Ma juba ammuilma pidin kirjutama postituse sellest, kuidas ma jälle pean oma sõnu sööma. Kunagi kiitsin siin taevani beebigruppe, nüüd on mind enda omast ammu välja heidetud (:D) ja ma ei saaks rohkem rahul olla. Mari on väga paljudes asjades natukene aeglasem kui teised ja mind see ei heiduta. Ometi kui ma päevast päeva lugesin teiste jutte, kuidas näiteks nende kaheksakuused oskasid öelda emme, issi, part, aitäh, palun jne, siis tekkis väike pinge, et miks Mari ei oska? Eriti kui teised kaasa rääkisid, et jah, tõepoolest minu oma oskab ka seda ja seda ja seda. Mari tavaliselt kunagi neid ei osanud ja see info tegi mind…muretsevaks.
Mitte küll nüüd ülemäära hüsteeriliseks, aga väike mure oli kogu aeg sees, sest kogu aeg oli nagu keegi silme ees, kellega võrrelda. Kohe kui grupist välja sain, kadus see pidev mure ära. Ehk ongi see nii, et alguses on neid küsimusi teistele titeemmedele rohkem, hiljem muutub see lihtsalt üheks “VAADAKE, MIDA MU LAPS OSKAB!” paraadiks.
Loomulikult tahab iga ema kiidelda oma võsukeste oskustega, kuid pahatihti unustatakse selle juures teised emad ära, kelle lapsed veel neid imetrikke ei oska. Tegelikult TEAME me kõik, et lapsed arenevad erinevas tempos, aga eks iga ema teab, et muretsemine on kerge tulema.
“Su lapsel pole ikka juuksed? Tal pole ikka rohkem kui neli hammast? Ta ei oska ikka kõndida?” kõiki neid ehmatavaid lauseid olen ma kuulma pidanud. Samas ei saa eitada, et kui minu laps siis lõpuks midagigi oskas, siis tekkis ka väike kergendus ja õnnetunne, et JESS, minu oma pole päris viimane, et kellegi teise oma on. Nii inetu.
Seega peab minu meelest paika see, et naistegrupid on juba eos määratud olema selliseks vähe…ussipesaks 😀 Ärge muretsege, ma ei süüdista ainult siin teisi, ikka ennast ka. Kuigi olen kuulnud jutte võrratutest beebigruppidest, siis ikkagi usun, et ka nende seas on olnud liikmeid, kes mingil ajahetkel on grupist kadunud ja keda sinna tagasi ei oodata. Eks see nii ole, et inimesed on erinevad ja nõnda palju arvamusi kokku sobida ei saagi.
Aga nüüd minu poindini. Nimelt minul on ju eelis – see blogi. Kui mul on mingi küsimus, siis ma pöördungi teie poole, kallid blogilugejad ja ootan oma küsimusele vastust. Seega nüüd ka minu küsimus – kuidas ometi ma Mari normaalselt magama saan?
Täna suvatses proua ärgata kell pool kuus hommikul, magama ta enam ei jää. Lõpuks pool 8 jäi uuesti magama ja põõnas 3h kuni poole 11ni. See muuseas, on veel tänase õhtu suhtes täitsa hea prognoos (mitte muidugi see ärkamine), sest nüüd on loota, et ta järgmise une teeb 3-5 ja siis näiteks 10st uuesti ära väsib.
Mitte nagu eile, kus ta juhtus teise unne jääma kell KUUS õhtul, seega ärkas umbes kell 8 ja loomulikult ei tahtnud ta enne 12st magama minna.
Õudne, need Mari uned on nii pekkis, et ma ei teagi mida teha. Iga magamapanemine võrdub sellega, et keegi tund aega aeleb taga meie voodis. Omaette magama jäämine on küll hägune mälestus.
Kas nüüd on see koht, kus me peaks unekooli tegema? Kuidas seda tehakse? Kes on proovinud?
Palun keegi aidake, sest varsti ei saa Kardo öösiti üldse sõba silmale, kui üks jalgadega peksev elukake meie vahel muudkui ärkab.
43 kommentaari
Ei jõudnud siin eelmisi kommentaare lugeda, aga minu tarkus tuli alles 3 lapsega 🙂
Mul ta hetkel 1a9k. Ja juba 1 aasasest alates on päevas 1 uni. Igaljuhul töötab kindel päevakava tema puhul kõige paremini. Kl 13 kukub pea minuti pealt lõunaunne ja kl 20 -21 vahemikus ööunne. Soovitan soojalt nii pisikest hakatagi kl 20 magama panema- magab ilusasti hommikuni. Ja endal terve vaba õhtu – milline rõõm 🙂 Kuna lõunauned on meil erineva pikkusega, siis kui magab 3h, siis ma teda ikka kl 20 magama ei pista, kui aga jääb selline niru tunnike, siis on kl 20 voodis ja magab õndsat und.
