KODU

god damn it!

7. märts 2015

Ma ei saa aru, miks ma pean selline leeprahaige olema ja KOGU AEG endale ohatised saama?! Ma ei mäleta küll täpselt, millal nad mul viimati olid, aga siis soovitati mulle Valtrexi, mille ma lasingi endale välja kirjutada. Pagan, ei mäletagi, et kas aitasid kiiremini ära kaduda või mitte, igatahes oli mul neid lausa neli tükki alles jäänud ja kui ma täna hommikul selle rõõmustava uudisega ärkasin, et mu ülahuule parem pool kõduneb, siis ma otsisin mööda maja neid tablette taga.

Jeesus, kas te kujutate ette, kui raske on MAJA PEALT midagi üles leida? Mul on pooled asjad kadunud, sest ma lihtsalt ei suuda teinekord otsimagi hakata, see tundub nii võimatu ülesanne. Imelikul kombel leidsin ma Valtrexi tabletid üles. Ma olin need RAVIMIKARPI pannud. Tundub nagu loogiline koht, kust otsida, aga kuna ma ei pane iial midagi tagasi, kust ma need võtnud olen, siis oli see natukene kahtlane koht, kust neid leida.

Ma pean raudselt enne pulmapäeva kaks nädalat iga päev seda Valtrexi otse veeni süstima, sest mingisuguse näkase ohatisega ma küll oma pulmas hängida ei kavatse. Huvitav, kas see on arstide poolt soovitatav? Neid nagu niisama võtta, kui ohatist pole? Peaks välja uurima.

Tulles tagasi selle asjade ärapanemise juurde – mul pole säärast harjumust iial olnud. Noh, seda ma olen sada korda öelnud, et ega ma kõige tublim koduperenaine ei ole, aga ma olen lausa nii kehva, et kui võikut teen, siis jätan kõik asjad välja vedelema (minu loogika on see, et äkki ma varsti tahan veel ja muidu ma pean JÄLLE külmikust võtma neid). Ükskord Leaga selle üle juureldes jõudsime järeldusele, et eks sellised asjad tulevad juba lapsepõlvest ja harjumustest. Mina elasin kooli ajal koduse emaga, enne vanavanematega, kes nagunii kõik asjad ära tegid.

Kord aastas ütles ema: “Mariann, tule vaata nüüd, kuidas pesumasin töötab!” ja siis ma seisin seal tuima näoga ja teesklesin, et ma jätan midagi meelde. Kord kuus võis ta ka öelda: “Mariann, kes küll su nõud ära peseb?!” ja ma iga kord tahtsin vastata, et sina loomulikult, kes muu seda ikka 30 ülejäänud päeva kuus teeb :D Ühtlasi oli meil nõudepesumasin, aga selle kasutamist mu ema väga ei harrastanud.

Oma tuba käskis ta ka koristada, aga lõpptulemus oli alati see, et ta ütles, et ma koristan nii sitasti ja siis ta PIDI ikka üle koristama. Mõnikord valas ta mulle näiteks prügikastisisu kappi, et ma kappi koristaks. Ütleme nii, et säärane taktika mind just usinamaks ei muutnud.

Igatahes – kui ma aussi jõudsin ei osanud ma mitte midagi rohkem süüa teha, kui muna praadida, ma olin maailma siteim majanaaber, sest kõik mu asjad vedelesid igal pool ja riideid ma enivei pesta ei osanud masinaga. Nõudsid ma enda järel ära ei pesnud ja kui keegi hea hing isegi minu eest pesu pesema pani, jätsin ma selle sajaks aastaks masinasse, sest ma lihtsalt ei olnud harjunud neid asju tegema. Tundus LOOGILINE, et keegi teeb selle ära.

Ütleme nii, et selline käitumine ei olnud tõesti mu majanaabrite seas väga populaarne. I wonder why…Kui ma Tallinna tagasi kolisin, siis ma olin ikka tublim. Tegin ise remonti ja ostsin koju asju ja kaunistasin ja aeg-ajalt koristasin ja ostsin koju lilli ja tundsin ennast nagu maailma parim koduperenaine. Õppisin isegi näiteks kotlete ja ahjukana tegema. Nõusid ikka pesta ei viitsinud, aga kuna mul väga palju õika korteris nõusid polnud, siis polnud ka võimalik nende kogunemine sajameetriseks hunnikuks.

