Uncategorized

loomadest ja loomasõbraks olemisest

24. märts 2015

Nagu te ehk teate, siis ma nimetaks ennast suureks loomasõbraks. Seda olen ma olnud juba aegade algusest saadik ja nii kaua kuni ma ennast mäletan, olen ma alati tänavalt loomi tuppa tassinud või toast neile süüa viinud, kui teised võõraid elukaid tuppa sisse ei lasknud.

10401954_701164019999060_4545468091962665070_nSeda enam ajavad mind tõesti vihale inimesed, kes ise ei hooli, keda ei huvita ja kes iial oma suud kellegi kaitseks lahti ei tee. Veel enam ajab mind vihale, kui nad tulevad minu kallale kraaksuma, kui mina julgen midagi avalikult välja öelda.

Näide üks: Kirjutasin mina täna oma FBi seinale hoiatuse, et ei maksaks ühele naisele kassipoega anda. Põhjus selles, et tal on suur koer, kes ta eelmise kassipoja just maha murdis. Nimelt olla kass koera kausi kallale läinud, koer kiisu maha murdnud ja tema tahab nüüd endale ruttu uut sülekiisut. Okei. Õnnetusi tõesti juhtub, arusaadav. MINA aga ei annaks sellisesse kohta kassi, kus on võimalus, et mingi koer ta surnuks pureb. Eeldusel, et selliseid inimesi on veel, kes oma kassi sellisesse peresse anda ei taha, jagasin ma ka naise nime, et nad siis teaksid, kuhu looma annavad. Kui leidub inimesi, kes tahavad oma pesakonnast loomapoega sellisesse kohta anda, siis TULD, nimi on ju olemas, kirjutage ja pakkuge oma looma sinna. Ehk koer ei söö teda ära!

Ometi peavad inimesed kohemaid mölisema hakkama: “Oii see Mallukas jälle siin kerib intriigi!”. “Saa üle oma KÕUTSIARMASTUSEST!”. “Õnnetusi ikka juhtub ja koeri ei saa nende instinktist välja kasvatada!”. Ma ei tea, mul pole koera olnud, ehk Reena oskab sõna sekka öelda, et kas koera annab treenida MITTE kasse maha murdma. Vast ikka saab, ma julgen arvata?

Igatahes leian mina, et midagi halba ma teinud ei ole ja kedagi laimanud ma ei ole. Laim tähendaks ju konkreetset vale? Minule ütles see naine täitsa ise telefonis, et soovib uut sülekiisut, sest eelmise murdis koer maha. Vot tak!

Näide kaks: Mainisin mina oma eelmises postituses seda, et ma kunagi lasin oma hamstritel nälga surra. Ma ei ole UHKE selle seiga üle, see oli niii jube ja kurb, aga ma olin alles tiinekas ja eriti elust maad ega matsu jaganud. Hamstripuur oli mul maas, väikevend käis seda titana aina raputamas ja nõnda, et loomi päästa, panin ma nad kapi otsa. Minu peas olid huulepulgad ja poisid ja esimesed rinnahoidjad ja jumal teab mis veel, igatahes sinna kapi otsa ma nad unustasin ja avastasin nad sulnil hetkel, kui staarblogija AE mind esimest korda külastas ja mina talle oma hamstreid näidata tahtsin. Vot see oli awkward moment.

Ühesõnaga, kole lugu minevikust, mis muud. Ega mul neid hordide viisi ära surnud ja jällegi näide, et õnnetusi võib juhtuda. Samas saaksin ma aru, kui keegi peale seda mulle oma hamstreid poleks tahtnud anda. It’s cool.

Nüüd aga tuli üks neiu mulle kommentaare laduma:

  • Sa lasid oma hamstritel nälja surra? Loodan väga, et see on pubeka liialdus, vastasel juhul on sinu tänane FB’s kiisupoja surmateate jagamine hüper-silmakirjalik. Ja loomapiinaja teeb see sinust samuti.
  • Selle loogika järgi on need, kes linnud sisse müürisid ehk kah suure loomasõbrad? Noh, ei kontrollinud eriti hästi ja mis seal ikka. Tegid lihtsalt vea, eks. Minu isikliku arvamuse kohaselt on inimese/looma/linnu surmaga (eriti veel pika ja piinarikka) lõppenud hooletus kuritegu ja parem oleks, kui sellised inimesed loomi ei pea. Suhtumine, et “uups, juhtus” on veel eriti shokeeriv. See on minu aus ja isiklik arvamus, millega sina loomulikult nõustuma ei pea, aga võid vabalt nüüd plärtsuma ja sõimama kukkuda.
  • Ma soovitaksin siirast patukahetsust ja põhimõtteliselt väga suurt pingutust selle nimel, et selline asi mitte iial enam aset ei leiaks. Oled teinud palju head, eks see on samm edasi ja just seepärast ma olingi üllatunud, et mina sinust ei oleks sellist asja iia oodanud…

Siirast patukahetsust? AAAAAAH. Jeesus, MIDA MA TEGEMA PEAN!?! Aega tagasi kerima? Nunnaks hakkama? Ennast loomade nimel ohverdades ära tapma? Ma niigi olen aastaid üritanud olla võimalikult tubli loomasõber, aidanud, keda saan, aga näed mis selgub – ma peaks lihtsalt maha kärvama, sest ma tegelikult samasugune loomapiinaja ja võiks üldse vait olla. Ausalt, inimesed, te ajate mind üli närvi.

