annetustest

Mäletate, ma palusin teid Dorat abistada ja juhtus nii, et Dora tuli kahjuks magama panna? Mul on hea meel, et mitte keegi oma annetusi tagasi ei küsinud, sest selle raha eest oleme me praegu saanud teha väga palju head! Siikohal siis kõik, kes annetusi said. Kokku saatsid head inimesed Dorale lausa 4970 eurot, millest 500 läks Dora ravikuludeks, magamapanekuks ja matmiseks. Ülejäänu jagasime ära ja siinkohal jagan teiega ka kirju inimestelt, kes abi said:

                                                                      ***

Mul on väga kahju , et Dora ei saanud terveks , kuid samas on väga hea meel, et leidub nii palju häid inimesi. Mul on imelik avalikult oma tütrele Triin Nigulile ja tema Poppyle avalikult annetusi paluda, kuid igasugune toetus oleks temale suureks abiks. Esimeseks operatsiooniks võtsime laenu, mis on nüüdseks enamuses makstud, kuid ees ootab veel 1 op.-nimelt tuleb mutrid ja kruvid jalast ka välja võtta. Koera selgroolüli teeb veel muret ja arstid ei räägi selle kohta midagi head. Kuid üldiselt paraneb Poppy jõudsalt kuigi ta ei saa veel liikuda. Tütar tegeleb koeraga väga tublilt, isegi kooli jättis selleks ajaks ootele,kuna koera ei saa üksi jätta. Ma tänan, et Sa mu jutu ära lugesid ja soovin Sulle kõike head.

Sai: 120 eurot

                                                                    ***

 Tere Mallukas. Minu koeral on hädasti vaja mõlemale silmale silma op. . Mul on tiibeti mastif, ning ripsmed kasvavad sisse. Hetkel koguaeg silmad on rähmas ja paistes, ning jooksevad vett. Siiani ei ole arstile läinud et op teha, kuna nagu teada ei ole see odav:(. Aga oleme saanud infot et vaja op teha:(. Siiani kõik raha taha jäänud. Hetkel ripsmed hõõruvad silmamuna ja teevad liiga.

(Minu poolt veel nii palju, et kuigi see kiri just erilisi emotsioone minus alguses ei tekitanud, siis kui otsustasime talle siiski raha kanda, helistas koeraomanik mulle nuttes ja tänas. Seega läks õigesse kohta!)

Sai: 200 eurot

                                                               ***

Tere! Sattusin ka Sinu blogist Dora kohta lugema. Väga kurb lugu… Nägin ka postituse lõpus üleskutset abivajajatest teada anda ja seda ma siis teen…Nimelt mu elukaaslasel ja nende perekonnal on peagi peagi 19. aastaseks saav bolonka, kellel hiljuti avastati hulga probleeme. Osad neist muidugi ka vanadusest tingitud, kuid vanaduses peab saama ka väärikalt elatud. Nimelt on tal tugev gingviit, mis vajab ravi. Igemed on tugevalt põletikus ja selle tõttu näitas ka vereproov, et neeru näitajad on kõrged. Lisaks on tal ka kasvaja, üks munand on kõhuõõnes. Enne seda aga opereerida ei saa, kui hambaravi on tehtud. Käisime samuti oma Printsiga J.Orro kliinikus ja sealt öeldi, et peame olema valmis ka halvimaks, et kuna ta on vana koer, siis tema hambaid korda ei saa, rääkimata siis kasvajast. Aga siiski panime Printsile EMÜ-sse stomatoloogi juurde aja kirja ja vaatame siis, mis edasi saab. Hirm koera pärast on muidugi suur, sest ta ei lasknud ennast ise pesta( see oli ka üldse algne põhjus, miks J.Orro kliinikusse läksime) ja selleks tuli teha narkoos, mida ta väga hästi ei kannata(kipub üles ärkama ja kergemad krambihood tekkima). Kindlasti kaasnevad iga Printisile tehtud protseduuriga suured suured riskid ja me pole kindlad, kas julgeme need vastu võtta. Kui EMÜ vastuvõtulaua naisega rääkisin, siis ütles ta, et esimene visiit läheb maksma 180-200 eurot. Olenevalt sellest muidugi, mida siis teha annab ja mis riske me julgeme võtta. Kindlasti ei lähe meie Printsu peale nii suurt summat, kui Teil annetustest alles jäi, kuid pisike osa sellest kuluks meilegi ära. Ja nagu Anette ka kirjutas, siis võin samuti saata Sulle koera haigusloo (mille saan Orro kliinikust küsida, sest nad saatsid selle EMÜ arstidele), et oleksid kindel, et raha läheb õigesse kohta ja 100% looma jaoks Et ta kasvõi põletikust vabaneks ja saaks pisut hambaid puhastada ja korrastada. Juba see teeks tema vanaduspäevi rõõmsamaks.

