Mõnikord on mul lihtsalt selline abituse tunne. Muidugi abitus, mis ma ise endale kaela olen tõmmanud, eksole. Näiteks mul saab märtsis emapalk otsa ja mul endiselt ei ole tööd. Paari kohta olen kandideerinud, aga ilmselgelt pole ma neid saanud, sest keegi mulle tagasi ei kirjutanud ja…oeh.
Ma ei saa isegi aru, et kuidas saab öelda, et oi oi, oleks pidanud varem sellele mõtlema ja töö otsima. Kuidas? Vaatan tööpakkumisi, kandideerin ja lisan CV’sse märke, et ps! tööle hakkan viie kuu pärast?
Õnneks on mul see variant, et saan Naistelehele kaastööd teha ja seda varianti pean ma nüüd kasutama nii palju kui lastakse, sest meil muidu varsti lihtsalt pole raha. Jah, siinkohal kehtib küll see, et oleks võinud iga kuu kõrvale panna, aga see on minu jaoks nii koormav. Ma ei oska raha koguda. Mulle meeldib elada nii, et ma ei vaata poes, kui palju maksab mu saiapäts ja minna taksoga, kui ma parasjagu kõndida ei viitsi. Mulle meeldib anda suvaliselt 12 euri kodutust onule, kes tahab teed osta. Mulle meeldib Marile uusi asju osta. Mugava inimese värk. Või siis rumala inimese värk.
Samas ei ole mul probleemi elada ilma rahata. Vanasti oli kogu aeg nii, et kuu alguses ostsin mida tahtsin, tegin sõpradele välja, käisin väljas söömas – kuni raha otsa sai. Siis toitusin kuu lõpuni asjadest, mis kodus olemas olid ja lihtsalt ei kulutanud raha, sest seda ei olnud. Kerge.
Ega mul praegugi käed värisema hakkaks, kui ma näiteks taksoga sõita ei saaks, aga paratamatult on nii, et kui minul on null sissetulekut (või mis see on, 80 euri kuus on see toetus kokku?) siis Kardo palgast jätkub nii, et saab umbes kõik maksud makstud ja kõik.
Selles suhtes, et mul pole vaja priisata, aga sööma ikka peaksime millegi eest. Nipet, näpet tuleb siin reklaami müümise eest jne, aga see on tegelikult nii väike summa, ei me ei saa sellega hakkama. Või no – SAAME, aga nii hädavaevu ja ma keeldun elamast nii, et minusugune osav, andekas ja töökas inimene peab olema TÖÖTU ja elama nõnda, et ma tulen ots-otsaga kokku. Ma ei taha, ma keeldun, ma ei ole nõus!!
Ma ju tahan tööd teha! Ma tahan minna hommikul kontorisse ja süüa kringlit kui kellelgi on sünnipäev ja lobiseda oma kolleegidega ja…kirjutada Naistelehte. Vot see on see, mida ma tahan. Paraku kui ma just ei suuda imekiirelt leiutada ajamasinat, minna ajas tagasi, rasestada mõni oma kolleegidest, et ta dekreeti läheks, siis lihtsalt ei mängi välja.
Ja ma ei mängi nii. Ma lihtsalt ei mängi.
Kõik see kassib ära. Miks ma mingit uut tööd ei leia? Miks ma vanasse kohta tagasi ei saa? Miks keegi ometi rasedaks ei võiks jääda? Miks seal mulle mingit muud kohta ei ole? Mis töökohal saaks ma veel kirjutada ja teha seda, mida ma armastan? Miks ma rahadega nii halb olen? Miks ma normaalselt majandada ei suuda?
Näiteks praegu olen ma meid Mari toa remondiga majandanud sinna, et me ei saagi reisile minna. Ostetud lennupiletid on vastu maad visatud raha, sest me viivitasime kruiisipiletite ostmisega nii kaua, et lõpuks oleks need juba kokku läinud üle 300 euri, lisaks veel mitu ööd Rootsis passimist jne jne. Lõpuks otsustasin, et ei. See jama ei saa toimuda, meil ei ole selleks viitsimist ega raha. Lihtsalt ei ole.
Ehk siis FAIN, ma ei lähe oma reisile, ma ei leia tööd, ma ei korista kunagi oma magamistuba ära ja ma jään elu lõpuni vaeseks, ning Marist saab ülekaaluline väikelaps, sest üsna pea ei ole meil talle mitte midagi muud anda kui makarone.
Ühesõnaga, kui keegi tahab mind aidata, siis mõelge natukene, kas te teate kedagi, kellest ma saaks lugu teha? Näiteks raske haiguse üle elanud inimesed? Või inimesed, kes peavad elama keerulise haigusega? Või inimesed, kellel on elus juhtunud midagi dramaatilist, uskumatut, müstilist? Või inimesed, kellel on väga põnev ja omapärane hobi? Või inimene, kes aitab igapäevaselt teisi? Inimene, kes on elanud üle raske kaotuse? Inimene, kellel on juhtunud midagi, et ta lausa peab seda maailmaga jagama? Tuleks arvestada, et loo kirjutamisega kaasneb see, et ma kasutan teie pärisnime ja lisaks saadan teile ka fotograafi, et ajakirjas ikka ilusad pildid oleks. Loomulikult on see hea võimalus inimestel lasta profifotografidel ennast pildistada 🙂
Veel on oodatud igasugused vihjed kuulsuste kohta – kes on rase, kes abiellus, kes lahutas, kes läks reisule, kes ostis uue kodu, kes annetas 8478 euri jne jne jne.