Sissekande lõpuks teile kena loomapildike:

10451681_10205298734443298_6282220668267218970_n

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

66 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply skandaal: a kus hamster on?! | Mallukas 9. juuni 2021 at 16:09

    […] ainult nendest ei räägiks. Võtan korraks jälle selle taaga enda peale. Nimelt, vana-tuntud loomapiinaja nagu ma olen… See juhtus jälle. Inimesed pole ikka veel üle saanud sellest, et ma lapsena […]

  • Reply T 29. märts 2015 at 15:44

    Sa Mallukas oled ikka sitt ajakirjanik. Solvad inimesi ilma eeltööd tegemata. Inimene peab nüüd kannatama selle pärast, et
    kuulas oma sõpru, kes on läbi elanud sama asja. Ta võttis ühendust ühe MTÜ-ga, aga sinu väitel suhtles kõigiga ja kõik
    keelduvad looma andmast. Ja et sul on tõestust. Ei ole mõtet bluffida, selle lahingu sa kaotaks. Muidugi arvestad sa sellega, et
    usutakse sind su tuntuse tõttu. Tegelikkuses ei tea keegi, mis täpselt juhtus, sest pealt ei nähtud, oletas ka ise, et nii oli. Sinu
    põhiargument on ´´aga ta ise ütles mulle telefonis nii`´, aga kas sa küsisid, miks koer nii tegi, kas ta ei salli kasse jne. Muidugi
    mitte, sest sul oli lugu juba silme ees. Veel väidad, et sa ei annaks kunagi sellele inimesele kassi, miks sa talle siis kahte
    ühekuust kassipoega pakkusid? Magustoiduks? Selle koera kõrval on üles kasvanud hulk kasse ja ka selle kassipojaga juba mitu
    kuud koos olnud. Nii loomad kui ka inimesed on ettearvamatud, kunagi ei tea, millal klõps käib. Ja kes teab, mis sul endal seal
    kodus toimub, äkki toidad oma siga hamstritega, selline mõnus vahepala ju.
    Üks siin kiidab, kuidas sina julged oma õnnetusest rääkida, aga teie poolt tagakiusatu julges ju ka rääkida. Miks ta siis kohe risti
    lüüakse? Ja üldse, te kuradi hüüanikari, mis ütlejad teie olete, kuidas inimene peab oma leinaga toime tulema! Kõik, kes
    väidavad, et suudavad oma lemmiku turvalisust tagada, valetavad! Seda ei suuda keegi tagada isegi toas. Lõpetan
    kommentaari Malluka lemmiklausega KÄIGE PERSE!

    • Reply Mallukas 29. märts 2015 at 16:43

      Inimene, ma “pakkusin talle kasse”, et ta mulle ise ütleks sõnadega välja selle, et ta koer kassid maha murdis. Muidu oleks tegemist ju kuulujutuga, mina soovisin fakti 🙂

      • Reply T 30. märts 2015 at 14:42

        Nüüd juba mitu kassi? Ja sa pakkusid kasse pärast “fakti“ väljaütlemist. Ja sa ikka isikuandmete kaitse seadusest oled
        kuulnud?

        • Reply Mallukas 30. märts 2015 at 14:49

          Kle rahune maha, ma ei viitsi sinuga tõmmelda. Jah, mul oli kodus kaks kassi, keda ma teemasse tõin, et aru saada, kas ma kuulsin kuulujuttu, või on mõni tõesti nii nahhaalne, et laseb ühe kassipoja maha murda ja siis muretult vilistades uut kassi otsib, nagu midagi poleks olnud. Kui sina oled palju kuulnud isikuandmekaitseseadusest, siis anna menti mind või midagi, aga jäta ometi hing rahule seda tehes 😀

    • Reply A 31. märts 2015 at 19:59

      Mallukas, sa ajad mind oma mölaga oksele!

  • Reply R. 27. märts 2015 at 11:13

    Nõustun mina sellega, et kassipoega ei tohiks
    võtta/anda keskkonda, kus pole tal turvaline. Ühtegi
    looma õigemini ei tohiks. Peremees(-naine) tunneb
    oma lemmikut kõige paremini ning peaks igale
    lemmikule turvalise keskkonna looma. Ja kindlasti
    sõltub looma käitumine omanikust! Ma ei ütle, et
    instinktid ei loe, aga looma annab alati kasvatada ja
    õpetada, vähemal või rohkemal määral! Kui sa tõesti
    arvad, et sinu koer on nii sügavate
    murdjainstinktidega, et kuidagi õpetada ei saa, siis on
    ju ilmselge, et sa ei sea teiste loomade elu ohtu,
    sundides neid elama ohuga iga hetk murtud saada.
    Mul on endal koerad, kassid, tšintšiljad, kanad.
    Koerale ei meeldi küll kassid, aga viga pole kunagi
    teinud! Koer saab aru, kes on oma, ja omasid ei puutu,
    ei on ei. Koer ei tee ka tibudele ega tšintšiljadele
    midagi (kui lahti on), olgugi et väljas hiiri meeldib
    püüda ja linde taga ajada, aga tee mis tahad, oma loomi
    eipuutu ja on juba päris vana koer kusjuures.
    Samamoodi kassidega, hiirepüüdjad ja väljas linde
    taga ajamas, kuid toas võib vabalt tibude ja tšinsudega
    koos olla ja ei ole mingit probleemi! Muidugi ei jätta
    niisama lihtsalt, koera, kasse, tibusid, tšintsiljasid üksi
    jooksma, sest kui siis midagi juhtuks, ei saaks küll
    kedagi teist, kui ennast Süüdistada!
    Sina Mallukas oled hea inimene ja ole tubli edasi 🙂

