti ja hakkab neid vitsutama)
Võibolla on raske kui laps on nt hüperaktiivne aga mina leian, et võõra vara peaks ikka austama ja seda ka laps! See on vanemate puudulik töö järelikult kui lapsed ei oska käituda külas olles! Mina ei pea paljuks öelda, et kuule manitse oma lapsi. Koristama nende laste laga pean ju mina hakkama peale seda kui nad ära lähevad.
Vanemate viitsimatusest ongi Eesti vast täis selliseid sitapäid kes kedagi ega midagi ei austa ning käivad ja lagastavad igalpool.
Minu arvates ei saa rääkida kasvatamatutest lastest, vaid VANEMATEST. Lapsed pole milleski süüdi, nemad tulevad siia puhta lehena. Kui vanemad ei suuda hallata oma lapsi, siis ongi see situatsioon, mille puhul öeldakse, et appi millised lapsed. Laste kasvatamine pole kerge, ise kolme lapse emana tean seda eriti hästi. Niimoodi kirjutades tundub, kerge, keelad lapsi, nad kuulavad sind ja ongi korras, hea ja viksid lapsed. Tegelikkuses on selliseid olukordi palju, kus lapsed lihtsalt ei kuula. Vanemana õpid ka oma lahinguid valima. Ma võin öelda, et kui mul olid veel beebid, siis ka mina mõistsin hukka ja tembeldasin vanemaid, et ei tegele oma lastega jne, kuid nüüd näen, et vahel on targem lihtsalt ignoreerida. Sinu kaagutamine võib seal vahel hoopis õli tulle valada. Külas olek võib headest lastest teha ka metslased, sest lihtsalt nii äge on lastel, et nad unustavad kõik.
Lapsed on muidugi ka kõik erinevad, oma pooleteise aastase tütre pealt näen, kui hästi ta allub ning alati teeb mis kästud. Samal ajal kui üks mu kaksikutest poistest on tõeline punkar, kes mässab iga piiri puhul mida talle panna. Tema puhul tuleb panna kogu kujutlusvõime mängu, et panna teda tegema seda, mida lapsed peaksid. Ja alati see ei õnnestugi. Ju siis on ka kasvatamatu laps, teiste arvates. Ja mina olen käpardlapsevanem.
Siiski Sina paned piire, kuid kui piire ei panda, siis polegi nagu lapsevanemat. On vaid isik, kes lapse valmis tegi. See on siiski kõige väiksem töö selle suure projekti juures, mille nimi on LAPS.
Olen suutnud küll oma neli last nii kasvatada ,et kellegi pool külas olles austame seda kodu ja neid inimesi ja nende soove kes meid külla kutsusid!!! See on elementaarne! Antud ema või isa on ilmselgelt oma töö tegematta jätnud ja kui neile tundub see normaalne siis on ka nende vanemad midagi valesti teinud… ja nii ongi … Mallukal aktiveerus minu kodu on minu kindlus efekt mis on igati normaalne…meie, emad, ei vali vahendeid kui vaja kaitsepositsioonile asuda oma pere või kodu suhtes…halvasti käituvate laste emadega, olen mina sellisel viisil suhtlemise aga päevapealt ära lõpetanud st.oma jõmpsikatega enam minu kodu nad rüüstama ei saa tulla (olen ka vanaema ja oma 4aastasele lapselapsele olen ka slegeks teinud ,et vanaema pool olles ei karju ja ei roni ja peale mängimist koristad enda järelt ära kui seda ei tee teeb ema või ei saa vanaema poole näiteks järgmine päev või siis järgmine nädalavahetus) .Selge on ju igale inimesele ,et teise kodus olles pead austama seda kohta ja neid inimesi ja õpetama oma lapsi ka seda tegema! Päikest Mallukas sulle!! 😉
Konkreetselt kasvatamatud lapsed on jubedad. Seda on ka tegelikult aru saada, kas laps käitub erandkorras nii või ongi sellise “halva” käitumisega.
Minul poiss (1a10k) on üldiselt väga viisakas (teretab, tänab, küsib luba, kukub midagi kellelgi siis tema on esimene, kes jookseb üles korjama) ja sõnakuulelik.
