Alguses käisin mina kenasti 3x nädalas trennis ja olin endaga väga rahul. Ma ei mäletagi, millest see “ah ma täna ei viitsi” alguse sai. Ehk sellest, et mul hakkas selg valutama. Siis mõtlesin, et kuni arstile minekuni trenni ei tee “igaks juhuks” ja kui seal ära käisin, siis mõtlesin, et jajah, küllap ma HOMME lähen.
Selline venitamine kestis nii kaua, kuni ma Riiga pidin minema ja sealt tulles sisestasin ma endale aina, et kuule, VEEL ma küll trenni minna ei saa, sest mu…silmad valutavad? (ei valutanud).
Nüüd olen ma IGA PÄEV trenni tegemisest mõelnud. Kaua võib üks inimene lihtsalt millestki mõelda. Aga kuidagi tekkis see, et ah, mida ma ikka sinna trenni ronin, kui ma nagunii pätside viisi saia sisse söön ja nagunii selline lotendav vaal olen. Iga päev mõtlesin endale uue põhjuse, miks mitte minna: ma olen väsinud, õues on nii külm, keegi ei tule minuga kaasa, ma pean süüa tegema, ma olen täna juba NII PALJU TEINUD (käisin poes), ma olen juba niigi peenike (eeee….korruta seda jah endale:D), minust on veel paksemaid! (ja sa oled sinna poole teel, Mariann!).
Alles eile ma ohkasin, et nii kahju, et ma vähemalt siis buliimik ei ole, et siis saaks rahus süüa ja ropsida, aga paraku vihkan ma ropsimist nii väga, et ükskord väiksena ei liigutanud ma ennast terve pika päeva, et mitte kõhugripiga ketti panna.
Sest buliimiasoov on HÄSTI adekvaatne…Igatahes, siis ma mõtlesin enda vabandustele ja olin nagu:
Pakkisin oma trennikoti kokku, mis oli täis ämblikuvõrke ja surnud ämblikke ja kinnitasin endale, et TÄNA lähen trenni.
10.00 – broneerisin endale aja CoreExpressi, mis algab kell 13.00
10.11 – kaalusin aega tühistada, sest mulle meenus, et ma pean ju mõtlema kõigest 40 rolli ÜLEHOMSELE mõrvamüsteeriumile, mis leiab aset Diipis
10. 12 – jõudsin otsusele, et lähen ikka enne trenni ja SIIS mõtlen välja 40 rolli mõrvamüsteeriumiks.
10.13 – otsisin kohta Sparta kodulehel, kus saaks broneeringut tühistada
10.15 – kirjutasin Spartale meili, et nad mu treeningu tühistaks
10.16 – otsustasin e-maili saatmata jätta ja ikkagi trenni minna, sest ma olen NII PAKS!
10.17 – “äkki läheb Kardo täna jõusaali, ma lähen parem temaga õhtul kaasa! Tühistan parem ikkagi oma praeguse broneeringu!”
10.18 – “sa ütled IGA KORD, et sa lähed Kardoga trenni kaasa ja lõpuks nagunii ei lähe, MINE TRENNI MARIANN!!!”
10.19-11.00 – kirjutasin valmis kaks rolli Diipi aastavahetuseks, ise samal ajal mõeldes vabandusi, miks ma ikkagi ei saa praegu trenni minna. Noh näiteks, et ma tahtsin ju täna kokaraamatud köögiriiulile laduda ja ülakorruse ära koristada ja pesu pesta ja alumise korruse ära koristada ja poodi minna ja süüa teha ja ehk õhtul S.iga kokku saada ja Mariga kelgutada ja äkki ennast isegi meikida.
11.02 – tunnistasin endale, et heal juhul läheksin ma ainult poodi.
11.04- 11.30 otsisin oma trennikiipi ja vandusin endale, et kui ma seda ei leia, siis ma ei lähe trenni.
11.31 – leidsin kiibi ja läksin trenni.
