Ma täna veendusin, et kergem oleks just kinnipüütud paavianiga kaubanduskeskusesse minna kui omaenda lihase aastase lapsega. Põhjus on kerge – paavian on ka arvatavasti rohkem tsiviliseeritud. Mina ei tea, kuidas teised samavanu lapsi korralikult käituma õpetavad, aga mina ilmselgelt sellega veel hakkama pole saanud.
Esiteks läksime sööma. See nägi välja selline: mina üritan enda toitu võimalikult kiiresti alla ahmitseda, kui Mari võtab saiatüki, topib selle suhu. Võtab tüki kurki. Topib suhu. Võtab tüki kana, topib suhu. Siis on suu täis ja rohkem ei mahu. See ajab preili vihaseks – ta tahab, et sinna mahuks VEEL SAIA. Siis üritab ta täis suuga natukene nutta ja kui see ka ei õnnestu, sülitab ta selle ilase suutäie maha ja paneb suhu uue saiatüki. Siis nutab, et ei saa süüa maha kukkunud suutäit. Annan talle uue kanatüki. Selle viskab ta mulle näkku. Kolmanda kanatüki paneb suhu, aga kui korraks pilgutan, on ta selle suust välja võtnud ja mulle kohvi sisse pannud. Samal ajal kui mina kanatükki kohvist urgitsen, ajab Mari vee ümber ja viskab saiatükiga kõrval istuvat vanahärrat. Viimane õnneks ei pahanda, vaid hoopis naeratab Marile, mille peale teeb preili nii maia ja magusa näo, nagu poleks ta elusees jonninud ja laamendanud nagu metsaline. KUNI ta vaatab hullupilguga uuesti minu poole, sülgab suust natukene näritud toitu endale pihku ja hõõrub endale juustesse.
Maksin arve, koristasin salfakaga maast suurema soga ära ja põgenesin tuhatnelja, sest mul oli kõikide inimeste ees lihtsalt nii piinlik, et paha hakkas. Mari ei paistnud olukorrast häiritud olevat. 
Siis läksime poodi. Mari keeldus enam ostukärus istumast, seega pidin ma ta endale kukile panema. Seal oli tal hea ja mugav istuda – hoidis mu juustest kinni nagu ratsmetest ja möirgas “JAAA-JAAAA-JAAA-KLEEEE-KLEEE-KLEEE” üle poe ja oli eluga rahul.
Ega ma kaua niimoodi ringi tuiata saanud, et ühe käega hoian last kukil ja teisega lükkan suurt käru enda ees, seega panin Mari kärusse tagasi ja üritasin võimalikult kiiresti läbi poe joosta, et kõik vajalik kokku kahmata.
Kassajärjekorras olin sunnitud vääniku jälle sülle võtma, sest ta lihtsalt hakkas kärust välja ronima. Maha ka panna ei saa, sest siis lippab ta lihtsalt minema. Nõnda ma koogutasin temaga seal kassalindi ääres kuni Mari äkki mu sülest sinna peale istuma ukerdas. Jumala eest, istugu, peaasi, et ei rabele ja röögi!
“Kas sa oledki see Mallukas?” küsis mult äkki kassapidaja. Ma ei saanudki täpselt aru, et kas ta loeb mu blogi või siis ta on kuulnud jutte, et Eestis silkab ringi üks ERITI kasvatamatu lapsega ERITI halb lapsevanem nimega Mallukas, kes vabal ajal oma last kassalintidele paneb. Igatahes ei paistnud kassapidaja õnneks pahandavat, vaid andis mulle hoopis hunniku kleepse, sest ma kogun neid. Suur aitäh!
Siis tõstsin Mari kärusse tagasi, sest ma pidin ju asjad kotti panema. Mari läks HÜSTEERIASSE ja üritas elu eest vankrist välja rabeleda. Siinkohal tormas mulle appi armas vanapaarike, kellest siis vanatädi hakkas mu asju kotti toppima ja vanaonu haaras Mari sülle ja kukkus teda nunnutama.
Mulle aitas – tellisin takso ja vandusin, et mitte kunagi enam ei lähe ma Mariga kinke ostma. NEVER!
