LAPSE ÜLES KASVATAMINE LAPSED MARI JOHANNA

ära hellitatud beebi?

8. jaanuar 2015

Mõnikord ma mõtlen, et miks ei tule lapsed manuaaliga? Et kui laps teeb vot nii, siis sina tee nii, sest see on õige ja tulevikus talle kasulik. Mulle aga tundub, et mõnikord käitun ma iseendale nii risti vastu, et pole imestadagi vaja, et miks Mari mõnda asja teeb või ei tee.

Näiteks on meil väike jagelus Mari magamisega. Lõpuks sai Mari tuba valmis, tahtsime ta siis sinna voodisse magama panna nagu kord ja kohus. Tagantjärgi vaadates natukene tobe mõtegi, sest viimased kuud on Mari magama jäänud a) ämma kaisus, b) meie kaisus. Tunduks utoopiline, et nüüd ühtäkki me viime ta võõrasse tuppa, üksi ta enda voodisse ja eeldame, et laps peaks kohe õndsalt silmad sulgema ja magama jääma. Muidugi nii ei läinudki.

Mari röökis nagu ratta peal ja kaotas igasuguse uneraasugi. Lõpuks sai ta jälle vanaema kaisus magama jääda ja meie, kavalpead, mõtlesime, et transpordime siis vähemalt magava lapse tema enda tuppa. Ütleme nii, et ta oli seal vist max 10 minutit, kuni me ta jälle oma voodisse tassima pidime ja jälle pidime me magama nii, et üks väike neiu meile jalaga näkku annab.

Eile panime oma magamistuppa reisivoodi püsti, et ehk magab vähemalt siis seal, meie juures, aga omaette. Seda oli loomulikult palju loota, sest muidugi keeldus ta seal sees magamast ja õndsasse unne jäi ta alles meie kahe vahel.

Siinkohal lööbki välja mu lõhestunud isiksus: üks külg minust tahab, et laps harjuks omaette magama jääma, sest nii saame me kõik palju paremini välja magada ja loomulikult oleks ka kergem, kui laps jääb jonnita magama. Teine külg minust on hullumeelne kanaema, kes hea meelega laseks Maril meie vahel magada kuni 15da eluaastani, sest üksinda teises toas magada tundub ju nii hirmus. Mina näiteks kardan siiamaani üksinda pimedas magada, mida ma siis beebile seda peale sunnin? Pealegi on nii armas, kui Mari otsib mugavat asendit, et magama jääda ja lõpuks lihtsalt poeb nii sügavale kaissu või paneb käed ümber mu kaela ja uinub. See on nii kohutavalt armas!

Siis meenub muidugi, et see ei ole üldse armas, kui ta mu teki pealt ära kisub, mind kannaga näkku lööb, mulle näppu silmamunadesse topib, mind igemest küünistab (mu laps on nagu põrgudeemon!) ja mu juukseid välja kisub just minu kõige magusama une pealt.

Idee poolest ma ju tean mida teha. Hakatagi Mari harjutama magama tema enda toas – eks ta alguses nutab, aga siis lõpuks harjub ja meie saame jälle omaette magama hakata. See on see õige asi, mida teha, eks? Aga siis ma ei saagi ju oma linnupojukesega koos kaisus magada…

Lõhestunud isiksus olen ma, lõhestunud!

Teine asi on Mari keelamisega. Ma ei ole eriti suurt keelamiseusku ja arvan, et ta võib teha, mida ta tahab – kui see ei tee talle ega teistele haiget, ega ole ohtlik. Ometi avastasin ma, et ma saadan ka selle koha pealt kaheti signaale. Ühel päeval on mul suva, kas ta valab jahu põrandale ja mängib selles, teine päev olen ma just kööki koristanud ja ei taha, et see juhtub. Ühel päeval ma panen talle multikad, teine päev ei pane. Üks päev annan rahakotti mängimiseks, teine päev ei anna.

Muidugi kui Marile midagi mitte anda, mida ta tahab, siis kostub sealt kohe vihane kisa. Nii ongi, et isegi kui ma ei taha talle midagi parasjagu lubada, siis see kisa on piisavalt tüütu, et ma annan alla ja annan talle selle multika või rahakoti vms. Ja jällegi – ma tean, et ei maksa last ära harjutada, et röökimine annab sulle tulemuse.

Oeh, paistab, et ma pean ette võtma suuremat sorti enesemuutuse ja -kontrolli. Aga kuidas? Ma ju tahaks, et ta saaks teha ja näppida kõike, mida ta hing ihaldab. Samas tahaks ma, et ta ei hakkaks iga suvalise asja peale jonnima.