Vahe tuleb käitumisele sisse siis, kui ta väga elevile läheb, siis pean kõvemat häält tegema. Samamoodi on ta tujukam kui tavalselt siis, kui on unine või peab tükk aega (hommikust õhtuni) olema ühes kohas (koolis, aiamaal vms), kus ei ole palju asju, ei saa jalutada vabalt ja mina olen ka pooleldi hõivatud ning peab ise veidi mängima.
Minu arust on üpris kasvatamatud need lapsed, kes ennast keset poe põrandat maha viskavad ja hüsteeriliselt käte-jalgadega vehkima hakkamad ning otseloomulikult teevad hullemat kisa, kui aiavahele väänud sead, kui ei saa mida tahavad.
Minu laps on ka sellises eas, et ega ta just väga hästi ei kuula mind, aga no sinu kirjeldatud tegevusteni ta ei küündi. Ta nt lööb mind oma emotsioonide välja elamiseks, aga mitte kunagi ei tee ta teisele lapsele meelega liiga. Olen nõus, et tegu on kasvatamatute lapsevanematega.
Minu meelest on kasvatamatud lapsed kindlasti olemas, ausalt öeldes ajab mind ikka väga närvi kui lapsevanem näeb oma lapse käitumist ja ei tee midagi. Noh ma nii kannatlik nagu sina ei oleks kindlasti olnud. 3 a laps peaks väga hästi aru saama, mida ei tohi teha ja mida tohib. No loata asjade vōtmine, peksmine, vōōras kohas voodi peal trampimine jne – need on asjad, mida iga lapsevanem vōiks oma lastele ikka ōpetada. Minu arvates ei peaks inimesed, kes lastega hakkama ei saa, lapsi saama – ja nii ongi.
Inimesi on erinevaid, osad otsekohesed ja teised selja taga rääkijad. Mina eelistan valusat tõde näkku ja katsun asja parandada kui olen aru saanud, et miski valesti. Kirjelduse järgi tundub, et lastele on liiga palju lubatud ning kindlaid reegleid ja piire pole :-/ üldiselt olen selline, kes võtab endale õiguse võõraid lapsi keelata ning vajadusel hoiatada nurka panemisega ja ka selle täide viimise. Tegelikkuses pole siiani veel nii kasvatamatutega lastega kokku puutunud.
No mul lapsi veel pole aga 90% sõbrannadel on. Meeldigu see neile või mitte, ma keelan vajadusel ja avaldan oma arvamust laste kasvatamisega seoses. Kui oled otsustanud ikkagi lapse muretseda, siis kasvata temast inimene. Seega nõustun sinuga!
Eks löömisi tuleb lastel ikka ette. See käib asja juurde. Kas ma vanemana sekkun, kui näen löömist? Jah. ALATI! Kui ka lööja vanemad seda ei tee ise, siis olen mina ka võõrale lapsele läinud ütlema, et nii ei ole OK teha. Ma olen ka selline lõvi-ema, kes läheb täiesti marru, kui mu lastele on asjatult liiga tehtud.
Aga Mallukas, Sulle tuleks kasuks kui sa selliste imbetsillidega ei suhtleks üldse. Pool narkomaan ema ka veel lastel? Ma ikka väga valiks kellega suhtlen ja mis lapsi oma beebile koju kõrvale lasen. Seda enam, et sa tead, kui kasvatamatud nad on.
Mina neid külla ei kutsunud, nad ise tulid eile. Mind polnud koduski..
Mina kasvatamatuid lapsi näinud ei ole. Piem olen näinud seda kui laps teeb midagi, mida ma oma lapsele keelaksin aga lapse ema kõrval ei tee midagi. Sorry mu oma viga, et ma pole öelnud. Pole julgenud minna tülli või ei taha et mu peale solvutakse. Näiteks võõras kohas sahtleid sorteerima. Ma võtaks oma lapse kohe ära kui hakkaks võõras kohas sahtleid sobrama. kust ma tean mis seal sees on? näiteks käärid millega ta võib sekundiga endale viga teha või mingid kallid prillid mille võib sekundiga puruks väänata. Laps ei ole kasvatamatu vaid lapsevanem oma mitte keelamisega muudab lapse selliseks,
“Laps ei ole kasvatamatu vaid lapsevanem oma mitte keelamisega muudab lapse selliseks.”