Ühesõnaga, ma kolisin natsa siin Tallinnas ringi ja olin ikka tunduvalt parem “kodukana” kui nt enne Aussi aega. Süüa hakkasin ma täiega tegema siiski alles siis, kui olin eksist lahku läinud. Põhimõtteliselt oskas tema lihtsalt nagunii paremini teha ja mind enne isegi ei huvitanud. Mäletan, kuidas ta vaatas põnevusega Masterchefi ja mina mõtlesin, et miks ta seda igavat jura vaatab. Nüüd vaatan ise, silmad punnis.

See lõputuna veniv lugu kulmineerub sellega, et ma omast arust olen NIIGI arenenud ajaga palju ja minu meelest on see pohui, kui ma jätan asju välja. Nagunii mu enda ostetud asjad ja eks ma siis ise vastutan selle eest, kas need lähevad pahaks või söövad kassid need ära. Minu loogika on see, et keda häirib, see peab selle suhtes midagi tegema. Mind ei häiri.

Õnneks hakkab meil kord nädalas majahaldjas käima, kes siin põrandaid peseb ja tolmuimejatab ja nõusid peseb. Loodame, et ämmamamma on siis minuga natukene rohkem rahul ja kõik võidavad.

Ma isegi ei saa aru, mida ma oma pika jutuga siin saavutada üritasin, aga ma tegelikult tahtsin küsida, et kui palju teie lapsena kodus tegema pidite? Palju oma lapsi kaasa tegema panete?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

30 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Mikk 10. märts 2015 at 10:56

    Lapsena maal elades oli ikka olukordi, kus pidi koristama ja nõusid pesema. Kohustus oli ja see tuli ära teha, isegi kui see ei olnud asi mida teha tahaks. Natuke vanemaks saades ja pisult liha luudele kasvatades suutsin ennast nendest tegevustest mööda rääkida. Väga hästi töötas väide, et ma teen pigem midagi, mis vajab rohke füüsilist pingutust ja las need kes soovivad pesevad nõud/koristavad. Seega ma pigem veetsin aega laudas sõnnikut visates ja puid lõhkudes kui need 10 minutit nõusid pestes.
    Nüüd kus vanust on taas natuke juurde tulnud ja erialat IT valdkonnas tegelen olen ma ikka üpris sarnaseks jäänud. Elukoht on nüüd küll linnas, kuid nädalavahetuseti maal käjjes on ikka muud füüsilist teha kui koristamine. Näitena võib tuua olukorra, kus ma tunnen hinges naudingut hommikul kell 5 ärgata ja lihtsalt minna garaaži ja tegeleda seal tehnikaga. Praegu on seal auto, mis vajab aktiivsemat keretööd ja remonti.
    Siiski tunnistan, et mulle meeldib kui ümberringi on kõik korras ja puhas, kuid kahjuks seda väga aktiivselt puhtana hoida ei suuda.

  • Reply S. 9. märts 2015 at 12:45

    Minu teada on ohatis, silmapõletik, katkised suunurgad need, mis annavad märku B-vitamiini puudusest. Mul viimased 3 aastat iga talv oli PIDEVALT silmapõletik.. sain lahti ja tuli uuesti.. Veidi uurimustööd ja leidsin, et B-vit. puudus. Nüüd kui võtan B-kompleksvitamiini, siis olen see talv pääsenud :)

  • Reply kai 8. märts 2015 at 22:11

    Mõnus lapsepõlv sul.
    Kaheteistkümnest eluaastast alates elasin ma oma isaga kahekesi ja seega kogu koristamine ja söögi tegemine suruti minu õlgadele. Kord nädalas oli vaja maja ära koristada ja enamvähem igaks päevaks õhtusöök välja mõelda.
    See on kulmineerunud sellega, et korralikud koristamisharjumused on välja kujunenud ja minu kodu on alati korras, aga süüa teha täiesti vihkan ja enamjaolt väldin nagu tuld. Ja küsimus “Mida õhtuks süüa teha” ajab ahastama. Kokasaateid aga armastan ka väga (ise retsepte katsetada ei taha).

