Naljakas – mulle üldse ei meeldi, kui inimesed oma lapsi tibudeks kutsuvad. Noh ala “me tuleme tibuga sulle külla”. Ma ei tea, see tundub mulle nii…kanaemalik? Mitte, et see muidugi minu asi oleks. Iga inimene, kes on kellegi endast välja pressinud, omab peale seda õigust kutsuda oma last just nii nagu soovib. Lihtsalt mul riivab kohe kõrva.
See muidugi ei tähenda, et ma Mari igasuguste imelike hüüdnimedega ei kutsuks. Tavaliselt kutsun ma teda tupsupalliks. Jah, TUPSUPALLIKS! Kui naeruväärne, kuid vähemalt lohutan ma ennast sellega, et ma teen seda oma enda kodu privaatsuses.
Mitte, et ma siia üldse hüüdnimedest rääkima oleks tulnud, mulle lihtsalt jäi Facebooki seinal silma mingi ema “meie tibuga loomaaias” pilt. See selleks.
Ma tulin tegelikult kirjutama sellest, mille üle ma ükspäev siin juurdlesin. Et miks mulle on vastukarva need “kanaemad”. Jõudsin lõpuks järeldusele, et sellised ülehoolitsevad emad tekitavad mulle endale halva ema tunde. Noh, et ma tõepoolest ei käigi iga päev Mariga õues jalutamas ja ei ole kuidagi taotuslikult ta “kõne arendada” üritanud. Või ei viitsi talle iga päev kokata, vaid enamasti saab ta ikka purgitoitu. Ei oska teda kasvatada nii, et ta saaks aru palvest “ära tee!” ja teinekord panen ma ta Mashat ja karu vaatama, kui ma tahan midagi teha.
Eriti kehva emana tundsin ma ennast siis, kui perearsti juures uuriti:
“Noh ja mitu korda päevas laps sööb?”
-“Eee…Ma tõesti ei tea?”
“Te ei tea, mitu korda päevas te oma lapsele süüa annate?”
-“Ei noh, see oleneb ju päevast ja miljonist asjast.”
“Aga kas laps joob veel RPAd ka?”
-“Joob.”
“Mitu korda päevas ja mitu milliliitrit?”
-“Ma tõesti ei tea. Ma ei pane neid kirja ega pane tähele selliseid asju.”
“Mitu korda ta päeval magab?”
Sel hetkel tahtsin ma Mari haarata ja minema joosta, sest MA EI TEA. Ma lihtsalt ei pööra sellistele asjadele tähelepanu. Kui ta tundub näljane, annan süüa. Kui ta hõõrub silmi, panen magama. Mis vahet seal üldse on, mitu korda päevas või mis kell? Mina ei tea ja mind ei huvita. Ja siis ma mõtlen, aga kui ta nii küsib, siis järelikult TEISED emad teavad. Teisi huvitab. Ja ega ma ei taha, et Maril peaks sitem ema olema, kui teistel.
Ma tahaks, et Maril oleks ka selline ema, kes räägib, et appi, ma ei suudaks oma musikest elusees rohkem kui paariks tunniks üksi jätta. Samal ajal unistan mina soojamaareisist – muidugi Marita. Muidugi kuskil olles ma igatsen teda, aga ega ma selle pärast minemata ka ei jätaks. Ma ju tulen alati tagasi.
Veel tahaks ma, et Maril oleks selline ema, kes viitsib temaga tunde õues jalutada ja mingisuguseid titemänge mängida ja sada aastat järjest raamatust pilte vaadata. Aga ma ei viitsi.
Ma tahan Marile parimat, muidugi tahan, aga see beebi teema on mulle noh…Vaevaline. Ma muidugi hoolitsen ta eest ja teen kõike mis vaja, aga see ei tule mulle nii loomulikult, kui mõnikord teistel tundub tulevat. Mõnikord lähen ma õhtul kodust välja sõbrannadega kuskile ja mõtlen, et jesss, vähemalt ma ei pea täna Mariga taidlema.
Ja siis mõtlen, et krt, mis ema ma selline olen. Tahaks parem olla. Aga raske on. Kuigi armastan niii niiiii niiiii palju, siis ikka on. Miks teistel pole?
Ma ei suuda oodata, kuni ta on suurem ja saaks minuga rääkida. Siis oleks ma arvatavasti palju parem ema. Siis ma lobiseksin temaga ja arutaksin maailmaasju ja käiksin kinos ja mänguväljakutel ja kus ta iganes soovib. Aga praegune “beebitamine” on…mitte mulle loomulik ja kerge? Kas on halb seda välja öelda? Ma tüdinen kiiresti ja siis pean ennast pressima, et kammoon Mallu, näita veel seda raamatut ja nüüd minge mängige motoorikakeskusega ja siis laduge neid klotse sinna karpi ja siis patsutage peeglit ja siis raputage purke, kus sees on makaronid. Ja ma TEEN neid asju, aga kogu aeg mõtlen, et issand see on nii igav 😀
Õnneks olen ma aasta üle elanud ja ta läheb muudkui suuremaks ja tublimaks. Raudselt paari aasta pärast hoopis igatsen kogu seda beebindust. Aga võib-olla on mul paari aasta pärast hoopis uus beebi. Sest lapsi võiks ikka kamaluga olla, nad on nii mõnusad tegelased.
