KURB ON OLLA

kes meid häda korral aitab?

22. September 2014

Ma olen nagu mingi katkine plaat, aga jälle pean ma rääkima ühel ja samal teemal. Nimelt, kui ma eelmises postituses õhutasin inimesi olema julged ja märkama abivajajat, siis praeguseks olen ma saanud nii palju kirju, mille sisu on üks: “Tahtsin pakkuda abi, kutsudes politsei/lastekaitse/sotsiaaltöötaja või vajasin ise abi, kuid ponnistustest hoolimata jäin ise lolliks”. Mitte, et ma nüüd ütleksin, et unustage ära ja ärge hakake üldse üritamagi, kindlasti on ka lugusid, kus ametiasutused on inimesi aidanud ja nende probleemid lahendanud, aga jube oli kuulata neid, kus abi siiski ei antud:

Näiteks kirjutas mulle noormees, kes võttis sotsiaaltöötajaga ühendust, sest tundis muret oma kahe väikse õe pärast, kes pidid elama joodikust isa ja hoolimatu emaga. Samamoodi jäeti lapsi üksinda, muretsemata, mida lastel tol ajal süüa on. Riided katki, koolitöödega keegi ei abistanud. Noormees ei osanud midagi ette võtta, ta ei saanud ju õdesid enda juurde elama võtta, ta isegi oli alles noor sai sai hädavaevu hakkama. Mida ütles sotsiaaltöötaja? Sõimas ta läbi, et julgeb üldse “nii head ema mustata”. Küsimuse peale, et kas ka kodus kohapeal käidi ja ringi vaadati (näiteks olevat seal olnud igal pool koduloomade väljaheited) vastas sotsiaaltöötaja ülbelt, et koha peal ta ei käinud, sest telefonikõne emaga oli tema jaoks piisav märk, et peres on kõik korras.

Teises kirjas rääkis naine, kuidas ta enda peigmees tungis talle kallale, peksis läbi ja vägistas. Politseisse pöördudes tehti ekspertiisid, tunnistajatelt võeti ütlusi, fotod. Tulemus? Meest ei kutsutud isegi jaoskonda. “Tegin ennast lihtsalt lolliks,” nendib naine nüüd ohates.

Kolmandas seletab üks naisterahvas, et pöördus lastekaitsesse, sest teadis oma sugulaste kerget kätt laste “kasvatamisel”. Aastaid oli ka tema tüüpiline eestlane, ei öelnud midagi, hoidis eemale, kuni lõpuks siiski julguse kokku võttis ja lastekaitse poole pöördus. “Minusse suhtuti, nagu ma oleks seganud selle daami kohvipausi,” meenutab ta. Tema juttu ei paistnud keegi uskuvat ja lõpuks ei olnud ka lubatud anonüümsusest juttu, sest pererahvas teadis lõpuks täpselt, kes oli kaebust esitamas käinud. Aga mis sai? Mitte midagi.

Õudne on tegelikult mõelda, et Eestis ollakse rohkem ametis seadustega, et kus täpselt juua võib ja kus mitte, kui peaks mõtlema selle üle, et kuidas saaks muuta meie riigi natukene normaalsemaks kohaks, kus kuriteole peab järgnema karistus. Mu tähelepanu juhiti Merje postitusele, kus on kirjas mitmeid õõvastavaid juhtumeid Eestis ja nende naeruväärne karistus.

Sorri, et ma maailmaasjadest nii kauge olen, aga kes kurat neid seadusi teeb? Kes neid muuta saab? Miks saab anda lapse tapmise eest AASTA vanglakaristust? Ma hea meelega teeks sellel teemal inteka mõne ministriga vms, aga kurat, kellega? Kes annaks mulle adekvaatseid vastuseid? Mida saavad inimesed ära teha, et see juhtum Emilyga ei oleks järjekordselt üks selline, mis ajab inimesed hullult tagajalgadele, et TEEME MIDAGI, aga lõpuks ei tehta mitte midagi? Äkki peaks jälle tegema mingisuguse petitsiooni? Mis arvate?

Ja lõpetuseks ma ootan veel lugusid, kus ametiasutused teid aidanud ei ole. Mida rohkem selliseid lugusid kokku saan, seda kergem on tähtsatele vendadele näidata, et nende süsteem ON fucked up! Aga et kõik väga morbiidne poleks, siis võite ka jagada lugusid, kus olete saanud häda korral abi.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

54 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Nupsik 23. September 2014 at 08:22

    Mina tean juhtumit kus täisealine meesterahvas on läbi peksnud 14 aastase tütarlapse.. lugu siis selline et pm see toimus küla kohas bussijaamas,seal oli veel mingi kamp noorukeid (18-25) olnud kes juhtunut nägid kuid vahele ei läinud,politseid ka minuteada ei kutsutud,kuna bussijaam asub lähestikku tuletõrjujate hoonega siis ilmselt sealt keegi kuulis karjumist ja kutsus politsei. See tüüp kes nii tegi on tapnud oma naise ja peksnud niimoodi veel paljusid tüdrukuid. Antud juhuse korral pandi ta kinni ainult paariks aastaks. Varemalt on kinni istunud päris mitu head korda.
    Sellise inimesele tuleks surmanuhtlus määrata raisk .!

  • Reply Kadri 22. September 2014 at 20:15

    Mul sihuke lugu. Kolisime uude kohta elama, nagu ikka saime naabritega tuttavaks, algul tundusid kõik normaalsed inimesed. Mõni aasta hiljem, kui olin parasjagu 8 kuud rase, siis tekkis naabrimehega sõnavahetus, mis sai alguse täiesti tühisest ja mõttetust asjast, tüüp hakkas mu peale karjuma ja asi lõppes sellega, et see100kg musklis meesterahvas, tuli mulle – lõpurasedale naisele, kätega kallale ja tõukas mind vastu koridori seina. Siis ehmatas vist ise ära ja läks minema, mina põgenesin ka oma korterisse.

    Natukese aja pärast mul politsei ukse taga – selgus, et tüüp oli mulle politsei kutsunud ja neile ette valetanud, et mina tungisin tema korterisse ja ähvardasin teda – ilmselt kartis, et kutsun talle politsei ja tahtis ise enne oma versiooni ära rääkida. Mina olin nii endast väljas, et ei olnud suutnud nii kaugele veel mõeldagi, et võiks poltsei kutsuda. Igatahes politseinikud oli mind nähes muidugi hämmingus – milline viimast kuud rase naisterahvas oleks nii loll, et läheks üksinda sellist kapivälimusega kergesti ärrituvat meesterahvast ähvardama, hiljem pidin aga ikkagi veel käima jaoskonnas seletuskirju kirjutamas ja politsei käis ka teisi naabreid küsitlemas.

    Ei taha mõeldagi, mis see tüüp minu kohta neile kokku valetada võis. Õnneks politseil oli siiski mõistus omal kohal ja usuti minu juttu, sest selgus, et naaber oli politsei vana “tuttav” ja ennegi vägivallategudega silma paistnud. Ei tahaks aga mõeldagi, mis oleks olnud, kui naaber samuti puhas poiss oleks olnud – huvitav, et kapivälimusega täisjõus mehe süüdistust raseda naise vastu nii hoolikalt uuriti, aga samas kui mõni naine kaebab politseis, et mees teda peksab ja ähvardab, siis ei võeta mitte midagi ette.