  • Reply D 8. märts 2015 at 01:12

    Ema oli ikka see,kes syya tegi,nousid pesi,tube koristas jne.Pesupesemise oppisin ise ara,ei kannatanud kanda sama pluusi kaks paeva jarjest.Aga jah eks mul ema ole yks puhtusefriik ja selle tottu ta otsutaski koik minu eest ara teha,muidu oleks nadalaid need noud kraanikausis vedelenud.Ema alati hirmutas mind sellega,et kui ma yks paev valja kolin ja samas vaimus jatkan siis hakkavad mul ussid ja rotid riidehunnikutes elama haha. Nyyd olen iseseisavalt 3 aastat elanud ja ei saa rahus sydamega magama minna,kui tean,et kuskil vedelevad taldrikud jne. Alati koristan koik kohe ara..ei kannata kohe yldse kui miskit kuskil vedeleb.Koik peab olema puhas ning korras.Ei teagi,kas see on nyyd hea voi halb asi,vahel ei saa kohe yldse rahus olla..

  • Reply Liisu 7. märts 2015 at 23:02

    Ema on mul kõige hullem koduperenaine üleüldse. Ei korista ja süüa ka eriti teha ei oska. Samas on ta eluaeg pm 2 töökoha vahet jooksnud ja kodus väga vähe viibunud. Samas sassi jõuab ikka teha :D
    Mina nii hull küll ei ole kui ema aga kisub ka üsna sinnakanti (va söögitegemine, seda ma oskan ja olen koguaeg osanud kuna muidu oleks vennaga suht nälga jäänud :D ). Vend samas on palju korralikum kuigi kasvasime täpselt samades tingimustes.
    Vanaema juures samas olid meil ikka omad ülesanded- koristamine ja suvel rohimine, marjade korjamine, muru niitmine jms. Seal õppisime ka süüa tegema

  • Reply Vaike 7. märts 2015 at 22:54

    Ma tsiteeriks siinkohal oma ema, kes ütleb, et koristada oskab igaüks, aga korras hoida mitte päris igaüks. Õnneks mulle ta seda õpetas. :) Ühtlasi on ta alati toonitanud, et kui last väiksena oma tegevustest selle mõttega eemale hoida, et ma saan ise kiiremini ja korralikumalt, siis ei maksa hiljem ka loota, et ta neid samu asju, millest teda kogu aeg eemale hoiti, järsku tegema hakkab.

  • Reply Ohatis 7. märts 2015 at 21:19

    Vaesekene, ohatised on nõmedad. Ise olen lapsest peale nendega hädas olnud, no ikka iga talv oli vähemalt kaks korda ohatis huule peal, hiljem juba piinlesin suvel ka nendega. Üks kadus, teine tuli… :D Ei aidanud siin mingid rohud ega midagi. Nüüd on viimase 2,5 aasta jooksul vaid korra olnud. Peale seda need kaudusid, kui oma toitumise üle vaatasin ja seda korrigeerisn. Tasakaalustatud ja mitmekülgne toitumine, piisavalt kõiki ained ja vitamiine.

  • Reply Maria 7. märts 2015 at 20:24

    Ikka suht kõike tegime kodus vennaga. Ei sunnitud, vaid tundus loomulik, et koristame enda järelt asjad ära, peseme enda nõud ära jne. Talvel tegime terve perega metsa ja igasugused muud maatööd nagu kartulimuldamised, -võtud, puude ladumised ja peenarde rohimised olid iseenesestmõistetavad. Kui talvel soojas toas kartulit tahad süüa, siis pead enne need sooja andvad puud ka kuuri tassima ja need kartulid mullast üles võtma.
    Muidu oleks mõistlik endale siiski mingi koristamiskomme sisse harjutada, muidu ei viitsi Mari tulevikus samamoodi lillegi liigutada, vaene Kardo sel juhul :D

  • Reply Valtrexist veel 7. märts 2015 at 18:26

    Konsulteeri nahaarstiga, minule näiteks kirjutati kuur välja, kaks kuud pidin iga päev ühe tableti võtma. Arst ütles, et viirust ära kaotada ei saa, aga kuur aitab selle maha suruda ja ei löö enam nii tihedalt välja. Pärast kuuri soovitas võtta esimese kohe kui kihelus tekib, et kui varakult jälile saada, ei jõua villi tekkida. Täiega toimis! Pärast kuuri polnud mul rohkem kui aasta ühtegi ohatist, hiljem hoidsin lihtsalt tabletid läheduses ja võtsin esimese märgi peale sisse – jällegi kõik korras.