Tõsi, meil pole ükski laps üksi magama jäänud. Seda pole osanud õpetada. Korda mööda siis mehega lesime ta juures see 10 minutit ja unemaal ta ongi. Samas on ka meil neid tralli õhtuid, kus 20 voodisse, ja uni saabub 22. Kaks tundi ….juhuuuuu. Aga need on harvad. Millest ja misk see on, ma ei teagi.
ma olen ka proovinud unekooli teha ja seda jäta-laps-tuppa-üksi-nutma varianti. Mul lihtsalt pole kannatust seal temaga istuda. Aga oma kogemuse järgi ütlen, et lapsed on sellised suslikud, et nad muudavad oma unegraafikuid ja magamaminekuid suht tihti. Minu poiss vähemalt teeb nii. Üks periood oli, kui läks punktipealt kell 20 või isegi enne magama ja magas 7ni välja. Siis olimpaar kuud, kui läks 22-23 vahel magama alles ja magas ikka 7 hiljemalt 8ni. möllasime mehega endal närvid krussi selle unekooli tegemisega, no ikka 2 tundi läks aega, kui ta suurest vihast ja väsimusest lõpuks alla andis. Kas tal nendest karjumistest mingit traumat tuleb, näeme veel. Ja päevased uned reguleerib jällegi ise, kuigi üritan samal ajal magama panna, kakleme siis ikka jälle. Laps,pole lihtsalt veel valmis magama minema. 🙂 Ühesõnaga, pead leidma enda ja Mari jaoks sobiva lahenduse, aga soovitan alustada õhtustest rutiinidest, nagu eelpool kirjutajad ka soovitanud. Et laps teaks, nüüd magama minek. Et lâhete magamistuppa, riided selga, loete ntx unejuttu koos ja paned voodisse ta. Eks ta esialgu ei saa aru, miks nüüd siis nii. Mina olen pojale seletanud, mis toimub, kuigi ta selles eas ei pruugi hästi veel aru saada. Oh, seda kisa te veel kuulete, mis Mari qrvab teie kohutavast plaanist, aga küll ta lõpuks aru saab. Ja öösel mina olen sülle vòtnud, kallistanud, ja kui maha rahuneb, tagasi voodi pannud. Mõni öö on olnud 2-3 tundi üleval, aga see läksmsuht ruttu üle. Edu! 🙂
Meil oli just alles sama jama. Läksime üle 1hele unele. Ja nüüd ärkab hommiku 10.30 siis umbs kell 15.00 magab kuni kella 16.30-17.00 selles ajavahemikus ärkab ja umbs õhtul 22.30 ta magab vahest ennem halvimal päeval hiljem. Vanust lapsel 1a1k8p ja magama jääb nii et sööb kõhu täis tõstan ta oma voodi lutt suhu ja ss ta ise tegutseb voodis nii kaua kuni uinub.(me pudeli peal veel) muidugu sööme kakõike kodust et keegi ei arvaks et muud ei saagi Aga jah nii saime me uneajad korda. Muidu enneb jäi magama 1 v 2ajal öösel kui magas 2korda päevas. Ja öösiti ei ärka üldse nii palju kui hommiku 8ajal tahab juua ss magab edasi.
hei! on ka olemas selline asi nagu leebe unekooli meetod. Unekool ei pea olema selline nagu Super Nannys nähtud.. hirmsa röökimise ja karjumise meetod. Soovitan uurida ja vaadata http://www.unekool.ee
Päikest!
Mind aitas selline raamaat nagu “Nututa uni”, väga hea raamat, seletas kõik ära ja no minu elupäästja lihtsalt. Ennem jäi laps koguaeg natuke ennem kümmet või peale kümmet magama aga nüüd sätime kell 19 voodisse ja hiljemalt kell 20 laps magab 🙂 unekooliks ei ole kohe kindlasti mitte vara, mina tegingi lapsele unekooli paar kuud ennem aastaseks saamist. Unekooli varjante on kaks, nutuga või nututa. Meie valisime nututa.
Unekooli ma ei soovita teha, mõnele lapsele mõjub see veel hullemini. Oota, küll see periood läheb üle ja hakkab uuesti ise magama jääma 🙂
Mu poiss hakkas ise-enesest uinuma korralikult 8-9 kuu vanuselt ja siiani jääb ise ilusasti iseseisvalt magama.
Öösiti ärkab VÄGA harva, tavaliselt siis, kui juua tahab vms.
Poiss hetkel 1,6 aastane.
Samas võib Mari sul ärgata ka sellepärast, et hambad tulevad.