Kõik vihjed palun panna mu meilile mariannkaasik@gmail.com.
Ja kui ma enekat teinud ei ole, siis ma vastan.
71 kommentaari
300 euri elektriarve? Mismõttes? :O :O
Ma arvan, et sa tead ka seda, et moekaid ja normaalseid riideid saab nt ka soetada Takkost, mitte mingitest insider poodidest kus on otsa topitud igasugused teenustasud vms , süüa saab odavalt Maximast, ja veel – kosmeetikat müüakse ka toidupoes, mitte hirmkallites kosmeetikapoodides ..
Ja nõnda saabki ära elada – säästlikult ..
Teenid oma blogiga kopika, ja töötuabirahaga elab ära küll .. Muidugi pangalaen on asi, mida endale KUNAGI kaela ei võtaks ..
meil muutusid elektriarved kõvasti väiksemaks kui vahetasime lambid LEDide vastu ja arvuti ning teleka taha (sh monitorid, kõlarid jms) panime lülitiga pikendusjuhtmed, mille ööseks välja lülitame.
Pakun, et elektriarve on nii suur, sest tegemist on nõukaaegse majaga ja soojapidavus ei ole hea.
Mina sinu asemel ei lepiks nö. tavapärase elu ja töörabamisega, vaid otsiksin rohkem võimalusi, kuidas tänu blogile mugavamalt läbi ajada. Mulle tundub suht mõttetu, et jagad oma elu ja mõtteid poole Eestiga, aga sisse see eriti ei too. Kas blogile ei saaks teha mingit nö. päevapiletit nagu on on ajalehtedel tasuliste artiklite lugemiseks, et tuleb mobiiliga helistada teatud nr. ja siis artikkel aktiveerub? Kes lugeda soovib, ei peaks kindlasti paljuks maksta a´la 50 senti postituse eest.
see teeks kuus peaaegu mingi 20 euri ju 😀
Tee veel üks pangakonto, mul on eraldi nt LHV kaart ja sinna kannangi raha mille kõrvale panen. Pangakaardi peitsin sahtlipõhja et mul see rahakotis ei ahvatleks 😀 Ja tee endale kasutaja siia: https://goworkabit.ee Sul juba praegugi võimalus vahel näiteks üks päev kuskil tööd teha, kui ämm last hoiab, seal on täitsa toredad pakkumised.
No tegelikult võib swedis näiteks avada hoiukonto, ehk siis lisa konto, millel pole pangakaarti, saab nii juurde kanda, kui ära kanda. Uude panka nüüd küll selleks minema ei pea.
Lihtsalt infoks, kuna palju soovitati siin sul töötuna arvele võtta: äriühingu juhatuse liige seda paraku ei saa. Isegi kui ta juhatuse liikme tasu ei saa. Ja sul on ju oma ettevõte olemas, nagu ma aru olen saanud. Soovin jõudu lahenduse otsimisel! Sa leiad selle kindlasti.
Tere! Ma ei saa kirjatüki viimasest osast täpselt aru. Ja eks ma loen tegelikult esimest korda ka Teie blogi – nii et väga Teie olemise ja elamisega kursis ei ole. Aga mu küsimused, et arusaamatusest üle saada, on järgmised. Kas Te olete ajakirjandust õppinud? Kas Te peate end ajakirjanikuks? Kas tõesti peab inimene enda loo ISE saatma ja Teie s a a d a t e vaid fotograafi tema juurde? Ja siis kirjutate ise sellest inimese saadetud kirjatükist loo? Kuidas saan ma siis ajakirjast lugeda ehedat ja hinge minevat lugu, kui sel pole ajakirjanikul endal mingit põhimõttelist seost? (Isegi kui tegu on Naistelehega, kus treitakse lugusid kiiresti).. Kas see asi käib Teil seal siis tõesti nii, et “ajakirjanikud” ei viitsi teha seda, mis on nende töö: intervjueerida, uurida, kohal käia, ehedust edasi anda? Või ma sain Teie loo viimasest lõigust valesti aru?
Muret tekitab see seepärast, et olen ise ajakirjanduse fanaatiline tudeng. Ja mind teeb kurvaks see, mismoodi sellesse töösse suhtutakse. Selliste lugude ümberkirjutamisega ja leiutamisega olen varem ka kokku puutunud. Minu arvamus on see, et kui ollagi nii laisk ja mitte ise uurida, mis toimub, siis sellised ei saa ka omale teab mis töökohta lubada. Ma tõepoolest ei taha solvata ega midagi – eriti kui ma valesti Teie kirjatükist aru sain.
