Uncategorized @et

naabrijuttu

26. oktoober 2014

“Tere Mallukas. Kirjutan sulle täna ühe ideega, millest sa võiksid oma blogis kirjutada. Äkki on veel naljakate juhtumitega inimesi ja saan pühapäeval ühe korraliku kõhutäie naerda.

Lugu selline, et mul on vist hullu naabri needus peal. Iga korter, kus ma elanud olen, on mingi seinaga ühendatud puhta hulluga ja ma ei saa aru, kuidas see niimoodi olla saab, aga on. Hakkan kuskilt otsast naabreid meenutama

  • Naaber, kes iga nädal korra kutsus meile politsei, sest me seome inimesi kinni(?). Kui politsei talle korduvalt kinnitas, et ei ole meil siin kedagi kinni seotud, hakkas see mees iga nädal politseisse teatama, et meie üritame teda kinni siduda. Lõpuks sai ta vist isegi mingid trahvid kaela, aga ometi ei peatanud see tema hirmu selle ees, et keegi ta kinni seob või keegi saab kuskil kinni seotud.
  • Siis elas mu all üks vanem naisterahvas, kes arvas kogu aeg, et meil käib pidu. Suur läbu oli tema arust kaks külalist, üksinda kodus olemine aga lihtsalt reiv. Ükskord olin ma vannis, küünlad põlesid, kasutasin oma kallist vannipommi, kui äkki politse ukse taga kolgib, et lõpetagu ma pidu ära. Sellel vanamutil ei olnud mina ainuke ohver, ta kutsus 24/7 kõikidele politseid.
  • Mu ema majas elab tädi, kes käib umbes 12x päevas postkasti kiikamas. Iga päev.
  • Sõbral olid naabrid, kes KOGU AEG SEKSISID! Iga kord kui külla läksin, siis teadsin ära, et saab kindlasti jälle kellegi oigamist ja karjumist kuulda. Samas ma ei tea, nüüd järele mõeldes, äkki seal elas mingi sarivägistaja? Hmmmm.
  • Mu praegune kõrvaltnaaber on vist narkodiiler. Ta ukse taga käib päevast päeva hunnik võõraid inimesi, kes vahepeal siis minu uksele klõbistavad ja Urmast küsivad. Ükskord olid võõrad kutid kahekesti ja kui ma ukse lahti tegin, ütles üks neist: “Ma ei teadnudki, et Urmasel NII VANA NAINE ON.”. Ma olen 27-aastane. Kas ma just NII VANA olen, seda ma enne ei teadnudki.
  • Ühtlasi on mu praegusel alt naabril kolm väikest koera. Mitte need tõuloomad, aga lihtsalt väiksed krantsid, kes kogu aeg hauguvad. Eriti kui trepikojas on inimesed. Nüüd vt eelmist punkti.

Mis seal teha, elan ikka edasi. Üürikorteris on tähtis ikka hind, mitte naabrid. Aga ma ei suuda ära oodata et ma ka lõpuks saaks oma majas elada, ilma, et politsei üle päeva mind kinnisidumistes ei kahtlustaks.

Kallid sõbrad, kas teil on naljakaid/imelikke naabreid olnud?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

37 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply T 30. oktoober 2014 at 11:34

    Hehe.
    Ma olen alati imestanud selle üle, kus inimesed elavad, et neil nii huvitavad naabrid on. Aga ilmselt leiab igalt poolt huvitavaid inimesi.
    Olen ise elanud päris mitmesugustes kohtades ja ikka on alati päris head naabrid olnud. Näiteks lapsepõlves elasin täpselt nii, et minu naabriks oli mu vanaema. Väga hea oli teada, et kui üksi kodus pidin olema ja süüa ei viitsinud soojendada või mida iganes, oli alati vanaema kõrvalukse taga. Muidugi nö halb asi oli see, et vanaema ju rääkis kõikidest ulakustest ka emale, aga nüüd mõeldes on ju pigem hea teada, et oli keegi kes silma ikka peal hoidis.
    Mu vanemad elavad praegu selliselt, et neil on oma maja piirkonnas, kus kõik naabrid on venelased. Võib tunduda hull, aga tegelikult on kõik vaiksed, rahulikud ja toredad inimesed. Kõige suurem pluss on see, et kuna see on selline suvilarajoon, siis näeb enamike naabreid ainult suvel ja mõned naabrid käivadki suve jooksul ainult kaks-kolm korda. Nagu ilma naabriteta elaks.
    Mina ise elan Mustamäel ja no peaks mainima, et mul on vahvad naabrid! Üks ülemine tädi küll piidleb koguaeg kardinate vahelt ja vahel on tal midagi ikka öelda ka, aga ta õnneks ei ole selline hull, kes politseid kutsuks või muud moodi möllaks. Mu kõrvalt naabriteks on mõlemal pool üks pere, kes ka mõlemad on väga toredad. Ühel naabril on kaks koera, kes on küll pisikesed ja eeldaks, et nad hauguksid pidevalt (mops ja chihahua), aga mina sain alles siis koerte olemasolust teada, kui naaber temaga välja jalutama läks. Seega pean ma vist õnnelik olema, et nii vedanud on mul :)

