LAPSE ÜLES KASVATAMINE LAPSED LASTEASJAD MARI JOHANNA

kuidas see lutist võõrutamine käiski?

16. veebruar 2015

Mäletan, et kunagi lubasin endale, et üle aastane laps küll lutti imeda ei tohiks. Vahepeal mõtlesin lausa, et kui laps kõnnib, et siis on ka tobe, kui nii suur laps ikka veel lutiga ringi käib. Loomulikult jagasin ma oma piiritut tarkust naabrinaisele, kelle aasta ja 7 kuune mulle NII SUUR laps tundus, kes juba vähemalt aasta tagasi lutist loobuma pidanud oleks.

See võõrutamine tundus mulle nii kerge – mis seal siis on? Võtad luti ära ja enam tagasi ei anna, väga kerge ju? Oeh, oleks see vaid nii. Nüüd on mul aasta ja neljakuune, kes on nii suur lutitaja, et mulle tundub lausa, et tema sõltuvus suureneb iga päevaga, kui selline asi üldse võimalik on? Vanasti võis ta vabalt päev läbi mängida, ilma, et talle lutt meeldegi tuleks, nüüd sellist lõbu enam pole.

Luti saan ära võtta ainult siis, kui preili parasjagu seda ei märka (ala annan midagi süüa asemele), aga kui söök otsas, tullakse lutti nõudma. Ah, isegi kui mina seda lutti ei anna ja ta parasjagu mitte kuskil mitte ühtegi ei näe, siis mõne aja pärast on tal ikka lutt suus. Mul pole õrna aimugi, kust ta neid lutte toob, või kus neid peidab, aga minu ponnistustest neid salapäraseid lutte leida, ei ole teps mitte mingit kasu.

Pealegi muutub Mari lutita nii hirmus virilaks. Ma TEAN, et see lutist võõrutamine ei saagi nii lihtne olla, et võtad ära ja kohe on lust ja lillepidu see lutivabaelu. Eks sellega peabki kaasnema vingu ja nuttu ja….Kas ma olen väga halb ema, kui ma ütlen, et ma lihtsalt ei viitsi ja hea meelega ei laseks tal vinguda ja nutta? Kuigi ma tean, et ma pean selle ära tegema  -soovitatavalt enne tööle tagasi minemist, sest vaevalt, et ma siis leiaksin, et kergem on öö läbi nutva lapsega taielda või päev läbi väga pahase lapsega võidelda.

Nii ma siin siis muudkui mõtlen uusi daatumeid, millal see suurepärane lutist võõrutamise päv kätte tuleb. Näiteks siis, kui ma maja pealt kõik lutid üles leian! (Ma tean, et seda ei juhtu kunagi). Või siis, kui Mari ise ühel päeval lutti ei taha? (Also, seda ei juhtu mitte kunagi?). Või kui ma enda kõrvatrummid läbi torkan ja nuttu taluma valmis olen? (See isegi võib lähiajal juhtuda).

Igatahes on see ikka väga tüüpiline – alguses kaagutan ja õpetan, kuidas teised tegema peaksid, aga ise teen lõpuks ikka täpselt samamoodi….

Samas on ka kõik nõuanded võõrutamiseks erinevad. Mõni ütleb, et lõika lutt katki, siis ta saab ise aru, et ta ei taha seda. Teine ütleb, et võta lihtsalt nahhaalselt kõik lutid ära ja ära anna neid üldse tagasi. Kolmas ütleb, et jäta lapsele näiteks uneajaks lutt, muul ajal võta ikka ära. Mis siis nendest õigeim on? Mis kõige kiiremini aitab? Kui kaua see võõrutusperiood kestab??

Jeesus, mul on ausalt tunne, et ma pean siin oma lähisugulast herovõõrutusele saatma vms, aga kui te näeksite, kui raevukalt Mari oma lutti armastab, siis te ei imestaks sellise võrdluse üle…Ah, ma tean, et tuleb lihtsalt oma enda mugavusest üle olla ja sellega tegelema hakata. Ma ei taha, et Maril pärast viltused hambad oleks või et ta mingi 35-aastaselt esimesed sõnad ütleks, sest ma ei ole enne vaevunud teda lutist võõrutama.