Beebide manuaal, kes selle valmis kirjutab? Või pigem lapsevanema manuaal: kuidas sundida ennast sellele armsa nööbikese provikatsioone eirama.

marimumm

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

24 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply liisu 9. jaanuar 2015 at 12:46

    http://www.kidsthemanual.com

    Manuaal ju täitsa olemas. Ise kasutanud seda magamise taktikat. Toimib.

  • Reply Ma 8. jaanuar 2015 at 23:36

    Tervist,

    Avaldan siin foorumis esimest korda arvamust, aga meie kogemus on järgmine. Lapse sündides (ja mehe soovil) harjutasime beebit kohe magama eraldi. Et nö. igaühel oma tuba :). St peale iga söötmist panime beebi magama vankriga teise tuppa, ise vankrit liigutades. Seega harjus ta varakult omaette magama ja kolmekuuselt panime ta vôrevoodiga oma suurema ôe tuppa magama. Kindlasti on oma roll ka sellel, et beebi suure sünnikaalu tôttu sain teda imetada vaid 3 kuud, rohkem kahjuks piima ei jätkunud ja läksime üle pudelitoidule. Seega alates 3 kuust mingeid öiseid söötmisi enam polnud. Praeguseks on laps aastane, magab ja sööb kenasti. Arvan, et laps oma kaisuloomade ja tekikesega loob samuti nö. turvalise keskkonna ja kuna pole harjumust, siis ta meie juures ei maga (ei oskagi tahta). Kôik on sellise lahenduse juures rôômsad ja väljapuhanud. Seega soovitaksin ma Mari panna eraldi tuppa magama, et ta harjuks ka ise magama jääma. Tuttavad on proovinud ka “Unekooli” ja pidavat täitsa toimima.
    Laste puhul on kôik tegelikult harjumustes kinni ja neid saab välja (ümber) harjutada (mida varem seda parem).
    Seoses kasvatusega, meie aastane hakkab ka hetkel kôike katsuma ja katsetama. Nagu keegi kommenteerija ütles, tuleb läbi môelda, mis ja miks on EI. Meil on samuti puldid, telefonid, ôrnemad asjad ära pandud. Ning EI peab alati olema kindel EI. Küll näed, laps saab aru küll. Ja tôesti, vanuse kasvades järjest keerulisemaks läheb (vanema lapsega oli täielik eitamise faas 18 kuud kuni 3 aastat, siis loksus kôik paika :). Mida varem piire paika panna, seda parem ja lihtsam kui laps suurem on.
    Kannatlikust ja jôudu-jaksu!
    Kahe tütre ema

  • Reply M. 8. jaanuar 2015 at 17:21

    Mina käin oma pisikest sugulast hoidmas. Ta küll on pisut vanem, aga ta ema on seda meetodit vist juba ammu hakanud lapse peal rakendama. Igaljuhul, meie rutiin on selline, et umbes tund enne magama minekut tuleb talle vaikselt meelde tuletada, et varsti on tuduaeg, kõik lähevad magama. Issi ja emme ja vanaema ja siis loed tema lemmikmänguasjad ette. Ütled veel,et mina olen ka väsinud juba ja tahan magada. Õnneks ta on selline hästi arusaaja ja rahulik laps. Siis ta on nagu juba häälestatud ette, vaatame veel multikaid, teeme viimaseid asjatoiemtusi enne magama minekut ja siis lähemegi rahulikult teise tuppa, panen ta oma (lapse) voodisse pikali (tal on ka oma konn ja mingi tekk ilma milleta ta magama ei jää). Ja siis tuli ära kustutada, ise näiteks olen eemal diivanil, viskan ka pikali ja teen nii, et lähen ka magama. Oleneb päevast, vahest jääb ta väga ruttu magama, vahest läheb umbes pool tundi, aga ka siis ei roni ta voodist välja või ei karju, lihtsalt räägib voodis oma konnaga midagi. :D Lõpuks ta rahulikult magab ja saabki oma toimetusi edasi teha.

  • Reply Kati 8. jaanuar 2015 at 16:57

    Kui Sa kuskilt veel leiad, siis võta ette raamat Tizzie Hall “Päästke meie uni”. Minu oma aitas see oma voodisse.