Aga lõpetuseks näitan meie eilast vannitundi:
Millal need lapsed piisavalt adekvaatsed on, et inimese kombel käituda mõistavad? Või mida paganat ma valesti teinud olen siin elus?
27 kommentaari
Oh kui hea on selliseid postitusi lugeda. Kinnitab vaid mu veendumust, mitte iial lapsi saada.
Aga edu inimalge taltsutamisel. Kunagi saab temast kindlasti asja, seni pead lihtsalt väga-väga-väga paksu nahaga olema. Ja sinu õnneks on enamus neid inimesi seal poes kas, a) selle juba läbi elanud, või b) teadlikud, miks see nii on ja mõistusega loobunud. Igasugustele viltu vaatavatele piffidele pole mõtet tähelepanu pöörata, seni, kuni ise vähemalt üritad.
Nii hea lugeda, et kellelgi veel samasugune laps 😛
Mul nüüd poiss juba 3 ja saab õnneks asjadest rohkem aru ja istub seal poekäru ettenähtud kohas päris ilusasti, aga jonnituju tuleb teinekord ikka ja siis ka üritan käbe poest minema saada ja kusjuures alates u ajast, kui oli aastane, olen iga kord mõelnud, et see on viimane kord, aga no kuhu ma ta ikka jätan ja sööma ju peab 😉 No nt kui ta oli u 2, siis ükskord läksime poodi ja valisime väikese auto, veidi aja pärast see talle enam ei sobinud ja ta viskas selle laias kaares maha ning pistis röökima, ma sain nii kurjaks, panin auto tagasi ja ütlesin, et ei osta midagi, aga siis oli tal ju seda ikkagi vaja. No see kisa oli ikka korralik, mis järgnes ning puuviljalettide vahel viskas end maha ning jonnis, sülle võtta tahtsin, siis viskas pulgaks ja karjus veel kõvemini, mutikesed vaatasid kõõrdis pilguga, aga mis mul teha oli, karjus ära ja rahunes maha ning istus uuesti poekärusse, natukese aja pärast tuli muidugi uus virin, aga mitte enam nii jube. See on siiani kõige hullem poeskäik. Ega see kolmene ka targem ole, nüüd meil juba u kuu olnud periood, kus kõike peab ise tegema ja oma tahtmist väljendatakse jonniga, loobitakse asju. Kui on jonnituju, siis tuletab meelde kõik asjad, mis on keelatud ja kisub tüli üles, lisaks ta meil nagu turbo-jänes, kogu aeg liikumises. Kui nädala sees ootad nädalavahetust, siis nädalavahetusel tahaks juba tööle saada 😀 Õpetajad lasteaias ütlevad, et ta on väga hea laps, sööb korralikult jne., kodus siis teeb kõik topelt tasa 😉
… ja veel ütleks, et lapsed ongi erinevad- inimesed on ju erinevad! Mõni on rahulik, nokitseb nurgas, teine aga nagu tulesäde, kogu aeg tegutsemas. Ega sellepärast üks teisest parem või halvem ole 😉
Mina ei pea õigeks laste puhul beebist saati sõjaväelist korda, lapsed peavad saama ise otsustada, oma peaga mõelda, muidu kasvab täiskasvanu, kes teebki asju ainult ja täpselt nii nagu öeldakse, omapoolset initsiatiivi näitamata. Ei ütle, et last keelama ei peaks, aga tuleks suunata, anda valikuvõimalusi, et ta saaks ise otsustada ja tunda end osalisena protsessis. Päevakava nii väikeste puhul on muidugi hea, see tekitab turvatunnet. Lisaks panete koos mänguasju ära, olen oma poisi nii kaugele saanud, et koristab ise oma toa nii hästi, kui oskab, u kord nädalas siis teen vähe suurema koristuse seal, palun- aitäh- tere- head aega jne on ka meil selged. Mina olen oma lapse üle uhke ja kuigi ta ajab oma energilisusega mind teinekord hulluks, meeldib mulle just, et tal on oma tahe 😀
Võid uurida mõnd raamatut, kus kirjeldatakse erinevaid arenguetappe, sealt saad ka nippe 🙂
Mina usun küll, et oled hea ema ja Mari on ka väga tore väike tüdruk, natuke suunamist ja saate hakkama küll, kõik tuleb ajaga 🙂
Hästi nõus kahe viimasega. Laps on üks keeruline olend, tema mõistmiseks ei piisa emainstinktist. Soovitan natuke pühenduda lapsepsühholoogia jms alastele raamatutele. Mind on raamatud palju aidanud.
