Tegelikult on meil siin majas pea iga päev vannipäev, aga see selleks. Mari ar-mas-tab vannis käimist. Nii tore on ju läbimärgasid asju vannist välja loopida ja veega mind pritsida ja vahtu süüa.
Tegelikult on Mari vannitamised läinud talle veel toredamaks. Just selle vahu näol. Nimelt ma enne ei leidnud, et Maril oleks keemiast nõretavat vannivahtu vaja. Siis ostsin selle roosa Lushi vannivahu laadse asja, aga kuna a) seal ikkagi oli keemiat sees, b) see sulas soojas vannitoas pea täitsa üles ja nüüd vedeleb meie külmikus, siis pole me seda enam ammu kasutanud.
Seda enam, et Umami kinkis Marile sünnipäevaks täitsa loodusliku vannivahu, mida on neil lausa kolmes erinevas lõhnavalikus. Mina võtsin rohelise tee oma, mis lõhnab natukene nagu…taimetee. Nii kohutavalt ei vahuta, nagu need poevahud, aga titale piisavalt, et seda uudistada.
Lemmik vannimänguasi? Loomulikult kummipardid!
7 kommentaari
Vesi on ka keemia 😉
No shit
Tahtsin just öelda, et kõik need koostisained on ikka keemilised ühendid.
no appi, kuidas ta sul niiiii armas on 😀 oleks kõik lapsed nii nunnud siis võiks ju isegi ühe valmis teha 🙂
Haha, ma ise mõtlen tihti sama asja 😀
Ega Maril iga päev vannipäev ei ole? Liigne vannitamine kuivatab naha ära.
Suhteliselt ikka iga õhtu on. Mari pesuks kasutame me õliseepi, see niisutab nahka ja seda probleemi pole küll täheldanud, et tal kuiv nahk oleks.