    (Enne seda kui suurena ta enda juurde jälle võtsin)

  • Reply Kaja 8. jaanuar 2015 at 16:10

    Tahtsin terve pika kommentaari kirjutada ja nüüd jäi meelde ainult see jahu teema. Miks üldse peaks olema jahu põrandale valamine ok? Et ühel päeval lubad ja teisel mitte … Ma ei lubaks (ja ei lubagi) MITTE ÜHELGI päeval jahu, mannat, tatart ja mida iganes toiduaineid põrandale valada.
    Võta ennast kokku ja pane reeglid paika! :) Ja pea ise ka nendest kinni.

    • Reply Mallukas 8. jaanuar 2015 at 16:15

      sest ta teeb kuivaine kapi lahti ja valab :D mul suva, las mängib, kui talle niiväga meeldib :D

  • Reply mannn 8. jaanuar 2015 at 16:00

    Meil oli ka suur häda selle magamajäämisega. Raseduse ajal olin kindel, et laps hakkab oma voodis magama, sai talle uhke voodi ostetud… Aga läks hoopis teisiti. Proovisin teda ikka aeg-ajalt tema enda voodisse panna, kui ta alles beebi oli. Röökis nagu ratta peal ja mul polnud jõudu, et temaga võidelda. Muidugi ta sai rinda ka ja ma ise olin ka mugav, kerge oli ju, kui laps kõrval magas. Ei pidanud ise kuskile liikuma, kui laps öösel ärkas… Ta nii harjus ära ja meie harjusime ära, et ta kõrval oli… Siis aga kasvas järsku nii suureks ja hakkas voodis põiki magama ja meid peksma jnejne…. :D Alles nüüd, kahe aastasel nõustus ta oma voodis magama… Voodi on küll meie oma kõrval, aga minu arvates suur samm ikkagi. :) Arvasin juba hirmuga, et magab kooliminekuni meie vahel… :D Üks päev lihtsalt otsustasime proovida, kas jääb… Esimesed päevad olid veidi raskemad, pidin voodi kõrval seisma, kätt hoidma, pead paitama jms.. Nüüd aga on nii, et kui ma näen, et ta on väsinud, siis ütlen talle ainult, et mine tudule.. siis läheb magamistuppa, lükkab ukse kinni ja ronib oma võrevoodisse, paneb teki peale ja jääb magama.. :) Laps magab oma voodis tunduvalt rahulikumalt ja meie saame ka end välja puhata.. Soovitada ei oska midagi kahjuks… Eks see ole ka iga lapse puhul individuaalne. :P

  • Reply Anu 8. jaanuar 2015 at 13:51

    Magamise kohapealt: mina tegin aastase lapsega nii-esimene öö, kui treenima hakkasime, lasin tal nutta oma voodis umbes 5-10 min, seejärel läksin ta juurde (silma ei vaadanud ja temaga juttu ei rääkinud) tegin talle pai ja sättisin ta uuesti teki alla pikali. Loomulikult hakkas ta kohe uuesti nutma, seega seda 5-10 min tagant paitamise rituaali tegin ma järjest läbi päris pikalt, kuni lõpuks laps magama jäi, nii väsinult, et magas ilusti hommikuni. Hommikul sai palju kiita ja mängida. Selliseid õhtuid tegime vist 2-3 tk järjest, kuni üks õhtu peale voodisse viimist kuulsin vaid pisikest jorinat, millele kohe ei reageerinud ning USKUMATU, laps magas nagu nott:) Peale seda pole probleeme olnud sellega, et laps oma voodis keelduks magamast. Ta harjus, et ma olen ikkagi olemas, ta pole üksi ning oma voodis saab täitsa mõnusalt magada. Kui ta on haige võtan ta ise enda juurde ja vahest siis ka, kui isu tuleb:) Aga meil oli võrevoodi ka, st ta ei saanud sealt ise välja ronida enne kui unekooliga korras oli (kuu-paar hiljem oli tal juba tavaline lastevoodi) Teil on nagu ma olen aru saanud madrats põrandal, seega ma ei oska isegi ette kujutada, kuidas ma sellisel juhul toimiks. Ta ju ronib välja ja magab kus tahab:D Praegu mõeldes, te ju piditegi Mari kavatama Montessori põhimõtete kohaselt, st laps magab millal tahab ja mingit “vanglat” te voodist talle ei tekita? Ega siis polegi midagi muud teha, kui loota, et leiad mingi nipi. Good luck! :)

    • Reply Mallukas 8. jaanuar 2015 at 14:09

      Aga kas sa toast üldse ei lahkunudki?