  • Reply E 26. märts 2015 at 16:44

    Esimest korda kommenteerin aga mina arvan nii, et koguselle loomakaitsmisega on ära unustatud inimelu väärtus. Ise oman ka kassi ja ta on mulle nö. lapse eest(lapsi ma kahjuks loomulikul viisil ei saa) olen ka omanud koera. Ja kui mu koer ära suri oli see mulle väga väga väga valus. Ma arvan, et mul oligi depressioon niikaua kui ma endale kiisu võtsin, kes mind sellest seprekast päästis. Ning ma ei kujutaks ette et temaga midagi juhtuks. Samas ei kujuta ma ette, et ma looma leinates ka midagi sellist peaks läbi elama, mis sina oled sellele inimesele korraldanud… Seega soovin, et sa väärtustaksid ka inimelu nii nagu väärtustad loomaelu. Ja soovitan alati kui kedagi laimad, mõtle läbi. Kõigil ei ole võibolla nii pohhui kui sul, et nende nimi kuskil üleval on. Kõik ei pea laimamisele ja kriitikale vastu. Mis juhtub siis kui see asi läheb nii kaugele, et see inimene ei kannata seda enam välja? Sellele oled mõelnud ? Kas oled nõus võtma seda koormat enda kanda? Pole ju nii, et sellist asja pole maailmas juhtunud. Mina olen ka see, kes ütleb kui näeb. Kuid alati enne panen ennast selle inimese situatsiooni. Soovitan ka sul seda teha.

    • Reply Maire 26. märts 2015 at 21:42

      Tean seda valu, mida tundsid kui lemmik suri. Kui minu koer suri, olin ahastuses, pikka aega käisin ringi ja lihtsalt leinasin. Koer lasti ühisotsusel magama panna, kuna ta oli juba väga kõrges vanuses, väga väga haige, kuid kui maetud oli, oli nagu miskit väga katki. Ikka olid mälestused hinges, kuidas ta kutsikana meile tuli, milline vahva karvapall ta oli, tõeline laste sõber. Kaitses pisikesi alati. Kui tema juurde sai minna , viskas alati kõlili, kuna oli harjund ni olema tunde, kui keegi lastest oli tema kõhtu padjana kasutades magama jäänud. lihtsalt lesis, ja oli. Parim kuulaja, justkui olek mõistnud. Krutskeid käis, mänguhimuline…isegi haigena, vanana, soovi s ta üle kõige laste lähedust…

      Ja selle teise teema kohta, Mallukas võiks avalikult vabandust paluda, ja isiklikult ka, selle inimese käest, kelle nime avaldasid nii. Olgu mis oli, sa ei tea mis tegelikult juhtus. Fakt võib olla see, et koer murdis kassi maha, kuid MIKS ta seda tegi? Oled selllele mõelnud? Kaua need kass ja koer olid koos elanud? Vahest pole palju vajagi, et tüli majas oleks…ja samuti ka õnnetus…ma loodan, et see oli ainult õnnetus… ehk koer tahtis kassile õppetundi anda, mitte maha murda. Kõik võib olla, asi pole aint omaniku süü. … vähemalt mitte 100%

      • Reply Mallukas 26. märts 2015 at 21:54

        See oli väike kassipoeg, nii et kaua nad küll koos ei elanud. Ma ei hakka kellegi ees vabandama, et tahtsin hoiatada inimesi ebaturvalise kodu pärast. Kui mina sinna poega anda ei taha, miks teised peaks?

        • Reply E 26. märts 2015 at 22:37

          Mul on suguvõsas põlvest põlve levinud ütlus, mida ma kasutaksin ka selle situatsiooni kohta, mis siin toimub: ” enne vaata enda perset ja siis tule teise oma kritiseerima kui oma persest kaugemale ei näe siis pole mõtet teise oma vaadatagi.” What about humanity Mallukas? Peace

  • Reply Maire 26. märts 2015 at 07:45

    sa mallukas oled vist seesmiselt päris madala enesehinnanguga, või on asi selles tellises, mis väiksena vastu pead lendas. Muudkui halad kui paks sa oled, kuidas sul on pohhui mis inimesed sinust mõtlevad, ometi lähed endast tihti välja, kui keegi su kohta negatiivset kirjutab, ja kukud end kaitsma. Sul on üle ühe postituse sellest, millibe rõve paks tont sa oled ja raiud kommenteerijatele vastu et oled ikka küll rõve paks tont, ja üle ühe postituse oled sa nii lahe omameelest, maailma patrioot, kuid kui keegi ütleb oma arvamuse välja et ega ei ole küll, oled jälle kaitsepositsioonil. Otsusta ära juba…
    Minaei hakka ütlema kas oled paks või mitte, oled loomaarmastaja või mitte, sa pead selles ise selgusele jõudma.kui sul on pohhui mis arvatakse, siis ära tee välja postitustest, kui oled kindel et sa tegid kassiloo puhul õigesti, siis jää sellele kindlaks, mitte ära tee eraldi oostitamist enda õigustamisest ja teisitimõtlejate sõimamisest…kui kriitikat ei kannata ära blogi…

    • Reply Mallukas 26. märts 2015 at 09:24

      ma olen üsna kindel, et ma oma blogis võin kirjutada täpselt neid asju, mida ma ise soovin 🙂

      • Reply Maire 26. märts 2015 at 21:28

        Loomulikult võid, kuid selleks peab olema ka see “miski”, mis kannataks välja kriitika, ja ikka enesehinnang ka, mis peaks olema keskmiselt kõrgem, et kannatada välja teiste ütlemised. Ülbust sul jagub, pealehakkamist, mõni asi ka õigel kohal, kuid asjade läbimõtlemine kohati puudub. Emotsioonid löövad üle pea, lähed pöördesse ja kirjutab mis sülg suhu toob, või siis mõte pähe, võta kuidas soovid.

