aasta ja kolm kuud armastust

Kallis Marimumm,

Täna said sa aasta ja kolm kuud vanaks, ning JÄLLE oleksin ma su tillukese sünnipäevalaadse toote ära unustanud, kui issi poleks mulle täitsa suvalt maininud, et täna on juba jälle kümnes kuupäev, anna andeks. Kingituseks võid lugeda seda uksestopperit, mida ma sulle täna ostsin, sest ega sa ju muidu aru ei saa sellest, et kui sa ukse kinni paned, siis see enam lahti ei tule. Nõnda juhtub päris tihti, et sa paned suure toa ukse kinni ja siis nutad kurvalt ukse taga, sest sa ei saa enam tuppa tagasi. Helgematel päevadel tuled ringiga köögi poolt tagasi, aga seda juhtub harva. Loogiline, miks ise ringi ette võtta, kui saab kenasti ukse taga tihkuda ja oodata, kuni keegi ukse avab.

See on nii tore, kuidas sa iga kuu midagi uut tegema hakkad. Kahjuks oskad sa juba NII palju asju, et need oskused ei karga nii palju silma, kui veel mõned kuud tagasi, kui oskusi nappis.

Näiteks praegu on su kaks lemmikasja ronimine ja kõige loopimine. Eriti hea on, kui saab kuskile ronida ja seal on veel omakorda midagi, mida saab loopida! Need on sulle ühed head hetked ma arvan.

Nii armas on ka see, et kui sa midagi tahad, siis sa tuled meie juurde ja ütled: “eh!”. Nagu noh, kammoon, anna mulle ka kanaampsu. Ja armas on see, kuidas sa tuled minu juurde ja tahad sülle. Või kui tolmuimeja töötab, siis sa tuled ruttu mulle sülle ja siis seletad omaette masinat vahtides, et justkui misasi see nüüd olema peab, röögib siin nii kõvasti. Või kuidas sa oma laupa vastu minu laupa surud ja naerad. Ah, see loetelu võiks kesta surmani, sest iga asi, mida sa teed, on armas.

Okei, mitte päris kõik. Vahepeal on sul suured jonnitujud, aga pole hullu. Varsti oskad sa juba rääkida ja siis sa ei peaenam jorisema, vaid võid kenasti öelda, mida sul vaja on. Vähemalt ma loodan, et see juhtub varsti, sest praegu ei oska sa veel mitte ühtegi sõna öelda. Aga nagu öeldakse – tark ei torma!

With love,

su esivanemad