  • Reply Keity 27. oktoober 2014 at 14:42

    Maal on meil üleaedseks naabriks vanatädi kes pööras täiesti ära peale seda kui tal koer ära suri. Kui olin väike ja olin suvel seal siis sõitsin tihti alevikus rattaga niisama ringi. Tädil oli aias doberman kes siis iga tänaval liikuva inimese peale aia ääres jooksis ja haukus. Mingil hetkel suri see koer ära ja peale seda ta iga kord kui mu vanaema nägi kaebas ta talle kuidas mina tapsin ta dobermani, ärritasin teda kui rattaga mööda sõitsin. Mingi aeg hiljem kaevas isa tema aia ääres maad ja paar päeva hiljem ta süüdistas teda, et ta varastas tema kapsad ära. Paar aastat tagasi pidasime maal minu sünnipäeva, oli umbes 20 inimesega aiapidu. Tädi kutsus meile politsei, kuna tema oli nii veendunud, et meil on läbu kus alaealised joovad alkoholi. Nali on selles, et sain tol ajal 25 ja ta teadis ise ka kui vana ma olen, et loogiliselt mõeldes mul ei ole alaealisi sõpru ja ainsad alaealised meil peol olid sõprade lapsed. Politsei käis ära vabandas tülitamast ja pidu läks edasi. See muidugi tädile ei meeldinud, et politsei meile midagi ei teinud. Ta helistas mu vanaemale kes viibis tol õhtul mu vanematega linnakodus ja küsis, et kas ta ikka teab, et ma joodan tema äraolekul tema majas alaealisi.
    Kunagi mu esimeses üürikas olid meil naabriteks mingid veidrikud, nad küll otseselt ei häirinud kedagi, aga tegemist oli homopaariga kes hoidsid kogu-aeg oma korteriust pärani lahti ja jalutasid aluspükste väel korteris ringi. Muidugi iga inimese oma asi kuidas ja mismoodi ta elab, aga kas peab seda ikka kõigile demonstreerima. Ühesõnaga mingid lihtsalt kiiksuga.

  • Reply Melka 27. oktoober 2014 at 14:34

    Ma kohe ei teagi kust alustada… Ühesõnaga elan mina Kadriorus kus kaks maja on nimetatud üheks. Murd üks ja murd kaks. Lahutab neid kahte maja hoov. Teises majas samal korrusel ja aknad samuti samale poole nagu meil elas üks tädi, kellel olid täitsa olemas ka “hullupaberid”. Küll tema röövis kunagi ära meie 8-aastase naabripoisi, viis tema kopli liinidele ja oli talle lubanud paremat elu kui iial varem. Kaks päeva otsiti taga kuni poiss lõpuks jooksu sai ja tänaval telefoni küsis, et emale helistada :D
    Mõned aastad tagasi otsustas tädi aga, et hakkab šašlõkki grillima toa põrandal. Oligi siis teine ajalehehunniku ja paar roigast kokku ajanud keset tuba ja grillis. Olgu Jumal tänatud, et keegi õigel ajal tuletõrje välja jõudis kutsuda. Puumaja oleks nagu säraküünal leekides põlema süttinud.
    Veel paar aastakest tagasi olin ma tunnistajaks ühele kummalisele vaatepildile, kui tädi oli kahe suure plekkvanniga keset hoovi, vannid olid vett täis ja tema peadpidi prügikastis. Nimelt võttis ta välja kastidest ja kottidest kogu prügi mis seal oli, pesi üks haaval vannides puhtaks, pani kotti tagasi ja asetas uuesti konteinerisse. Ma ei ole siiani päris kindel, mille jaoks see kasulik oli aga heakene küll :D
    Tänaseks on ta jälle haiglas ravil ja korter seisab tühjana.
    Kõrval korteris aga elab üks skisofreenikust naine, kes selgematel hetkedel on täitsa timmis aga kui hoog peale tuleb siis hoidkem piip ja prillid.
    Küll on ta meile kallale tulnud, küll on uste taga lõhkunud. Kord murdis ta meile suisa korterisse sisse ja ma ei tea miks, aga võtsin riiulist piibli ja näitasin talle seda ja selle peale hakkas ta värisema ja puhisema ja röökis, et ma olen Issanda lits ja põlegu ma põrgus. Ühesõnaga see piibel oli temajaoks midagi kohutavat. Välja ta igatahes korterist selleks korraks läks.
    Temaga elab ka tema kolmekümnendates poeg, kes on alati omamoodi olnud. Saatis mu emale veel kunagi sõnumeid, et “küll teie madaam olete nämmi ja ma koguaeg läbi seina mõtlen teie peale kuidas te lahti riietute”. Kusjuures nägime me teda ehk viimati umbes 6-7aastat tagasi. Ometigi ta elab seal ja maja on üsna väike, mis kellaaegadel ta liigub – who knows.

  • Reply Alli 27. oktoober 2014 at 08:59

    Mul oli eelmises elukohas ülemiseks naabriks üksik hilistes kolmekümnendates naisterahvas Stella, kes pidas kahetoalises korteris kahte suurt koera, kes omavahel eriti ei klappinud – labradori ja mastifit. Koerad olid hästi kasvatatud ja enamasti meile mingeid ebamugavusi ei põhjustanud, ainult kuna nad suvel tihti kordamööda rõdul said aega veeta, siis ülevalt pudenes meie rõdule igasugust kraami nagu poolenisti näritud seakõrvad ja pullipeenised, mis on koertele maiusteks. Mu vanem laps oli siis pisut alla aasta, kui ükskord rõdult tuppa ukerdas, endal magus nagu peas ja põsk kahtlaselt punnis. Pika veenmise peale näitas oma rõdul leitud varanduse ette. Ülemiselt rõdult oli meie omale pudenenud koera küljest ennast lahti lasknud täisimenud puuk ja laps oli selle endale suhu toppinud. Öäk!

    Kuigi naaber oma koerte eest hästi hoolitses ja nendega mitu korda päevas väljas pikema ringi tegi, tundus, et kahe suure koera jaoks oli selline korter siiski pisut väike. Ometi oli see piisavalt suur, et ühel päeval ta sinna ka klaveri soetas ja täpselt meie magamistoa kohale pani. Mängis hästi, aga minu lapsele näiteks ei meeldinud oma uinakuid van Beethoveni saatel teha. Ühel hetkel suri naabrinaise labrador ära ja tal algas mitmenädalane leinaperiood, mille jooksul ta klaveri lähedalegi ei läinud. Puhas õnnistus!

    Lisaks tundus sellele naabrile, et tema ust käiakse pidevalt muukimas ja igasuguseid muid asju. Elasime seal kokku 3,5 aastat ja kolisime siis uude koju. Üksik vanatüdruk Stella jäi oma koera, klaveri ja luuludega üles maha ning meie vana alumise korteri üüris üksik varastes viiekümnendates poissmees Peeter. Kes teab…

  • Reply M. 26. oktoober 2014 at 21:16

    Need vanainimesed ikka suudavad.
    Hetkel elan korteris kus kõrval elab üksik vanem mees kes armastab väga valjult telekat vaadat, lausa nii, et see segab enal telekavaatamist. Kõik mis kõrval vaadatakse on sõnasõnalt minu juurde ära kuulda. Ja kui aegajalt juhtub, et vaatame sama saadet, on korralik kaja taga.
    Lisaks sellele meeldib härrale väga meeleolukalt ja vihaselt kellegi peale karjuda (mees elab üksi). Aga sõimleb korralikult kellegiga igaõhtuselt.

