See on ammu aru saada, et meie majas on see “rangem” pool Kardo. Eeh, kui range ka temagi on, aga temale ei meeldi, kui Mari on sitane ja must ja plätserdab millegagi. Ega mulle ka see otseselt ei MEELDI, kui ma ei saa teda süllegi võtta, sest ta on nii ligane 😀 Aga kui ta juba ON rokane ja plätserdab kuskil kassi veekausis, siis las plätserdab edasi, mind see ei heiduta.
Ainukene koht, kust ma teda järjepidevalt ära tõstan, on kasside liivakast. On lausa hämmastav, millise isuga võib üks laps, kes on just keeldunud näiteks ahvatlevast hurmaatükist, vitsutada kassisitta. Aga noh, maitsed on erinevad.
Minu loogika on, et kui ta on midagi kätte saanud, siis las ta siis plätserdab. Ta ju väike laps ja las siis lõbutseb. Põranda saab hiljem ka ära koristada.
Teine segadust tekitav asi on mulle poeskäigud lastega. Ma saan aru, et kena on lastele õpetada, et ei saa endale iga kord poest korvitäit asju, aga no…miks? Kui laps tahab mingeid asju, siis miks ta ei võiks neid saada? Selles suhtes, et ma ju ise ka ostan endale poest neid asju, mida ma parasjagu tahan. Miks ma siis lapsele vähem lubama peaks?
Muidugi mul pole veel nii vana last ja ma ei tea, mida ma tegelikult siis teen, kui Mari päriselt asju nõudma hakkab, aga minu loogika ütleb, et kui need on adekvaatsed soovid, siis miks ma neid täitma ei peaks? Ma ei räägi siinkohal kommidest vms, pigem sellisest niisama jubinatest, mida ma olen poes näinud, et vanemad ei taha lastele osta. Aga eks ma olen ennegi oma sõnu söönud selle suhtes, et mida ma KUNAGI teen 😀
Mis teie arvate? Kui palju oma lastele poes ostate/ostaksite ja lubaksite?
34 kommentaari
Me tegime Filipiinidel elades selles osas lolli vea, mida siiani üritame likvideerida. Nimelt seal kõik asjad võrreldes Euroopaga väga odavad. Näiteks mingid mõttetud mudelautod, mis identsed siin müüdavatega, maksavad seal alla euro (siin samasugune 6-8eur). Poiss sai igal poeskäigul päris mitmeid mänguasju, millega mängis paar tundi ja siis tüdines ära. Hiljem andsime need kohalikele lastele edasi…
Nüüd Eestis tahab ta samamoodi poest alati mänguasju saada. Majanduslikult saaksime seda ehk isegi lubada, aga ma tõrgun välja käimast selliseid absurdseid summasid nende vidinate eest, teades nüüd nende tegelikku väärtust. Teiseks on kohale jõudnud see, et lapse kasvades soovid ainult suurenevad. Nendest väikestest vidinatest on ka kõriauguni. Mõtlen rohkem ka ökoloogilisele jalajäljele.