    Lugu aga läks edasi nii, et mina elasin muidugi suhtelises hirmus oma vastsündinud beebiga (õnneks lapsega oli kõik korras, tookord ei saanud kõhule pihta), minu mees oli ju päeval tööl ja beebiga oli ikka vaja jalutamas ja mujal käia, üritasime ka korterit maha müüa, aga keegi ei ostnud. Minu meest oli ta käinud ähvardamas, et kui midagi teeme, või politseile räägime midagi või veel kaebame ta peale siis mürgitab meie koera ära, aga muidu igapäevaselt hoidis õnneks meist ise eemale ja rohkem tüli norima ei tulnud. Paar kuud hiljem andis ühele teisele naabrile (meesterahvale), kellega ta ka millegipärast tülli läks, korraliku paugu vastu vahtimist, siis aga kumbki pool millegipärast politseid ei kutsunud. Ühesõnaga terve majatäis rahvast elas selle hullu hirmu all.

    Mõni aeg hiljem selle mehe kasupoeg (ca 8-9a) tuli minu mehele ütlema, et “issi” lööb, kui ta saab koolis halva hinde. Lapsel aga sinikaid ega muid nähtavaid jälgi polnud ja me ei julgenud ta peale kohe kuhugi kaebama minna. Selle jutu peale googeldasin teda ja leidsin ametlikest teadaannetest, et teda ootab mingi kohtuistung, saatsin tuttava kohtuistungit vaatama, sest tahtsin teada millest teda süüdistatakse, tuli välja, et lapse naisepoolsed vanavanemad olid ta õnneks politseisse andnud lapsele haiget tegemise eest, sest tüüp oli vahepeal kodus vist päris hulluks läinud nii, et too laps oli hirmuga teise korruse aknast välja hüpanud (seda kuulsime tagantjärele, ise ei näinud) aga õnneks jäi ta namvähem terveks.

    Kahjuks kohtust mingit kasu polnud, tüüp halas kohtunikule oma raskest elust, et tal on palju muresid, närvid läbi ja võtab antidepressante nüüd ja enam nii ei tee ja muud sellist jama ja sai tingimisi karistuse, naine temast lahku ka ei läinud, nad paistsid omavahel hästi läbi saavat – ju siis naisel polnud sellest midagi,et mees ta last peksis (neil oli veel üks, noorem laps ka, kes oli mehe enda oma) ja mõne aja pärast jäi naine hoopis jälle rasedaks (mina selle naisega polnud kunagi suhelnud, hoidis minust ise eemale ja ei tea täpselt üldse mis tüüpi pereelu neil oli) hiljem kuulsin, et naine ise on ka kurjategija – oli kunagi kinni istunud narkoga kauplemise eest.

    Õnneks mõne kuu pärast panid hoopis namad oma korteri müüki, said selle ka müüdud ja kolisid kuhugi välismaale elama. Mis sellest perest ja lastest saanud on, ei teagi.

  • Reply k 22. September 2014 at 19:33

    Asi on ju selge. Kuna meie riigiisad võtavad kõike lõdva püksikummiga, siis kuidas peakski riigiasutused teistmoodi käituma. Nad teavad, et neile ei tehta midagi jne, neil on ju hea seal sooja koha peal istuda.

  • Reply kala 22. September 2014 at 18:45

    Mul elas naabruses vaimupuudega vanem naine, kes hommikuti naabreid noaga uksepeal ähvardas. Ühte neidu saatis iga hommik peigmees tööle, sest tüdruk lihtsalt ei julenud üksi kodust välja minna.

    Ühel õhtul hakkas mind ka terroriseerima. 3x sai õhtu jooksul politsei kutsutud (ja tundideviisi neid iga kord oodatud). Esimesel 2 korral ütles politsei, et pai naine, ära rohkem tee. Kolmandal korral oli teine patrull, kes ütles, et see naine neile juba tuttav, mitu seesugust juhtumit temaga olnud. Kutsusid kiirabi ja naine viidi hullumajja.

    Mina kirjutasin politseisse avalduse. Peale kuuajast uurimist teatati, et juhtum lõpetatud kuna naine vaimselt ebastabiilne, nad ei saa midagi teha ja naine sai hullumajast välja. Küsisin, kas ma pean siis kodust ära kolima? Öeldi, et nad kutsuksime politsei kui midagi jälle juhtub.

    Miks võtab kõik see asi nii kaua aega?

  • Reply Minni 22. September 2014 at 18:32

    Olen ise sotsiaaltöötaja, aga jumal tänatud, et mitte lastekaitsetöötaja, ei suudaks seda õudust iga päev läbi elada ja seda kõike koju kaasa võtta., mida selles töös nähakse.
    Tahtsin lihtsalt mainida, et vahet ei ole mida sotsiaaltöötaja/lastekaitsetöötaja teeb, alati jäävad nemad süüdi. Tuletan eelmisel aastal lastekodus surnud tüdruku juhtumit meelde, kus süüdistati sotsiaaltöötajaid, et laps võeti vanematelt ära ja nüüd suri lastekodus. Kui oleks kodus surnud, oleks ikka uudis tehtud ja kes siis süüdi oleks olnud? Ikka sotsiaaltöötaja, et kuidas nad teadsid/ei teadnud ja midagi ette ei võtnud.

  • Reply Laur 22. September 2014 at 15:08

    Tänapäeval ei võeta paljusid asju ohuna.
    Minul endal 2 näidet.
    Olime mingi 16-17 aastased kui järveääres nägime klassivenna seltskonda joomas alkoholi. Rääkisime nendega ning saime teada kuhu nad hiljem suunduvad. Kui peale nende ära minemist helistasime politseisse ning ütlesime, et alkoholi tarvitanud alaealised+joobes autojuht on suundumas hetkel teatud kohta, siis käituti meiega väga üleolevalt telefonis. Lõpuks öeldi, et täname helistamast ja see oligi kõik. No mõtlesime, et ju ikka saadeti patrull vastu neile, aga tutkit. Koolis mitmeid päevi hiljem klassivendadega suheldes selgus, et mingit kokkupuudet politseiga neil ei olnud.

    Teine näide siis joodikust emaga.
    Mees töötas Soomes ning naine elas maal koos oma 5 lapsega (1 suurem, teised neli alla 5 aasta vanad). Kõik külavahel teatsid, et naine on joodik. Laste vanaema (mehe ema) elas esialgu nendega samas majas ning hoidis nii palju kui sai lastel silma peal. Kui vanaemal lõpuks villand sai minija joomisest võttis ta ühendust sots.töötajaga. Põhimõtteliselt selgus ka seal, et ikka kõige parem on lastel ema juures elada ja sinna nad jäidki. Ei tulnud keegi olukorda kontrollima. Õnneks lõi lõpuks ka mehel “lamp põlema” ja andis naisele valida, et kas võtab lapsed endale ja kihutab naise kodust minema või laseb naine endale ampulli panna. Naine valis viimase varjandi ning hetkel tundub, et kõik hästi minemas seal peres.