No vaadake ise erinevust tujudes lutiga ja lutita:

received_10202400891618197 received_10202400891778201

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

33 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Kerli 18. veebruar 2015 at 20:45

    Pane endale reeglid paika, et päeval mängides lutti pole kuid magades saab.
    Ma otsustasin kohe nullist peale, et lutt on ainult rahunemiseks et saaks magama jääda. Nii meil see oligi ainult magama jäämiseks, kuni jaanuari alguses sain aru et see on meil ainult lõunaune ajal kasutusel ja siis üks päev proovisingi, et kas jääb ilma magama, jäigi! Siis otsustasin et kõik ja laps ei pannudki tähele et lutti enam pole, oli siis 1a 1kuu. Kuidagi vedas et tabasin selle momendi ära, sest eks ta ikka vahel päeval leidis lutid üles ja pani suhu ja mängis nendega. Usun et see on sul raske ja keeruline, aga kui tehtud saab siis on niiii hea tunne! Ei pea neid enam ostma ja pesema ja kaasas kandma. Ma usun et nädalaga on laps selle täielikult unustanud. Pead ennast tugevaks tegema ;) Jõudu!

  • Reply riina :) 16. veebruar 2015 at 16:56

    Minu poiss käis ka pikka aega lutiga. Ma ei hakanud seda talt ära tirima, vaid lasin tal seda niikaua närida, kuni see läks vastikuks ja katki. Uut ka ei ostnud. Siis mingi päev tulime koju ja lutt kadus magamistoas ära. Tõstsime isegi vahepeal toa ümber, aga lutti ei kuskil. Noja siis lõppeski lutitamine. Imestan, et ta ei kisanud ka, et seda pole. Kartsin kõige hullemat. Paar õhtut oli raske ja natuke puikles vastu, aga see kadus kiiresti. Samuti hakkas ta ööunne minema vabatahlikult ja ilma minu juures olekuta. Samuti oli tal käe sees see luti suust võtmine, kui sööma v jooma hakkas, siis liigutus käis veel kaua :)

  • Reply Maire 16. veebruar 2015 at 15:43

    See lutiteema on kõigil nii erinev, et paneb pea ringi käima.

    Eks sa peadki omale leidma “selle õige”, ja endale kohandama. Iga laps on erinev, ja iga vanem on erinev.

    Igatahes. minul siis möödas 3 lutivõõrutust.
    põhimõte oli kõigil sama. alustasin sellega, et esiti ei pannud enam silma alla. kui ta mingi hetk ei tahtnud, võtsin ära ja panin ära, mingi aja pärast andsin tagasi. ajad pikenesid. põhimõte oli selles, et kui lapsel tekkis jonn, sai haiget vms, tuli talle näidata, et ka muudmoodi saab rahuneda, kui ainult lutiga. Lutt on ju vahva asi, alati juures, maitse tuttav, saab end sellega välja elada, lisaks, kui panna lutt suhu, on suu kinni ja nutt ei tule välja. luti imemine on tegevus, mis probleemi põhjuselt tähelepanu ära viib.
    algul siis püüdsin teha nii, et kui saab haiget, siis lähen juurde, kallistan, lasen nutta, sest nutt on loomulik tunnete väljendus. ja viia tähelepanu mujale. minna vaadata aknast välja, või meie puhul õues olles, kui laps kukkus, läksime vaatasime, kas maasse tuli auk sisse. mõnikord leidsime kivikese, mis oli augu kõrval, ja rääkisime siis, et näe, kivi tuli ka välja. et mõtted mujale viia. pikapeale viis see tegevus eesmärgini. päeval enam lutti polnud oluliselt vaja. siis hakkasin öösel ära võtma. jäi magama, lasin u 10 minutit lutil olla, kuni see nö pärisuni tuli, ja läksin võtsin ära. meil oli see hea asi, et kui päeval enam ei taibanud tahta, siis öösel ka enam niiväga ei nõutud. niikaua oli siis nii, kuni lutt jäi ainult magama jäämis ajaks. ja siis tuli üle elada meil 1 õhtu, kus panin lapse voodisse ilma lutita.
    Selleks ajaks oli paralleelselt luti päevase äraharjutamisega õpetatud selgeks, et kui ma ütlen “pikali” või “tuttu”, peab laps olema voodis, pea padja peal. muud kehaosad võivad teha mistahes, kuid pea peab olema padja peal.
    ning siis see 1 õhtu, laps loomulikult röögib ja kiskleb, sest see 1 oluline asi on puudu. kuid olenevalt lapse iseloomust läks mu aega 30min kuni 2 tundi, et ta magama jääks. ja lutt oligi läinud.