Enamasti ei saa ta poest midagi peale mõne puuvilja, mille just tema välja valib. Ega see kergelt ei suju – alles hiljuti röökis ta end hingetuks kui mees tegi suure vea ja lubas tal kaubanduskeskuses mänguasjapoodi sisse astuda. Sealt väljuti aga tühjade kätega… Mina veel arvasin alati, et minu laps küll niiviisi poes ei röögi. Hähh! 😀
Kassi junnide s66mist ma v2ga ei soovita praktiseerida mitte seep2rast et ma arvan et sa Mallu oled hull, halb ema, laisk, räpakas jms. kraam 😀 Aga meil endal v2ga halvad kogemused sellega. Kui laps meil oli kahene sai ka kassi tualetist ekskremendi k2tte ja arvas et ohoo mida gurmeed o.O Tulemuseks oli siis see et sai sealt 6nnetuke mingi jubeda bakteri :'( Nädalakese passisime haiglas….mõlemast otsast jooksis vedelat vaesekesel :-S Nii et sellega soovitaks olla lausa eriti ettevaatlik! Muidugi ei arva ma et sa Mallu talle taldrikul serveerid neid junnikesi aga jah…kui teda liivakasti l2histel n2ed siis pane veto peale ikka v6imaluse korral 🙂
Vaatan ikka poes suure põlastusega (võõraid on parem põlastada kui sõpru) nende laste vanemaid, kellele on selgeks õpetatud, et poes käies saab asju, vähemalt ühe, ja neil on selleks rohkem kui põhiseaduslik õigus. Mida vanem laps, seda suuremat enesekesksust, ahnust ja muid vastikuid isikuomadusi neist õhkub. Muuseas sellisele perele külla minnes juhtub jube tihti, et laps ütleb ukse peal “tere” asemel “mis sa mulle tõid?”. Pole minu asi sugulaste ja sõprade lapsi kasvatada, aga hea meelega räägiks küll ühe pikema loo austusest nii inimeste kui asjade vastu, nende väärtusest ja priviligeeritusest.
Noored kaunid emad, jumala eest EI, ma saan aru et nii on lihtsam aga palun ärge kasvatage oma lastest väärakate väärtustega arutuid jubinakummardajaid!
täpselt. nii ongi. ise olen ka läinud külla, ja esimene asi, “tädi, mis sa tõid?”, kui ütlen et näe, lapsed tulid sinuga mängima, siis oldi mossis, tusane, õhtu otsa külalistega ei mänginud. Viimaks lapse ema läks ise andis lapsele kapist kommi. aga, ainult OMA lapsele!!…
minult on mu oma lapsed küsinud, et emme, mis asja sa sünnipäevaks sooviksid? … ja mu vastus on alati sama, mitte midagi. Nüüd suvel, enne kui vanema poisi 6-s sünnipäev tuli, küsis ta minult, et miks ma midagi kunagi kingituseks ei taha? Ja vastus on see mis alati: minu suurimaks kingituseks on see kui pere ja sõbrad on minuga.
6-nda sünnipäevapeol muretses laps rohkem et kes tuleb, mitte et mida ta sünnipäevaks kingiks saab. Taevale tänu tulid peaaegu kõik kutsutud, ja oli lõbus sünnipäev. Kingid pandi kohe nurka ootama, sissegi ei vaadatud, peale pidu alles kodus harutati. Polnud probleemi et ühte asja oli 2, oligi tore, saab venna/õde ka mängida koos temaga.
Kui tädi tuleb külla, on esimene küsimus, kas tädilapsed tulevad ka. Muu pole oluline.
Mina olen suur keelaja. Asjade saamise osas. Reklaamid on suured ja ahvatlevad, loomulikult ütlevad, et tahavad ka, samuti ka poes. Kuid vat, elu on selline, kus ei saa alati kõike mis süda ihaldab.
poes käieski on reegel, laps valib omale 1 maiuse. mitte rohkem. ja on kordi, kus ei saa üldse. kellegil midagi küljest ei kuku, elu elamata ei jää. Keegi kedagi ei vihka. Pettunud, loomulikult, kuid ka selle tundega tuleb arvestada.
toiduga on ka nii, et on olemas toit, mida on vaja, mis on tervislik, ja on olemas see, mida iga päev ei saa, või kui saab, siis 1 toidukord (jogurt ja krõbinad koos nt) . Kuid jah, ka meil on nn rämpsupäevi, kuus korra, või nii, kus lähed ja ostad seda mille järele isu on. Kasvõi burgerit sööma. …
Mari-Liis, ka ma olen näinud selliseid lapsi ja nende vanemaid, kelle elu koosnebki poes käimisest. Kord lapsele lasteaeda järele minnes oli emal kaasas väike läbipaistev kilekotikese põhja täis kohupiimasid ja kohukesi. Nii kui ema tuli, ütles laps kõva häälegi: “NII VÄHE????”…tulemus…mindi poodi ja toodi lapsele seda mida ta soovis ja nii palju kui soovis. magusat-mänguasju…mida iganes…
Tahtmine on taevariik, saamine iseasi…
Me kõik peaksime tarbimist piirama! Alustades endast 🙂 Eeskuju on kõige parem kasvataja ja nii ongi.