(Ajakirjanduse tudengid peavad näiteks igaks reedeks – või muuks nädalapäevaks, või mitu korda nädalas- reaalse uudise välja leidma. Sellise, mida pole keegi kuskil avaldanud; sellise, mis pole jätkuuudis mingile muule uudisele; sellise, mis vastab õppejõu antud teemale, näiteks haridus, tervishoid vms; sellise, mis täidab uudise kriteeriumid – on vähemalt linna tasemel oluline. Kui sellist uudist leitud pole, siis kukud aine läbi ja ongi kutu-piilu. Kui Te loo leidmisega hakkama ei saa, ehk tuleb ülikooli (uuesti) minna ja seda õppida). Vabandan, kui liiga jäme olin, aga nii need asjad käivad.
Kõike head
L
Ma ei tea, miks teil selline mulje jäi, et inimene peab ISE loo saatma, see oleks üsna naeruväärne ju. Enamik inimesi ei oska poolt lausetki kirja panna 😀
Täpselt minu mõte! Sp küsisingi. Aga eks ma olin lugedes väsinud 🙂 Kõike hääd
Mind hämmastab ja kurvastab, et ajakirjandustudeng nii eluvõõras ja siiralt arvab end teadvat, et “nii need asjad käivad”, st et keegi kusagil laseb allikal endal loo valmis kirjutada, kirjutab selle siis ümber (?!?) ja esitab omaloomingu pähe.
Naistelehes ja ka mitte üheski teises väljaandes, mida seespoolt pisut rohkem tunnen, ei käi asjad nii nagu kirjeldasid. Ma ei tea, kust sa selle fantaasia võtad või kes sulle seda rääkinud on.
Ma ei kujuta ette, missugune allikas on nõus sellega, et tema ise kirjutab loo ja see ilmub teise inimese nime all. Allikal võib olenevalt loost paluda kirjalikult küsimustele vastata, aga see pole veel loo kirjutamine. Nende vastuste põhjal seotud ja ladusa teksti loomine on päris arvestatav ja ajamahukas töö. Kui sa peaksid seda nimetama ümberkirjutamiseks, oled asjast üsna valesti aru saanud.
Ja mitte iga lugu ei saa sellest parem, kui lähed kohale ja inimesega näost näkku kohtud selleks, et intervjuud teha. Intervjueerida võibki ka telefonitsi või kirjalikult ja sellest pole katki midagi. Jah, tõenäoliselt kannatavad näost näkku kontakti puudumise all persoonilood, aga näiteks uudisvormide ja tarbijalugude puhul ei juhtu sellest mitte midagi, kui infovahetus käib muid teid pidi.
Edu õpingutes ja vähem fanaatilisust ehk.
Meie peret tabas suur ebaõnn, nüüd alles novembris, kus lihtsa arsti kontrolliajal avastati mehel diabeet. Teades vähekenegi diabeedist, mis on pärilik. Mõõtsime koheselt ka pojal veresuhkurt ja see oli kõrge. Oleme tihedalt mõõtnud seda tal ja haru harva on see normis, 2 kuu jooksul vist ala mingi 5 korda ainult. Käisime ka veretesti tegemas, kuna laps oi vahepeal haige, järgmisel päeval arstile helistades teatas ta, et asjad ei ole korras ja veresuhkur kõrge. Järgmise nädala algul nüüd selgubki lõplik kurb tõde, mida on juba praegu tegelikult teada. Laps ise saab jaanuaris nüüd 2- aastaseks. Maailm on lihtsalt kokku kukkumas, et kuidas saab olema meie elu. Lasteaias käies pean ma ka lapsega koos olema, et vajadusel teda ravida.
Oh jumal. Selliseid asju lugedes tunnen ma ennast küll tobedalt, et üldse vingun…Jõudu teile!
Hei! Minu väiksel sugulasel avastati 3a diabeet ja tema veresuhkur kõigub siiani üles-alla ( -29).
Natuke aega tagasi sai laps insuliinipumba.
Kui sul peaks küsimusi olema või tahad kellegiga suhelda, kes elab sama läbi siis võta ühendust.
Ka lasteaiaga ei ole asi nii hull, määratakse tugiisik.
🙂 Jõudu!
Okei, see pooleldi naljaga tehtud, aga hakake Merejega iganädalaselt debatti pidama nagu Riisalu ja Gräzin. Teil ju vaidlusteemasi jätkub:D
200 eurot ei ole absoluutselt väike summa ju? 60 euri üks poeskäik? Meil läheb nii palju umbes siis, kui käime kuu alguses poes, et osta kodukeemiat ja kuivaineid koju ette terveks kuuks. Ma usun, et kui sa õpiksid majandama (ehk paluda kedagi, kes sellega sinust edukamalat hakkama saad omale appi?) saaks ka 200 euriga kuus väga hästi hakkama. Liiati siis, et lapsehoidja opmast käest võtta, arved maksab mees. Kui end veel töötuna ka arvele võtaksid, saaksid ju juba 200 reklaamiraha, 80 lapseraha ja 120 töötutoetust, mis teeb 300 euri. Saan küll aru, et taksoga selle eest end regulaarselt sõidutada ei saa ning toidupoes saaksid praeguse elukorraldusega käia vaid 5 korda, aga ehk abiks ikka 😉
Ühesõnaga ma ei saa aru, kuidas su mees või kasvõi ämm ei ole sulle maininud, et oleks ehk aeg täiskasvanuks saada, liiati, et lapski juba olemas, ja vastavalt ka majandama hakata?