Sai: 200 eurot

                                                               ***

Meie pere koer võitles ka 2 kuud tagasi oma elu eest. Tal oli väga raskekujuline emakapõletik, mis tõi kaasa siis organismis verekaotuse, vedelikupuuduse, kõrge palaviku, sepsise ja ka suure suure kaalukaotuse. Kaotas iga ööpäevaga üle 2 kg. Haiguse esimesest välisest märgist opile jõudmiseks kulus 3 päeva ja selle ajaga kulges kõik väga ruttu, niiet tema elu oli ohus. Kui tavaliselt sellise koera emakas kaalub 200 g kanti, siis meie koera oma oli 3 kg!!!!! Ta oli nii nõrk ja kuna ta on juba 7 aastane, siis ei ole ta ka enam noor koer. Arstid arvasid, et ta ei pruugi narkoosist ärgata. Meil ei olnudki muid valikuid, kas lasta opereerida tal ära emakas ja munasarjad või koerale teha viimane süst. Loomulikult pereliikme puhul ju ei otsusta süsti kasuks, kui on lootust. Lootust oli, kuigi väga vähe. Aga meie kõigi rõõmuks elas Princess opi üle. Ta kosub ilusti, sööb palju, on hästi energiline ja rõõmus. Tema silmis on selline eriline helk, ta on meile väga tänulik. Või ma siis kujutan seda ette. Igaljuhul käitub ta nüüd nagu oleks noor kutsikas Ainus, mis meile veel seda jubedat haigust meenutab, on meie võlg kliiniku ees.

Meil lihtsalt ei olnud seda raha kuskilt võtta. Nimelt.. Mu abikaasa käib ainsana tööl, sest mina ei saa seda teha, Kuigi väga tahaks. Mul on suurepärane mees, ta peab meid kõiki ülal. Meil ei ole ühtegi võlga( peale selle loomakliiniku oma) ja nälgas ka ei ole. Aga üle ei jää midagi, väga täpselt majandame ära.Koera haigus tuli väga ootamatult, nagu need ikka kipuvad tulema. Põhjus miks mina tööle ei saa minna on päris kurb. Meil on 8 aastane sügava puudega poeg. Olen tema hooldaja. Ta vajab ööpäevaringset valvet, abi ja hooldust. Ta ei räägi, ei istu, ei kõnni, ei näri, ei neela korralikult, ei rooma ka. Ta on voodihaige, selle kõige otsesemas tähenduses.. Ta käib koolis, teises klassis aga tema kool kestab 3,5 tundi. Algab kell 8 ja lõpeb 11.30. Paraku pole tööd, mida saaks teha 3 tundi päevas. Meil on ka 3 aastane tüdruk, kes ootab alles lasteaia kohta. Ära saa valesti aru, ma ei kurda üldse.. Meil pole millestki puudust..Lihtsalt hetkel napib vahendeid, et kliinikuga asi ära klaarida. Abikaasa teenis enne rohkem aga oli ka iga päev alates kella 14st südaööni tööl. Ta ei näinud mind ega lapsi. Otsustas, et vahetab töökohta, et saaks meiega koos olla rohkem, et pere oleks jälle pere. Et tema ka lapsi näeks ja nendega rääkida/mängida saaks, mitte ei kuulaks mis ma nende tegemistest talle lõuna ajal helistades räägin..Paraku see kärpis ka palka 400 eur võrra. Ilmselt pole paljude arvates kõige mõistlikum otsus.. Aga perega koosolemine on seda hinda väärt. Pereks olemine on seda hinda väärt. Me ärkame igal hommikul kõik koos, sõidutan mehe tööle ja poja kooli ja siis tüdrukuga lähme poodi ja turule ja siis toome poisi koolist ja lähme koju süüa tegema. Õhtul lähme lastega ja toome issi koju. Me lähme magama kõik ühel ajal. Üle mitme aasta Ja siis jäi koer haigeks.. just siis kui sissetulek on väiksem Murphy seadus ilmselt Me armastame oma lapsi üle kõige ja meie eriline poeg on meie au ja uhkus. Ta on niiiii vinge laps. Maailma kõige siiram ja rõõmsam ja heatahtlikum. Tema käed ei tööta üldse, 90 % on halvatud. Jalad töötavad nii palju, et käimisraamiga saab ta nats kõndida.. Kuni lihaskrambid tulevad, siis tuleb ta voodisse tagasi panna. Meil sel kuul on raske puusaoperatsioon pojal ees. Tema lihaspinge on nii suur, et see tõmbas tal jalaluu paigast ära. See tuleb nüüd paika tagasi panna ja kinnitada poltide või kruvidega.. Kõõlustesse tuleb teha sisselõiked, et üldist pinget maha võtta natukenegi.. Botoxit kasutame, et ajutiselt ülepinges olevates lihastes tekitada halvatus, et tal ei oleks nii palju valusid.. Oih, kaldusin teemast väga kõrvale.. Ühesõnaga, kui meie saaks kuidagi kliinikuga asjad klaariks,siis oleks suur must murepilv meie pea kohalt kadunud ja me saaks keskenduda poja operatsioonile ja kõigele, mis sellega kaasneb..