kasvatus = lapse kasvatamine
kasvatamatus = lapse mittekasvatamine
Mul on kodus kaheeaastane tüdrukutirts kes on lihtsalt ehtne pätt. Ta kiusab, ei luba oma asju teistele, turnib, SÜLITAB. Täielik metsalne kohati. Ma keelan, tal on paha lapse nurk, riidlen, seletan, et tüdrukud ei käitu nii. Ma ei tea kust see kõik tulnud on. Jumalaeest ei ole meie last nii kasvatanud. Lasteaias ta ei käi sealt see tulla pole saanud. Kui me õues oleme siis ma vaatan teisi Tema vanuseid lapsi siis ma ohkan kohe. Teised kiiguvad rahulikult. Meie Mammu seisab püsti kiigel ja laulab “Põdral maja metsa sees.. Röökides”. Samas kõik ütlevad, et ta nii armas neiu. Ta kukub ja siis tõuseb püsti, ütleb “pole hullu” ja jookseb edasi. Ja käsi südamel ma teen kõik selleks, et meie pisike Karolina Lisete ei oleks selline!
No ma ei väidagi, et mõned lapsed lihtsalt ei taha sõna kuulata ja hakkavad ka vastu kasvatamisele, aga point on selles, et sa ÜRITAD vähemalt. Mitte ei ütle, et ah, las hammustab, ta ju nii väike.
No seda jah.
Ära ütle talle, et “tüdrukud nii ei käitu!” 😀 Mulle ka lapsena öeldi mõnikord sedasi, ja selline lause ei mõjunud, kuna siis tekkis omaette trots, et mismõttes on poistele osad asjad rohkem lubatud , kui tüdrukutele. ( no tead küll: “häbi-häbi! Ronid puu otsa, ise tütarlaps!” või “Oi-oi, niimoodi kisad kõva häälega, ise väike preili!”)
Ja mõtlesin ma selliseid mõtteid juba üsna noorena. ( võisingi ehk selline kolmene või neljane olla.)
Jah, täpselt! Võiks ometi kasvada meie lastest põlvkond, kellele pole titest peale pähe tambitud, et tüdrukutele ja poistele on lubatud/ette nähtud erinevad asjad. Praegu on puude otsas ronimine, järgmiseks poliitika või kõrgem palk, mis tüdrukutele lubatud pole…
Just, mul tekkis ka see vastuväide kohe.
Jah, sooline diskrimineerimine võiks nüüdseks juba ajalugu olla…
“Paha lapse” nurk on kah väga kehv variant. Mitte laps ei ole halb, vaid tema see või teine tegu oli halb. See on suur vahe.
Pahasti käituva lapse tool ikka:)Ühelegi lapsele ei tohi õelda,et ta on paha!
Ma miski pärast arvan, et asi selles ongi, et ta lasteaias ei käi. Teiste lastega mängimine ja ütles pidev seltskonnas olemine võib väga positiivselt mõjuda 😉
Kui tegemist on ikkagi minu lapse vöi loomade (meil on 2 väikest koera) ohutusega on minul üldiselt täiesti savi kelle tundeid ma riivan. Vööraste lastega käitun ja räägin ma alati viisakalt, sest ega nemad pole süüdi, et vanemad neid niimodi kasvatanud on.. kui on midagi öelda siis ka viisakalt vanematele ja noh kui aru ei saada siis tuleb seda keeli rääkida millest saadaks 🙂
Ning ma ei tunneks end halvasti, arvestades mis seal köik toimus siis ime pole, et miski “snap” käis, jah tagantjärgi möelda vöi körvalt targutada on hea, et noh ole ikka täiskasvand ja räägi ja selgita inimese kombel vanematele jne. Emalövi momenti möistan täiesti..!