PS. Me teenime mõlemad elukaaslasega keskmiselt 1500 kätte, oleneb kuust. Ning 200 eurot on meie jaoks väga suur raha- praktiliselt kahe nädala söögiraha, kui nüüd täpne olla 🙂 Samas oleme mõlemad üles kasvanud väga kitsastes oludes nii, et mina emaga elasin nt toimetulekutoetusest mõnda aega (ca 150 euri kuus-mõelda, sinu kahe korra poeskäiguraha) ning ostsime selle eest kuu aja söögi, hügieenitarbed ja kodukeemia. Lisaks kassile vajaminevat. Kui nüüd mõtled natuke, siis ei ole su elukesel viga midagi. Ainult su suhtumisel. Sai nüüd veidi moraali lugev kommentaar, kuid leian, et kui sina avalikult nii rumalalt ja üleolevalt halad, on teistel õigus ka vastavalt kommenteerida.
Edu tööotsingutel ning edu su lähedastele juhuks, kui sa ei peaks tööd leidma peale vh lõppu!
Ma soovitaks teha Naistelehte sarnase rubriigi nagu oli tv3 saade “Eestimaa uhkus”. Juttu tulekski inimestest, kes kas igapäevaselt palju head teevad või on korra elus midagi sellist teinud, et peaks tunnustama. Selliseid inimesi on väga palju – võtkem näiteks kasvõi vabatahtlikud või inimesed, kes töötavad sandikopikate eest kohtades, kuhu pirtsud mitte kunagi tööle ei läheks. Esmalt muidugi peaks tegema üleskutse, et rahvas sellistest inimestest teada annaks. Minu arvates oleks see väga positiivne ja jätkusuutlik rubriik. Iga nädal/kuu saaks kindlasti mõne loo. Kõlan küll enesekesksena, aga ma loeksin selliseid lugusid oluliselt parema meelega, kui lugusid kellegi hobist või kaalukaotusest, rasedusest või lastest.
Sa kirjutad, et paar sotti ei ole mitte mingi summa. Meil 5 liikmelise pere peale jààb peale maksude maksmist alles 350€ mille eest tuleb siis osta autole kûtet, sûûa, osta tarbeesemeid. sul soovitan hakata môtlema, mitte lûûa lulli. Paljudel ei ole isegi 200€ peale maksude maksmist aga nad saavad hakkama ja ei hakka virisema.
Ma tõesti ei saa aru, kuidas te hakkama saate? Mul läheb tavaliselt 1x poes käigul juba u 60 euri.
Katsu siis ette kujutada, mida teeksid, kui Sul oleks nädala peale 60.- mida toidupoes terve pere toitlustamiseks kulutada. Söömata ei jääks ju.
Ma ei saa ka aru, mida inimesed siis üldse söövad? Mul läheb igapäevane poeskäik kuskil vähemalt 30-40 euri maksma, sest söön päris toitu mitte mingeid kiirnuudleid ketšupiga vms. Täitsa arusaamatu, miks tehakse viis last, kui toiduraha nii vähe…
Vastuseks MMÕ küsimusele, mida inimesed söövad, näiteks osa meie pere novembrikuu menüüst. Peres kaks lapsevanemat, kolm alla 10-aastast last, poolteist õpetajapalka ja ehituslaen.
E – aedviljasupp ja õunakook
T – makaronid aedvilja-tomatikastme ja lihapallidega, piimakissell marjadega
K – kõrvitsasupp curryga, kohupiimarullid
N – omlett ja kartulid, aedviljahoidis, vastavalt soovile kama või koogijäägid (ma olen kuulnud jah, et omletti peetakse mõnel pool hommikusöögiks. Las olla, meile hommikuti nii jõuliselt valguline asi ei sobi.)
R – kartuli-peekonisupp ja apelsinimuffinid
L – riis ja hakkliha-tomatikaste (Mees leidis poest Uncle Ben’s magushaput kastet ja arvas, et oleks paras aeg seda teha), kõrvitsa-kookosekook šokolaadikattega
P – kana “Nell Gwyn” ja ma ausalt ei mäleta … vist midagi kõigest, mida kodus olemas oli.
E – olime õhtul teatris ja elasime ebatervislikul moel saiakestest
T – frikadellisupp ja virsikukompott (poekonserv)
K – šnitsel ja kartulid, aedviljahoidis, kodused küpsised
N – Toskaana oasupp sooja juustusaiaga, apelsinisai võiga
Hommikusööke ja lõunaid ma praegu ei arvestanud, hommikuks süüakse meil putru, õhtust kooki, müslit vms natukest, lõunat sööb igaüks (kui sööb, minul näiteks pole sageli tööl lõunaks aega) seal, kus sööb.
Jah, me sööme palju suppe ja saialisi. Gluteenihirmu ei ole, külmal aastaajal on supid väga kohased toidud. Küpsetan palju, poes vaatan odavamaid hindu ja hooajalisi puuvilju, ökotoit tuleb oma aiast – kasvatan ise aedvilja ka selle rahulolu pärast, mida tunnen kuhjaga täis korviga aiast tulles. Meie lapsed pole vist kiirnuudleid kunagi saanudki, aga poejogurtit või ütleme, avokaadot ostame tõesti imeharva. Jogurtit teen tavaliselt ise, tuleb odavam ja ma usun ka, et tervislikum kui poest. Menüüs märgitud lihapallid ja frikadellid on ise tehtud. Tegelikult ma ei ole tõsine ökohuviline, mulle lihtsalt meeldib süüa teha ja paljud valmistoidud ei maitse.