Muidugi hästi vahva oli see, et ma olen ennast pmst täiesti nulli lasknud, sest sama raske oli mul trenni teha küll vaid esimene kord Spartasse minnes. Ma võitlesin endaga alates 15dast trenniminutist, et mitte oma asju kokku pakkida ja nuttes koju saia sööma joosta. Iga kord mõtlesin siis, et no Mallu, tee KAKS minta veel, kaks minta! Kuni lõpuks tuligi see õnnis hetk, kus hakkasime juba venitusi tegema ja lõdvestama.
ÜLE ELASIN! Ja tehku või tina, kolmapäeval ma pean jälle minema. MUIDUGI lähen! 11.30 ja AbsExpress. Või kell 12 Functional Body, mis meeldib mulle natsa vähem, aga kestab kauem, seega tundub mõttekam kauemaks minna? Ah, eks näis.
Ühesõnaga, need, kes veel trennis käivad (käia üritavad), kas teil on selliseid motivatsioonikadumisi olnud? Mida nende suhtes ette olete võtnud?
37 kommentaari
Minul hoiab motivatsiooni hetkel üleval suvel saabuvad kahe sugulase pulmad, kus tahaks mõne kena kleidi selga pressida ja üldse hea välja näha.
Et sul mott ära ei kaoks tee nii: pane magnetiga külmkapile näiteks pulmakleidi pilt! iga kord, kui külmiku kallale lähed, tulevad su eelolevad pulmad meelde ning isu läheb ära (ehk!?). äkki aitab? 🙂
Muuseas, minu unistuste pulmakleit on alati olnud selline liibuv merineitsilõikega õhukesest materjalist kleit, mida praegune vats elusees ei mahutaks, ehk tõesti peaks nii tegema 😀
Ma tegin nkunagi trenni, mingi 60 kõhulihast igal hommikul näiteks, siis ma jäin haigeks ja oligi läbi. kesse siis palavikuga ikka trenni teeb, lubasin endale et terveks saan jätkan, aga eii… ei jätkanud. Mõned korrad olen alustada ütitanud ja siis veel mõned korrad. Siis jõudsin selleni, et teleka ees niisama passida on mõttetu, tuleb aga liigutada. Siis mingi hetk polnud mul aega oma seebikaid passida ja jäi seegi ära. Nüüd ma mingil põhjusel nende saatel tukun.
Aga see eest aeg ajalt olen ma tubli, teen 30 kõhulihast jutti ja kiidan ennast. Ja eile lükkasin tund aega lund! Ja korra nädalas käin 10 km ja siis vahest jooksen ka, nii 100 meetri kaupa. Ja kujutan ette, et see ongi ju trenn ja ei saa aru miks vanad riided enam selga ei lähe.
daah!
Aga kui ma päriselt kusagile minema ka peaksin, mingid päris trenniriided selga panema ja puha siis ma vist ei alustakski. Kuigi ma olen mõelnud, et sinna massaazi mis lihaseid lõdvestab ja värki, seal võiks korra kvartalis käia.
Kui ma üldse oma pikaajalisema trenni ning tervislikuma toitumisega alustasin, kuulasin ja vaatasin pidevalt seda: https://www.youtube.com/watch?v=lsSC2vx7zFQ
Alguses see tundub tavaline mõttetu kulturistide jms motivatsiooni video, kuid soovitan sõnad kõrvale võtta (mul oli ta häälest alguses raske aru saada). See tekst on tohutult motiveeriv ja seda kõigis valdkondades, mitte ainult trenni tegemises.. Kuulasin igapäev päeva alustuseks 🙂
Eks ikka laiskushetki tuleb, aga mul mõjub kõige enam see, kui on paika pandud kindlad trennid, kus käin ja päevad. See ei toimi, kui mõtlen, et “täna ei viitsi, lähen homme…”. Ja muidugi motiveerib hind, mida selle mittekäimise eest tuleb maksta. Seepärast on ka kuumaks parem kui nt 10-korra kaart vms. Parim on see, kui peale trenni on lihtsalt nii hea olla, väsinud kuid tuju laes!