  • Reply triin 26. oktoober 2014 at 19:21

    kurb on lugeda, kuidas naerdakse inimese üle, kes kardab,et teda kinni seotakse jne. Ilmselgelt ei ole see inimene midagi vimmast teiste vastu selliseid asju välja mõelnud vaid vaevleb järelikult paranoia käes. See võib viidata skisofreeniale või või-olla midagi muud. Samamoodi vanuritega. Tihtipeale pole nad pahad ega kurjad, vaid lihtsalt haiged, keda pole diagnoositud. Kahjuks politseil pole ka ilmselt palju oidu olnud siis kiirabi kutsuda või lihtsalt meie süsteem ei tööta korralikult, et isegi,kui teavitad ametnikke, need inimesed endiselt elavad omaette..

  • Reply Liisbet 26. oktoober 2014 at 17:32

    Laps viskas kunagi punase veepommi kogemata naabrirõdule. Järgmisel päeval, kui korterist välja läksime, seisis naaber ukse taga ja sõimas meid läbi, et tomateid tema rõdule loobitakse.
    Kunagi unustas see sama naaber käsipiduri peale panna (ju siis käiku ei olnud ka sees) ning auto hakkas maja ees veerema teistele autodele otsa.
    Õnneks kolis ta mingiaeg ära, kuid asemele tuli hullud lapsevanemad. Mul oli paar sõbrannat külas ja muusika rahulikult mängis. Ühel hetkel tuli koputus uksele. Kui avama läksime seisid noored vanemad ukse taga. Isa ütles, et neil laps soovib magada ja muusika on liiga vali ning ema ütles, et kui me muusikat KINNI ei pane, siis ta tuleb ja tapab meid ära! (muusika ei olnud teab, mis kõvasti, vaid lihtsalt mängis) Ka nemad on nüüd asukohta vahetanud. :)

  • Reply hmm 26. oktoober 2014 at 15:39

    Oeh hullud naabrid on asi, millest võiks vist raamatu kirjutada :D Eriti ühest naabritädist, kes ema kõrval trepikojas elab. See on nagu polkovniku lesk, pidevalt mingi jama tervisega, millest enamus lihtsalt välja mõeldud. mingi aeg oli tal kõhu viirus, seletas, et ta ei näe midagi ja tal abi vaja, et kiirabisse helistada. Ise helistas mu emale, et teda sinna kutsuda. Läksin ise, ja ajas et ta ei näe mind ja nagu hõbedased ufod oleks silme ees ja samal ajal muigas mõnusalt laia naeratust. Kevadel sai ta kõripõletiku oma koeralt. Mujalt ei olnud vist saada. Ja pooltundi hiljem unustas ära, et tal pidi kõripõletik olema ja karjus ja kekutas seal majaees. Ise on 64+aastat vana. Eriti rõve on see, kuidas ta iga meesolevuse ees kiibitseb. Nt elukaaslasele üritas mul ka keelt kõrva ajada ja kiitis, et oiiiii küll sul on ilus keha. Nii hea on vaadata silm kohe puhkab ja oleks endal ka nii ilus mees. Naine on abielus ja mu elukaaslane oli just 24 aastatseks saanud. Siis metsaveo autojuhte jahtis teeääres, hea, et teepeale ei hüpanud autole ette. Need olid praegu esmased asjad, mis temaga meenuvad. Teises trepikojas elab ema juures veel hullem tädike. Tema reaalselt ongi küla võrrimehele teepeaöe hüpanud, nii et teine sai omale käluu mõra ja mõnusalt sinikaid. Trepikojas topib maha mustad kilekotid kohe kui keegi tal vastas korterist välja tuleb. Meie väikse koera loopis kunagi virtsaga üle. Ühe muti koerale tahtis lumeöabidaga virutada. Mulle tassis ema trepikoja ette koera sitta, sest mul suur koer ja mu koer olevat tema aiamaal sittumas käinid. Mis siis, et ma jalutan enda koera alati rihmas ja metsavahel või kui maja juurde teeb korjan kotiga ära ja viskan suurde prügi konteinerisse. Kevadel peale seda kui kartul maha pandud käib igal öösel oma aiamaal potikaasi kokku tagumas ja teeb sellist tarzani häält ka. Pole kahjuks viitsinud salaja ligi hiilida, et seda filmida, pärast jään vahele ka ja saan sõnniku hargiga. Surm sõnnikuhargi läbi ei kõla eriti ahvatlevalt. Kui väiksemad olime ja majaotsas palli mängisime aiis tuli taga ajama küll kividega, labidaga,hargoga ja tipp oli see kui kirvega taga ajas. Lisaks pidid talle majaseina küljest telliskivid pähe kukkuma kui meie seal palli mängime. Nüüd oma korteris on hea elada naabrid enam-vähem normaalsed. Meie all elab hull, kes siis kui hood peal käivad kahtlustab kõiki tema korterisse sissetungimises. Ja kõrval trepikojas lõi mingi mees oma joomakaaslase maha, saagis vannitoas tal pea maha ja selle oli kuskile metsa viinud. Ise elas selle laibaga jumal teab kui kaua koos. Kuidas asi avastati ei teagi ju haisu järgi.

  • Reply marilyn 26. oktoober 2014 at 15:11

    Kolisin mõned kuud tagasi mustamäele. Samas majas elab umbes 70 aastane naisterahvas, kes vanadusega ära keeranud. Nimelt täiesti suvalistel kellaaegadel ( päeval 12, hommikul 5) läheb ta välisukse juurde ning põrutab seda kogu hingest umbes 10 korda kinni-lahti. 70 aastase rauga kohta on tal uskumatult palju jõudu, 3 korrusel aknad värisevad. Umbes 3 ust on ta ära lõhkunud. Peale laamendamist peaaegu jookseb enda korteri ukse taha ja koputab valjult, et keegi pereliige ukse lahti teeks.

