Täna läksime me Mariga esimest korda Väike Päike lastehoidu. Hoiuvärgiga on meil siiani natukene kehvasti läinud. Minu töö hakkas ju sel nädalal, mis tähendab, et eelmisel nädalal pidime Mari hoidu harjutamas käima. Marikesel oli aga nohu ja nõnda me teda sinna loomulikult ei viinud. Lõpuks sai nohu läbi ja saime harjutama hakata. Kuna täna oli nn esimene harjutamise päev, siis olime seal vaid poolteist tundi ja loomulikult koos.
Meie niisama teel lastehoidu. Me tegelikult ei tsilli surnuaias, bussipeatuse kõrval lihtsalt müüakse hauakive. Lihtsalt mainin teile, et te ei arvaks, et ma iga hommik kuskil surnuaias passimas käin 😀
Päev hakkas ka väga kehvasti, sest me pidime Mari üles ajama. Marile ei istu see ajamine kohe üldse mitte üks teps ja seega ei olnud ta juba eos kõige hiilgavamas tujus. Täielik Murphy – mõnikord on Mari kell 8 hommikul üleval, täna tahtis see väike präänikuke edasi magada, aga eiiii saanud.
Tõsi – hoidu jõudes oli Mari esimesed 15 minutit üsna rahulik ja vaatas rühmas ringi. Ei olnud nagu hullu. Mänguasju oli palju ja lapsi oli palju, kõik tundus üsna paljulubav.
See lõbu kestis täpselt sinnamaani, kui õpetaja keelas Maril laua peale ronida. Mari ei salli koduski, kui keegi talle midagi keelab ja kukub alati südantlõhestavalt nutma. Nüüd oli tal juba hommikust kehv tuju sees ja nõnda röökis ta nii kaua, kuni me lihtsalt koju ära tulime, sest mul hakkas endast ja Marist ja teistest ka kahju.
Täna oli hoius ka üks Marivanune tüdruk, kes terve minu seal oleku aja ainult nuttis ja röökis: “EMMMEEEEEE! EEMMMMMMEEEE!”. Mul oli tast lihtsalt nii kohutavalt kahju, et ma mõtlesin, et jumal tänatud, et Mari rääkida ei oska, sest kui ta mind niimoodi hüüaks, ei läheks ma elu sees kuskile ära ja istuksin surmani ta kõrval.
See pani mind mõtlema, et kõik teised seal rühmas on siiski vanemad. Ma pakun, et umbes kahe-kolme aastased. Suurematel oli seal väga tore – meisterdasid ja naersid ja mängisid. Mari oleks seal kõige pisem – ühtlasi ainuke, kellel on lutt ja kes ei oska ise süüa. Ainult see teine tüdruk oli Marivanune, see sama, kes seal kurvalt nuttis. Õpetaja küll ütles, et mõni nutabki natukene rohkem kui teised, lõpuks harjuvad kõik, aga…Ma hakkasin täiega mõtlema sellele, et ehk ongi mu väike nööbikene selle nalja jaoks veel liiga väikene? Lihtsalt iga kord kui ma meenutan selle väikse tüdruku ahastust ja hirmunud pilku, kui ta “EMMMMEEE” nuttis. No jeesus küll, niii südantlõhestavalt kurb! Ja ma ei taha üldse Marile seda teha.
Samas teine külg minus mõtleb, et kui me ei proovi, siis me ei saagi teada. Ma usun, et ehk need õpetajad ise ütleksid ka meile, kui nende hinnangul Mari siiski lastehoiuks valmis ei ole? Ma ei tea! Ma olen nii segaduses ja kahevahel. Ma ju tahan, et ta seal teistega mängima ja arvestama õpiks. Ehk isegi rääkima jne.
Natukene kardan seda ka, et ma olengi üks nendest emadest, kes laseb oma lapsel kõike teha. No, lasen ka. Kodus on kõik eluohtlikud asjad ära pandud, ülejäänu, mis kätte saab, sellega tehku mis tahab. See on muidugi ainult MINU taktika – ämm ja Kardo minuga ei nõustu ja keelavad teda omajagu. Aga te ju teate, mis siis juhtub. Ta hakkab NUTMA! Ja see on nii õudne, kui laps nutab. Ma parem koristan köögipõrandalt paki jahu kokku või pesen seinalt kriidijälgi, kui võtan lapselt midagi käest ära, mis teda nutma ajab.
Hoius ei tohi Mari pliiatsitega ringi joosta ja laua peale ronida ja teiste meisterdusi puruks rebida ja see ajab ta muidugi pahaseks. KUIDAS ei tohi?! MIKS?! Ja siis saan ainult mina ennast süüdi tunda, et ma olen sellise “hellitatud”(?) lapse kasvatanud, kes muudkui tahab midagi ja jonnib, kui ta seda ei saa.
Aga mis mina sinna teha saan, et ta nii ahastavalt nutab, et mu emasüdamele on lihtsam talle järele anda kui keelata? Hoiukasvatajatel minu lapse suhtes emasüdant ei ole ja loomulikult peavad nad seal korda hoidma, sest kui 10 last korraga tahaks aknalaual turnida, ei lõppeks see vast kuigi hästi.
Oeh. Ma lihtsalt ei tea. See asi ka, et hoiuga tuleb harjutada järjepidevalt, aga mina pean ju tööl ka käima. Kardol on õnneks järgmine nädal puhkus ja ta saab selle harjutamise oma kaela võtta. Ma mõtlen praegu, et vaatame, kuidas see olema saab. Kui näiteks kahe nädalaga midagi paremaks ei lähe, siis tuleb muu lahendus kuidagi välja mõelda. Milline, seda ma veel ei tea. Midagi sellist, mis ei hõlma seda, et mu laps kuskil võhivõõraste keskel “EMMMMMEEEE” karjub. Mitte, et ta seda üldse öelda oskaks, aga saate aru küll eksole.
Ehk ma lihtsalt muretsen üle ja Maril oli lihtsalt kehva päev? Pagan, oleks võinud keegi siis enne öelda, et see emaks olemine nii keeruliste otsuste tegemist hõlmab.
74 kommentaari
Mul laps 1a8k, ja käib veebruari algusest samas lastehoius. Hoiuga olen rahul, kõik kasvatajad sõbralikud, lapsed ka nunnud – osad minu oma vanused, osa vanemad. Minu laps läheb hommikul rõõmuga lasteaeda, ja õhtul on raske teda sealt koju saada.. Kuigi suur lastehuviline, siis seal pigem väga teistega ei mängi, ja vastukaaluks kodus mitte-üksi -mängimisele möllab seal korralikult kõikide mänguasjadega. Mina ikkagi soovitaksin veidi veel proovida.. Ja seal hoidjad lohutavad ja hoiavad nutvaid lapsi süles, kuigi need nutavad vähe. Lutist saime lahti ühe õhtuga lõikasin luti katki ja ütlesingi, et läks katki ja kõik. Endalegi üllatuseks läks see põhimõtteliselt nutu ja valuta.