Söögipoes saab laps endale ikka midagi valida, sest söömine on esmavajadus ja nagunii ostaks. Valikuid suunan ise. Loen toiduaine etiketti ja siis selgitan, kas see on mürk või saab seda osta.
Mingeid lelusid ostmise pärast küll võtma ei hakka. Milline raiskamine 😀
Tahtsin veel lisada, et õpetades maast madalast lastele, et asju on lihtne saada, on hea kui neid palju on…siis lõppude lõpuks…võidab see kel on surres kõige rohkem asju…
mul 3 last ja ei osta kõigile kõike mida nad tahavad. Üks asi on see, et pere rahakott ei olepõhjatu, teine asi see, et alati ei pea kõike saama mida sooviks. Kui laps saab mingi vidinakese alati kui ta soovib, ehk isegi mitu, ei austa ta asju. Sest kujuta ette momenti kus ostad lapsele uue tahvelarvuti sest ta tahab, asju mitte väärtustades võib sellega miljon asja juhtuda ja tahab uut omaenda lohakuse tõttu. Ostad?
Mul on vanem poiss 6ne. Sünnipäevaks sai telefoni nuppudega, sellise tavalise, pidi tõestama et oskab hoida, siis sai nutika, kasutatud küll, kuid jällegi peab tõestama,et suudab hoida asja enne kui uue saab.
Asju pole lademetes sest kui tujudele järele anda oleks neid juba liiga palju.
Sugulase lapse pealt on näha, neil ostetakse tihti uusi asju. Erinevatel põhjustel. Küll Laps tahab, küll vanemad ostavad lohutuseks. Lõpuks oli ühel lapsel kokku 80 mudelautot, pooled samasugused.ja välja oli kujunenud omad lemmikud. Teised seisid. Nüüd mil laps on 5ne, leidis ema et aitab, kuhu nii jõuAb?tulemuseks on kisav, jonniv laps, kes TAHAB veeeel asju. Sellest on juba raskem jagu saada.
asjakeste lõputu kokkuostmise asemel õpetaks ma last et alati e saa kõike mis tahab, pereväärtusi maast madalast, koosolemise võlusid…asjad ei tee õnnelikuks. Mõtle kui laps tulevikus leiab et mäletab emast seda et tihti käisime poes ja sain selle ja tolle asja. Aga kes ema tegelikult oli? kes oli ta näitek kinos käies? Kes oli ta koos rahulikult jalutades? Milline ta oli?? Ausalt, mu lapsed nt ei teag täpselt, milline on nende vanaema, mis on ta lemmiksöök? Sest alati külas käies lubatakse lastele kõike…arvuti ja telefoniga mängida, lõputult saasta sisse vitsutada ja päevad läbi tv vaadata. Kuid kes on vanaema tegelikult? vanaisa teatakse, talle maitsevad präänikud ja tal on palju mutrivõtmeid ja haamreid ja talle meeldib kala süüa. Miks teavad? Sest vanaisa teeb nendega koos erinevaid tegevusi, mitte ei osta asju…
ma arvan, et see on umbes nii: sina võid endale poest meelepärase valida, sest sul on sinu teenitud (või Kardo teenitud) raha, mille väärtust sa mõistad ja mille eest sa kannad ka ülejäänud pere ülalpidamisega kaasnevad kulud. laps ei või endale kõike nõuda, sest raha ei kuulu tegelikult talle – ta ei õpi sedasi raha ja selle väärtust hindama, kui saab kõike, millele näpuga näitab. minu jaoks on sellised põhimõttelised kasvatuslikud asjad väga keerulised, sest ma tahaks lapsele anda kõike ja kohe… aga samas on mu meelest jällegi õudsed need jõnglased, kes EELDAVAD, et neil on õigus saada KÕIKE, millele nad osutavad. siukest tänamatut pärdikut ma endale ei taha, sp piiran. 😀
Meil on issi see, kes tahaks osta lapsele kasvõi kõik maailma mänguasjad kokku. Mina olen siis see “rangem” pool ja katsun ta maa peale tagasi tuua, sest ma ju näen, et ta ei mängi nendega absoluutselt. Küll aga olen ostnud vahest vildikaid v pliiatseid juurde, sest miskipärast kaovad need kuskile (noh koer paneb mõne pintslisse ja ma kujutan ette et diivani alune on ka korralikult neid täis, aga ma ei pääse ligi) Ma leian, et ei ole vajadust talle neid jubinaid ja vidinaid osta nii palju.