  • Reply Helen 7. märts 2015 at 16:38

    Tere,

    tahtsin kirjutada seoses ohatistega. Olen ka ise nende sage ohver väiksest saadik. Olen lugenud, et jätad tihtipeale omale meigi näkku kui magama lähed. See aga pole just kõige parem, esiteks näonahale, ja teiseks, kui huultel on midagi peal, siis ka suure tõenäosusega on see üks ohatise tekitajatest. Nahka ja huuli tuleks ikka aegajalt puhastada, et nad puhata ja hingata saaks. :) Kindlasti ära limpsi huuli tuule käes jne. Ja üks major thing mida raudpolt teha ei tohi, on ohatise näppimine. Ka rohtu oleks parem panna vatitikuga. :) Olen lihtsalt oma 19 eluaasta jooksul nippe omandanud ja ohatised on hakanud kergemini üle minema :)

  • Reply L. 7. märts 2015 at 15:48

    Mina pidin väiksena koguaeg oma ema aitama. Kodu koristama, aiamaal rohima jne. Ainus asi mida ema ei õpetanud oli söögitegemine. Kui 16.aastaselt kodust ära kolisin oskasin ma ainult makaroone keeta ja külmutatud pitsat soojaks lasta. Aga õnneks sõber internet aitab söögi tegemisel ja praeguseks oskan päris hästi süüa teha.
    Eriline pedant ma pole, aga musti nõusid ma ei salli. Samuti ajab närvi kui mees teeb võileiba laua peal, taldrikut alla panemata. Seda juba sellepärast, et vahest käivad kassid salaja laual ning ma ei tahaks küll süüa võileiba, mis on tehtud laua peal, kus ennem just liivakastist tulnud kass käis :D

  • Reply A. 7. märts 2015 at 14:32

    Minule kuuluski koolist koju jõudes kodu korrastamine, ehk siis kui ma jõudsin kell 2 koju ja ema kell 5, siis selleks ajaks pidi olema koeraga väljas käidud, korter koristatud ja õpingutega kas alustatud või lõpetatud. Sellega juurutasin endale, et iga õhtu enne magama minekut tegin oma toa võimalikult korda ( et hommikul peaks ainult voodi korda tegema ) ja sedavõrd oli järgmine päev lihtsam. Sellest kõigest on nii, et mu enda kodus on nüüd praktiliselt alati korras ehk siis, kui keegi tuleb etteteatamata külla ( juhtub väga harva ), siis ma ei pea nö häbenema. Tolmuimejat kasutan kord-kaks nädalas, puhtalt kassikarvade ja kassiliiva pärast. Nõude pesuga olen jõudnud nii kaugele, et enne sööma asumist, on kõik pannid jms juba puhtad ja kuivavad.

    Ma näiteks ei mõista, kui inimesed ütlevad, et nad teevad kodus suurpuhastust, absoluutselt ei mõista. Ainuke asi, mis reaalselt ehk nö.. vaimset ettevalmistust vajab on akende pesu :D, 6 akent, millest kaks on rõdu ja igal aknal on ribikardinad ees, mis vajavad omakorda puhastamist ja vot see on asi, mida ma tõesti ei salli ja võtaksin kaks korda aastas eraldi inimese seda tegema.