Nagu eelnevalt mainiti, see algab juba kodusest elust. Minu 2a 1k tüdrukul on olnud kindel kava sünnist saadik, mida siis kohendame vastavalt vanusele ja magamisele. Kahe une pealt ühe une peale läksime kahe päevaga, potil käima hakkas ühe päevaga, muudest asjadest rääkimata, sest lapsega ollakse konkreetne. Kui on üks tegevus, on üks tegevus, mitte, et teen kõike korraga, ajan asju segamini jne. Mis mulle veel meelde tuli, emme-beebi turvatunnis õpetati, et lapsega tuleb rääkida, lapsest saadik, kogu aeg kirjeldada, mis me teeme, kus me lähme, kuidas seal olema peab. Käisin lapsega emmebeebi kinos esimest korda, kui ta oli veidi noorem kui aasta ja ta istus kenasti vaikselt tooli peal, sellal kui teised temavanused pea laiali otsas ringi jooksid, sest me olime autos rääkinud, et kinos peab olema viisakas ja tasa. Lapsed on targemad, kui me oskame arvatagi.
Ja ma ei taha üldse tänitada, sest mu sõbranna aastane poiss on ka täitsa sego, just üks päev käisime koos söömas ja poiss tegi samasugust nalja nagu Mari kohvikus. Ma ei arva sellest midagi halvasti, lihtsalt tean, et alati ei aitagi kasvatus, vaid mõni laps lihtsalt on mügrik. Mu oma ema on aga aastaid rääkinud, et lapse iseloom tuleb kasvatusest, kui temaga tegeletakse, armastatakse ja tehakse temast välja, on ta sama viisakas ka vanemate vastu. Eks ole näha 🙂
Jõudu ja jaksu, kui peaksid Mariga veel poodi minema 😀
Ma ei taha hukka mõista aga kas teil on ikka kindel päevakava, rutiin? Lapsed vajavad seda. Ma lihtsalt lugesin silmad krõllis, sest olgugi, et ma olen oma lapsi üksi kasvatanud, siis pole kumbki niimoodi käitunud, vähemalt avalikult…
Täna käisin ma näiteks pojaga koos söömas. Ma tal söögikohas ise süüa veel ei luba, võib olla ainult leiba, sest ma tean, et ta seda laiali ei loobi. Ja kuigi seda peetakse rõvedaks siis me jagame taldrikut 😀 Ta suht pirtsakas sööja. Täna ta ka võttis suhu pistetud kana suust välja ning pani lauale. Sama juhtus salatiga…kuid see oli ka kõik, mis võiks minu väljas söömise ära rikkuda.
Võib olla peaksid mõnele lastekasvatuse koolitusele minema? See aitaks sul paremini mõista oma lapse käitumist ja juba eos takistada teda HÜSTEERITSEMAST.