Kommi mu laps ei söö, ala šokolaadikommid v kummikommid vms. Ainuke on siis igasuguste maitsetega TicTacid. Ja muidugi banaan ja õun on esikohal, mida siis poes käies ka ostetud saab 🙂
Samas mul tädi on oma lapse nii ära hellitanud selle koha pealt. Poiss saab nüüd 8 ja tal on juba teada, millal vanematel palgapäev. Alguses olid lihtsalt pisikesed mudelautod, nüüd on kasvanud need kalliteks legodeks. Autosid on umbes 3 korraliku kastitäit ja legosid peaks vist ka juba sama palju olema. Mõtetu. Hoidnud see raha alles, oleks saanud veevõla v küttevõla vms tasuda. Aga kes olen mina õpetama :D?
Sama siin. Issi tahaks ka kallid vidinaid ja kõiksugu mänguasju osta. Kuna mehe suurem laps elab emaga koos,siis nii tihti ei nähta ja siis üritatakse kompenseerida seda aega mänguasjadega. JA ütleb, et tema omal ei saanud ja kui ta lubada saab siis ta tahab osta. Aga palun, ostku. Nüüd suurem poiss ongi selline, et terve tuba on tal mänguasju täis aga ei mängita millegiga ja poes käies iga jumala kord nõutakse midagi uut ja uhket. Et ta tahab ja tal on vaja(lapsel siis). Minu arust on see täielik raha raiskamine. Pigem võiks selle raha kuhugi lõbustuste peale kulutada. Reisile minna vms.
Ja meie alla aastasele taheti ka juba jõuludeks mingi uhke laste tahvelarvuti kinkida. Mina ütlesin ei. Ei ole vaja esiteks midagi nii kallist ja teiseks on meie laps veel liiga väike sellise asja jaoks. Eakohane kink on talle hoopis mingi muu arendav vidin.
Suuremat poissi on muidugi rakse ümber kasvatada (6a juba) aga mina õpetan meie lapsele küll, et alati ei ole vaja midagi osta ja õpetan lapse raha väärtustama. Meie peres ka seda palju polnud kui laps olin aga olin ikka õnnelik. Olime õega õnnelikud ka selle üle, kui töödi poest hea kommi ja shokolaadi asemel hoopis puuvilja.
See on õpetanud ka mind elus rahaga paremini majandama. Ei lase kunagi kuu poole peal ega lõpus raha täitsa nulli. Alati on mingi väike tagavara olemas, kui peaks tulema mingeid ootamatuid kulutusi. Jätan siis lihtsalt omale mõne hilbu ostmata. Aga lapse riiete ja tarvete pealt kokku ei hoia :).