Ma kommenteerin hetkel mõlemat postitust, nii tänast kui eilset. Ma võin käsi südamel öelda, et ma kasvatan oma last. Eelmine aasta, kui mu laps oli Mari vanune, olid sõbrannade lapsed minu lapsest vanemad ja tahes tahmata oli minu laps see, kes nii öelda teistele ette jäi. Mul oli alati kahju temast, aga samas sain ma aru, et mul ei ole ka väga midagi teha. Nüüd on aasta möödas ja mu laps oskab enda eest seista. Ma kunagi ei ütle talle, et mine nüüd tee teistele haiget ja kui ta seda teeb, siis alati lähen ma ja ütlen, et ei tohi nii teha. Aga see tõukamine pole veel kõige hullem, hetkel on meil mureks hammustamine ja ma olen täiesti nõutu, mida sellega teha. Ma olen ausalt öeldes täiesti valvel alati, sest ma tean, et nii kui talle midagi ei meeldi, on hammustamine ainuke asi, mida ta teeb. Ja ALATI ma ütlen talle, et ei tohi teha, et teised saavad haiget jne. Ja ma tean, et ma kasvatan teda. Samamoodi on jonnimisega, kui tal on ikka halb tuju, siis ei saa isegi mina teda maha rahustatud ja kui sul mallukas on algusest peale olnud selline laps, kes ei ole selline, siis ongi sellest raske aru saada. Enne seda kui ma lapse sain, olin ma kindel, et sellised lapsed ongi kasvatamatud ja minu laps ei tule kindlasti selline, aga näed, tuli. Muidugi on vahe selles, kui laps teeb midagi ja vanemad ei pilguta silmagi. Ka selliseid olen ma näinud ja see on nõme, kui mina pean siis midagi ütlema hakkama. Aga kõik lapsed, kes jonnivad ja liiga teisele teevad, ei ole kasvatamatud, vaid sellises vanuses, kui nad rääkida ei oska, ongi see ainuke võimalus neil enda eest seista. Samas usun ma, et kui koguaeg seletada, et nii ei tohi teha ja last ka karistada, siis ükshetk nad peaks seda mõistma hakkama. Oma lapse puhul ma hetkel veel mingit edasiminekut ei näe, aga ma loodan, et aasta pärast olen ma juba paremas seisus ja enam ta vähemalt ei hammusta. Sinu postitusest on muidugi aru saada, et need vanemad ei keelagi ja see on vist tõesti kasvatamatus.
kui sa ütled, et pm terve aasta pidi su laps kannatama su sõbrannade laste terrorit (ja sa ei teinud midagi), siis ongi põhjus siinsamas…su laps nägi, et ennast tuleb ise kaitsta (sest ema ju seda ei tee) ja kaitsmise viisi õppis ta ei kelleltki muult kui nendelt teistelt lastelt…
sa loed küll seda, mida lugeda tahad. Arvad, et ma lasin oma last rahulikult peksta ja ei teinud midagi? 😀 loll olin, et üldse sõna siin võtsin. Muidugi ma kaitsesin oma last ja polnud mingit terrorit 😀 Lihtsalt ta oli väiksem ja teised võtsidki talt mänguasju ära ja tema vaatas tuima näoga, teda see alguses ei häirinudki, aga nüüd enam ei vaata ja seisab enda eest. Ja hammustanud ei ole minu lähi ümbruses MITTE KEEGi. Nii et ei oska öelda, kust ta selle võttis. Nüüdsest oli see viimane kord, kui siin sõna võtan, sest siin keeratakse jutt täiesti teistsuguseks. Kuidas saab öelda, et ma ei kaitse oma last???
Mina tegelesin pikka aega vaimupuudega väikelapsega, kellel oli samuti probleeme hammustamisega, seletada talle võisid, et ei tohi, aga kasu ei olnud sellest mitte kui midagi, hammustas mind nii valusalt, et sinikad on veel vähe öeldud. Küsisin nõu koolitatud pedagoogidelt tema lasteaias, kes ütlesid, et ainuke viis on last vastu hammustada, sest puude tõttu ta ei mõista, et see on teistele valus. Algul ei suutnud ma seda kuidagi endale pähe mahutada, et kuidas ma siis teda hammustan, nii ei saa ju… aga töötas, mind enam ei hammustatud kordagi.
Minu lapsel ei ole vaimupuuet, vähemalt ma arvan seda ja proovisin vastu hammustamist ja see ei aidanud. Ma loodan, et kui sõnadega väljendada oskab ennast, siis ehk siis ka see harjumus kaob.
issanjummel, vastuhammustamise (või löömise või tutistamise vms) sa ju annadki lapsele signaali, et selline käitumine on lubatud. ema ise ju teeb ka nii!
kairit, mu plikal oli kaheselt löömise komme. Nagu miski talle ei meeldinud, pani tou kirja. Meil oli kasutusel järelemõtlemise nurgake – tõstsin iga kord sinna istuma ja jätsin ca minutiks igasugusest tähelepanust ilma. Vahel päevas mitukümmend korda. Iga kord rääkisin pärast üle, et lüüa ei tohi. Võttis mõned nädalad, aga üle läks see komme. Vahel on lisaks rääkimisele ka karistust vaja, meil see nurgas istumine (nb: ei olndu näoga seina poole) aitas.