Mulle lihtalt tundub, et pole kindlat päevakava. Laps läheb magama siis kui tema seda soovib…Kui ta teeb midagi halvasti, siis ainult nunnutatakse, et oi ära palun nii tee. Ei keelata, temaga ei olda konkreetne. Et kui on ei siis on ei…Näiteks käitub halvasti ja aina keelatakse ja keelatakse, selleasemel, et midagi ette võtta. Noh näiteks laps topib näppu ninna iga kord kui sa ta sülle võtad. Kõigepealt keelad, siis hoiatad, et kui ta kohe ei lõpeta tõstad ta maha ja kolmandal korral viid oma lubaduse täide. See on ka nii iga asjaga…
Samamoodi on magamaminekuga. Ma tean jah, et on nii jube sundida last magama kui ta keeldub. Aga ta on väsinud ikkagi! Igal õhtul samal ajal voodisse. Mänguasjade koristamine, telekas kinni, tulesi vähemaks, pesus käik, pidzaama ja voodi. Ja kui teeb kisa, siis lihtsalt käid kohendamas, et tekk oleks peal jne. Ilma jututa…
Aga noh, mind pole ennegi kuulda võetud…vähemalt pole ma laste käitumise osas mitte midagi halba kuulnud, ise kuulen küll, et oh mida paganat sa jälle korraldad loll eit 😀
Mu lapsel on sünnist alates kindel päevakava, mida ta vastavalt oma vajadustele muutnud on (päevauned), aga poes käimine temaga on sellegipoolest pea võimatu. Pihta hakkas see poe-jama siis kui 2-aastaseks sai, seni oli 5+ laps ka mitmetunnistel shopingutuuridel. Seega päris kindlasti ei saa seda ajada puuduliku päevakava selga. Sul on lihtsalt hästi läinud, kui lapsed rahulikud.
Mallu, oled sa proovinud näiteks vankriga poes käia? Meil see teise eluaastani toimis. 😉
Sorri, aga ma lihtsalt naersin südamest, sest see oli niiiii naljakas. Eriti, kui ma seda ette kujutasin, kuidas Mari saia suhu topib, selle välja sülitab ja teeb näo “aga ma ei ole ju midagi teinud!” 😀
oota kuni ta aastake vanemaks saab, siis alles hullumaja hakkab- tahab, et sa kõiki asju ostaksid 😀
Oh, jumal tänatud, mul õnneks siiani pole seda jama veel olnud 🙂 Poja 1a ja 7 kuud ning siiani meeldib poekärus istuda, aitab mul asju ilusti kärru panna, söömas käia on temaga lust, istub ilusti toolil, sööb, vaatab ringi ja räägib. Üldiselt tal eriti võõras kohas käia ei meeldi ning seetõttu on ta pigem minu lähedal. Aga küll asi laheneb 🙂
mul sõbranna armastab ikka öelda, et palju sa oled näinud sellises vanuses lapsi poes? Ega eriti ei näegi! Ja justtäpselt sellepärast, et emad on loobunud lastega poes käimast 😀 Selliseid kolme-nelja-aastaseid juba näeb päris palju. Ja turvahälliealisi on ka palju. 1-2-aastaseid väga harva.
Mul endal on õnneks vedanud. Ükskord, vist isegi oli ka aastane siis, tegi sellise triangli, aga ma lasin röökida, kuigi vanemad inimesed mu ümber olid juba paanikas, et miks ma midagi ette ei võta 😀 Lubasin siis, et enam kunagi poodi ei lähe temaga, aga ikka läksin olude sunnil. rohkem pole röökima pistnud, küsib küll ühtteist, aga seletan rahulikult et ei saa ja miks ei saa ja pole hullu midagi. Vahel ikka tuleb mõni vaikne pisar, aga mis sellest.
Jube haige suhtumine, et lihtsalt “lasid röökida”, kuigi nägid, et inimesi see häirib. Aga noh, mis teha, kui üldised käitumisreeglid ja normid inimesest sujuvalt mööda lähevad.
Mul on tüdruk 10a ja endiselt ei taha väga temaga poes käia, sest ma ei jaksa seda kõike koju tarida, mida tema ostaks 😉
Minu plika on 1a ja 8k vana. Poe kärus talle ka eriti olla ei meeldi, aga päästeingliks on outoga kärud. Viimati polnud sel autol isegi rooli alles aga isegi see ei kõigutanud teda. Ning olen talle ka poes asju andnud ja öelnud et palun pane korvi. Siis paneb ilusti asjad seljataha korvi ja vahest kui ma ei jõua talle asju anda hakkab neid ise mu käest kiskuma et need korvi panna. Korvi panemise komme tekkis tal kuskil 1a 5k vanuselt või umbes nii. Aga kui võimalik siis järgmine kord katseta poes autoga ostukäru järgi. Enamasti saab neil ka lapse rihmaga kinni panna kui klamber just ära pole lõhutud.
minu 2a3kuune saab juba täitsa hästi oldud. tal vaja küll igast söögikohtades ringi ka joosta aga eks nad ongi sellised.