Mu poiss ärkas peaagu pool aastat IGAL HOMMIKUL täpi pealt kell 6 ! 😀 Olenemata kellaajast, millal magama läks 😀
See ilmselt lihtsalt mingi periood, mis varsti üle läheb.
Ja võib olla on tõesti 2 päevaund juba palju 😉
Mina kartsin seda algusest peale, et ta harjub ära äkki meie voodis magama. Alguses magas ta meie voodi k6rval selles poolikus voodis 😀 Mingi 3 kuuselt panin ta meie tuppa omaenda voodisse magama, alguses pidime tema k6rval ootama, kuni magama jääb. Kui ta kuue kuuselt enda toa sai, siis alguses ootasime voodi k6rval ikka, aga ikka vähemat aega, lootes, et ta harjub ära. Natuke raske oli küll. Kui ta nutma hakkas, läksime tagasi tuppa ja rahustasime. Nii mitu korda. Nüüd 2-aastaselt ärkab ta ca. kell 7, 12 teeb ca. 2 tundi l6unauinakut ja kell 7-8 läheb magama täiesti ilma niutsumata. Teeme 6htuti alati samad rituaalid: pesemine, laulame unelaulu ja siis ta läheb voodisse. V6tsime pulgad voodist ära, et ta ise saaks välja tulla, aga ta on aru saanud, et ei tohi enne hommikut välja ronida.
Mina lugesin raamatut Sleep Sense, kus on igale vanusele sobiv harjutamine. Minu laps jääb nüüd igatahes paremini magama. Äkki aitab raamat ka sind.
Raamatu leiad sellelt aadressilt –
https://docs.google.com/file/d/0B_jMwToIHyWjZTQ5ODMzZTEtNDc0Yy00ZWYxLTllZWQtZjBhOTE0OTZmNzY2/edit?pli=1
Oma voodis, omas toas on parim! Teie voodis olles on liialt vabadust, ärgates oma voodis, kuskohast ei saa plehku panna ja pole midagi nokkida siis keeraks vast külje ja magaks edasi.. aga kuna on disctractioneid siis ärkab ja madistab. Soovitan väga hakata ümber harjutama.. mis siis et ta ei räägi, sina ikka selgita ja räägi temaga 🙂 ning harjutamise all ei pea ma silmas, et järsku oma tuppa üksi istuma ja lasta end unne nutta, see on minuarust vale.
Nutul ja vingumisel on vahe – ning seda häält ja vahet teab/tunneb iga ema oma lapsel 🙂 Tähtsad on rutiinid ning mitte anda alla ja järele, et ah ei viitsi täna enam temaga kakelda las siis magab jälle meie vahel jne. Soovitan hoida kinni kellaegadest – mitte nüüd sekundi pealt aga ca. Uuringud näitavad, et enamik vanemad panevad lapsed liiga hilja magama ja paljud on valel arvamusel, et mida hiljem läevad magama seda väsinumad on ja kauem magavad – see on vale.
Mingit muud imenippi sa siit blogist teada ei saa, kui et oma lapsele ja endale kindel päevakava tekitada. See on ainus mis aitab. Nii kaua kui laps magab suvalistel aegadel ja seal, kuhu ära kustub, ei oleks lapse õhtuti karjuda laskmine (nö unekool) puhas piinamine.
Minu kogemus on et, laps uinub ja magab kõige paremini oma voodis ja üksinda toas olles. Minu lapsi segas see, kui ma juures istusin. Päevaseid unesid oli umbes aastasest alates vaid üks ja sellest ka äratasin “julmalt” hiljemalt kella kolmeks, et lapsed 7-8 vahel magama saada.
S.t. rutiin ja päevakava, ei muud.
ignomine ajabki lapse segadusse, et mismöttes ema must välja ei tee, mida ma valesti teen ja siis hakkab nutma, et saada aru, mis toimub ja tähelepanu saada, sest muidu ju ei saa.
Ja magama nutmine on tegelikult väga kahjulik lapsele. Eriti kui kedagi pole toas. Kujuta ette, mis selle pisikese olevuse peas toimub – mis toimub, miks keegi ei tule, kui ma nutan ja mul hirm on. Tal on vaja turvatunnet. Seega paku talle lähedust ja turvatunnet. Kuna ta vist ju rinda enam ei saa, siis peaks olema lihtsam teda lohutada sülle vòttes. Ma proovisin seda aga loobusin, sest nii kahju hakkas lapsest. Küll ta kasvab ise vâlja sellest. Natuke ise muidugi ka suunan, et vötan rinna enne suust, kui päris magama jääb. Ta on 1a4kuud.
Ilmselt mina arvaksin ka, et asi selles, et tahab ühele unele üle minna.