Lihtsalt kahju on Marist, et ise on ta nii täiuslik ja peab leppima sellise ebatäiusliku emaga. Õnneks on meid siin kolm – ämm ja Kardo ka. Nemad õnneks viitsivad selliseid asju rohkem teha kui mina, nii et päris keldris ja ketis see Marike ilma söögi-joogita ka ela, kui keegi juhtumisi nüüd seda arvab.
69 kommentaari
Sellist rutiinitust on võimalik mumeelest viljeleda ainult siis, kui sul on üks laps + keegi koguaeg kõrval, kes last kantseldab (nt lapse vanaema).
Mis puutub lapsega mängimisse, siis mina olen seda oma kaksikutega teinud minimaalselt. Ja ei maksa arvata, et kaksikud mängivad sünnist saadik koos ning neil pole emmet vajagi. Nii see nüüd ka päris ei ole. Lihtsalt kõik inimesed tõepoolest pole loodud lapsega torniladujateks. Seevastu aga naudin mina lastega koos matkamist ja mistahes kohtades käimist, ette lugemist ja üldse maailma asjade üle arutamist. Võibolla on Mallukas ka selline ema.
Mis puutub päevarutiinidesse, siis mida selgemalt on need paigas, seda lihtsam on lapsel selles kõiges orienteeruda. Usu või mitte, aga lapsele meeldib teadmine, et pärast lõunasööki minnakse magama või et pärast hommikusööki järgneb õuesolek. Päevarutiin ei tähenda seda, et kella pealt minutilise täpsusega taga aetakset, et millal algas uneaeg ja millal söögiaeg. See tähendab, et enamvähem samad tegevused järgnevad igal päeval samas järjekorras. Ka lasteaias käivad asja kõikidel päevadel samas järjekorras ning lapsel on palju lihtsam selle korraga harjuta, kui tal on juba kodust sisse harjutatud mingi kindel kord. Aga jah, seni kui sul on üks laps, võib muidugi harrastada elustiili “sööme siis kui kõht läheb tühjaks” ja “kui laps on väsinud, siis jääb tugitooli magama”. Iseasi kui mugav see emale on – ma omast käest ütlen, et päevarutiin on olnud mu elupäästja. uskumatult hea on oma päevi planeerida, kui sa tead, et u 12-14 on aeg, kus lapsed magavad ja sa saad tegeleda segamatult kõige meelepärasega.
Jah, aga mul tõesti ongi see, et ma saan segamatult tegeleda asjadega ükskõik mis kell mul seda vaja teha on 🙁
Aitäh ausa postituse eest 🙂 kuulun ise pigem kanaemade ringkonda, aga jätkuvalt usun, et õnnelik ema =õnnelik laps. Kui teile selline elukorraldus sobib, Maril on hea olla, siis ei peaks Sa üldse muretsema. Mari on oma turvalises elukeskkonnas, kõht on täis ja ümber on omad näod. Hullem variant oleks, kui Sa teda kaasa tassiksid. Kõige hullem, kui Sa lapsekasvatamisega ennast kaotaksid.
Muideks kõik lapsed polegi ühe puuga löödud ja alluvad kindlale päevakavale ja muudele juttudele. Oi kuidas ma üritasin. Kirjutasin magamisaegasid üles, kalendrisse kirjutasin söödud toidu+kogus (jaaa ma kaalusin toitu !) Praegu naeran ja mõtlen, miks küll?!? Õnneks ma lõin käega ja kulgesime nii nagu juhtus. Meile sobis nii paremini, sest lihtsalt ei toiminud meil see ajaliselt kindel päevakava.
Ära stressa, et Sul pole seda mängusoolikat. Ma olen täiesti kindel, et Sa pole ainuke. Keegi teine ei julge sellest ainult avameelselt rääkida 🙂
Emaks ei sünnita, emaks kasvatakse ,Sul on ju ainult aasta kogemust 🙂
Hästi huvitav teema.
Ma olen PÜÜDNUD, tõesti püüdnud olla hea ema teoorias, aga praktikas on alati viitsimatust ja väsimust ja tüdimust. Oma postituses sa ajad kaks asja segi või vähemalt , võibolla alateadlikult alguses halvustad käitumist, mis polegi kiitmist väärt (see tibundus) ning seejärel samas toonis halvustad neid, kes teavad, kui tihti nende laps sööb. Võibolla sa üritad oma ebakindlust varjata, ilmselt. Aga mina hukka ei mõista.
Sa nagu soovisid õpetussõnu? Mina küll soovitaksin aegamööda mingi rutiini tekitada. Endal siis ka parem, ämmal ka lihtsam. Ämmal kindlasti on mingi rutiin lapsega, uuri 🙂 Last ei pea kõikjale kaasa võtma, talle ei ole kogu seda elu virvarri, mida sina vajad. Olgu parem vanaemaga koos. Ja kui on koos sinuga, siis tõesti tegele temaga – küsi, kuidas ta päev läks – isegi kui ta vastu ei räägi, siis ta õpib kõne struktuuri ja sõnu 🙂 Vaata temaga koos üks raamat ja pange koos nukud tuttu ja koristage ta tuba ära. Laps peab oskama omaette mängida. Te ei pea koos mängima. Piisab, kui sa talle aegajalt näitad, kuidas mängida. Talle on õpetlikum, kui te teete koos süüa või rohite aias või koristate või meisterdate. Võimlemine ja müramine on ka väga kasulikud. Ja laulmine.
