kehv ema aka vana peer

Jälle on kellelegi ette jäänud see, et ma ilma Marita kohtades käin. Kujutage ette – trennis, teen tööd, käin külas, väljas. Mari on samal ajal siis kas kodus minu ämmaga, minu ema juures või kodus ämma ja Kardoga. Aga TEGELIKULT tahab laps ju emaga olla ja mis kurat ma selle lapse valmis tegin, kui ma temaga olla ei taha.

Kuigi ma sellised “küsimusi” läbi ei lase, siis neid on üsna omajagu ja ma ühe korra veel üritan siis selgeks teha, juhul kui keegi arvab, et mu vaene laps kuskile keldrisse aheldatud on, samal ajal kui mina nädalaid jutti narkopidudel aega veedan ja ringi reivin sektidega.

Me ärkame hommikul üles – mõnikord ärkab Mari kell 4 hommikul ja keeldub magama jäämast. Mis seal ikka. Ajan kargu alla ja tulen Mariga alla tsillima, keedan meile teed. Umbes 7 paiku vajub ta siiski uuesti magama ja mina saan ka inimese kombel edasi magada. SAAN, aga kurat, ei jää. Mis seal ikka, passin siis arvutis, vahin telekat, blogin umbes 9ni, kuni Mari ärkab. Siis meisterdan ma meile midagi hommikusöögiks, vahime ringi, topime palle mingisse…palliasja, mis tal on, võitleme puldi pärast, koristan ta järel asju ära, vaatan, et ta kuskilt surnuks ei kuku ja muu selline suvaline igapäevaelu.

Vahepeal käin vetsus – mõnikord üksi, mõnikord hoian samal ajal last süles ja vaatan, kuidas ta mu pissimise ajal vetsupaberit NÄRIB ja mind samal ajal kallistab. Ma kutsun seda lisadega urineerimiseks.

Kui Mari lõunaunne jääb, lähen mina trenni. Mõnikord teen pattu ja lähen trenni PÄRAST Mari lõunaund, sest siis ma saan vahepeal kaks tundi diivanil tagumenti sügada või muid toimetusi teha, mis ei hõlma iga sekund väikelast takistamast kuskile ronida/alla hüpata.

Üldiselt olen ikka viisakas ja lähen trenni Mari une ajal. Tõesti, see on minust äärmiselt ebaviisakas ja emana ebasobilik, et ma magavat last endaga trenni kaasa ei lohista. Mitu korda olen kaalunud, et kas peaks Mari uuesti sisse istuma, et siis ta oleks kenasti 24/7 minuga koos ja siis vähemalt ei saaks inimesed öelda, et ma oma last kuskile jätaks, eksole.

Mõnikord olen lausa nii hirmus ema, et lähen peale trenni veel kuskile sööma, mistõttu jõuan koju 30 minta hiljem. Mul häbi seda lausa kirjutadagi, on see ju umbes sama suur patt, kui oma lapse vigaseks peksmine. Mis laps tahaks veeta natukene aega kahekesti oma vanaemaga, kes laulab talle laule, loeb talle raamatuid ette, viitsib talle tunde järjest mandariine koorida jne. JU-BE!

Kuna seda pärast trenni söömist nii väga ei juhtu, siis ütleme, et kella kolmeks olen ma kodus tagasi ja nõnda sööme me Mariga koos, jaurame ringi, mina koristan tema laiali loobitud asju, vaatan, et ta kasse ei peksaks ja taldrikuid laiali ei loobiks mööda elamist, proovin talle lipsukesi pähe panna, mida ta kohe ära kisub, teen talle “sile tee, sile tee, künkad-mättad, auku” ja muid selliseid igapäevaseid asju.

Mõnikord tahan ma tõesti sõbrannaga kuskile istuma minna (tavaliselt Sahver – lähedal ja niii hea!). Seega ootan ma ära kui Kardo koju jõuab ja lasen jeed. LAPSETA! Ja kujutage ette – suudan istuda kaks tundi niimoodi, et ei värise looteasendis nurgas ja igatse oma last. Noh, seda ikka juhtub, et näitan telefonist Mari pilte või räägin temast, aga no jah. Saan ka niisama oldud.

Enamasti jõuan siis koju tagasi 8-9 paiku, mil Maril on vanniaeg. Pean tunnistama jälle enda hirmsat emageeni puudumist, sest vannitab teda tavaliselt Kardo. Jube ta on, aga Kardo on terve päeva tööl olnud ja ei ole ju pmst üldse saanud Marimummuga aega veeta, nii siis võtab see vaene mees ennast kokku ja vannitab oma tütart. Mis tal muud üle jääb, kui tal nii sitt naine on. Nutab ja peseb!