      • Reply Anu 9. jaanuar 2015 at 10:59

        Ma ei mäletagi, paar korda vist jäin tuppa ka temaga, aga lõpuks olin kõrvaltoas ja kuulasin ta halinat. Ma tahtsin endale rusikaga näkku lüüa iga kord, kui ta nurvana maha jätsin, aga ma kannatasin ära ja see oli seda väärt. Ei saanud ta mingit traumat sellest, hakkas enda voodikest ja toakest armastama hoopis. VÄGA tähtis on silmside ja jutu ajamise vältimine rahustamise ajal. Kohe saab aru, et nutt kerib tuurid üles, kui laps mõistab, et ema hakkab murduma.

  • Reply Triinu 8. jaanuar 2015 at 13:30

    Mul on siis vedanud, et laps oma voodis magab. Sest minu kõrval ta pigem mängib. Juba algusest peale ma järjekindlalt panin ta tema voodisse magama, sest teadsin, et hiljem hulga raskem last mujale magama panna. Mõned üksikud korrad on ta tõesti mu kaisus maganud. Aga seda seepärast, et oleme võõras kohas.
    Ja ausalt ma lasen tal voodis karjuda, kui tal parasjagu see ei meeldi. Süda valutab küll, aga kuo ta juba haigutab ja silmi hõõrub, siis võiks ju magama.
    Keelamisega on ka omajagu tegemist, mõnikord saab aru, teinekord mitte. Ja kui talle parasjagu ei meeldi see et ma teda sülle ei võta või turnida ei lase, siis lööb hambad säärde. Sellest kombest pean ma küll teda võõrutama. Ärahellitamine muidugi eiaita.

  • Reply Riin 8. jaanuar 2015 at 13:21

    Vahest aitaks see, kui esialgu proovida tal lasta päevauned oma toas ja voodis magada?
    Siis on ju valge ja pole nii hirmus. Harjub lõpuks oma voodiga ära.

    Oma kahe lapsega olen pidanud mõlemil korral unekooli tegema. Oli hirmus ja tüütu aeg, aga ei lasknud kunagi nutul hädakisaks muutuda, samas endale kindlaks jäädes – igaüks oma voodisse!

    Aegajalt käib kahene veel kaisus mul, aga siis õhtul jälle räägime ja lepime kokku, et ta magab oma voodis ja see mõjub! Mulle ka tohutult meeldib, kui ta kaissu tuleb, aga seda hommikul, kui olen pmst valmis ise ka ärkama. Siis naudime lähedust, samas on mõlemad hästi välja puhanud.

    Keelamisega on selline lugu, et tee kõigepealt endale selgeks, mis ON keelatud ja mida võib katsuda.
    Kui otsustad et nt rahakott on keelatud, siis iga kord, kui ta seda hakkab võtma, kujutad ette, et seal elab sees megamürgine ämblik ja laps EI TOHI seda võtta.
    See ette kujutamine aitab. Sa ju ei laseks lapsl kätt vastu kuuma triikrauda panna? Vat kujutad ette, et sinu kosmeetika on see kuum triikraud ja sama kindlalt keelad.

    Lihtne ju :D

  • Reply Vaike 8. jaanuar 2015 at 12:43

    Mina ei julgenud algusest peale laste enda ja mehe kõrvale magama jätta, vaid tõstsin ta alati peale imetamist abieluvoodi kõrval olevasse pulgavoodisse. St siis öösel mitu ja mitu korda. Ma kohutavalt kartsin nii pisikese nö. äramagamist, sest seda on tegelikkuses nii mõnigi kord juhtunud. Tüütu tõstmise tulemusena ei tekkinud mul vähemalt lapse oma voodis harjutamise vajadust. :)

    • Reply reet 8. jaanuar 2015 at 13:00

      Sama siin. Mees on meeletu laiutaja ja vahel magab minugi ära, suures 180 cm laias voodis. Ei julgend ka last kunagi üksi sinna jätta ja alguses oli ääre pool laps aga kui hakkas liikuma ja sahmima unes siis kolis täitsa oma voodisse. Ma juba eos harjutasin last oma võrevoodiga. Hetkel enamus unedest jääb ise aga vahel tahab ka süles magama jääda. Kuigi ise meeletult igatsen seda kaisus magamist. Hommikuti mõnikord tõstan ta oma kaissu, kui mees tööle on läinud :P

  • Reply Piret 8. jaanuar 2015 at 12:30

    Kui vanu lapsi beebideks peetakse üldse? Max poolteist aastat vanu?
    Nii veider on vaadata, et nii suurt last nagu Mari, ikka veel beebiks kutsutakse. :D Ma ikka loodan, et sa hakkad tema kohta varsti “laps” ütlema.