  • Reply anon 22. September 2014 at 14:46

    Jah, olen isegi lastekaitsesse ühest emast-lapsest teatanud, aga samuti ei võetud ette midagi. “oleme olukorrast teadlikud” ja kogu moos.
    Emal juba uus laps kohe tulemas, üks vanem laps veel isa kasvatada. Peod ja mehed- ema ainud väljavaade elule.

    Niiet, ei ole abi tõesti kuskilt sellele lapsele loota. Eestis selliseid lapsi ei aidata. peavad ise kuidagi välja rabelema sellistest olukordadest, peavad ise end normaalseks kasvatama.

  • Reply Johanna 22. September 2014 at 14:00

    See lugude korjamine on tore algatus ja ma pooldan sotsiaalsüsteemi varjukülgedele tähelepanu juhtimist, sest olen ka ise mõelnud, kuhu peaksin pöörduma või mida tegema, kui peaks selleks vajadus tekkima.
    Küll aga tahan tähelepanu juhtida ka sellele, et sissekandes kumab nii selgelt läbi suhtumine, et riik ja süsteem on kellegi teise tehtud ja omad. Ei ole ju – sina ja mina oleme ka osa riigist ja meil on ka roll siin kaasa lüüa. Ma pooldan väga, et nendest lugudest saaks midagi edasi, aga äkki oleks mõistlik pöörduda siis mõne sinuga samas leeris oleva teadjama inimese poole, kel on aimu, kuidas nendest konstruktiivselt esitada ettepanekuid nendele, kel täidesaatja roll või algatada üks mõistlik arutelu? Oleks kahju, kui need sotsiaalmeedias tühja appikarjena lihtsalt laike koguma jääks. Või nagu ütles minu ülikooli filosoofiaõpetaja – tekiks “bleeding heart” sündroom – räägime, et kõik on nii halvasti, aga midagi ei tee (mis on ilmselt ka see, mida vältida tahad)
    ja nii muuseas, siis enne seda peaks ikkagi natuke lugema, et mis ja kus on juba tehtud. Need asjad ei ole ju uued ja ei ole ka sellised, millest varem räägitud ja mida muuta üritatud ei oleks

  • Reply hmmm 22. September 2014 at 13:42

    Olime ka paar aastat tagasi sõbrannadega jõe ääres ujumas, kui tuli sinna üks ilmselgelt purjus vene mees. Ise alasti, võttis ta sõbranna püksid ja pani endale jalga. Üritasime siis kiiresti oma asjade juurde saada, aga ta seisis ees. Seejärel helistasime politseisse, ootasime umbes 3 tundi. Siis tuldi lõpuks kohale ja põhimõtteliselt naerdi meile näkku ja suruti mehel kätt, et tubli töö ning sõideti minema. Oleks siis mees vähemalt minemagi viidud, aga kus sa siis sellega. Sellest ajast saati ei usalda ma mitte ühtegi politseinikku, eriti ida-virumaa omasid.

  • Reply R 22. September 2014 at 13:37

    Ei ole pe**ses ainult Eesti kohtusüsteem. Elan Soomes ja viimasel ajal on liikunud ka päris hirmsad uudised siin. Küll lastekodud ja noorte hoiukodud on ärilise eesmärkidega. Lapsed topitakse tablette täis, et närvidele ei käiks. Süüa ja juua ei anta ja peska saavad ka kui julgevad suu lahti teha.
    Ja seal samas võetakse täiesti korralikelt peredelt ära vägisis politsei abiga lapsi. Kuna mõni rahulolematu naaber on kaevanud, et laps nutab. See pärast viiakse ära, et samuti riigi rahakotti täita. Siin on lastekaitsel seadusega lubatud laps ka siis käest ära võtta, kui oled väiksema kui 5 aastasega peale 22 väljas ja kui julged lapse peale avalikult natuke kõvemat häält tõsta. Mõnes mõttes on see hea aga seal samas on väga hästi linnapildis näha, mis sellistest lastest kasvab. Karjuvad, röögivad ja peksavad jonnihoos ise oma vanemaid ja nõuavad oma tahtmist. Seal samas ema või isa ei tee siis midagi või vaiksel häälel ütlevad, et ole nüüd natuke vaiksemalt.

    Liikvel on pedofiil. Paljud naabrid teavad temast, aga keegi mitte midagi ette ei võta. Üks laps langes tema ohvriks ja mees on ikka vabaduses, kuigi politseisse on avaldus tehtud. Selle peale oli siis selle pedofiili naabrimutt imestusega öelnud, et ah sellepärast need väikesed poisid käivadki siin koguaeg ja trepikoda on kommipabereid täis.

    Säh sulle heaoluriiki. Keegi midagi ette ei võta. Terve maailm on nõme oma seadustega!

  • Reply Reili 22. September 2014 at 13:20

    Surmanuhtlus oleks liiga leebe lahendus kurjategijaile. Kes vaimsest maailmast midagi ei tea, siis hing läheb väga erilisse ja mõnusasse kohta ninghingetasandil eksisteerib ülim rahu. Pigem võiks neid saata piinarikas elu, üksikuid saarekesi ju küll, kuhu nad saata elu eest võitlema. Aga jah, kahjuks meie ei saa midagi otsustada ega ära teha, ainult kerget kära meedias. Ministeerium vaevalt midagi ära teeb, nagu need teised asutusedki, neil endal hea elu, milleks hakata nüüd rabelema? Nii kurb kui see ka pole :( armastuse defitsiit tekitab kurjuse, seega tuleb ka oma vaenlastele armastust saata. Katkisest kodust tuleb katkine laps, aga armastavast perest hea ja tubli laps, miks? Sest ühel on armastus, katkisel pole ja sellest katkisest tuleb tulevikus uus katkine pere jne :(

    Ükskord oli pealtnägijas ka lugu koduvägivalla/väärkoheldud lastest. Ma ei näinud seda, aga kuulsin töö juures, sest olin teises ruumis. Seal need lastekaitsjad rääkisid siis nendest lastest, kes sinna tuuakse (kõigil on juba midagi juhtunud – vägistatud, pekstud vms) ja kui raske on seal töötada nende lastega. Mind ajas see nutma ja samuti vasardas küsimus, et miks neid asju pole ennetatud, kuidas asjad nii kaugele jõuavad.

    Haiglates peaks olema psühholoog, kes teeb lastevanemateks saanud paaridest ülevaate, kas on sobilikud lapse kasvatamiseks, kuigi see ei pruugi ka midagi aidata. Hea mulje endast võib jätta igaüks.