Oma lähedasi vaadates võin öelda, et sa ei ole ainus, kes ei oska öelda oma lapsele EI. Samas talle kõike lubades teed sa vaid endale, lapsele ning ka teistele karuteene. Mida vanemaks laps kasvab seda keerulisem on teda ümber õpetada ja laps võib kasvada “üle käte”, mis võib tekitada probleeme nii kodus, lasteaias, koolis, kusagil väljas olles ja nii edasi. Ja ka laps on sellest õnnetu!
Töötasin ühes kohas, kus korraldati ka laste sünnipäevi. Ja ausalt, mõned lapsed olid täielikult kontrolli alt väljas – ka võõraste poolne keelamine oli neile nagu hane selga vesi! Pisematel aga tuli aeg-ajalt silma peal hoida, sest vastasel juhul oleksid nad võinud tõsiselt haiget saada. Vanematel oli aga ükskõik kuni lapsed õnnelikud on…
Mina viisin oma tütre erahoidu 2,5 aastaselt ja esialgu läks kõik üle ootuste hästi, aga nädal hiljem ei tahtnud enam jääda ja kuna olin ise kodune siis võtsin ta sealt ära. Minu laps oli seal hoius vist kõige vanem ja see õhkkond oli seal suht masendav. Enamus lapsi olidki luti ja mähkmega, üks pisikene käis mingi lapp näos ja pisarad voolasid. Vahepeal läks oma kapi juurde ja nuttis, aga mitte ükski õpetaja teda lohutama ei läinud! Ta ei karjunud kunagi, aga ta oli meeletus stressis. Õues kui teised mängisid seisis tema aia juures ja jällegi nuttis ja ma lihtsalt oleksin tahtnud teda kallistada, aga no kuidas ,ma lähen võõrast last kallistama? Õpetaja rääkis, et on käinud seal kuu aega ja ema käib koolis ja isa tööl ja pole lihtsalt valikut. Uuesti panin tütre aasta hiljem lasteaeda ja talle kohe meeldis ja ainus häda olid haigused. Nüüd hakkasin pojakest lasteaeda harjutama 2, 5 aastaselt ja kohe üldse ei tahtnud jääda. Tegin südame kõvaks ja jätsin ikkagi ta sinna, aga iga kord kui helistasin sinna siis ta ikkagi nuttis. Siis tegin pausi ja proovisime uuesti, nädal olin temaga seal koos ja ta ei olnud nõus kusagile ilma minuta minema ega jääma, ta oli terve päeva hirmunud ja kartsi, et ma lähen ära. Võtsin siis vastu otsuse, et läheb aeda sügisel, siis on ta 3,5 aastane ja ilmselt oskab hinnata juba sõpru ka. Pika jutu mõte on ilmselt see, et pead ise ära tundma kuna sinu lapse jaoks õige aeg on ja ise olen olnud lasteaias õpetaja ja võin väita, et on lapsi kellele ei meeldigi lasteaed lõpuni välja, nad käivad seal ja isegi ei nuta, aga neil pole seal sõpru ja nad ei otsigi neid ja selliseid lapsi on ilmselt igas rühmas.
Töötan lasteasutuses.
* Minu nägemust mööda on Mari vanune laps lastehoiu/lasteaia jaoks veel liiga noor. Proovi aasta pärast uuesti.
* Pane piirid paika – seda on vaja nii lastel kui loomadel. Piiridega laps on õnnelik laps.
* Isegi kui otsustate hoidu veel proovida, siis 2 nädalat võib olla harjumuseks liiga lühike aeg. Meil harjus üks poiss pärast 3 kuud pidevat katsetamist. Ja see ei olnud lihtne – nuttes aeda, nuttes magama, nuttes ülesse. Aga nüüd – naerdes aeda ja enam ei küsita “kas emme juba tuleb?”, vaid joostakse eest ära.
Ma väga paljuski sinu mõtetega ei samastu, kuid halba soovida oleks inetu. Seega usun, et oma ema südant kuulates, teed endale ja lapsele kõige õigema otsuse.
Ei kujta absoluutselt ette, kas ja kui palju mu kogemusest kasu on, aga igaks juhuks jagan. Keelamise koha pealt. Mu poiss pea pooleteise-aastane, ja suur juhtmete-masinate-pultide-pistikute fänn. Ühesônaga kôige sellise, mis on lausa ohtlik, mitte ainult läbustav vms. Kuidagi on läinud nii, et sôna “EI” on arusaadav, vahel tuleb mitu korda korrutada ja lausa kôvema häälega lôpuks, aga lôpuks ikkagi kuulab ja tuleb ära selle asja juurest – ja siis kiidan hullumoodi “TUBLI POISS!!!” Ise ka ei usu, aga töötab. Tal tundub nii hea meel olevat selle kiitmise üle ja et emme tundub nii pagana ônnelik ja naerab, et s… neist juhtmetest… kuigi tegelt nii ôudsalt tahaks… Jällegi, ma ei tea, kas sellest jutust kasu on, vbla on mul hea iseloomuga laps sattunud? Aga äkki tasuks proovida?
Vaktsiinipooldajad hirmutavad siin leetritega. Mul tekkis küsimus, et miks peab leetreid rohkem kartma kui näiteks grippi? Ma ei ole kuulnud, et käiks mingi hirmutamine gripiga ja sunniviisiline vaktsineerimine kuigi grippi sureb aastas kordades inimesi kui leetritesse.
Leetrid on nt üluohtlikud ka rasedatele. Gripp ei tapa loodet, leetrid aga küll.
Kujuta nüüd ette, kui suur oleks leetritesse suremus, kui keegi ei vaktsineeriks. Tõendid on ajaloost võtta.
Siin paljud räägivad piiride seadmisest, nii et tuli meelde, et Sina Mina perekeskusel on hästi tore ja tasuta e-koolitus sellel samal teemal : http://www.sinamina.ee/e-koolitused/koolitused/koolitus/?sid=2
Noh, et mitte siin niisama targutada… 🙂
Lihtsalt läbielatud kogemused ( endal 2 poega ja vennal 3 tütart)-
1,5a laps lastehoidu on umbestäpselt 1a liiga vara :(!
2,5a sobis meil näiteks kõigile!
Enne 2,5a. lapsele reeglina ei paku huvi teistega mängimine,
(Tegelikkuses alles u 3a. alles) !
1,5a hoidu viies ,saavad nad pigem stressi,
sest neid huvidab ainult lähedase inimese olemasolu selles vanuses ja seetõttu haigestuvad tihti ( kogenud kasvataja sõnad ) !
