Uncategorized @et

andestamistest ja unustamistest

2. jaanuar 2015

Ma usun, et kõik inimesed maailmas on elus pidanud kellegagi tülitsema/konfliktis olema ja hiljem seisma küsimuse ees, et kas andestada ja unustada, või lasta eludel lahku minna. Mina olen ka selliste olukordade ees seisnud kohe mitu-mitu korda, aga kunagi ei tea päris täpselt, et kas olen õige sammu astunud.

Mõni sõber on olnud selline, et ta imeb su konkreetselt tühjaks. Ta aina tahab ja vajab ja nõuab ja see on kohutavalt koormav. Mõnikord mõtledki, et ah, ma ei jõua enam ja ei tahagi enam temaga suhelda. Ma saan ju aru küll, et kui on ikka suur mure või häda käes, siis loomulikult tahad seda oma sõbraga jagada. Mina ka tahaks. Samas tekib endal lõpuks selline trots, kui sina lased pidevalt enda ilusaid hetki rikkuda sellega, et keegi laob sulle hunniku negatiivsust ja paska peale oma probleemidega ja isegi ei taha neile tegelikult lahendusi. Et sa võid küll pakkuda, et tee seda, teist ja kolmandat, aga ometi on sõbranna kolm nädalat hiljem sul jälle sama murega nuttes ukse taga ja sina heidad kõik oma plaanid kõrvale, et olla hea sõber ja teda ära kuulata.

Aga kui kaua?!

Siis tekib selline lõhestunud isiksuse tunne. Ühest küljest on häbi mõeldagi, et ma EI SUUDA oma sõbrannaga enam suhelda, neid teemasid 363 korda arutada ja kaasa noogutada, sest ma lihtsat ei taha. No pole ju väga sõbrannalik?

Samas on trots. Miks ma pean oma tuju rikkuma ja aega raiskama nõu andmisele, kui teine seda ilmselgelt ei taha ja kuulda ei võta. Aga kui mul kriis on, siis ma ju eeldan, et minu sõbrannad mind kuulata viitsiks? Kuigi jah, olgem ausad, ma ei tea kui tihti (või üldse) ma nuttes kellegi ukse taha jookseks.

Kui kaua on adekvaatne sellises “suhtes” olla? Kust maalt läheb normaalse inimese ja mõistusega inimese piir? Kui kaua andestada ja unustada?

Kas kellelgi on veel sellised sõpru olnud, kes on nn energiavampiirid? Et noh, raske on suhelda. Koormav. Mis teie teinud olete?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

12 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply neiu 3. jaanuar 2015 at 02:48

    Tundsin iseend kirjelduses ära.
    Kuskil aasta tagasi märkasin juhuslikult, et olin oma sõbrannale vaid kurtma hakanud. Naeratasin muidugi tema kenade sõnade peale ja tore oli tema ilusast elust kuulda, aga kui jutujärg minuni jõudis, oskasin vaid ohata, kurta või kiruda.
    Ja märkasin siis ühel hetkel, kuidas ta ohkas väsimusest. Võib-olla käskis end kokku võtta ka, rohkemat kindlasti ei öelnud.

    Sellest ajast peale võtsin end kokku, ei kurtnud talle enam ja oleme endiselt sõbrannad, kuigi suhtleme vähem. Mured on muidugi tunduvalt hullemaks läinud, aga hoian neid enda sees nüüd. Tunnen, et keegi ei ole väärt minu murede koormat peale mu enda. Vahel on raske mõelda, et keegi ei tea, kuidas mul tegelikult läheb. Aga vaikselt kulgen. Sõbrannaga üritan vaid häid asju jagada. Olen oma üksinduses ise süüdi, aga liiga piinlik on veelkord kurtma hakata.

