kes meid häda korral aitab?

Mul sihuke lugu. Kolisime uude kohta elama, nagu ikka saime naabritega tuttavaks, algul tundusid kõik normaalsed inimesed. Mõni aasta hiljem, kui olin parasjagu 8 kuud rase, siis tekkis naabrimehega sõnavahetus, mis sai alguse täiesti tühisest ja mõttetust asjast, tüüp hakkas mu peale karjuma ja asi lõppes sellega, et see100kg musklis meesterahvas, tuli mulle – lõpurasedale naisele, kätega kallale ja tõukas mind vastu koridori seina. Siis ehmatas vist ise ära ja läks minema, mina põgenesin ka oma korterisse.

Natukese aja pärast mul politsei ukse taga – selgus, et tüüp oli mulle politsei kutsunud ja neile ette valetanud, et mina tungisin tema korterisse ja ähvardasin teda – ilmselt kartis, et kutsun talle politsei ja tahtis ise enne oma versiooni ära rääkida. Mina olin nii endast väljas, et ei olnud suutnud nii kaugele veel mõeldagi, et võiks poltsei kutsuda. Igatahes politseinikud oli mind nähes muidugi hämmingus – milline viimast kuud rase naisterahvas oleks nii loll, et läheks üksinda sellist kapivälimusega kergesti ärrituvat meesterahvast ähvardama, hiljem pidin aga ikkagi veel käima jaoskonnas seletuskirju kirjutamas ja politsei käis ka teisi naabreid küsitlemas.

Ei taha mõeldagi, mis see tüüp minu kohta neile kokku valetada võis. Õnneks politseil oli siiski mõistus omal kohal ja usuti minu juttu, sest selgus, et naaber oli politsei vana “tuttav” ja ennegi vägivallategudega silma paistnud. Ei tahaks aga mõeldagi, mis oleks olnud, kui naaber samuti puhas poiss oleks olnud – huvitav, et kapivälimusega täisjõus mehe süüdistust raseda naise vastu nii hoolikalt uuriti, aga samas kui mõni naine kaebab politseis, et mees teda peksab ja ähvardab, siis ei võeta mitte midagi ette.

Lugu aga läks edasi nii, et mina elasin muidugi suhtelises hirmus oma vastsündinud beebiga (õnneks lapsega oli kõik korras, tookord ei saanud kõhule pihta), minu mees oli ju päeval tööl ja beebiga oli ikka vaja jalutamas ja mujal käia, üritasime ka korterit maha müüa, aga keegi ei ostnud. Minu meest oli ta käinud ähvardamas, et kui midagi teeme, või politseile räägime midagi või veel kaebame ta peale siis mürgitab meie koera ära, aga muidu igapäevaselt hoidis õnneks meist ise eemale ja rohkem tüli norima ei tulnud. Paar kuud hiljem andis ühele teisele naabrile (meesterahvale), kellega ta ka millegipärast tülli läks, korraliku paugu vastu vahtimist, siis aga kumbki pool millegipärast politseid ei kutsunud. Ühesõnaga terve majatäis rahvast elas selle hullu hirmu all.

Mõni aeg hiljem selle mehe kasupoeg (ca 8-9a) tuli minu mehele ütlema, et “issi” lööb, kui ta saab koolis halva hinde. Lapsel aga sinikaid ega muid nähtavaid jälgi polnud ja me ei julgenud ta peale kohe kuhugi kaebama minna. Selle jutu peale googeldasin teda ja leidsin ametlikest teadaannetest, et teda ootab mingi kohtuistung, saatsin tuttava kohtuistungit vaatama, sest tahtsin teada millest teda süüdistatakse, tuli välja, et lapse naisepoolsed vanavanemad olid ta õnneks politseisse andnud lapsele haiget tegemise eest, sest tüüp oli vahepeal kodus vist päris hulluks läinud nii, et too laps oli hirmuga teise korruse aknast välja hüpanud (seda kuulsime tagantjärele, ise ei näinud) aga õnneks jäi ta namvähem terveks.

Kahjuks kohtust mingit kasu polnud, tüüp halas kohtunikule oma raskest elust, et tal on palju muresid, närvid läbi ja võtab antidepressante nüüd ja enam nii ei tee ja muud sellist jama ja sai tingimisi karistuse, naine temast lahku ka ei läinud, nad paistsid omavahel hästi läbi saavat – ju siis naisel polnud sellest midagi,et mees ta last peksis (neil oli veel üks, noorem laps ka, kes oli mehe enda oma) ja mõne aja pärast jäi naine hoopis jälle rasedaks (mina selle naisega polnud kunagi suhelnud, hoidis minust ise eemale ja ei tea täpselt üldse mis tüüpi pereelu neil oli) hiljem kuulsin, et naine ise on ka kurjategija – oli kunagi kinni istunud narkoga kauplemise eest.

