“Tere Mallu.
Kirjutan sulle kuna tean et sa oled selline pohhujistlik ja ma tõesti tahaks nõu kuidas selleks saada. Mul on selline jama, et hakkasin hiljuti ühe kutiga koos olema. Ma tean, et ta oli varem kõva pidutseja ja jõi kõvasti alkoholi, aga enam ta selline ei ole ja mulle ja mu lapsele meeldib ta väga.
Ikkagi ei saa mu sõbrad aru, et ta on muutunud ja teevad meie suhet maha. Lausa niimoodi, et kui Facebookis suhtes panime, siis kirjutasid sinna alla et appi, tglt ka w?? või OLE ETTEVAATLIK! Mul on oma mehe ees väga nõme, et minu sõbrad niimoodi kirjutavad, sest minu suhe ei ole ju mu sõprade asi. Kuidas ma neile seda selgeks teha saan?
Mida sina teeksid? Võid avaldada ka kirja, kuid palun eemaldada siis kirja sees nimed!”
Hmm…Raske olukord. Ei ole võib-olla meeldiv kuulda, aga kui nii paljud inimesed leiavad, et sa peaksid ettevaatlik olema ja sellest mehest eemale hoidma, siis ehk võib neil tõsi taga olla? Sõbrad ju üldiselt tahavad enda lähedasi kaitsta, mitte heast peast teiste suhteid lõhkuda. Kui sinu mees on nii halva mulje paljudele jätnud, paneks see mind küll kahtlustama. ERITI kuna mängus on laps. Seda enam peaks valima, et kelle sa endale peikaks võtad ja oma koju lased.
Mina küsiks muidugi sõprade käest ka otse, et mis värk mehega on, miks ta neile ei meeldi. Siis on ju täitsa kerge otsust teha, et kas usud sõpru või meest.
Kallid lugejad, kas teil on nõnda olnud, et sõbrad ei kiida meest heaks? Kuidas see olukord siis lõpuks lahenes? Või mida teie teeksite, kui sõpradele ei meeldiks teie mees?
19 kommentaari
Minu õel oli aasta otsa kutt, kelle eest meie teda ikka hoiatasime. Me teadsime, et ta ei oska olla truu, on muiduleivasööja, ei oska tööd hoida.. üritasime õele selgeks teha, et ta ei ole hea inimene ja ta ei ole truu inimene.. Õnneks sai ta sellest lõpuks ise aru..
Eks armastus ole vähe pime ka. Endal oli ka mitu aastat taga sarnane värk. Tüübile oli näkku kirjutatud, et temaga koos tulevikku ei ole ja et ta pole “normaalne”. Käitumine ei olnud juba hooliva kuti oma, aga oskas keelt kõrva ajada ja kõik ilusaks ikka teha. Sõbrad samamoodi rääkisid, et ta pole minu jaoks õige! A kes neid siis usub.. Hiljem kui oma teid läksime, sain aru küll oma veast, aga armastus on vahest liiga suur ja loodab ikka midagi, mis on võimatu!
See lugu ja kommentaarid tegid tuju väga kurvaks. Nimelt oli mul endal täpselt samasugune lugu. Olin koos ühe noormehega, kes kõikide teiste arvates ei sobinud kuidagi minu kõrvale. Asjasse oli segatud alkohol, narkosõltuvus ja ka meeletu armukadedus. Kannatasin kolm aastat ise arvates, et ta muutub ja kõik saab korda.
Alguses oli kõik tore, nagu ikka. Mingil hetkel hakkasid tekkima meeletud tülid, kui suhtlesin oma meessoost sõpradega. Lõpetasin nendega suhtlemise, kuna ei jaksanud enam tülitseda. Ta suutis mu enesehinnangu viia nii madalale, et ei tahtnud enam kodust väljaski käia. Ometi käisin tööl ja koolis, meid mõlemat oma palgast üleval pidades. Kogu aja rääkisid sõbrad ja vanemad mulle, et ta ei ole ikka päris sobiv minu jaoks. Hakkasin kaugenema ka oma sõbrannadest, kuna ei tahtnud neile rääkida kõigest mida läbi elan ja mehest ka loobuda ei suutnud. Isegi kui nad kõike ei teadnud, ütlesid, et ma peaksin ikka mehe maha jätma. Ma lihtsalt ei suutnud. Isegi kui paaril korral pakkisin ta asjad kokku ja saatsin minema, suutis ta ikka mu ära rääkida oma lubadustega. Mina uskusin, et ta hakkab korralikuks ja kõik meie ilusad unistused perest ja kodust täituvad.