  • Reply ML 22. September 2014 at 13:19

    Seadused meil ikka nii nigelad, mis karistus on 5a tapmise eest?!
    Vanglad on ka nagu 5* hotellid, paljud pätid tahavadki sinna tagasi, ise pooldaks ka nt sunnitööd, et mida raskem kuritegu, seda raskem elu ka vanglas. Surmanuhtlusega jah see kaksipidine asi, et kui peaks süütu süüdi jääma ja siis surmanuhtlus täide viiakse ning hiljem selgub, et oli vale inimene, siis ikka väga keeruline olukord. Ja ei usu, et neid täideviijaid väga palju leiduks, tegelikult ju oled siis ise ka tapja pärast seda, ükskõik, kuidas seda sõnastada.
    Naised, kes ei oska last kasvatada, tuleks kastreerida/steriliseerida kohe pärast esimest last, nt pisikese Emyli ema ei tohiks enam kunagi ühtegi last saada!
    Ja teate, ma pole absoluutselt vägivaldne inimene, aga kuna meie seadused on nagu nad on, siis pooldan kohati omakohut, kui seaduslikult ei karistata, siis kuidagi peab ju jõhkard õppetunni saama!

  • Reply Siiliramo 22. September 2014 at 13:11

    Mina, kes ma üldiselt olen rahul Eesti eluga ning erinevalt mitmetest teistest ei näe põhjust pidevalt iga asja kallal virised, siis kohtussüsteem on tõesti asi, millega ma Eestis rahul ei ole.

    Kahjuks on, aga nii, et mida arenenum riik on seda paremad on ka nende vanglad ja seal elamistingimused. Vanglad peavad vastama nö EL standarditele. Olgu, mis on nende EL standarditega, kuid minu meelest vanglad võiks sealt välja jätta.

    Vangla peaks olema koht, mida iga inimene kardab ning kuhu keegi sattuda ei soovi. Nagu näiteks Lõuna-Ameerika vanglad, kuhu pätid just väga kergelt minna ei taha. Kahjuks praegusel hetkel on vanglates elu niivõrd hea, et inimesi ei pane mõtlemagi see, kui peavad seal natukest aega kinni istuma.

    Mina olen ka kahe käega surmanuhtluse poolt. Seda, siis juhtudel kui inimene on ilmselgelt kellegi tapnud. Teine teema on näiteks autojuhtidega, kes hoolimatusest või täiesti kogemata tapavad inimesed. Loomulikult nad peaksid saama karistada, kuid mitte sellises olukorras surmanuhtlust. Surmanuhtlus peaks olema igagusuguste piinamiste jms korral. Kunagi oli kanal2 saade, misrääkis eluaegsetest. Seal oli ka juttu ühest mehest, kes piinas naist tappis ta ära ning läks natukeseks ajaks kinni istuma. Kui sealt välja sai, siis tappis teise naise väga vägivaldsel viisil (silmamunad peast vms) ning läks uuesti vangi. Selle inimese oleks pidanud juba esimesel korral panema elektritoolile istuma, sest selline inimene ju ei saa olla terve mõistusega ning vanglast välja tulles olla normaalne.

    Saan aru, et võib-olla pisisulid jätavad oma tembud vanglast välja tulles, kuid mitte mõrtsukad.

    Samuti võiks olla vanglakaristused palju, palju pikemad. Põhimõtteliselt inimene rikub teise elu ära ning saab selle eest näiteks aasta aega istumist meie mugavustega vanglas !? See pole normaalne. Vanglatingimused peaks olema ikka kõvasti kehvemad ning samuti karistused kordades karmimad. Minu meelest eriti leebelt suhtutakse just igasugustessse vägivallategudesse. Tihtipeale piirduvad need karistused 1-2 vanglas veetma pidava aastaga.

  • Reply Janar 22. September 2014 at 12:26

    Elan ise väga Emily’le kaasa ja soovin kogu hingest talle kiiret paranemist. On keegi kursis, kas lastekaitse ja politsei on kommenteerinud seda lugu? Lubage ma pakun… nemad pole midagi valesti teinud?!

  • Reply alvi 22. September 2014 at 12:18

    Inimene kes võtab teiselt elu… Või nagu praeguses olukorras, kus laps vaagub hinge, selline inimene ei vääri elu. Nii lihtsalt on!!!
    ja samuti pedofiilid ja muud hälvikud. Keegi ei garanteeri, et ema kes peksab oma lapse kooma, ei tee seda ka kellegi teise peal. Ja pedofiilid samamoodi. Pedofiilide puhul veel eriti. See pidi olema haigus millele ravi ei ole!

  • Reply aile 22. September 2014 at 12:12

    Sotsiaalministri vastutusala peaks see kõik olema. Intervjuu oleks põnev ja suurem meediakajastus oleks hea.

    • Reply TV 24. September 2014 at 11:31

      Nõus!

  • Reply Anonüümne 22. September 2014 at 12:05

    Mul on juhus politseoga – Olin 15,16.Tuvusin läbi sõprade ühe kutiga.Minust oli ta tunduvalt vanem,tundus tore ja kõik toimis.Olime siis nö paar.Mingihetk hakkas ta mulle pidevalt vahekorrast rääkima ja vihjeid tegema.Ma keeldusin,sest polnud valmis selleks.Arvasin,et sai aru.Paar päeva hiljem helistas mulle,et läheksin külla.Üksi pelgasin minna kuid ütles,et paar sõpra tulevad veel ning läksin.Kohale jõudes oli ta ilmselgelt üksi ja ütles,et sõbrad hilinevad.Istusime köögis.Siis pakkus,et läheks vaataks elutoas telekat.Ma alguses ajasin tagasi ja ütlesin,et köögis ka hea.Lõpuks siiski läksin,kuigi olin mures juba vaikselt,sisetunne ütles,et midagi on valesti ning võtsin oma telefoni kramplikult pihku.Edasi käis kõik suht kiirelt-lükkas mu voodisse pikali ja hakkas pükse alla kiskuma.Mina röökisin seal ja karjusin,et helistan politseisse.Mul oli telefon käes ja hakkasin juba numbrit valima,kuid siis otsustasin mitte helistada ning hakkasin teda selle telefoniga pähe taguma ja jalgadega teda endast eemale suruma.Õnnestus-haarasin talvesaapad ja jope esikust ning jooksin õue.Panin maja nurga taga saapad jalga ja jooksin trammile.Ta hakkas helistama ja vabandama.Vahetasin järgmine päev numbri ja läksin politseisse.Politsei siis võttis ütlusi ,kutsus tema ka andma ja lõppkokkuvõttes ei tehtud midagi,sest vägistamiseni asi ei läinud ja kuna me olime suhtes,siis noh-jäin mina lolliks.Viimane lause mis see kutt mulle ütles oli,see,et küll ta oma alustatu lõpuni viib.Nii see asi jäi ja poolteist aastat hiljem kui töölt koju sõitsin,oli ta samas trammis.Tema oli taga ia ise läksin kõige ette,lootuses,et ta mind ei märganud.Eksisin.Tuli samas peatuses maha kus mina ja asus jälitama.Kiorendasin sammu ja lõpiks juba jooksin.Loll oleksin võinud ju trammipeatusesse jääda,seal oli inimesi palju aga selle asemel jooksin koju ja ta ju järgnes mulle.Sain ukse lukku ta nina all.Olin parajalt paanikas,värisesin,nutsin ja helistasin elukaaslasele ja palusin tal koju tulla.Ta tuli koju ,rääkisin asja ära ja läksime politseisse.Ja noh-mida politsei tegi?Mitte midagi!!!Panid asja kirja ja kõik!Mõniaeg hiljem vahetasime elukohta.Tean,et see tüüp istub nüüd kinni ,mitmete vägistamiste eest.Üks tüdruk oli 13!Ja alles siis pandi kinni kui ta reaalselt vägistas .Enne seda oli ju kökimöki.