Näiteks mõned autistid ei tunne valu, võid vastu hammustada, kuid kui ta ei tunne seda. Mis sellest siis enam kasu on :D. Väikeslaste puhul on see hammustamine aga tavaline nähtus, nii nad kaitsevadki oma asju ja territooriumit, kuid üldiselt se eläheb üle. Kui hammustab, siis tuleb kohe tegevuse juurest ära kiskuda, “aeg maha” meetod on ka siinkohal kasulik. Üldse on selline raamat nagu “SOS – hädaabi lapsevanematele” väga asjalik, lihtne ja huvitav. Mõne lapse puhul on aidanud, kui õrnalt vastu huuli lüüa, kuid seda ei soovitaks. Tavaliselt tekib selline periood lasteaias, eriti kui üksiklaps pole harjunud, et asju jagama peab nt.
Ma ei tahaks öelda, et see on tavaline, sest see on tegelt nii nõme. Kahju oli, kui keegi mu last tõukas, aga veel hullem tunne on, kui mu laps kellelegi haiget teeb. Seda vastu hammustamist tegin ma ainult sellepärast, et nii palju soovitasid. Aga kuna ma ei hammusta teda ju nii nagu tema, et ikka sinikas järgi, siis see oli tema jaoks naljakas ja hakkas mulle kätt suhu toppima. Kohe mõtlesin, et aitab, kui see tema jaoks nali on, siis ta ei saagi aru. Samas ma selles olen küll veendunud, et see on elaline iseärasus, kuna ta ei oskagi muud moodi väljendada ja kui me oleme mõne beebi juures käinud, siis ta haiget ei tee ja ma ka ise jälgin teda siis palju tähelepanelikumalt. Igatahes ma ei ütleks, et ta on kasvatamatu vaid tal lihtsalt on ka äkiline iseloom. Ka mina olin hammustanud väiksena, ema ütles, et eks kõik tuleb elus tagasi 😀 Aga läks üle see ja pole ka mul vaimset puuet ja ole ka muid probleeme olnud.
Hammustavat (löövat) last tuleb vastu hammustada (lüüa) ja kohe ikka tõsiselt. Võib-olla mitte nii, et sinikas jääks, aga et vähemalt ehmataks korralikult. SIis jätab kindlasti järele ja alatiseks. Igaühega on mõtet rääkida ainult tema oma keeles.
Kas needsamad lapsed kõike seda, mis seal kirjas oli w 😮
No kui arvestada, et isegi külas olles oma lapsi korrale lihtsalt EI KUTSUTA (mitte et nad ei kuula) siis ei julge mõeldagi, mis kodus veel on.
Mina pigem ise hoolitsen selle eest, et lapsed külapaeal veel eriti hästi käituksid, sest ma vist ei kannataks kui keegi mu lapsega õiendaks. Õnneks pole sellega väga probleemi olnud…külas on nad alati olnud “maailma parima käitumisega” 🙂 , kodus ikka on olukordi kus nad sõna kuulata ei taha. ( mis muidugi ei tähenda, et ma siis lasen teha mis nad tahavad) 😀 vanem plika ju 3 ne, väiksem 1 ne…ja väiksem kopib ju suurema pealt KÕIK maha 🙂
Ja mis puutub haiget tegemisse….no minu arust peaks see olema üks esimestest asjadest, mis lapsele tuleks selgeks teha!!!! Ei inimestele EGA LOOMADELE haiget teha EI TOHI!!! Ja mitte mingit järeleandmist selle kohapealt. Meil ka väike loom kodus..koer .. Ja olen päris kaua juba sõdinud ja sõdin ikka veel, sest vanem plika vahest kiusab koera ja väiksem teeb ju järgi.
Aga sinu jutu põhjal ütleksin küll, et tegemist on täiesti kasvatamata lastega!!!…ja nagu sa kirjutasid, siis emmeke ei üritanudki neid kasvatada.
Jah, see ema väitis, et kodus on lapsed väga head. Lihtsalt küla peal pidavat natuke liiga elevile minema.