Pere kuu toiduraha (kojuostetavat toitu mõtlen) on umbes 150 eurot. Poes käin kaks korda nädalas. Ei tunne, et toidu osas millestki tegelikult puudus oleks.
See ei ole mitte mingil juhul etteheide blogi autorile, vaid lihtsalt näide, kuidas üks Eestis elav perekond majandab. Oleme teinud oma valikud paljudest aspektidest lähtudes, näiteks saab Mees õpetaja-õppejõuna töötades teha tööd, mille peale tal andi on, ja samas palju laste kasvamise juures olla. Kui oleks valida, kas palju raha või pere koosolemine teinekord napi rahaga, siis me valime pere. Tore on küll, kui vahel keegi muu söögi valmis teeb, aga see peab siis ka tõeliselt hea toit olema, sellepärast käime väljas söömas harva ja ainult väärt kohtades. Esmaspäeval lähen sõbrannaga väga heasse kohvikusse, kus kook on päris võiga tehtud ja omletimunad munetud õnnelike kanade poolt. 🙂 Vabandust, kirjutasin romaani, enam ei tee.
Kas kartulid ja muud viljad pole siis päris söök või? Tatrapakiga (tavaliselt alla 2 €) elab üks inimene ilusti nädal-kaks ära, turult saab hea hinnaga liha, suuremates poodides leidub kindlasti kampaaniasoodustusega leiba (sai on pigem maiustus, kuidagi kasulik ta pole, seega ma nt ei ostagi) ja muud kraami. Ma olen tudeng, nädala eelarve on 15-20€, mille eest käin poes, mõnikord vanemate juures kodus (edasi-tagasi 10 €) ja pesen pesu (2 € korra eest). Kõht on täis, mingit ainepuudust pole ja ei virele ka. Kord kuus pean AD-sid ostma (12 €) ehk mõni nädal on raskem, aga pole viga. Ma saan aru, et sinimerekarpide, lõhefilee ja maiustuste ostmisest on raske loobuda, aga seniks, kuni rahaliselt kergemad olud tulevad, siis võiks ju ennast kätte võtta ja üritada natuke teistmoodi majandada, mitte ohkida, et ei ole võimalik poes väiksemat arvet kui 60 € teha. On küll. Ma rääkisin küll eespool enda kogemustest ja ma pean selle rahaga üksi majandama, aga ma näen, kuidas mu emagi neljaliikmelisele perele poes süüa ostab ja arve alla 10 € on. Kõik saavad söönuks ja toitu jääb ülegi.
Tööle saamisest nii palju, et kui kontaktandmetena on jäetud ka asutuse telefoninumber, pigem helista oma töösooviga, mitte ära saada ainult CV-d.
emapalk saab läbi, võtan end töötuna arvele. võimalik, et hakkad saama ka töötukindlustust (kui olen varem piisavalt kaua tööl käinud, ma ei tea, kas oled). siis võtad töötukassast ettevõtluskoolituse, koostad äriplaani, saad starditoetust ja teed oma päris firma, mis ka päriselt sisse hakkab tooma 🙂
st võtad, mitte võtan ja oled, mitte olen 🙂 võimalusel paranda mu näpukad ise ära kommentaaris, aitäh 🙂
Mis siin ikka, uus päts ahju 😛
Mis su varasem töökogemus ja hariduskäik on?
Kuna tegelen igapäevaselt tööalaselt personaliteemadega, siis võin aidata sul CV-d ja kandideerimisavaldust tuunida või tagasisidet anda, kui on huvi.
Kas sa ise tead, mida üldsegi teha tahad või üritad enam-vähem huvi pakkuvatesse kohtadesse kandideerida ja siis otsustada?
Noh, mis ikka teha , täiskasvanuks hakata 🙂
Kui sa ei ole nõus koguma ja kulutusi jälgima ja mite raiskama ära kõike siis ei ole põhjust ju viriseda. Kusjuures see oli küll hea tähelepanek, et see blogi siin võib olla ka põhjus miks sa ei pruugi saada tööd. Miks? Sest sa mingi aeg siin reklaamisid end ka tööalaselt. Tõid seal välja, et sa oled a´la usin, töökas, täpne ja mis kõik veel, aga ometigi blogid pea igapäevaselt sellest kuidas on sul räigelt pohlad, kuidas sa ei viiitsi seda teist ja kolmandat teha ja oleme ausad- sa unustad ikka päris tihti igasugused loosimised jne ära. Seega, võimalik tääandja vaatabki, et okei. Oma tuba ta koristada ei viitsi – no päris ta viitsibki 8 tund päevas tööd teha! Võibolla tasuks need postitused kus sa räägid sellest ku isavi ja kuidas üldse ei viitsi, panna parooli alla. Siis ei näe neid kõik, k.a võimalikud tööandjad 🙂 Lisaks, sul on ju see väike lingike seal üleval. Ma juba jõulude paiku küsisin kas millalgi ka ülevaate annad kuhu sa selle raha annetanud oled, aga mida pole on vastus. Seega sa lihtsalt oled vist vaikselt sellest kõrvale hiilinud, sest ma tõesti ei usu, et keegi sulle annetanud ei ole 🙂 Ja muide, kui sa saad paar sotti puhtalt reklaamilt ja sinna otsa veel näiteks töötu toetus 100+ ning lapseraha 80 siis see on juba rohkem kui paljudel üleüldse iga kuu palka laekub. Kas sa Kardo ees natuke piinlikust ei tunne, et sa niimoodi teie ühist elu žaboteerid oma kulutamishullusega? Või mis tema sellest üldse arvab?