  • Reply Tinka 22. September 2014 at 12:03

    Lugesin mõni nädal tagasi nelja ema košmaarseid lugusid Eesti õigussüsteemi hõredusest ja vägivallatsejate eelisseisundist. Jagan neid teile ka.
    http://www.emadejalastekaitseks.eu/Meie-emade-lood

  • Reply Kris 22. September 2014 at 11:57

    Need viited Mere blogis, issand kui õudne . Tean, kuidas üks lastekaitse töötaja lahkus ametipostilt, kui üks “perekond” mees ja naine narkomaanid, olid 1 lapse põhimõtteliselt invaliidiks peksnud, kui SUURE vaevaga saadi see laps seal pere käest ära ja kui lastekaitse töötaja kuulis, et see naine uuesti rase, siis lahkus ta ametist. Sama oli ka teise “perega” , ka invaliid juba , tol ajal ei olnud lastekodusid ja ta sebis ühe pere juurde selle lapse , ja mõned aastad hiljem naine jäi uuesti rasedaks aga samamoodi oli juba LIIGA hilja ja see pere sai teise invaliidi juurde. Ja midagi ei teha, EMA on ema , eesti arust on ema pühak, ka sellistel puhkudel nagu peksmine ja tapmine, ürita ainult last ära võtta. Haige süsteem ja siis tahetakse , et me iivet tõstaks, seenele mingu.

  • Reply bellavii 22. September 2014 at 11:31

    Miks mina ei julge pöörduda lastekaitsesse lapse väärkohtlemise kahtlusel? Ma ise kardan! Kättemaksu kaebamise eest. Need asjad ei jää anonüümseks. Avalduse korral ja lahendi käsitlemisel kohtus on vaja minna tunnistama. Mul on endal beebi ja ma ei saa meie elu ohtu seada… Tean olukorda, kus eelteismelise ema on vangis ja kasuisa kasvatab last – mees pidavat narkot tegema ohtralt ja kodune olukord kontrolli alt väljas. Probleemid olid juba ajal, mil ema vabaduses oli. Kõik nägid – mendid, kes pidevalt ema kuritegudega tegelesid, arstid, kes lapsega tegelesid (lapsel on närvikava korrast ära, on eriõppel ja saab mingit psühhotroopset ravi), koolis õpetajad teavad, et mis seis on… Aga ma tõesti ei julge sekkuda, kuna kardan kättemaksu. Need inimesed on ohtlikud ja kõigeks võimelised…

    • Reply TV 24. September 2014 at 11:45

      Tee omale anonüümne meilikonto ja kirjuta mulle tiivi@msn.com. Mina ei karda kättemaksu, mis sellest et mul omal ka lapsed on. Kui mul on võimalik veel mõnda last aidata, teen kõik endast oleneva!

  • Reply Lizka 22. September 2014 at 11:30

    On minulgi olnud palju kokkupuudet,kus politsei kutsumine ei tähenda abi saamist. On olnud kordi,kus narkojoobes seltskond kakleb,lärmab vms öösel küla vahel nii, et magada ei saa. Teades,et hommikul vara tööle vaja minna haaran telefoni, et teha kõne. Esmalt tahetakse palju andmeid kutsuja kohta,siis soovitakse et tehakse avaldus,mis tagab selle,et see narkojoobes metslastest seltskond on varsti minu kõri kallal. Kui ka see kõik saab tehtud,tullakse kohapeale kontrollima alles 3-4h hiljem kui üldse. Ilmselge,et selleks ajaks pole tegelasi enam sealgi,kuhu kutsutud vms. Ja siis olengi mina see loll,seniilne eit.
    On ka juhtum,kus külavahel kõlas 17 püssipauku öösel. Keset pauke helistasin nii mina kui ka teisi külaelanikke politseisse ja kohele ei tuldud ka siis. Helistades küsiti,et äkki keegi laseb rakkette? Et kindel ikka et püssipaugud? Ma siis ütlesin,et andke andeks mina kui naisterahvas ei lähe üksinda välja vaatama,kas kamp tegeleb ikka püssiga mängimisega. Ja politsei jäigi taas tulemata. Hommikul korjasid lapsed külavahelt aga padrunikestasid ja see,et keegi võib-olla maha lasti/lastakse, ei huvita kedagi. Tüüpiline väide on politsei poolt ikka see,et kui pole kannatanuid pole mõtet ka uurida. Sama ka hetkel nende sagedaste pervertide juhtumitega. Laps räägib kodus,kuidas teda autosse kutsuti,ema helistab politseisse ja vastuseks on ikka ja jälle,et kui pole ohvreid,pole ka kuritegu. Kas siis tõesti peab alati midagi tõsist juhtuma enne kui tegutsema hakatakse. Sama ka pisikese Emely looga.

    • Reply anonüümne 22. September 2014 at 11:40

      Meile vastati samamoodi pidevalt, keegi pole ju raskelt kannatada saanud.

    • Reply Mari 22. September 2014 at 14:49

      Perverdi osas on ikka päris õudne kui politsei ei reageeri.
      Külavahel jõlkuvate, paugutavate ja joovate noortekmbaga on aga kahjuks ka see asi, et kui tegu on väikse maakohaga on seal heal juhul üks politseipatrull olemas, mis ilmselt töötab ka väga suure piirkonna peal ja kui just kusagilt kaugemalt ei olda nõus lisajõude saatama, et suurem haarang teha siis see üks patrull ei teegi seal öösel mitte midagi, sest need kaagi ei karda politseid ja lõpuks saaks viga hoopis politsei kui sinna läheks. Jah see olukord on nõme aga nii ongi ja seetõttu ka öösel ei saadeta kedagi kui just kellegi koju sisse ei murta jne. Avaldus tuleks siiski ära teha, sest siis on politseil mingit alust neit kaake välja kutsuda jaoskonda.