Õnneks mõne kuu pärast panid hoopis namad oma korteri müüki, said selle ka müüdud ja kolisid kuhugi välismaale elama. Mis sellest perest ja lastest saanud on, ei teagi.

Mul elas naabruses vaimupuudega vanem naine, kes hommikuti naabreid noaga uksepeal ähvardas. Ühte neidu saatis iga hommik peigmees tööle, sest tüdruk lihtsalt ei julenud üksi kodust välja minna.

Ühel õhtul hakkas mind ka terroriseerima. 3x sai õhtu jooksul politsei kutsutud (ja tundideviisi neid iga kord oodatud). Esimesel 2 korral ütles politsei, et pai naine, ära rohkem tee. Kolmandal korral oli teine patrull, kes ütles, et see naine neile juba tuttav, mitu seesugust juhtumit temaga olnud. Kutsusid kiirabi ja naine viidi hullumajja.

Mina kirjutasin politseisse avalduse. Peale kuuajast uurimist teatati, et juhtum lõpetatud kuna naine vaimselt ebastabiilne, nad ei saa midagi teha ja naine sai hullumajast välja. Küsisin, kas ma pean siis kodust ära kolima? Öeldi, et nad kutsuksime politsei kui midagi jälle juhtub.

Miks võtab kõik see asi nii kaua aega?

Tänapäeval ei võeta paljusid asju ohuna.
Minul endal 2 näidet.
Olime mingi 16-17 aastased kui järveääres nägime klassivenna seltskonda joomas alkoholi. Rääkisime nendega ning saime teada kuhu nad hiljem suunduvad. Kui peale nende ära minemist helistasime politseisse ning ütlesime, et alkoholi tarvitanud alaealised+joobes autojuht on suundumas hetkel teatud kohta, siis käituti meiega väga üleolevalt telefonis. Lõpuks öeldi, et täname helistamast ja see oligi kõik. No mõtlesime, et ju ikka saadeti patrull vastu neile, aga tutkit. Koolis mitmeid päevi hiljem klassivendadega suheldes selgus, et mingit kokkupuudet politseiga neil ei olnud.

Teine näide siis joodikust emaga.
Mees töötas Soomes ning naine elas maal koos oma 5 lapsega (1 suurem, teised neli alla 5 aasta vanad). Kõik külavahel teatsid, et naine on joodik. Laste vanaema (mehe ema) elas esialgu nendega samas majas ning hoidis nii palju kui sai lastel silma peal. Kui vanaemal lõpuks villand sai minija joomisest võttis ta ühendust sots.töötajaga. Põhimõtteliselt selgus ka seal, et ikka kõige parem on lastel ema juures elada ja sinna nad jäidki. Ei tulnud keegi olukorda kontrollima. Õnneks lõi lõpuks ka mehel “lamp põlema” ja andis naisele valida, et kas võtab lapsed endale ja kihutab naise kodust minema või laseb naine endale ampulli panna. Naine valis viimase varjandi ning hetkel tundub, et kõik hästi minemas seal peres.

See lugude korjamine on tore algatus ja ma pooldan sotsiaalsüsteemi varjukülgedele tähelepanu juhtimist, sest olen ka ise mõelnud, kuhu peaksin pöörduma või mida tegema, kui peaks selleks vajadus tekkima.
Küll aga tahan tähelepanu juhtida ka sellele, et sissekandes kumab nii selgelt läbi suhtumine, et riik ja süsteem on kellegi teise tehtud ja omad. Ei ole ju – sina ja mina oleme ka osa riigist ja meil on ka roll siin kaasa lüüa. Ma pooldan väga, et nendest lugudest saaks midagi edasi, aga äkki oleks mõistlik pöörduda siis mõne sinuga samas leeris oleva teadjama inimese poole, kel on aimu, kuidas nendest konstruktiivselt esitada ettepanekuid nendele, kel täidesaatja roll või algatada üks mõistlik arutelu? Oleks kahju, kui need sotsiaalmeedias tühja appikarjena lihtsalt laike koguma jääks. Või nagu ütles minu ülikooli filosoofiaõpetaja – tekiks “bleeding heart” sündroom – räägime, et kõik on nii halvasti, aga midagi ei tee (mis on ilmselt ka see, mida vältida tahad)
ja nii muuseas, siis enne seda peaks ikkagi natuke lugema, et mis ja kus on juba tehtud. Need asjad ei ole ju uued ja ei ole ka sellised, millest varem räägitud ja mida muuta üritatud ei oleks

