Operatsioon oli täpselt nii rõve kui ma arvasin ja rõvedam veel. Terve aja tahtsin nutta, minema joosta ja/või kellegi kätt pigistada. Seda kellegi kätt pigistasin ma nii kaua kuni mult küsiti, kas mul kusagilt valutab ja olin sunnitud ütlema, et mu käsi valutab. Suurest pigistamisest. Kui üks silm oli ära tehtud, mõtlesin ma, et las see teine jääb. Ühega näeb ka! Ja tegelikult mulle meeldibki pime olla. Hoolimata minu soovist teine silm pimedaks jätta, ei kuulanud mind keegi ja teinegi silm võeti ette. Mulle tundus, et mind piinati vähemalt tund aega, teiste sònul kestis kogu lugu vaid kümme minti. Ma ei taha neid uskuda.
Pärast operatsiooni olin ma valmis totaalseks pimeduseks, nii et saan vaid lôhna järgi Riias ringi orienteeruda. Minu suureks üllatuseks nägin ma paremini kui kunagi varem. Jumal tänatud, sest mu juhtkoer ei osutunud eriti usaldusväärseks ja tahtis juba esimese kahe minuti jooksul minuga auto alla joosta.
Rõõm nägemisest kestis seniks kuni olime lõpetanud lõunasöögi. Hetkel tunnen ma nagu oleks mul silmas (kineetiline) põlev liiv ja ma tahaks surra.
(Tõe huvides pean ma mainima, et seda postitust ei kirjutanud ma ise, pimedana ja valudesse suremas, vaid usaldasin kirjutama oma juhtkoera.)
4 kommentaari
Usu ikka meid, op oli tõesti 10 min. 🙂 Sain ju samal päeval nägijaks ja enne sind, nii et kella juba nägin. 🙂
Enda kohta võin öelda, et mingit valu ja ebamugavustunnet polnud, pigem oli see psühholoogiline hirm, mis pani värisema.
Haha, hasti kirjutatud.
Kiiret paranemist!
Kiiret taastumist!
Brunol tehti vist samal meetodil st. opp oli ka ebamugav ja valus ja samamoodi kirjeldas hiljem põlevat tunnet silmades.
Kui ma nüüd hästi mäletan, siis esimene öö oli päris halb, aga peale seda läks paremaks ja nüüd on ta oma nägemise üle üliõnnelik.
Nii et pea need valusad hetked vastu, lähevad üle ja siis oled kullipilguga!
Tubli oled, Mallu! Kiiret taastumist 🙂