No ei usu, et külas minnakse liiga elevile, külas on ju hoopis teine keskkond, kui kodus, enamasti ollakse ikka kodus vabamalt……ei kujuta ette, mida veel kodus teha lubatakse. 🙁
Mina näiteks töötan lastega ja olen näinud küll neid, kes näiteks võõras kohas lähevad nii äksi täis, et endal on ka häbi, rääkimata lapsevanematest. Vahe on muidugi selles, et kui lapsed nii käituvad, siis vanemad üritavad ka midagi ette võtta, mitte ei ignoreeri seda. Miskipärast arvan, et kui lapsevanem oma lapse lällamist tähele ei pannud, siis see ongi igapäevane nähtus ja sedasi on kodus ka.
Minu arvates on vanemal õigus teha teisele vanemale märkus kui laps ütleja kodus käitub halvasti. Kasvatamatuks sõimata muidugi on inetu aga eks seal ole omajagu tõtt.
Mis puutub kriimustamisse siis usu mind, kui Mari ükskord lasteaeda läheb siis sa hakkad seal paljusid lapsi kasvatamatuks sõimama kuna lasteaias ikka juhtub sellised ( ja tunduvalt hullemaid) asju.
Ei tea, miks peaks?
lasteaias toimuv olelusvõitlus eakaaslaste vahel vs. kolmeaastased lapsed beebil külas on ju täiesti normaalne võrdlus, mis? väike Mari ei oska KÕNDIDAGI, ta ei saa enda eest seista, kui mingi röövel teda näost kahmab. kuidas keegi sellest aru ei saa. 😀
No mis sõimunimi on KASVATAMATU???? No ei ole, kuid annab hinnagu lapsevanemate tegemata tööle ehk nad on jätnud oma lastega tegemata töö, mis on vaja teha IGAL LAPSEVANEMAL. Kui see kirjeldus ei vasta veel kasvatamatule lapsele, siis kohe kindlasti on tegemist KASVATAMATUTE LAPSEVANEMATEGA. Ja see on tõesti õudne nähtus, kus kõike nagu võib ja saab. ja lapsele ei seata mingeid piiranguid. Sellised peaks olema omaette kuskil dzunglis, kus valitseb dzungliseadus.
Minu laps on 6-aastane ja läheb sel sügisel viimast aastat lastaeda. Tal ei ole mitte kordagi midagi sellist lasteaias juhtunud 🙂
Ma ka muudkui loen ja imestan. Üks on käinud 2 aastat lasteaias ja teine aasta, füüsilist vägivalda pole olnud.
Kasvatanatu laps pole nii hullusti öeldud kui elukas.
Ah, tsilli, ma olen Marile ka elukas öelnud.
Jah, nõus, need on kasvatamatud lapsed.
Minu 1,3 aastane kuulab ka paremini sõna, kui need lapsed. Kui ma talle ikka ütlen, et ei tohi, siis ta ei tee. Kui esimese korraga ei kuula/ aru ei saa, siis ütlen uuesti ja nii kaua, kui hakkab aru saama.
Okei, eks tõesti mänguhoos juhtuvad asjad ja lapsed teevad üksteisele haiget, tahtmatult. Aga, kui ikka 3 aastane laps beebit näost küünistab, siis jah.
Eks see kasvatamatus on vanemate tegemata töö. Sest lapsi hakatakse kasvatama juba titest alates. Korrutad ja korrutad, kuni lõpuks aru saama hakkab.
Väga ebaviisakas on see, kui laps läheb külla ja küsimata hakkab asju kiskuma, kommi sööma jne. Kahjuks tean ise ka selliseid lapsi.
Kes on TÄIESTI kasvatamatud, sõna ei kuula, hauguvad vastu ja teevad kõike, keelatakse neid siiss või mitte.
Loomulikult ema ei keela kunagi, sest tema meelest lapsed teevadki nii.. 🙂 Aga ega ikka ei tee küll 🙂
Ma ei lase enda 1,3 aastaselgi küla peal võõraid asju näppida, rääkimata siis vanematest lastest.
Vot see ongi see, et need, kelle lapsed käituvadki nii, leiavad, et see on ok, sest lapsed ongi sellised. Aga noh, ma ju näen, et kõik lapsed justkui ei ole.
Muidugi on õigus teisele öelda, et ta kasvataks oma lapsi paremini. Rahulikult ja selgitavalt. Mida Sina tegid? Hüsteeritsesid, sõimasid lapsi vastikusteks, elukateks, loomadeks, nimetasid perekonda saikoperekonnaks.