NB! Meie laps ei sündinud ajukahjustusega. Oli täitsa tavaline poiss, kes vajas soolteoperatsiooni peale sündi.. Kokku 6.. Et sooled tööle saaks. Viimase ajal anti talle kas liiga vähe või siis liiga hilja hapnikku. Kogemata..Ja tekkis ajukahjustus..Need on tema raviarsti enda sõnad..

Ma ausalt ei otsi haletsust. Olen oma pere ja oma laste üle väga uhke Ja me saame hakkama, küllap saaks ikka ükskord ka selle arvega ise hakkama..Lihtsalt mitte kohe.  Arve summa vist oleks ka olnud asjakohane kirjutada. Arve ise oli kokku kliinikus 301,97 eur. Ise olen saanud ära tasuda hetkel ainult 25 eur. Seega võlg on 276,97 eur. Isegi ainult osaline abi oleks suur asi Kogusumma pole just väike. Aga koer on meile kõigile kordades kallim, oleme tema elu päästmise üle äärmiselt tänulikud. Sama tänulikud, kui tema ise on.

Sai: 300 eurot

                                                          ***

Tere! Lugesin siin teie kuulutust! Oli hommikul ka minul lugu üleval aga sain vaid rahva tänitamist. Nimelt kodus koer 7,5 Probleem selles ,et eile hommikul ärgatse oli koer oma esikäpa katki närinud ja ikka korralikult.Nb tegu toakoeraga!Lisaks loom kes oli trulla on tänaseks kont.Asi selles olen kodune kolmelapsega ja kõik käsivad loomaga arstil minna .Aga kui pole võimalik lastel isegi vajalikku muretseda siis ärme mõista hukka lihtsalt ei saa. Vot. selline lugu!Tänud lugemast

Sai: 52 eurot

                                                      ***

MTÜ Jooksev Koer oli koht, keda soovitasid annetamiseks paljud. Panen teile siia natukene juttu ka Õhtulehest neile, kes ei tea, millega üks hea südamega mees tegeleb.

Harjumaal elav Aivo Sihvart on võtnud enda südameasjaks aidata haiguse, õnnetuse või vanaduse tagajärjel liikumisvõime kaotanud koeri.

“Hakkasin abivahendeid valmistama siis, kui mu oma koer oleks peaaegu kaugetele jahimaadele läinud. Uurisin ja vaatasin, et neid toodetakse välismaal. Aga jube kallid olid,” räägib Aivo.

Sealt tekkis mõte proovida ise abivahendeid valmistama hakata. “Kõigepealt panin kuulutuse, et inimesed, kel oleks ära anda vankriraame, rattaid – minuga ühendust võtaksid. Nii hakkas materjal tulema. Tegin ühe prooviks ja nii ta läks,” ütleb Aivo, kes ei soovi oma kliendilt teinekord isegi mitte raha.

“Mina tahan looma aidata. Vaadake, kuidas meil Eestis invaliidide pealt teenitakse. See on meeletu, mis abivahendid maksavad. Ja nüüd hakata veel lemmikloomade arvelt samuti teenima? Ei. Kui vaja, ma teen tasuta valmis. See on paari-kolme tunni töö ega murra konti,” teatab Aivo.

Tagarattaid toodab ta kõikidele koertele – nii suurtele kui väikestele, täpselt abivajava koera mõõtude järgi.

“Selleks on vaja loom paariks päevaks minu juurde tuua. Saan majutada nii teda kui ka peremeest,” lisab Aivo ja ütleb, et ei poolda seda, et halvatud koer esimese asjana magama soovitakse panna: “See on kõige lihtsam variant. Aga minu jaoks on loom keegi, kes on mind alati toetanud. Minu jaoks olemas olnud. Ja kui hiljem vajab tema abi, siis on iga peremehe kohustus teda aidata.”

Kuna Aivo enda koer vajas raviks 250 eurot, tundus sellise summa andmine nii suure südamega mehele vähevõitu. Seega sai MTÜ Jooksev Koer 1250 eurot.

                                                           ***

Veel sai 1700 eurot Pesaleidja, kes aitas näiteks sellist tegelast nagu Vapper Poiss. Selle rahaga saavad nad kindlasti ravida paljusid kasse ja võivad kindlasti ka meile teada anda, millised kiisud tänu sellele annetusele elu võitsid.

                                                         ***

500 eurot sai Imeloomade selts, sest imeline omanik annetas ka oma nappidest varudest Dorale raha. Nüüd loodame, et tema saab selle rahaga teisi loomi õnnelikuks teha ja aidata neid, keda teised ei aita.

                                                        ***

150 eurot sai ka MTÜ Abikoerte Keskus.

Vot niimoodi jagunes see raha abivajajate vahel ära. Suured tänud kõigile, kes niiiiii paljude loomade ja inimeste õnnelikuks tegemises kaasa lõid. Olenemata sellest, et algselt oli plaanis aidata vaid Dorat, sündis sellest midagi suurt ja ilusat. Minu meelest selline asi näitab, et head tasub alati teha!