  • Reply anonüümne 22. September 2014 at 11:30

    Tere, räägin ka enda kogemusest eesti toredast süsteemist. Nimelt on mu vanem vend juba 5-6 aastat olnud sügavalt vaimuhaige- diagnoosiks skisofreenia. See väljendub erineval moel, minu vennal aga vägivallaga. Hetkel olen juba täisealine ja oma elu peal, kuid kõigest mõned aastad tagasi elasin õuduses. Välja lõi venna haigus siis, kui ta naases pärast mitu kuud, olles kadunud, välismaalt. Esialgu arvasime, et ta on šokiseisundis, sest ta istus ööpäevaringselt arvutiekraani ees. Ta ei teinud muud midagi, lihtsalt istus ja vaatas seda. Seejärel ajas pea kiilakaks ja kandis kapuutsi ja prille. Meiega ei rääkinud üht sõnagi, siiani ei räägi, vaid omaette. Seejärel hakkas katma peegleid linadega, seinadelt kakkus maha pilte, põletas kõik albumid ning keeras televiisorid pahupidi. Mõni aeg hiljem kirjutas seinadele ja maalis silmi. Tal oli ka oma märkmik, kuhu ta joonistas haudu, mille kohale kirjutas meie perekonna nimesid. Kuid see aeg polnud kõige hullem. Kord rääkis ta omaette, et keegi jälitab teda, keegi tahab teda tappa. Ta hoidis voodi juures suurt lihanuga, “enesekaitseks”. Mu ema tegi üks õhtu suppi, vend tormas kööki ja hakkas teda noaga ähvardama. Kui ema võttis telefoni, et helistada politseisse, võttis vend pliidilt keeva supiga potti ning hakkas seda ema peale kallama, ma vaevu jõudsin kööki, et teda peatada, lõin teda vaasiga. Kui politsei saabus, ei tahtnud ta midagi teha. Kordan, ma olin alaealine, toas oli ka mu väike vend, seinad olid soditud, kõik korteris oli kummaline, nad ei teinud väljagi. Pärast pikka palumist viidi vend raja vaimukliinikusse, seal pandi talle ka diagnoos ning teda hoiti seal vaid mõnda aega. Pidime panema igale toale lukud, et julgeksime öösel magada. Ta võis olla nädal magamata, kuulas öösiti kõvasti muusikat. Ei mäletagi, et oleksin olnud välja maganud sel ajal. Ema tegi kõike, mis võimalik, aga kuskilt abi ei tulnud. Vahepeal üritasime panna rohtu venna söögi sisse, siis oli rahuaeg, kuid jäime vahele. See õudus jätkub siiamaani, ta terroriseerib siiani mu ema ning venda, kes on nüüdseks piisavalt suur ning oskab enda ja ema eest seista. Selline me eesti elu ongi, mitte kedagi ei huvitanud, et kaks last peavad sellise inimesega koos elama.

  • Reply whatislaw 22. September 2014 at 11:23

    KarS § 116. Lapse tapmine
    Ema poolt oma sündiva või vastsündinud lapse tapmise eest – karistatakse kuni viieaastase vangistusega.

    Karistusõiguse vaatepunktist on tõesti ema poolt vastsündinu tapmine kergendatud karistusega, seda põhjusel, et äsja sünnitanud naist peetakse ebastabiilseks ning ta ei pruugi endale aru anda oma tegevuse hälbivusest. Kõik afektiseisundis korda viidud teod on nö kergemad.

    Soovitan lugeda karistusseadustiku kommenteeritud väljaannet. Seal on iga paragrahvi kohta kirjas, miks on nii, kust see tuleneb jne.

    Vanglakaristust määrates vaadatakse ka inimese üldohtlikkust, riskiastet, retsidiivsust jne. Ei ole põhjust arvata, et nt lapsevanem, kes väärkohtleb oma lapsi, hakkaks ka teisi lapsi peksma. Seega ei ole põhjendatud tema pikaajaline ühiskonnast eraldamine. Lahendus selle puhul on – laps ära võtta, isikule kergem karistus, sest ta ei ole nö ühiskonnale ohtlik. Pikad vanglakaristused (kuigi inimlikust silm-silma vastu vaatenurgast vaadatuna tunduvad asjakohased) kurnaksid väga raskelt meie riigi rahalisi ressursse.

    Surmanuhtluse kahjuks räägibki asjaolu, et vale isiku süüdimõistmise korral ei ole enam tagasiteed. Surma mõistmine on lõplik. Samuti ei saa riik tikkuda põhiseadusliku õiguse – õigus elule vastu. Sunnitööd ei ole võimalik riigil kohaldada, sest teadupärast on inimese orjastamine keelatud.

    Üldiselt on vanglakaristused karistamise asemel suunatud pigem taasühiskonnastamisele, kurjategijate harimisele ja arendamisele, nõustamisele, et vähendada retsidiivsust ning suunata nad jälle õiguskuulekale teele.

    See, et keegi “ei vääri elu” on emotsionaalne, moraali- ja õiglustundest lähtuv subjektiivne väide ning sellele ei saa ükski võim kahjuks tugineda.

    Kõik, kes tahavad meie ühiskonda aidata:

    Kuriteoennetuse Sihtasutus on loonud mentorluse programmi riskigrupi noortega tegelemiseks.
    http://kesa.ee/?menyy=2-0-5

    Aidake kaasa oma teadmiste, tarkuste, heasüdamlikkuse, hoolivuse ja eeskujuliku käitumisega, et sääraseid väärastunud mõtteviisiga katkistest peredest isikuid meie ühiskonnas vähem oleks. Retsidiivsuse vaatepunktist on just noortega tegelemine hädavajalik, sest juba väljakujunenud täiskasvanud inimest on raske ümber kasvatada. Katkistest lastest saavad aga katkised täiskasvanud.

    • Reply Kadi 22. September 2014 at 11:41

      Aamen! Olen 100% kommentaariga nõus.

      “See, et keegi “ei vääri elu” on emotsionaalne, moraali- ja õiglustundest lähtuv subjektiivne väide ning sellele ei saa ükski võim kahjuks tugineda.” See võtabki tegelikult kogu selle teema kokku.

      • Reply Mallukas 22. September 2014 at 11:47

        No aga minu meelest ei vääri lastevägistajad ja piinajad elu, easy. Kas sinu meelest väärivad?

        • Reply mai 22. September 2014 at 12:03

          Normaalne inimene ei peksa oma last. Kes peksab, on haige. Haigeid ei saa karistada samade reeglite järgi nagu terveid.
          See naine ei peksnud oma last, kuna ta tahtis lapsele viga teha, vaid naine oli sügavalt haige ja ei osanud elada õiget elu. Ma ei õigusta teda kuidagi, vaid püüan mõista, miks keegi nii käituda võib.
          Lapsest on kahju ja naisest ka.
          Kõigist on kahju.

          • M 22. September 2014 at 13:50

            Selliseid, kes on tõsiselt vaimselt haiged ei saa taasühiskonnastada. Ma olen poolt taasühiskonnastamise puhul mingit varaste puhul jne. Või kui on kiremõrv või tahtmatu tapmine. Aga kui inimene selgelt tahtlikult tapab ja piinab.. Peab ikka midagi väga valesti olema. Ma ei usu, et selliseid saab muuta eriti. Pealegi see vanglas istumine ei muuda kohe kindlasti, et istub 5 aastat vanglas ja siis korras.

  • Reply G 22. September 2014 at 11:17

    Võtan oma kanguse, tugevuse ja väärikuse kokku ning panen kirja oma loo.