    Minu laps hakkas magama üksi oma toas u 1,5-aastaselt. Praegu on ta 3,5 ja alles paar päeva tagasi alustasime unekooliga, et harjutame teda iseseisvalt magama jääma. Ja kahetsen siiani, et seda varem ette ei võtnud. Natuke isegi võtsin tegelikult, aga mitte väga tõsiselt ehk siis andsin kohe pärast esimest õhtut alla, sest nuttev laps sulatas südame. Aga tema tundide pikkune magama panek nüüd mitu aastat järjest on olnud vaimselt nii kurnav, et… Siiani nägi ju meie magama panek välja nii, et lebasin lapse kõrval, tema lollitas ja jonnis vms, ootasin, millal uinub (tavaliselt läks aega vähemalt tund, hoolimata lapse väsimuse astmest) ja siis hiilisin ära. Täiesti vale harjumus.
    Ehk siis: magav laps kaisus on küll nunnu. Samas kannaga keset ööd näkku saada jällegi ei ole. Ja need muud miinused…
    Mina soovitaksin küll väga hästi läbi mõelda, mis variant Mari oma tuppa magama harjutamiseks parim on, ja siis nii tehagi, ilma alla andmata.
    Ämm ei aita? Potitamiste ja muude asjadega on ta ju nii tubli ja kaval. Vaevalt, et ta oma lapsi kaisus magama kussutas ja oma voodis neid hoidis. Mis tema arvab Mari magama panekust?
    Jõudu!

    • Reply Mallukas 8. jaanuar 2015 at 12:32

      Minu jaoks ta on beebi ikka :( iga päev räägin talle, et ta mu tillukene beebikene :D

      • Reply Marion 8. jaanuar 2015 at 23:19

        Mu õde rääkis ka oma lapsele ja tulemus oli see, et kui laps oli viiene ja vanaema keelas, et ei saa kättpidi supikausis solistada, ütles laps, et sa ei tohi mulle midagi öelda, ma olen alles beebi:D

  • Reply mari 8. jaanuar 2015 at 12:06

    Kaisus magamisest kasvavad nad üldiselt ühel hetkel välja, mul suurem läks oma voodisse nii 2 ja natuke peale aastaselt, pisem saab homme aasta ja on kaisukas, muidugi neid mõlemaid sai/saab une pealt teise vodisse tõsta. Ja see kaisus magamine on tõesti armas, et kui Kardole ka see zobib, on kõik tsill.

    Keelamisega on minu arust nii, et nii vähe kui võimalik aga nii palju kui vajalik. Et mingeid pisisasju ongi mõttetu keeata, mis pole lapsele ohtlikd ja halvad. Samas kui juba kelad siis peaks järjekindel olema ja röökimisele mitte järgi andma vaid üritama teisele tegevusele suunata. Lapsed igavesed sindrinahad jagavad maru ruttu selle kisa ja rõökimise triki ära ja endal on siis jama

  • Reply Laura 8. jaanuar 2015 at 12:03

    See enda kehtestamine ja järjepidevuse leidmine ongi mõnel raskem kui teisel.Eriti kui nad on nii armsad :) ma lasin ka poisil aastaseni oma kaisus magada.Mingihetk viskas nii üle.vihastasin enda peale et miks lapsel üleüldse oma voodi sai ostetud ja kumbki meist ju hästi magada välja ei saa,kellel jalg peas.kellel jalg suus jne :D algus oli raske .Tema kordades jäärapäisem kui mina aga mõte et ta ka lasteaias või koolid käies ikka minu kõrval magab no see hoidis mind järjepidavana :D Nad magavad minu meelest paremini ka oma toas omas voodis.nende kindlus niiöelda :)

  • Reply J 8. jaanuar 2015 at 12:01

    Ja siis varsti on Mari samasugune nagu need kellest õudusega kirjutasid :D Oskan ainult soovitada, et pead tugevamaks saama. Mida vanemaks laps saab, seda raskemaks ümber kasvatamine läheb. Laps ei pea saama kõike, mis tahab ja kõige olulisem on, et jonnile järgi anda ei tohi! Praegu võib aastase lapse jonn veel talutav ja aksepteeritav olla aga kui selle sisse harjutad, siis viskab ta sul ka viieaastaselt pikali karjuma. Ja nagu ma ütlesin – järjest raskemaks läheb ;) ole tugev ja pea ikka meeles, et tema on beebi – sina oled täiskasvanud – sina otsustad, mida tema teeb või kus magab.