Minu lapsed poes midagi ei nõua ja ega ma ei lubaks ka 😀 Aga samas ikka ostan neile poest ka nänni, enamasti puuvilju. Millestki ilma ei ole jäänud, et peaks kurtma, et näe teised lapsed saavad ja tema pole kunagi…
Ei tea, kuidas asjad on. Aga ise leian, et tasuks siiski asjadel piiri peal hoida. Jah, ma tean – ideed on ühed ja reaalsus teine. Kuid neid kriiskavaid lapsi on kahju vaadata – vanematest kahju. Pigem juba väikselt lasta lapsel põhjendada, miks tal seda vidinat vaja on. Mina igatahes sain sellise õpetuse ja ka mu pisipõnn ajab sama asja. Näiteks kommi on vaja tal energia jaoks. Ja seda mänguasja selleks, et end arendada. Siis jääme aga vastava leti juurde ja arutame, kas on vaja seda kummikommi pakki või väikest tumedat shokolaadi, et energiat saada. Või mis mänguasi siiski arenemiseks vajalik.
Mul pole õnneks kolmeaastasega veel probleeme olnud poes käies…ta väga harva küsib midagi, vahest ise võtan talle midagi. Isegi mänguasjapoes käies pole draamat olnud 🙂 vahest olen käinud lihtsalt vaatamas mida pakutakse ja mis hinnaga ning lapsel on ilma ostmata ka tore olnud…vaatab kõike ja õhkab niisama 🙂 aga samas pole ma ka harjutanud teda sellega, et poes käies alati midagi magusat kaasa ostan…tavaliselt on kodus mingi magusavaru ka. Sellest jagub sest magusat annan lastele vähe…harjutan rohken puuvilja ja sellise kasulikuma kraamiga.
Kui nüüd aus ja veits rõve olla, siis ma sööks ka pigem kassisitta kui hurmaad 😀
Miks?? Hurmaa on nii hea ju 😀
Ma ei tea kas ma just kassisita valiks aga hurmaa on tõesti jube.
Issand, ma olen shokis 😀 Mis tas jubedat? Magus puuvili 😀
Hurmaasid on nii erinevate maitsetega. Vahel olen ostnud halba hurmaad, mis lausa m6ru. Muidu mulle ka hurmaa maitseb.
Appi ma olen samuti praegu shokis 😀 Minu meelest on hurmaa üks tõsiselt hea puuvili, ja nii teinekordki valin mõne teise puuvilja asemel hurmaa. 😉
hurmaa on kohutav just sp et tal puudub igasugune muu maitse peale magusa. õõk öök ääk fuh jälk. aga noh, ma söön ka kõige meelsamini rohelisi banaane, samas kui paljud armastavad just neid pruunikaks tõmbuvaid lägamagusaid. 😀
Minu lemmikud on ka need pruunid banaanid ja rohelise viskan lihtsalt minema, kui kogemata avama peaks 🙁
Appppi hurmaa on niiiiiiiii vastik ju 😀 Selline vastik lääge ja rõvemagus, õhhhh 😀
“Jubinatega” on see häda, et kui igal poeskäigul lapsele mingi vidin lubada siis tuleb nende jaoks varsti angaar hankida. Meie pere käib poes nii 3x nädalas, korrutame selle nädalate arvuga aastas ja saame juba üsna suure numbri. Kui sinna lisada veel kingid ja meie meelest mõistlikud arendavad mänguasjad siis läheb nagu paljuks…. Ei mängi ma ise seda mängu, et “Võidab see kel on surres rohkem asju” ja ei taha seda asjadekummardamist lapsele ka õpetada. Kusjuures ei ole kadepunn, paar korda kuus lapsuke ikka saab mõne asja 😀
Mina sain ka enamasti, mida tahtsin poes. Meie pere rahaline seis oli ka kuidagi iseenesest selge mulle ning midagi ulmeliselt kallist ei tahtnudki. Mingi väikse šokolaadi või kohalikust pagarist väikse saia peale lasteaeda/kooli aga küll. Mingi aeg hakkasin raha kooli kaasa saama, et endale ise midagi head osta (mingi 4-5 krooni äkki, mäletan, et selle eest sai 2 sooja saiakest) ja see diil oli meil ka, et palgapäeval sain alati mingi õndsuseasja-enamasti raamatu või mingi kasseti jne. Ja ajakirju ostsid vanemad ka alati, kui tahtsin. Hiljem, suuremana oli samamoodi-kui millegi jaoks raha küsisin, siis enamasti ka sain. Aga mulle oli ka teada, et kuu lõpus nt. suuri asju ei saanud lubada ja üldiselt teadsin, kust ja kui palju raha läheb ja mis summasid on viisakas küsida.
