Ma päris ausalt internetigruppides midagi ei müü ja ostnud vist ka eriti pole, aga mingisugustel müstilisel põhjustel olen ma liitunud mingisuguste ostmise ja müümiste gruppidega. Ma ei kujuta ette, kas see oli tingitud sellest, et ma otsisin kunagi midagi konkreetset ja otsustasin, et ainuke variant seda “miskit” saada on liituda vähemalt kahekümne Facebooki kommuuniga, kus inimesed täiest jõust midagi ostavad ja parseldavad.
Mulle on jäänud nüüd mulje, et inimesed jagunevad seal sellistesse kategooriatesse:
- Vennad, kes tuimalt su üle lasevad. “Kuule, ma ei saa täna ülekannet teha, pane mulle kaup posti ja homme hommikul kannan raha!”. Inimesed miskipärast usaldavad kaaskodanikke ja on pärast löödud, et neid üle lastud on. Teate mis? Loll pidavat kirikus ka peksa saama! Aga kui sa tahad uskuda, et hea mõte on võhivõõrale niisama asju või raha saata, siis anna tuld! Eriti kui ta kinnitab, et AUSALT homme kannab, ja AUSALT täna on pinkalkulaator kadunud, ja AUSALT suri täna ta vanaema ära, ja AUSALT tal on just mingi pangajama, sest kodu raha on Islandile kantud, ja AUSALT mind just rööviti tänaval kuue kääbuse poolt, kes mind kirvega ähvardades sundisid pangakaardi tühjaks tegema nagu reaalselt 2 minutit enne seda, kui ta tahtis sulle kleidiräbala eest ülekannet teha.
- Inimesed, keda kogu aeg üle lastakse. Võiks eeldada, et kuigi neid teemasid, et ala Mari Mäemutt sai mult raha ja kaupa ei saatnud, või sai mult kauba, aga raha ei saatnud, tuleb sinna IGA PÄEV, leidub IKKA neid inimesi, kes vigadest ei õpi ja rahumeeli petturite küüsi langevad. Ma olen ausalt ka näinud, kuidas mingi inimene vihaselt ropendades seal üht naist sõimas, et krt, raha sai aga mingisugust kaupa ei tulnud ja kui talle kohemaid 6.20 tagasi ei kanta, siis ta läheb politseisse. Samal ajal mina, kes ma isegi ei osta sellistest kommunidest ja ei vahi seal pingsalt ringi, isegi MULLE on see nimi tuttav kui petturina. Tõepoolest – grupi otsing näitab umbes 15 sama nimega teemat, kus ta on kedagi üle lasknud. Miks inimesed ei või ühe korra otsingut kasutada, kui asjad või raha teele panevad? Ja kui ei oska, siis hoia pärast oma mokk maas, sest kui sa oskad juba vihast pulbitsevat kirja kirjutada, siis toksi see endale arvutisse ja loe ise, sest tegelikult oled sa enda peale vihane. Vähemalt võiksid olla. Samas ehk on selliste vihaste kirjade soov ainult tähelepanu saada, et appi appi, vaadake. MIND LASTI ÜLE! Ah, mida ma ka tean, ega ma mingi dr. Phil pole.
- Inimesed, kes tahavad ikka uskuda, et inimesed on ilusad ja head. Eelmisesse kategooriasse kuuluvate inimeste postituste all on tihti ka inimesed: “Issand, ma just tellisin talt saapad, loodame, et ta ikka saadab mulle ära, mis siis, et ta on 46 teist inimest üle lasknud, ehk ikka MULLE saadab….”. Muidugi, miks ta ei peaks?!
- Mind paneb kõige rohkem silmi peast välja kraapima see: “Lisainfo kirja teel!”. MIKS? Miks on sinu kingapaari hind riiklik saladus?! Või nende suurus? Või nende asukoht? Miks talle meeldiks lugeda ja vastata umbes 20le kirjale, selle asemel, et kohe pildi alla see info panna? Kas selle jaoks, et inimesed nagu papagoid pildi all “hinda?”, “HIND?”, “palju maksab?” küsiks? Isegi kui ma seda asja väga sooviks, siis ma elusees ei viitsiks mingit mega kadalippu läbida, et endale mingit kasutatud ürpi saada. Tegelikult ka. Kas kellelegi on loogiline seletus, miks inimesed nii teevad?
- Inimesed, kes arvavad, et ostjad on pimedad ja panevad oma kuulutusse mingisuguse netist leitud pildi ja kirjutavad juurde “reaalset fotot küsi postkasti!” Nagu, MIKS?! Miks sa kohe seda reaalset fotot üles ei riputa?! See on sama hea, et ma teen endale tutvumisportaali pildi, panen sinna foto Angelina Joliest ja siis kirjutan juurde, et klge see pole minu pilt ja ma pole absull selline, aga kui kedagi huvitab ja tahab saada maailma suurima pettumuse osaliseks, siis palun kirjutage mulle ja ma saadan teile oma mega rämedast mordast pildi.
- Oksjonivennad. Selle asemel, et mõelda mingisugune umbkaudne hind oma esemele, on neil lootus, et ehk mõni loll oksionihasardis maksab ikkagi rohkem ja korraldavad hommikust õhtuni mingisuguseid tobedaid oksjone. Muidugi enamasti ei viitsi keegi mingi kampsuniräbla eest rohkem maksta kui paar euri, mille peale müüja ära kaob, sest ta tegelikult ei taha ju nii madala hinnaga seda müüa. Ja siis hakkab jälle see igavene: “TAHAN TEID HOIATADA PETTUR PRIIT LEPAPUUKESE EEST, SEST MA VÕITSIN TA OKSJONIL KAHE EURIGA PRADA PLUUSI JA TA EI SAAAADA MULLLLLEEE SEDAAA-AAA-AAAA!”.
- Inimesed, kes soovivad iga müügi ja ostuga kursis olla, aga ei ole kuidagi siiani taibanud, et igal kuulutusel on ka nupp “jälgi”. Selle asemel punktitavad nad hoolega iga postituse all ja ärrituvad nagu mafioosnikud, kui keegi julgeb nende tähelepanu pöörata “jälgi” nupule. “VABA MAA, PANEN PUNKTE KUI TAHAN!”.