EDU – u can do it!
Lõpetasin trennis käia üritamise kuskil pool aastat tagasi ära, sest tundus mõttetu maksta tühja. Paar korda kuus trennis käimine pole seda väärt. Ei tea ka kuhu see motivatsioon kadus, lihtsam oli vabandusi leida, miks mitte minna. Samas end peeglist vaadates ikka pidevalt kirun ennast, et ma ei suuda end kokku võtta, võiks ju kas või jooksmas käia. Aga liiga külm on ju :/ Tore kui oleks mõni karmim sõber/sõbranna, kellega koos trenni teha, kes viitsiks tagant utsitada 🙂 Praegu jääb trennis käimise lubadus ikka uude aastasse, nagu muudki lubadused 😛
Asja võti on selles, et EI TOHI MÕELDA ja peab tegutsema. Mõtled hommikul et lähen trenni, paned asjad kokku ja lähed. Ei ole mõistlik seda mõtet peas hakata keerutama, et kas lähen v mitte.
Kui vahel end taban mõttelt, et ahh täna ei viitsi, siis sunnin ja sunnin ja kui kohal oled ja veel parem, trenn läbi on, siis mõtled, et miks ma üldse oma tulekus kahtlesin…
Kui ma veel Spartas käisin trennis ja siis kui see AbsExpress mulle sobival ajal oli pärast seda n-ö põhitrenni (nii ma seda nimetan, sest see pooletunnine on minu jaoks täiesti mõttetu, parem siis juba mitte minna:D), siis ma käisin 1,5h. Ehk et see AbsExpress ja misiganes sinna järgi/enne seda tuli.. Sinu puhul see FunctionalBody siis.. Soovitan mõlemasse minna, ei võta tükki küljest 😀
Aga ojaa, neid motivatsioonikriise on olnud küll. Kuid kuna ma olen sõnn ja niivõrd tugeva tahtejõuga, siis ma lihtsalt olen läinud ja kõik.. isegi, kui ma ei viitsi. Ma olen endale meelde tuletanud, kui hea tunne on pärast trenni… Ja kui mõnus uni tuleb õhtul! 😀
Nii kaugel ma veel oma trennitamisega ei ole :d
minu meelest on väga tõhus nipp käia trennis hommikuti. Siis on ülejäänud päev mureta ja mul isiklikult ka toitumine päeva jooksul tervislikum (ei taha ju hommikust jõupingutust ära nullida). Esimene nädal on raske end üles saada ja poolunisena trenni teha, aga sellega harjub ruttu.
Ma olen ka just päeval käinud ja tõesti on motti normaalsemalt süüa ka 😀
Jube nõme on elada, kui iseloomu pole 😀 Ma alustan iga aasta umbes 6 korda trenni tegemisega, aga no healjuhul 1-2 päeva teen, siis läheb meelest ära, et ma lodev olen. Mugavam on ju diivanil tagumiku laiaks istuda kui liigutada 😀
Sama on nisu- ja suhkrutoodete piiramisega, mida ma olen oma naha seisukorra parandamiseks mitmeid kordi päevakorda võtnud. Muidugi meenub asi siis, kui saiake juba hambus on ja no siis kui maitse suus, siis enam pidama ei saa ju 😀
Jaja, mul sama asi 😀 Et ma ju EI SÖÖ saia, meenub alle siis, kui sai suus 😀
Mina alustasin oktoobris trenniskäimist. Ise olen jumala rahul sellega, mis ma saavutanud olen, arvestades, et ma endiselt söön peaaegu kõike, v.a kiirtoit ja trenni igapäev pole jõudnud, mõnikord olid nädalased vahed, alguses jõudsin ikka ülepäeviti trenni, nüüd olen suutnud vähemalt korra nädalaski käia ja põhjus polegi olnud viitsimises, vaid aja puudumises. Käin koolis ja hakkasin kuu tagasi tööl käima. Alguses motiveeris mind see, et pärast trenni oli väga hea enesetunne ja mulle kohe meeldis trennis käia, siis hakkas mind lisaks motiveerima ka kaalukaotus, mis oli küll väike, aga siiski ja siis kui juhtub, et mul pole mingit tuju ja tahtmist, aga tean, et pean minema, siis lihtsalt panengi trenniasjad kokku ja lähen ja nii see trenn tehtud saab, jõusaali juba jõuad, siis ega seal niisama ei seisa ja ilutse ju 😀 selline tegutsemisviis ongi ära hoidnud selle koju lebotama jäämise ja söömise.
