Püha issa ristikene, aga ma unustasin su sünnipäevakirja ära, armas Mari. Õnneks sa mu blogi ei loe ja üldse pean tunnistama, et sa lugeda ei oska, seega ma usun, et sa ei pahanda, kui ma sellega kaks päeva hilinen.
Viimase kuu suurim saavutus on loomulikult kõndimine. Käpuli liigud sa heal juhul 5% ajast, enamasti vaarud ikka kahel jalal mööda tuba ringi ja tassid asju laiali. Täna näiteks loopisid sa kõik jalanõud esikust vanni ja olid ise selle üle äärmiselt õnnelik.
Üldse on suur hitt asjade kuskile sisse panemine. Kaussi, tassi, vaasi. Ükspäev avastasin oma kummelitee seest: luti, magneti, mündi, pesulõksu ja kuuseehte. Mida rohkem, seda uhkem. Aitäh Marike, mu kummelitee vajas neid asju!
Kuigi sul on viimasel ajal väga niru komme ärgata kell NELI HOMMIKUL, siis sa suudad seda ka nii armsalt teha, et lausa tore on ärgata. Täna kuulsin ma, kuidas sa seisad oma voodis:
“Eeeeeh,” ütlesid sa.
Ma ei liigutanud.
“EEEEEEEHHH,” ütlesid sa nüüd vähe kõvemini, justkui tahaks öelda, et HALLOO, mida sa vedeled seal hambad laiali!
Ma ei liigutanud ikka.
“EEEE-EEEE-EEEE-EEEEE-HHHHH” olid sa nüüd juba äärmiselt vokaalne ja ma avasin silmad.
“Ehheeeee!” tuli su näole suur naeratus ja sa tõstsid käed üles, et ma sind nüüd välja tõstaks, kaua sa seal eeehima pead, eksole.
Ja kuidas saan mainimata jätta selle, et nüüd tuli sulle alla ka üks väike hammas. Nüüd on hea vaikselt inimesi hammustamas käia. Hiilid ligi ja naksad. Kombeid õpid Milvilt vist, kes teab.
Ok, ma ei saa sulle enam edasi kirjutada, sest sa nõuad kitsepiima ja lõunaund!
Ma armastan sind, tsau!
Emme Mallu
Kommentaarid puuduvad