Kui ma veel õikal elasin, siis ausalt vaatasin väga viltu sellele, kuidas üle kahe aasta vana naabritüdruk ikka veel usinalt lutti nõudis, ise oskas juba rääkida ja oli nagu päris inimene, aga näed, imes lutti nagu väike beebi.
Eks ma naabrinaisele ütlesin ka, et see on päris tobe vaatepilt, aga ma sain aru, et esiteks on palju KERGEM anda lapsele lutt, eriti kui laps veel rääkida oskab ja seda valjuhäälselt nõuab. Teiseks on raske lutti ära võtta, kui laps on paras lutisõltlane – sellistel on kodus alati paras varu lutte. Pooled neist on nagunii alati kadunud ja seega on lapsel alati võimalus kuskilt endale mõni leida.
Haha, kõlab, nagu ma kirjeldaksin heronarkareid 😀
Siis oli mul hea ülalt alla vaadata – Mari oli alles 4-5 kuune ja loomulikult ei olnud tema veel nii vana, et peaks lutist võõrutama. Mõtlesin veel, et okei, kui ta aastaseks saab, siis võõrutan ära. Muidu ju inetu – suur tüdruk, lutt suus.
Nüüd on Mari aastane ja imeb ikka rahumeeli oma lutti. Täitsa ausalt on Mari lausa lutisõltlane. Ma küll üritan tal luti võtta, kui ta niisama rahulikult mängib, aga nagu öeldud, leiab ta maja pealt endale alati KUSKILT luti, kui väga tahab.
Ma isegi ei sea endale eesmärgiks Mari kohe päevapealt võõrutada – ma oleksin ka rahul sellega, kui ta saaks luti näiteks ainult ööseks. Praegu on aga näha, et kui ma Marilt luti ära võtan, siis rändavad suhu näpud, rusikas, mänguasjad – ükskõik mis!
Kuidas üldse lutivõõrutamisega alustatakse? Ma saan aru, et kui laps oskab rääkida ja siis seletad talle, et viime luti ära jne. Aga Marile ei seleta ma ju mitte essugi. Kas see tähendab siis seda, et me peame siin nädalakese röökimist taluma, kuni ta lutivaba eluga harjub? Või on veel aega? Et aastane laps ei ole veel “liiga vana” luti jaoks?
Oeh, kui vanalt teie oma lapsed võõrutasite ja kuidas?
37 kommentaari
Kui minu plika kuskil 1,5a oli, täpselt ei mäletagi enam kui vana ta vôis olla, aga oskas juba üksikuid sõnu ja sai aru kui ma midagi seletasin, siis kordas teatud tähtsusega sônu.
Igastahes ta oli nii kaugele harjutatud juba, et magama minnes sai luti suhu. Ühel ôhtul ma lôikasin lutil tüki otsast maha, nii et paha oli lutsutada ja pakkusin ise sônagi lausumatta lutti nagu tavaliselt enne magama minekut. Nii ta siis pani selle suhu ja vôttis pea kohe suust välja ja tegi haput nägu. Ma küsisin, et mis juhtus ja ta näitas lutti. Ma tegin üllatunud näo, et oi näe lutt on katki. Siis ta ka vaatas lutti nagu ilmaimet ja kordas minu järgi, et lutt on katki. Ta teadis eelnevalt ka juba, et kui midagi on katki ja sellega midagi peale ei ole hakata, siis visatakse see prügikasti. Nii ma siis ôhutasin teda lutti prügikasti viskama ja läks edukalt. Jäi ilma lutita ilusti magama. Järgmine ôhtu tarvitses mul vaid talle meelde tuletada, et lutt oli katki ja me eile viskasime selle prügikasti. 🙂
Arvan, et iga laps on erinev (ei ole teatud vanust, kui see peaks toimuma) ja ema peaks ehk ise kuidagi tunnetama, kui laps valmis on loobuma, sest kui liiga vara vôi liiga hilja seda teha, siis vôib asi keeruliseks kujuneda.