    ära võtmist ootamatult ma ei poolda. kujutage ette, mis te ise teeksite, kui midagi teile üliolulist teilt hetk lihtsalt ära võetakse?
    näiteks suitsetamine. tuled üles, tõmbad suitsu, päeval tõmbad veel suitsu, kui närvis oled, kui igav on, teed veel jne jne jne. ja ühel hetkel, vot enam ei saa. sest keegi ütles et enam ei saa. nüüd ja kohe! vastuväidetena võid olla nutune, närviline jms. aga SAAD HAKKAMA! nutad ja saad! paari nädalaga enam suitsunälga pole. ja mõtle kui kohtud kellegagi kes teeb suitsu…mmm…see imehea pulgake…imehea tossukesega…no võtaks käest ära ja teeks ühe mahvikese…
    vot. näide polnud just suurem asi, kuid põhimõte on sama. enne organismile/närvisüsteemile nii olulise asja ära võtmist on vaja eeltööd. mõnel rohkem, mõnel vähem.

    Mallukas, edu lutivõõrutusel :)

  • Reply Kriss 16. veebruar 2015 at 15:29

    Võõrutasin kaksikud lutist siis, kui nad oli 1,5-aastased. Oli väga kole kogemus. Asja juures on ainult üks võti – järjekindlus. St kui sa oled otsustanud lutist võõrutada, siis ei ole enam tagasiteed, olgu kisa kuitahes suur. Väga paljud emad murduvad sel hetkel ning järgmine võõrutuskatse on veel raskem, sest laps on selgeks saanud “ma pean kõvasti lärmama ja küll emme siis luti tagasi annab.”

    Mina tegin nii:
    1. lõikasin vaikselt luttidele augud sisse, niiet neid ei olnud enam mugav imeda. Lapsed said muidugi kohe aru ja ma seletasin, et hiired vist on katki närinud. Laiutasin käsi, et teha pole midagi – imege neid katkisi või ärge imege üldse. Esimesel õhtul oli lakkamatut kahehäälset kisa 2 tundi enne kui magama jäid. Aga jäid lõpuks.
    2. järgmisel päeval lõikasin veel luttide otsas maha ja rääkisin jälle oma hiirejuttu. Uuriti lutte, prooviti imeda – ei saanud enam. Sel õhtul oli ahastamist umbes tund aega enne kui magama jäid.
    3. kolmandal päeval lõikasin pool lutti ära ja rääkisin jälle närilistest. Vaadati lutte pahaselt, pandi kõrvale. Nuttu pool tundi, kusjuures üks preili oli juba leppinud ja jäi kohe niisama magama.
    4. päeval olid hiiremaidad terve luti ära närinud, ainult rõngas alles. Selle viskasid pliksid ise prügikasti. Õhtul moepärast küsiti lutte, tuletasin meelde, et hiired ja et ise ju viskasite ära ja olete nüüd suured. Jäidki vaikselt magama.

    Öine magamine muutus neil pärast lutivõõrutust OLULISELT paremaks ja ma sain ennast esimest korda viimase 1,5 aasta jooksul välja magada.

  • Reply Janne 16. veebruar 2015 at 14:50

    Minu poja oli natukene alla kahe aasta kui ma teda lutist võõrutama hakkasin . Ma lasin pojal luti ahju visata & tema nähes tegin ahju alla tule & oligi kõik , rohkem ta huvi ei tundnud . :)

  • Reply Age 16. veebruar 2015 at 14:27

    Ma sain oma lapsel lutist lahti nii, et sidusin luti paelaga ukse külge. Lutti sai imeda ainult siis, kui seal ukse juures seisis, isegi istuda ei saanud. Suht kiiresti tüdines ära, kõikjal mujal tundus ju põnevam.

    • Reply k 16. veebruar 2015 at 22:07

      Appikene kui hea variant ;)

      Aga muidu tahtsin öelda, et meie oma lõpetas 2,2 aastaselt. Lõikasin otsad maha ja enam ei tahtnud. Paar õhtut uinus raskemalt.