Ja Mari on niiii armas laps :)))
Magama saad ta siis, kui tekitad talle kindla päevakava. Seni kuni tema päevakava on selline, et “ma ei tea, millal ta magab ja kas ta üldse magab” ongi päevad kaootilised. Magamaminek peab alati olema enamvähem ühel ajal ja ühtemoodi. Magab oma voodis, mitte seal, kuhu parasjagu ära kukub. Tuleb jälgida, et ei väsiks üle, sest üleväsinud lapsel on väga raske uinuda.
Olen neid võtteid jälginud oma laste (praegu 5-aastased) sünnist saadik ning kunagi pole vaja läinud unekooli või mingeid muid karme võtteid. Jõudu!
Mäletan, et meie lapsel läks unegraafik siis pekki, kui 2 lõunaund oli liiga palju, aga 1 oli jälle liiga vähe. Kuidagi ajaga loksus paika, jäi 1 päevauni ja kõik hästi.
Ooo jaaa need magamised 😀
Mina soovitan:
Kui ta magab päeval üle oma tavapärase aja, aja ta üles. Muidugi on kahju äratada, aga selle üle magamise võrra jääb ta õhtul hiljem magama. Kui sa magamise koha pealt üritad kindlat kella hoida, siis jääb see talle ise sisse.
Oleneb muidugi lapsest, aga mina teeks sellises vanuses ainult ühe päevase une. See stabiliseerib magamisgraafiku olukorda.
Teiseks. Las ta magab oma voodis. Kui ta ei taha seal jääda, siis äkki aitab see kui magama jäädes tõstad Mari tema enda voodisse. Siis saate ise ka normaalselt magada. Ja seda ma ütlen, et alles 5a laps on võimeline magama nii, et ei peksa sind jalgadega ja ei vehi tekki maha.
Ma sain oma tütrele hädavaevu patsi tegema hakata alles kahe aastaselt. Nüüd sai alles kuueseks ja juuksed on küünarnukini. Niiet, küll kasvama hakkavad. 😉
Hambaid oli tal ka esimeseks sünnipäevaks alles kaks ja kui need tulema hakkasid, siis tulid lihtsalt kõik riburadapidi korraga. Nüüd on juba esimene jäävhammas talle suhu kasvamas.
Unekooli kohta ei oska midagi rääkida, kuna pole kunagi seda vaja olnud. Või noh, ma ei pooldanud seda ja siis ei proovinud ka. Küll aga tegi minu elu lihtsamaks see, kui hoidsin kindlatest kellaaegadest kinni, et mis kell ööunne ja mis kell lõuna unne. Nui neljaks aga oma lapsed püüdsin ikka kohe magama saada, kui kell kukkus. Algul oli raske see rütm kätte saada aga juba paari päevaga sain asja toimima. 😉
Niiet, edu. 😉
Proua? Mis see mari abiellus või, et teda prouatad??
Ka meil oli niisugune aeg. Aga mina ei teinud kordagi mingit unekooli ja ausalt öeldes ei arva sest midagi. Püüdin lihtsalt ta ühe päeva unele saada ja kindlal kella ajal, nii oli lapsel lihtsam ja minul. Aega läks aga saime hakkama. Ja siiani on tal kindel kellaeg lõunauni teha, 2-3 tundi magab ja kella 22.00 on mees mul nii väsinud, et võib lausa põrandale magama jääda. Lõunauni on tal kella 13.00 ajal. Ma arvan, et tüdruk püab sul saada ühele unele. Püüa tema unekava muuta aga arvesta, et see võib võtta aega ja võib olla väsitav, pärast tasub see kindlasti ära.
Proovi kindlam päevakava paika panna. Õhtul alati samal ajal magama ja päevauned selle järgi, millal ärkab. Umbes saad aru, mitu tundi on tal ok üleval olla ja siis päevased magamised selle järgi. Ma esimese lapsega alguses ei saanud aru, miks ta alati röögib päeval, kui on aeg magama minna, a siis jagasin ära, et üleväsinud. Hakkasin rohkem jälgima ja tahtis selles vanuses umbes 3 h tagant magada, tegi kaks päevaund.