Esimesega jäi lutt voodi lutiks kui ta oli aastane. Päeval toas ja õues enam mitte. Kuna teda oli siis ime lihtne nii lõuna kui õhtuunne saada, sest ta niii ootas seda, et saab oma luttidega voodis mõnuleda. Neid oli seal mitu, kuna öösel ei viitsinud mööda voodialuseid roomata, kui mõni kaotsi läks. Seega oli üks lutt suus ja kaks tal käes, ühega hõõruti nina ja teisega kõrva. HULL FÄNN. Kuna magamapanek oli nii imelihtne, siis…jäid need lutid talle voodisse kuniks ta oli 2,4 aastane (häbi mulle) aga siis “unustasime” lutid reisil olles hotelli ja laps vaatas, et aa OK ja unustatud nad olidki. Küll me tagantjärele naersime, et olime ikka tobud, ammu oleks võinud ära võtta. Poisid aga mõlemad jäid päevapealt ilma, kui olid 10 kuused. Neil tulid hambad ja pidevad nohud. JA seda lutiloopimist ja kisa öösiti ei kannatanud keegi välja. Seega päevapealt lutilt maas, paar ööd rohkem joru ja möödas see lutiaeg oligi. Suhu topivad nad asju nii või tesiti. Hambad või mitte. Nad õpivad oma kõikide meeltega. Nägemine, katsumine, maitsmine, nuusutamine :). Sellevastu ei saa ja polegi mõtet, sest just nii õpivad nad palju kiiremini, kui Baby TV-d vaadates, kus vaid nägemise ja kuulmise meelded töötavad:)
Meie laps on 1a2k vana, lutti võtab aga sõltlane pole. Luti saab vaid magama jäämiseks ja autosõitudel kui virisema kipub. Kohe veel võõruttama ei hakka, paari kuu jooksul jätame ära luti enne lõunauinakuid ning lõpuks enne ööund. Mulle kohe üldse ei meeldi see vaatepilt kui laps mängib ja lutt on suus, seepärast on kõik lutid ära pandud ja laps ei saa neid kohe mitte kuidagi lihtsalt leida. Ja kui uneaeg tulev siis saab luti. Arvan, et enne 2 saamist võiks lutivaba olla.
Meie peres juhtus selline lugu, et tirts lutist ei hoolinudki, sünnist saati, ta lihtsalt sülitas selle välja ja no ega me siis surunud ka. Umbes kaheselt leidis ta aga sahtlist luti, mis oli sinna ilmselt ostmise päevast jäänud ja siis läks põnevaks. Meil oli juba väike “paanika”, et teised lõpetavad ja meie tirts võtab ette 😀 Õnneks kestis see asi ca nädala, siis “viisime” samuti väiksematele koos väikseks jäänud riietega 🙂
Ja mis asjade suhu toppimisse puutub, siis see on normaalne, meie tirts toppis kõik suhu, alates tekist lõpetades kassiga 😀 Tohter teadis rääkida, et see väikse inimese viis maailmaga tutvuda.
Mu laps oli ka u 2a veel lutiga, küll rohkem öösel. Ära võõrutasime nii, et lõikasime lutid katki ja
siis ta ei tahtnud neid imeda ja magamiseks võttis lõpuks hoopis kaisulooma.
Lapsel oli koguaeg ortodontiline lutt ja u 3a käisime ka hambaarsti juures ning kõik oli korras, ei
jätnud see lutitamine küll mingit jälge.
Muidu on lutiga beebid (u 1a-ni siis) väga armsad mu meelest, aga vot sellega ma ei suutnud küll harjuda, et välismaal käies olid u 4-5a lapsed kärudes ja rõõmsalt luttidega.
Ja nõustun veel lisaks eelmiste kommenteerijatega, et pöidla imemisel on kehvemad tagajärjed, imevad küüne pehmeks ja üldse pealt ära. Mu vend oli näiteks sala imeja, see näpu imemine oli nii küljes, et koolis läks ka kuskile nurka ja imes näppu. Siis sai räägitud ema poolt talle, et nii kole ja teised poisid hakkavad sind norima siis ta vastas, et ma salaja ikka korra natuke panen suhu.