  • Reply Liis 25. märts 2015 at 16:21

    Lugedes selle teema kommentaare….Issand, mis maailmas me elame.
    Tänapäeva maailmas on kõige jaoks vaja luba, ainult lemmikloomi lubatakse veel pidada igaühel. Millal ometi tuleb aeg, kui ka inimene, kes soovib looma, peab läbima koolituse ja saama loa. Nagu auto juhtimisekski tuleb teha.
    Ja et oleks kontroll, et loa saajal on loomale sobivad tingimused ja kui pole tõuaretaja litsentsi, siis ka kõik kassid ja koerad peavad olema steriliseeritud ja kastreeritud.
    Siis kaoksid ära need ühesuve koerad ja kassid, väärkoheldud loomad, lõputud kasside kolooniad jne.
    Tundub ekstreemne, aga just nii karmid peaksidki reeglid olema.

  • Reply Kaisa 25. märts 2015 at 11:18

    Kallis Mallukas, olen su blogipostitusi jälginud ja lugenud, oled mulle alati meeldinud oma otsekohesuse ja ilustamata teemadega. Aga minu arvates oled läinud üle piiri. Eriti veel, kuna ka sinul on juhtunud loomadega õnnetus – hamstrid surid nälga – siis päris pühak sa ei ole. Muidugi kahetsusväärne lugu selle kassipojaga. Aga pane nüüd ennast natukene selle naise olukorda. Kui sinu hamstrid nälga surid – see oli ju ka õnnetus?! Jabur ja loll küll, pigem hooletusest tulenev (täpselt samamoodi nagu kassipojagagi), aga siiski õnnetus. Samamoodi nagu ei pannud sa hamstripuuri kapiotsa seisma MEELEGA ei vlükanud ka kõnealune naine kassipoega meelega koera hammaste vahele (ma eeldan?!) ?
    Enam polegi ju küsimus selles, kas konkreetne inimene endale veel tulevikus kassi võtab või kas sina kunagi enam veel hamstreid soovid pidada, küsimus on selles missugust häbi ja valu oled oma postitusega tekitanud sellele naisterahvale ja ta perele! Ma isiklikult ei tea neid inimesi – lihtsalt kui kujutlen ennast nende olukorda…. Selline interneti häbiposti panek lõppeks vist minu jaoks sügava depressiooniga…. Pane nüüd ennast korraks selle Malluka olukorda, kes oma hamstreid näljutas. Tundsid ennast halvasti, ilmselgelt. Loodetavasti oli piinlik ka. Kujutle nüüd, kuidas su külaline oleks koju läinud ja oma blogis kirjutanud, kuidas Mallukas oma loomadel surnuks lasi nälgida ja ärge jumala eest SELLISELE iial enda hamstreid viige! Kas sa poleks sellises olukorras katki? Oled suur loomasõber. Juhtus õnnetus. Juhtus. Aga keegi ikka riputab avalikult kuskile ja maalib sinust mingi koletise pildi. Sa ei tahaks ju?
    Ma olen täiesti kindel, et see perekond võtab endale kassi soovi korral ka siis kui kogu Eesti sellest loost teab. Kassipoegi terve ilm täis, mida koju võtta. Minu jaoks jäigi nagu arusaamatuks su postituse eesmärk. Et nad endale kassi kunagi võtta ei saaks? Et su jälgijad ja sõbrad enda kassi neile ei annaks? Või oli su eesmärk inimest lihtsalt karistada selle kohutava õnnetuse eest?
    Sa oled siiski avaliku elu tegelena mingil määral, mõjutad oma arvamusega ka teiste arvamusi ja hoiakuid. Ka siis kui sa ise ei adu. Aga sul on nii palju jälgijaid, mingi vastutus sul ju on selle ees. Mõtle selle peale palun.
    Selle loo oleks saanud avalikuks tegemisel kirjutada hoopis teise valguse alt. Mulle helistas inimene, rääkis sellisest murest. MINU arvamus on see ja see, aga palun olge hoolsad kassipoja võtmisega kui peres koer(ad). NÄITEKS. Ma arvan et tõelise viha ja häbistamise on teeninud inimesed kes on tõeliselt kurjad, kes tõeliselt teevad loomadele haiget ja kes veel ise naudivad seda. Inimene, kes on tegelikult samasugune loomasõber nagu sinagi, pole ära teeninud häbiposti panekut!
    Tee positiivsema sisuga postitusi ja näed isegi, et inimesed su ümber muutuvad positiivsemaks! Kõike head!

  • Reply kea 25. märts 2015 at 10:30

    Ma kohe pean seda kommenteerima , pärast teiste kommentaaride lugemist.