    • Reply Viirastus 8. märts 2015 at 00:35

      Suurpuhastus ei ole ju ainult koristamine. Suurpuhastuse ajal pestakse aknad, laed, seinad(kel võimalik), kapid, kõik nurgatagused, voodialused, kapitagused jne.
      Minul peab koristamiseks olema maja tühi ja muusika põhjas. Siis võin koristada kuni hommikutundideni, või kuni uni peale pressib. Koristamine peab toimuma kindlasti järjest, nii et isegi söögipaus käib hoo pealt. Muidu enam peale pikemat pausi ei taha jätkata.
      Lapsepõlves ei olnud väga suur koristaja, sest ehk ema hoolitses liialt meie eest ja tegi ette-taha kõik ära. laupäevad olid koristuspäevad, siis oli igal lapsel koristada oma tuba ning nädaliti kordamööda üks meist tõmbas tolmuimejaga elutoa, koridori ja köögi. Mulle ei meeldinud üldse elutuba tõmmata, sest iga kord tuli vanem õde ja koristas minu raske vaevaga koristatud toad üle. Ta isegi ei vaadanud, kas oli hästi tehtud või mitte. Talle kunagi ei sobinud. Lõpuks loobusin, emalt sain küll pragada, aga ei näinud mõtet koristada, kui õde nagunii koristas pärast üle.

  • Reply Anna 7. märts 2015 at 14:28

    Ohatise kohta – jah, Mallukas, sa saad seda enne pulmi võtta kuurina, uuri internetist või perearsti käest. Seda kasutatakse nii ka profülaktika mõttes ja ei pea veeni süstima, eksju, ikka tabletina ;) Eks see pikem kuur maksale jne lihtne pole, aga parem ikka, kui pulmas ohatisega olla.

  • Reply M. 7. märts 2015 at 13:57

    Mul oli väiksena kodus täpselt samamoodi. Ema oli hästi korralik jja puhtust armastav inimene. Mina aga laisk kui lohe, niisiis ta tegigi kõik meie eest enamasti ära. Nüüd olen ma siiani päris laisk, asjad vedelevad pidevalt laiali. Kui motivatsiooni koristamiseks tahan, siis kutsun kellegi külla :D Aga muidu, kas ma olen ainuke, kellel toiduülejäägid külmikus seisavad mitte sp, et ma neid veel sööks vaid sp, et ma ei viitsi rohkem nõusid pesta? :D

    • Reply L 7. märts 2015 at 14:28

      Hah, ma olen täpselt samasugune :D

  • Reply Nell 7. märts 2015 at 13:44

    Me elame veidi aega mu äiaga ühe katuse all. Äi on mees, kelle ema või naine või õde on alati kõik kodutööd ära teinud ja tal ei tule pähe sellist mõtetki, et asjad kohtadele tagasi panna. Külmikust välja võetud toit jääb kenasti kapile või lauale, tervad noad ja kuum kohv lauaservale (ilmselt test, et kas 1,5-aastane elab need üle). Kui kiirelt kööki jõuan panen toidu ise külmikusse tagasi, kui kopp ette saab siis jätan välja hapnema ja ostan endale tarbimiseks uued toidud. Enamik võikukraami (vorst, toorjuust) on ju riknev ning ma tõesti ei taha hapnenud vorsti süüa. Kuna toitu ostan reeglina mina siis on see minu jaoks lugupidamatu. Mina ostan ja tema laseb riknema minna (koerad muidugi on rõõmsad kui jälle vorsiti saavad), mina koristan ja tema jätab kõik laokile. Kes asjad ripakile jätab see koristagu ise ära ka, ei pea keegi teise terve täiskasvanud inimese järelt rookima.

  • Reply LiaMia 7. märts 2015 at 13:28

    Mul on ka sama asi selle võileiva tegemisega. Söödava kraami panen (külm)kappi tagasi aga näiteks nuga, millega võid määrisin või vorsti lõikan, ei raatsi kraanikaussi tagasi panna. Äkki tahan veel kasutada aga tõenäosus on see, et ma ei taha või kui ka tahan siis rohkem ei viitsi :D. Ja see ei käi ainult võileiva tegemise kohta, vaid ka muu söögitegemise kohta. Nt kui teed teen siis ei taha lusikat ja tassi pessu panna, sest äkki teen veel teed. jm.