- “Kodus kasutamise riided!”. Ma ei tea, ma kannan kodus istudes ka samu riideid, millega ma ka näiteks poes käin või tööl või külas. Kui palju on neid, kes koju jõudes viisakad riided ära võtavad ja asendavad need vaarvanaisalt saadud pükstega, mis veel kuidagi õmblustest kokku hoiavad ja on kaetud nii paljude plekkidega, et kunagi valged püksid on praeguseks sitakarva. Ju siis neid inimesi on, sest pidevalt müüakse eriti beebidele “kodus kasutamise riideid”, mis on sellised räbalad, et võiks olla piinlik neid tasutagi ära anda, aga krt, kodus kellelgi vast ikka hea kasutada.
- Grupihitlerid:
- Huiarid – “tore, aga ega ma soovigi, niisama küsin siin random asju!”.
- “Müün jopet 200 euriga, TINGI!”. Keegi siis julgeb pakkuda mingi summa, kui talle vastu röögitakse, et siin on ikka tegu korraliku eseme müümisega, mitte heategevusega. No kurat, pane siis HIND, mitte ära mängi turuplatsi.
- Annan ära…või kas ikka annan? Naljakad on need kuulutused, kus “antakse midagi ära” ja lõppu on lisatud, et vastu sooviks siis saada kilo komme või tahvel shokolaadi või pakk mähkmeid. Sa siis järelikult ei ANNA neid ära, sa tahad vahetada….
- Need vennad, kes üritavad juba 4 kuud oma eset müüa ja muudkui kirjutavad sinna alla “up”. Nagu jah, we get it, sa IKKA müüd seda, aga for real, keegi ei taha seda! Anna alla!
Ühesõnaga, mul pole muid sõnu, aga pilt pidavat neid lausa 1000 ütlema:
Milliseid müüjad ja ostjad teile silma jäänud on? Eks neid korralikke ja normaalseid on muidugi ka, aga nendest ei tehta teemasid seinale, nii et need vaesekesed on vist omadega vähemuses. Kas mu lugejad müüvad/ostavad asju nendest gruppidest? Mulle igatahes tundub kergem minna poodi ja osta endale mingist suvakast hiina poest sama hinnaga need jalanõud, kui mingi hulluga taielda ja siis veel rahaga üle ka saada 😀
67 kommentaari
Mina mõtlen seda, et koduriideid ma kannan küll, aga iialgi ei hakkaks ma neid ostma, sest neid vanu
kaltse tekib niigi ju omast käest 😀
Ma ei saa neist inimestest aru, kes ostavad endale kraami näiteks Everything 5 punds’ist, kannavad paarsada korda ja müüvad
neid samu asju 20 euroga edasi, kuigi postikuludega koos teeks see ~7.50
Sama ka muudelt lehekülgedelt ilma postikuludeta tellida ja müüa kallimalt edasi lisades veel postikulu ka sinna sisse, sest äkki
inimesed ei käi üldse internetis ringi ja ei teagi mis asi see ongi. Tehku siis pilt ostust endast, kuid pannakse veel sama veebilehe
pilt ka üles, et sarnasus veel märgatavam oleks.
Ma pole kahjuks/õnneks veel midagi facebooki kommuunidest tellinud, kuid aegajalt sirvin neid läbi ja postitan tuttavate piltide
alla nende reaalsed lingid. Eks muidugi saan sõimu ja viha osaks, kuid eelistan ausust ennekõike.
Mallukas, su kirjeldused kipuvad olema sellised äärmusest äärmusesse…
võrrelda netiostmist koonduslaagriga? oled sa koonduslaagris olnud? tead mis tunne on? vaevalt nüüd nii hirmus.
see netimaailm polegi kõigi jaoks. aga teha see nii üksipulgi maha…ok, see on küll tõsi, et vigale ajavad need, kes müüvad asju tekstiga: “hind on 200, tingi”, või “lisainfo postkasti” vms. need on küll omaette klass.
kuid see mida sina pead kaltsudeks, ei ole seda teisele teps mitte. ja see et sina saad ära visata asja, mis on uuena ostetud, plekikesekene peal, ei tähenda sugugi seda, et see õige oleks.
Mõni viitsib vaeva näha ja pleki välja saada. Ma pole siiani kohanud plekki, mida välja ei saaks.
Ja see müümise asi. kõik ei saa ära anda asju niisama. ise teen nt nii, et kui ostan kasutatult, annan edasi, või müün a-la 40 asja 20 euriga. saadud rahaga ostan just neid koduseid riideid. … usun et ma ei ole ainus.
ja see et sa pead koduseid riideid vaarisalt saadud vanadeks riieteks, mis niitidega koos püsivad…ära liialda onju. vaata mis sa ise kannad. piltidel on ju näha, et sa ei ole iga päev pidukleidis, või üliviisakates riietes kodus. …
ära liialda onju…asi pole nii hull ja ei maksa nii hulludes värvides asju näha…
jääb mulje, nagu sa ei väärtustaks asju. saad ilmselt liiga palju tasuta või suure alega. …
sa oled viimasel ajal nii jaburaks muutund. jää uuesti rasedaks, ajad mõistlikkumat juttu.
meil ka koduriided, ja lasteaiariied eraldi. Ma ei hakka ju ostma lastele õues trööpamiseks, mudaaugus möllamiseks tutikaid hirmkalleid riideid. Ikka kasutatud, kuid viisakad, plekke, auke ei tohi olla. Kuid võivad olla kergelt kulund-pleekind. Kui enam linnas selga panna ei sünni, on no ikka päris kulund, või on poistel turnides kuskilt katki läinud ja siis parandatud, siis viin maale. Seal vahet pole mis seljas, pori alt ei paista välja, mis seljas.
Ostan ka uusi riideid, nö linnariided, lasteaiariided. Koduriided on kõik kasutatud, kaltsukast või netist soodsalt.
Ise kannan ka kodus dresse ja t särki. Mugavam on ju. Pole see häbiasi miskit.