    Mul endal on kaks koera, Kaukaasia lambakoer ja vene-Euroopa laika. Mõlemad õue koerad, ketis enamus ajast. Kaukaasialane Terri on oma moodi muidu on head valve koerad, natukese kurjad, aga tema kõige sõbralikum koer üldse:) Isegi suures mänguhoos, kui kedagi kinni üritab püüda ei võta valusalt , vaid hääästi õrnalt hammastega kinni, et umbes ma sain su kätte aja nüüd mind taga. Kui tal söök ees on ja kassi või kanadel ( kes ka vahest hoovis ringi jooksevad) peaks tekkima tahtmine vaadata või lausa proovida mida koer sööb, siis Terri lihtsalt jätab söömise pooleli ja ootab kõrval kuni teistel vaadatud saab või isu täis ( kui tegu on millegi eriti heaga siis vaadatakse mind sellise näoga et võta nad ära ma tahan ka , alati olen siis ka teised ära ajanud ta söögi juurest). Toas käies Terri hoiab lapsi( vanem 4 a , võib koerale selga ka ronida, selle peale ei tee koer teist nägugi), uriseb ainult käsu peale. õues kui kanad aiast väljas on hoovi peal siis karjatab kanu et autotee peale ei läheks või naabri hoovi ja teise koera juurde ei läheks. Aga teine koer vene-Euroopa laika nimga Poiss , tema juurde võõraid inimesi ei lase kui ketis on siis võib hammustada. lahtiselt olles ei tee inimestele midagi . Aga kui Poiss ketis on ja mõni kana või kass peaks jõudma tema keti ulatusse, siis on ainult 5% tõenäosus et ma jõun piisavalt kiiresti sinna, et keegi elusalt kätte saada. Kui Poiss on lahti ja kanad on lahti siis pole mingit probleemi oma vahel hoiab eemale , kasse vahest kiusab ajab paar meetrit taga ja jätab rahule. Kinni olles toitu ei jaga, aga teistelt võtaks küll ära, vahest lihtsalt kiusu pärast 😀 aga muidu on igatii tubli viks ja viisakas koer 🙂
    Aga tädi koer murraks maha vist kõik kelle kätte saaks , alates väiksetest kassidest koertest, lindusest ja lastest lõpetades kitsede ja muude elukatega , aga nad õnneks elavad metsa sees, koer on ketsis oma aia sees mis on veel oma korda hoovis ja hoovil suur aed 😀 ehk siis igaks juhuks koerale kolmekordne kaitse. Oma pererahavas võib koera juures käia mängida ja kõik on korras , aga mina ei julgeks küll selle koera juurde minna 😀 ja seda koera pole võimalik ka ümber õpetada, väiksest peale võõrastele kallale kläinud 🙁

    Appi ma kirjutan romaani 😀

  • Reply Kadi 25. märts 2015 at 10:05

    Riskides nüüd tohutute halvustavate ja hukkamõistvate kommentaaridega jagan samuti oma kurba hamstrilugu,mis sõltumata,sellest,et juhtus ca.37 aastat tagasi mul valusalt meeles on.
    Võisin olla 5 või 6 aastane. Nagu juba aru võis saada,oli mul hamster. Keset ilusat ja palavat suve otsustasin oma lapsemõistusega hamstri puurist välja võtta ja viia välja värske õhu ning päikese kätte.Mõeldud tehtud.Selleks võtsin suur 3 liitrise purgi,panin hamstri sinna sisse ja viisin loomakese õue,pannes purgi päikese kätte. Ise mängisin hoovis (elasime eramajas) ja kui siis mingil hetkel läksin hamstrit vaatama,oli loomakene saanud kuumarabanduse. Mina oma lapsearuga arvasin,et ta muidugi magab. Mäletan,et võtsin purgi vaikselt kätte ja läksin emale ja tädile näitama,et näete,hamster magab nii sügavalt,et mul õnnestus teda äratamata purgiga nendeni liikuda. Mäletan väga selgelt ema ja tädi näoilmet. See,mis aga juhtus peale arusaamist,et minu süül loomake hukkus oli kohutav! Ja tõesti ma mäletan seda kõike nagu eilset päeva.

  • Reply Maikene 25. märts 2015 at 07:35

    Jeerum, oli mul vaja nüüd kõik need kommentaarid ļäbi lugeda. Päris tõsiselt võtab tummaks inimeste arusaam loomapidamisest ja kuidas nüüd viisakalt väljendada…kehv loogigiline mõtlemine. Aga minu seisukoht : elamisse, kus kasvavad lapsed, ei võeta näiteks varjupaigast koera, kes lapsi ei armasta; majja, kus on oma pere kassi maha murdnud koer, ei võeta kasse; peres, kus on kass, ei lasta hamstrit põrandale jooksma; jne….Pole ju mingi raketiteadus. Looma võtnud inimene vastutab 100% võetud lemmiku heaolu eest (alaealise puhul vähe teised lood muuseas) olgu see siis koer, madu või rott. Kõik peavad olema toidetud, terved ( või siis ravitud), tegeletud ning maha murdmata. Inimesel võiks ju olla veidi kriitilist meelt ja anda endale aru, et antud koera juurde kassipoeg ei sobi kuidagi. Minu koerad pole kunagi oma kassidele liiga teinud, toidikausi kaugusest olenemata. Aga me muidugi ka tegelesime sellega teadlikult kutsikast peale. Kas seda täiskasvanud koera saab nö kassisallijaks ümber kasvatada? Pole kindel.

    • Reply O.D. 30. märts 2015 at 00:01

      Vaidlen vastu! Kodus, kus on kass, lasen ma hamstri põrandale jooksma. Tegelikult ma ei lasknud, aga hamster oli üliosav ninja,
      kes kuidagi suutis puurist alati põgeneda, kui tahtis. Kontrollisin puuri mitmeid kordi ja ei olnud ühtegi katkist kohta. (Praegu
      elab hamstrist poole väiksem hiir samas puuris ja pole suutnud põgeneda.)
      Tulen mina koju peale pikka tööpäeva, istun oma madratsile ja hakkan kõrval olevaid maapähkleid sööma. Silmanurgast
      märkasin, et kass kõnnib imelikult tuppa. Vaatan kassi ja kass jalutab vaikselt hamstrit jälgides. Hamster sibab sihikindlalt
      pähklikausi juurde. Jälgin kassi ettevaatlikusega. Hamster ei lase end segada minust, täidab põsed ja sibab mööda koridori
      sihikindlalt ja rutakalt oma puuri. Seekord oli ta ukse avanud oma ninja võtetega. Ilgelt rahmeldas pesas ja düüd oli ca 200gr
      pähkleid ära tassinud oma pessa. Kass jälgis terve tee, et hamster turvaliselt oma puuri jõuaks.
      Mul on tõestuseks 3 kassi, kes ei tee endast väiksematele liiga. Sõnaotseses mõttes ei tee kärbselegi liiga.