Seega las see lutist loobumine tuleb rahuga mitte pöialdega asendamisega, sest see on minu jaoks veel rövedam kui ma näen kaubanduskeskustes 3-5 aastaseid kes nutavad ja pöialt imevad, sry aga see on veel rõvedam mu meelest
6-8 elukuu oli vist see kõige mugavam aeg võõrutamiseks, minu esimene oli ka 8-kuuselt juba lutivaba, kuigi beebina oli suur lutisõber. Tasapsi hakkasin vähemaks jätma lihtsalt. Aastasega on kindlasti tiba keerulisem, aga mida varem seda parem 🙂 Hammaste tuleku pärast küll ei tasu lutti alles jätta, enamus lastel tulebki ju suurem osa hambaid siis, kui lutti enam ei kasutata, saab spets mänguasjadega hoopis neid sügada.
Ma näen nii tihti lausa 2-4 aastaseid lutilapsi, kärutatakse vankris ringi neid, vot see on küll natuke kurb vaatepilt.
Minu laps on 1aasa ja 3kuune ning öösel magab ikka lutiga, tahtsin just vaikselt hakata proovima kuidas ilma selleta magama jääks aga näed haiguselaine tuli ja siis kui joriseb see on nagu rahupiip talle. Üldse kui on vaja linna arsti juurde sõita, pikk maa, näiteks tallinna 2h siis panen luti suhu ja on ilusti vakka ja vaatab asju, muidu karjub ja tahab sülle, ise roolis olles nagu eriti sülle ju ei võta 😀 Ja laps on juba nii suur, et päeval igaminut ei maga ka ja lutt on hetkel rahupiip. Meie jaoks on 1,5 see aeg kus sellest loobuda ma loodan… Mis selles halba on, las imeb kui tahab, kaua nad ikka seda imevad, päris 30seni ei ime ju 😀
Minu tuttav määris lutid sinepiga kokku ning kui laps küsis siis andis lapsele ja juurde ütles et sellel on paha lõhn küljes, ega laps ei tahtnudki enam lutti, küsis küll kuid kui jälle nuusutada sai siis enam ei tahtnud 🙂
Minu laps imes lutti 3,5 aastaseks saamiseni, korra proovisin varem ära harjutada, siis hakkas pöialt selle asemel imema, seepärast sai lutile tagasi mindud. Hambaarsti sõnul oli hammastest näha, et on lutiimeja laps, aga ei midagi traagilist. Pool aastat peale lutist võõrutamist vaatas hambaarst hambad üle ja ütles, et olevat ilusasti õigele kohale tagasi tõmmanud.
Nii et ma ei näe erilist traagikat sellest, et mu laps nii kaua seda lutti vajas.
Mul 3 last.esimese võõrutasin aastaseks saades ära, teine loobus 11 kuuselt kõhuviiruse ajal (iga kord kui lutt suhu läks tuli okseralli peale), ja kolmanda võõrutasin 1a2ndl ära. alustasin vähendamisega, kuni siis selleni, et ainult magamaminekuks suhu, ja siis tuli 1 õhtu üle elada ja laps saada tuttu ilma lutita.
Mul õepoiss oli ka lutivaba, päidlaimeja. salaimeja, peidab seda…õde plaasterdab pöidlaid, siis paneb vähem suhu. lapsel on nüüd hambumus vale. ülemine hambarida on kaardus.
endal on ka imelik vaadata kui kaheaastased lutiga käivad…
Meil õnneks sellist muret nagu lutist võõrutamine, pole kunagi olnud. Asi üsna lihtne, meie tibu pole kunagi seda tahtnudki. Minugi tibu toodi keisrilõikega kohale aga see, et keegi talle kohe lutti sealt oleks suhu pannud, pole kunagi täheldanud, muidugi arvatavasti ka seepärast, et tibu oli enneaegne ja tema suu oli üsna väike selleks. Esmased kuud väga harva lutsutas max 30 minutit aga siis kohe viskas ka suust välja ( tal oli spetsiaalselt võõrsilt toodud koolikute lutt) aga suhu seda panna lennu ajal või siis kui ta poes nutma hakkas oli omamoodi kunst sest ta automaatselt viskas selle kohe ka suust välja. lutipudelit sai ta peaaegu aastani (endal rinnapiima oli natuke ja jäi väga vara kinni) aga sellest võõrutamine oli meil imekerge. Luti teemale tagasi, tibu meil põhimõtteliselt ei sallinud seda, kasutas ta ainult ühte neist luttides väga harva ja ülejäänud varulutid andsime sugulastele ära, sest polnud neid kunagi vaja. Küll ta on oma luti proovinud seda kassile suhu pannud no kuna ise ei soovinud ja kerge oli käputada ( 6k) vana kodukassi juurde kes kunagi ei kriisanud ega teinud talle midagi (ühesõnaga ei teinud teist nägugi kui tibu ta kallal turnis või kiskus) ning üritas kiisule lutti suhu panna. Hammaste tuleku ajal kasutas ta selleks mõeldud närimisrõngaid ja kasutasime tol korral ka näputoitu( 5 kuuselt andis tunda tal). Hambad tulid varakult, seitsmekuuselt ribu radapidi üksteise järel, ei tekkinud palaviku üles ega õnneks liiga palju valu nende lõikumine ka ei tekitanud, kõvasti näris, ühe korra isegi pani kassi saba suhu. Aastaselt oli tal juba pea 10 hammast suus.