Lisaks . Ni uskumatu kui see ka pole, tahetakse ka kulund, pleekind ja isegi väikeste plekkidega riideid. Enamjaolt annan tasuta ära, viin sotsiaalametisse sorimiseks teistele. Ja lähevad. Elan väikses linnakeses, maalapsi palju, tööd vähe jms, ei ole võimalik kõigil käia poes firmakaid ostmas, või noname uusi riideid. Läheva kõik. Päris rääbakad viskan minema, või Annan mehele auto juurde õliste käte pühkimiseks. Vahest korjan suure kotitäie riideid kokku, “kodusemad” , ja viin maale, seal on naabriperes 5 last, kellegile ikka läheb. Ja keeldutud pole kunagi. Samuti jalanõudest, mis on terved, kuid kantavad. Olen isegi lasteaeda, poja rühmakaaslasele viinud, kes käib nendega uhkelt edasi. Nii lasteaias kui kodus.
Kõik ei ole valivad, kõigil ei lähe hästi. Teinekord on kasutatud asi elupäästja, eriti kui on viletsam hetk.
Olen aeg ajalt ikka netist ostnud,kuid ainult siis kui on tootel info olemas, ei küsita hingehinda, ja mille ostmisel ei pea ma asja hinda ja postikulu kokku liites mõtlema, et sealt poest saab uue sama rahaga.
Ma mäletan eredalt ühte juhust, kui nö. mingi keerulise “boutique” leht pakkus päris ilusaid ja tava müügiprahist erinevaid naiste suveriideid – pildid tehtud lausa nagu proffika poolt. Iga pildi all oli tekst: “Täpsema info saamiseks suuruste ja hindade kohta kirjuta postkasti!”Julgesin teha märkuse, et kui ikka eesmärk on kaup sotsiaalmeedias müüa, oleks viisaks kohe lisada piltidele võimalikud suurused ja hinnad.Ja mis te arvate, mis vastuseks tuli mulle postkasti? (kommentaar muidugi oli kustutatud) Antud juhul avaldan teksti muutmata kujul:
Esiteks kui sul on midagi tarka öelda siis peaks õppima faceka postaksti kasutama, mingitele haledatele lahmimistel ma ei reakeeri,,,,,,,,,,Võta tetmiseks, et lisan korraga 100 pilti ja pean siis ükshaaval nagu sama teksti kirjutama kui lihtsam oleks vastata inimese kirjale. Ettevõtlusega tegeleval inimesel ei ole sellist vaba aega, et istuda tundide kaupa feissaris. Kui tahad osta midagi siis kirjuta postkasti,muidu hoia oma kommentarid endale!!!!!!!!
Noh ma olin meeldivalt nagu üllatunud sellisest lähenemisviisist potensiaalse kliendi suhtes. Ei ole enam huvi tundnud sellise “asjaarmastaja” butiigi jälgimisest ja eemaldasin ta seal nimekirjast. Üldiselt olen teinud ise paar väga head tehingut selliste gruppide kaudu ja “ptui-ptui”, petta pole saanud.
Ütle meile nimi ka :))
Mina olen üks neist, kes koju jõudes linnariided seljast võtab ja asemele panen augulise pluusi ja vanad plekilised dressid.
So what?
Miks ma peaksin käima kodus ringi ballikleidi, korralike teksaste või kesteab veel millega? Pärast on porised, loomakarvased, värvised, õlised, jne jne ja ongi korralikud riided tuksis.
Inimesed ostavad sellistest gruppidest odavaid kasutatud riided, sest neil ei ole firmade sponsoreid taga ja ei ole raha mööda butiike jms ringi joosta ja uhkeid riideid kokku krabada.
Ehk siis sinu arust on elus kaks varianti – ballikleit või räbaldunud narts?
Mulle jäävad alati silma kuulutused, kus täpselt kirjas, et seda kombet vms on kantud 3 korda. Issand ma suudaks vist meenutada vaid seda, et ese on kantud või kandmata. Teine nalja number on, et sildid on eemaldatud tootelt ja olevat uus aga pildil on välguga näha kulumise jälgi. Hallooo? 🙂
Ise netist väga ei osta ja kui myyn, siis imeodavalt aga ikka tahetakse tingida. Näiteks panin 15 uut body myyki hinnaga 10.- ja sealt taheti ka veel 4.- alla saada :D. Ma ei plaani myygist kyll rikastuda aga siis juba annetaksin asjad abivajajatele kui myyn sellise hinnaga.
Arvan, et Teele Tahk on pigem Sandra Kasemetsa sõbranna kui tegelikult ‘huiar’ nagu kirjutate. Tegu lihtlabase naljaga.
sry, pole detektiiv 😀
Mallukas, mina olen see inimene, kes koju jõudes oma käimiseriided seljast viskab ja asemele tõmbab kottis dressilurakad, maika või igivana t-särgi ja tänapäeval absoluutselt ebapopulaarse fliispusa (nii soe on, mis sellest, et pole moekas :D). Ma suudan end kodus koristamise ajal ja õues koera jalutades nii ära määrida, parem siis juba vanu lurakaid kulutada. 😀
Haha, see Teele Tahk tundub küll normaalse mõistusega inimene 😀
Ja see on küll naljakas, kui mingit infot ei ole-hinda, asukohta jne. Aga äkki neil inimestel suhtlemisvajadus ja tahavadki, et inimesed nende postkasti ummistaks 🙂
Mul oli kogemus, kui müüsin ühe tuntud firma 1 lapse poolt kasutatud saapaid 5 euriga (ostuhind oli 45 ja see oli soodukaga saadud. Kuna saabastel oli lühike kasutusiga ja mul nad lihtsalt seisid, pealegi ikkagi kasutatud asi, siis mõtlesin, et müün hästi odavalt. All oli veel palju kommentaare ka, et nii hea diil ja kui oleks natuke suuremad, siis ostaks jne. Ja siis ikka üks kirjutas, et kui olen nõus post hinnas müüma (ehk siis kolme euriga) siis ostab ära ja sisi hullult kauples seal, et äkki ikka saab 50 senti alla jne. 🙂
Ja siis veel võitsin millalgi osta.ee-s oksjoni laste jalanõudele. Olin just selliseid pingsalt otsinud. Vaja oli neid pildistamise jaoks ja suht ruttu. Küsisin siis postkastis müüja kontonrit, aga vastust ei tulnud 3 nädalat (pildistamine oli vahepeal ära, osta.ee-d ma enam ei kasutanud. Kuni siis kuu peale oksjonivõitu tuli e-mailile teade osta-st, et müüja oli mu vastu pretensiooni esitanud, et ma võitsin pakkumise, aga välja ei ostnud (olgu öeldud, et ta vastas mu kirjale kolm ja pool nädalat hiljem ja jalanõude hind oli vist 3-4 euri.) Kirjutasin siis, et ta ise ei vastanud nii pikalt ja arvasin, et ta pole enam müümisest huvitatud, aga võin siis ukse taha minna ja jalanõud ära osta, kui soovib. Peale seda ütles, et ei vahet pole!!! Maksab hoopis TOPELT oksjonitasu, sest MINUSUGUSELE tal küll huvi müüa pole 🙂
Mina olen ka nendes gruppides. Müün oma laste väikseks jäänud riideid- ainult väga korralikke, millel pole mingeid kulumisjälgi ja tihti on riided üldse uued, kuna mulle väga meeldib shopata ja ostan kokku väga palju asju, mis tõttu paljud selga ei saagi :D. Rohkem kantud asjad olen lihtsalt ära andnud, plekilised maale sõna otseses mõttes PORI sisse müttamiseks viinud.