Enda last kasvatan ka samas vaimus. Et kui endale mehega midagi head lubame, siis miks ei võiks laps saada? Aga mõistuse piires. Raha väärtust kavatsen ka talle juba üsna noorena seletada.
Ma arvan ka, et selle pärast mitte osta lapsele kõike, mis ta tahab (isegi kui rahalised võimalused on), et niimoodi ta lihtsalt harjub ära sellega, et saab kogu aeg seda, mida tahab ja hiljem võib-olla oma elu peale minnes on seetõttu raskem hakkama saada ja oma palgaga välja tulla, võib kippuda laristama ja igavesti emme-issi rahast mingil määral sõltuma jääda, sest kuu lõpuks on raha nullis 😀 (sellessuhtes tean, millest ma räägin, et minuga just see juhtus.. mitte et raha oleks lademetes olnud aga vanemad ohverdasid päris kõvasti enda heaolu, et mulle paremaid asju osta ja praegu, teenides rohkem kui eesti keskmist palka, on mul ikka keeruline rahaga välja tulla)
Krt, mul sama jama tegelt 😀 Hea point!
meil on plikaga (4.a) kokkulepe, et mingeid niisama asju, mänguasju või puslesid või värviraamatuid …ostame palgapäeval
kommi paraku ostame iga kord kui poodi satume, õnneks seda juhtub hea kui korra nädalas…
riideid üldjuhul ostan ka ise, aga kui toidupoes on mingeid “mõneeuroseid kastiriideid” siis lasen ikka valida ka
Okei, kolme-viie aastasele on tõesti iga poeskäik kerge mingi väike vidin osta, a’la patsikummid või väike mänguasi, aga kui sellist käitumist juurutada, siis ajapikku lähevad ka soovid kallimaks ning ongi olukord, kus iga poeskäik tahab laps saada tõepoolest korvitäit kalleid asju, sest noh, ta on harjunud, et SAAB. Lõpuks ongi nii, nagu see viimane pilt, kus sul 12aastane tahab megakallist telefoni ja ilmselt ka saab, sest ta ju TAHAB ja miks ta ei peaks seda siis saama, kui kõike on seni saanud? Vahet pole, mis augu see pere eelarvesse teeb vm.
Ja minu arust suur vahe, kas laps hellitada ära vastikuks jonnipunniks, kes PEAB saama seda, mida tema tahab ja kohe (ja saab ka)…või hoida sellessuhtes kindlamat joont, et jah, laps saab vahel midagi rõõmupakkuvat, aga mitte nii, et iga kord poodi minnes tuubib korvi asju täis ja siis sina lihtsalt maksad rõõmsalt 😀
Mina olen ka enamasti poes saanud neid asju, mida tahtsin, aga kalleid asju ma ei küsinudki 😀
Meil peres reegel – 1 asi korraga.. Noh tglt mõnikord 2 (mahl ja midagi head), siiski ise vaatan ka, et ta ei valiks mingit hullu keemiat vaid midagi mis on normaalne (küpsis,jäätis jne)
Ei ostaks kunagi kõike mida tahab, kuna siis peaks iga kord poe tühjaks ostma, eriti mänguasjadest millega mängitakse ca 30 minutit ja siis on asi unustatud ja noh rott olen ka 😀
Nojah, päris hulluks minna ei saa, aga rahakoti piirides natsa ju võib 😀
Nõustun 100% iga sõnaga! )
Paljudel pole lihtsalt võimalust raha pudi-padi peale raisata.
Jah, see on muidugi ka variant, aga ma tean ka paljusid, kes seda põhimõtte pärast ei teeks.