Kui minul oleks selline super ämm ja endal aegajalt võimalus kodust töötada, ei paneks ma last enne 2 a hoidu. Hoidke ja armastage teda koduseinte vahel 🙂 Lapsel EI OLE VAJA seltskonda selles vanuses enda ümber. Seda enam, et mulle näib, et see tee on raske nii Marile kui Sulle. Tema elu kodus loomadega on nii kift, et las parem päterdab kodus ringi 🙂
PS! Mul on Mariga samal nädalal sündinud laps. Vaatan teda ja ei kujuta kuidagi ette, et peaksin ta hoidu ära viima 🙁
Jah, mul on küll ämm, aga ma ei saaks eeldada, et ta iga jumala päev viitsib mul last vaadata 😀
Aga võta parem hoidja siis moneks päevaks nädalas. Tuleb odavam, haigusi vähem, Mari kindlasti rahulikum.
Odavam ta küll ei tule 😀
Juba selle pärast, et sa teda vaktsineerida ei taha, ei ole mõtet teda tavainimeste hulka lasta, vaid on targem hoidja võtta, ei ohusta ta vähemalt teisi.
Ahjaa, kunagises vaktsineerimispostituses ütlesid ju, et kui kunagi on oht, et ta teiste kehavedelikega kokku puutuma hakkab, siis muidugi vaktsineerid – selle loogika järgi ilmselget siis praegu, sest lasteaias nad ju pidevalt tatistavad ja ilastavad ja köhivad üksteisele otsa, vahel ettetulevast veritsemisest ja enese täislaskmisest rääkimata.
Kui vana Mari on?
Me oleme oma kaks poissi umbes 1a10k vanuselt hoidu viinud ja ma arvan, et see on mitmel põhjusel parim variant. Laps ÕPIB seal teistega mängima, lisaks õpib ta imekärmelt ära kõik igapäevased oskused – poti, riietumise, söömise. Eeskuju on nakkav! Sina võid iga issandama päev noa ja kahvliga süüa, aga laps ei arva, et ta peaks ise samamoodi käituma. Aga kui eakaaslased lusikaga mämmivad, siis ta püüab jäljendada.
Lisaks selle punkti ka veel, et blogi põhjal on jäänud mulje, et Mari sul täitsa vaktsineerimata. Ma tean, tänapäeval on see n.ö. usuküsimus. Siiski minu arvates on see vastutustundetu nii enda lapse kui ka teiste laste suhtes, vaktsineerimata laps suurde lastekollektiivi viia, v.t. kasvõi praegust leetrite-lainet Euroopas.
Jah, tean, kui oled nende mitte-vaktsineerijate-ususektist, siis su arvamust ilmselt midagi ei muuda. Kui ei ole, siis tasuks ehk sellele mõelda enne lapse hoidu andmist.
Ma ei ole kellelegi ususektist, aga tõepoolest on Mari vaktsineerimata.
Ilmselt ikkagi siis sinu veendumuse pärast, mitte, et ei ole viitsinud lihtsalt?
Ohtlik värk. Mõtle sellele lihtsalt 😉
Arvad, et ma olen jätnud oma lapse vaktsineerimata, ilma, et ma sellele iial mõelnud oleks või 😉
Omaenda tarkusest ja internetist otsitud info põhjal vaktsineerimata jätmine ongi see, mida ma ususektiks nimetasin.
Millegipärast meenutad sa mulle oma vanemate põlvkonda – siis oli ka nii, et lapsed saadi vara, elukogemust veel polnud, elati oma elu, pidutseti palju ja lehviti ringi, lapsed saadeti suveks vanaemade juurde kaelast ära. Ja lapsed kasvasid enamikus kõik kuidagi kõrvalt suureks. Läksid küll vara lasteaeda ja vaktsineeritud olid ka kõik 😉 Küll see Mari hakkab ka rääkima, sööma ja ise riidesse panema, lastehoius ilmselt kiiremini kodus.
Minu eakaaslased praegu on pigem teist tüüpi lapsevanemad – tegeletakse teadlikult lastega, informeeritakse end, arendatakse, seatakse kindlaid piire ja püütakse luua stabiilset päevaplaani lastele. Lihtsalt teine kasvatusstiil.
Huvitav, mis pikemas perspektiivis “õigem” on?
Puhtalt huvist nüüd ja mitte kritiseerimiseks. Kas Rootsist lähenev leetritepilv sind tõesti NATUKENEGI muretsema ei pane, arvestades, et tegemist on ühe nakkavaima haigusega maailmas ning vaktsineerimata inimestest haigestub 90% haige inimesega kokkupuutunutest?
See, et ta iseseisvsalt ei söö ja ikka veel enamuse ajast lutti imeb, näitavad, et ta emotsionaalselt pole valmis lasteaias/hoius käima. Enne suuremasse kollektiivi panekut peaks lapse harjutama iseseisvamaks, selles vanuses laps peaks juba ise sööma näiteks ja potil võiks ka käia ( ok külmaga muidugi õues veel mähe all jne).
Kui näha on, et lapsele ei meeldi siis tal tekkib stress ja hakkab aina sagedamini haigeks jääma.
Püüa mõned kuudki Mari harjutada sööma, potile, ilma lutita hakkama saama jne ning siis mai kuus näiteks võta uuesti lastehoiu proovimine ette. Las ta harjub enne mõttega, et emme on pikemalt eemal.
Sa oled väga lahe naine ja inspireerid mind tihti oma lugudega. Aga see kirjutis on ikka päris uskumatu. Ära tee oma järgnevat 20 aastat võimatult raskeks last ära hellitades.
Nõme küll nii öelda, aga siin võiks peaaegu kõige kohta, mis sa teed öelda, et see on täiesti vale. Ja peamiselt kannatab sellepärast lõpuks Mari, sest kes tahab ära hellitatud neiukesega ikka sõbrustada, kujuta ette kui keeruline on tal lõpuks “päris maailmaga” hakkama saada, kui ta ei mõista, et kõik ei lähe alati nii nagu tema tahab, isegi jonniga mitte.
Lapsel on kõige rohkem maailmas vaja kahte asja: armastus ja selged piirid- mõistmine, mida tohib ja mida mitte. Armasta teda piisavalt, et talle pakkuda neid piire, mis annavad talle enesekindlust ja julgust. Laps ei tohi saada kõike mida ta tahab!
Ma paneks like sellele kommentaarile kohe 😀
Ma ka!
Minu preili lâks sama vanana lasteaeda. Meil ka kisas aga kisab ainult seni, kuni ma uksest minema lähen. See nö kontrolli kisa,net kas jään siia vöi viib emme mu minema. Nûûd ta käinud 4 kuud lasteaias ja e-r terve päeva. Ei taha lasteaiast koju tulla, hommikul kiirelt riide ja lasteaeda aga kui panen ta rûhma, siis kisa. Lubab riided vôtta ja teeme kallid ja musid aga kui panen ta sülest maha, siis kisa aga seda seni, kuni uksest välja lähen. Siis aknast vaatan, et juba mängib teistega.
Kõik oleneb lapsest.
Mu poeg oli 3,5 aastane, kui ta lasteaeda läks. Kisa oli umbes kuu. Tulin lasteaiast ära nii, et süda tilkus verd.