    • Reply Merka 27. november 2016 at 15:52

      Loen ja naeran! Head variandid!
      Mis ma siin naeran! Ise pean ka hakkama võõrutama:)

  • Reply Evelin 16. veebruar 2015 at 14:18

    Minu vanemad olid mulle väiksena öelnud, et pesumasin sõi kõik lutid ära. Olin veel küsinud, et kas kõik lutid sõi ära, vanemad ütlesid, et jah. Siis ma ikka uurisin, kas isegi ühte lutti ei jäänud alles, vanemad ütlesid, et ühtegi ei ole enam. Ja nii ma rohkem ei olnud tahtnud ka.
    Samas ma hakkasin väga varakult rääkima ka ja seega sai sel teemal minuga vestlust arendatud.

  • Reply Tuuliki 16. veebruar 2015 at 13:42

    Minu laps oli ka sama vanalt hull lutisõltlane, aga kuskil aasta ja 6 kuuselt(vist) hakkasin harjutama päeval ilma lutita olekut, alguses tund aega siis kaks jne. Ja lõpuks see õnnestuski, aga magama minnes andsin ikka luti tagasi.
    Nüüd kui paar nädalat oli kahe aastaseks saamiseni, siis ta ise näris oma uneluti katki ja siis lõikasingi luti otsa maha ja jätsin talle päeval nähtavasse kohta. Läks luti juurde pani suhu, siis võttis välja ja vaatas seda, proovis korra uuesti ja pani siis kapi peale tagasi. Esimesel päeva unel nuttis ennast minu kaisus magama, öösel jällegi jäi rahulikult magama. Järgmisel päevaunel nuttis jälle, ööunne minnes mitte ja kolmandal päeval jäi juba rahulikult magama.
    Ma kartsin, et öösel hakkab ka nuttma ja lutti otsima, aga õnneks meil vedas.
    Nii et soovitan sul tasapisi lutist võõrutada, kui väga suurt kisa ei tule, sest Maril ju palju hambaid veel tulemas(ma ervan vähemalt :D )

  • Reply ML 16. veebruar 2015 at 13:29

    Meil oli kasutusel 2 lutti, millest 1 läks kaduma ja teisel lõikasin otsa pooleks, aga see ei mõjunud kohe üldse, siis lõikasin otsa üldse maha, jäi u 0,5cm pikkune riba ja ka seda üritas ikkagi lutsutada ning siis leidis veel selle kadunud luti üles. No siis hakkasin rääkima, et ikka viskame ära ja viskame ära ja seda mitu korda päevas, esialgu ei mõjunud, aga ükspäev viskas ise oma luti prügikasti- jee :D no siis nii oligi, et kui tal see hiljem meelde tuli, ikka mitmeid kordi päevas ja mitu kuud jutti, siis ütlesingi, et prügiauto viis prügimäele luti. Kui õues prügiautot nägi, siis hakkas korrutama: kiltauto viis määle lutu. :D
    Mu poiss siis ka oli üle aasta midagi, täpselt ei mäleta.

  • Reply semma 16. veebruar 2015 at 13:14

    armas Mallukas
    soovitan see lutt lihtsalt tuima näoga ära võtta, esimesed kolm neli viis ööd on tapvad, aga kui need ööd on möödas, siis on halleluuja! minul aasta 6 kuune, võtsin luti ära, ütlesin, et lutt läks katki või tuttu ning uinusime jalgade ja kõrvade massaažiga..

  • Reply helena 16. veebruar 2015 at 13:09

    ma olen seda luti võõrustamist n.ö nanny vms saates näind. kus on lugu välja mõeldud, ütled lapsele, et ta on juba suur laps, et see lutihaldjas” viib selle väikestele lastele paned korvi. ja pärast selle eest saab kingituse, mingi vahva mänguasja.
    aga mai tea kas nii väiksed lapsed saavad kõigest aru:P:D

    • Reply Mallukas 16. veebruar 2015 at 13:12

      mari küll aru ei saa :D

    • Reply LiaMia 16. veebruar 2015 at 13:54

      Ma tean, et mina sain umbes nii lutist lahti. Meile tuli üks beebi külla ja siis ema rääkis mulle, et anname luti beebile ära ja andsingi beebile (enda arust loomulikult, beebi vanemad võtsid küll enda kätte aga kui olid uksest välja läinud siis panid meie postkasti). Aga ma olin siis juba vanem ka ja käisin lasteaias. Arvan, et olin vist mingi kolmene. Lutti võtsin ainult kodus, lasteaias mitte. Nii kui lasteaiast koju sain panin kohe lutti suhu :). Mari vast ei saaks praegu aru jah kuigi Hedon on ju käest võtta. Saaks talle luti ära sokutada :).