    See juhtus umbes 8 aastat tagasi, olin 15. Käisin sõbranna sünnipäeval ja nagu noored ikka, tarbisime alkohooli hoolimata oma napist vanusest. Kuna olen alati olnud suht niisama pidutseja, siis tõmbasin endale mingi hetk piiri, kust alkohooli enam ei tarbinud, teised aga lasid samas vaimus edasi. Kui kell oli parajalt kaugel, suundusime sünnipäevalapse juurde öömajale. Kui olime sinna jõudnud, helistas Minu poiss-sõber ja avaldas soovi sinna Minu juurde tulla, sõbranna lubas. Poiss-sõber jõudis kohale kui kõik juba magasid. Mina ainukesena otsustasin jääda esimesele korrusele, teised magasid maja teisel korrusel. Kui poiss-sõber kohale jõudis, siis rääkisime veidi ja noh, nagu noored armunud, ei suutnud oma käsi teineteisest eemale hoida. Üks hetk Ma aga ütlesin Stop! Ma ei taha! aga siis ei huvitanud Minu sõnad enam poiss-sõpra. Ma alguses üritasin karjuda, aga kuna alkohool viib Mu hääle, siis ei jõudnud Mu karjed teisteni. Nii Ma siis algul rabelesin, et pääseda, aga ei saanud jagu ja lõpuks lihtsalt nuttes lamasin seal. Üks hetk poiss-sõber jättis järele ja jäi magama. Hommikul lahkudes tahtis Mulle veel musigi anda, aga Ma ütlesin, et tehku kiirelt sääret, ennem kui teiste juurde lähen, et siis läheb Tal halvasti. Tüüp kadus Mu elust. Kuna olin varem vägistamise üle elanud ja siis selle häbist ning hirmust maha vaikinud, siis nüüd suundusin politseisse. Ei tahtnud enam olla see vaikiv hall ohver, vaid tahtsin midagi teha, et mitte ükski neiu Minu arguse ja häbi pärast ei peaks kannatama enam. Astusin jaoskonda sisse (küla koht, seega oli konstaabel otse nina all Mul kohe) ja soovisin avaldust teha. Rääkisin oma jutu ära ja konstaabel vastas Mulle mõnitades ja muheledes “Kanna aga kanna neid lühikesi seelikuid tänaval siis” ja palus Mul lahkuda ning mitte nende aega raisata. (Olgu mainitud, et selles vanuses Ma ei kandnud isegi suvel kleite ja seelikuid). Kui jaoskonda astudes olid silmad süüd ja häbi täis, siis sealt lahkudes oli tunne kümneid kordi hullem..

    Nüüdseks on möödas varsti 9 aastat sellest, aga siiani näen unes seda irvitavat ja mõnitavat konstaablit aeg ajalt ja ärkan pisarad silmist voolamas… Sest kui haavad tekitavad need, kellele loodad ja kellelt loodad abi saada, võtab paranemine palju kauem aega.

  • Reply Birgit 22. September 2014 at 11:09

    Süsteemis ongi kala sees. “Spetsialistid” on ebapädevad enamasti kuna neil puudub erialane haridus, mis on sotsiaaltöös/lastekaitsetöös väga oluline (õpin ise ka sotsiaaltööd). Seaduse järgi hetkel pole probleemi kui sotsiaaltöötajana töötab isik, kes on keskharidusega ja kellel pole õrna aimu ka sotsiaaltööst. Hetkel on Valitsus algatanud lastekaitseseaduse eelnõu (677 SE – http://www.riigikogu.ee/?page=eelnou&op=ems&eid=f3beec87-7eaf-4aad-afa0-aacbdde93a4c vt. Tekstid – algtekst), mille jõustumisel saab lastekaitsetöötajana tööle asuda ainult vastava kõrgharidusega inimene/antakse 2 aastat, et omandada või lõpetada haridus juba töötavatel hariduseta lastekaitsetöötajatel.

  • Reply Merle 22. September 2014 at 11:07

    Käisin ka lastekaitses ühe noore ema pärast.toon näiteid, miks läksin: Ema jõi viina koksi, kui laps samal ajal rinda sõi, lastega hängiti öösel ringi, lapsed ei saanud normaalselt süüa ega polnutki elukohta, kus olla. Käisin lastekaitses ära ja sa võid kolm korda arvata, mis tehti… jah, mitte midagi…nüüd juba kolmas laps ka sellel tüdrukul. Aga enam pole ma kursis, kuidas või mis toimub.

  • Reply alvi 22. September 2014 at 10:55

    Petitsiooni tegemine pole üldse paha mõte.
    Mulle endale ema ütles mingi analoogse uudise peale, et veneajal oli nt. Seadusega kohustatud lapsega regulaarselt perearsti juures käimine….
    Samas mina leian, et ka lasteaed võiks olla kohustuslik. Ja lasteaias oleks psühholoog, kes saaks kohe jaole kui lapsega midagi valesti on :(. Või et need lapsed, kes lasteaias ei käi, neid peaks viima tihedamalt arsti kontrolli. Ma ka ei tea… Lihtsalt et ei oleks selline seis, et keegi ei näe ja ei kuule mis lapsega kodus toimub.

    • Reply Rents 22. September 2014 at 15:23

      Siin tuleb vahele see, et pea kõik psühholoogilised uuringud näitavad, et mida hiljem laps lasteaeda läheb (ja mida väiksemas rühmas ta on), seda parem see tegelikult tema psühholoogilisele ja sotsiaalsele arengule on. St võiks lasteaias käia küll, aga mitte nii, et 18kuuselt rühma, kus on veel 20 inimest, vaid nelja-aastaselt 10 lapsega rühma. Vähemalt see on tervislikum variant. Selle nelja aasta jooksul on aga vaimuhaige jõudnud lapse juba ammu vigaseks teha, kasvõi vaimselt, mitte füüsiliselt.

  • Reply Mari-Liisa 22. September 2014 at 10:52

    Mallukas, nendele probleemidele on ennegi tähelepanujuhitud. 2009-st aastast üks analüüs, EPL, Kadri Ibrus. Koduvägivalla all kannatavad naised tapetakse oma mehe poolt vägivalla käigus, peaaegu mitte keegi nendest meestest vangi ei jõudnud. http://epl.delfi.ee/news/eesti/analuus-kas-naisi-tapetakse-kogemata?id=51171264
    Et lihtsalt horisonti laiendada vägivalla küsimuses.

  • Reply k! 22. September 2014 at 10:51

    surmanuhtlus maksab kahjuks rohkemgi kui päti üleval pidamine. selgitusi võid proovida küsida justiitsministeeriumist.

    • Reply Mallukas 22. September 2014 at 10:53

      Kuidas saab üks süst maksta rohkem kui 10a ülalpidamist?

      • Reply k! 22. September 2014 at 11:23

        nii on, eesti pole ainuke riik maailmas kes seda endale lubada ei jaksa. pealegi, kes selle süsti teeks. kõikide praegu kehtivate seaduste järgi oleks see inimene ka mõrtsukas. hell! isegi eutanaasia pole lubatud. selle pärast on raske surmanuhtlust legaliseerida, et inimõigused kehtivad õnneks/kahjuks kõigile.