Ei ole pe**ses ainult Eesti kohtusüsteem. Elan Soomes ja viimasel ajal on liikunud ka päris hirmsad uudised siin. Küll lastekodud ja noorte hoiukodud on ärilise eesmärkidega. Lapsed topitakse tablette täis, et närvidele ei käiks. Süüa ja juua ei anta ja peska saavad ka kui julgevad suu lahti teha.
Ja seal samas võetakse täiesti korralikelt peredelt ära vägisis politsei abiga lapsi. Kuna mõni rahulolematu naaber on kaevanud, et laps nutab. See pärast viiakse ära, et samuti riigi rahakotti täita. Siin on lastekaitsel seadusega lubatud laps ka siis käest ära võtta, kui oled väiksema kui 5 aastasega peale 22 väljas ja kui julged lapse peale avalikult natuke kõvemat häält tõsta. Mõnes mõttes on see hea aga seal samas on väga hästi linnapildis näha, mis sellistest lastest kasvab. Karjuvad, röögivad ja peksavad jonnihoos ise oma vanemaid ja nõuavad oma tahtmist. Seal samas ema või isa ei tee siis midagi või vaiksel häälel ütlevad, et ole nüüd natuke vaiksemalt.

Liikvel on pedofiil. Paljud naabrid teavad temast, aga keegi mitte midagi ette ei võta. Üks laps langes tema ohvriks ja mees on ikka vabaduses, kuigi politseisse on avaldus tehtud. Selle peale oli siis selle pedofiili naabrimutt imestusega öelnud, et ah sellepärast need väikesed poisid käivadki siin koguaeg ja trepikoda on kommipabereid täis.

Säh sulle heaoluriiki. Keegi midagi ette ei võta. Terve maailm on nõme oma seadustega!

Seadused meil ikka nii nigelad, mis karistus on 5a tapmise eest?!
Vanglad on ka nagu 5* hotellid, paljud pätid tahavadki sinna tagasi, ise pooldaks ka nt sunnitööd, et mida raskem kuritegu, seda raskem elu ka vanglas. Surmanuhtlusega jah see kaksipidine asi, et kui peaks süütu süüdi jääma ja siis surmanuhtlus täide viiakse ning hiljem selgub, et oli vale inimene, siis ikka väga keeruline olukord. Ja ei usu, et neid täideviijaid väga palju leiduks, tegelikult ju oled siis ise ka tapja pärast seda, ükskõik, kuidas seda sõnastada.
Naised, kes ei oska last kasvatada, tuleks kastreerida/steriliseerida kohe pärast esimest last, nt pisikese Emyli ema ei tohiks enam kunagi ühtegi last saada!
Ja teate, ma pole absoluutselt vägivaldne inimene, aga kuna meie seadused on nagu nad on, siis pooldan kohati omakohut, kui seaduslikult ei karistata, siis kuidagi peab ju jõhkard õppetunni saama!

Elan ise väga Emily’le kaasa ja soovin kogu hingest talle kiiret paranemist. On keegi kursis, kas lastekaitse ja politsei on kommenteerinud seda lugu? Lubage ma pakun… nemad pole midagi valesti teinud?!

Sotsiaalministri vastutusala peaks see kõik olema. Intervjuu oleks põnev ja suurem meediakajastus oleks hea.

Tere, räägin ka enda kogemusest eesti toredast süsteemist. Nimelt on mu vanem vend juba 5-6 aastat olnud sügavalt vaimuhaige- diagnoosiks skisofreenia. See väljendub erineval moel, minu vennal aga vägivallaga. Hetkel olen juba täisealine ja oma elu peal, kuid kõigest mõned aastad tagasi elasin õuduses. Välja lõi venna haigus siis, kui ta naases pärast mitu kuud, olles kadunud, välismaalt. Esialgu arvasime, et ta on šokiseisundis, sest ta istus ööpäevaringselt arvutiekraani ees. Ta ei teinud muud midagi, lihtsalt istus ja vaatas seda. Seejärel ajas pea kiilakaks ja kandis kapuutsi ja prille. Meiega ei rääkinud üht sõnagi, siiani ei räägi, vaid omaette. Seejärel hakkas katma peegleid linadega, seinadelt kakkus maha pilte, põletas kõik albumid ning keeras televiisorid pahupidi. Mõni aeg hiljem kirjutas seinadele ja maalis silmi. Tal oli ka oma märkmik, kuhu ta joonistas haudu, mille kohale kirjutas meie perekonna nimesid. Kuid see aeg polnud kõige hullem. Kord rääkis ta omaette, et keegi jälitab teda, keegi tahab teda tappa. Ta hoidis voodi juures suurt lihanuga, “enesekaitseks”. Mu ema tegi üks õhtu suppi, vend tormas kööki ja hakkas teda noaga ähvardama. Kui ema võttis telefoni, et helistada politseisse, võttis vend pliidilt keeva supiga potti ning hakkas seda ema peale kallama, ma vaevu jõudsin kööki, et teda peatada, lõin teda vaasiga. Kui politsei saabus, ei tahtnud ta midagi teha. Kordan, ma olin alaealine, toas oli ka mu väike vend, seinad olid soditud, kõik korteris oli kummaline, nad ei teinud väljagi. Pärast pikka palumist viidi vend raja vaimukliinikusse, seal pandi talle ka diagnoos ning teda hoiti seal vaid mõnda aega. Pidime panema igale toale lukud, et julgeksime öösel magada. Ta võis olla nädal magamata, kuulas öösiti kõvasti muusikat. Ei mäletagi, et oleksin olnud välja maganud sel ajal. Ema tegi kõike, mis võimalik, aga kuskilt abi ei tulnud. Vahepeal üritasime panna rohtu venna söögi sisse, siis oli rahuaeg, kuid jäime vahele. See õudus jätkub siiamaani, ta terroriseerib siiani mu ema ning venda, kes on nüüdseks piisavalt suur ning oskab enda ja ema eest seista. Selline me eesti elu ongi, mitte kedagi ei huvitanud, et kaks last peavad sellise inimesega koos elama.