Mina tõesti seaks sammud rõõmsalt töötukassasse, võtaks end arvele. Ehk saaks mõne normaalse koolituse mis teeks su vähe atraktiivsemaks tööturu jaoks ning näitaks end ka siin veidi positiivsemast valgusest. Nii nagu on su sõnadel mõjuvõimu teiste üle, on neil võimu ka su enda saatuse üle 🙂
Mulle tuli sealt kokku u 60 euri. Ma andsin ükspäev kodutule 12 euri, näed lausa 2x rohkem andsin heategevusest. Jube kõrvalehiilimine, kui ma igast väikesest asjast ei kirjuta 😀
Töötukassase minekuks ei või olla sul mingeid sissetulekuid!!!
Kunagi ühel koolitusel olles üks Vasja rääkis, et müüb postkaarte ja tal tuli sellest suur pahandus, sest tegemist oli kõrvalise sissetulekuga ja selle omamine on seal asutuses keelatud! :))
Mina arvan, et sa oled lihtsalt natukene liiga laisk, et end kokku võtta 😀 Sinusugusel tuntud inimesel peaks ju palju tutvusi olema, ma ei pea silmad blogilugejaid kellelt abi palud, pigem suhtle rohkem reaalsete inimestega ja uuri maad. Kandieeri, kandideeri ja veelkord KANDIDEERI! Siis tee korralik inventuur oma väljaminekute kohta. Usu mind, leiad tuhandeid kohti kus kokku hoida. Ma olen ise täpselt samasugune – ostan igast head ja paremat kokku (sest söögi pealt ometi ei saa ju kokku hoida eks), laristan siia-sinna täiesti mõttetult, sest raha ju nagu iseenesest on, kui mul mitte siis mehel ikka. Aga nüüd on nii, et mees läks sõjaväkke ja mina jäin lapsega koju. Õnneks on mul töökoht ja mehel mõned säästud. Arved, üür, bensiin lähevad kuus maksma ca 600 euri (pmst terve minu palk). Aga selleks, et mitte järmised 11 kuud kartulikoori süüa, hakkasin kulutusi üles märkima ning planeerima.
Üks hea nipp veel siia juurde – hoiab kokku raha ja ka kehakaalu – mõtle nädala menüüd hoolikalt läbi ning osta kõik vajalikud asjad ühekorraga ära. Sellega väldib igasuguse niksi-näksi kokkuostmist ja mõttetut kulutamist.
Jõudu ja jaksu Mallu, aja jalad kõhu alt välja! 🙂
Eks ma pean üritama ja tänud 😀
Olen avastanud, et cv laiali saatmisest alati ei piisagi. Ma prindiks CV välja ja läheks kohale, mingi suvalise netivormi kaudu ei saa kuidagi sotti, mis inimesega tegu on. Tuleb minna kohale ja tööandjad jalust rabada oma sarmi ja võluga:) Näost-näkku suhtlemine ja olukorra seletamine on kordades produktiivsem, kui kodus hiirele klikkides pöialt pihku pressides LOOTA, et keegi ühendust võtab.
ma olen miskipärast su blogi lugema hakanud ja ütleks, et paljudele su probleemidele on üks lahendus: hakka täiskasvanuks. kuidas seda teha, ma ei tea. võta aeg maha, eemal ekraanidest, kirjuta oma olukord paberile.
millestki pead loobuma, miskis osas pead hakkama vastutama (laps).. ma ei tea. olen samas olukorras olnud. mulle õnneks mängis elu head kaardid kätte veidi ka ise püüdsin end ümber kasvatada, olen rahaasjades säästlikum. ei raiska oma energiat halbadele inimestele.
Ah, igat pidi on jama. Ma sain täna viimase vanemahüvitise kätte, aga mind on sisuliselt sünnitamisele järgnenud päevast saadik tööle tagasi meelitatud. Panin poolteist aastat raha kõrvale, aga nüüd on surve nii suureks läinud, et raha nagu oleks veel kodus olemiseks, kuid tuleb siiski tööle minna. Mul on hea ja vastutulelik tööandja, eks ma pean natuke ka ettevõtte huvidega lisaks isiklikule heaolule arvestama.