Isegi peale lahkuminekut tulevad välja petmised ja valetamised, millest varem ei teadnud, kuigi sõbrad mind hoiatasid.
Hetkel on mul veel paar sõbrannat, kes mind igati toetavad. Samas olen väga palju sõpru kaotanud, kellest lihtsalt ise kaugenesin ja nüüd väga kahetsen.
Minu kogemuste põhjal peaks inimene ise siiski aru saama, kes on tõelised sõbrad – kui nemad midagi halba ütlevad, siis selleks, et sind kaitsta. Niisama tuttavate arvamus ei ole ilmselt oluline.
Minul tekib selline küsimus, et kas mees lõpetas pidudel käimise selleks, et sulle head muljet jätta või sai ise aru, et nii enam ei saa/taha ( ja oli kodusem juba enne sinuga koos olemist) Uue suhte alguses püüavad kõik endast head muljet jätta.
Tagantjärele mõeldes oli minu jaosk ohumärk see, kui pidin hakkama oma sõprade ja vanemate eest varjama seda, mis meie kodus toimub. Samas hakkasin uhkusega rääkima nendest ükskutest kordadest kui ta tööd sai või kauem kui nädala kaine suutis olla. Need asjad peaksid tegelikult üsna iseenesestmõistetavad olema, kuid minu jaoks olid need nö saavutused.
Mina kulutasin kolm aastat, püüdes kõigile tõestada, et tema on minu jaoks õige ja suudab olla mulle hea mees. Enamus aega kõige rohkem iseendale valetades. Lõpuks oli siiski sõpradel algusest peale õigus.
Sõprade arvamust austan, sest mitte kõikidele mu sõbrannadele ei meeldi mu mees. Mõistan nende seisukohta, nemad ei mõista mingite mineviku pattude andestamist. Samas, kui asi läheb inetuks – avalikud kommentaarid ja pidev halvustav suhtumine. Selline asi mulle ei sobiks! Sa võid tahta olla maailma parim sõber aga iga inimene teeb enda valikud ise ja enda tehtud valed valikud on vajalikuks õppetunniks elus.
Mina olen olnud neli aastat suhtes mehega, keda mõned mu sõbrannad, kes temaga ainult üksikutel pidudel kokku puutunud on, igal võimalusel maha teevad. Teised, kes teda paremini tunnevad, seda ei tee. Esimeste suust kuulen peaaegu iga kord kohtudes, et jäta ta maha, ei saa aru, kuidas te ikka veel koos olete. See teeb väga haiget, kuna nad ei taha isegi võimalust anda, et temaga lähemalt tuttavaks saada. Samuti on ebameeldiv ühiseid pidusid korraldada või kuhugi minna, kui tead, et nemad ei salli su meest silmaotsaski. Teiste jaoks tundub olulisem aga see, et mina õnnelik olen.
Põhjuseid, miks keegi teistele ei meeldi, võib olla palju. Näiteks on mõnel naisel enda suhetes kehvasti läinud ja siis elavad nad oma vimma teiste meeste peal välja, sest “kõik mehed on sellised”. Vahel on pahameele põhjuseks see, et keskendutakse valedele asjadele. Näiteks kui oled kedagi näinud ühe korra siis, kui ta on purjus ja ebameeldiv, ja eeldad, et ta on alati selline. Kuigi tegelikkuses võib olla tegu väga hooliva ja armsa inimesega, kes lihtsalt hästi ei kanna. Muidugi võib olla ka mingeid saladusi, mille eest sõbrannad hoiatavad, aga kõige hullem on neid enda teada hoida ja pärast ohkida, et “issand, sa ei teadnudki või? ma ju püüdsin sulle ääri-veeri vihjata!”