Samas ostan ma ise ka vahepeal nendest gruppidest, kuna tõesti inimesed müüvad väga ilusaid asju. Tõsi- ostan samuti väga vähe kasutatud asju, mis on väga korralikud. Paar korda olen pidanud küll pettuma, et kaup pole niii korralik, kui lubatud, kuid midagi väga räbalat ka just saanud pole.. Kui meeldinud pole, siis olen maale viinud, sest sinna ei tasu tõesti korralikke riideid selga anda, sama hästi võiksin selle raha kohe pori sisse laiaks litsuda :D. Korra olen kauba ka müüjale tagasi saanud, kuna riided olid plekilised. Õnneks oli müüja mõistev ja ostis kauba tagasi.
Kaks asja on mulle veel silma jäänud:
1. Ma ei saa aru inimestest, kes avaldavad ostusoovi ja kui juba raha hakkavad kandma, siis küsivad, et KAS ÄKKI SAAKS TINGIDA KA??!! Ma lihtsalt ei mõista, et kui sulle hind ei sobi, siis pole ju mõtet üldse kirjutada ega asja nii kaugele ajada, nii enda kui minu aja täielik raiskamine. Võib olla sellepärast, et ma ise praktiliselt mitte kunagi ei tingi 😀
2. Kui ma avaldan ostusoovi midagi osta, näiteks et “soovin osta väga korralikke retuuse suuruses 92”, siis pakutakse mulle hoopis mis tahes muid pükse, kolm numbrit suuremaid retuuse või silmnähtavalt kulunud ning plekilisi riideid (minu arust ei tähenda sõna korralik kulumist ega plekke), et noh ÄKKI IKKA SOOVITE, IGAKSJUHKS PAKUN. Ei ausalt, kui ma nii kirjutanud pole, siis ma järelikult ikka EI soovi :D. Ja siis veel imestatakse miks sellistele pakkumistele ei vastata.. loomulikult ei vastata, kui sa pakud teemavälist asja eksole.
Haha, ma olen ka näinud kuulutust, kus sooviti musti kingi ja keegi järjepidevalt pakkus seal mingisuguseid rohelisi kummikulaadseid tooteid 😀
No, mina müün kaupa fb teel. uusi asju ja teen seda TÖÖNA! Olen ametlik müüja, oman oma lehte jms. Mis aga tähendab ka seda, et reklaamin oma asju FB gruppides. Teen oma albumi ja seal ka info. Mis aga on – kui teen albumi, seal võib olla 50 toodet, ja 1 minuti jooksul ei jaksa sinna infot kirjutada! Tõesti, inimvõimetel on piirid. Siis aga tuleb küsimusi (see 10 minutit, kui infot copy-pasten), mis hind, mõõdud jne. Kui aga korraga ei vasta, tuleb jällegi sealt nurinat (aga reaalselt ma tegelikult tegelen vaid copy-pastega, et info oleks toodetel olemas). Kes nii tegelevad aga müügiga, oih, kui kahju neist on. 100 kirja, ja reaalselt ei sobi vb kellegile! Kust see viitsimine tuleb!?
Aga kust ma ise ostan – Malluka poolt viidatud gruppist ostan väga harva, kuna reaalselt ei jaksa asju jälgida. Aga Kuni 10 € asjad, kuna olen ise ka piisavalt koi, siis mulle meeldib see. Saan uue või vähekasutatud jope alla 10€, super! 🙂 Ja seal ei ole ka selliseid X teemasid!
Internetis kauba ostmiseks-müümiseks on üks väga äge variant selline äpp nagu Basaar. Sul, Mallukas, vist oli seal ka kasutaja, nagu ma kunagi täheldasin, aga pole vist väga aktiivne? See koht on mu arust igatahes tõesti tänuväärt algatus, sest sealt leiab igale maitsele ägedaid riideid ja asju ning nii palju kui ma olen kohanud, on hinnad ka väga normid. Lisaks on seal kauba eest maksmisega ka selline süsteem, et see välistab igasuguse võimaliku pettuse.
Teiseks on meil sõbrannadega ja nende sõbrannadega u 30-40 liikmeline (suuremaks ajades läheks vast käest ära) feissi grupp kus pakume ka oma hilpe väga odavate summade eest müüa. Kuna kõik omad ja tuttavad, on üleandmine ja kõik rahadega seonduv ilusti läind ja paljud asjad müüdud saanud. Seega minul on sellise neti teel kasutatud asjade ostmisega küll head kogemused ja soovitaks teistelegi… eriti Basaari 🙂
ma annan oma asju tavaliselt tasuta ära 😀
Minul on küll koduriided ja n-ö väljaskäimise riided. Kuna elan maal, siis on lapsest saati harjutud, et kui kusagilt tulen, vahetan riided ära ja panen koduriided selga. Ma olen lihtsalt nii harjunud ja nii ongi. Ja koduriided enamjaolt ei ole mul mingid ülikenad, kuid samuti ei ole ka mingid üliräbalad. Pigem sellised, mida enam väljas kanda ei taha/saa, mis on nt. ära tuhmunud vms. Ühesõnaga, mis ei ole enam kõlbulikud väljas käimiseks, need ongi koduriided.
Samas kui ma linnas vahepeal elasin, siis on muidugi mugavam käia samade riietega vms, aga siiski vahetan ma alati kodus riided teiste vastu, et neid mitte mustaks või loomakarvadega kokku teha.