Mind ennast pani tõsiselt muretsema see Tibu väide, et kui laps ei kurvasta mu äramineku üle, siis pole kiindumussuhet 🙁 Ma just mõtlesin, et meil usaldus, et ta ei karda, et ma kaon. Laps 1.5 a.
Ma ei halvusta ju üldse neid, kes teavad, kui tihti nende lapsed söövad. Vastupidi, ma just olen vähe kurb, et mina ise ei tea. Või, et mind see niiväga ei huvita, et mis kell see oli 😀
Aga ma usun, et kui meie lapsed ei nuta meie lahkudes ja me TEAME, et me neid kuidagi emotsionaalselt tõrjunud vms ei ole, siis järelikult osad lapsed ongi lihtsalt leplikumad 😀
jah, mul jäi see ütlemata – et kui sa tahad paremaks muutuda -jumal hoidku – muutu siis ju!!!!
sa oskad.
Mariann, sa oled mulle jätnud mulje, et oled väga sihikindel ja ka väga enesekindel! Usu, Sinu laps võtab eeskuju just Sinust, kui Sina naudid elu ja oled õnnelik, on seda ka Sinu laps! Ära lase ühtki materdus hinge! Kuna Mari on liiga väike, et rääkida, siis iga tema naeratus Sulle ütleb, et oled just tema maailma parim ema!
Takistuseks v6ib osutuda see kui lapsel tuleb j2rsku ennast ymber lylitada. Ootamatu muutus v6ib rutiiniga harjunud lapsele muret valmistada ja vastupidi, ilma kindla reziimita lapsele v6ib rutiiniga harjumine ebameeldivusi tekitada. Seega ei ole vahet millisel viisil laps kasvab, lihtsalt k6ikv6imalike muutuste tekkimisel tuleb suuremat t2helepanu p66rata sellele, et laps uue elukorralduse ilusti vastu v6taks.
Sa ei ole samasugune lapsevanem nagu suurem enamus. Neid inimesi kes arvavad, et sina ikka ei ole yks “6ige ema” tekib aina juurde ning need inimesed ymbritsevad sind elul6puni. Nemad teavad kuidas tuleb olla ja teha, kuidas oma v6sukesi kasvatada ja nende arvamused ning arusaamad on ainu6iged. K6ik halvad olukorrad v6i eba6nnestumised mis Maril elus ette tulevad saavad olema sinu “kehva kasvatuse” viljaks.
Sellised inimesed on enamuses ja neid muuta ei saa. Seega, v6ta see teadmine omaks, aktsepteeri nende olemasolu ja ole sellest yle.
Sinu kommentaaris peitub tõepoolest palju sisulist tõde ka, ent mulle hakkab tunduma, et praeguse noorema generatsiooni jaoks on see “ära-kuula-kedagi-ole-sellest-üle-sa-oled-ise parim-ema-ja-tead-kõike” – metaliteet veidi liiale läinud. Ei tea, kas see on ka USA-st üle võetud? Loomulikult tuleb ise vähemalt püüda eristada etteheitvat hala puhtast kullast, ent kuulata soovitusi, millal on ju tegelikult ainult heasoovlik maik ning mis seal salata, kohati ka spetsialistide arvamus juures, tuleb küll siiski ainult kasuks.
No kui ma tahaksin näiteks kaalu kaotada ja arvaksin, et parim viis selleks on jooksmine, siis oleksin ma ülimalt tänulik kui keegi, kes asjaga kursis on mulle mainiks, et jooks pole parim viis kaalulangetamiseks, eriti veel tennistega ja asfaldil. Või peaksin ma siis rinna kummi lööma ja ütlema, et see on minu elu, minu kilod ja minu liigesed ning kellelgi pole õigust tulla mulle midagi ütlema?
Millegipärast, selle asemel, et omale kasulik info kommentaaridest välja noppida, hoopis solvutakse. Kas on põhjust?
Mina arvan, et Mallukas on väga hea ema, ent üht koma teist paremini teha tuleb ju ainult kasuks või ei?
Ma ei ole ju kordagi kuskil öelnud, et ma tean paremini vms. Ma lihtsalt seletasin, et meil on selline elukorraldus olnud lapse sünnist saati ja ma tõesti ei ole…noh, osanud mõeldagi, et peaks ehk teisiti. Või no, ma ei tea, mida ma saakski teisiti teha, ega endale seda väga väevõimuga ei sisesta, et ilgelt fun on sada korda elevant korrutada või 200 korda trepist üles ja alla ronida lasta, ise kõrval seistes 😀 Aga ma TEEN seda, selles oligi mu point.
Heasoovlikud soovitused on ju igati teretulnud. Noh, kui keegi õpetaks mulle ehk mingi tegevuse lapsega, mis mulle ehk väga meeldiks või mina ei tea. PRaegu tundub, nagu mu laps elaks keldris ja ma ei tegeleks temaga üldse, see ei ole ju nii.
Sa ei tegelegi ju oma lapsega !!
asoh 😀
A sorri, praegu alles märkasin, et see on teisele kommentaarile vastuseks kirjutatud.
Huvitav,miks neid juurde tuleb!
Muidugi tuleb lapsele anda vabadust ja võimalust ise maailma avastada – lapse toas peaksid olema tühjad pappkastid ja purgid, mitte viimse detailini sisutatud “ideaalne” ajakirjapilt.
Küsimus ei olegi siin ju tegelikult tegelemises igal minutil, vaid olemas olemises.
