Viimase kuuga on Mari tohutult muutunud. Esiteks sellised välised asjad, nagu kaks lisahammast üles (nüüd on üleval neli ja all üks) ja ta väike mulletike on ka pikemaks kasvanud. Sellega meenub mulle Leenu küsimus, et miks ma Mari tuusti normaalseks ei lõika, aga siinkohal mainin ära, et minu meelest see tuust on nii armas ja kui ta kiigub, siis ta väike juuksetutt vuhiseb ja lendleb nii armsalt tuules, et ma ei suuda ära õhata.
Lisaks on Marile kujunenud selline asi, nagu tohutu pahameel, kui ta ei saa seda, mida ta soovib. Näiteks läheb ta lahti kiskuma kapiuksi, mis on beebilukuga kinni, need ei avane ja Mari kukub lihtsalt nii solvunult nutma. Muidugi hakkab ta nutma ka siis, kui keegi võtab ta sülle siis, kui preili seda ei soovi, kui külmkapimagnetid on liiga kõrgel ja neid kätte ei saa, kui midagi ei mahu kuskile, kuhu Mari tahaks nad panna, kui keelatakse noaga mängida, kui kassid eest ära põgenevad, kui keelatakse telekat taguda, kui ei saa kuskile peale ronitud, kui keelatakse arvutis krabistada, kui kuskile kinni jäädakse jne.
Ja nõnda ta mööda maja susserdab. Esiteks läheb ta igal võimalusel trepile ja hakkab naerdes üles ronima. Kui värava vahelt kinni paned, või ta trepilt kinni nabid – nutab. Veel läheb ta WC-sse ja üritab käega seal vee sees sulistada. Vahepeal tahab ta potikaane kinni panna ja jätab näpud sinna vahele. Siis ta loomulikult nutab, aga mina, aasta emana, ei torma iga ta nutu peale juba ammu, sest enamasti on see “see pall ei mahu siia saapasse!” nutt, mitte “mu käsi on WC poti kaane all lõksus!” nutt. Erinevus seisneb selles, et kui “pall ei mahu saapasse” nuttu ignoda, siis ta jääb suht kohe vakka, aga kui ta ühe käega on WC poti kaane all lõksus ja teisega sinna peale surub, siis ta ei lõpeta ikka naljalt nutmist ära.
Ma ei saa aru, kuidas ta nii kiireks muutunud on. Ühel hetkel valab ta mu tee põrandale, siis viskab mu sihvkad põrandale, siis kisub raamatud riiulist välja, siis loobib riidekapist kõik riided maha, siis tassib kõik jalanõud mööda maja laiali (ükspäev leidsin oma kummiku vetsupotist).
Mari elu eesmärgiks on külvata kaost ja segadust – ise selle keskel siis vastavalt olukorrale nuttes või naerdes 😀 Ometi on ta ikkagi kogu aeg nii armas.
Tore on ka see, et lõpuks on tal see “emmetamise” faas tulnud. Kui ikka solvumine peal on või saab haiget, siis tuleb kohe minu juurde ja tahab sülle tulla. Või kui keegi teine tahab teda sülle võtta, siis tundub ka ohutum variant natukene nutta ja mulle sülle tulla. Või kui ma toast lahkun, siis tuleb a) järele tulla, b) nutta. No näiteks kui ma pissin, siis ta võib seal ukse taga südantlõhestavalt nutta, sest ma olen ju ometi igaveseks kadunud!
Ühesõnaga, Mari muutub päris inimeseks, kellel on päris OMA TAHE ja soovid. Täna näiteks ärkasin ma selle peale, et ta tagus tühja piimapudeliga mu patja ja vaatas mind etteheitvalt, et kaua ta nüüd nälgima peab. Siis tulime alla, Mari jõi piima ära ja tõi oma poti, istus sinna peale (täisriides) ja kukkus punnitama. Vot nii tark ta veel ei ole, et taipaks riideid ära võtta 😀
Krt, kuidas need lapsed nii armsad on, ah?!