    Ma arvan, et moraal on see, et rääkige. Andke märku, et teid pidev kurtmine väsitab. Mõni inimene ei saa sellest nii kiiresti aru. Võib muidugi juhtuda, et ta pärast suurest häbist ei julge enam midagi teiega jagada, aga siis aitab samuti rääkimine. Olge nagu ema, kes laseb lapsel kukkuda (ütleb tõe välja), kuid ei lase teda kunagi silmist (toetab, kui teine soovib end parandada).

    • Reply Mallukas 3. jaanuar 2015 at 11:33

      Aga mis siis, kui ei soovigi?

      • Reply neiu 3. jaanuar 2015 at 16:10

        Siis ei saa seda inimest ju mingiks sõbraks pidada – ükski sõber ei taha meelega oma lähedastele raskusi/kurbust põhjustada :) Tundub ju lausa sõbra-/sõbrannadefinitsiooni vastand.

  • Reply Anonüümne 2. jaanuar 2015 at 23:09

    Lugedes praegu seda teksti ja kommentaare tekkis mul täielik samastumine. Samas tunnen, et mingil ajal on kõik inimesed koormavad ja vajan lihtsalt OMA aega. Samuti on ka minul sõbranna, parim ja ainus sõbranna, kes muutub mulle tihti liiga koormavaks. Vahepeal suhtlesime väga väga tihti, aga nüüd on see jäänud vaiksemaks. Saame kokku kord-paar kuus ja räägime siis enamus jutte ära. Aga tihti tunnen, et ta on nii negatiivne ja kahtlustav, et ma lihtsalt tahaks öelda “heida mustad prillid eest”, sest ma ei jõua enam. Ma ise olen suutnud ennast välja rebida august, kus kõik tundus must ja nüüd, kui mina olen jõudnud positiivsesse maailma, peab keegi mul ikka jalgealt mati ära tõmbama. Aga ma ei taha temast ka lahti öelda, sest mul ei ole mitte kedagi teist. Kõik ülejäänud on lihtsalt tuttavad, kellega suhtleme pealiskaudselt ja kellele muresid ei kurda. Sõpru nagu polekski…

  • Reply Annika 2. jaanuar 2015 at 22:40

    Just hiljuti lõpetasin sellise inimesega suhtlemise ja viskasin ka fb-st välja. Lisaks suhteprobleemidele laenas ta pea 3a mult raha, jh maksis tagasi alati aga kuidas mina üksi saan hakkama aga tema koos mehega ei saa. Minu soovitusi ja nõuandeid rahaga paremaks ümber käimiseks lendasid nagu tuulde. Lõpuks ei suheldudki enam minuga muul teemal kui laenamine. Eks mul natuke kahju on aga ilma temata mu elus olen õnnelikum.

  • Reply Blondiin 2. jaanuar 2015 at 22:12

    Väga hästi tean, millest räägid.
    Mul on üks tuttav/sõber (ei teagi kohe, kuidas teda kutsuda), kes näeb igas olukorras ja võimaluses nii palju negatiivsust, lisakas kahtlustab ta nii palju (nt kui keegi kutsus teda töövestlusele, siis ikka ja ainult selleks, et temalt ideid saada..). Piisavas koguses kahtlust on tervislik, sest kõike ei tohi liiga naiivselt ka võtta, aga kui see üle piiri läinud on, siis on jamasti..:S Suhteliselt raske ja keerulise iseloomuga neiu..Samas, kui ta on oma positiivses meeleolus, siis on temaga lust koos olla.

    Tänaseks pole ma temaga vähemalt üle kuu aja suhelnud. Ma ei taha oma ellu negatiivsust ja teiste mustamist…Ega siin muud ei aitagi, kui too inimene oma elust välja lõigata..

  • Reply r 2. jaanuar 2015 at 22:12

    Inimesed tulevad su ellu mingi põhjusega. Siis juhtuvad asjad ja nad lahkuvad. Oled ikkagi rikkam, et teadsid neid, aga pole põhjust ka punnitada ja kinni hoida. See ei tähenda. et oled halb sõbranna.

