aasta ja viis kuud armastust

Marimumm, ma loodan, et sa andestad mulle selle, et ma eelmine kuu sulle ei kirjutanud. Ma ei tea, kuhu see aeg kadus ja ma isegi ei mäleta piisavalt eelmist kuud, et ma saaksin mõne hea vabanduse välja mõelda. Aga see eest kirjutan ma nüüd!

Sa oled praegu lihtsalt nii naljakas, mis siis, et sa verbaalselt veel nalja teha ei oska ja su sõnavara piirdub ainult “oii-oiii” ütlemisega. Näiteks tõmbad sa endale mõnikord sukapüksid pähe ja naerad. Siis üritad ka mulle sukapükse pähe tõmmata ja naerad. Tundub üsna suvaline tegevus, aga päriselt ka on naljakas.

Ükspäev avastasid sa mu naba. Su silmad läksid punni ja sa üritasid oma näppe sinna sisse toppida. Mul oli kõdi ja ma jooksin su eest mööda maja eest ära, sest su väiksed näpud on nii teravad, eriti kui sa neid mulle nabasügavustesse pressida üritad.

Aa, tead, mis on kõige armsam asi, mida sa viimasel ajal teed? Sa oled nagu väike kass, kes teeb sellist heledat ja armast häält, ronid mulle sülle, paned käed kaela ümber ja hõõrud oma pead vastu mind, ise vaikselt lalisedes. Iga kord on mul selline tunne, et tahaks aja seisma panna ja seda tunnet endale sisse imeda, et see mulle igavesti meelde jääks. Minu armas tütreke!

Lisaoskustest rääkides oskad sa nüüd peaaegu joosta, kui kuskile väga kiire on. Näiteks kui sa saad midagi kätte, mida ei tohiks saada. Siis sa lippad sellega minema nagu vanem meesterahvas, ise naeru kihistades.

Muidugi areneb iga päevaga rohkem ka see vana hea “MINA TAHAN!”. Kord tahad sa pulti, siis telefoni, siis fileerimisnuga, siis kassitoitu. Igasugune keelamine kulmineerum maailma õnnetuima nutuga “miks ma ometi siin ilmas MIDAGI teha ei tohi??”.

Ausalt, Mari. Mina annaksin sulle KÕIK ja ei keelaks sind mitte kunagi. Paraku on saatus andnud sulle sellise isa, kes miskipärast sind kogu aeg keelata tahab ja sult kõik hea-parema käest võtab. Mul on hea meel, et vähemalt mina see paha olema ei pea ja lasen tal kõik säärased ebameeldivused teha, et mina saaks nautida sinu kudrutusi ja kallistusi, ilma, et sa mu peale solvunud oleks.

See on nii naljakas, kuidas sa mõnikord päriselt solvud. Näiteks ükspäev võtsin ma su suust välja kassikrõbina ja su suu vajus niii mossi ja sa kõndsid pettunult vanaema tuppa, kuhu sa jäid umbes tunniks ajaks, Iga kord, kui ma sind kutsumas käisin, keerasid sa lihtsalt pea ära ja ignoreerisid mind. Õnneks möödus viha kiiresti ja õhtul kudrutasime me juba jälle õnnelikult diivanil.

Kena on ka see, kuidas sa “aitad”. Ükspäev aitasid sa kogu pesu mustapesukorvist mööda maja tassida. Teinekord ladusid puhta pesu köögipõrandale. Siis valasid mänguasjakasti sisu vastkoristatud toapõrandale. Ahjaa, ükspäev üritasid sa prügi sorteerida, seda köögipõrandale kallates. Mõnikord vajab korrastamist ka kuivainekapp ja ka seda teed sa hea meelega. Kõigepealt valad maha makaronid, siis kaerahelbed. Koristamise üle muretsema ei pea, seda teeb ju nagunii Milvike sinu eest!

Kus on beebi? SIIIN TA ON!

Ühesõnaga, Mari, ma armastan sind. Ma ei kujuta ette, et ma saaks siin maailmas üldse kedagi rohkem armastada, kui sind, sest see on FÜÜSILISELT VÕIMATU! Minu kullaterakesekene, kabujalakene, Marimummukene, Nublukesekene!

Be cool,

emme Mallu