Minu soovitus on: usalda, aga kontrolli. Kui kellelgi su mehe vastu midagi on, siis küsi otse, mis värk on. Vahel kuulatakse ka sinu pool ära, kui enda arvamus välja on laotud. Mõnest sõbrannast on aga parem hoopis loobuda sellise asja peale. Ei ole hea ei südamele ega mõistusele, kui üritad läbi saada inimestega, kellega kokku puutumine sulle iga kord halva tuju tekitab ja selleks mingit põhjust ei ütle. Kahtlustamine ja mure võib hinge seest süüa ja hoopis see võib tegelikult igati normaalsele suhtele saatuslikuks saada.
Loodan, et saad igatahes oma asjad selgeks. Edu!
No vot, siin oleneb ka sellest, kui küpsed inimesed on. Meie kaasaga “käima” hakkasime, siis töötasid meie vastu kõik osapooled – Härra ja minu ühised meestuttavad ütlesid mulle, et ma hoiaks temasugustest eemale, liiga peoloom sinu jaoks. Härrale räägiti, et ta aga minust eemale hoiaks ning sellega kaasnes hulk inimeste oletusi, kui kohutav ma olen. Tegelikkuses oli selle taga vaid üks naiselik õelus. Ja siin me oleme, 8 aastat hiljem, õnnelikult abielus ja kõik ümberringi kadestavad, kuidas meil on vedanud, et teineteist leidsime.
Ühesõnaga, minu jutu iva on see, et ainult sina ise oskad hinnata. Kui on sõbrannad, keda Sa tead sünnist saati, keda Sa usaldad ning kes on Sinu pärast ka valmis “läbi tule ja vee minema” siis ei tohiks nende juttu ignoreerida. Võta info teatavaks ning seejärel kujunda ise oma arvamus.
No mul oli natuke teistmoodi keiss. Sõbrannad küll alguses ei tundud mu meest nagu mina isegi aga said suht kohe aru, et hea inmene ta pole. Vaid iseksa. Seal samas ei meeldinud mu mehele ka mu tuttavad, kellega tol hetkel läbi käisin. Mina ise muidugi ei kuulanud ja ei saanud aru, et miski on valesti. Olin ju armunud. Andestasin suuremad tülid ja sõbrannad koguaeg korrutasid, et olen väärt palju paremat. Sisimas teadsin seda isegi. Ja kui läks mööda esimesed 6 kuud hakkasid tulema välja inimese õiged kombed ja iseloomujooned. On väga väga isekas inimene. Nüüd on asi seal maal, et mina olen õnnetu ja rahaline seis ei luba eraldi ka lapsega kolida. Jah olin loll, et lapse ka veel sellise inimesega tegin. Aga last ma ei kahetse kohe üldse mitte ja olen tema üle õnnelik.
Minu tutvuskonnas ka selliseid pidutsejaid. Korraks võivad nad rahulikud olla aga kui alkoharjumus suur siis see ei kao naljalt kuskile! Nt tinistavad siis kodus õlli jne. Alkoholism on salakaval!!
No sellele vaidleks küll täiega vastu. Noorena pidutsemist ja alkoholismi nüüd küll kuidagi võrdsustada ei saa. Põmst kõik mu tuttavad, k.a ma ise, on kahekümnendate alguses ikka mõnuga ja nii mõnigi liiga palju pidutsenud, aga kõigil neil on nüüd (30 ligi) selgeks saanud need põhjused, miks seda tehti ja et see asendas ikkagi midagi muud, mis elust puudu oli. Ja keegi neist pole praegu mingi alkohoolik, kõik on terved ja edasipüdlikud, enamasti korralikud pereinimesed, kes samas ei näe põhjust vahel sõpradega klaasist veinist keeldumiseks. SEEGA inimesed muidugi muutuvad, on alati muutunud ja muutuvad ka edasi, läbi elu. Seda muidugi, kas kirja kirjutaja üks neist on (või sinna jõudnud on), mina ei tea, aga ma ei välistaks seda siin niimoodi kaugteel. Samas sõprade nõuandeid tuleb muidugi kuulata ja vähemalt teadmiseks võtta. Aga kui teisiti ei saa, siis tuleb lihtsalt neile selgeks teha, et see on sinu elu ja sa teed ise oma vead ja et sinu poolest ei peaks see sinu ja su sõprade suhteid rikkuma.