  • Reply J 16. veebruar 2015 at 12:55

    Ma olin USAs lapsehoidja ja alguses imestasingi, et seal peres lihtsalt ei antudki beebile lutti, ta ei teadnud mis see on ja polnud ka mingit võõrutust talle vaja teha. Ei saanud nagu arugi, et ta kuidagi teistsugune oleks, kui need lutiga titad. Ilmselt proovin oma lapse peal sama, et ei annagi talle lutti, siis ei ole ka mingit kisa pärast.

    • Reply ML 16. veebruar 2015 at 13:40

      On lapsi, kes ei võtagi lutti.
      Mõnel lapsel imemisvajadus suurem ja kui ei taha teda rinna otsas tassida 24/7, siis lutt on lahenduseks.
      Ja siis veel sellised lapsed, kes lutti ei taha/saa, aga hakkavad pöialt imema ning sellest kombest tunduvalt keerulisem vabaneda, võibki elu lõpuni külge jääda, pöial muutub lamedaks, hambumus viltuseks. Tean ise last, kes juba koolis ja kui on väsinud, poeb kuhugi peitu ja imeb pöialt, kui vahele jääb, siis on tal häbi, võtab ruttu näpu suust, aga ikka teeb seda uuesti ja uuesti. Jah, see jääb järjest vähemaks, aga pöidla ongi juba lamedaks imenud, hambad veel õnneks sirged (need lakid ei aita ka, see maitse lihtsalt ei mõju talle). Muidu on igati viks ja tubli, tunnistusel ainult viied, paar nelja vaid sekka eksinud.
      Seega lutiga tunduvalt kergem, võtad umbes aastaselt (mõni kuu siia- sinna) lapselt ära, kannatad mõned päevad kisa ja korras, aga pöialt ära ju ei lõika.

  • Reply Melissa 16. veebruar 2015 at 12:55

    Mina ootasin ka kogu aeg seda õiget hetke, et millal oleks kõige geniaalsem võõrutada – minu arust see lõppes sellega, et tüdruk tundis, et ma tahan tema kallist vara pihta panna ning hoidis veel rohkem oma lutikest kaitsva silma all. Üks päev hakkasin lõuna ajal magama panema ja siis oli jällegi suur müsteerium luti leidmine, iga päev sai nagu Sherlock seda lutti taga aetud – lõpuks viskas kopa ette, et laps väsinud ja lutt kadunud; proovisin siis lihtsalt süles teda magama panna. Lihtsalt kiigutasin süles ja laulsin natuke ja jäi päris kiiresti magama. Mäletan, kui nädal oli möödas esimesest unest ilma lutita ja iga päev mõtlesin, et kas tõesti oli võimalik, et nii edukalt asi lahenes. Ma enam isegi ei mäleta, et ta seda küsinud oleks peale seda saatuslikku lõunaund. Meil selline väike raamatu moodi karbike nüüd, kus tema beebimanti sees on (leidsin viimase luti üles ja toppisin selle sinna) – nüüd on oma lutti vahel vahtinud ja siis topib suhu ja räägib, et ta on väike beebi jälle. Siis hiljem viib uhke näoga selle sinna karpi tagasi. Võõrutamise hetkel oli 1a1k vana.

  • Reply Getelin 16. veebruar 2015 at 12:53

    Mul läks õnneks väga lihtsalt. Kui koguaeg olin ostnud talle NUK’i lutte siis ükskord seda poes polnud ja ostsin mingi teise firma oma. Seda ta suhu panna ei tahtnud ja oligi kõik. Ei mingit nuttu ja jonni. Asendas luti oma kaisuka kõrvade närimisega.
    Võib seda varianti proovida. Ehk juhtub samamoodi :)

  • Reply b 16. veebruar 2015 at 12:48

    Mina ise imesin lutti ei rohkem, ega vähem, kui kolmanda eluaastani :) Ise juba rääkisin ja sain asjadest aru, aga lutti tahtsin ikka ja ema-isa andsid ka. Ei tea, kas just selle pärast, aga hammastega on tõesti pidevalt probleeme.
    Enda lapselt võtsin luti ära aastaselt, lihtsalt võtsingi ja enam ei andnud. Paar päeva oli öösel nuttu, aga päeval hoidsin teda pidevalt tegevuses ja lutt ei tulnud meeldegi. Teisel ööl tahtsin nõrkusehetkel tagasi anda, aga õnneks mees ei lasknud.
    Sa kirjutasid, et kui ta midagi sööb, siis hiljem tuleb ikka lutti nõudma? Kui ta rääkida ei oska, kuidas sa siis tead, et just lutti nõuab? :D Proovigi nt temaga veidi intensiivsemalt tegeleda ja ta tähelepanu mujale juhtida nii, et lutt meeldegi ei tuleks :)

  • Reply muttttt 16. veebruar 2015 at 12:31

    Kindlasti soovitan päeva pealt kõik lutit ära kaotada, eks esimene päev on kõige hullem, lapsed harjuvad tegelikult uue olukorraga kiirelt.