Nagu näha, siis isegi jõuluvana süles sai ainult siis nututa olla, kui mina ka sinna ronisin 😀
10 kommentaari
Pudelist ja lutist võõrutamiseks, peab sul endal tekkima see õige sisetunne, et nüüd on õige aeg…. 🙂 sest just siis on see ka lapse jaoks õige aeg….. mul tuli lihtsalt ühe õhtul tuju et nüüd ja seletasin lapsele kes oli siis 1,5 et kadus ära ja kõik et nüüd on ta suur ja ei ole vajagi…. muidugi enne seda sai ta pudelist vaid vett( ja noh minu laps oskas tavalisest klaasist keefirit või jogurtit juua juba 7-8 kuu vanuselt) ja hea soovitus kui millestki võõrutada võiks asendada see mingi uue põnevust pakkuva asjaga…. nt meie hakkasime erinevates mängumaades käima
Piret, ei riidle Veroonikaga, kui Sa ise suure tõenäosusega midagi ei tea. Nimelt, lutitamine muudab hambumuse viltuseks ja pudeliga on kaariese tekke oht.
Oeh, küll mina sain kõvasti riielda kõigilt kanaemadelt kui mu kahene piiga veel lutitas. Kuigi ta kasutas lutti ainult magama jäämiseks ja pudelist ei ole ta kunagi lugupidanud. Aga mina otsustasin, et kuna preili oli muidu tubli, ei hakka ma mingite teiste emade pärast teda piinama. Kolmeselt tal igatahes lutti enam polnud, täpselt ei mäleta millal aga ise ta selle ära viskas. Ei pidanud me kumbki taluma kurbust ja magamata öid. Lastele tuleb anda aega, et suuremaks kasvada, kõik nad teevad seda erineva kiirusega aga vägisi loovutamiseks mina põhjendust ei leia. Lõppude lõpuks kasvatab iga ema oma last ise, sest just tema teab kuidas on ta lapsele parem!
Tervitused Marile Meeri poolt, kes ei suuda teda kuidagi unustada 😀
Neiud “kunagi ammu verekeskusest” 😀 😀
Hehe! Heihoo! Ma muuseas ise mõtlen ka kohati, et ega see ju tükki küljest võta, kui tal see lutt on. Samas oleks ju kergem ilma. Ah, eks aeg õpetab 😀
soovitaks selle valge paela, mis hallist kampsunist välja tolkneb, ära lõigata 😉
Ma ei saa ju teda muidu normaalselt puule riputada 😀
Ma olen Piretiga täiesti nõus. Mina samuti ei hakanud vägisi millestki võõrutama, ka mäkudest mitte… Vanemana saad last suunata, et no sa oled juba nii suur ja tubli ja ei tea kas on vaja lutti või lutipudelit või äkki prooviks pissi potti panna, aga vägisi pole küll vaja keelata ja käskida.. Luti andis laps lõplikult ära umbes kolmeselt, potile sättis ise umbes 1.5-selt jne jne.. Igale asjale on oma aeg, vanem saab lihtsalt suunata ja abiks olla ning muidugi järjepidevus tuleb kasuks 🙂
Lutt ja lutipudel on aasta ja kahekuusel suht saatanast juba. Mida kauem sellises vanuses (rääkimata sellest, et sellises vanuses neid enam ammu olema ei peaks) nendest võõrutamata jätta, seda raskem see on.
Ma tean jah, mul endal oli kunagi plaan aastaselt võõrutada. Aga kuna tal neid hambaid ei tulnud ja nüüd tuleb ja ta nii joril on, siis ma lihtsalt ei taha sellega tegeleda.
Mina Veroonika asemel räägiks asjadest, millest ma reaalselt ka midagi tean. Mitte ei targutaks mõttetult. Laps loobub lutist siis, kui ta selleks valmis on ja on teaduslikult tõestatud, et mitte midagi halba need lutid ja pudelid talle ei tee. Olete näinud mõnda luttiimevat gümnaasiumilõpetajat? Nii et chill kanaemad!