*kirja kirjutaja MEES st
Lugesin seda teksti ja mõtlesin, et mul on hetkel enamvähem sama olukord. Selle vahega, et ma usaldan oma meest ja usun teda. ning arvan, et ma ei tee valesti. Jah. sõbrad võivad olla negatiivsel suhtumisel, aga paks andma inimesele teise võimaluse. Inimesed võivad muutuda ja eluksajaks sildistamine on inetu. Olgugi sõbrad kaitsvad, kuid nad peavad leppima, et oled oma valiku teinud ja aeg oleks suu kinni hoida ja püüda näha seda positiivset mehes.
Sul ei ole vaja millegi pärast muretseda, niikaua, kuni mees ei lõhna alkoholi järgi või kuni tal ei teki salapäraseid kokkusaamisi.
Igaüks teeb elus vigu, me ei saa teda sellepärast ühiskonnast välja heita.
Ma saan aru, et mu kiri ei olnud väga aitav mees vihkavate sõbrannade jaoks. Aga mina olen oma sõbrannadega, kellele mu mees ei meeldi, vähem suhtlema hakanud ja ma pean tunnistama, et mina olen õnnelikum ja mis kõige tähtsam, mu mes on õnelikum, et ei kuule koguaja mingeid negatiivseid kommentaare enda kohta. ta ju siiski üritab oma probleemidest lahti saada ja parem inimene olla. halvustavad kommentaarid ei tule kasuks! Lõppudelõpuks on see sinu elu ja kui sina teda usaldad, võiksid ka su sõbrad.
Loodan, et sellest on abi.
Minu jaoks on just see ohumärk, et sa mehe pärast enam oma sõbrannadega ei suhtle. Aga no minu jaoks on sõbrad ka pea kõige olulisemad inimesed üldse. Nemad ju teavad sind juba kaua läbi kõige selle, mis olete koos läbi elanud, sinu mees aga, nagu ma aru saan, ilmus alles nüüd su ellu. Proovi ikka oma suhted alles hoida, oleks minu soovitus, muidu võib juhtuda, et oled ühel päeval kõigist ilma.
Mul on hetkel sama teema käsil, mina olen selle sõbranna-rollis siis. Minu sõbranna, kes saaks iga mehe, keda ta tahaks; kes on kahekordse kõrgharidusega, töötab heal ametikohal ja on keskmise mehe märg unenägu on ära armunud põhikooliharidusega mehesse, kelle töö on Soomes ehitaja olla ja nädalavahetusel õlut (ja muud alkoholi) libistada. Kui see mees kord kuus talle Eesti külla tuleb, siis veedab see inimeseloom oma puhkusepäevad alkoholi seltsis ja pidutsedes oma “sõpradega”. Kui mu sõbranna talle Soome külla läheb nädalavahetusteks (peaaegu iga nädal), siis veedab see mees tema aega (ja mõnikord ka tema raha, sest hoolimata suurest palgast on tal alati näpud põhjas) juues purkide kaupa õlut ja lällates niisama.
See “suhe” on neil kestnud juba 1,5 aastat, enne seda teati üksteist paar aastat vaid põgusast suhtlusest ja ühistest tuttavatest. Minu sõbranna, kes on iseseisev, haritud, kel on püsiv ja korralik sissetulek, tahab nüüd jääda rasedaks, saada lapse ja kolida Soome selle “mehe” juurde, et nad saaks lõpuks olla korralik pere.