  • Reply A 2. jaanuar 2015 at 22:06

    Apppi mul on sama olukord! Mul on üks sõbranna kellega me poolteist aastat tagasi olime ninapidi koos ja tänaseks on juhtunud nii, et ta eemaldas mu sõbralistist ja ilmselt meie sõprus on läinud (eks muidugi aitas kaasa ka see, et ta kolis teise linna ja enam siia üldse ei satu). Samas viimasel ajal igakord kui ta mingit teemat puudutas, tundsin ma sama, et imes nagu energia mult ära, mul oli raske temaga suhelda ja jututeemasi absoluutselt enam ei olnud.. seega ma lausa ärritusin tema peale mitu korda.. ise arvan, et selle ta hinge võttiski ja sellepärast minuga enam ei suhelnud. Kuid samas nüüd kurdab teisele sõbrannale kuidas ta on nii üksik ja et ei mäletagi mis tunne on sõpru omada. Ja siis küsiski et kelle süü see siis on?!

  • Reply D 2. jaanuar 2015 at 22:03

    Olin ise mõndaega tagasi sama valiku ees ja tead ma otsustasin selle sõpruse jätta. Ausalt, hoopis parem ja kergem on nüüd.
    Mingiaeg kannatad,kuulad ja oled olemas aga üks hetk saad aru kui on tõesti piir! Soovitan sullegi sama ja usun,et sul hakkab kergem. Alguses mõtlesin küll kas oli ikka vaja nii teha aga nüüd tagantjärgi mõeldes olen väga rahul:).

  • Reply K 2. jaanuar 2015 at 22:02

    Jah, mul on selline “sõbranna”. Õnneks on ta nüüd vaiksemalt võtnud, aga siiski. Igatahes oli nii, et pideval tema plärises oma muredest ja probleemidest kuttidega, koduasjadega, muude sõpradega ja siis veel see, et mis ta täna teeb, mis praegu teeb ja mis homme teeb.
    Kui mina midagi julgesin vahele öelda, kasvõi oma probleemist arutada, siis oli “jajah, tõesti kurb, aga ma pean nüüd minema” jutt.
    Lõpuks lõpetasin temaga suhtluse mõneks ajaks ja kuna ma ei taha väga peale ka suruda, et kao nahhui oma muredega, mul on ka oma elu… siis nojah, kuidagi ta vist ÕNNEKS sai aru ja nüüd on tagasi tõmmanud :D
    Ja üks sõbranna, kes oli minuga 8 aastat igal pool ja igas kohas pidevalt, see imes mul kõik energia välja, et ma lõpuks ei jõudnud enam seda kõike kuulata ja saatsin pikalt. Enam ei suhtle ka.

  • Reply Liisi 2. jaanuar 2015 at 22:00

    Tean täpselt, millest sa räägid. Minul kestis selline sõprus uskumatult kaua (pea 10 aastat), kuid lõpuks ma leidsin, et ilma selle inimese murekoormata olen ma ise õnnelikum. Lisaks leidis ta, et võiksime poiss-sõpru jagada… Tänaseks ei ole ma suhelnud temaga üle aasta, kuid nii palju kui kuulnud olen, ei ole ta oma elus olulisi muudatusi teinud, mis parandaksid tema enda elu kvaliteeti. Võiks öelda, et pidasin väga kaua vastu, arvestades tema tegusid, kuid praegu olen tõesti õnnelikum. Enam ei pea kogu aeg kuulama tema nurinat elu üle ja kuidas kogu maailm teda vihkab. Ise ta ju ignoreerib kõiki antud soovitusi elu paremaks minemise osas…
    Ei tasuks hoida selliseid inimesi endale väga lähedal, mõjub ka endale koormavalt/laastavalt.

  • Reply Piia 2. jaanuar 2015 at 21:54

    Mõistan, väga hästi mõistan ja tean omast käest. Seda nii sõpradega kui ka suhtes olles.