Mõnikord on nii, et ma helistan ja uurin, et kas Mari magab ja KUI MAGAB, siis jään kauemaks õue mängima. Kuigi viiskas oleks ikkagi 24/7 lapsega olla, siis noh, emainstinkti puudumisel on üllatavalt kerge paar tundi magavast lapsest eemal olla.

Teinekord lähme Kardoga koos välja. Siis jääb Mari Leaga. Või anname minu emale. Mingid vanemlikud instinktid on meil säilinud, seega viime Mari koju jõudes läbi une ikka ta enda voodisse meie toas. See muidugi tähendab seda, et on võimalus, et ta otsustab ärgata kell 4 ja siis ronin mina temaga alla ja hakkab kõik otsast peale.

Tjah, tean, et mõned emad ei tahagi väljas käia, sest lapsega koos olla on nii hea. Teate, mulle shokolaad ka väga meeldib ja nii hea on, aga lõpuks hakkan ma ikka oksele, kui ma seda 24/7 sööks. (haha, kõlab nagu ma Mariga koos olemise peale oksendama hakkaks :D).

Ma ei hakka valetama – ma tean, et ma ei olegi nii emalik, kui mõned teised. Ma ei ole mingi väga titeemme ninnu-nännu. Isegi selle künkad mättad mängu taipasin Marile siis tegema hakata, kui Kätlin mulle ette näitas. Mulle meeldib aeg-ajalt sõpradega aega veeta ja ma tõesti ei usu, et nüüd kui laps on 1 aastane, siis ma tohin eemal olla 1 päev. Mis siis kui kaks olen? Mis siis saab?

Ma USUN, et lapsele meeldib kõige rohkem emaga olla, aga sõbrakesed, ma ju OLENGI temaga kõige rohkem. Ma ehk ei viitsi temaga tunde torni laduda või palle veeretada, aga seda viitsib teha näiteks Kardo. Kui mina ei viitsi temaga välja minna, lähevad minu vanemad. Või Kardo.

Mis vahet seal on, kes teeb, kui ära tehakse? Ma TAHAKS küll olla selline ideaalne ema, nagu mulle näiteks Kätu tundub, aga ma lohutan ennast sellega, et ma olengi rohkem…adekvaatsemalt suhtleja. Ma ei jõua ära oodata, et ma saaks kõikide Mari “MIKS” küsimustele vastata ja talle rääkida lugusid enda lapsepõlvest ja enda papast ja sellest, kui igav ta oli kui ta beebi oli.

Praegu peab ta leppima sellega, et ta 95% ajast minuga peab veetma, et ta ise ringi tuiab ja raamatuid “loeb”, et me vahepeal mingisuguseid asju teeme ja lollitame ja SUUR PULL saab alguse siis, kui issi koju tuleb ja teda jalgadest kinni haarab ja samal ajal kõhule puristab. Mitte, et mina seda ei tee, aga Kardo teeb KOGU AEG. Ma arvan, et Mari usub, et issi ongi selline maagiline inimene, kes ongi siia ilma loodud talle banaani andmiseks ja kõdi tegemiseks ja kukile võtmiseks.

Ja mul on nii hea meel, et mul on nii hea mees ja nii hea ämm ja eks ma ise annan ka endast parima, et olla veel parem, aga ma olen endaga juba ka praegu rahul. Ausalt. Lihtsalt sellised “sa üldse ei ole oma lapsega, sest sa ei kirjuta temast” siis päriselt ka, ma olen elus näiteks tualetti külastanud niimoodi, et ma sellest kirjutanud ei ole. Kas see tähendab siis, et seda tegelikult ei juhtunud 😀

Et õli tulle valada, siis Maril on neljapäeval esimene lastehoiu proovipäev ja märtsist lähen ma täiskohaga tööle. Hirmus-hirmus lugu! Kui keegi lastekaitse tahab kutsuda, siis ma elan männikul. Täpsemat aadressi küsi meilitsi.

Lõpetuseks paar pilti meie eilsest reisist Järve Keskusesse, kust Mari üritas varastada kaks lauvärvi. Suurest häbist ostsin ära ja panen Marile tulevikuks kõrvale ühe musta ja ühe lilla lauvärvi!

Muuseas, ma vanasti kustutasin askist nõmedad küsimused kohe ära ja unustasin nad sekundiga. Nüüd ma hoian neid alles, et kunagi neid videopostis kasutada. Näete, ühe päeva saak;)Teie,

Vana peer!