  • Reply ohgad 25. märts 2015 at 06:39

    Lugedes tektsi, tundub et Sa pigem leiad vabandusi, miks loomaga nii juhtus, et nälgis surnuks, selleasemel et kohe öelda, et tegin elu suurima vea.. vabandus et olid tiinekas ja et nüüd teed loomade jaoks kõik, milleks nagu vabandusi tuua vaid öelda kohe, et tegin midagi andestamatut.. aga see minu arvamus

  • Reply m 24. märts 2015 at 23:45

    Minu kassid ja koer näiteks jagavad veekaussi. Toidukaussi enamasti siiski mitte, kuna kõik söövad just neile ette nähtud toitu ja koer on nii suur ning pidevalt näljane, kassidele nagunii midagi ei jätkuks 😀 Mitu korda on toppinud kass oma pea ka koera kaussi samal ajal kui ta sööb, selle peale lükati kassike õrnalt minema. Isegi pesa jagatakse, koer hoiab ja kaitseb kasse väga. Noorem kiisu on neljakuune ja koer juba pea 11. Enne esimese kassi võtmist harjutasin koera, kes oli tol ajal juba 4, vanaema juures tema kassiga, rihma otsas muidugi. Toidukausiprobleemiga tegelesin juba varem.. Istusin ise kausi kõrval, tegin pai ja panin oma käega hästi lähedalt toitu kaussi juurde. Pole just mingi koerakasvatamise ekspert, kuid tundub, et see mõjus. Siiani pole mingit probleemi olnud isegi väikeste lastega, vaid siis uriseb, kui laps kogemata koerale haiget teeb. Ka endal on olemas halb kogemus kasvatamatu koeraga. Nimelt oli samal tänaval üks suur ja kuri koer. Minu koer oli alles pisike kutsikas, pääses kuidagi mänguhoos rihma otsast lahti ja jooksis siis võõrast aiatagust uudistama. Järsku haaras suurem koer tal käpast kinni, õnneks suutsin piisavalt kiiresti reageerida ja asi lõppes vaid koeral lahtise luumurru ja minul paari sügava haavaga. Veidi hiljem pandi suur koer magama nin jutuajamisel perenaisega selgus, et sama loom oli varem tükkideks rebinud pere kassipoja ja ka lastele pidevalt liiga teinud. Lahtipääsenuna oli see sama koer vigastanud üht naist, kes esitas mingi kaebuse selle kohta ja ei jäänudki üle muud, kui loomake magama panna. Pererahval polnud aimugi, et ka koeri tuleb kasvatada ja õpetada ning oli juba liiga hilja. Seega mina arvan, et kõik on kinni vaid omanikes, nende suhtumises ja viitsimises kutsikaga tegeleda. Eks õnnetusi ikka juhtub, aga neid on ka võimalik ennetada ehk enne uue kassipoja võtmist peaks tegelema koera iseloomu ja käitumise muutmisega, proovima aru saada mis täpselt selle õnnetuse põhjuseks oli ja kuidas selliseid asju edaspidi ära hoida, mitte hakata uut kassipojakest otsima “üle saamiseks”, kes väga suure tõenäosusega leiaks sama hirmsa lõpu. Igatahes tegi see lugu mind väga kurvaks ja on tõesti kahju, et inimesel puudub igasugune ratsionaalne mõtlemisvõime ja samuti ka võime oma vigadest õppida.

  • Reply Tarts 24. märts 2015 at 20:40

    Inimene, kes on jõupositsioonil peaks oma jõudu väga ettevaatlikult kasutama. Kui rumalale, aga väga populaarsele inimesele anda hääl, siis hakkab varem või hiljem inimesed kannatama.
    Blogi autor võiks selle valguses mõelda, kuidas mõjub kellegi elule see, kui tema kuulsusega inimene kirjutab postituse, kuhu kirjutab hoiatab ees ja perekonnanime pidi ühe inimese eest. Veel aastaid hiljem selle inimese nime googlesse pannes jõuame selle postituseni.
    Ma ei ütle, et see inimene õigesti käitunud on, aga kas Mallukas seda olukorda minuarust õigesti küll ei lahendanud. Igal suvalisel inimesel ei tohiks vastavalt oma subjektiivsele hinnangule õigust rikkuda teiste nime. With great power, comes great responsibility. Aga see oli lihtsalt minu 2 cents. Ma ei eeldagi et loo autor võimeline oma tegusid niimoodi analüüsima on.

  • Reply Liina 24. märts 2015 at 20:24

    Ise siin kirjutad, et sa ei näljutanud neid hamstreid meelega surnuks ja see oli õnnetus. Kas sa tõesti arvad, et see naine tõesti meelega viskas kassi sinna toidukausi juurde, et ta koer niimoodi käituks? Loomulikult ei saa ju aega tagasi keerata ja tal jääb üle ainult kahetseda ja analüüsida, miks nii läks. See aga ei tähenda, et ta never omale uut kassi ei tohiks võtta. Õnnetusi juhtub ja neid reeglina ette ei näe. See ei aita olukorrale absoluutselt kaasa, kui sa sellest kuskilt facebookis kuulutad.
    Andsime ka meie enda perest kunagi kassipoja peretuttavale ning juhtus sama lugu: koer murdis kassipoja maha. Ei tulnud pähegi, et kuskile üles riputada selle inimese nimi koos hoiatusega. See on lihtsalt õel.

    • Reply Maarja 24. märts 2015 at 20:35

      Sa vist ei saanud ikka poindile üldse pihta. Jah, kui tõesti juhtub õnnetus, siis ei saa sinna enam parata, aga kui sellele naisele antaks uus kass, siis on ju väga reaalne oht, et koer murrab ka järgmise kassi maha. Ma ei arva, et see oleks selle naise süü olnud, aga enamus (juba vanemad koerad) ei kannata kasside lähedust, kui nad ei ole just ühega koos üles kasvanud. Vot selle tõttu oleks ju äärmiselt ohtlik talle uut kassipoega anda. See oleks kassi tapalavale saatmine.