täna käisin esimest korda ilma käruta poes. natuke kahtlane oli juba käru lükata samal ajal kui see mööda muru ja soppa ringi jooksis. jätsin täna siis käru koju. korraks pidin sülle võtma kuna ta enam ei viitsinud. aga kuna ta nüüd saab aru ka juba mis ma räägin, siis moosisin teda poodi minnes nii: kui ilusasti kõnnid siis lähme sõidame poes autokäruga! tavalisse poekärru ta jalanõud enam ära ei mahu nagunii. lisaks oli ta kärus viisakalt vaikne 😀
poest tagasi tulles – oli mul niigi käekott ja poekott üle õla. siis oli hea moosida sellega, et kui ilusasti koju kõnnid siis saad üllatusmuna! 😀 lõpuks lubasin anda kaks aga kodus sai ikkagi ühe.
Tuttav lugu, see käibki nii 🙂 Mul sai laps kolm, ja temaga on alles nüüd võimalik kuskil käia, muidu oli sama, kogu aeg rabeles ja röökis. Nii et see kestab veel mõnda aega, ma ennustan.
Miks Maril mullet on? 😀
Kasvas selline 😀
Ausalt ei olnud halvaga mõeldud midagi. Õnneks sul on pikk huumorisoolikas!
Ma olen ise ka ta mäkkaiveri soengut märganud, ära muretse 😀
Mul laps 1a9k ja poes käimine pole kunagi suur piin olnud veel 🙂 Istub rahulikult poekärus ja vaatab, mida ma ta selja taha viskan. Puuvilju tahaks ta muidugi kohe sööma hakata ja see tekitab mõningast rahulolematust, kuid see tuleb üle elada. Seletan talle alati, et enne midagi süüa ei saa, kui emme pole asja eest maksnud. Kui annan talle mingi asja kätte (kas või nuustiku või saiakoti vms), siis istub tähtsa näoga edasi, et nagu teeks ka rasket šoppamistööd 🙂 Poes jalutada ei ole ma tal kunagi lasknud. Õpin teiste vigadest, sest olen kuulnud, et kui kord juba kärust välja on saanud, siis enam tagasi naljalt ei lähe.
Proovi Marile mingi mänguasi vms. huvitav asi poes olles kätte, äkki see viib tähelepanu röökimisest kõrvale.
Ega ta enamasti röökinudki, vaid niisama… rahmis. Asju andsin ka kätte, aga need viskas ta järjest maha 😀
Seni, kuni Sa oma lapsel rahulikult minema joosta ei lase või nii väikse peale ei karju/sõima Tema käitumise pärast või veel hullem-ei sakuta, raputa vms. on kõik ok. Väike laps on lihtsalt väike laps. Tema teod võivad tunduda tahtlikult saatanast, kuid tegelikult on nende mõttemaailm siiras ja tahab lihtsalt kõike nö testida. Ja seni kuni oled viisakas inimeste suhtes, keda laps nö häirib ja ei unusta tänada abistajaid, siis on ka kõik super.
Mina oleks kohvikus korraliku tipi jätnud 😀
PS! Igaksjuhuks mainin, et ma ei ole üks neist, kes arvaks, et Sa oma last peksad.
Issand, muidugi ei hakka ma karjuma vms, minu meelest oli see olukord nagu naljakas absurditeater. Tippi jätsin ka, kahjuks mul oli vaid 1.50 sularaha 🙁
Mul on 3ne poiss. Loodan, et ehk 3 aasta pärast saab poodi ka temaga minna 😛 Ja muideks, meil oli kõige hullem iga 1,5-2,5… Jõudu ja kannatust sulle, seda läheb vaja 😉
Mari on ikka nii armas 😀
Ma pean vist jumalat tänama, et mu poiss vana rahu ise on, kui poes käime 😀
Vahet pole, kas ta istub oma kärus või poekärus, läheb kaua mul läheb- tema istub rahulolevalt ja ei liiguta ennast üldse 😀
Ta vist fännab ringi sõitmist ja uute asjade vaatamist 😀
Poiss on 1a7k vanune 😉