  • Reply Tr 26. oktoober 2014 at 14:51

    Mul on igasuguseid naabreid olnud. Nt oli naabrimutt kes istus vist 24/7uksesilma juures. Nii kui keegi liikus siia hüppas välja ja uuris keskusmis.Nt mulle tuli Elioni tehnik ja ta kuulas tüübi üle.
    Ühes korteris all elasid pensionärid kelle meelest me tohutult lärmasime. Nt olevat trampinud terve öö kuigi olime sel ajal reisil üldse jne.
    Hetkel oleme 5a elanud majas kus on super naabrid. Viisakad inimesed, vaiksed. Keegi suuremat kolistamist vms teeb paneb alati hoiatussildi stendile ja vabandab jne. Jõulude ajal üks naaber pani kõigile ukse peale teibiga väiksed kingitused( kommid jms).

    • Reply K 26. oktoober 2014 at 20:47

      Wow, nii lahe, et selliseid häid naabreid ka ikka on :-)

      Endal pole ka õnneks probleeme. Meie naabrid kõik kenad, viisakad inimesed. Enamasti noored pered väikeste lastega.

      Haapsalus kui elasin, siis seal käisid mingid venemutid ikka vähemalt kord nädalas meid sõimamas.

  • Reply Mina 26. oktoober 2014 at 14:50

    Naerma ajab, kuidas alatihti sulle “sõbranna räägib” või “keegi kirjutab” mingist aktuaalsest või kõmu tekitavast loost. Pastakast välja imetud lood ja “puhas” turundus, et blogi reel hoida. Samas, kui teised aru ei saa, siis miks mitte – kaval :)
    Nagu Timmeri Naistesaade…

    • Reply Mallukas 26. oktoober 2014 at 14:58

      Hmm.. Ajab tõesti naerma, et inimesed mulle päevas lausa mitmeid kirju kirjutavad. Ei tea, kuidas see naabriteema sinu meelest aktuaalne või lausa kõmu tekitab, aga sa ei peaks mu blogi turunduse üle muretsema, sest nagu näha, ei pea ma selleks pingutama :)

      • Reply Mina 26. oktoober 2014 at 20:56

        Tõlge – “juhuslikult” tood blogisse sisse teemasid, millega inimesed end samastada saaksid ja kommenteerima hakkaksid. Kui vähegi võimalik teed need oma teemadeks ja kui kuidagi ei klapi sinu eluga, siis “sõbranna rääkis” või “keegi kirjutas”.
        Ära muretse, ma eitaks kah :)

        • Reply Mallukas 26. oktoober 2014 at 21:05

          Vaata, arvestades fakti, et ma OLEN inimene, siis tõepoolest ma teinekord teen asju, mida teised inimesed teevad. See on küll minupoolne kaval turundustrikk eks ;)

  • Reply Kaisa 26. oktoober 2014 at 14:44

    Oijaah, pole vist kedagi, kellel mõnda head naabrilugu poleks. Lapsepõlve kodus oli kõrvalmaja naaber, kes täiesti põhjuseta vihkas mind ja mu õde. Mida vanemaks me saime, seda rohkem vihkas. Emale käis kaebamas, et ma hooran linna peal ringi ja olen rase (ma olin u 15), mu ema naeris ja tänas reda info eest. Mu õde olevat igapäevaselt prügi tema aeda käinud viskamas. Muidu täitsa eeskujulikud ja viisakad plikad olime tädi silmis ikka joodikud ja vargad ja hoorad :D oma esimeses üürikorteris polnud naabritega probleeme, küll aga üürileandjaga, kes heast peast ilma etteteatamata korterisse sisse sadas millal ise heaks arvas. See muutus nii häirivaks ja ahistavaks (privaatsus enam polnud), et lõpetasin lepingu varem ära. Ühikatoas oli meil naabrid kes seksisid iga hommik väga häälekalt. Naine tegi u sama häält nagu väike klähviv krants. Alguses arvasingi et meil elab pea kohal koer :D muide, mu vanaema oma viimastel eluaastatel muutus ka selliseks kahtlustavaks mutiks, kellel pea kohal pidevalt pidu pandi ja narkomaanid käisid :) ei tasu muttide peale liialt kuri olla, üksindus ja halb tervis teevadki mõistusega oma töö

  • Reply K. 26. oktoober 2014 at 14:40

    Minul elab ka all selline vahva naaber, kes varem korduvalt müra üle kurtnud ja lubanud poltiseid kutsuda. Ükskord olime terve perega Pärnus sugulaste juures, tulime tagasi, märkasime, et toatelefonile on jäetud teade. Muidugi oli see alumiselt naabrilt, kes ähkis ja ohkis seal toru otsas, et see lärm viib ta hauda. Meil vist käisid kodus kummitused?
    Noh, muidugi on kohutav ka see, kui on väiksed lapsed külas – nende 5 minuti pikkune jooksmine oli tõesti liig. Pidi tulema taaskord ukse taha kaebama ja ähvaradama politseiga.
    Tipphetk siiski oli selle aasta suvelõpul, kui ta pani meile postkasti kirja, mis oli neli lehekülge pikk ja käsitsi kirjutatud. Seal olid punktidena kirjas KÕIK asjad, mis teda vähegi häirinud terve selle 15+ aasta jooksul. Lisaks oli veel pandud ka 2 lisaümbrikut, mis pidavat siis sisaldama meie rõdul olevate lillede sodi, mis on tema rõdule kukkunud. Üks oli siis aastast 2014 ja teisele oli kirjutatud “arhiiv, 2012.a, politseile tõendite jaoks”. Avasime siis emaga need ümbrikud – ja mis me nägime? Maja ümber on palju erinevaid puid, sealhulgas ka kased. Need 2 ümbrikut olidki täis seda pisikest kasesodi! Tekkis küsimus, et kas tõesti selline vana haritud naine ei tee vahet kasel ja lillel? Kõik pereliikmed olid eriti närvis sellise jama peale muidugi, oleks läinud temaga rääkimagi, aga vanatädi oli pärast kirja postipanemist ära läinud pikemaks ajaks maale. Siiani pole temaga rääkinud, aga noh, kindlasti varsti on uus probleem.

