Juba enne Mari sündi olin ma ennast vaimselt ette valmistunud selleks, et ma ei maga vähemalt terve aasta, mu juuksed kukuvad peast ja minust saab magamata närvihaige, kellel on 90% tõenäosus oma mehest lahku minna.
Juukseid tõepoolest kukkus mingi hetk ära, aga korduvalt tabasin ennast mõttelt, et kuidas see võimalik on, et inimesed räägivad, et see on raske. Ei ole ju! Beebi magas enamuse ajast õndsat und, vahepeal oli üleval ja tegi gää-gää. Enamiku ajast istusin ma diivanil, vahtisin telekat, blogisin ja aeg ajalt kiikasin Mari poole ja õhkasin, kui armas ta on.
Ma ei saanud öelda, et Mari terved ööd magas, aga kui ta nt kell 11 õhtul ööunne läks, siis avas ta korraks silmad kell neli-viis öösel, tegi väikse vääksu, ma andsin süüa ja nõnda magasime me umbes üheksani-kümneni edasi. Meie jaoks see kuidagi raske või väsitav ei olnud.
Võib öelda, et ma läksin lausa väga üleolevaks ära. Mõtlesin kogu aeg, et ju siis need teised emad, kelle lapsed kogu aeg nutavad, et ju siis nad teevad midagi valesti, sest nii lihtne on ju last õnnelikuna hoida, et ta nutma ei peaks. Siis, umbes kolmekuuselt juhtus mul esimest korda nii, et Mari hakkas nutma ja ei rahunenudki kohe minu süllevõtmise peale maha. Ma olin täiesti hämmingus, paanikas ja shokis. Korraks tundus isegi ratsionaalne mõte kiirabi kutsuda, sest mu beebi nuttis ja mitte midagi ei aidanud! Nii kestis see vist mingi 15 minutit, mille jooksul suutsin ma juba ise hüsteeriliselt nutta, lapse Kardole anda, siis uuesti lapse enda kätte krabada, siis uuesti Kardole anda ja lõpuks, ma ei teagi mida tehes, jäi Mari lõpuks rahulikuks ja heitis magama.
Sel hetkel ma mõistsin küll, et minu “suurepäraseks emaks olemisega” ei olnud Mari puhul midagi tegemist. Mulle lihtsalt oli jopanud laps, kes oligi enamuse ajast vait, vaatas armsa näoga ringi ja magas nagu ingel. Null protsenti seost minu, kui võrratu emaga. Lihtsalt võrratu laps.
Öeldakse ju, et iga inimene saab just nii palju kanda, kui ta taluda jaksab. Armas jumal oli vist väga armuline ja nägi ära, et mina nuttu ei talu ja läheks kohe hulluks ära, seetõttu me sellest vist pääsesimegi.
Nende käest, kellel on “keerulisemad lapsed” olen ma jälle kuulnud igasugu erinevaid daatumeid, mis ajal lapsega kergem hakkab. “Ah, saab kolmekuuseks, siis kaovad gaasid ära”, “Ah, saab pooleaastaseks, küllap siis magama õpib”, “No kui aastaseks saab, siis hakkab kindlasti kergem!”. Muidugi vajavad hullumise äärel olevad inimesed mingigisugust lohutust, et ühel päeval läheb paremaks, selge see. Kes oleks võinud aga oodata, et hoopis aasta aega kõik lust ja lillepidu on ja alles SIIS raskemaks hakkab minema? See tekitab omakorda küsimusi, et kas see raskemaks minemine läheb nüüd aina edasi raskemaks ja raskemaks?
Minu väike mummuke, kes oli alati rõõmsameelne ja rahulik on vaikselt hakanud digimuutuma jorinajubinaks. Okei, mõnikord on arusaadav, näiteks siis kui hambad tulevad. Aga mõnikord ta lihtsalt tuiab mööda maja ringi ja nutab. Võtad sülle, rabeleb maha ja nutab kurvalt tatsudes edasi. Või krabab pulti kogu aeg käest ära ja kui talle seda mitte anda, siis solvub ja nutab jälle. Söömas temaga normaalselt käia ei saa, sest söömisest on ta huvitatud ainult heal juhul viieks minutiks, siis tahab ta ringi joosta, sööki laiali loopida ja võib-olla ka vähekene nutta, kes teab.
Vähemalt see on säilinud, et ta oskab omaette ka tsillida, tal ei ole vaja, et keegi kogu aeg ta kõrval istuks ja midagi seletaks. Aga no see ülejäänud jonnimine ja solvumine ja asjade laiali tassimine mööda elamist…Palju keerulisem kui magav beebi, PALJU keerulisem!