Kle alles oli oktoober ju 😀
Niikaua ei muutu midagi kuni sa ei tee endale selgeks, et sa TAHAD seal käia, mitte ei PEA. Ja muide sellest hetkest, kui ma sain selle endale selgeks tehtud, olid tulemused ka palju kiiremini näha. Tundub, et sunniviisiliselt ei ole ükski asi nii effektiivne kui asja mõnuga tehes 🙂
No ma tahan, aga mitte vist nii kohutavalt väga 😀 imeilus keha VÕIKS olla, aga olen ka siiani ilma hakkama saanud 😀
Jah, ka mul oli rets trennikriis umbes 8 kuud tagasi. Ma olin käinud trennis üle poole aasta tublisti ja nautisin seda ja oma uut väljanägemist. Siis aga saabus nii pingeline periood, kus ma põhimõtteliselt rabasin kahel täiskohal ning lihtsalt ajaliselt ei jõudnud trenni rohkem kui paar korda kuus, sest ka vabad hetked läksid selle peale, et puhata suurest rabelemisest. Vandusin endale, et kui see periood läbi saab, hakkan vanaviisi trennis käima, aga erinevalt sinust sinnapaika see jäigi. Ma ei mäletanud enam täpselt seda fantastilist tunnet, mis tekib pärast trenni ja ma ei leidnud mitte mingit motivatsiooni sinna tagasi minna ja ei läinudki. Siiamaani pole läinud. Nüüd mõtlen, et tahaks uuest aastast ikkagi liigutada ja mõtlen igasuguseid erinevaid alternatiive välja, sest ma ei saa teha trenni, kus mul igav hakkab (jooga, vesiaeroobika, jooksmine ka äkki). Niiet sa oled väga tubli, et end ikkagi trenni vedasid.
Kuna ma ju saan seal tasuta käia, siis oleks VÄGA tobe mitte kohale minna, sest “ma ei viitsi”. Mine ikka sina ka tagasi 🙂 Mulle ka jooga ja pilates jne ei meeldi, aga sellised tõmblemised (mitte tantsulised!) küll igavlema ei aja 🙂 Aga tänud kah muidugi hea sõna eest!
Ma ei tea… ma üks kord(okei, see kestis KAKS AASTAT) võtsin 18 kg juurde ja ilmselt surid selle ajaga kõik mu lihased välja, sest praegu olen ma peale igat trenni valus:D. Aga vähemalt ma suudan end nüüd ilusa(ma)na tunda, suurem osa kaalust ka lännu. Nii et… käi ikka trennis, et 2a pärast mitte avastada, et sa võid oma pekivoltide vahele võileiva kaotada.
No kui nii palju oled suutnud alla võtta, siis muidugi on sul õigus igati ennast väga tublilt tunda! Mul on ka arvatavasti homme lihased megavalusad. Aaa…tänks et võikuisu peale ajasid 😀
Lase omale normaalne toitumiskava teha ja igasugused saia- ja muu süsivesikuisud peaksid taanduma. Sa võid ükskõik kui palju seal trennis käia, aga kui ikkagi rohkem sööd, siis rasva ei kaota.
Ma saaks selle AMMU, aga selle jaoks peaks ma oma treenerile viima paari päeva toitumisplaani ja ma ei suuuuda seda teha. Aga oot. täna ma isegi mäletan, et hommikusöögiks sõin poššeeritud muna leival koos kurgiga, lõunaks 3/4dikku krevetiwrapist, vahepalaks sihvkasid ja teazy teed ja ühe tomativõiku, nüüd ootan kuni ahjus valmivad veiseliha ja lillkapsad ja kartulid ja porgandid 😀 Ehk jääb homme ka meelde, siis juba saangi!