  • Reply Kris 7. märts 2015 at 13:10

    Neverever ei suudaks korralageduses ja seapesas elada. Kodu on alati täiesti korras st. iga asi omal kohal, mustad nõud siis nõudepesumasinas, toit külmkapis. Eks tolm ikka aegajalt põrandale ja kappidele koguneb ja seda ka siis paar korda nädalas puhastan. Aga eales ei peaks piinlikkust tundma kui keegi etteteatamata külla tuleks.
    Lapsena oli ka kodu alati puhas ja korras. Eks lapsepõlvest harjumused tulevadki kaasa. Pean oma ema selle eest tänama.
    Minu jaoks pole midagi hullemat kui lohakus ja räpakus. Reaalselt võtaks see 1 minut, et võikumaterjal külmkappi panna ja laud lapiga puhtaks. Aga peaasi, et ämm ja mees sul rahul on. Eks iga pott leiab oma kaane :)

  • Reply kats 7. märts 2015 at 12:54

    Mul tädi ka pidevalt ohatisega kimpus ja just huulte piirkonnas. Aga ta oli mingit artiklit lugenud ja seal soovitati melissiõli, nii siis ta endale seda ostis ja praeguse hetkeni on see tal väga hästi aidanud. Tupsutab natuke ohatise peale ja varsti kõik jälle norm :)

    • Reply Liisu 25. november 2015 at 10:46

      Tere,
      kust kohast seda melissiõli saab osta – oleks ka väga väga vaja.

  • Reply lilll 7. märts 2015 at 12:26

    Mulle kirjutas arst välja 2 karpi Valtrexi ja käskis võtta kuurina, mingi tablett päevas vms, kahe karbi vahel kuu aega vahet. Peale seda pole ohatisi olnud, kuigi muidu need ikka kord kuu/paari tagant tuli. Megamegamega suurepärane lahendus oli mu jaoks, aga kõigil ta vist nii hästi ära ei pruugi hoida.

  • Reply Liisu 7. märts 2015 at 12:20

    Ma ei tea miks aga mul on mingi pisik küljes väiksest saati, et ei kannata ühtegi asja enda ümber vedelemas. Tavaliselt õhtul koristan kõik ära, et hommikul inimväärne ärgata oleks. Aga samas külapeal olles ei tunne end ebamugavalt kui kellelgi asjad laiali on, igaüks elab omamoodi. Aga mingi aeg kui ema ja vendadega veel elasin siis algasid kõik mu hommikud nii, et voodist püsti, pesu masinast välja, panin kuivama, pesin nõud ära, koristasin toad ära ja umbes sama koristuskäik ka peale seda kui teised koju tulid. Siis mõtlesin küll, et issand mina küll kunagi kellegagi koos elada ei taha, ma ei viitsi enam koristada :D

  • Reply sharon 7. märts 2015 at 12:20

    Kust koduabilise/koristaja leidsid? Oskad äkki soovitada? Olen väga hädas leidmisega :(

  • Reply l. 7. märts 2015 at 12:14

    Nagu oma õest oleksin lugenud. Kohutav oli temaga tuba jagada. :D

    Minu peres ei olnud keegi eriline puhtusearmastaja, süüa ka ei tehtud. Toitusime põhimõtteliselt purgisuppidest ja kohupiimakreemidest. Kui 18-aastaselt ära kolisin, siis oli mul sama seis, et ma ei osanud pea midagi süüa teha. Esimesed kastmed ja pannkoogid läksid vetsupotti/prügikasti, valasin krokodillipisaraid, sest ma ei osanud oma mehele süüa teha. Tema ema tegi igaks päevaks supi, prae ja magustoidu ning siis järsku elas ta makaronide peal. Paar esimest aastat sõltusin kokaraamatutest, aega võttis, aga asja sai, sest lõpuks ütles mees minu toitude kohta: “Parem kui ema tehtud!” :)

    Koristamise suhtes olin siiski vastand, olin pedant ja võtsin pedandist mehe, kes hoiab ideaalselt korda, ma pole kunagi tema järelt koristama pidanud. Mina olen end lõdvemaks lasknud, sest ma lihtsalt ei jaksa laste kõrvalt hoida piinlikku puhtust. Vaimselt siis, füüsiliselt jaksaksin küll, kuid see on vastu tuult jooksmine ja ma ei viitsi enam. Alles hiljuti käis sõbranna sedasi siin, et ma ei olnud enne seda mitte midagi koristanud. Lohutasin end sellega, et tema kodu on alati segamini, et vast ta ei pane tähele. Pani küll: “Issand, sul ei olegi kõik korras, jumal tänatud, et sa ka ikka inimene oled!” :D

