Kui mul endal last ei olnud, ei oleks mul saanud rohkem ükskõik olla, millised teiste inimeste lapsed välja näevad. Kuna mul tegelikult sõprusringkonnas eriti lastega emasid nagunii ei olnud, siis ega eriti sellise asjaga kokku ei puutunudki, et keegi oleks täiega oma lapsepiltidega vehkima hakanud. Töökaaslastel küll on lapsed, aga vist mitte nii väiksed, või ma ei tea, igatahes ei näidanud ka siin oluliselt keegi mingisuguseid titepilte.
Päris aus olla, siis mind ikka veel eriti ei huvita, millised teiste inimeste lapsed välja näevad. Erandiks lapsed, kes on Marist väiksemad või Mari vanused või…okei, natukene vanemad võivad ka olla. Näed mis selgub, viitsin tegelikult vist vaadata küll. Noh, mingi piirini.
Enne kui laps sündis, ütlesin ma alati, et issand, minust ei saa kindlasti sellist ema, kes hakkab aina teistele oma lastest muudkui pilte näitama. Lõpptulemus on ikka see, et kui ma kuskil seltskonnas olen, avastan ma endale ootamatult, et ma olen umbes tund aega inimestele Marist pilte ja videoid näidanud. Awkward.
Vähe sellest! Kui Mari on lõpuks magama jäänud ja mina ohkan, et saab nüüd viimaks niisama olla ja passida, ilma, et keegi mu seljas elaks ja mulle barankasid ninna ja näppe nabasse topiks, hakkan ma mõne aja möödudes Mari igatsema.
Ja mida ma siis teen? Loomulikult vahin pilte, mida ma temast tol päeval teinud olen ja näitan neid Kardole, iga pildi juures röökides: “vaata, kui armas ta on!”. Ma olen vist igati normaalne inimene, eksole?
Mis teie arvate sellistest inimestest, kes lastepilte näitavad? Mulle käisid enne täiega pinda, aga pole ju viisakas ka öelda, et kuule mind üldse ei huvita. Nõnda sa seisad seal, võltsnaeratus kõrvuni ja muudkui korrutad: “Oiii, ta on nii armas!” ja tegelikult mõtled, et tahaks endale hapet silma vaadata, et see naine ükskord lõpetaks sulle nende fotode näitamise. Või on mõni päriselt siiralt õnnelik, et saab jumala võhivõõra lapse pilte vaadata?
Ja kas ise olete seda “pattu teinud”, et hakkate eneselgi ootamatult lapsepilte näitama? Tunnistage üles!
19 kommentaari
am
FB ikka vaatan ka tuttavate pilte, aga mingil üritusel ei viitsiks küll neid tunde vahtida.
Ise panen ka mõnikord ikka pilte üles, aga juba selleks, et sugulased mööda Eestit laiali ja nemad ka osa saaksid 🙂 Mõnda eriti lahedat pilti olen teistele ka niisama näitanud, aga see ka kõik, sest tean ise, kui tüütu on teiste pilte vaadata, et miks teised minu omadest teisiti peaks arvama. Samas tundub ka imelik, kui üldse oma lapsest ei räägita ega pilte ei näidata, siis mul alati tekib tunne, et kas lapsel äkki midagi viga?
Reisipildid mulle meeldivad, aga ainult mingi osa põnevamatest sündmustest koos seletusega, mõni on ühte kivi iga nurga pealt pildistanud ja arvab, et kõik tahavad seda vahtida, sest see ju oli nii nunnu ja siis tuleb järgmiseks 10 pilti mingist põõsast- et no tõepoolest…?! 😀
Enne vaatan kasvõi võõraste laste pilte kui kellegi reisifotosid 😀
Aga muidu võõraste laste pilte vaatan siis kui on väga kunstipärased. Tuttavate laste pilte siis kui ette juhtuvad. Muidu mitte.
Kui endal lapsed väikesed olid siis oli privaatne album, mille aadressi teadsid vaid väga lähedased. Sinna postitasin väga tihedalt pilte- ikka nädalas korra vähemalt.
Nüüd panen lastest mõne pildi 1-3 x aastas. Võibolla 😀 Kui on väga hästi välja tulnud.
Ma olen see,kes titepiltidega teiste ninade all vehib 😀 KUIGI need pole isegi minu omad – ma olen ainult nende hoidja .
Ma võin küll lastepilte vaadata kui on tegemist sõbrannade lastega nt 😀 Muidugi ei viitsiks vaadata tundide kaupa, aga kui paar pilti näidatakse, siis ei ole midagi selle vastu. Ma arvan et isegi kui mingi poolvõõras tuleks õhinas näitama, siis paar pilti kannataks ikka ära vaadata. Mari pilte vaatan ka hea meelega, ta nii armas sul 😀 Kuigi tglt ma ei ole üldse mingi suur lasteinimene, või noh paar sõbrannat on sellised kes kohe heldivad kui kuskil lapsi näevad ja ma nagu tuim kala, mind üldse ei kõiguta/ei huvita.