Küll aga mis ma mäletan, oli see, et arstid, juba väga varakult rääkisid mulle, et väga kaua lapsel lutti imeda lasta ei tohiks kuna rikub hambumust ja võib tekitada lõualuu deformeerumist, et aasta või äärmisel juhul pooleteiseks oleks hea aeg ta ära võõrutada, sest mida kaugemale seda lükkata, seda raskem on last sellest võõrutada ja rääkimata siis halvast hambumusest jms. Edu ja jõudu võõrutamisel.
Esimese lapse võõrutasime enne teise lapse sündi, 1a5k. Läks üsna libedalt. Teine laps polnud väga suur lutiimeja ja ise jättis sujuvalt umbes 11k ära.
Seda ka veel, et põidla imesmine on isegi hullem kui luti imemine. Sellest ei saa nii kergelt lahti, ikkagi koguaeg käepärast võtta. Mul üks tuttav oli ka titena põidla imeja. Lahti sai sellest vist esimeses klassis kui hakkas ööseks põialt kinni siduma, muidu läks magades põial iseenesest suhu, lihtsalt ei kontrollinud ennast. Tal on selle kõva imemisega lõualuu ka veidi deformeerunud.
Eks mida varem, seda parem. Ise imesin väga kaua lutti (otseselt meenub, et ma veel 5-aastasena lutti nähes seda imema hakkasin).. Tulemuseks on ilgelt inetu valehambumus, lõualuud on täiesti deformeerunud 🙁
Ma olen arvanud ka, et lutt on selline üleliigne värk ja käivatel lastel päris imelik. Samas peab meelest pidama, et lutt on üks lapse enese maharahustamise vahendeid. Ja kui lutti pole, siis võib ta selleks vahendiks mõne muu viisi valida. Alati ei pruugi alternatiiv parem olla kui lutt. Mul esimesel kahel lapsel polnud üldse lutti. Esimesega oli kõik ok, aga teine hakkas pöialt imema. Ja vot kui luti saab millal iganes ära lõpetada, siis pöialt ära võtta on oluliselt keerulisem. Kui liiga vara lutist võõrutada, siis on variant, et hakkab asenduseks pöialt imema või hakkab küüsi närima või midagi muud sellist. Nüüd kolmandal on mul lutt ja eks on mugav küll, kui lutist võõrutama hakkan, siis pean arvestama, et mul peab olema piisavalt aega ja võhma turvatunnet asenduseks jagada, et luti asemel mingi muu halb harjumus külge ei harjuks. Keegi siin eespool kommenteeris, et asenduseks sai tekk, see on ju täiesti aksepteeritav variant. Teaks ette, millega laps luti asendab, oleks lihtsam otsustada, millal võõrutamist alustada.
Seda olen ka täheldanud, et kui luti ära võtan, siis läheb pöial ka suhu…
Minul esimene laps sai 2a vist lutti, umbes nii.
Teise lapsega saime enne 2a lahti. AGA. Lutt oli kodus olemas, vedeles kuskil mänguasjakastis jms. Ei pööranud tähelepanu ka, las mängib. Kuni ühel hetkel taas nõudis magama minnes suure kisaga kutti ja natuke siis saigi kuni taas kord võõrutuse tegime.