Halva ema tunne on absoluutselt igal emal – nii on see alati olnud ja nii jääb.
Kuna mul hakkab siin kohe pihta Mari toa kujundamine, siis üritan võimalikult palju lähtuda Montensioori põhimõtetest. Praegu mõtlen siin, et kuidas ma selle peegli nii seina külge saaks, et ta sellega ümber ei kukuks vms 😀
Mine tea, äkki ma ka olen lihtsalt kade 😀 Ära kassima küll hakka selle pärast. Montessoori*
Montessori sry
Kõik emad on erinevad ja just sina oled Marile parim ema!
Ma just ükspäev lugesin artiklit (enam ei leia üles) sellest kuidas tänapäeval on iga ema oma lapse toa sisustanud viimase detailini ideaalseks, muudkui tehakse Pinterestist leitud craft-projekte ja lapse iga minut on sisustatud ja see on KOHUTAV karuteene lapsele. Ma usun et lapsepõlve magic on hoopis midagi muud, asjade ise avastamine ja ise kogemine jne. Ja ma usun et väga paljud need emad keda sina kõrvalt vaatad et ooo, “nii perfect” ema, seda ise ei tunne, vaid samamoodi pistavad ellas kitcheni tuubi vahel pihku lapsele. Ma olen juba pikalt kade olnud, et sul on võimalus oma lapse juurest eemal olla, trennis käia ja muud meelelahutust nautida, tagasi tulla ja full power lapsega möllata, kasvõi 15minutit. Eks ma olen ka käinud, aga max 3-4tundi ja need korrad võin ühel käel üles lugeda (laps 11kuune), aga mul lihtalt pole teda kellelegi jätta sest ta on tõesti rp sõltlane 😀 oma issiga on hea meelega kodus ja probleemi pole aga kui see rp aeg läbi on siis tunnen et saan lõplikult nautida lapsest eemal olemist. Ühesõnaga, sul pole mitte mingit põhjust tunda ennast halva emana! Aga samas tean et kõik emad mõtlevad nii, mina viimati eile kui olin surmväsinud ja midagi ei jaksanud. Jõudu!
Aitäh julgustavate sõnade eest! Ega ma ka alati ennast nii ei tunne, aga mõnikord jookseb kõik kokku ja tunnen, et ma peaks ka äkki iga sekund lapsega koos olema ja vaatama kuidas ta magab iga öö ja … ma ei tea, tegema neid asju, mida teised head emad teevad. Ja noh, sellised head sõnad tasakaalustavad ka natukne allolevaid kommentaare, kus mulle üritatakse selgeks teha, et mu lapsel pole minuga sidet ja on emotsionaalselt surnud arvatavasti mu vigade tõttu 😀
Ausalt, aitäh. Ma just tahtsin hakata mega kassivat postitust kirjutama parooli alla, aga näed, jätangi nüüd kirjutamata :D!
IGA ema!Tore küll niimoodi artiklit alustada!
Pidasin silmas IGA “ideaalset” ema
Vabandust, ent ma ei oleks kujutanud ettegi, et lähen alla aastase lapse kõrvalt ära. Jah, paar korda tuli ette, et oli vaja mingeid asju ajada või arsti juures käia ja siis oli lapsega isa, kuid see oli paar tundi. Et ma oleksin läinud peole, reisile ilma lapseta.. Alla aastane on alles beebi ja ta vajab oma ema, just selle sama kiindumussuhte kujunemise tõttu.
Ma teadin täpselt, mis kell laps sööb, kui palju ja mida ning kui palju kakab. Mitte, et ma oleksin mingi kanaema ja mingit päevikut peaksin, ei, lihtsalt kui sa oled lapsega koos, siis sulle jäävad ju sellised asjad meelde.
Ma ei soovi kedagi hukka mõista. Igal emal jookseb juhe aeg-ajalt kokku, küsimus on selles, kas neid pingeid maandatakse sõbrannadega veini juues või leitakse mingi muu, lapsesõbralikum alternatiiv.
No näed, mina olen ka lapsega koos, aga mulle EI JÄÄ need asjad meelde. Mind tõesti ei huvita, et mitu korda ta päevas kakab ja ma ei tõmba kuskile kriipsukest, iga kord kui mähet vahetan. Mul on lihtsalt muud ka teha ja meelde jätta.
Sina ja Mariga koos ? Mis valetad ? Lea on Mariga koguaeg,sina oled ju Mariga siis kui meelde tuleb või kui viitsimist on.
Räägi tõde ikka
😀
Tõde on valus kuulda sellepärast neid smaile kasutadgi
Mul jah jube valus :(((
Liisu,osad inimesed lihtsalt on hea rutiinitaluvusega,aga teised ei ole.Need väiksema rutiinitaluvusega emad võivad depressiooni sattuda,kui nad kogu aeg lapsega kinni on ja see on juba väga halb kõigile asjaosalistele.