Ma vist liiga pohuist, et niimoodi ööd päevad läbi riideid vahetada 😀
Mul on ka ikka nn koduriided. Näiteks mugavad retuusid ja T-särgid – tööl ma ju nii ometi ei käi 😀 Samas ei raatsiks ilmaski kodus diivani peal ja pleedi all jäätist ja šokolaadi süües kanda oma uhiuut Michael Korsi tibukollast pluusi 😀 Teksadega näiteks lihtsalt on ilgelt ebamugav vabal ajal olla, mu arust.
Nojah, mul pole ka MK kollast pluusi 😀
Mu meelest küsitakse täiesti haigeid hindu neis gruppides. Kui esitad ostusoovi kindlate kriteeriumitega, siis kedagi ei koti – pakutakse ikka kõike muud.
Nende naiivitaride üle olen ka alati imestanud. Samas mõnel korral on kahju ka. Ise eelistan kaltsukaid!
Aa ja need hinna ja lisainfo varjamised mõjuvad mulle kui antireklaam ja need kuulutused jätan enamasti vahele ka siis kui mulle ese väga meeldib.
Mina ostan ja müün. Ostjana muidugi teen igale müüjale taustauuringu, nii palju kui nett välja annab.
Müüjana pakun ka võimalust kaupa enne näha (müün uusi asju ja olen müünud suurema kogusega lapse riideid). Isiklikult ei leia selles ostus- müügis küll midagi halba, sest võid saada asjad ikka tunduvalt odavamalt kui poest. No nt tõi mul mees USA-st lapsele suure kohvritäie riideid (Calvin Klein, Kenneth Cole jm firmakad), osa asju läksid endal käiku, osa asju jäid väikseks senne kasutamist. Müüsin need ostuhinnaga edasi ja ostja sai originaalkauba ikka päris mitmeid kordi odavamalt kui meie kaubandusketist (müün oma isiklikus müügigrupis nii USA-st, Euroopast kui Hiinast tellitud asju, mis endal kasutamata jäänud või mida olengi tellinud rohkem, kuna müüakse ainult mingi nt 6-kaupa, erinevad suurused ja endale vajamineva võtan ära, ülejäänud müün maha)
Kasutatud lapse asjad müün maha suurema hulga korraga, enamasti osta.ee-s alghinnaga 10 senti, asjad korralikud, plekilised ja katkised lähevad prügikasti. Kui panen juurde info, kodus kasutamiseks, siis need asjad lähevadki tasuta kellelegi, kes soovib, asjad terved, mõnel vb pisike plekike peal, mõni rohkem kantud, jutt siis lapse riietest, et ma nüüd ei tea, aga minu laps oli küll ise sööma õppides mõnus notsu ja päevas vahetasin riideid ikka päris mitu korda, seega ostsin ka ise kotitäie kasutatud asju just kodus kandmiseks. Olen nõus muidugi, et peavad terved olema ja suuri plekke ka ei tohi olla, mõni pisem on ok. Ja lastetarbed (vanker, lutipudelisoojendaja, sterilisaator jm) olen ka maha müünud või ära andnud, kõik ei jaksa neid asju ise osta ja imelik oleks ära visata täiesti korralikud asjad, ei ela ka kuskil laos, et kõike alles hoida 😉
No ja ausalt- öeldes mul küll kodus teised riided kui töö juured, ei kujuta ette, et oma kontoririietes aiatöid tegema hakkaks 🙂
Igasuguseid petiseid on igal pool, ise tuleb olla tähelepanelik vaid ja kui korra petta saad, siis tõesti peaks see juba õppetund olema, et selles mõttes nõustun väitega, et loll saab kirikuski peksa 😉
Ma ise olen paar asja müünud seal ostan-müün Reeglite vabas , ostnud olen ka korra.. Aga mitte endast ei tahtnud ma rääkida. Mu elukaaslase õde tegeleb väga aktiivselt nendest gruppides ostmise ja müümisega ja vähemalt korra kahe nädala jooksul on temast teema üleval. Küll küsib hingehinda ,aga vastu saadab nartsu jne .. Kui keegi julgeb kõvemat häält teha siis lugupeetud provva ähvardab kolmandate isikutega ja postitused kaovad nagu nalja.. Nüüd on ta juba nii nahhaalseks läinud, et laseb raha kanda oma lapse kontole . Tegelikult on see üpris nukker 🙁 . Oma elu on ta juba niigi ära rikkunud. Igasugused kiirlaenud , tööl ei käi , maine on täis pasandanud ( Väikelinn ja küllap üle-Eestiliseltki ta nimi tuttav tänu sellele grupile ) ,aga tirida last ka asjasse.
Aga kõik kardavad, kui neiuke ähvardab kolmandate isikutega . Nime musta nimekirja üles ei lööda ja saab preili vabalt edasi tegutseda. Googeldades tuleb ainult mõni üksik vana teema välja.
Need petturid ja vaesed lollikesed, keda on üle lastud on juba nii tavalised, et need enam nii ei häiri aga no tõesti… et ei õpita vigadest.
Mind häirib kohati see, et inimesed ei viitsi eseme pildistamisel korralikku tausta valida. Kui on kirju ese ja kirju taust siis suht raske on õiget pilti saada.
Või siis on pildile jäänud midagi väga ebavajalikku. Näiteks üks neiu müüs päris kena käekotti, mis pildistamise ajaks oli diivanile asetatud aga diivani seljatoel lebasid kellegi vanad trussarid ja rinnahoidjad… No ei kutsu ostma….
Ise fb kaudu olen vähe ostnud aga kuna teen ikka taustuuringu või olen soovituste kaudu leidnud soovitud toote siis petta pole saanud. Vastupidi.
Aga koduriiete teemasse on ka minul maast madalast koduriided, kooli/tööriided, pidulikud riided jne… niiet esimene asi kojujõudes vahetan riided ära ja üritan ka lapsi vastavalt koolitada.
Aga samas müüa enda koduriideid… no ei kannata. Ei anna isegi tasuta ära vaid koledamad viskan ära, lähevad lappideks vms. Ja ei ole me koduriided “vaarisa vanad püksid” vaid niisama mugavad dressid/vabaajariided.