Minul magas tütar kaisus kuni kuu ajaseks saamiseni. See oli rohkem enda mugavuses kinni, et ei jaksanud iga paari h tagant teda tuua ja viia omast voodist. Kui sai kuu ajaseks kolis enda voodisse ja see oli ka esimene öö mil magas 23-7 ilma vahepealse ärkamiseta. Ju siis sobis talle see, et mind pole tema kõrval ja ei tunne mu lõhna ja lähedust. Kuni kuuenda kuuni jäi tissi otsas magama ja tõstsin siis magama lapse lihtsalt tema voodisse. Ühel päeval aga võtsin vastu otsuse, et oleks aeg alustada unekooliga ( ajan lapse üles peale söötmist ja peab ise omas voodis uinuma). Esimene pärv nuttis 3h. Olin terve aja voodi kõrval ja rääkisin rahuliku häälega. Lõpuks röökis end magama. Teisel päeval nuttis 1,5 h ja kolmandal vb ainult pool h ja siis oli ka rohkem pettunud jorin. Endale selles mõttes lihtsam, et annan piima ära ja siis saab elukaaslane ta ise magama panna. Saame kohustusi jagada. Hetkel on 8 kuune ja peale piima saamist tõstan oma voodisse, natukene siputab ja siis magab. Ise oleme veel terve aja samas toas olnud, see nüüd järgmine etapp millest lahti tahame saada. Päevauned on väga kaootilises. Mõni päev magab mitu und, teisel jälle ainult üks uni mis vb 2 h max. Magama läheb kell 22 ja ärkab 9-10. Ma ei ol sundinud teda vägisi päevaseid unesid tegema kuna ta pole õhtuks viril ka siis kui pole pmst üldse maganud päeval. Igale lapsele ja lapsevanemale oma kuid soovitan seda kõrval olemisega unekooli. Mõttetu last traumeerida üksi jätmisega minu meelest.
Mina arvan samuti.et ära muretse.mul poiss hakkas ka nn normaalselt magama alles siis kui lasteaeda läks.(1.6aastaselt) k.a potil käima edukalt.ennem ennem jaurasi temaga nendel teemadel koguaeg.ta mul olnuf koguaeg vähese unega. Isegi nüüd 5 aastaselt on see jumala ok.et ta ärkab vahel kell 5 :D. Ja a vb magama minna ka kell 11 mitte mingit vahet pole. Aga teie vahel magada ei ole hea.eelköige teile endale.mida vanem seda keerulisem on last nn vöörutada .targaks saavad 😉
ma tahaks selle “kekutamise” peale öelda seda, et on olemas ka teine pool asjal. Näiteks kui mu laps teebki midagi lahedat ja oskab midagi uut, siis kellele ma siis üldse rõõmustada võin?? Nii raske on neid rõõmsaid emotsioone hoida ainult endale, sest kui kellelegi kilkan, siis teised on kurvad, sest nende laps veel ei oska. Ma tunnen pidevat ängistust ja sellist… surutust, sest ma ei julge kellelegi rääkida ega jagada oma rõõmu! Isegi neile enam ei julge, kelle laps on palju vanem või noorem, sest “aga äkki tema laps ei teinud nii vara seda või toda või äkki tema laps ei hakka tegema tulevikus seda nii vara”.
See on kohutavalt raske kui ei tohi rõõmu jagada. Päriselt!
Võib olla olen ainuke ema kes tunneb nii, ma ei tea.
Tõsi, loomulikult tahab iga ema ka jagada 😀
Ära sa arengu pärast üldse muretse. Mu 1a6 kuune tirts potil ei käi ise, kuid teab milleks see on, ja sõnu ütleb 6-10, oleneb..
Tean üht, kelle laps hakkas alles 1a7 kuuselt kõndima.
iga laps on erineva arenguga, pole ma näinud eluaeg kiilakat last, või hambutut. ok, jutuga on selline asi, et meil on selle arenemisega probleeme, kõige vanem laps sai 5sena logopeedi juurest ära, teine käib praegu logopeedi juures.
Ära võrdle oma last teistega, kuna iga ema arvab et nende laps on kõige ägedam ja tublim ja pool ajast mõeldakse asju juurde ka veel.
unekoolist.
olen läbi teinud. kõigi kolmega. erineval viisil, kuid põhimõte on sama.
esimesega panin voodisse, pikali, istusin kõrvale, iga kord kui püsti tõusis panin tal pea padjale, ja ütlesin “pikali”, “tuttu” või “pea padjale”. alguses läks see suure kisaga, kuid paari õhtuga oli selge, et pea on padjal. siis hakkas ümber oma pea keerutamine. pea oli padjal, kuid ülejäänud keha liikus. ok, see selleks, see polnud pikalt huvitav ja jättis suht ruttu järele.
hiljem hakkasin järjest eemale minema, iga ööga kaugemale. olin küljega, otsa ei vaadanud, kui püsti tuli läksin ja panin sõnatult pikali tagasi. jonnist välja ei teinud.
u nädalaga ei pidanud ma enam toas olema, viisin voodisse ja jäi ise tuttu.
teise lapsega oli tiba lihtsam. sai kiiremini aru et emmega ei tasu mässata. vennaga ühes toas. viisin voodisse, ütlesin tuttu, tekk peale ja minema. kui tuli püsti, hakkas kisama, lasin minuti-kaks kisada, ja läksin panin pikali, tekk peale, ja “tuttu”. kolmandal korral läksin, pikali, ei silmsidet ei juttu. u tunnike mässasin ja magas. ja nii ta läks. samuti, u nädal.