Aga sa küsi siis ämma käest järgi, mida su laps sööb päeval ja mitu korda magab 😉
Muuseas, temale jäävad jah sellised asjad rohkem meelde 😀
Ma olen nõus sellega, et laps ei pea kogu aeg vanematel kukil elama vaid peaks juba varakult õppima üksi ka mängima, kuid selles osas olen ma teistega nõus, kes siin sõna võtnud on, et rutiin on lapsele oluline. Ja mulle tundub ka imelik, et sa ei oska ka umbkaudu öelda, mitu korda su laps sööb. Kui arst küsis, oleks ju saanud kohe jooksvalt välja arvestada – ala hommikul kui ärkab, siis misiganes tundi hiljem jälle jne. Muidu jääb tõepoolest tunne, et hea, kui laps üldse süüa saab 😀 Või on tõesti kõik päevad sellised, et tegelevad teised lapsega ja ise tunned huvi mõne tunnikese päevas kui sedagi? Ja seepärast ei oma väiksematki ülevaadet sellest millega laps päev otsa tegeleb? Ma ei kritiseeri kusjuures, lihtsalt seda postitust lugedes jäi tõepoolest selline tunne, et sa parema meelega tegeleks kõige ja kõigi muuga kui oma lapsega ja ega keegi ei kahtlegi, et sa oma last armastad, siis siiski jätab ehk vale mulje.
Kuna oman töökogemust lastekollektiivis, siis olen niivõrd palju näinud selliseid lapsevanemaid, kes tõepoolest ei teagi oma lapse harjumustest suurt ja ka sõimes eeldavad, et õpetajad teevad ja õpetavad oskused selgeks. Ning selle kõige juures leiavad aega , et õpetajate tööd kritiseerida(nt, miks nii palju mähkmeid läks või miks nii palju laps püksi on pissinud jne), kuigi ise ei tee lapse arenguks midagi. Palun ära sina selline ole ega selliseks saa!
Kui köögi tagasi saad ja Marile ise püreed teed, siis soovitan pisut rohkem teha ja mõned toidukorrad kuumalt purki panna. Säilib väga hästi ja on hea mõni teine päev jälle anda. 🙂 Ma säilitan ise suppi ja kastmeid nii, jube hea võtta, kui kiire on või lihtsalt ei viitsi süüa teha.
Kas Maril siis tõesti ei ole päevas mingeid rutiinseid tugipunkte? Süüakse ja magatakse, mida ja millal juhtub? Mitte mingit turvatunnet, et nüüd sõin, varsti jalutama ja magama vms? Sellised lapse jaoks ettearvamatuid olukordi täis päevad koguaeg?
Tõepoolest, nii nagu jumal juhatab, teen ma neid asju. Samas ei ole ma ka näinud otsest…vajadust muuta praegust elukorraldust, sest ma ei näe küll, et mu laps kuidagi õnnetu või ebaturvaliselt ennast selle pärast tunneks. Erinevalt teistest lastest, keda ma tean, mängib ta hea meelega ka omaette, mitte ei ela aina vanematel seljas, ei nuta, magab öösiti nagu kott, jääb ise magama jne. Kui laps oleks rahutu või probleemsem, ju oleks ma ka hakanud asju muutma, et olukord parem oleks. Aga kui olen kogu aeg nii elanud ja laps on super, siis mis ma endale ikka mingit lisastressi tekitan
No sorry, aga sa vajad küll abi:D
ei ole nii!
Sa uuri veidi baasturvalisuse kohta. Noh, kui viistid muidugi. Kui laps mitte kuidagi välja ei näita, et tal ilma emata halvem oleks, jääb sama lihtsalt vanaemaga, ei “ela seljas” siis on ikka midagi lahti küll. Kui lapsena ei arene õige kiindumussuhe, mõjutab see inimesel tervet elu. See, et üks ema ei viitsi niigi vähe oma lapse pärast vaeva näha, et esimesed paar eluaastat talle korralik emotsioaanlne baas luua, see teeb ikka kurvaks küll. Oled äkki kuulnud sellest, et lapsed, kellest välja ei tehta, annavadki alla. Pole mõtet tähelepanu püüda ja vaeva näha. Sinul on muidugi kõik super, nagu ma aru saan, mida vähem laps sind tüütab, seda parem, eks.
Ma kirjutan ise endale vastuse ära, ‘ära hakka vaeva nägema: nuta siis, kui kurb on.
Ma kopin siia, äkki loevad need ka, kes siin kaasa kaagutavad:
LAPSE KIINDUMUSSUHE
Turvaline Iseseisev
Laps protesteerib kui ta üksi või koos võõra inimesega võõrasse kohta jäetakse; ta kohkub, jätab mängu pooleli, ei võta võõralt lohutust vastu
Kui vanem naaseb, laps rõõmustab, läheb vanema juurde lohutust saama
Turvatundeta-vältiv
Laps ei protesteeri vanema lahkudes, pöörab tähelepanu vanema lahkudes ruumis mujale, suhtub võõrasse sõbralikult
Laps ei pööra tähelepanu vanema tagasitulekule, ei võta vanemaga pilkkontakti, eemaldub vanema lähenedes
Pagan, kirjutasin pika vastuse ja Mari tuli, ning lülitas mu arvuti välja ja kõik kadus. Igatahes.
Ma ei saa aru, miks sulle on jäänud mulje, et ma ei tegele oma lapsega – ma ju olen temaga iga päev, kogu aeg koos. Ma räägin, et mulle on raske neid…beebimänge päevad läbi mängida, sest need ei ole ju kuigi huvitavad mulle. Aga ma TEEN seda sellegi poolest. Miks sa arvad, et ma oma lapsega ei tegele? Ma ju teen temaga kõiki asju – nii, et sa ei pea enda väljamõeldud “fakte” siin minu suhu panema.