      • Reply whatislaw 22. September 2014 at 11:32

        Nii see tõesti on Ameerika näitel, seda põhjusel, et surmanuhtluse määramine käib väga keerulisi protseduure pidi ja inimesele peab andma miljon apellatsioonivõimalust ja aastaid (või isegi aastakümneid aega), et minimaliseerida süütu inimese surmamõistmise võimalus.

        http://www.deathpenaltyinfo.org/costs-death-penalty

        http://www.deathpenalty.org/article.php?id=42

      • Reply Mari-Liisa 22. September 2014 at 15:38

        Pean lihtsalt tähelepanu juhtima selle surmanuhtluse-arutelu juures. Et tapame selleks, et näidata, et tapmine on vale?

  • Reply Egle 22. September 2014 at 10:49

    Lugesin hommikul just facebookist, et poiss hääletas kuskil Tamsalus vms, sest ta ema oli rattaga kukkund (poiss oli ema kõrval vms) ja keegi seisma ei jäänud. Nüüd ema Tallinnas haiglas ning anti 5 päeva lootust elada veel.
    Inimesed kus teie süda on????

  • Reply Mari-Leen 22. September 2014 at 10:43

    Räägin ka siis ühee “mendi” loo – mul sõbrannal oli eks, kes teda kogu aeg jälitas, seisis autoga ta maja ees, saatis talle päevas 160 SMSi, helistas, pommitas, käis ajudele. sõbranna läks menti – ment ütles et aga blokeerige ta number oma telefonis ära

    hea küll, vahetas numbrit, ikka sai teada, ikka passis tal maja ees, sõbranna taotles lähenemiskeeldu – aga põhjust polnud, ta ei ole teie elu kallale kippunud, siis milleks mingi keeld?!

    pmst oligi selline asi, et seni kuni füüsiliselt pole lähenenud, me ei tee midagi, ometi vaimselt käis räigelt ajudele, väga hullu moodi. nii kui keegi külla tuli, pommis ukse taga, helistas, no ei olnud öö ja päeva rahu.. sõitis tal autoga kõrval nt tänaval.. väga hull oli see aeg. sõbranna elas hirmus, ei saanud endale kedagi külla kutsuda ega never vabalt tunda, sest kutt koguaeg teadis, mida ta teeb ja kellega ja kui talle midagi ei meeldinud, hakkas helistama ja ähvardama ja … aga täpselt piiri peale, füüsiliselt kunagi midagi ei teinud.

    lõpuks aitas see, et sõbranna kolis välismaale mõneks ajaks.

  • Reply meow 22. September 2014 at 10:38

    Mnjah, ma ütlen ausalt miks meil vanglakaristused nii lühikesed kipuvad olema. Raha ei ole! Ühe vangi igakuine ülalpidamine maksab riigile rohkem kui keskmine palk. Vot nii labane see põhjus tegelikult ongi. Kurb.

    • Reply Mallukas 22. September 2014 at 10:43

      No minu arvamus on üldse selline, et näiteks lastevägistajad ja mõrtsukad ei väärigi elu ja seetõttu pooldan mina sellistele inimestele surmanuhtlust. Muidugi siis tekiks see, et keegi kogemata tapab kellegi vms, aga noh, ütleme näiteks just mitme inimese tapnud või just lapsi. Ah ma ei tea, nii haige olukord. Kardo arvab, et sellised vangid võiks sunnitööle panna. Kuidas saab ühe vangi ülalpidamine nii palju maksta? Keskmiseks palgaks loetakse ju 1000 euri vms? Samas saavad mitme lapse emad hakkama nt 500 euriga..

      • Reply meow 22. September 2014 at 10:50

        Vot jah, ühest küljest on surm sellistele väärakatele liiga kerge karistus. Samas kui vaadata Tartu vanglat, siis tingimused on nii head, et elavad seal nagu kuninga kassid. Mis karistus see on? Kõht täis, tuba soe. Aga meenutame ka haiget tüüpi nimega Breivik. Tüüp pandi elama sellisesse kohta http://content.time.com/time/photogallery/0,29307,1989083_2137372,00.html Elab vaat et paremini kui keskmine eestlane :D

        Ma ei leidnud eriti värsket infot vangi ülalpidamise kohta, aga leidsin vanu artikleid. Nt aastast 2005 http://epl.delfi.ee/news/eesti/vangi-ulalpidamine-maksab-6000-krooni-kuus?id=51002884 Kui tollel ajal maksis 6000 krooni, siis ilmselt tänapäeval 1000 eurot. 2005ndal oli keskmine palk ca 6000 krooni.

      • Reply liis 22. September 2014 at 13:06

        jah, paneb ainult imestama…
        “Ühe vangi ülalpidamiskulu kuus on 1 197,1 eurot, sh toidukulu 1,3 eurot päevas.” (http://www.vangla.ee/41292)

      • Reply natuke tean 22. September 2014 at 15:29

        tegelikkuses, Mallukas, ei ole surmanuhtlus ka nii odav. teoreetiliselt kui Eestis oleks see lubatud ületaks see mitmekordselt ühe vangi ülalpidamise TERVEKS ELUKS. rääkides numbritest, näiteks USAs (seal mõnelpool surmanuhtlus veel lubatud) maksab 308 MILJONIT dollarit ühe surmamõistetu kohta. ja seda kõike seetõttu, et sellega kaasneb suur õiguslik paberimajandus jne.

    • Reply sjuteist 22. September 2014 at 10:44

      Nii see paraku on:

      Ühe vangi ülalpidamiskulu kuus on 1 197,1 eurot, sh toidukulu 1,3 eurot päevas.

      http://www.vangla.ee

      • Reply Maris 22. September 2014 at 11:17

        Vägistajad kastreerida
        Varastel maha võtta näpud
        Teise inimese/ looma elu kallale minnes surma nuhtlus või eluaegne oleneb raskusastmest.

        Kartuli kott selga ja elagu seal kommuunis teenigu oma toit seal ise välja.

        Kes on kokk teeb seal süüa, kes koristab, kes nikerdab puust imeilusaid ehetekarpe või midagi muud. Tublimad ja eeskujulikumad pangu tööle linna koristamisel prahist/lumest võimalusi on mitmeid…

        Vanglad tehku oma firmad… näiteks Tartu Vangla põrandaharjad … ostaks küll või mis ?

        • Reply TV 24. September 2014 at 11:14

          .. ja kui ütlevad, et kastreerimine kallis ja pole raha selle jaoks- tehku korjandus! Ma küll annetaks selle nimel, et mõnel vägistajal saaks ära lõigatud !

      • Reply Birgit 22. September 2014 at 12:52

        Jube kallid vangid meil ikka. Tavainimene peab ennast kuu aega ülal pidama nii 300 euroga. Sellest maksma elamise, sööma, lapsi kasvatama, selga on ka vaja midagi panna. Tekib küsimus kuhu see 1197,1 euri seal näkku kulub?

        • Reply Laura 22. September 2014 at 13:51

          Eks juba vangimaja hoone ülalpidamise kulud on päris suured, lisaks juurde veel seal töötavate inimeste palk.