Mul on ka lapsepõlvest ema kasvatus, et koju jõudes tuleb riided ära vahetada. Teksad-kampsuni (minu tavaline riietumisstiil) vahetavad välja T-särk ja dressipüksid. Aiatöödeks on jällegi omaette riided. Minu abikaasal sellist kasvatust kodust kaasa ei antud ja nüüd jagan temaga maid, et päeval kantud teksadega ei aele õhtul diivani peal. Õnneks, kaheksa aasta möödudes, hakkab ta asjadest aru saama 🙂 Meie lapsele olen kogu aeg õpetanud, et kodus ja väljas käiakse erinevate riietega.
Müümisega on mul olnud ainult üks kogemus, mille järel ma oleks ise petturite nimekirja sattunud. See oli pakiautomaatide tuleku algusaegadel. Müüsin lapsele väikeseks jäänud talvekombe. Raha sain ette ja paki panin automaati. See aga ei jõudnud saajani. Loomulikult tuli sellest kisa ja ähvardused politseiga. Kandsin raha tagasi ja kombest olin ilma. SmartPOSTi tegelased uurisid mingi aeg seda asja, aga siis jäi see kuidagi venima ja andsin alla. Nüüd ei teagi, kas sain ise petta või oleksin olnud pettur 🙁
Ise ma pole otseselt facebookis kaupa teinud aga olen aidanud emal neid asju üles panna ja tema on ikka mu väikse õe asju saanud maha küll. Minu soovitused:
1) müü riideid/jalanõusid siis kui nende hooaeg algab (näiteks lapsel talveriided, kui talv läbi saab, tead, et järgmine talv on niikuinii väiksed, et müün kohe maha. Tegelikult oota järgmise talve alguseni.)
2) tee kaupa oma kodukandi rahvaga ja käest-kätte + sularahaga. Nii on kohe need kaks Malluka punkti välistatud. Meil on alevi/vallarahval oma grupp ja siis maakonna oma.
3) Kõige paremini lähevad korralikud firmatooted
Teele Tahk näitas oma geniaalsust juba küsimuses, kastades 20 küsimärki. Ühest ei piisa ju?????!!!!!!!! Minu ‘lemmikud’ on need samad närvihaiged. Ei mõista miks vaja üle ühe hüü-või küsimärgi kasutada 😀
Viimane nähtud oli: ‘Soovin osta odavat veekeetjat???????????????’ -Jah, ma nii väga tahaks sellisele inimesele seda pakkuda, kui mul oleks.
Teine teema on koduriided! Jah, mul on kodus eraldi riided! Ma ei kujuta ette, et peaksin kodus mõnusalt aega veetma kitsastes teksapükstes või pliiatsseelikus, millega ma just linnapealt koju saabusin. Ok, see veel selleks, aga… Ma ei taha istuda samade pükstega oma voodiäärele vms, kui ma istusin nendega alles bussis, kus enne mind on istunud tõenäoliselt nii palju räpaseid inimesi.
See muidugi ei tähenda, et mul koduriided koledad-mustad-katkised oleks. Kindlasti mitte! Ja kindlasti ei müüks ma hiljem oma koduriideid kuskil edasi koduriieteks. Kui need mulle enam ei sobi, siis miks peaks kellelegi teisele.. Vot see on küll tõesti ajuvaba jah 😀
Okei, harjumused on erinevad, minu poolest olgu teil koduriided. Minu point on see, et koduriided ei ole ju mingid viimased räbalad, et suva, milllised on, et kodus kõlbab ju kanda küll 😀
Liitusin eelmisel aastal ühe FB grupiga, mille põhimõtteks oli omavahel asjade vahetamine või siis tasuta ära andmine, müüa ei tohtinud. Midagi konkreetset ma ei otsinudki, tahtsin lihtsalt ringi vaadata. Päris naljakas oli vaadata kuidas keegi pakub ära anda tühje kommikarpe (nt. Maiuspala), sest sinna “on hea kõrvarõngaid sisse panna) või tahab vahetada paari kingi tursamaksa vastu (jah, päriselt ka). Asi on kindlasti lihtsalt minus, aga ma pole kunagi söönud tursamaksa. Ausalt öeldes ei kujutanud ma ettegi kustkohast ma seda leida võiksin (ilmselt turult kalaletist, aga ma pole seda lihtsalt kunagi ise seal märganud). Siis kujutasin ma ette kui palju vaeva nõuaks see, kui ma peaks kõigepealt minema kuskile linnapeale seda tursamaksa otsima, siis haisva kalakotiga selle naise juurde minema ja äkki avastama, et need kingad üldse mulle ei sobigi 😀 Palju lihtsam oleks nende eest paar eurot visata, sest need on ikka rahakotis olemas. Ostku endale ise see tursamaks. Võiks asjade vastu ikka küsida midagi mis inimestel näiteks juba kodus olemas võib olla, sest ma tõesti ei viitsi kellegi teise jaoks personaalšoppajat mängida kui teine poodi ei viitsi minna ja teda näiteks banaani järgi isutab. Paljudel asjadel oli ka sellised asjad vahetusteks nagu “Tahan 1.5kg koti Bonuxit, mis on btw parajasti just Maximas hinnaga xx.” No mine osta ise see Bonux, ma annan sulle selle xx summa raha 😀 Igatahes ma lahkusin sealt grupist, sest selline vahetamise meetod tundus jube tülikas.
Tursamaks on konserv. Müüakse pea igas toidupoes 🙂
On veel inimesed, kes ei suuda oma asjadest mingeid korralikke pilte teha. Tüüpiline, et riideräbal visatakse kortsus KIRJULE voodikattele ja klõpsatakse mingi udupilt välja. Juures tekst: ese on nagu uus.
Või siis need, kes müüvad korraga mingid riidehunnikud. pilt on selline, et pole võimalik aru saada, mida ta müüb, rääkimata sellest, mis värvi asjad need on, sest ta pildistab mingi jumalteab mis režiimiga.
no sellega rikub müüja lihtsalt ise enda võimalust asja maha parseldada 😀
Oi kuidas ma neid “hind,suurus,asukoht jm lisainfo meilie” tüüpe ei seedi ja neid kes kuulutuse juurde panevad mingi netist leitud pildi, aga samas meilile saavad küll reaalseid pilte saata. Müstika.