  • Reply ... 24. märts 2015 at 19:51

    Kas su enda kass mitte leebet ei teinud teie juurest? Või on ehk neid kasse isegi mitu, kes põgenenud? Ei tundu just väga turvaline koht kassidele…

    • Reply Mallukas 24. märts 2015 at 19:52

      Ära anna siis mulle rohkem kasse, sul on see õigus 🙂

      • Reply 00 26. märts 2015 at 22:31

        Parem talle mitte anda jah, sest selle loomasõbralikkuse juures on mugavam ja odavam kasse õue hädale lasta kui tubaste kassidena pidada. Sellepärast lähevadki kaotsi ja ühel päeval jääb mõni ilmselt ka auto alla….

  • Reply Lagle 24. märts 2015 at 19:41

    Kuidas on võimalik elusolendid kapi otsa u n u s t a d a ????? Mulle lihtsalt ei mahu see pähe…. Ja tood vabanduseks, et olid tiinekas? Seriously nagu.

  • Reply n 24. märts 2015 at 19:29

    Mallukas, küsimus Sulle-kuidas Sa said hamstrikesed kapipeale unustada, nad teevad ja häält ja sahistavad jne..? 🙂

  • Reply n 24. märts 2015 at 19:15

    eee…tahaks teada, kuidas õpetada koera, kes on juba korra teise looma maha murdnud (instinktid), seda enam mitte tegema? lased tal väikse looma maha murda ja ütled, et ei tohi niikaua, kui ta seda enam ei tee v? (ausalt ma ei tea, aga ma arvan, et seda pole võimalik sellisele koerale enam õpetada, seega, palun öelge MISMOODI???!!!)

    Aga tõesti-loomadel on juba selline iseloomujoon sisse kodeeritud, et söögikausi kallale väga teist looma ei lasta. Seega, ma ei ole seekord mitte kummagi poolt, ei selle koeraomaniku, ega ka Malluka!

    • Reply Rents 26. märts 2015 at 03:39

      Instinktid on igal loomal (sh inimesel) ikka juba enne tegutsemist olemas. Saagiinstinkt näiteks, väikelapsed lähevad ka palli/mänguasjaga lehvitamise peale elevile ja üritavad seda kätte saada, see on saagiinstinkti baasil tegutsemine. Eest ära jooksva kassi tagaajamine on ka saagiinstinkt. Instinkte ei saa päris välja juuruda, aga instinkte saab nii alla suruda kui natuke edasi arendada, töökoertel tegeletakse just selle viimasega (kuigi võistlusteks ja tööks on muidugi targem valida koer, kellel on juba loomu poolest paremad instinktid). Sama moodi saab õpetada instinkte kontrollima. Inimesed näiteks (teatud eranditega) on igati võimelised õppima, et kui keegi vastassoost isik nende kallimaga räägib, ei ole sobilik teda selle peale rünnata, vaid antakse omandiõigusest teisiti märku, näiteks astutakse ligi, võetakse kallimal käest kinni ja öeldakse:”Oi, meid pole veel tutvustatud!” Koer õpib sama moodi näiteks vajadusel ära, et kuigi kaitseinstinkt tahaks teda kogu aeg lõugama sundida, kui keegi tema maja ees kõnniteel liigub, tohib tegelikult seda teha alles siis, kui inimene päriselt siseneda üritab. Väga tugevate instinktidega koera puhul on muidugi raskem sundida oma instinkte alla suruma, aga tavakoera puhul, kes on juhuslikult ühe kana või kassi maha murdnud, pole küll mingi probleem talle selgeks teha, et loomade murdmine on keelatud – eeldusel, et ta on üldises plaanis kuulekas. Ja vastus küsimusele “mis moodi” – ütled “ei”. Koer teab, mis on “ei”, nii et see toimib ühtviisi, ükskõik, kas sa keelad tal minna kedagi tapma või tikripõõsast tikreid võtma. Mõlemal juhul on muidugi targem mitte teda keelatud viljaga üksi jätta, sest mida kaugemal on karistav käsi, seda magusamaks see keelatud vili muutub, minu koer võib terve tikripõõsa korraga tühjaks süüa ja hiljem kõhtu valutada. Aga vabalt saab loomale selgeks teha, mis on lubatud ja mis keelatud.

      Minu koer näiteks püüab suvel vanaema juures põllu peal hiiri. Kui õnnestub, siis kaevab välja, viskab õhku ja murrab maha. Nii et teab küll, mis veremaitse on, seda enam, et kui ta noorem oli, tegime temaga verejälge ka. Aga sellest hoolimata võib teda vabalt kassidega koos tuppa jätta, ega ta loll ei ole, et kassil ja hiirel vahet ei tee. Vat tibude juurde ma teda küll üksi ei jätaks, sest neid ta vahib alati näljase näoga ja limpsab samal ajal keelt – aga mul pole seda muretki, et ta mõne maha murraks, kui ma ise juures olen, sest kui ma ütlen, et midagi ei tohi, siis on selge see, et ei tohi ja kuni mina olen juures, on ka reaalse karistuse oht (ja oht, et ei jääks aega kuriteo vilju nautida) liiga suur.

  • Reply K 24. märts 2015 at 18:40

    Laim tähendab pigem halvustamist, mitte konkreetset valet.
    Loe see ka läbi:
    § 1046. Isiklike õiguste kahjustamise õigusvastasus
    (1) Isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamine, eraelu puutumatuse või muu isikliku õiguse rikkumine on õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel.