Sinu kopeeritud asja kohta ei oskagi midagi öelda. Võõraid Mari küll ei karda, kuid kui ta näeb, et ma toast välja lähen, siis korraks protesteerib küll, siis ämm näitab talle midagi ja ta rahuneb jälle kohe maha ja tegeleb muude asjadega. Seega võtab lohutust vastu küll, aga ei teagi, kui võõras see ämm talle ka on, eksole. Kui ma tagasi tilen, siis loomulikult laps rõõmustab ja lehvitab ja tuleb kohe sülle. Aga näed, võõraid ikka ei karda.
Aga mul hea meel, et sinusugune täiuslik ema eksisteerib minusuguse jubeduse kõrval. Mingigi lohutus inimkonnale.
Ma vabandan, kui olin ülekohtune ja asjast valesti aru saanud. Sinu kirjutise põhjal jäi selline mulje.
Mina ei ole mitte täiuslik ema, kaugel sellest. Beebiga on raske, selge see. Väga hea, kui keegi aitab. Minul lihtsalt on olnud selline ema, nagu sina kirjeldasid ja ma oleksin väga tahtnud, et mul ema oleks olnud teistsugune. Õnneks oli isa see, kes viitsis raamatuid vaadata, olemas olla, mängida. Arva ära, kellega ma nüüd lähedasem olen ja kes pidevalt nutab, miks tütred ei suhtle. Eks need on valikud lihtsalt. Saab ka nii, ei maksa tõesti hukka mõista. Inimesed on erinevad. Nii et vabandan.
Minu enda ema oli ka pigem selline, kes tegeleda ei viitsinud. Heh, ma isegi ei elanud oma emaga koos, kuni ma 7-aastaseks sain, nii et ma ehk tean, mida sa tunned. Aga nagu öeldud, ma TEEN, aga ma ei tee seda mingi maailma suurima rõõmuga või et vau kui põnev on kakssada korda “elevant” öelda ja raamatut lapata 😀
Ma ise tunnen, et kui ta rohkem aru saaks ja väike tegelane oleks, siis oleks mul palju rohkem teha temaga.
See, et ma sinu juttu väga…ründavana võtsin, oli vast seepärast, et tihti tulevad siia blogisse inimesed mind lihtsalt halvustama, mitte vestlust aretama 😀
Tal ongi see et ta istub 24/7 arvutis või siis on kuskil sõbrannadega pralletamas ja lapsega ei tegele ta kohe üldse.Võibolla natukene korraks aga muidu on tal pohhuj kus see laps on ja mis teeb
Käid minuga pralletamas, et nii hästi tead :D?
Kui sa ise ka teaks kui väga sul vedanud on et sul selline laps on! Selline kerge! Ma ei hakka isegi kirjutama milline minu elu on olnud viimased 11 kuud lapsega kes ei maga ja on maailma suurim memmekas (tundub et see hakkab yle minema..)
Ma juttude järgi saan aru, et mul on vedanud jah 🙂
Ma ka ei kujutaks elu väikeste lastega ette ilma rutiinita, ei endale ega lapsele. Selles mõttes ma ei saa eriti aru sellest, et kuidas sa ei tea, mitu korda laps päeval magab? Niisama suvalisel ajal vajub ära ja jääb magama keset mängimist? Hirmus keeruline ju, kui peab kogu aeg jälgima last ja üldse ei tea ju planeerida oma minekuid. Mul väiksema lapsega, pooleteisesega, on küll kindlalt paigas, et magab ühe korra päeval, kella 12 ja 2 vahel ja selleks ajaks väljaminekuid, külaskäike ei planeeri. Ja tean ise ka arvestada, et kas saan sel ajal omi asju teha või siis ise ka magada.
No vaata, ma ei pea ju midagi planeerima, sest mu ämm on 99.9% ajast kodus. Kui kuskile lähen ja ta on nt just ärganud (laps siis) siis võtan kaasa. Kui magab, jätan koju 😀
Ühest küljest hästi normaalne. Ka väiksed lapsed ei vaja igal minutil ema nännutamist. Neile on vaja ka oma aega, üksi oma ümbritseva avastamist ja iseseisvuse tekkimise võimalust. Meeletult tore, et sa selle talle võimalikuks teed. Vähemalt kasvab algatus- ja mõtlemisvõimeline tragi tüdruk. Minu arust on see üks olulisemaid eeldusi.
Teisest küljest söögi ja magamisega on nii, et rutiin on lapsukesele tegelikult toetav element. Turvalisus, kui soovid. Ses mõttes, et kui magamamineku ja söögiaegade rutiin tekib ja sellest väga üle ei lasta, siis on vähem ärevusttekitavaid elemente. Aga eks neid saab teistmoodi ka tasakaalustada.Eks laps tunneb ise ka, kui kõht tühi või uni majjas, muidugi. Tulevikus lasteaiaeluga harjumise teemal arutledes on rutiini harjutamine siiski jälle hea.
Väga kurb postitus – nii sinu kui Mari pärast.
Nõus!
nuta siis
Mina mõtlen, et alles ju käis suur aplaava ja sõimasid teist ema, et ta ei kasvata oma lapsi. Kui sa ise ka seda teha ei viitsi, siis ei tasu ka teisi sõimata. Selle mölisemisaktsiooni järgi järeldades arvasin, et pead küll musterema olema, aga vot mis nüüd välja tuleb. Lihtsalt tavaline bully, ise veel hullem, aga teisi sõimab.
Ma kutsun oma last vahest nunnuks või mõngliks. Aga üritan siiski ta nime kasutada, et ta sellega harjuks.