kolmanda lapsega. pisina magas ilusti oma voodis. mingi aeg enam ei jäänud, kuid ma ei tahtnud rutiini ka muuta. periood möödus. nüüd on jälle. tuleb välja kogu aeg. 3x viin tagasi, 4ndal korral panen võrekapulgad ette tagasi. kolmandaga on nii, et teda ei tohi vaatama minna kui jonnib, muidu läheb hullemaks. kuid kui on omaette, rahuneb kiiremini. on ka vendadega ühes toas. paar minutit kisab, ja siis magab. julm, kuid muudmoodi lihtsalt ei jää. olen kõrval, läheb hüsteeriliseks jonniks lausa. on üksi, jonnib, kuid jääb ruttu magama.
meil oli uneaegadega sama. ja tõsi, tähtis on rutiin. kui oli 2e une peal, siis olid kindlad kellaajad, kui kaua võis lasta magada, et ta järgmine uni oleks õigel ajal. nt kui tean et ta on 3h üleva jutti, siis päev on välja kujunend nii, et õhtune teine uni oli max 5-6 ni, et 8-9 tuttu jääks. lihtsalt ei tohi lasta kaua magada. loomulikult tundub lahedam kui valib ise kunas tuttu läheb, kuid viimaks hakkab selline asi jubedalt kurnama.
ja nt, praegu on meil nii, et päeva une ajal laps ei ilmuta mingeid unemärke. seega katsetan päeva ilma uneta, kaua vastu peab. muidu teada ei saa, et ehk on lõuna uni üldse ära jäänud.
aga unekoolidel on mitmeid mitmeid variante. tuleb omale ja oma lapsele sobivaim otsida, ja endaga kohandada. kuid põhimõtted on kõigil samad: laps on oma voodis, silmsided ja jutukontakti ei tohi olla, ja nutule ei tohi reageerida nii nagu tema sooviks. luti või asjade loopimisel oli mul reegel, 3x annab tagasi, siis jääb tibaks ilma, ja siis saab, viskab uuesti, jääb pikemaks ilma. kuid kõik on sõnatu.
lapsed on targad ja oskavad manipuleerida. mõni on jonnakam, ja paneb kannatuse nii proovile, et kahtled enda enesevalitsemises viimaks. kuid peamine, jää rahulikuks. …
Kas Mari magab öösel sinu ja Kardo vahel? :O
enamasti nüüd küll jah 🙁
Päevakava, päevakava ja veelkord päevakava! lapsele annab turvatunnet, kui ta teab, mis ajal miski toimub. ja lapsevanematel on lihtsam oma elu planeerida, kui tead, millal laps magab ja millal sööb jne. See on minu kogemus.
selles küsimuses ongi kaks koolkonda – ühed, kelle elu on endal hästi pandlik ja iga päev on erinev. no ja siis laps lihtsalt tiksub sellega kaasa, magab, kus saab ja millal saab jne. teine pool siis need, kes on päevakava usku ja sätivad oma plaanid selle järgi. kumb sina oled, pead ise välja mõtlema 🙂
Tead, ära muretse. Ma ka mõtlesin oma esimese lapsega, et ma enam ei jõua. Ostsin puha mingi raamatu, et nüüd saab lapse ilusti magama. Ta käis kuni aastani iga 2h tagant üleval tissi lutsutamas. Kui lõpetasin rinnaga toitmise ära, hakkas siiski öösel magama. Piisas aind paitamisest. Ammu leppisin iseendaga kokku, et jootma ma teda öösel ei hakka.
Magama jäi ta suure taidlemisega, kuni läks lasteaeda. Seal õppis ise uinuma. Enne seda pidin ta kõrval pikutama, et ta…hmmm…piinlik öelda… Et ta saaks tissi katsuda. Ausõna, see oli nii jube ja närviajav! Aga lasteaiaga lõppes see ära. Ja lasteaeda läks ta 2,5aastaselt.
Kallis Mallukas. Igal lapsel on “puudujääke”, ka nendel lastel kelle emmed heietavad, et tema laps teeb seda ja toda.
Haahaaa. Ma vaatasin, et mu laps ei hakkagi potil käima ja lambist läks 2aastaselt üks päev potile koos trussikutega, sest ütlesin, et siis täna lõunaund magama ei pea(kahju, et varem selle peale ei tulnud), ja kuni siiamaani käib (nüüd tõmbab ikka püksid maha) 😉
Ei jää üksi laps mähkmetesse ja öösel üleval käima!