Nüüd jälle kirjutad siin nagu mõistlik täiskasvanu. Kas sa samamoodi ei saanud kohe laste emale kirjutada?
Kui keegi nimetaks minu lapsi vastikuteks ja loomadeks-elukataks, siis kohe kindlasti ma ei nõustu sellega ega võta kuulda head nõu nad kuskile koolitsele saata.
Mhm, nõustun. Ma läksin täiesti hüsteeriasse. Just selle pärast, et kurat, nad ju peaksid teadma, et nende lapsed on elukad (juba eelmises postis kutsusin neid niimoodi ja selle suhtes pole arvamus muutunud) ja hoidma neil silma peal. Kas nad tegid seda? Ei.
Ämm kirjeldas mulle detailselt, kuidas laps oli lihtsalt Marile otsa vaatanud ja äkki hakkanud kahe käega vehkima, noh, nagu kassipojad lõngakera kallal, naerdes Marile näkku. Minu meelest EI OLE see normaalne käitumine. Ma puutun pea iga päev kokku umbes samas vanuses lapsega, kes mitte iiial midagi sellist ei tee “kogemata”.
Ei tunne kumbagi osapoolt hästi, kuid arvestades seda, kuidas sina olukorda lahendama hakkasid ja kui “hüsteeriasse sa läksid”, siis mul on väga kahju sellest beebist, kes Sinu kodus üles peab kasvama. Ei ole just eriline eeskuju, ehe “pada sōimab katelt” olukord.
Ükskkōik, kuidas Rait vōi tema naine käitusid, laskusid Sina selle interneti jutuga tōesti mättast madalamaks.
mis interneti jutuga?
Kaks kõige olulisemat asja, mida vanemad peaksid lastele õpetama: teistega arvestamine ja lugupidamine teiste vastu. Kui laps on kasvatatud empaatiavõimeliseks ega arva, et kogu maailm on loodud ainult teda teenima ja tema ümber keerlema, siis saavad ka muud asjad paika.
Üldiselt on ikka nii, et kui vanemad ise teistest ei hooli aega neist lugu pea, siis ei oska nad seda ka lastele õpetada, ise eeskujuks olla. Pigem peaks vist rääkima halvasti kasvatatud vanematest, kelle pealt lapsed sama käitumise ja suhtumise ära õpivad.
Arvatavasti tõsi.
Ja ikka tuleb öelda. Nad ise ju ei saa aru ilmselgelt. Kui mitmelt poolt sellist tagasisidet tuleb, siis ehk hakkavad tähelepanu pöörama ja võidavad kõik.
PS Ma pole ise kunagi elus nii hullusti käituvaid lapsi kohanud, raske uskudagi!
Vabandust, kirjavead, tahatsin öelda on OK 🙂
Mitte kunagi pole vaja öelda, keelata, kui üle piiri lähevad on oka, aga mis selelst paremaks saab, kui minna teisele inimesele teatama, et se lapsed on kasvatamatud (ps. mul on endal 2 väga hästi käituvat teismelist).
minu loogika on see, et ehk ta siis mõtleks selle üle?
Ma ei saa praegu aru… selles eelmises postituses räägid, et lapse isa on su kunagine klassivend (ega ometi see Rait pole su klassivend?) ja et ISA oli oma lapsega sul külas? Käesolevas postituses tõid välja, kuidas laste EMA ei teinud mitte midagi, et lapsi keelata…
I have mixed feelings… või lihtsalt väga blond hetk ja ma ei saagi aru…
Nagu öeldud, pidin ma natukene asju muutma, et ta aru ei saaks, et ma nendest kirjutasin. Ma veel isegi huviga vaatasin, et kas saab aru, sest 90% asjadest on ju seal kirjas siiski, aga ju siis ta ei pööranud oma lapse käitumisele tähelepanu.
Selge pilt, siis oli mul lihtsalt blond hetk. Hommik või nii – ma pole veel ärganud.
Uskumatu olukord sellegipoolest.
Kõlab rohkem, nagu kasvatamatud lapsevanemad 🙂
Ma just pidin sama kirjutama.. Antud juhul on selgelt tegu lastevanematega, kes lasevad lastel ise kasvada kuna ei tea lastekasvatamisest midagi. Ja ilmselt kujutavad laste vabakasvatust nii ette et lasevad lastel teha mis iganes pähe tuleb… 🙂