    Ja ära ööseks kindlasti jäta, see tähendab sulle kahte eraldi võõrutamist ju. Kõige pealt päeval ja siis järgmine kord öösel.

  • Reply tr 16. veebruar 2015 at 12:30

    Polegi mingit trikki, lihtsalt võtad ära ja kõik!Enam ei anna.
    Alguses vingub veidi aga see läheb üle mõne päevaga.
    Mida kauem edasi lükkad seda raskem!

  • Reply Kets 16. veebruar 2015 at 12:29

    Meil olid vanaema juures maal rotid ja kogu aeg nad tirisid midagi minema. Ükspäev ema siis teatas, et rotid on kõik mu lutid öösel minema viinud ja mina jäin uskuma ja leppisin lihtsalt kurva tõsiasjaga :D No kui ei ole enam, siis ei ole. Õega nii lihtsalt ei läinud, oli pikalt jonninud ja vanaema andis talle siis ikka salaja vahel luti kätte, et nutvat last rahustada, mis venitas seda võõrutusprotsessi lihtsalt pikemaks.

  • Reply Mari-liis 16. veebruar 2015 at 12:27

    Minu pisem preili oli ka suur lutilaps. Aga kokkuvõttes läks meil kergelt. Tüdruk oli aasta ja 11 kuune, kui avastasin, et ta närib kõik lutid puruks. Ja siis saigi otsustatud, et aitab. Pole neid lutte mõtet ju osta, kui ta kahe päeva pärast on augu sisse närinud. Iseenesest teda need augud ei häirinud. Viskasime siis koos katkise luti prügikasti ja nii jäigi. Ei mingit nuttu ega vingumist ma ei täheldanud. Õhtuti enne magaminekut küsis vahest aga siis tuletasin talle meelde mis lutiga juhtus ja, et ta on ju juba suur tüdruk.

  • Reply Anne 16. veebruar 2015 at 12:20

    Ma jätan selle ema hoolde, tegi seda ka mu õe lapsega.võttis luti ära ja ei andnud ,laps muidugi oli mitu päeva järjest ema hooleall. Ma ise ei kannata seda nuttu välja ja ema nutt ei häiri las siis aga võõrutab

  • Reply Angie 16. veebruar 2015 at 12:19

    Mulle soovitati, et pane lutile väike täpp sinepit, siis lapsele ei meeldi lutt enam. Issaristike, laps hakkas niimoodi röökima, mul hakkas nii kahju ja rohkem seda trikki ei proovinud :D

    Aga lutist sai lahti siis kui lapsel oli mingi okseviirus, siis tal oli lihtsalt nii halb olla ja lutti ei tahtnud, sain luti igaveseks ajaks ära peita :)

  • Reply Maarja 16. veebruar 2015 at 12:19

    Lutist, mähkmetest ja muust kraamist võõrutamisega saavad kõige paremini hakkama lastehoiu tädid, kasvatajad või õpetajad, kuidas kellegile neid meeldib nimetada. See kõlab pisut isekalt, aga ühtlasi on Sinul suur koorem üle antud teistele.
    Mul lapsi pole jah, sorri kui nüüd mõnele lapsevanemale tühjast targutaja tundun, aga olin hoidja ja kui pereema, kelle lapsi ma 4 aastat hoidsin, muudkui lükkas edasi seda mähkme ja luti teemat. Ma ei saanud sellest aru, kuniks pesamuna viidi siis lastehoidu (3korda nädalas umbes) ja igakord kui ma lapsele järgi läksin õhtul olid KÕIK 7 lutti kapis, mis igaksjuhuks sai kaasa pandud, lapsele lohutuseks ja potitamisega on neil samuti omad mängud.
    Samas, ega see nüüd emast halba ei tee, kui ta selle võõrutamise teise teha jätab, lastehoius on lihtsalt olemas ju tädid, kes terve päev tegelevad lastega, mängivad, tegevuskavad jne, lapsel on seal lihtsalt nii palju teha, et ei tule lutt lõpuks meelde. Loota ei tasu loomulikult, et see peale esimest päeva juhtub. Nädala-paariga hakkab vaikselt tulemusi nägema. Poiss kellest ma räägin hakkas lastehoius käima novembrist ja umbes kuuaega, kui mitte rohkem pole ühtegi lutti majas enam ja mähkmetest keeldub ta ise, ka õhtuti.