Viimase aja parim asi mida taolises grupis nägin oli probleem selle üle, et müüja ei vastanud juba kuid kirjadele ja ka kaup oli kadunud. Ühed kirusid maapõhja seda müüjat, teised kiitsid taevani, et nii tore ja vahva teine. Arvatavasti olid omad sõbrannad sest vabanduseks toodi muudkui seda, et vaeseke teeb seda oma VABAST ajast, PÄRIS töö ja väikese lapse kõrvalt.
Viimase aja parim asi mida taolises grupis nägin oli probleem selle üle, et müüja ei vastanud juba kuid kirjadele ja ka kaup oli kadunud. Ühed kirusid maapõhja seda müüjat, teised kiitsid taevani, et nii tore ja vahva teine. Arvatavasti olid omad sõbrannad sest vabanduseks toodi muudkui seda, et vaeseke teeb seda oma VABAST ajast, PÄRIS töö ja väikese lapse kõrvalt.
Tekib küsimus, et kas on ka elukutselisi netis müügimehi :D?
Elukutseline või vabast ajast müügimehe harrastust pidav,pole ju vahet. Kui oled asja omale nii suurelt ette võtnud juba vii asi lõpule ja suuda kolme kuu jooksul vähemalt kirjadelegi vastata. Mind absoluutselt ei huvitaks kas nö müüjal on kodus terve laste armee, 10kassi ja lehm kelle eest hoolitsema peab. Kui tahab müügiga tegeleda siis tegelegu aga ärgu virisegu et uiui nii raske on, ei jõua. Kui ei jõua siis ärgu tehku!
Ega ole jah, aga tuua vabanduseks, et ma teen seda teiste asjade kõrvalt…no kes ei teeks? Või teenib mõni tõesti nii palju lihtsalt netis asjadega äritsemisega, et muud tööd vaja polegi :D?
Seda minagi, kui paljud saavad hakkama muude asjade arvelt ja üldse ei virise siis need nö hädavaresed on lihtlabased petturid 😀
Ohoh, nüüd tuli lausa 2kommentaari ja ikka on pool teksti kadunud. 🙁 jätkan siin 😀
No tore lugu küll, et siis võid raha maksnud kliendid üle lasta kuna see pole su “päris töö” ? Miks siis üldse seda teha kui lapse, päris töö ja vaba aja arvelt ei jää aega üle pakke välja saata ega kirjadele vastata.
Tahtsin hiljuti Kuldsest Börsist raamatut osta. Mulle saadeti e-maili aadress ja telefoni number, et võtku ma ise raamatu omanikuga ühendust (oli vist poja konto aga ema raamat vms)
Kirjutasin kirja, et sooviksin seda raamatut osta. Sain vastu kurja kirja, et miks ma ei helista, kui ma raamatut soovin. Kui rahapuudus on nii suur, et helistada ei suuda, siis saatku ma oma number, ta helistab siis ise. Siis mul pidavat olema veel neti teel suhtlemise puudus ja ta ei müü mulle oma raamatut (kui tsiteerida siis ‘võin oma suu raamatust puhtaks pühkida’ , kuna ma pole usaldusväärne ostja. Sest ma ei helistanud vaid kirjutasin.
Ehk siis ma ei saanudki raamatut 😀
Haha, issand. Ma ei tahakski selliselt inimeselt raamatut 😀
Omg, see koduriiete teema puudutas mind küll. 😀 Võinoh, eks see vast kasvatuse teema, sest mul olid väiksena ikka linnariided, kooliriided, peoriided, õueriided ja KODURIIDED vms. Alati kui koju tulin või õuest tuppa, pidin ikka kodused riided panema ja korralikud riided jäid korralikeks ja mõned neist on tänu selleni siiani nii korralikud, et need kannatab Annabelilegi edasi selga panna. 😀
Ja noh.. seda sama kommet annan ma automaatselt Annabelile ka edasi, st tal on ikka need riided, mida ta kodus täis võib läbustada ja millelt pesus enam plekid välja ei tule vms, ehk et riided millest niiväga kahju enam ei ole ja siis teised riided on need, millega me õue lähme või vähe viisakamasse kohta. Et ikka oleks korralikke riideid ka. Vastasel juhul lihtsalt oleks kõik vähegi ilusad asjad, mis ma talle ostan, lõpuks mingi toidulögaga ära määritud. 😀
No Maril on nii palju riideid, et ma olen hämmingus, kui ta elus neid kõiki selgagi saab. Kõik on korralikud ja kui plekid tulevad, siis viskan lihtsalt ära või panen pessu 😀
Mul on sama. Mul on endal siiani koduriided (mingid dressid ja pluusid ja retususid, millega tänaval ei käiks onju. Ja kui külalisi pole, siis lasengi nii ringi. Tööl pean kandma viisakaid riideid, triiksärgiga kodus just ei ole ja väljas käin teksadega, millega mul ka kodus väga mugav pole.
Ja on ka lapsel koduriided, mis on siis kas mingi õnnetu pleki saanud endised linnariided või kaltsukast kokku korjatud retuusid/tuunikad jne või veidi rohkem kulunud lasteaiariided jne 😀 Meil hull süsteem sellega, aga linnariided on see-eest kõik ostetud uuena ja kuna mulle väga meeldib lastemood, siis julgen öelda, et ka stiilsemad ja veidi kallimad, kui ehk enamusel lastel 😀 Ja neid käin ka kord-paar aastas kirbukatel müümas ja ostetakse alati väga kiirelt.
kusjuures ma olen paar korda küll saanud väga hea hinnaga asju, mida vaja on olnud. Just lapsele. Endale ei viitsiks elu sees mingeid kaltse otsida internetist. Aga rasedana ostavad inimesed palju nö. emotsiooniasju, mida aga hiljem vaja ei lähe, samuti kingitakse ja saab topelt, olen täiesti uusi vajalikke asju poolmuidu saanud ja väga rahul olnud 😀
Aga no nende beebiriietega ajab ikka naerma küll, müüakse nt “3 kasutatud, aga korralikku” body 8 eurot!! Wtf, miks ma peaks kellegi kasutatud bodysid sellise hinnaga tahtma. Ma tellin siis juba tescost või ostan rimist vmt ja saan ka odavamalt! Siis on need, kes müüvad asju kallimalt, kui need poes olid. Ma olen isegi kommenteerinud mõnikord suva inimese postituse all, et tegelt sama asi, mida pakuti on praegu X-poes poole odavam. Olen muidugi sõimata saanud, aga cmoooon.