  • Reply Kaja 26. oktoober 2014 at 14:36

    Minu naabrid on õnneks alati rahumeelsed olnud. Minu õel ja tema abikaasal nii palju vedanud ei ole. Selleks, et päris oma korteri ostmiseks raha säästa, üürisid nad ühe naise juures tuba. Sellel naisel oli kass ja täiesti tavaline oli, et kassi pealt lahtise liivakasti täiteks olid lisaks liivale ka kasutatud hügieenisidemed.

  • Reply e. 26. oktoober 2014 at 14:29

    Minul on Tallinnas üks tore naaber, kes iseendaga jutustab. Küll sõimab trepikojas vene keeles valjusti venelasi (kusjuures peaaegu kõik teistes korterites elavad on venelased) ja küll istub niisama oma toas ja heietab kõikvõimalike teemade üle. Loomulikult on ta alati purjus ja eks ma iga kord natuke kardan koridorist läbi minna, sest pean tema uksest mööduma. Sarnaselt teemaalgatajale on almisel korrusel ka üks koer, kes iga mööduja peale teisel pool ust klävib. Mõnikord üritan vaikselt hiilida, aga ikka ta kuuleb..

  • Reply Katrin 26. oktoober 2014 at 14:26

    Mul oma koter. Elan 9 korrussel ja juba 5 aastat. Uued nabrid kolisid kuskil 2.5 aastat tagasi ja hakkasid kohe remonti tegema ja tegi seda järjest 2 aastat :D Hommikust-õhtuni ,esmaspäevas-pühapäevani ja ainult puurivad :D Ma ei kujuta ette kas mõni sein seal korteris ka alles on :D Keegi ütles ,et ju ta ehitab keldrit :P (Muideks selle kommentaari kirjutamise ajal hakkas jälle puurima üle pika pika aja :P )

    Teised naabrid lihtsalt “lõhnavad” :S

    Kunagi vanemate juures elades ,elas all perekond kes suhtles AINULT karjudes! Hommikul kella 6.00 õhtul kella 00.00ini !

    • Reply Sigrid 26. oktoober 2014 at 15:49

      Jaa, mul eelmises korteris oli ka remondiga jama. Esimesed aastad kõik ideaalne aga siis hakkas meie peal remont pihta. Ja kestis kolmveerand aastat jutti, lõpuks kolisime me välja aga remont ilmselt jätkus. Alguses päeval. Siis nädal aega jutti hommikul umbes kaheksast õhtul 9sani välja. Ja peale seda kuude kaupa hommikul vara ja hilja õhtul. Päeval alati vaikus. Ehk siis hommikul 7-10 umbes ja õhtul 8-11. Vahel hakkad puurimine pihta juba 6:30 hommikul. Olin see aeg rase ja ainult oksendasin. Niigi kehva olla ja see puurimine ja kolkimine ajas hulluks.

  • Reply L 26. oktoober 2014 at 14:19

    Mul on ka kohati hullud naabrid. Minu kõrval elas enne väga armas vanatädike, aga kuna enam viiendale korrusele kõndida ei jaksanud, siis ta kolis. Ja hakkas trall pihta.
    Kõigepealt kolis sisse mingi vene pere, koguaeg oli kuulda, kuidas mees karjus ja naine nutta tihkus. Ukse peale minnes oli aga kohe vaikus.
    Samal ajal mõned majad edasi mu peika naabrid ajasid ka kõiki närvi – kutsusime neid päkapikkudeks, sest nad olid nii lühikesed :D ühesõnaga, kaks venda pidutsesid koguaeg, naine muidu tundus normaalne, aga nende pisikesed lapsed olid varahommikuni alati üleval ja lõugasid. Lõpuks sai rahu majja ja nad kolisid peika vastast ära, aga oh üllatust, nad kolisid nüüd minu vastasnaabriteks ja lõugavad seal.
    Ja all kolmandal elab mingi seniilne mutt, kes koguaeg mulle politseid kutsub. Küll ma olen proatituut, narkodiiler jne. Koridoris karjub mu peale vene keeles, ma ütlen iga kord, et ma ei oska vene keelt, aga teda ei huvita ja karjub edasi.
    Ja veel teisel pool vastas elab veel üks vene pere, iga hommik ma ärkan naise meeletu röökimise ja laamendamise peale. Laps nutab ja tundub, et naine peksab teda ka, no tõesti, jube karjumine ja laamendamine. Kahjuks on aga see järgmises trepikojas, seega korterit ma ei tea, kuigi lapse pärast tahaks politsei kutsuda mitu korda nädalas.
    Aga õnneks on mul ka väga toredaid naabreid, seega kannatab need teised ära :D

    • Reply Inga 28. oktoober 2014 at 23:07

      Kui sul on naabrite väikse lapse pärast hirm aga ei kutsu politseid ainult sellepärast, et ei tea korteri numbrit siis palun uuri see number välja! Vb laps tõesti on ohus ja kui hiljem tuleb välja, et oleksid võinud näiteks ühe kõnega politseisse, lapse elu päästa siis on see tunduvalt parem varjant kui teada, et sul oleks olnud võimalus seda teha aga sa ei teinud. Niiiiiii palju on praegu igalpool meedias jutte laste väärkohtlemisest ja tihti kuskil keegi kurvastab, et oleks ta ainult oskand õigel ajal politseisse kutsuda…