Ja ma tunnen ennast halva emana vahest siis, kui juba 15 minutit peale lapse ärkamist ei jõua ära oodata, kui laps uuesti magama läheks, et ma saaks ise rahus istuda, või süüa. Ja mõni päevon minulgi selline, kus ma kohe üldse ei viitsi temaga mängida ja käia ja keelata teda. Niiet sa pole ainus 😉
Mind ei häiri, kui lapsi kutsutakse hüüdnimedega (sh tibu), aga mind häirib, kui seda lapse nime asemel kasutama hakatakse, st kui keegi teine räägib mu lapsest kui tibust. Noh, umbes, et ämm küsib, mis me tibule täna süüa anname… tahaks alati midagi head talle öelda selle peale, aga ei saa, solvub. Eriti hea on muidugi see, et mul on kaks tütart ja kunagi ei tea, kummast tibust ta räägib 😛
Mind paneb alati laste toitumise kohta lugemine hämmastama. Kas te sööte kodus mehega ka iga päev purgisuppe ja muid purgitoite? Ma ei tah ademagoogitseda, kuid on ju üldtuntud fakt, et valmistoit ei ole tervisele parim valik, see on ikka hädaabinõu – kuskile vaja kiirelt minna ja süüa ei jõua teha vms.
Keegi siin mainis irooniliselt, et kas arst küsis mitu korda laps kakab ja pissib ka? Iroonilist ei ole siin midagi, see on oluline info, hindamaks, kas lapse vedelikutase organismis on korras.
Ei ole olemas häid ja halbu emasid, on erinevad emad. 🙂
Muuseas viimasel ajal olemegi söönud ainult a) valmistoitu, b) väljas. Üldse kokkasin ma õikal elades pea iga päev, siin aga pole seda teinud. Esiteks oleme siin elades kogu aeg olnud nn remondioludes. Igal pool kastid, midagi ei leia, vana köök oli must ja kole. Lõpuks polnudki üldse kööki 😀 Üleeile saime lõpuks köögimööbli sisse ja ahju ja pliidi tagasi!
Igatahes, loodan, et kui kõik nüüd valmis ja korda saab, siis saan ka hakata normaalse inimese kombel süüa tegema, sest tegelikult mulle meeldib täiega seda teha. Mari on ka tubli, sööb alati hea meelega asju, mida ma teen.
Ma usun, et palju oleneb inimesest endist.. nii emast kui ka lapsest. Igal perel/emal on omad kombed ning viisid..
Kuna endal üles kasvades oli toitumine väga vilets (palju ja rämps), mitte midagi kunagi ei tehtud vaid topiti teleka/arvuti ette.. ja seda juba varakult, seda køike mina talle ei taha, muidugi pole ma miski teine äärmus kus køik tehnika ning kommid jms on keelatud.
Mina tean täpselt kui palju ja mida ta søøb ning magab alati samal ajal, oma voodis ning jääb iseseisvalt ning rahulikult magama (on 2aastane). Samas ei tunne et ma oleks mingi hull kanaema vøi teistest parem, tunnen ka “kergendust” kui vahel harva olen eemal ja omaette ning ei tunne end seetøttu halvasti, aga samas tunnen temast puudust ja ootan pikisilmi päevaløpus teda näha..
Mul oli algusest peale kindel plaan, et oleks korralikud rutiinid (kui on kava ja rutiin paigas siis tead täpselt milla saad ise hinge tømmata ja køik töötab nagu kellavärk), ma tahtsin et ta enam-vähem korralikult toituks ning et ta magaks oma toas ning oma voodis.. mis siis et on super armas beebi ja kui ta oli alles vastsündinu oli temaga koos nii mønus voodis lebotada.. (hakkas oma voodis/toas magama 6kuuselt)
Teen tihti ise küll süüa aga samas saab ka purgitoitu, kudas kunagi.. oleneb täpselt kuda päev on old.
Saab aru mis tähendab “ära tee” , ma alati seletan talle miks ja kuda ning miks ei tohi, ning annan talle ka valiku vøimalust olukorda parandada ja näiteks ise asja øigesse kohta tagasi panna, see töötab tema puhul väga hästi ning on ise tihti väga uhke oma saavutuse üle, niisama kisamist et EI TOHI! ja lihtsalt rebid temalt midagi ära vms, see üldiselt ei anna kunagi häid tulemusi 🙂
Ahjaa, see tibutamine on ka mulle kudagi vastukarva ja tundub väga imelik.
Ma pean nüüd alustama oma lauset… lausega mida sa oled öelnud, et sa ei salli : Mina küll pole ema 😀 aga niipalju, kui ma olen su blogi viimased poolteist aastat jälginud, olen ma ENAM kui kindel, et sa oled suurepärane ema ! See, et sa oma last armastad ja teed kõik endast oleneva, et tal oleks hea ja turvaline teebki sinust .. parima lapsevanema, mitte see, kui mitu tundi järjest sa temaga klotse üksteise otsa laod ja elevandi pildile näpuga osutad ja järgi koogutad : ELEVANT.
12 PUNKTI SULLE!
Ma mõtlesin, et mina olen halb ema. 😀
Okei, ma küll käin igapäevaselt (vähemalt üritan, vahel olen siiski liiga väsinud ja kas magan ise toas lapsega või lihtsalt olen, kui ta magab toas) lapsega jalutamas, olen ka vihmase ilmaga käinud. Aga tõesti, vahepeal ei ole viitsimist või tahtmist temaga õhtul mängida, kui olen selleks ajaks juba suhteliselt kurnatud. Eriti juhul, kui pean ärkama kell 6 hommikul(ma vihkan nii vara äramist!).