Aga tütar oli 2 aastane, kui lasteaeda läks ja mitte kunagi ei jäänud minust maha kisaga.
Minu arust on paljud kommenteerijad liiga kriitilised. Mari on paljuski minu lapse moodi, kes tänaseks päevaks on väga tubli 9-aastane koolilaps, aga ta imes ka lutti peaaegu 3 aastat ja võõrutamine oli võimatu, sest luti puudumisel imes pöialt, mis on hullem variant. Ja hambad ei ole absoluutselt kõverad sellest.
Ise sööma hakkas ka hilja, ilmselt peale 2-aastaseks saamist, sest ma ei suutnud seda mäkerdamist vaadata ja andsin ise.
Rääkima hakkas alles peale 2-aastaseks saamist, aga siis juba kohe raskeid sõnu ja lauseid.
Hoidu proovisin panna 1,7-aastaselt, ebaõnnestus, siis uuesti 2,4-aastaselt, ebaõnnestus ja peale seda läks paari kuu pärast täiskohaga lasteaeda, kus kohanes kiiresti. Varem ei olnud lihtsalt õige aeg tema jaoks.
Tänasel päeval on tubli, enesekindel ja keskmisest intelligentsem laps. Seega ei ole mõtet teha järeldusi sellest, et Mari veel ise ei söö ega emme ei ütle.
Kallis Malluke, laps hakkabki just nimme sellepärast nutma, et ta teab, et siis saab ta sult kõik, mida ta tahab. Lapsed on osavad manipulaatorid. Mul endal on ka kaks last ja tahaks ka neile kogu maailma jalge ette tuua, aga ei saa, peab tugev olema – see ongi vanemate kohus, olla tugev ja õpetada lstele elu. Ja elus on ka tulevikus nii, et ei saa kõike mida tahetakse ja laps peab sellega harjuma.
Eks ta vanus on jah veel väga väike, minu lapsed pole nii noorelt küll hoidu läinud. Mõlemad on läinudn hoidu siis, kui nad mõne kuu pärast kaheseks hakkavad saama.
Ja see lutt, see on maailma kõige valem asi, mis sa teed. Ma soovitan soojalt lihtsalt julmalt kõik lutid ära visata (mitte peita), toob uue, siis ka ära visata. Hea oleks katki ka kohe teha, siis ei tule soovi prügikastist seda tooma minna 🙂 laps nutab mõnda aega(vb mõned pä’evad, aga kindlasti mitte kogu aeg), aga ta harjub. Tuleks rääkida, et ta on juba suur tydruk ja titad on lutiga, tema ei ole tita ja samal ajal olla talle toeks ja võoimalikult palju armastust näidata, kui ta luti pärast nutab, tegeleda erinevate huvitavate (ja uute?) asjadega. Tuleb süda natuke kõvemaks teha, kui tahad et asjalik inimene tast kasvaks 🙂
Aga lapsed ja vanemad on erinevad, siis lõppude lõpuks oled ikka sina lõpliku otsuse tegija (ja vastutaja) 🙂
Räägin natuke enda kogemusest.
Mu laps läks esimest korda hoidu 1a4k, harjutasime ühe päeva minuga koos ja üks päev 4 tundi ilma minuta. Mul ei tulnud mõttesegi hakata mitmeid nädalaid temaga koos seal käima.
Esimesed kaks kuud pidi ta sinna minema korra kuus 5 päeva. Nendest kordadest kummalgi korral ei saanud ta seda 5 päeva käia, sest 3 päeva käis ja jäi haigeks. Jaanuarist pidi ta hakkama täiskohaga käima, sest ma leidsin endale töökoha ja ühtlasi ka seal tööl läbin praktika. Siis samuti mõned päevad käis ja jäi jälle haigeks. Mõtlesin juba mitu korda, et annan alla, tulen koolist ja töölt ära ja enam teda sinna ei vii. Thank god, et seda ei teinud! Need korrad kui ta seal haigeks jäi, jäi laps veel hoidu nuttes (kasvataja sõnul paari minutiga rahunes kui olin ära läinud), millest ma järeldasin, et laps on stressis ja pole selleks veel valmis. Peale seda kui ta hakkas sinna rõõmuga jääma, pole ta enam kordagi haigeks jäänud. Nüüd siis on juba poolteist kuud käinud järjest nii, et ise jookseb hoidu sisse, teeb mulle tadaa ja mitte piuksugi nuttu 🙂
Kõik lapsed on muidugi erinevad, aga meil igatahes toimis see paremini, et laps jäi sinna ilma minuta.
Meil veel kindlasti toimis see kõik paremini sellepärast ka, et mu laps sööb ise juba alates 1a3k, lutti ei võtta ja pudelist piima ka ei saa. Veel on meil alati olnud ka kindel päevaplaan magamise ja söögi suhtes 🙂
Minu tüdruk läks täpselt aastaselt hoidu, luti (vaid lõunaune ajaks) ja mähkmega, ise süüa oskas (või pigem tahtis) ja väga kiirelt tuli teiste lastega koos osavust juurde ses suhtes. Lasteaiast anti ette harjutamise kava – esimene päev tund koos seal, teine päev 10 minutit mina eemal reises ruumis, kolmas päev pool tundi eemal jne. Kokku läks hoidu harjutamine 1,5 nädalat (5 päeva nädalas), tegime seda mehega vaheldumisi, nagu töö lubas. Siiamaani läheb hea meelega hoidu tüdruk. Kui ise oled kahevahel, et kas ikka tahad, siis sest hoiust asja ei saa. Minu arvates väga tähtis on ise olla veendunud, et see konkreetne hoid on lapsele hea. Mina ei ole ausalt kunagi autos hoiu ees nutnud ega ka kordagi mõelnud endast kui rongaemast seepärast. Mõlema lapsega kusjuures suurt kallistamine-musitamise rutiini ka pole olnud, pigem kiirelt ja valutult ära mindud alati. Isegi kui lapsel tuleb korraks kurbuse hetk, on see tavaliselt selleks ajaks möödas, kui välisukseni jõuan.
Minu arvates ei peagi last kodus liialt keelama. Eesti lapsevanemad keelavad ja piiravadki oma lapsi liiga palju. Tore kui laps saab kodus avastada maailma. Igal vanemal oma taluvuspiir kuhu maani ta lubab lapsel minna. Selge, et hoius on omad reeglid ja lapsel võtab lihtsalt pisut harjumist. Lapsed on väga targad ja head kohanejad. Üsna pea üllatud, kui “hästi” ta käitub hoius ja milliseid tempe teeb kodus.
Kui laps üldse pole võõrastega harjunud, siis soovitan ka lapsehoidjat esialgu.