Ma olen üsna usin internetis müüja, kui parasjagu on üleliigseid asju mida maha ärida. Muidugi valin normaalse hinna, üldiselt 50-70% uue asja hinnast ja kaup läheb kui soe sai. Siiamaani on kõik ostjad rahule jäänud 🙂
Kõige lihtsam ongi müüa FB gruppides, sest sinna lööd albumisse mõne minutiga pildid üles, seevastu teistes portaalides tuleb enne lisada suht palju mõttetut infot.
Üldiselt nendest gruppidest kus palju irinat ja iga “reeglivastase” käitumise peale adminn pildi alla kobisema tuleb, lasen kiirelt jalga. Nii, et olen jäänud umbes 5 normaalsesse gruppi, kus nt mõni ostja juba tuttav on ( no kui Kellile väikseks jäänud riideid müün nt siis on alati paar ostjat, kes ennem ka ostnud).
Ise olen ka ostnud, kuid ülivähe. Pettuma pole pidanud, aga kasutatud asi on ikka kasutatud ja ma eelistan poes käega katsuda ja oma silmaga näha.
Netis müümise üks suur miinus on postikulu. Ükskord müüsin erinevatele inimestele 70€ väärtuses riideid ja lisaks maksid nad 22€ eest postimaksu 😀 Ei teagi nüüd, kas see raha tuli nende või minu taskust 😀
hahaha.. aamen! 😀 muud ei oskagi öelda
lemmikkuulutus läbi aegade on olnud selline, et üks naine müüs täiesti tavalist kasutatud mängujänest 20 euroga. mitte midagi erilist ei olnud, selline umbes 30 cm pikk kaisuloom, mille kuskilt kaltsukas võib paarikümne sendiga saada. ja kui tükk aega keegi ei ostnud, siis alandas hinda 15 euro peale. kalli hinna põhjus oli “aga mänguasjad ongi ju kallid!” amazing..
Haahaa, väga hea kokkuvõte! 😀 Kuigi ma üheski FB ostmise-müümise-vahetamise grupis ise ei osale (BTW, saatsin kohe paari “taotluse”, tahan ka natuke nalja kaeda), siis on need teemad tuttavad nt ka Buduaari turult ja FB taaskasutusgruppidest. Seal on siis see teema, et ANNAN ära (müümine on keelatud), aga vastu tahan 3 pakki mähkmeid ja 5 pudelit Fairyt ja 6 kassikonservi, kusjuures pakutav kaup on mingi räme saast, mida ei taha tasuta ka. Ehk siis, kui palgapäev kaugel ja kassil toit otsas, siis otsin kapipõhjast mingi õuduse välja ja hakkan selle eest endale puuduolevat manti kerjama. Sellega kaob muidugi igasugune taaskasutamise point ära – mõte oli algselt selles, et saab ära anda kraami, mis endale üleliigne. Nt sobib mulle ideaalselt, sest ma tavaliselt asju müüa ei viitsi, küll aga on ju tore, kui keegi saab midagi kasulikku omale, ilma, et ta peaks selle eest maksma. Aga noh, see süsteem seal tõesti ei tööta, sest enamikel on kogu aeg 3 pakki makarone või 5 latti suitsuvortsi puudu.
Mul tuli nüüd suitsuvorsti isu 😀
Siis otsi ruttu kapist mingi jura välja, viska kuulutus üles ja jää ootama, et keegi sulle selle eest suitsuvorsti tooks 😀
Hmm, ma võin sulle pakkuda ühe värvilise plastkarbi, mille sees on natukene seda kinectic liiva suitsuvorsti vastu 😀
Ma just hommikul mõtlesin,et mis kuradi pärast ma olen liitunud sellise grupiga
No taunitav on teha oksjonit asjadega, mis on tellimisega 😀 Eile tehti oksjon kotiga alghind 8 euri. Mulle jäi see kott meelde ja mis pärast välja tuli: Tegu oli viienaela poe kotiga 😀 😀 Aga ja mis veel kõige taunitav on, et mingi mõttetu kaltsu eest pakutakse sellist hingehinda, et halb hakkab 😀
Issand, mina ka sellest aru ei saa miks lisainfo saamiseks postkasti peaks kirjutama? Iluteenindajate grupis on ka pidevalt see teema, et tehakse mingi pealiskaudne postitus, siis sinna lõppu “lisainfo kirja teel” ja kommentaariumis on 40 naist kirjutanud “mulle ka lisainfot”. Milleks? 😀
MA KA EI TEA! Ootan targemate vastust, miks 😀
Äkki sellepärast, et siis saab näo järgi kõigilt erinevat hinda küsida soovi korral? 😀
Ehk sellepärast, et kui keegi pildi alla kommenteerib, siis on see pmst sama, nagu “up ’itamine”. Siis tuleb toode teiste seast esile, sest koguaeg keegi kirjutab sinna kommentaari ja postitus tuleb esile koguaeg. Äkki see on põhjus, ma ka ei tea :D.
Ma olen mûûnud ainult ûhe lamamistooli. Aga olen kaks kombekat ostnud erinevatest gruppidest ja ûksmoli korralik ja teine mitte. Hea, et sain môlemad nö saia hinnaga. Aga enam mina ei osta kasutatud asju. Ostan enne uued, kuna neid valetajaid on palju. Nt olen enda laste jopesid, kombekaid ja jalatseid ära andnud ja hiljem vaatan, et on kirjutatud, et ûhe lapse poolt kantud. Kuidas, kui need olid enne minu lapse jalas? Need siis ikka mitme lapse poolt kantud. Kallimad asjad ma mûûn nö tuttavatele reklaamides ja riided/jalatsid annan ära. Nunnumad asjad jäävad alles.
Internetis*
näpukas oli jah 🙁
Tegelikult võib lause sees kirjutada nii Internet kui ka internet, kuid lause alguses on õige ikka suure algustähega, kui eelnev kommenteerija seda pealkirjas olevat sõna mõtles 🙂
Mul oli alguses kuidagi kaks t-tähte seal 😀
Kui Neiu seda pealkirjas olevat sõna mõtles, siis see peaks tõesti olema suure algustähega, sest lause algus siiski, kuid nüüd võib lausesiseselt kirjutada nii Internet kui ka internet 🙂