Aga loodus on kaval. Noh, nagu sa 9daks raseduskuuks oled juba nii suur ja raske ja kõrvetistes ja suremas oma rasedusse, et sa lausa hea meelega lähed seda põrgupiina nagu sünnitus üle elama, siis samamoodi kaasneb jonniva ja suurema lapsega igasugu toredaid asju. Näiteks see, et ta oskab tadaa lehvitada ja sind kallistada ja vahepeal (kogemata) emme öelda ja tatsub nii armsalt su käe kõrval ringi, et sa korraks unustad selle, kuidas ta just poes 15 minutit röökis, või sulle rusikaga näkku andis, kõrist näpistas, juukseid kiskus ja seejärel kogu su iluarsenali vetsupotti viskas.
Isegi see hakkas paika pidama, et lastele ei meeldi, kui nende vanemad WC’s käivad. Ma mäletan, kuidas ma Naabrinaise juures naersin, et need lahtise uksega pissil käivad, sest muidu laps röögib ukse taga. Tjah, kes naerab viimasena…Nüüd pean ma WC’sse hiilima, sest kui Mari näeb, et ma sinna müstilisse ruumi sisenen kraabib ta terve aja nuttes ukse taga, sest ta tahab KA sinna tulla!
Ja nüüd mulle meenub, et räägitakse hoopis east “kohutav kahene”. Mida siis need naised teevad, kelle laps esimene aasta nutab ja ei maga, siis juba oskab jonnida ja manipuleerida ja käitub nõnda kuni “kohutava kaheseni” välja ja muutub siis põrgudeemoniks (või ma ei tea, milleks nad siis täpsemalt muutuvad)?
Arvatavasti korrutavad endale, et paar kuud veel, siis läheb paremaks. See muidugi on aga üks suur tüng, sest see läheb ainult raskemaks? Või ei?
15 kommentaari
this is just a great site
https://musicidm.wordpress.com/2015/07/12/autechre-bladelores/
See kõik on täiesti KÜMMNESSE !!!! Mul on kodus 2 aastane kratipoiss 🙂
minul oli “keeruline” laps kuni 2a7k peale seda hakkas pikki oid magama ja ei jonninud ega kiskunud koike enam… Kogu selle aja olin hullumas ja tahtsin neid tädisid kes raakisid et 3 6 9 kuuselt voi hiljem juba 1, 1,5 2 a laheb kergemaks pudrunuiaga taguda… Peale seda aega on nyyd koik ok ja on rahulik ja moistlik laps olnud pea aasta juba… Aga edu Sulle!
Omast kogemusest ütlen, et esimene eluaasta oli raske, just magamatuse ja pideva lapsetassimise, lohutamise ja nutu rahustamise pärast. Hetkel on mõnus, oskab juba üksi ka toimetada ja ei ole maailmalõpp, kui ma peaks ta sülest maha panema või meeter kaugemale astuma. Meil oli just täpselt nii, et gaasivalud kadusid koheselt 3 elukuu täitumisel, 6 elukuuni oli kerge(ärkas öösiti ca 5x), siis hakkasid hambad tulema, ikka väga suure valu ja palavikuga, öised ärkamised iga poole tunni järel ja kogu see trall kestiski kuni aastaseks saamiseni ja nüüd on täiesti ideaalne laps, jaurab ja tujutseb küll, a mis siis, elab oma emotsioonid välja. Hetkel jonnihoogudega toime tulla on 100x kergem.
Selle WC uksetaga nutmisega on nii, et sa igakord kui sinna lähed, siis ytled lapsele. Alguses nutab aga mingiaja pärast ta harjub ära sellega. Ausalt! 🙂
Tee teine laps ka, siis näed kui lihtne Marikesega tegelikult on 😉
iial ei julge 😀
Minu arust ongi nii, et need, kellel rasked beebid, tunnevad iga lisanduva elukuuga, et läheb kergemaks, aga ideaalsete beebide emmed tunnevadki raskust ca aasta täitumisel, sest siis tekivad lapsel tujud, emotsioonid, oma tahtmine jne. Kui esimene aasta on olnud lebo, siis on raske sellest mugavusest loobuda, aga pööraste beebide emmed on saanud juba aastase treeningu 🙂
Beebi kõrvalt ma ei uskunud ütlust, et väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed, suured mured. Tänaseks päevaks olen veendunud, et nii see on. Mured ja raskused ei kao kuskile, muutuvad lihtsalt ajas. Eks see sõltub inimesest, kellel jaoks on kergem taluda beebikisa, kelle jaoks sundida algklassilast koduseid töid tegema jne.
Heh heh heh. Tuttav trall. Egas nüüd ongi see aeg, mis määrab ära, kauaks ja kui hulluks see manipuleerimine ja sõnakuulmatus muutuvad. St kui sa praegu järgi ei anna jonnidele ja paned ennast maksma, on suur lootus kolme aastase lapsega normaalselt suhelda:D Meil algas enne teist eluaastat see õudukas, kus ma ei saanud nt külast ära minna, sest laps KEELDUS õueriideid selga panemast, püherdas maas pulksirgelt ja üürgas nagu siga tapamajas. No ja selline jant kestis ikka terve teise eluaasta, aga tuli kolmas eluaasta ja laps muutus inimeseks. Õpib rääkima, siis on kohe lihtsam, laps saab ennast väljendada ja eks need enamus jonni ja vihahood tekivadki sellest. Kõik on ümberringi idioodid ja ei saa temast aru, ajaks närvi küll:D
No, mu tütar on 6 aastane ja temaga ei ole kunagi raske mul olnud. Aga võibolla on ja ma ise ei saa aru, et on raske. Kuna mul esimene laps on raske laps, siis tema kõrvalt on teine laps nagu pühak.