Khm, ma jätan need blogipostitused ka tavaliselt vahele kus lastest juttu on ja pilte ei viitsi ammugi vaadata. No ei huvita. Seeeest reisipilte vaatan huviga. Ja oma laste pilte ka muidugi.
Ah, ja see jutt, et väike titt kellegi täiskasvanu “nägu” peaks olema, on ka ikka täielik müstika mu jaoks.
No ei huvita apsull teiste lapsepildid, eriti veel päris väikeste tittede pildid, sest need on ju kõik ühte (ja mitte just eriti meeldivat – no vabandust!) nägu jne. Endal lapsi pole veel (no ilmselgelt eks, muidu ma ei ajaks sellist juttu), aga väga paljudel sõpradel-tuttavatel on ja kui kunagi suhtusin lastesse kui tüütutesse kisajatesse ja jonnijatesse (no mida nad, olgem nüüd ausad, ka tihtipeale on), siis nüüd juba suudan nii mõneski armsust näha. Vennalaps on ikka eriliselt ilus ja kena ja nunnu ja geniaalne mul välja kukkunud 😀 Aga no pilte ei viitsi ma sellegipoolest neist vahtida, kuigi isegi TEHA mõnest viitsin, et siis pärast lapsevanemale anda vms. Aga igatahes enne viitsin kasside-koerte jm loomade pilta vahtida 🙂
Ma vist räägin liialt oma loomadest ja näitan pilte 😀 Ei pane tähelegi, kui juba jälle. Aga üldiselt jah teiste reisipildid või lastepildid ei huvita tõesti. Muidugi olen viisakas ja vaatan, aga mõtetes on, et aagh okei aitab ka 😀
Lapsed on toredad.
Aga mulle ei meeldi võõraste lastega tegeleda ja nende pilte vaadata, kui just pole mingi koomiline pilt.
Endal tulemas hetkel teine laps ja ka esimesega ei olnud mingit vajadust oma lapsest pilte kellelegi näidata. Kui, siis vanavanematele.
Ise muidugi naudin neid tite pilte oma lapsest kõige rohkem.
Peale selle kaasneb laste piltide vaatamisega see “kelle nägu on?” teema. – (Selle lapse on toonud Kägu sest tal on täiesti oma enda nägu.)
Ma olen vb jube inimene sest kui keegi tuleb oma lapsega külla siis eeldatakse et ma panen pipi kostüümi selga ja hakkan lapsega aarete jahti mängima. – Ma teen seda oma lapsega ja sellega see piirdub. Igal ühel oma.
Läks vähe teemast välja..
Absoluuuuuutselt ei huvita :D:D Nii kahjuks on
ma vist näitan kassipilte koguaeg :((( aga mis ma teen, ta nii numps ju! jagatud rõõm krt.
+1
Suvaliste laste pilte ei vahi, kui just pole mingi eriti andekas pilt. Tuttavate laste pilte võib vaadata, aga mitte meeletutes kogustes. Õnneks mul pole ka selliseid sõbrannasi, kes albumite kaupa oma lastest pilte sunniviisiliselt näitama tuleks.
Reisipilte aga fännan täiega, kui keegi reisil käinud, siis ei jõua ära oodata millal pilte saab näha ja eriti äge on kui iga pildi juurde veel seletatakse, et mis kus millal.
Eks oleneb kui palju neid pilte on. Kui nt igapäev postitatakse mitmeid pilte lastest, siis tõesti ei viitsi enam kõiki vaadata. Õnneks mul on vist sellised tuttavad, kes eriti oma laste pilte ja tegemisi ei jaga 🙂
Ee jah, mind jätavad ka titepildid täiesti külmaks. Samas ei ole mul ka ühelgi lähedasel sõbrannal last, kelle pilte ma ilmselt vaataks oluliselt parema meelega. Kuigi mu suhtumine on tittedesse ikka oluliselt paremaks muutunud. Ehk tuleb see ka juba vanusest, st emalik pool hakkab vaikselt välja lööma 😀 Aga noh http://9gag.com/gag/6181917 “ugly” on siin muidugi liialdatud, aga mõte on sarnane 😀
Täpselt sama värk. Mulle ei meeldi teiste laste pilte ka vaadata, kuigi endal nüüd imik kodus. Käisin just nädalavahetusel sõbrantsi sünnal ilma lapseta ja täiega party ja jook ja tants oli, kui ka äkki suvalistele enda ümber lapse pilte näitama hakkasin… Täiest friik. Aga peale tatipiltide ei viitsi muna kunagi ka teiste reisipilte vaadata. Mõnda võib, aga enamus toitudest ja hoonetest ja päevituspiltidest on täitsa savi.
Mina ikka, mitte muna 😀
Jaa reisipildid on minu meelest ka nii igavad 😀