Ma üldse ei taha kõlada kanaemana,aga minu arvates see lasteaedade kasulik mõju on ikka sajaga üleilustatud, mõtlen just nii tillukeste puhul nagu Mari seda on. Ma üldse ei saa aru, kuidas saab arvata, et laps kes ise veel ei käi potil, ei söö ise, on mähkmetes, peaks õppima juba suhtlema ja mängima teiste lastega, olema sotsiaalne, jagama jne? Esialgu peaks ta ikka õppima tegema elementaarseid asju ja seda eelkõige ikka tuttavas keskkonnas ja tuttavate inimestega.
Sama lugu on selle “positiivse” asjaga, et seal on nii palju uusi mänguasju ja teisi lapsi. Esiteks tohutu hulk asju, mille funktsioone laps veel ei tunne, tekitavad temas segadust ja seda raskem on tal esiti õppida selgeks ühe konkreetse asja otstarvet. Samamoodi on hoidudes üsna tugev müratase, mis täiega pärsib lapse keskendumisvõimet. See on ju meile endalegi väsitav ja raske, mis siis veel tittedest rääkida 🙂
Võibolla Sinu puhul pole see kõige parem näide, sest Sa oled väga julge ja seiklushimuline, aga nt kui mind peaks keegi panema maha kuskil Hiinas ja ütlema, et kuule, ole nüüd, õpi ja arene, nii kasulik ju, siis ma ilmselt teeks eneka 🙂 Kõik on virr-varr kirju, inimesed jooksevad ja lärmavad, kõik tahavad minust midagi – ma ei mõista keelt, ei oska ennast väljendada ja teised ei saa minust aru. Üsna frustreeriv ju.
Ja ma absoluutselt saan aru, et paljudel ongi vaja nii pisikesed hoidu viia, sest elama ju kuidagi peab ja tööl käima, aga mind lihtsalt häirib hullult see üleilustamine. Olgu kasvatajad nii toredad kui tahes või nii palju mänguasju või organiseeritud tegevusi, nii pisikesed peaks siiski enne õppima elementaarseid asju, just nt seda, mis on jahu ja missugused omadused sel on.
Ja veel – väga palju on seda uuritud ja jutt, et oi emme läks ära ja laps oli rõõmus ja rahulik – siis see siiski on üsna näiline. On kindlaks tehtud, et laste veres on vaatamata välisele rahulikkusele kortisooli (stressihormoon) tase väga kõrge, mis ei lange isegi järgmiseks päevaks normaalsele tasemele (“Väikelapse sotsiaalsus”). See, et nad päev otsa ei üürga nutta, ei tähenda et nad olukorra üle kuigi rõõmsad oleks.
Mina nt soovitaksin Sul otsida mõni inimene, kes pakub lapsehoiuteenust oma kodus ja kelle juures on 2-3 last. Kodukeskkond on lapsele oluliselt rahulikum, seal on tal lihtsam omandada uusi oskusi, saada asjadest aru ja õppida. Sellises kohtades tavaliselt ei ole kunstlikke tegevusi, vaid tehakse päris koduseid toimetusi nt valmistatakse koos süüa, käiakse õues jne. Tulgu need oskused ja arusaamad ikka enne kui klahvpillide mängimine jmt:)
PS. Seda postitust kirjutades pean ikka silmas 1-2 aastaseid lapsi, mitte 3-4seid, kes on valmis jagama, arvestama, koos mängima jne.
ma panin lapse 3-selt. augusti viimasel nädalal läksime hommikul koos lasteaeda, läksime teistega koos sööklasse sööma. vaatasime koos missugune söögikord seal on ja kuhu nõud viia tuleb jne. pärast rühmas olin umbes pool h temaga seal. vaatasime mis mänguasjad rühmas on, mida teised teevad jms. siis ütlesin: lähen käin ära, te lähete varsti õue mängima. kui tuppa tulete, siis on söögiaeg ja ma tulen tagasi, läheme koos sööma. alguses oli küll kurb, aga kui õue mindi, oli unustanud jonnituju. ja nii tegime äkki 3 esimest päeva? edasi tegime nii, et hommikul läks koos teistega sööma ja pärast söömist tulen järele. ja seda taktikat tegime vist äkki oktoobrini vähemalt. niikaua kui ta enam üldse ei nutnud maha jäämisel, ja siis harjutasimegi lasteaias magama jääma.
nagu ebaloogiline – ühe korra ütled, et jahuga mängida ja köök täis läbustada on okei, aga ise süües laud täis läbustada ei ole okei?
aga mis ma tänitan. nõuanne: jahu silma alt ära. kui soovid, et laps õpiks jahu tundma, siis kaasa ta koogitaigna valmistamisse. ja jumala eest – las ta sööb ise. las läbustab. mu lapsel kestis see julgelt mitu kuud. nüüd kahesena sööb ilusti.
oma lapsel lasen teha kõike, mida võib teha suvaline küllasattunud täiskasvanu. muidugi keelan ka teda, aga “ei” on tuttav sõna ning nutma võib küll hakata, aga see nutt ei tähenda “ema miks sa mind vihkad”, vaid “ma tahan oma lollusi edasi teha”.
oma last ei paneks iialgi lutiga, mähkmetega, ise mitte süüa oskavana täiesti võõrasse keskkonda.
ja veel võib see nutt tähendada “ma olen harjunud, et alati saan kõike – nüüd ei saa, olen üllatunud ja ei oska kuidagi reageerida”
Jah, mõistan seda 🙂
Olgu, räägin omast kogemusest, jahh lapsed on erinevad!
Esiteks, mini esimene lapsepölve mälestus: läksin suure vennaga lasteaeda, ema lahkud ja mina mängisin suur vend rööökis akna taga.. Teate kui kaua? Kuni ema oli silmspiiriöt kadunud!
Enda lapse panin lasteaeda aasta ja nelja kuuselt(rongaema eksole!) teate mis pöhiline? Ma OLEKS saanud kodus olla veel tegelikult.
Aga ma ei kahetse. Teate kuidas see välja nägi? Andsin röökides lapse üle ja töin röök8va ära. Minnes oli hirm tal aga röökis kuni ma silmapiirilt kadunud( kuulasin uksetaga) kasvatajad oskavad lohutada ja kohe uut tegevust pakkuda ja öhtul ta ei tahtnud ära tulla.
Kasvatajad teavad ja oskavad!
Aga paar nippi: öhtul enne magama minelut räägi talle jörgmisest pöevad ja seleta et sa pead tööl käima.
Ja söögu kohapealt. Hannahit hakkasin aastaselt öpetama ise sööna(tegelt öppis ise). Seaöt oli enda ema lause meeles et lapsed end nälga ei jäta. Las ta lännib lusika ja toiduga 10lusika töiest üks läheb ikka suhu, no proovigu siis 50 korda! Pärast saad jälle pesta.
Keelamise suhtes, köike ei peagi keelama. Aga pead oskama öigel ajal sekkuma. No noa ju vötad tal käest ära? Seega sa arened!