Kõik tuleb omal ajal!
Mul kutt 1a 1 kuu. Paar kuud tagasi oli sama jama 😀 minu lahendus sellele oli 1 päevane uni. ärkab kell 7 hommikul, kusagil 1 aeg magab 2 h päevast und ja u 8 aeg jääb ööunne :D. esimesed päevad harjutamist oli veidi raske, väsis juba 5 aeg ära, aga hoidsin teda kõigest väest 7ni üleval 😀 mulle sobib niimoodi ideaalselt, jääb õhtul endale ja mehele ka vaba aega 😀 siis kui veel 2 und päeval tegi, siis jäi kah magama alles peale 11..
Ära muretse lapse aegluse pärast, minu 1a 1kuune laps, tõmbas eile ennast alles esimest korda püsti, samuti ei käputa ta, aga ometigi on ta areng täiesti normaalne ja tal pole midagi viga, lihtsalt hakkas keerama samamoodi hiljem ja nii see läheb, et Mari kindlasti aeglaselt ei arene. Ja magama panekuga on ka nii, et mingi hetk magas ta mul täiesti normaalselt ja siis ükshetk polnud enam kuskil mujal nõus magama kui kaissus ja siis ka jäi magama alles siis kui ma ei lasknud tal kõhuli keerata, sest nii kui kõhuli sai, oli nalja kui palju ja uni unustatud.
Mul on hetkel täpselt sama jama kodus selle magamisega 🙁 praegu on nõus magama jääma ainult süles. Mul 8.5 kuune.
kahe lapse emana ütleks seda: kui on kindel päevakava, siis on ka uneajad pigas.
keerulised ajad olid siis, kui kolmelt päevaunelt mingi kahele ja kahelt ühele. siis on laps vahepeal virilam ja ei saa hästi aru, millal ja mismoodi peaks magama.
pane päevakava paika, võtab aega, aga endal elu kergem.
ärkate enamvähem kindlal ajal, lõunauni (või kaks und) samal ajal ja enamvähem sama pikkusega. õhtune magaminek ja rituaalid ka paigas.
Hoian ka nõuannetel silma peal, siinpool sama seis. Aga miks sind grupist välja heideti?
Ma ei ole kindel, sest grupi adminn väidab, et “ta ei teinud seda” 😀 Naised noh
Mul poiss ei jäänud ka alguses ise magama aga tõime reisivoodi koju ja igal õhtul jääb ta ise magama. Näen, et ära väsib, siis panen ta sinna kinni. Siis esialgu ukerdab ringi ja mängib, siis natuke karjub mu peale ja üritab elu eest selgeks teha, et ma ei oleeeeeee väsinud ja siis üldiselt varsti kustub ka. Suurim viga on see, kui lähen tema juurde tema jauramise ajal. Ta mitte ei karju otseses mõttes vaid jaurab ja pressib seda nuttu välja endast. Vahel kui ta ikka magama ei taha jääda, siis panen taustaks näiteks tema lemmik multika käima või juutuubist lastelaulud mängima ja siis ikka jääb.
Alguses kindlasti raske sul. Pane ta voodisse ja kui päris nutma hakkab, siis mine rahusta ta jälle maha ja pane tagasi. Iga päevaga läheb kergemaks. Hetkel mul poiss muidugi lähebki 23-00 vahel magama aga siis ärkab ka 9-10 ajal alles, see sobib mulle endale paremini. Nagunii olen ööinimene rohkem ja tahan hommikul magada.
Mina olen aru saanud, et oluline on laps igal õhtul samal ajal magama panna. Ning et magamaminekule eelneksid alati sarnased protseduurid (vann, unejutt jms), et laps saaks aru, et nii, magamamineku aeg.
Meil ongi juba kuid nii, et kõigepealt paneme koos mänguasjad kokku (okei, mina panen, tema vaatab niisama ringi), siis vann, siis uneriided selga ja voodi. Kell seitse, hiljemalt pool kaheksa laps magab. Mõni õhtu ruigab ja rullib rohkem, aga üldiselt kustub kiiresti ja mis peamine – protestita. Hommikul ärkab 6-7 vahel.
Ehk peaksite oma rutiini kallal töötama 😉
PS! Unekooli ma ei poolda ja minu laps hakkas oma voodis magama nii, et lihtsalt olin tema toas, kuni ta uinus. Ei teinud temast välja, aga istusin veidi eemal, nii et ta mind nägi. See oli meie jaoks kõige sobivam lahendus.