Igatahes- mida varem võõrutada seda lihtsam.
Esimene laps ei saanud mul üldse lutti, aga imes koguaeg tissi ning sellest võõrutasin 9kuuselt. Teisele lapsele topiti juba sünnitusmajas lutt suhu sest oli keiserlõige ja no millegi pärast nad arvasid ,et kindlasti peab laps lutitama. Kuna tal oli ka stabiilselt imemisvajadus ning minu rinnad ei pidanud seda imemist vastu, siis saigi see rahuldatud lutiga. Rinna lõpetasin ära pool aastat pärast lapse sündi ja 2 kuud pärast seda võõrutasin ka lutist. Ei tekkinud nuttu ega midagi. Minu tütar Marikesest 10 päeva noorem :D.
Lili hakkas pärast lutist võõrutamist korralikult pikka ööd magama. Enne seda, kui lutt öösel suust välja kukkus, siis hakkas ta seda taga otsima ja jaurama. Lutt suhu ja magas edasi.
Õnneks päevasel ajal ei kasutanud ta lutti üldse, aga kui aastaselt nägin, et hakkas vaikselt ka päevasel ajal selle järgi haarama, siis mõtlesin, et on viimane aeg võõrutada, enne kui päris “sõltuvusse” jääb.
Igatahes lõikasin luti pooleks ja jätsin laua peale vedelema, Lili nägi, et see vidin “ei tööta” enam ja viskas siis ise selle prügikasti.
Nädal aega oli raskem magama jäämistega, aga sellest ajast peale on elu lill, sest oskab ka ilma kummijullata magama jääda. Mida vanemaks laps saab, seda raskem on ära võtta.
Ohh jahhh, minu oma hakkab kohe kohe 2 saama ja oleme lutisõltlaste kõige hullem vorm. Igal võimalusel on lutt suus, kui ei saa, on lärm. Öösel ilma selleta ei magaks ka, või noh, ta ei jää magamagi enne 😀 Ma olen nõutu. Aga minu ainus lohutus on see, et ma ei ole veel ühtegi inimest (suurt inimest)oma elus näinud, kes oleks veel lutiga. Kunagi see peab ju kaduma 😀 Jõudu mulle/sulle!!! 😀
Sinu jutust jääb küll mulje, et vähemalt üks täiskavanud lutitaja eksisteerib 😀
Kindlasti kiidavad kaasa need, kellel enda lapsed pikalt lutti on saanud, paljudel juhtudele ei juhtu tõesti midagi.
Samas mina soovitan kõigil nii vara kui võimalik 1-1,5 on hea aeg küll võõrutamiseks, lapsed lutist võõrutada. Põhjus on väga lihtne: minul endal lapsena oli lutt üsna kaua, mingi 2,5- aastat ja mu hambumus on täiesti tuksis selle pärast. Põhimõtteliselt vaatab hambaarst mulle suhu ja näeb ära, et sulle meeldis kaua lutti imeda jah?
Kui tõesti mu hambad oleksid praegu, täiskasvanuna ilusamad ja tervemad tänu sellele, et ema oleks viitsinud end kätte võtta, kaks nädalat vaeva näha ja ära võõrutada… ega siin pole midagi öelda, mis tehtud see tehtud, ärge teie seda viga tehke lihtsalt 🙂
Mina imesin lutti veel neljaselt ja mul on hambad küll ilusad sirged 😀 Miks ema nii kaua lasi, vot seda ei tea. Ta ise ei oska ka enam midagi öelda selle peale.
Sama siin, olin ka 4+ kui veel ööseks lutti nõudsin, ja anti ka. Hambad ilusad ja diktsiooniga probleeme pole. Pigem usun, et kui lapsel on puseriti hammasteks soodumus siis võib pikaajaline lutitamine seda küll võimendada, aga 1:1 põhjus see ei ole.