Süda tilgub verd, et pean edaspidi 5 päeva nädalas 9 tundi päevas lapse kõrvalt ära olema. Otsin hoidjat, et talle kolmandik palka ära maksta, kolmandik läheb pangale ja ülejäänud kolmandik toidupoodi. Tegelikult oleks elu nagu lill, kui hoolimata kahest väikelapsest mind tööle tagasi tahetakse, aga näed, inimene ikka viriseb…
Jah, igat pidi häda 😀 Mul just see, et mul saaks ämm kodus hoida ja teiseks ei olnud Naistelehes kunagi tööpäevad kellast-kellani, vaid üsna vaba graafikuga. Sellepärast ma sinna igatsengi 🙁
Nägin, et Naistekas otsib toimetajat. Vöibolla oled nendega juba kuidagi seotud aga torkas see pähe.
https://www.facebook.com/photo.php?fbid=10153048635969697&set=a.10151154538479697.466612.559854696&type=1&theater
nad ei taha mind 😀
Miks nad ei taha sind?
Kes?
no kui muud üle ei jää, siis võta ennast töötuna arvele. ega sealt miskit eluliselt suurt summat ei tule, aga kui igat senti lugema peab, siis on see abiks ikka
Töötukassasse arvele võtmine tegelikult tähendab sulle ka erinevatel koolitustel osalemise võimalust. Võib-olla saad niimoodi oma oskusi lihvida, leiad teise eriala kus ennast teostama hakata. Lisaks tundub mulle, et Töötukassa kaudu saaksid erinevaid, sulle sobivaid tööpakkumisi, mis ilmselt tööpakkumiste portaalides üleval ei olegi.
Kauplused otsivad alati teenindajaid. Palk ei ole just kõige suurem aga abiks ikka, nt meie ettevõttes otsitakse pidevalt inimesi ja karjääriredelil on siin vga lihtne tõusta. 😉
Aga tee lugu pesaleidjast? Seal peaks ju olema piisavalt millest kirjutada. Igapäevaselt lausa thakse heategusid ja seda vabatahtlikult,
Jah, aga ma ei saa ühest asjast sada lugu teha. Meie elu keskendub pigem just ühele inimesele
Aga tee lugu pesaleidja asutajatega. Millest idee tekkis ja muu taoline?
Miks sa ei saa minna tagasi vanasse kohta? Seadus ju käseb neil seda teha. Ära anna alla, igal juhul peab töökoht sulle, kui mitte sama, siis SAMAVÄÄRSE töökohta andma. Ma kordan – seda käseb seadus.
Muus osas ma ei oska aidata. Tundud väga ettevõtlik noor naine, kellel on 9 ametit ja lisaks hunnik sponsoreid, kes annab sulle veel lisaks üsna kalleid kingitusi. Kas kogu sellest sissetulekust ei piisa.
Reklaamid eest siin blogis ja lisaks andsid sa ju välja ka raamatu rasedana?
Nüüd viimased 3 kuud siis palun “pane rotti”, st hoia kokku nii palju kui saad ja pane kolmest viimasest emapalgast võimalikult palju kõrvale.
P.S peale emapalga lõppu hakkab sul Mari 3.a saamiseni olema sissetulek 45€ + 38.36€
Nad ei pea mind tagasi võtma, sest minu lepingus on kirjas, et ma asendan emapuhkusele läinud inimest, Nüüd on tema tagasi ja mul kellad 🙁
Siis muidugi. Ma ei teadnud, et sa olid dekreedi asendaja.
Aga töötuna arvele võtmine on hea mõte. Praegu on töötutoetus mingi 100€ millegagi ja abiks ikka kui päris kopikaid peab lugema 🙂
Ma ütleks välja väga ebapopulaarse arvamuse- ka siinne blogi oleks mu jaoks põhjus inimest mitte tööle võtta.
ma ei tahakski töötada sellises kohas, kus ma ei saaks oma blogi edasi kirjutada, seega mul suht pohlad 😀
See teeb valiku muidugi väga-väga kitsaks kahjuks. Vaadates su bolgipostituste tooni ja temaatikat tohti ei oleks mul sellise töötaja vastu lihtsalt grammigi usaldust. Ehk on see üks argument, miks su CV mittemingisugust tagasisidet ei saa?
või siis see, et ma kahte kohta kandideerisin…
Ah lohuta end sellega, et mul veidi kehvem seis 😀 Suve hakul saab emapalk läbi ja enne lapse sündi sai maakolkasse kolitud, kus töökohta on kordades raskem leida kui Tallinnas või mõnes muus linnas. Mehe palk läheb praegu enamjaolt maksudele, eluasemelaenule ja bensiinile….minu 300 kopikatega jääb siis söögi, riiete ja muu vajaliku jaoks. Reisimisest ja meelelahutusest võib aint unistada. Samas näljas pole ja laps on ka teise ringi riiete ja mänguasjadega rahul.
Minu teada sind kollane ajakirjandus ja kuulsused ei huvitanud?
Jah, väga ei huvitagi. Aga sellised abiellumis, rasedus, lastesaamis lood on teinekord väga armsad teha, kui lugu ei ole inimese kiusamiseks kirjutatud.
Reklaami pealt ei saa paari sottigi? Kardo kogu palk läheb maksudeks? Nii palju makse? Suvel oma maalapile piisavalt kraami-kartul,porgand,peet,kapsas,sibul,tänu sellele toidurahale peaks vähem kuluma. ja töötuna arvele äkki?