  • Reply Hele 26. oktoober 2014 at 14:03

    Minul ja mu lähikondlastel on neid hulle ja imelikke naabreid olnud küll ja peale. Üks kõige kirevam näide on minu alalisest elukohast alevikust, kus ma ei ela mitte korteris vaid oma eramajas. Millegi pärast on just meile sattunud ümberringi need kummalised naabrid, aga ühte kõrvalmajas elavat skisofreenikut ei ületa keski ega miski. Tollel skisofreenikul on mingisugune vimm mitte ainult naabrite, vaid kogu inimkonna vastu, ei saa mitte kellegagi läbi ja mõtleb peas asju välja. Näiteks seda, et mu ema on temalt metsa röövinud(:D). Meil pole kunagi metsa olnudki, minu teada temal ka mitte… Hull on veel kuskil 80 aastat vana, kõrgharidusega ja kuradi kõbus veel. Kui mu ema klienditeenindaja Postkontoris töötas, siis tuli teda sinna alatihti süüdistama a l alustades “Kuradi lits, maadevarastaja…”. Väiksena sai palju edasi-tagasi tänaval joostud ja siis ta ähvardas meid, sellal väikseid lapsi “Kui te veel ühe korra edasi-tagasi jooksete, siis läheb teil halvasti”. Mina vaatan asja läbi huumoriprisma. Nii kaua, kuni ta meile füüsiliselt midagi ei tee (vastas naabritele on ta näiteks labidaga äsanud ja meilegi klaasist kasvuhoone akna kiviga katki visanud), katsun asja neutraalselt võtta. Iga kord, kui ta meil aias inimesi märkab, ükskõik, kas tegu on meie enda või külalistega, pobiseb ta üle aia nt. “vana lammas”, “litsikari”, “kuradi hoorad”, “värdjakari” jne. Vanaemale, kes Tartust vahepeal külla tuleb, ütleb tihti peale “paks siga/lehm”. Suvel, kui ma oma aias päikest võtan, karjub “lits/hoor, mis sa liputad seal”. Seejuures mu isale ei julge ta väga midagi öelda. Btw, ta aedki käib tabalukuga kinni. Elektrit ta ka muidu ei kasuta, kui vaid TV vaatamiseks :D. Aga no, mis sa teed…

  • Reply Mari Liis 26. oktoober 2014 at 13:58

    Oh, ei paranda see majas elamine ka midagi.
    Meil oli 15 aastat selline naaber, et koli või ise minema.

    Kõigepealt võttis ta oma aias maha suuremad puud ja kui need otsa said, käskis meil lageraiet tegema hakata. Kui me ei nõustunud, kaagutas üle aia ja käis vallamajas kaebamas, kuidas meie puud tema maja ohustavad.
    Kuna tal endal keldrit ei olnud, siis oli tema jaoks enesestmõistetav, et oma talvekalrtulid paneb ta meie keldrisse. Kuna majas oli vaja teha kapitaalremonti ja tal endal meest ei olnud, kutsus ta minu isa endale appi – töötasuks lubas enda duširuumis pesta.
    Kui meil mingi pidu või istumine toimus, siis kutsus ta ennast ise kohale ja imbus vaikselt rahva sekka. Ükskord kutsus ta ennast minu sünnipäevale, külakostiks tõi pudeli veini. Kui ära hakkas minema, võttis oma veinipudeli ka kaasa.
    Kevadel kutsus meile tuletõrje, kui me risu põletasime. Mullamaa peal tuld valvates. Samas ise tegi maja ette meie aia äärde demonstratiivselt lõkke, kus põletas meie puudelt tema aeda kukkunud lehi – ise läks tuppa ära. Kuna leek tõusis kõrgeks ja ta enda majasein oli sealsamas, käisime ise seda üle aia veeämbriga kustutamas.
    Kanalisatsiooni asemel oli meil siiamaani igal majal õues oma kogumiskaev mille tühjendamiseks tuli vallast auto tellida. Temal oli kogumiskaev pisike, täitus kiiresti ja raha ta välja käia ei raatsinud. Lahenduseks oli see, et pumpas sealt kõik ise välja ja kastis sellega oma peenraid ja meie aiaäärt. Suvel.
    Peale seda fekaaliga möllamist läks korjas vastkastetud peenardelt rabarbereid ja maasikaid.
    Kui ta külmkappi sulatas, siis enesestmõistetavalt marssis ta oma toidukotiga meie kööki ja asus seda sujuvalt meie külmkappi mahutama “seni kuni külmkapp sulatatud saab”
    Kui meil kass maja ees autoratta alla jäi ja hinge vaakus kuni me loomaarsti ootasime kes eutanaasia teeks, hüppas ta ülientusiastlikult aia taga “sureb ära vä? :D on juba surnud vä? vigane vä?”
    Samuti arvas ta, et on õudselt tema asi, kui ma endale küla pealt kassipoja koju tõin. Kuigi meil oli juba kass, siis vanemad lubasid teise veel võtta. Kui naabrimutt sellest kuulda sai marssis ta meile tuppa jasõimas mu läbi et ma loomi koju tarin ja nii ülbe olen kui ma ütlesin talle et see pole üldsegi tema asi ja minu isa lubas. Peale seda võttis ette mu vanemad sest “kujutad ette, laps tahab kassi ja teie kohe lubate”
    Enda lapsele võttis ta lemmikloomaks jänese. Mitte minijänese, tavalise. Ja hoidis teda hamstripuuris. Jänesel oli ruumi istuda, aga mitte ümber keerata. Jänese nimi oli Nännu. Jõulude ajal sõid nad Nännu ära.

    Ja nii edasi ja nii edasi… 15 aastaga seda materjali ikka kogunes. Aga sellel kevadel sai ta oma mitu aastat müügis olnud maja lõpuks müüdud ja nüüd elavad meil kõrvalmajas täiesti tavalised inimesed. Milline õnn.

