minu Nikon

Nagu te võib-olla teate, siis ma Jaanika tehtud fotochallenge’is kuigi kaugele ei jõudnud, sest a) mul sai ramm otsa, b) mõistsin, et teised on ikka päris fotovennad, mitte noobid nagu mina. Ega mul millegagi pilti teha ka polnud – telefoniga ainult. Siis tuli appi sõber Nikon ja andis mulle laheda valge hübriidi. Alguses ei osanud ma sellega midagi teha, aga õnneks sain lõpuks abi ja nüüd olengi siin vaikselt nokitsenud. Varsti võib juba objektiivist unistama hakata 🙂 Aga kui ma Aili pildivärki nägin, siis sellest tahtsin küll osa võtta. Kuigi Aili ka minuga võrreldes pro 😀
Tänane pilt peaks siis kajastama midagi, mida ma parasjagu loen. Kuna ma olen selline üdini aus vend, siis ma ütlen ära, et praegusel konkreetsel hetkel, kui ma selle pildi tegemise peale mõtlesin, lugesin ma üht blogi, mis mulle soovitati ja mulle ausalt kohe täitsa väga meeldis. Kohe nii väga, et saatsin isegi selle “omg, mulle meeldib su blogi” kirja, nagu fänn. Tegelikult päris raamatutest sirvisin ma viimati sellist Marile tellitud raamatut nagu “Kes meid söövad?” mis räägib parasiitidest ja paelussidest ja täidest ja puukidest. Igati hariv kõigile 😀Selle pildi tegin ma hämaras toas – jamasin natukene ISOga (omg, ma enam-vähem saan aru, mis see nüüd on) ja sain säärase pildi. Tegija jaoks pole vast miskit uhket, aga mina olen oma pildikesega täitsa rahul. Loodan ka järgmised 30 päeva vastu pidada, et oma uhke hübriidi oskusi näidata. Ah, ma näitan kohe ühte veel – eile vedelesid mul aknal kaks soolakakinki: suur küünlajalg ja sõprade kingitud lahe Instagrami raam, milles saab pilte teha ja popp olla. Ka eilse pildiga olen rahul (jälle pimedas toas tehtud), aga kuna ta teemaga kokku ei läinud, siis näitan niisama.