Mina kahjuks ei tunne oma sõpra enam äragi. Kui ta minuga koos on, siis teemad, mis meest ei puuduta on meil täpselt samasugused nagu ennegi, ta on täpselt sama tark, osav, haritud. Võtad aga mehe teema üles ja ta on justkui äravahetatud inimene.
Nii et: kui kõik selle naise sõbrannad ütlevad talle, et ta peaks hoogu tõmbama, TÕMMAKU HOOGU MAHA. Ja kui ta otsustab, et see suhe tõesti tema kuu ja tähed taevas, siis jumala eest, ärgu tulgu hiljem oma sõpru otsima ja nende õlgade najale nutma.
Näita oma sõbrannale palun perekooli foorumit – seal iga teine teema sellest, mis juhtub kui opakaga lapsi saama hakata (ja ka kõvasti soome meeste teemasid, kes siis kas petavad või on parmud, ei maksa alimente jne või kõike korraga). Üldse ma vaatan, et perekooli foorumi lugemine peaks juba 12-aastastele kohustuslik kirjandus olema. Sealt saab päris hea pidli sellest, mida MITTE TEHA 😀 Ja millised on ohumärgid.
Mul näiteks üks koolituttav praegu ajab lapse hooldusõiguse teemat, sest mees on piltlikult öeldes saiko. Ma küsisin talt, et kas tõesti siis mitttteee mingisugust ohumärki ei olnud enne? ja tsikk vastab, et ei olnud jaa, välja arvatud see, et sõbrad algusest peale hoiatasid… no HALLOO. See ongi see ohumärk ju, tsiisas. Vaesed noored inimesed…
Vastupidi, óige sóber on see, kes hiljem laseb oma ólal nutta. Me kóik teeme vigu, kui ma sellepárast oma sóbrad kaotan, siis nad polnud óiged sóbrad. Nad vóvad soovitada mida teha, aga iga inimene peab ikka ise oma otsused vastu vótma ja oma vead tegema, et neist óppida.
Mina ei võtnud oma sõbrannat kuulda, kellelt eluaeg olen head nõu saanud. Tänu sellele raiskasin oma elus 2 aastat, millest esimesed 5 kuud kanti mind kätel. Aga kõik mis sellele järgnes oli täielik hullumaja. Olen selgeks saanud, et sõbrannad pigem muretsevad ja üritavad aidata.
Ja meeste puhul võin öelda, et Old habbits die hard. Eks nad algul on kõik nunnukad ja kannavad meid kätel.
Keeruline öelda. Sõbrad ei tunne ju tema kaaslast lähedasemalt, kui neiu ise. Väiksel protsendil alkohoolikutel isegi õnnestub kuradist lahti öelda. Küll on aga ka see levinud, et mõnda aega peetakse uue naisega ilusti vastu, kuniks ikkagi vanad kombed eemale meelitavad.
Tuleb loota parimat ja lihtsalt roosasid prille vältida ning ohumärke jälgida! Naistel ikka kombeks on, et roosad prillid ette jäävad ja kaaslase probleeme eitama asutakse. Tugevat meelt! Ja noh, sõbrad pole mehega suhtes ju, neiu ise on. Suhte jaoks pole kõigi heakskiitu vaja.
See suhe tundub veel nii noor,seega muidugi tundub sulle,et mees on “muutunud”.Nii on vaid eialgu.
Mina usuks sõpru. Mu õde oli sellises toredas suhtes 2 aastat. Isegi noormehe suguöased hoiatasid mu õde. Õde aga oli armunid ja aegajalt mes tõi lilli, tegi kooki ja oli ju armas. Ka vandus oma armastust iga päev.
Tehelikult aga pettis nii räigelt, et seda poleks uneski osanud arvata. Kui mu õde otsustas, et aitab, siis noormees nuttis silmad peast välja ja kuidas ta ikka armastab. Õde andestas. Ja quess what, mees pani sama vana rada edasi,kuid nüüd oli hoolsam.
Pikk jutt sitt jutt, lõpuks tuli kõik välja kuid jutu iva on see, et sõpradel oli õigus algusest peale.
Õfe ka kaotas paljud sõbrad tänu sellele mehele.