Olen proovinud ka seda, et panen laps voodi ja tulen toast ära ning siis kindlate vahedega käin teda uuesti pikali panemas, aga see oli nii meie kui lapse jaoks liiga kurnav ja agressiivne variant. Ma ei suutnud seda nuttu taluda ja laps oli kokkuvõttes hüsteerias lihtsalt. Aga et ma ise ka ei tahaks iga õhtu end magama nutta, siis miks peaksin oma lapselt seda nõudma…
Sa peaksid kindlasti endalt enne unekooli küsima, kas oled selleks valmis? Selle tegemisel on väga oluline rutiin ja kindlad kellaajad. Nii palju kui ma su blogi lugenud olen, oled sa pigem spontaanne ja paned Mari magama siis, kui ta ise ära väsib. See kindlasti lööbki kogu graafiku sassi…
Mul on 11-kuune poiss ja magas ka mõned kuud tagasi nii halvasti, et ma lihtsalt enam ei jaksanud öösiti ärgata. Olin pahane ja tujukas kogu aeg.
Aga siis tegin unekooli ja nüüd magab laps 11 tundi öösel järjest, lisaks 2 und päeval. Olen ülimalt tänulik, et seda tegin, sest nüüd saab kogu pere korralikult välja puhata.
Unekool minu mõistes tähendas siis seda, et laps nuttis ennast magama. Tundub karm, aga see töötab. Ma istusin tema juures ja vajadusel paitasin, kuid mitte mingit süllevõtmist, kussutamist, kaisutamist ma ei teinud. Tulemused olid juba paari ööga.
Ma olen muuseas mõelnud nii teha, aga ma ei teanud, kas mõttekam oleks nurga taga passida või tema kõrval istuda. Kui ma ta enda voodisse jätan, siis ta lihtsalt seisab seal ja loobib luti eemale, kui ma teda ignoreerin ja siis hakkab nutma
Loomulikult ta nutab… Ta on teistmoodi kogu aeg harjunud ja tahab sinu tähelepanu.
Mina kindlasti eelistaks seda varianti, et ole kõrval ja lase tal ise magama jääda (loe: magama nutta). Ja kui ta püsti kargab, siis rahulikult ta uuesti pikali panna ja vajadusel seda teha veel 100 korda.
Laps ei jõua kaua nutta ja lõpuks ta väsib, varem või hiljem, aga need esimesed päevad on kindlasti rasked… Tähtis on, et sa pead ise jääma rahulikuks!
Eks meil tuleb endiselt ette raskeid õhtuid, kus ta nutab tund aega ja siis alles jääb magama. Järgmine päev on aga ära vahetatud: räägib voodis kaisukaga ja uinub rahulikult ise. Imeline 🙂
Mina istusin algul kõrval ja hoidsin käest kinni kuni magama jäi. Kui siblima hakkas siis korrutasin talle pane silmad kinni ja jää tuttu. Mingi paar nädalat oli niimoodi mässamist. Aga nüüd on nii, et panen poja voodisse, lutt suhu ütlen talle,et pane ailmad kinni jää tuttu ja magab. Ja väga tähtis on kellaaegadest kinnipida.
Hambaid uusi pole tulemas?
Klassikalist unekooli, et jätame lapse nutma ei soovita kellelegi. Äkki harjutada vaikselt eraldi voodisse magama? Algul päeval ja hiljem ka ööseks?
Mul poeg saab kohe 11- kuuseks aga pole seni veel ühtegi ööd ärkamata maganud, nii et lapsed on erinevad.
Jõudu igatahes ja loodame,et peagi Mari magab taas kenasti 🙂
Loomulikult võivad olla tulemas, aga ta ei nuta kui ärkab. Lihtsalt siblib ringi
Proovi talle tekitada väga kindel päevakava, siis on palju lihtsam mingi magamamineku rutiin välja töötada. Suvalisel ajal magama vajumine ei ole minu meelest OK – eriti lapsevanema jaoks, meie jaoks on nii oluline, et meil oleks oma täiskasvanuaeg, seega lähevad me lapsed vastavalt vanusele kas kell 7, 8 või 9 magama (vastavalt siis aastane, viie-aastane ja kolmeteistaastane, noh, viimane jääb magama nii umbes kell 22, aga ta on oma toas ja meid ei sega) – nii jääb meile 2-3 tundi päris oma lapsevaba aega. See, et lapsed on varajased ärkajad loomu poolest, ei ole mulle mingi üllatus. Ärkan juba aastaid kella 6 ajal hommikul, harjusime sellega väga ruttu, lihtsalt lähme varem magama kui “noorena”, kui keset ööd voodisse kukkusime. Mulle meedlib sellise elukorralduse juures see ka, et nüüd ei ole enam ärgates tunnet nagu oleks pool päeva juba möödas ja midagi teha enam nagunii ei jõua. Vara ärkamise pluss on minu jaoks see, et võib pikalt uimerdada ja hommikust süüa ja ikka on terve päev veel ees.