Eks me nüüd hakkame jah söömisega harjutama! Ja noa võtan loomulikult ära, aga turnida ma otseselt ei keela 😀
See jutt on täiesti õige, et laps karjub tavaliselt nii kaua, kui ema silmapiirilt kadunud on. Mina andsin ka oma last väga tihti alguses röökivana kasvataja kätte. Tundus olevat jõhker, et laps sikutatakse minu käest ära, kui ta röögib, aga muudmoodi ei saanud. See oli kõige leebem variant nendest halbadest valikutest, mis meil olid.
Tegelikult on ju ka nii, et kui lasteaias hakatakse mingeid asju keelama, siis laps õpib need ehk ära ja kodus ka enam ei tee. Äkki joppab 🙂
Ma ei saa nagu päriselt aru, miks te seda “silmapiirilt kadumise” juttu ajate kõik? See vaene väikseke oli ju sinna hoidu jäetud ja ema oli ammu nelja tuule poole kadunud (okei, tõeenäoliselt tööle). Kohutavalt kurb on sellist asja lugeda. Kuigi ma ei oska küll ette kujutada, mismoodi oleks võimalik lapsega kodus istuda kui vanemahüvitis läbi saab? Millest te neid makse maksate ja elate siis? Ma muidugi olen ka harjunud eluga, kus mõlemad panustavad kodusse ja ühisesse majapidamisse.
Töötan hetkel hoius ja ütlen lihtsalt. Ära anna alla.
Vanematele on kindlasti raskem see lapse hoidu jätmine kui lapsele hoidu jäämine. Iga päev näen mõnd solvunud emmet, kes nukralt ukse juures mossitab sest laps seekord ei hakanudki nutma või pidas olulisemaks mängida mängulusikaga kui teha igahommikust musikalli rituaali.
Nad nutavad ja on õnnetud sest olukord on uus ja näod on võõrad. Aga samas, lasteaeda löhevad nad ju nagunii. Mida varem harjutada seda parem.
Aitäh 🙂
Aga äkki lapsehoidja? Tuleb koju ja tundidelt ka paindlik. Käisin just oma väikese aasta ja kahe kuusega mängutoas esimest korda ja mul sai kiirelt selgeks, et mina oma jubinat nii pea lastehoidu/aeda ei pane. Kui pisike otsustas ühel hetkel oma rohelist klotsi jagama minna, lükkas see ca 4 aastane põrguline ta lihtsalt pikali. Ja nii me seal tunnikese olime, pisike jooksis muudkui mööda saali, kõike ja kõiki haarates ning lapsed ainult õelutsesid. Kes ütles “tatikas”, kes lihtsalt “SINA siia ei tule”, “seda sa ei puutu” jne jne. Vaeseke ei leidnud ühtegi sõbraliku hinge. Õnneks ei saanud tema sellest õelusest midagi aru, aga minu süda jättis iga kord löögi vahele. Sain ise sellise ehmatuse, et terve öö hoidsin oma täpikest kaisus ja mõtlesin kuidas teda igavesti kaitsta 🙂
Seda muret mul ei ole – ka suuremad lapsed olid väga sõbralikud. Rühmas oli üks väljamaine tüdrukuke ja kui Mari nuttis, siis ta tuli tema juurde ja ütles:”Awww, don’t cry baby!”. See oli nii armas 😀
Hoidja peale mõtlesin, et tuleks koju, aga samas tahaks küll, et ta hoius käiks ja harjuks sellega. Kui ei harju, siis mõtlen rohkem hoidja värgi peale.
Räägin enda kogemusest õpetajana:
Selleks, et nii väiksel lapsel (alla 2a) sujuks hoius käimine võimalikult hästi, on vaja laps ikkagi selleks ette valmistada. Üldiselt lapsevanemad ikkagi teavad ette, et laps on vaja hoidu panna(ja teadsid ju sinagi). Kui leiad selle hoiukoha, siis küsid endale päevakava ja hakkad oma last kodus ka selle päevakavaga harjutama. Teada ju on, mis kellaks tööle pead minema, siis reguleeridki lapse magamaminekut jne. Samuti lõunaunede ajad jne. Ja tõepoolest, Mari vanused lapsed söövad juba ise. Ei pruugi küll puhtalt süüa, kuid saavad hakkama. Samuti tasub jätta ikkagi lutt uneaegadeks, kuigi hoius õpetajad ikkagi suudavad imesid teha ja õige pea ei pruugi Marit lutt huvitadagi, kui sa muidugi kodus esimese asjana seda talle suhu ei topi.
Ahjaa, enamus alla 3a lapsi mängivad omaette. Nad võivad küll näiteks kõik koos laua taga/nukunurgas/liivakastis olla, kuid igaüks ajab ikkagi oma rida. Paljud tahavad ka seda, et täiskasvanud oleks kogu aeg kõrval ja mängiks temaga. Aga koos mängimine kui selline tuleb 2+, pigem isegi 3+ alles.
Laste hoius harjumine on hästi erinev, mõni pole isegi 3a selleks valmis. Aga seda olen küll täheldanud, et lapsed harjuvad isadega paremini. Selline asi tuleb välistada, et kui asi jõuab nii kaugele, et jätad Mari üksinda sinna ja hakkab nutma, siis sa jooksed kohe tagasi või veel hullem ,hakkad ise nutma. See annab eriti vale signaali lapsele, eriti veel, kui ta ei räägi. Ta arvab, et emme jooksebki alati tagasi, kuid sinul on ju vaja tööl käia.
Kui tihti sa tahaksid Marit hakata hoidu viima? Võib olla üsna reaalne, et ta hakkab sealt kõiksugu viiruseid külge võtma ja lõpuks hoidu väga tihti ei jõua, kuid hoiu eest maksma pead ikkagi (see oli vist üsna suur summa, mis maksid ka selle paari päeva eest nädalas). Kui harjutamine siiski väga hästi ei suju, siis ehk on mõistlikum ikkagi oodata sügiseni ja seniks vaadata hoidja. On sul endal meelerahu, et saad rahus tööl käia ja Mari on ka ikkagi oma turvalises keskkonnas. Nende pisikeste haigused löövad välja nii äkki, et hommikul viid Mari hoidu, tundub kõik korras, juba tund hiljem löövad välja haigustunnused ja kutsutakse järgi.
Igal juhul, minu kirjutatu ilmselgelt pole puhas tõde – lapsi ja vanemaid on ju erinevaid, kuid need on minu tähelepanekud, kuidas on sõimerühmades elu käinud.
Esiteks tänud pika ja informatiivse kommentaari eest!
Jah päevakava teadsin ma küll. Vaatasin, et oh, une- ja söögiajad klapivad ja tundus tore. Samas ei ole päevad vennad. Mõni päev ei taha Mari kell 24.00 ka magama minna, täna jäi kenasti 9 paiku magama. Ükskõik, mida me teeme või ei tee, see graafik läheb lihtsalt mõnikord paigast ära.
