tervitused Järvamaale

Käisin eile väljas. Oli juba ammu sõbrannaga kokku lepitud ja nii see eluke ka läks. Enne Musta Puudlisse suundumist käisime ka Meelise ja Marileenu juures hautatud jänest söömas, mis oli i-me-li-ne! Kahjuks ei suuda me seal pms kunagi toidust pilti teha ja seega peate lihtsalt endale seda jänkupoissi ette kujutama.

Igatahes, sõin kõhu täis ja nagu viimane mats jätsin võõrustajatele oma mehe ja läksin linna.

Ja te ei kujuta ette, mis juhtus!!! INIMESED TUNDSID MIND ÄRA, TULID JUTTU PUHUMA ja mis kõige olulisem – mitte keegi neist inimestest ei…

a) …toppinud mulle mu raamatut lehthaaval kurku

b) …löönud mind kõhtu

c) …teinud pudelist roosi ega pussitanud mind sellega

d) …sülitanud mulle näkku

Küll aga tegid kõik juttu puhuma tulnud inimesed vihjeid minu karvasele alakehale, aga ma andestan selle, sest see oli ikkagi AWESOME! Üks neiu varitses mind Shootersi (jah, ma käisin SHOOTERSIS ka) WC ees, kallistas mind, tegi mulle põsele musi ja ütles, et Järvamaal pidid nii paljud mu blogi lugema. Ei no johhaidii, tervitused Järvamaale!

Igatahes, nagu te võite näha mu hüsteerilisest capsi kasutamisest – eile oli imetore ja ma olen niiiii õnnelik ja üllatunud ja kõike veel, et vähemalt kümme inimest leidsid aega minuga paar sõnakest vahetada ja mulle ilusaid asju öelda. Aitäh-aitäh-aitäh! Mu lugejad eksisteerivad pärismaailmas! Ja duširuumidest väljaspool!

Hihi, ma tundsin ennast nagu mõni suur kuulsus! Eda-Inesed ja muud sellised kuulsused, palun tehke mulle punasel vaibal ruumi, sest KÜMME INIMEST tundsid mind ära!!!