  • Reply Mari 16. veebruar 2015 at 12:18

    Aga miks mitte just TÄNA alustad? Oma lapse pealt nähtud, et mida kaugemale sa seda asja lükkad, seda hullemaks läheb see pidev luti nõudmine. Ja tegelikult ju ei tule seal nädala, kuu ega aasta pärast seda päeva, kus äkki nüüd on kergem võõrutada. Mina oma lapse peal proovisin alguses seda võimalust, et jätta ainult ööseks. Ei sobinud, sest ikka ta päeval jorises ja ma andsin alla ja otsisin selle luti välja, mis oli ju mõeldud ainult magama minekuks. Või siis ta lihtsalt teinekord pärast ärkamist ei olnud nõus lutist loobuma. See, et korraga nüüd kõik lutid minema visata tundus ka natuke karm, sest kuidas saab väike laps sellest aru, et üks hetk on siin ta lemmik asi ja teine hetk on igaveseks kadunud. Nii siis toimis see, et lõikasingi väikese otsa lutist maha ja andsin katkise luti talle. Toppis suhu ja oli küll pettunud, aga rääkisime siis juurde, et katki läinud ja nii ta läks. Umbes nädala oli raske magama jäämisega, aga vingumise ära kadumine võttis ainult umbes pool teist päeva aega. Nii, et hakka aga neid lutte kokku korjama ja kui tundub, et silmaalt kõik ära, siis üks katki ja teised prügikasti, et ei tekiks kiusatust talle neid tagasi anda :)

  • Reply eerika 16. veebruar 2015 at 12:18

    Proovi seda varianti, et lõika lutilt ots maha :) meil läks see nii läbi :) esimesed nädal aega käis poja oma katkise lutiga ringi hoides seda käes ja rääkis koguaeg :ai,ai hiir mämm, mämm. Tuttu kui läks võttis truult oma luti ka kaasa ja hoidis seda käes.ja ühel päeval korjasin kõik lutid kokku ja kui küsis ütlesin,et hiire poiss viis selle Nyyd oma beebidele :)

  • Reply helen 16. veebruar 2015 at 12:13

    ma sain ta võõrutatud kui oli 1a7k vana…ta oli lihtsalt viimase luti katki närinud ja otsustasin et enam ei osta ka neid…jube vihane oli päris pikalt…nii raske oli magama saada…ikka paar nädalat jauras…rinnast võõrutasin mõned kuud varem ja siis oli ainult paar päeva solvunud ja sai asjast üle…eks siis oli hea tissi asemel lutti nosida :D

  • Reply aile 16. veebruar 2015 at 12:13

    Laps läks 1,4 a sõime ning lutist oli seal palju lohutust talle. Lõpuks oli ta aasta ja pool kui teda tabas nii tugev nohu, et sai vaid läbi suu hingata..ja see tähendas et lutti ei saanud imeda. Võtsin siis lutid ja panin kappi, ühe veel leidis, aga kuna hingata ja imeda korraga ei saanud siis loobus. Ja oligi kõik. Nohu tõttu oli viril nagunii, suuremat draamat ei olnudki.

    • Reply Angie 16. veebruar 2015 at 12:57

      Mina panin ka tähele, et peale lasteaeda minekut tahtis laps rohkem lutti kui enne. Rühmas käisime küll ilma lutita, aga kodus pidi koguaeg lutt suus olema.

  • Reply Mary 16. veebruar 2015 at 12:12

    Mulle ei meeldi kohe üldse vaadata kui mõni põnn (nii 2a) käib lutiga ringi. Või mõni 4a istub veel vankris.(miks? :/ ) Eks vinguda on lihtne ja ise kartsin ka seda luti aega kohutavalt aga jumal vist hoidis mind :D , põnn viskas ühel ilusal päeval luti lihtsalt aknast välja ja oligi kõik. :D Imelihtne , kas pole ?