Suurem tüdruk oli mul u. 1 a. ja 3 k. kui ära võõrutasime. Ja nii oligi, et päeval juhtisin tähelepanu tal kuidagi kõrvale. Mängisime koos, vaatasime raamatuid jms ja luti andsin suhu alles magama minekuks. Meil oli kasutusel küll jah ainult üks lutt, sest ta lihtsalt ei tahtnud teisi ja siis oli hea see päevaks ära peita. Põhjus, miks ka lõpuks öösel luti ära jätsime oli see, et laps enam ei imenud seda, vaid näris. Kartsin, et niimoodi satuvad luti tükid suhu, hambaid oli juba 6 selleks ajaks. Lutivõõrutusnähud kestsid meil 3 ööd. Esimesel ööl nuttis ja ei saanud aru, miks ma teda niimoodi piinan, võtsin ta siis kaissu ja lohutasin, pakkusin vett, tegin pai. Kokku saime tol ööl magada vaid paar tundi. Järgmine öö oli samasugune. Laps istus lausa üles ja nuttis lohutamatult nagu segane. Jälle võtsin kaissu ja nii me kuidagi üritasime magama jääda. Mees juba palus, et ma luti annaks talle. Jäin enesele kindlaks! (krdi raske oli) Kolmas öö oli juba veidi rahulikum. Laps küll nuttis aga seekord läbi une vaikselt. Ja neljandal ööl magas laps terve öö rahulikult ja kordagi üles ei tulnud. Edaspidi olid kõik ööd rahulikud, sest enam ei pidanud ma lapsele lutti suhu pistma kui ta pimedas seda üles ei leidnud ja saime kõik magada.
Noorem tütar aga oli 8 kuune kui ise sõna otseses mõttes luti voodi alla viskas. Mõtlesin, et lollitab niisama ja andsin luti tagasi ja jälle kordus sama aga nüüd sai tšikk pahaseks, et ma selle tagasi andsin ja lennutas uuesti suure kaarega voodi alla. Siis ma enam lutti tagasi ei andnud ja sellega see lutiteema meie majas piirdus.
Olen muidugi kuulnud, et soovitatakse luti sisse väike auk lõigata, et siis paha lutti imeda. Mõni hull paneb sinepit ja pipart ka peale aga no see on ikka big no-no mu meelest..
Poiss oli 2a 5k vana, lutt oli vajalik tol hetkel vaid öiseks magamajäämiseks ja öiste paanikahoogude rahustamiseks. Käisime korraks ka Eestis ja mõtlesime, et las ta veel lutitab, et kui lennukis mingi draama peaks tekkima või midagi. Pärast tagasi kojujõudmist käisime ükspäev linnas ja “kaotasime” luti ära. Poiss ütles selle peale “ahah” ja oligi kõik.
Tütar lutitas ka kogu aeg, kodus oli lutt pidevalt suus. Ma arvan ta oli umbes 1a 4k vana, kui ta kodus seda ise enam ei tahtnud. Või ma lihtsalt ei andnud ja ta ei torisenud ka, ta nimelt jäi tissi otsas õhtuti magama ja öösel oli jälle tiss luti asemel. Nii et üks asendus teisega. Ja sinna ta kadus…… Päevaunedeks lasteaias oli lutt igaks juhuks olemas veel mõned kuud, aga siis ka kasvataja ühel hetkel teatas, et “polevat ka enam vaja, kuna jääb ilma magama”.
Aga lasteaias on neil vanemates rühmades paar-kolm last, kes on, ma arvan, nii 4-5 – aastased ja kui vanemad järgi tulevad, siis läheb esimese asjana neile lutt suhu. Ja siis nad seal räägivad, lutt suus tolknemas….vat see on natuke harjumatu vaatepilt.
Mina arvan, et päris väevõimuga ei tasuks lapsel lutti ära võtta, hammaste tulekul on see tõesti asendamatu, eriti kui tissi pakkuda pole 🙂
vanus vanuseks.. sul veits teine olukord, pisikesel ju KØIK hambad alles tulemas 🙂 igemed sügelevad, seega lendab køik ettejääv mant suhu! ning muidugi ka huvitav maailma avastada nii.
Minu arvates on ka laps luti jaoks veits vana kui møistab mida räägitakse, räägib ja suhtleb ise, see suht sarnane mähkmeteemaga, kui ikka laps kønnib ja räägib ja jagab matsu siis peaks ikka olema øpetatud potil käima juba.