    • Reply Gessy 26. oktoober 2014 at 14:26

      “Jõuluks sõid nad Nännu ära.” Hahahahaaaahahhaaa. :D :D

    • Reply Kati 27. oktoober 2014 at 01:40

      Issand, kuidas ma naersin :D

  • Reply M 26. oktoober 2014 at 13:51

    Eks igaüks meist on kokku puutunud imelike naabritega.
    Meie naaber (u70 aastane vanamees) on korduvalt politsei välja kutsunud. Põhjuseid on erinevaid, üheks neist oli see, et meie trepikojas jooksevad paljad naised ringi. Nagu tegelt kaa? Ma olen ainuke naine selles majas ja ise nagu küll ei mäleta, et alasti ringi oleksin jooksnud… Ja no neid kiikse on tal palju.
    No lisaks on tal koer keda ta hoiab maja ees aias ja see päevad läbi haugub. Pidime seetõttu ka tagumisse tuppa magama minema.
    Küll ka kunagi oma maja saame ja sellest mehest rahu saame :)

  • Reply Annika 26. oktoober 2014 at 13:33

    Ooo mu lemmik teema. Kuigi hetkel elan korteris mis väga meeldib ja naabrid on ok, alumine nats häirib, sest suitsetab mulle aknast sisse aga selle elan üle.
    Alustan lapsepõlve naabritest, kes siiani mu ema naabrid. Ühel pool on jahikoerad puurides, kes hauguvad koguaeg, eriti öösel. Teiselpool on vanaksed kelle asi kõik on. Nende pärast ei tee mu ema aias mitte midagi, muidu on kohe see vanamutt õpetamas kuidas PEAKS tegema. :D
    Tallinas elades oli mul ikka mega naabreid. Kui tuba üürisin siis oleks omaniku poeg korteri põlema pand, jättis kartulid keema. Ise magas ja keegi oli teda korralikult tuuseldanud. Järgmises toas oli naabriks plika, keda ma kahtlustasin prostitutsioonis, no nii palju erinevaid mehi ei saa ju olla :D Üleval elas samal ajal venelaste pere. Ema armastas mööblit alla loopida ja poeg narkot+ seksi, mu aknalaud oli tõestus sellest. Kui üksi elama sain lõpuks oli jälle venelased naabriks, need lärmasid iga nv, jõid ilmselt. Neile keerasin korra oma kõllid vasta seina, sai natukesekski rahu. Vastas olevad peksid üksteist, nii mees kui naine olid pidevalt verised. Ja siis kolisin Soome, kus mu esimese korteris elas üleval keegi noor kutt, kes tundus üsna erak olevat aga mitte rahulik. Kombeks oli tal just öösiti trampida ja midagi põrandal vedada. Lisaks tegi ta ka midagi dussi all, mingi imelik kolin, mida ma kutsusin autokummide pesuks. :D Kaebasin ta peale oma 7x aga lõpuks aitas vaid ära kolimine.
    Jessus mis kogemused ikka, nii hea nüüd ärateenitud rahu nautida.

  • Reply L. 26. oktoober 2014 at 13:31

    Tuttaval oli sedasi, et ülikooli tulles üürisid kolmekesi korteri. Korteriomanik oli mingisugune eriti segane tädi, kes tuli etteteatamata ukse taha kolkima. Ühel korral oli põhjuseks näiteks see, et ta TEADIS, et nad peidavad last kapis ja lapsed pole korterisse elama lubatud. Tuli kontrollima ja tõestama, et seal kapis laps ikka peidus on :D

  • Reply Sigrid 26. oktoober 2014 at 13:13

    Mu esimeses ametlikus üürikas oli meil all täielik seniilne vanamutt. Esimene asi mis ta mulle ütles, oli et kas ma olen lits. Talle olevat lubatud sinna litsimaja teha. Siis hakkas ta järjepidevalt süüdistama, et mina mürgitan teda ning tahan teda ära tappa. Vahepeal olid helgemad hetked, siis käis hädaldamas et keegi käib tema korteris sees. Midagi ära ei varastata aga kassi kael aeti karvadest paljaks. Ja muidugi tema linoleum ära lõhutud koridoris. Näha oli, et kassi küünejäljed aga tema ei usu. Tema Jussike teritab küüsi ainult selleks ette nähtud kohas ja tema Jussike seda ei teinud. Temal käidi korteris ja aeti kassil kael paljaks ja lõhuti ikka põrand ära ja siis panid enda järelt ukse uuesti lukku tagasi ka. Küll ta käis lõugamas, kui ma julgesin päeval muusikat kuulata. Temal pidi süda seisma jääma selle tümpsumuusika pärast (Meie mees, Terminaator jms) ja mina jään tema surmas süüdi. Siis kutsus politsei, kui mu külalised tegid 28. oktoober rõdul suitsu, temale tuleb suitsuhais tuppa. No kes kurat käsib tal aastaringselt aknaid lahti hoida? Siis tuli 25. detsember meie peale karjuma, kui julgesime tolmuimeja PÄEVAL tööle panna. Ja järjepidevalt ikka mürgitasime ja tegime talle liiga. Lagi oli see, kui sain teada, et mul on Soomes kuue aastane tütar. Vähe sellest, mu kuue aastane tütar pidi mulle maksma, et ma mutti mürgitaks! Terve talve kirjutas kriidiga enda uksele korteri temperatuuri ja enda vererõhku. Ja mingi hetk hakkas kevadel enda korteri ust pärani lahti hoidma ja koridori aknaid ka, nii et terve koridor haises. Lõpuks pandi aknad kinni ja võeti lingid eest, et mutt ei saaks avatud uste päevi pidada ja teisi lämmatada oma haisuga. Ega ta ju ennast pesta ei armastanud ja hais oli tappev. Enda all olevatele kutsus ka politsei välja, kui need julgesid päeval remonti teha. Just olid ostnud endale korteri ja muidugi tahad ju korteri ilusaks teha enne sisse kolimist. Alguses elasin seal üksi. Kui mu praegune elukaaslane minu juurde otsustas kolida, siis käskis vanamutt tal mitu korda koju minna ja ütles, et ta ei ela seal. Ja kui mu ema mulle külla tuli, kästi temal ka koju tagasi minna. Kui tulime poest kottidega koju siis mutike istus oma kassikesega rõdul ja ütles kassile: “Näe, jälle toovad mürki kohale. Ära muretse, ma kaitsen sind.”. Alguses üritasime küll heaga aga lõpuks viskas ikka tõsiselt üle see kammaijaa. Meil oli maja taga koolimaja ja siis ühel õhtul poisid mängisid seal kooli staadionil 9 paiku korvpalli. Vanamutt jälle karjus rõdul, et kuradi pätid kerigu koju ära ja tema kutsub politsei. Ja siis sõimas mu elukaaslane tal näo nii ropult täis, et ma ise ehmatasin korralikult ära, et mis nüüd juhtus. Üldiselt elukaaslane väga rahulik ja ikka niisama ropendama ei kipu. Õnneks järgmises korteris oli suht rahumeelne olla ja praegu elame majas ja siin on kõik naabrid rohkem kui normaalsed :D