Vaevalt, et ma teda nüüd esmaspäevaks lutist võõrutan ja ise sööma õpetan paraku :/
Seda kartma ei pea, et ma ise kuskil nutma hakkaks, seda mitte. Ja loodam, et Kardo saab siis sellega kenasti tegeletud 🙂
Mari peaks hoius käima 2x nädalas. T ja N.
No seda ei saaks paanikaks ka päris nimetada. See on uus kogemus ja teps mitte halb.laps õpib teiste lastega olema,mängima ja mis kõige positiivsem kõik oskused tulevad teistega koos tunduvalt kiiremini.pissil käimised.söömised jne 🙂 polegi vist ühtegi last kes ei hakkaks nutma esimestel kordadel.ja kui keelamine sinu jaoks raskevõitu on siis vb ongi hea kui keegi erapooletu tee ette nätab ja sa avastad et sa ei peagi seda jahu enam kokku korjama ja Mari lauaotsast turnimast leidma 🙂 ma arvan et vanemal on tunduvalt raskem lahti lasta kui lapsel endal 😀
Ma ausalt ei taha seda ülbena kirjutada, aga mulle tõesti tuleb üllatusena, et su laps veel üldse ise ei söö, miks? Kas te siis üldse ei ole harjutanud?
Ja see on loomulikult normaalne, et Mari rääkida ei oska, aga kas isegi emme ei oska öelda?
Lihtsalt siiralt üllatab mind, tundus mu jaoks elementaarne, aga eks ma saan iga päev midagi uut teada 😀
Ma just kellelgi kommentaarile vastasin, et ma ise arvasin kogu aeg, et Mari on nii pisike, et ta ei peagi seda teha oskama 😀 Paar korda oleme andnud lusika ja kausi ette, aga see lõppes üleni söögise lapsega ja kergem on lihtsalt talle ise süüa anda.
Kui ma selge sõnaga ütlen, et Mari ei oska emme öelda, siis ei ole vaja üle küsida, et kas tõesti ei ütle. Ei, ma ei valetanud. Tõesti ei oska.
Mina arvan, et Marile teeb lastehoid ainult head, sest võrreldes teiste temavanustega on ta sul päris tugevalt arengust maas ( olen ise sõimerühma kasvataja ). Teiste lastega areneb ta lihtsalt kiiremini, kuis koduses olustikus. Ja ma ei taha üldse solvata, aga see suure hulga loomadega kasvamine võib tema arengule hoopis pärsivalt mõjuda. Ma ei mõtle seda, et teda nüüd metslasena sea poolt kasvatatakse, aga eks ta ikka kõrvalt näeb neid sigadusi, mida loomad teevad ja mõtleb oma lapse ajuga, et see on ok, eriti kui sa ütled, et keelamine pole sinu tugevaim külg.
Jah, üllatus-üllatus, aga kõik lapsed ei oska veel pooleteise aastaselt üldse rääkida. Hälve see ei ole. Pigem tekitavad minus õõva need emad, kes arvavad, et laps peaks juba 6- kuuselt potil käima, rääkima, kõndima ja tahket toitu sööma. Sest siis on ju tore teiste emade ees uhkustada sellega, mida “minu tibu” juba oskab, sest ilmselgelt on tegu geeniusega ja seda kõike ikka tänu sellele, et ilmselgelt on tegu geniaalsete vanemate lapsega. Lapse kasvatamine ei ole siiski võistlus, mille taha emad ju tegelikult oma isiklikke komplekse peidavad ja tahvad läbi lapse tunda, et nad siiski on kellesti millegi poolest paremad. Eks loomuikult iga normaalne ema tahab oma lapsele parimat ja tunneb rõõmu sellest, kui laps kenasti areneb ja midagi uut juurde õpib, aga seda ikka lapse enda pärast, mitte selleks, et saaks teistele emadele “ära panna”. Üldse soovitaks vähem kultiveerida lastes seda pidevat teistega võrdlemise mentaliteeti.
2 nädalaga ei pruugi veel ka midagi selgeks saada. Kui ta üksi hakkab jääma, siis alles selgub, mis ta sellest arvab. Minu kahene oli 3 nädalat väga nutune, kuid õpetaja ei lubanud veel alla anda, et tema arvates on laps valmis, tuleb raske aeg üle elada. Nii et kindlasti usalda õpetajate arvamust. Lisaks nii väiksed ei mängigi koos. Minu kahe poolene alles nüüd hakkab mängudest osa võtma, teised on juba 3-4 aastased. Kindlasti ära tee otsust kohe, ongi väga raske. Ise ulgusin veel autos tükk aega, kui olin lapse ära viinud, et kuidas ma saan ta hüljata nii.
Mina soovitaksin ka kindlasti lapsehoidjat. Laps saaks endiselt jääda oma turvalisse ja harjumuspärasesse keskkonda kodus. Ma arvan, et see oleks alustuseks parim variant. Hoidja saab ju ka Mariga mänguväljakutel ja kohvikutes lastenurkades käia. Laps saab nii teiste lastega harjuda vähehaaval. Hiljem siis lastehoidu.
Hoiuga harjumise kohta oskavad ehk need paremini rääkida, kes reaalselt seal kasvatajana töötanud on. See on tavaline, et mõnel lapsel läheb rohkem aega harjumiseks ja sinna pole midagi parata. Peate lihtsalt proovima ja kindlasti öeldakse teile, kui teie laps pole siiski veel valmis.
Mis aga puutub lapse keelamisse, siis reeglid ja piirid pead Sa nüüd ilmselt juba paika panema. Mari on sellises vanuses, et ta hakkab osavalt manipuleerima ja kui Sa talle järgi annad, siis ta kasutab seda hea meelega ära. Suuremas seltskonnas muutub tema elu lihtsalt väga raskeks, kui ta tahab teha asja, mida tal ei lubata ja see teda iga kord nutma ajab. Ma tean, et see järjekindluse saavutamine on raske, sest ikka tahad ju lubada, kui laps nutab, aga midagi pole teha, pead endale kindlaks jääma.
Oih, mulle tuleb nii elavalt meelde, kuidas minu poeg 2,5-aastaselt lasteaeda läks ja kui raske see alguses kõik oli…
Lisan veel juurde, et kindlasti saate te väga hästi hakkama, kui olete järjekindlad ja kohusetundlikud. Väga tubli oled, kui tunned, et ise ei saa hakkama ja küsid abi! Kõik laabub, usu mind! 🙂
Ma sain aru, et häda olin siin selles, et teda keelati sinu jutu järgi, mitte, et ta oleks mingi väga kartnud või ei oleks meeldinud. Ja kui ta keelamise peale kodus ka karjuma hakkab siis enam Ma arvan, et siin pole muud teha, kui peab harjutama ikka, eriti keelamise asjus.