Endal saab laps lutti magamiseks løunal ning øhtul (1,5a) päeval ka vahel küsib (ei oska rääkida veel aga tal on luti jaoks “oma häälitsus” 😛 ) aga siis selgitan talle, et saab seda siis kui on une aeg 🙂
Enda laps ei taha üldse lutti, aga minu täditütar tahtis küll ja kuidas veel. aga mina olin siis tema hoidja ja 1,4 kuuselt kuskil sai ta sellest lahti. Tal oli ainult 1 lutt, (seega soovitan üleliigsed lutid kokku korjata) ja ükspäev hoidsin teda enda kodus mis asus linnast väljas. Õhtul aga pidin ta viima tagasi tädi juurde ja kuidagi miskipärast ununes lutt minu juurde 😀 Niiet enne ööund ta muudkui jorises ja tahtis lutti aga ikkagi jäi magama ilma lutita ja oligi ununenud see asi. Paar päeva küsis küll, aga mida polnud seda polnud. 😀
Jaa, minu “beebiplika” on juba 2 aastane ja ilmselgelt ei ole ta veel lutist loobunud. Ma küll päevasel ajal peidan ära, aga ta leiab ikka kuskilt mõne:S Ööseks saab oma lutikese, kuigi ma ei ole üldse selle luti üle õnnelik… ilmselgelt tema on 😀 Aga eks pean karmim olema ja luti lõunamaale saatma:) Aastasel lapsel on veel ju täiesti okei, kui tal lutt on – mõned hambad veel tulekul näiteks .
Maril ongi ju ainult üks hammas väljas 😀
Minu lastele oli lutt just hammaste tuleku ajal suureks abiks ja need hakkasid ka nii umbes alles 10-11 kuul tulema.
Ma arvan, et see pole oluline, mida teised arvavad, kui su lapsel on lutt suus. Otsusta ikka selle järgi, mis on sinu lapsele hea. Äkki on see talle hammaste tuleku ajal abiks. Ei oska kindlalt väita.
Kui laps õpib just rääkima, siis on parem talle lutti päeval (või vähemalt aega ajalt) mitte anda, et ta õpiks end selgelt väljendama, aga kui just hammas tuleb ja valud on, siis ma küll annaks, mis siis kui laps peaaegu 2 a vana. Ja kui laps juba räägib, siis on tõesti kergem last lutist võõrutada.
Ühesõnaga vaata, mis on sinu lapsele parim ja ära otsusta midagi ühiskonna survel.
Meie poiss võõrdus lutist kui tulid purihambad (1a 5k). Siis kasutas ta lutti ainult närimiseks ja loopis voodist välja. Alguses toppisin seda järjekindlalt tagasi, sest olin üpris kindel, et ilma lutita ta magama ei jää aga lõpuks loobusin. Magas vabalt ilma. Peale seda päeval ka enam lutti ei pakkunud ja ise ta seda ka ei küsinud. Nüüd kui leiab mõne luti siis natuke nätsutab ja viskab ise minema jälle.
Jaa, oma voodis kasutab ta küll seda nippi, et viskab luti maha ja karjub 😀
Ma arvan et kuna hambad tulevad siis niikuinii on midagi KOGUAEG suus. Mina üldiselt lutti annan ainult magamise ajal või kui väga joriseb päeval.. enamuse päevast topib ta rõõmsalt suhu kõike mis kätte juhtub 🙂 Usun et võid päeval rahulikuluti ära jätta luti 😛
Mina olen 3 lapse ema ja mulle on ikkagi imelik, kui juba üle aastasedki lutiga käivad. Ma ei ole oma lastel seda sõltuvust lasknud üldse tekkidagi. Eks nad algul said kõik, aga kui nad mängisid ja niisama hängisid, siis ma ei näinud vajadust neile lutti suhu anda. Iga kisa peale pole ka andnud. Kõik nad kaotasid ise enne 1. sünnipäeva luti vastu igasuguse huvi. Mina alustaks sellest, et korjaks kõik lutid kokku, ja mööndusega võib saada magamise ajaks (ehkki targem on kohe ka see ära harjutada). Kui kisab, siis tegeled lapsega. Sa pead küll olema valmis, et su elu muutub mõneks ajaks ebamugavamaks, aga küllap sa kange naine saad sellega hakkama.