No paar sotti pole ju mitte midagi… Selles suhtes, et selle paar sotti saan ma ka praegu, lisaks emapalgale, aga ikka kuu lõpus on kõik raha mul otsas 😀 Meil on ju pangalaen, elektriarve oli mingi 300, veearved, telefoniarved, telekas/nett jne.
Kodukulusid ei saa kokku hoida? 300 eurot elektri eest tundub üsna ulmeline summa. On teil põrandaküte elektriga?
See on minu jaoks ka ulmeline, aga ma pole ju enne majas elanud ka. Meil ainult vannitoas ja esikus on elektiga põrandaküte.
Boiler on ka? selline summa on ulmeline. Miskit on maja elektroonikas katki (kas põrandakütte või boiler). peaksite mingil spetsialistil üle vaatama. Selline arve tuleks kui oleks kliimaseade+põrandaküte + suur boiler mis koguaeg üle kütab.
Meil on ka õhksoojuspump ja boiler ja kah 🙁
Me küll elame korteris aga meil samamoodi esikus/köögis ja vannitoas põrandaküte. Kasutame vaid vannitoa oma, kui esiku oma on sees, siis läheb ikka meeletult palju raha selle peale. Elame esimesel korrusel ja valgust tuleb tuppa üpris vähe, seega lambid põlevad üsna tihti ja enamasti on sees kaks arvutit ning telekas ja elektriarve kuskil 30-35 euri kuus. Suvisel ajal ( kui valgust toas rohkem ) oli isegi korra 25 euri. Eks majaga kindlasti kulud tõusevad aga no 300 on ikka meeletu summa, kui sul just elektrikütet pole. Soovitan selle põrandakütte asja üle vaadata. Mõõdikute pealt ju näeb. Me testisime öösel, enne magama minekut lülitasime esikus/köögis kütte sisse ja vaatasime mis numbrid mõõdiku peal olid ja hommikul ärgates vaatasime uuesti ja arvestasime sealt umbes välja, et kui ta meil kuu aega järjest igapäevaselt sees oleks tuleks kuskil 70 euri elektrile otsa. Toas on muidu täitsa soe, lihtsalt vaatamata sellele, et kelder on soojustatud on põrandada sügiseti ( enne kütteperioodi ) vastikult külmad. Otsustasin, et investeerin pigem 20 euri soojade ja mugavate susside peale, kui nuumam seda põrandakütet.
300 eurot elektri eest on ka põrandakütte puhul ulme. Meil on ka maja, aktiivmaja sealjuures (tuulutama ei pea, aknapraod jne), kaks kaua puhastamata boilerit ja oma veepump, aga elektriarve jääb alla 90 euro.
Nüüd tuleb norimine.
Kas te kustutate tuled kõigis tubades, kus kedagi parajasti ei ole?
Kas teil on kahetariifne arvesti ja kui, siis kas te kasutate seda maksimaalselt? Tähendab, kas pesutriikimine, tolmuimemine ja muud palju elektrit nõudvad tööd toimuvad ainult laupäeval-pühapäeval ja kas pesupesumasin ja nõudepesumasin töötavad ainult öösiti? Meil aitab see päris palju raha kokku hoida.
Kas täidad pesupesumasinat ja nõudepesumasinat (kui on) maksimaalselt-optimaalselt?
Kas teil on kõigist kõige soodsam elektripakett?
Ja nii edasi.
Muude kuludega on nii, et telefoniarved ei tohiks üle mõne euro olla. Vaadake kõik oma paketid üle. Ega mina iseenese tarkusest ka nendest midagi ei teaks, aga mul on õnneks mees selline, kes muudkui võrdleb hindu ja uurib ja kombineerib. Üüratud hinnad tekivad tavaliselt nii, et firma loodab kliendi rumalusele ja oskamatusele soodsamaid variante otsida.
Mina ja Mees saame kahepeale hädapärast poolteist õpetajapalka. Maja, kolm last, suur auto, kassid, ehituslaen. Näljas pole keegi ja riided on ka seljas, raamatuid ostame, reisile läheme, samuti ei ole enam kahju, et ei saagi poest alati kohe seda osta, mida tahaksime. Harjumuse asi. Meile võib-olla lihtsalt sobib selline “lihtne elu”. 🙂
Edu tööotsingutel!
Ulme! Ma elan ka oma majas. Eelmisel kuul oli elektri arve umbes 80 euri ja ma pidin kreepsud saama, kui seda nägin. Põrandaküte on meil ainult vannitoas.
Aga, millega te maja kütate, et nii suur arve? :O
õhksoojuspump ja ahi
no näiteks Carmen Kassi õde Victoria Kass sünnitas eile tütre! 🙂
aitäh 🙂
Amen, sista! Olen täpselt samas olukorras nagu sina. Okei, peaaegu täpselt. Erinevus see, et olen pool aastat cv-sid laiali saatnud, aga edutult. Ja oma imepisikesest emapalgast panin kõrvale, et saaks lapse lasteaeda saata. Väikese lasteaialapse ema lihtsalt ei taha keegi tööle võtta, sest kardetakse, et laps on kogu aeg haige ja ema on siis kodus temaga ja tööd ei tee.
Mees üldse ei toeta siis??