Ma ei tea küll sinu treeneri metoodikat, aga hästi ei usu, et tal ainuüksi toitainete loetelust suurt kasu on, tavaliselt tahetakse söödud asju ikka grammides saada, st paar päeva pead kõik asjad ära kaaluma ja kirja panema. Toitumiskava jälgides tuleb selle tegevusega nagunii harjuda.
Ei grammides ta küll ei tahtnud, lihtsalt mida ja mis kell. Üldpoindi saab ju teada nii
Nägin sind Sparta garderoobis kui sa just trennist tulnud olid ja siis võttis kohe põlve värisema, sest noh, tihti sa ikka kuulsust näed jnejne eksole…
Aga igatahes. Praegu käin trennis umbes 5-6x nädalas, enamasti jõusaalis. Motivatsioonikriise tuleb ikka ette, sest noh… elan 40km linnast väljas, ilusal nädalavahetusel näiteks vahetada diivanil kaneelirullide söömine linna trenni mineku vastu on väga-väga-VÄGA raske. See kõlab suht cheesylt, aga ma leian motivatsiooni suht tihti nendest inspirational instagrami kasutajatest, kus ilusad fitid tšikid poolalasti poosetavad, sest noh… tahaks kaaaa selline olla ju! Ja eriri valus on vaadata ju oma kuti kena sixpacki, kui endal kõhul mingi ebamäärane mass võdiseb 😀
Kui soovid, siis võid minuga ühineda trennis, kuigi ma vist väga motivatsiooniks ei ole, sest minu kõhul võdiseb igasugu asju 😀
Ja nüüd ma tahan kaneelisaia…
Enne lapseootele jäämist käisin jooksmas ja kui mott maas oli siis vahtisin youtubest female fitness motivation videosid, lõi korralikult moti üles küll ja pärast oli jälle hea olla, et sai ikkagi liigutatud 😀
Ma arvan, et sellised asjad mulle ei mõjuks 😀
Millegipärast on mul ka nii, et kolm nädalat käin ilusti trennis ja peale seda tuleb ALATI mingi motikriis või mingi jama. Siis ma lihtsalt olen nädalakese, sageli jään tõbiseks ja ainult söön ja magan ning suure surmaga lähen uuesti. Ma ei tea, miks see nii on. 😀
keha sureb 😀
Kui pikalt käinud pole siis on jaa raske uuesti trenni tagasi minna 😀 ma motiveerin end tavaliselt sellega, et “mäletaaad kui mõnus tunne on peale trenni, et oled midagi-gi enda heaks teinud?” 😀 ma pigem vingun selle üle, et mul pole absull normaalset lihast ja olen üks igavene lodev spagett 😀
Selliseid hetki tulebki ette. Eriti kui on mingi vabandus juba ette juhtunud- hakkad uusi leiutama 😀
Kui juba toast välja saad ja trenniriided seljas, läheb asi lihtsalt. Alati! 🙂
Aga see buliimiku soov 😀 Ära seda küll isegi mitte naljaga soovi 😀
Ega see just kuigi hea “nali” pole jah ja ega ma tean, et see on tõsine asi, aga krt niiii hea on süüa 🙁
Ma olen praegu TÄPSELT SAMAS OLUKORRAS!!!!! laman diivanil ja luban et homme lähen..nii juba paar nädalat..küll on palju tööd ja ometigi vöib inimene ju ühe päeva nädalas niisama puhata!? Sjpsöfkekaks mul ka motivatsiooni vaja!!!! Ja mitte ei leia seda endas 🙁
kus sa trennis käid, kaugel kodust?
Solarise my fitness..kodust istun bussipeale ja loksun 30min vöi 40min oleneb kas saan 14 vöi 18 peale!:D