    • Reply Anu 8. jaanuar 2015 at 13:25

      Nõustun täiega. Praegu kannatad selle jonni ja nõudmised ära, kehtestad reeglid ja tulevikus saad endale mõistliku ja hooliva 5-aastase. See on seda väärt! Laps peab enda vanemaid austama ja see on ammu teada, et lapsed on emotsionaalselt tervemad, kui nad teavad mida võib ja mida mitte, piiride ja reeglite puudumine kaotab turvatunde ja loob ebastabiilsust ning segadust pisikese inimese hinge. You can do it:) Alusta väikestest asjadest, parim motivaator on tulemuste nägemine.

  • Reply Viivu 8. jaanuar 2015 at 12:01

    Lapsel on lihtsam aru saada keeldudest kui samad asjad on alati keelatud. Seda on muidugi lihtsam öelda kui teha :D. Meil on keelatud ohtlikud asjad, telefonid, puldid, võtmed ja osad suurema lapse månguasjad, kapis sorimine ka kuna ma olen liiga laisk, et pidevalt kappe koristada.
    Magamisega olen ma sama dilemma ees, ühest küljest on ju nii kahju teda kaisust ära anda, teisest küljest aga oleks ruumi rohkem ja no aastane pole ju enam päris beebi. Mulle teeb olukorra raskemaks ka see, et ma ei poolda lapse magama nutmist. Väike jorin on ok, aga ma ei usu, et lapse psüühikale saab hästi mõjuda see kui tal hüsteeriliselt nutta lastakse kuni ta lõpuks väsib ja õnnetuna ja üksikuna magama vajub. Niiet kui saad huvitavaid nõuandeid kuidas laps ilma teda traumeerimata oma voodisse magama saada, siis ma loeks huviga.

  • Reply S 8. jaanuar 2015 at 11:40

    Esiteks pead sa aru saama ,et kui laps lööb jonni lahti siis ta äratabki sellega sinu tähelepanu ja õrnustunde. Mu 4 aastane terroriseerib mind samamoodi. Lööb,aga oma hädise nutu lahti(tema puhul on see eriti südantlõhestav) ja loodab,et nii ta saab selle. Muidugi eks vahe 1 ja 4 aastasel ole suur.
    Proovi nt nii ,et kui ta teeb mingit pahandust siis seleta talle ,et see on paha ja nii ei tohi teha. Lapsele jääb meelde kui korduvalt seletada sõna EI . Lõpuks saab ta ise aru ,et see on paha mis ta teeb ja saab ka sõnast EI aru. See võtab omajagu aega ,aga annab tulemust.
    Magamise osas omas toas ei ole sa mingi deemon. Laps peab aru saama ,et igal ühel on oma voodi ja ase. Proovi talle tema voodi teha selline pesake . Ilmselgelt vist ei kasuta sa voodipehmendust. Uskumatu ,aga mu 4 ja 7 aastane teevad ka endale niiöelda pesakese magama jäämiseks. Neil on kummagil voodis 2 patja,kaisuloom ja tekk. Siis poevad sinna teki vahele, keeravad selle hästi külje alla ja nii nad magama jäävad. Lapsel on sünnist saadik kaasas instinkt tunda end turvaliselt. Olgem ausad ega isegi keerad end vahepeal kuskile kerra ,et tunda end hästi.
    Ja kui ta hakkab oma voodis jonnima siis proovi temaga rääkida. Seleta ,et Maril on oma voodi, seal on tekike,padi ja nt kaisuloom. Mida rohkem sihipärasem oled seda tõenäolisem on ,et ta ära harjub selelga ükskord. Lootust ei tohi kaotada ja kindlasti ei tohi last panna oma voodi ja siis ise minema kõndida ja lasta tal seal end segaseks röökida. Nii tekib tal hirm oma voodi ees. Palju aitab kaasa mänguga voodi saamine. Ehk paned lapse voodi ,seletad,räägid ja mängid temaga. Nt paneme kaisulooma tuttu ja äkki Mari läheb ka kaisukale kaissu.
    Eks kerge ole seda öelda ja raske teha,aga mulle oli paras peavalu mu suurem tütar kunagi. 3 aastat magas minu kõrval ja oi oli raske ära harjutada. Said lapse oma voodi ja kõps oli ta minu kaisus :D