Mäletan aega, kui poeg sündis. Mõtlesin, et ah, saab aastaseks, hakkab kergem…siis ootasin, et saab kaheseks, hakkab kergem…lõpuks mõtlesin, saab viieseks, hakkab raudselt kergem. Nüüd olen maha matnud need mõtted. Poeg on 9-ne ja pole ikka kergem. 😀
Minu tütar hakkas ka kuskil alates kolmandast kuust öösiti üleval olema,nutma ja igasugust tralli tegema ( ärkas kuid oosel 13 korda vähemalt üles.) Siis vist sai ise ka aru,et ma olen jumalast läbi omadega .. vahepeal siis halastas mulle ja tegi ilusaid öid . Ema ütles mulle alati,et esimesed 3 aastat on kõige raskemad,nüüdseks tütar üle kolme ja nii oligi,ju siis see piir kui hakkavad ilusti rääkima ja teadma mida tahavad muudab kõike 🙂 .
Eks see nii ongi, et mõne lapsega polegi justkui mingit muret, aga mõni ajab hulluks juba esimestel elunädalatel. Sul on lihtsalt vedanud, aga nüüd muidugi on Mari juba selles eas, et hakkab oma iseloomu näitama ja rohkem emotsioone tundma, mille väljendamiseks ta järjest enam võimalusi leiab. Ma soovitan Sul lugeda raamatut http://www.apollo.ee/nutt-ja-jonnihood.html . Kõike ei ole vaja tõena võtta, aga tean päris mitut inimest, kes on oma lapsi selle raamatu abil kasvatanud ja elu tundub lill olevat 🙂
Tean, mida sa tunned. Esimese lapsega oli esimene eluaasta nii hull, et ma mõtlesin, et enam hullemaks minna ei saa (laps ei maganud ei päeval ega öösel, võis tunde järjest röökida).
Teise lapsega oli esimene aasta nagu unenägu, tüüp ainult magas ja sõi ja oli üleüldse röömus ja tore koguaeg. Nii kui aasta kukkus lõppesid normaalsed ööuned ja omavoodis magamine. Praeguseks on ta kolmene ja endiselt pole temaga lihtsamaks läinud (samas kui vanem laps oli sel ajal juba täitsa mõistlik inimene juba 😀 ). 8h ööunest võin ainult und näha, päevi sisustavad jonnihood, maas püherdamine ja kõiksuguste pahanduste kenereerimine.
Mul oli täpselt sama lugu. Vanem laps nuttis ööd ja päevad terve esimese eluaasta- kõigepealt gaasid ja siis hammastevalud otsa. Terve öö sain ma magada vist siis kui laps oli 1,5… sel ajal suutsime ta lutist ja ööpudelist võõrutada ning siis jäi ka see öösel millegi otsimine ära. Nädal aega oli raske aga peale seda magas laps nagu kulda…
Kohutava kahese aega tema puhul eriti ei mäletagi ja mida ei mäleta-seda pole olnud 😀 Järelikult Eks jonnimist oli ikka aga ju see jäi kohutava beebiaja varju.
Ema siiamaani imestab kuidas ma närvihaigeks ei muutunud aga no eks see abielu nahkaminek sealt alguse sai, sest tegelikult olid närvid püsti küll ja hulluksminemine silme ees.
Värskelt üksijäänuna sünnitasin teise lapse ja suur hirm oli edasise elu ees- päeval tegele 2-aastasega ja öösel vaigista beebit, endal väike masendus ka…
Aga ju siis loodus nägi ette, et mu närve võiks säästa ja teine laps esimene aasta magas ilusasti terve öö. Ja päeval ainult naeratas 🙂 Ei gaasivalusid ega midagi.
Trall hakkas pihta aastaselt. Siis sai naeratavast beebist kohati fuuria kes kõigile pähe istuda üritas, et enda tahtmist saada. Jonn ja suurema kiusamine suht igapäevane tegevus.
Õnneks külas ja lasteaias oskas kenasti ja eeskujulikult käituda aga kodus oli küll vahepeal selline sõda, et anna olla…
Nüüd 7me-aastasega enam suurt sõda ei ole aga vahepeal üritab ikka manipuleerides oma tahtmist saada ja jonnida oskab ka imehästi siiamaani. Õnneks vaid koduseinte vahel 😀
Mari ilmselt pääses beebieas ka gaasidest. Mul tuttaval on 2-kuune beebi ja ta võib gaaside pärast hüsteeriliselt nutta 3-4h järjest.