    Enda lapsed on hetkel vähekaasatud, koristavad rohkem oma mänguasju. Vahepeal küll “aitavad” süüa teha ja nõusid pesta ja lehti riisuda, aga nad on rohkem sellises vanuses, et teevad oma abiga mulle rohkem tööd juurde. :) Tolmuimejaga käivad mööda maja küll ringi, ka lihtsalt niisama. Kui tahan leida neile tegevust, siis annangi tolmuimeja ning märjad lapid kätte ja kõik hakkavad suure hurraaga “koristama”. Ka aknaid ja peegleid lasen neil pesta, need on nagunii ainult nende käe- ja huulejälgi täis, aga seda tööd tuleks teha 3x päevas, kui tahan, et aknad-peeglid kogu aeg puhtad oleksid. Kuid muidu on ka neil juba süsteemid selged, riided pannakse õhtul lahtiklopituna tooliseljale, pidžaamad hommikul lappes padja alla, igal mänguasjal on oma koht, igal lapsel oma nagi õueriiete jaoks jne.

  • Reply Merili 7. märts 2015 at 11:56

    Oi see ohatise teema on jube teema!
    Mul oli paar aastat tagasi iga paari kuu tagant sõrme peal ohatis. Iga kord ühe sama sõrme peal!
    Jah, see koht on ka täitsa võimalik.
    Käisin vist oma sada korda igast arstide vahet, et teada saada mis asi see on ja kuidas ravida. Lõpuks üks Tartu nahaarst ütles, et ohatis. Sain ka seda Valtrexi ja paar korda veel pärast seda tuli tagasi, kuid nüüd ei ole ÕNNEKS juba kaks aastat tagasi tulnud.
    Ja kui sõrme annab peita (kuigi segas töö tegemist ja olin sellega mitu korda aastas haiguslehel), siis ma ei kujutaks ette, kui selline asi näkku tuleb!
    Uhh, kui jube!

  • Reply keit 7. märts 2015 at 11:31

    Ma läksin juba lugedes närvi. Ma läheksin hulluks, kui ma sellise pohhuistiga koos peaksin elama :D. Igal asjal on oma koht, kõik asjad ei pea vedelema laiali :D. Võiku asjad võiksid ka ikka külmikus olla. Aga no see ei tähenda, et mu kodu koguaeg puhas oleks, pigem ongi see, et ma korlistan harva ja korralikult, siis ma ei taha, et keegi kodu kohe sassi ajaks. Nõude pesemisest ma ei hakka rääkimagi, koguaeg on ikkagi virn kraanikausis :D

    • Reply keit 7. märts 2015 at 11:32

      koristan ikka

    • Reply Mallukas 7. märts 2015 at 11:43

      Mul on ka naljakal kombel see, et kui ma siis TÕESTI koristan, siis ma ka esimesed kaks tundi olen nagu fuuria ja KAITSEN oma korrapärasust :D Aga no proovi midagi korras hoida, kui siga tassib tuppa heina ja mulda, kassid karvu, Mari niisama loobib kõik laiali. Ja üldse mind ajab närvi, et minu võikumaterjalide välja jätmine on nii jube, aga samas mind häirib, kui keegi sööb millegi tühjaks ja jätab lauale. Miks? Viska ära siis :D

  • Reply Apteeker 7. märts 2015 at 11:30

    See Valtrex aitab pigem siis, kui tunned, et ohatis hakkab tulema. Kui juba välja löönud on, siis suurt kasu pole sellest. Eks ohatis lööb välja siis kui immuunsüsteem nõrgem ja aitab rohkem profülaktika. Süüa gripiperioodil C-vitamiini või neid sisaldavaid toiduained (nt toores paprika on C-vitamiinipomm), kuumutamist, päikest, õhu käes seismist C-vit ei taha väga. Sügise lõpupoole ja kevadel teha D-vitamiinikuur. Tsink aitab imm.süst tugevdada. Punase päevakübara ekstrakti võib ka proovida. Kiiret paranemist! :)