Vahel ma panen ta lihtsalt mängumatile, kuigi võiks temaga ka seal rohkem tegeleda( ma mängin ka siiski temaga, aga mulle tundub, et võiks ehk veel rohkemgi püüda, aga ei jõua ju kogu aeg mängida!!)
Tihtipeale kui saan kodust välja pikemaks mina isegi ei mõtle väga lapse peale (appikene!). Natukene küll, aga mitte hullumiseni. Mul on lihtsalt endaga nii palju tegemist, et pole mahti mõelda, et mis seal kodus nüüd toimub. Kui mina pean hakkama saama, saab mees, vanavanaema või kes iganes lapsega parasjagu on, samuti.
Ja muidugi ma olen ostnud lapsele purgitoitu. Mõtlen küll, et võiks ka ise midagi teha, aga ei tea kas viitsin. 😀 Jube kohutav ema ikka!!
Ja ma nagunii ei oska lapsega midagi sellist rääkida..Või noh, mul on imelik. Ma nagu räägiks endaga 😀 Ma ei oska seda seletada. Tean küll, et peab palju rääkima, aga noh jah..Ma olengi selline, et ei viitsi seletada, et nüüd vahetan sokke või mida iganes :D.
Jah, kurat..Tibuks kutsun ka teda vahepeal..Nii kogemata. Ma isegi ei kannata seda tibutamist. Ma ei kannata üldse neid nn beebisõnu nagu kätud, kikud, lallud, mässud ja ma isegi ei tea veel kõiki. Üritan siiski mõistliku inimese moodi rääkida.
Nu siis ma liitun rongaemandusega sest ma ka ei tea kui palju ja mitu korda päevas ta sööb. Kui hakkab mämm mämm karjuma siis annan süüa sest mõni päev tahab ta rohkem süüa 😀
Hea,et ei küsitud veel palju ta pissib ja kakab 😀
Minule ka ei meeldi kui tibuks kutsutakse last. Isa ka ei ole kutsunud enda last. Vahepeal tunnen ka ennast halvasti sest vahel saab laps süüa purgitoitu, istun vb palju internetis ja lasen tal omaette tegutseda.
Mul on üks tuttav, kes kutsub oma last TIBUKS!! Ja seda koguaeg, lapsel on nimi ka, aga ma suutsin selle vahepeal ära unustada, kuna ta tõsimeeli ainult tibuks teda kutsubki. Väga jube! Juba sellepärast ei hakka mina oma last kunagi tibuks kutsuma, kuna tegelikult see ju haigelt häirib, vb vanemad ise ei saa sellest aru, aga no panegi talle siis tibu nimeks, milleks üldse siis teist eesnime vaja on 😀
Mina olen ennast ikka selleks kanaemaks pidanud, ei ole ma oma lapsi ikka eriti teiste hoolde usaldanud, käin jalutamas ka siis kui vihma alla sajab, ninnutan ja nännutan ( kutsun ka tibudeks) 🙂 Aga kas olen seepärast parem ema? Kindlasti mitte, arvan et täiuslikke emasid pole olemaski! Tahaks näha ema, kes suudab iga jumala päev ja iga jumala tund pühenduda täiuslikuks emaks olemisele?! Usu Mallukas ka see kes peab ennast täiuslikuks emaks, võib ennast leida ilusa ilmaga lapsega toas istumas, laps teleka ees, ise netis Malluka blogi lugedes 😉
Mulle juba korraks tundus, et sa räägid minust 🙂 Ainus vahe see, et mul poja ja saab dets 2 aastaseks 😀 Ja noh tibuks ma ka ei kutsu teda, sest ta pole mingi kana järeltulija vaid minu 🙂
Nagu mina oleksin selle postituse kirjutanud! Selle erinevusega, et mulle meeldib süüa teha 🙂 Vahest mõtlen samamoodi, et miks mina pole selline ema kes saaks öelda, et ma ei suuda oma lapsest eemal olla. Või miks ma temaga alati ei viitsi mängida kui ta tahab. Ja miks ma oma mõtetes üksi poodi või sõbrannaga veinitama minnes kiljun alati “jeee vabadus” Või et akki ma olen halb ema kui ma ei viitsi ja ei tee jnejne 🙂 Aga ei, siis tuleb mu väike neiu ja tahab just minu sülle, minu kaissu, minu jala taha peitu ja ma tean, et ma olen tema jaoks see kõige parem! Armastust lapse vastu ei ole selle arvelt vähem, kui ma ennast ka armastada oskan 🙂
Varsti saadab sulle mõni hull kanaema veel lastekaitse koju,et oled ikka hirmus rongaema küll 😀 😀
Ohh.. mul on üks sõbranna, kes mind (ja ka ennast) koguaeg tibuks kutsus kuni ma talle ütlesin KUI väga ma seda sõna vihkan ja mina pole kana laps vaid INIMENE. Siis ta vist solvus ja enam pole nagu tähele pannud, et nii mind kutsub.
Ja oma last ei hakka ma ka iial nimodi kutsuma ja ka kedagi teist..(no muidugi õiget tibu ikka kutsun) sest see on niiiii õudne.