Ei ta ei kartnud jah kedagi, ainult solvus 😀
Just tahtsin sama kirjutada, et tegelikult ju Mari hakkas nutma selle peale, et teda keelati, mitte selle peale, et talle poleks seal meeldinud 🙂 et kui nii võtta siis oli teie esimene päev päris edukas! Aga kui sa ei taha, et su lapsel on raske kohaneda kohas, kus teda julgetakse keelata…aita teda! Keela ka teda! 😀
Sa võib-olla ei taha seda kuulda ja võimalik, et see ei ole “populaarne” vastus, aga kahjuks oled Sa ise oma lapse selliseks kasvatanud. Ma mõtlen just seda kõike lubamist. Ei, lapsele ei pea kõike lubama. Ka siis mitte, kui ta selle peale südantlõhestavalt nutma hakkab. No, mis kuradi pärast peaks üldse lubama lapsel jahupakiga mängida?! Su ämmal ja Kardol on õigus- laps peab teadma, mida tohib ja, mida ei tohi. Leppige nendes asjades omavahel kokku ja jääge endale kindlaks. Kui ei tohi, siis ei tohi. Mitte nii, et üks keelab ja teine lubab. Mari on juba selles vanuses, et oskab manipuleerida. Ja pisarad on selleks väga efektiivne vahend. Tunnistad seda ise ka. Süda kõvaks, “ei” tähendab “ei” ja varsti hakkab olema vähem draamasid. Sa ei ole sellepärast mitte kuidagi halb ema, kui ennast kehtestad ja lapsele “ei” ütled.
Hmm…Ma ju ise ju mainisin seda postituses, et ma ta ise selliseks olen kasvatanud, et midagi ei keela. Seega just šokina su kommentaar ei tule.
Vastuseks küsimusele, et miks ei või laps jahupakiga mängida: miks mitte? Jahu ei maksa mitte sittagi lõbus on selles ringi roomata ja aeleda. Ainult ära koristama peab kahjuks 😀
Eks ma tean ise ka, et peaks keelama, aga üldse ei raatsi, sest mul on reaalselt paljudest asjadest suht suva ja ma ei saa aru, miks teised sellest numbri teevad. See muidugi kehtib nii kaua, kuni ta neid asju siin, meie kodus teeb, mitte külas või hoius.
Noh ma ei tea, lapsele peaks ikkagi maast madalast toidu suhtes aupaklikkust õpetama. Toiduga ei mängita, siiski. Minu jaoks on see üsna imelik suhtumine,et jahu ei maksa sittagi. Isegi kui see tasuta oleks, on see imelik. Aga opinions are like assholes, everybody has one.
Lapse mittekeelamine on puhas laiskus minu arust. Ehkki arusaadav, aga parem on siiski lapsele õpetada piirid. See tagab lapsele turvatunde. Mida suuremaks kasvab, seda raskemaks läheb muidu.
Kas ei raatsi või pigem ei viitsi? Mugavam on ju anda kõike, mida tahab. Kisa jääb ära. Aga kaua nii kesta ei saa, lõpuks türann valmis
Ometi olles täiskasvanud inimene ja lapsevanem peaksid sellest aru saama, et kui sa kodus lubad asju teha ja suva, aga mitte külas või hoius, siis kuidas su laps seda mõistma peaks? Tema kahjuks ei saa veel aru, kuidas oma käitumist kohaldada vastavalt asukohale siis..
Mu lapse hoiurühmas on üks tüdruk, kes on septembrist saati iga päev iga kord kui hoidu lähen röökinud issi issi (üksikisa laps) ja ma ei liialda kui ütlen, et rahulikult nägin ma teda ainult 1 korra kui ta istus aknalaual ja hoidis oma kaisukat ja halises vaiksemalt issi järele… Ehk lapsed on erinevad ja saavad ka lasteaiaküpseks erinevalt. Sellest isast saan muidugi ühest küljest aru-raha ju peab teenima. Aga see on nii kurb iga kord seda pisikest last vaadata (ta on kahe ja poolene) ja ma ise vist elaks enne ausalt toimetulekutoetusest kui teeks oma lapsele nii.
Aga sinu asemel ma sunniks ennast Mariga karmim olema, sest ma tean mida sa tunned. Ma ise olin samamoodi selline pehme emmeke ja laps ei hakkagi niimoodi piire tunnetama. Nüüd olen end karmimaks sundinud ja lapse käitumine on ka kohe parem.
Aga seda küsiks ka, et ta ausalt ei oska ise süüa? Kas te söödate teda siis siiani ise lusikaga?
Sinu räägitud lugu on õudne jaa!
Süüa ta ise ei oska jah. Täitsa ausalt olen ma kogu aeg arvanud, et ta on ju alles väike beebi ja ta ei saagi sellist asja osata 😀 Suur oli mu üllatus, kui ma kuulsin, et teised temavanused seda teevad. Paar korda oleme lusika kätte andnud, aga see lõppeb sellega, et kõik kohad on söögised ja kergem on ise talle süüa anda kui läbustada terve maja täis 😀
Olles ise hoius tööl olnud, siis võin sulle kinnitada,et osadel lastel lähebki rohkem aega ja vähe on neid, kes kohe alguses sisse sulanduvad. Kas pole mitte väikeste laste puhul üldse nii,et nad vajavadki harjutamist, mida täpselt te ka hoius käies peate iga päevaselt tegema. Lapsele peabki selgeks saama,et see saab olema tema mängumaaks koos uute sõpradega. Eks ta südant valutama panev on ja kindlasti ka lapsele kurnav alguses, kuid me kõik oleme nii üles kasvanud ja ega sa ei saa teda ka elu aeg vati sees või oma kaisus hoida. Keegi peab raha ka teenima 😀
Aga ta isegi ei mänginud ühegi teise lapsega 🙁
Kuule Mallukas ta ei mängi veel tükk aega ühegi teise lapsega ja see on täiesti normaalne! 😉 nii väiksed lapsed mängivadki kõrvuti, mitte koos! Ühised mängu eesmärgid ja koos mängimine (nagu meie seda ette kujutame) tulevad alles hilisemas eas! 🙂
Aga soovitaksin ka lapsehoidjat, kes võimalusel teile koju tuleks ja aitaks. Maril oleks kindlasti turvalisem ja kui tõesti midagi juhtub on Lea alati lähedal ja sa tunneksid tööl ennast palju rahulikumana! 🙂
Selles suhtes, et ta ei tundnud teiste vastu isegi huvi. Mõnda last ta läheb ikka näppima ja paitama, seekord ignos 😀
Kas hoidja ei oleks lahendus, kui niikuinii oli plaanis ainult paariks päevaks nädalas. Keegi, kes tuleb teile koju ja tegeleb Mariga või võtab Mari enda poole, aga pole suuremat laste seltskonda. Hoidja saaks Mariga vahetult tegeleda ja lapsel oleks ka turvalisem tunne. Nii pisikesel pole see nn kooliharidus veel kõige tähtsam, olulisem on, et laps tunneks ennast kindlalt ja ei peaks kogu aeg paanikas olema.