  • Reply Helena 26. oktoober 2014 at 12:53

    Me elasime mõnda aega väiksemat sorti kortermajas, kus meie naabriteks olid väga ebameeldivad vanurid.
    Pidevalt kutsuti politseid, sest nagu ikka käib “suur läbu” (ukse vahelt nägi, et meil oli esikus 4 paari jalatseid ja selle peale kutsus politsei, et 20 inimesega pidu ja tema ei saa elada).
    Pidevalt leidsid põhjuseid näägutamiseks ja majakoosolekutel oli tavaline, et kui keegi oli jälle rahakoti või autovõtmed ära kaotanud, siis vihjati, et teadagi, kus need said ehk siis nagu meie oleks need ära varastanud.
    Lisaks nõudsid nad meilt, et me oma prügi sorteeriks ja iga kord kui prügi välja käisime viimas ronisid need vanurid prügikasti ja tõmbasid meie prügikotid lahti, et kontrollida, kas on ikka sorteeritud. No muidugi on sorteerimine mõistlik, kui on ka erinevad prügikastid, kuid meil oli ainult üks prügikast ja see lastakse ju niikuinii korraga ühte prügiautosse ja mis mõte sellel sellisel juhul ju on?
    Ja iga kord kui välja läksime nägime, kuidas jälle vanurid aknal vaikselt kardina taha kadusid, nad sõna otseses mõttes jälgisid meie iga liigutust.
    Loomulikult ei lubatud meil ka aeda parkida oma autosid, kuna vanuritel oli vaja ju seal mitut autot hoida ja kui julgesime ajada auto aeda siis olid kirjad kohe kojamehe ja ukse vahel.
    Igatahes õudne ja tüütu kogemus …..

  • Reply Maria 26. oktoober 2014 at 12:41

    Mina elan ühiskorteris, ehk siis vanas kõnepruugis ühisköögiga korteris. Kuna korter on üsna suur ja sopilise koridoriga, siis elanikud üksteisega väga kokku ei puutu ja teineteise elu-olu ei häiri. Küll kogesin minagi kummalist seika, millest kirjutan siin:

    http://mariabobkowsky.wordpress.com/2014/10/24/ooh-oooh-ooooh/

  • Reply K. 26. oktoober 2014 at 12:32

    Minul elas paar aastat tagasi all selline naaber, kes oli juba vanadusest seniilseks läinud ja kui ma tema uksest mööda kõndisin, siis ta uksesilmast jälgis ja sel hetkel, kui ma mööda astusin, siis lõi ta oma kepiga kõvasti vastu ust, et ma kindlasti ehmataksin. Politseid oli ta mulle kordades kutsunud ja põhjuseks oli öelnud, et ma pidavat pidu panema 24/7 ja trampima. Kui ma sõpradega maja ees üksteisega rääksime, siis tegi tema IGAKORD wc akna peal nö. peeru hääli ja pildistas meid, et politseil ikka tõestusmaterjali oleks meie kinni panemiseks. Praegu elan siiamaani samas kohas ja all elavad juba uued naabrid ningi ei teagi nüüd kas õnneks või kahjuks on see härra juba meie hulgast lahkunud.

  • Reply Merlin 26. oktoober 2014 at 12:28

    JAAAAA! Vanamutid!
    Eriti üks neist, eriti tegus ja enda arust korteriühistu esinaine… kelle sõnade järgi peavad kõik käituma.
    Me noormehega kolisime 2 kuud tagasi… Ja peagi hakkas kisa kära sellest, et me ei tohi parkida sinna, kus “vanad olijad” pargivad, vaid teiselepoole maja. Nojah, leppisime sellega, pole väga vahet. Siis, saadi teada et meil on 2 kuuri…muti sõnad: oioiiooiii kuidas see võimalik on? teil on 2, mõnel pole sedagi, oi seda peab küll juhatuse koololekul arutama!! Siiamaani vist arutavad :D Noormees andis konkreetselt mutile teada: “mul pohui, arutage kui tahate” :D Nüüd, mõned päevad tagasi, mutiga õues kohtudes, tekkis järgnev probleem: Autot ikkagi ei või sinna ka parkida, talvel jääb rajale ette ja ja…üldsegi diisel jah?? mhm mhm on jah, tunda on, akna all seda käivitate.. ei nii ikka ei saa.
    Jne jne eks näha ole mis järgmiseks :)
    Aga meil on ükskõik…mutid ikka kaagutavad ja üritavad ka teisi meie vastu õhutada…kuigi pole ju midagi halba teinud :) Aga sellised nad on ja sellisteta ei saa vist pea kuskil :D

  • Reply Nele 26. oktoober 2014 at 12:27

    Mul on naabriteks venelased, mees joob tihti, kuigi nad ei ole sellised joodikud, aga mees keerab ülitihti ära ja siis ta käib ja tambib mu ukse taga, reaalselt tambib. Kui ma uksele ei lähe, siis ta tambib kusagil 10min, aga kui uksele lähen, siis ta astub lihtsalt sisse ja jääbki tuppa, niikauaks,kui ma ise temaga õue lähen.
    Siis nad keeravad igast jama siin. Nemad “hoolitsevad” meie hoovi eest, ehk heakorra teenus. Aga nad teevad ainult teeraja enda autoni puhtaks ja kõik. Rohkem nad ei tee midagi siin.

    Ja kui ma siia kolisin, siis ülemisel naabril oli mingi girlfriend kellega nad alati voodit nagistasid sel aj kui mul muusika käis. Muusika jäi vait, jäi ka voodi kriuksumine vait. Muusika hakkas uuesti ja nemad hakkasid ka pihta.:D

  • Reply karina 26. oktoober 2014 at 12:24

    Mul oli kunagi naabrimees, kes iga trepikojad liikumise peale bokseritevääl trepikotta jooksis. Nüüd aga naabritädi, kes käib koguaeg meile aeda vahtimas ise meid telefonis tagarääkides (muidugi telefon on tal koguaeg kõlaripeal). :D