Võtan oma kanguse, tugevuse ja väärikuse kokku ning panen kirja oma loo.

See juhtus umbes 8 aastat tagasi, olin 15. Käisin sõbranna sünnipäeval ja nagu noored ikka, tarbisime alkohooli hoolimata oma napist vanusest. Kuna olen alati olnud suht niisama pidutseja, siis tõmbasin endale mingi hetk piiri, kust alkohooli enam ei tarbinud, teised aga lasid samas vaimus edasi. Kui kell oli parajalt kaugel, suundusime sünnipäevalapse juurde öömajale. Kui olime sinna jõudnud, helistas Minu poiss-sõber ja avaldas soovi sinna Minu juurde tulla, sõbranna lubas. Poiss-sõber jõudis kohale kui kõik juba magasid. Mina ainukesena otsustasin jääda esimesele korrusele, teised magasid maja teisel korrusel. Kui poiss-sõber kohale jõudis, siis rääkisime veidi ja noh, nagu noored armunud, ei suutnud oma käsi teineteisest eemale hoida. Üks hetk Ma aga ütlesin Stop! Ma ei taha! aga siis ei huvitanud Minu sõnad enam poiss-sõpra. Ma alguses üritasin karjuda, aga kuna alkohool viib Mu hääle, siis ei jõudnud Mu karjed teisteni. Nii Ma siis algul rabelesin, et pääseda, aga ei saanud jagu ja lõpuks lihtsalt nuttes lamasin seal. Üks hetk poiss-sõber jättis järele ja jäi magama. Hommikul lahkudes tahtis Mulle veel musigi anda, aga Ma ütlesin, et tehku kiirelt sääret, ennem kui teiste juurde lähen, et siis läheb Tal halvasti. Tüüp kadus Mu elust. Kuna olin varem vägistamise üle elanud ja siis selle häbist ning hirmust maha vaikinud, siis nüüd suundusin politseisse. Ei tahtnud enam olla see vaikiv hall ohver, vaid tahtsin midagi teha, et mitte ükski neiu Minu arguse ja häbi pärast ei peaks kannatama enam. Astusin jaoskonda sisse (küla koht, seega oli konstaabel otse nina all Mul kohe) ja soovisin avaldust teha. Rääkisin oma jutu ära ja konstaabel vastas Mulle mõnitades ja muheledes “Kanna aga kanna neid lühikesi seelikuid tänaval siis” ja palus Mul lahkuda ning mitte nende aega raisata. (Olgu mainitud, et selles vanuses Ma ei kandnud isegi suvel kleite ja seelikuid). Kui jaoskonda astudes olid silmad süüd ja häbi täis, siis sealt lahkudes oli tunne kümneid kordi hullem..

Nüüdseks on möödas varsti 9 aastat sellest, aga siiani näen unes seda irvitavat ja mõnitavat konstaablit aeg ajalt ja ärkan pisarad silmist voolamas… Sest kui haavad tekitavad need, kellele loodad ja kellelt loodad abi saada, võtab paranemine palju kauem aega.

Käisin ka lastekaitses ühe noore ema pärast.toon näiteid, miks läksin: Ema jõi viina koksi, kui laps samal ajal rinda sõi, lastega hängiti öösel ringi, lapsed ei saanud normaalselt süüa ega polnutki elukohta, kus olla. Käisin lastekaitses ära ja sa võid kolm korda arvata, mis tehti… jah, mitte midagi…nüüd juba kolmas laps ka sellel tüdrukul. Aga enam pole ma kursis, kuidas või mis toimub.