    Lisaks veel küsimus, et kuidas sa tõestad seda, et ta sulle telefonis nii ütles?
    Ei kaitse seda naist, aga siiski, õnnetusi juhtub. Mul murdis kass kunagi hamstri maha, kas ma ei tohiks nüüd ka ühtegi looma pidada? Või muretsed sa ainult kasside ja neist suurtemate loomade pärast?

    • Reply Mallukas 24. märts 2015 at 18:47

      Mina ei ole ainuke, kellele ta seda rääkinud on. Sama juttu on ta öelnud ta teistele MTÜ’dele ja tõestamises probleemi pole. Samas pole ka näinud, et ta ka eitaks seda, et see juhtus.

      Ma ei ütle muidugi, et õnnetusi ei juhtu, aga vaata sinu näide ei ole eriti sama – hamster on üldiselt puuris ja kassi eest kaitstud. Kass ja koer on ikka ju ühes majas, lahtiselt (ma loodan). Seega oleks antud juhul vaja koera enne siiski treenida ja õpetada, enne kui uus kass majja tuua. Eriti kui õnnetus alles paar päeva tagasi juhtus. On ju loogiline?

      • Reply K 24. märts 2015 at 20:43

        Huvi pärast küsin, et kuidas sa seda tõestada kavatseksid?
        Hamstri näide sellesmõttes tõesti ei sobi, aga asjale oleks võinud laheneda teistmoodi. Soovitada inimesel enne kassi võtmist koera treenida või mõelda, kas kass ikka sobiks koeraga. Minu arvates oli see viis, kuidas sina asjale lähenesid, lihtsalt pisut liiga õel selle naise suhtes.

        • Reply Mallukas 24. märts 2015 at 20:55

          Arvamus on nagu perse – igaühel oma. Nagu kommentaaridestki näha, siis mõni nõustub minuga, mõni sinuga.

          • K 26. märts 2015 at 12:37

            Adekvaatset vastust ma oma küsimusele ei saanudki 😀

          • Mallukas 26. märts 2015 at 12:42

            Ma ausalt ei mäleta, mida sa küsisid, aga ju siis mitte midagi vastamist väärt. Ma ei ole su palgal, et ma su nõudmise peale midagi vastama peaks 😀

  • Reply Marleen 24. märts 2015 at 17:49

    No koerad on erinevad ja kui tal juba see instinkt on, et ta tahab saaki püüda, siis seda välja ei saa kasvatada. Mõnel on see tugevam, mõnel nõrgem. Mul on mitu näidet tuua. Näiteks oli mul lapsepõlves koer, kes ise oli suur nagu hobune, tal oli tugev saagiinstinkt, aga kassiga magas kõrvuti küll ja oli sõber. Samas kass oli ka rahulik ja teadis, et kiireid liigutusi ei tohi teha, sest kui juhtus kass kiiresti jooksma jne, oli koer kohe järel ja tahtis kinni haarata. Õnneks oskasid nad koos elada.
    Nüüd aga on mul kaks koera, kes on täiesti erinevad. Ühel on samuti soov püüda ja üldse ei salli ta väikesi koeri/kasse/jne, seega ei saa me teda nt randa kaasa võtta või saame ainult rihmaga võtta, sest ta sõna otseses mõttes ründab väikesi loomi. Teine koer aga on täielik vastand, ta võib kassiga joosta ringi küll, aga ei tee talle midagi, samamoodi koertega ja teiste inimestega jne. Meil on praegu ka kass, aga tema oskab ka ennast kurjema koera eest kaitsta, elab väljas, loomalauda küünis ja seega puutuvad koerad ja kass kokku ei puutu. Ütlen veel igaks juhuks, et mõlemad koerad on läbinud koertekooli ja eksamid ja just see kurjem koer on ka politseikoer olnud, niiet õpetusest pole siin mingit kasu. Instinkt on instinkt.
    Sellele naisele soovitaksin küll mitte uut kassi võtta või kui, siis tuleks nad kindlalt lahutada, nii, et nad kokku ei pääseks, aga see tähendaks seda, et mõlemal loomal ei oleks enam vaba elu ja endal on ka ikka mure kogu aeg. Vabandust romaani pärast.

  • Reply K 24. märts 2015 at 17:34

    Minu pere koerad on alati oma kassidega hästi läbi saanud. Kunagine dobermann ja siiami kass said väga hästi läbi omavahel, magasid ja mängisid koos. Ka teised koerad on kassidega sõbralikud olnud. (Ei mul ei ole 100 erinevat koera olnud, mõtlen nii enda kui vanavanemate koeri selle all). Nüüd on mul kodus kass ja saksalamba koer. Pigem just koer soovib kassi toidukausist süüa kui just vastupidi 😀

  • Reply Anxu 24. märts 2015 at 17:21

    Okei. Ma saan aru, et õnnetusi ikka juhtub, võibolla see naine ei teadnud, et koer võib niimoodi käituda. Aga miks sa pead võtma endale siis uue kassipoja?? Ilmselgelt pole kassil ohutu sellisel peres? Igavesti ei saa kassil järel käia ja vaadata, et ta jumala eest nüüd koera toidukausi lähedale ei satuks.
    See jutt, et koertel on instinktid ja pole midagi teha. Bullshit.
    Minul elasid kass ja rotid koos. Muidugi rotid olid valdavalt puuris aga isegi kassile sai selgeks tehtud, et rotte ei puutu. Rotid võisid vabalt diivanil joosta ja kass jälgis neid eemalt. Vahel tuli istus ka diivanil ja nuusutas rotte. Ma teadsin, et mu kass ei tee rottidele midagi, ta pigem isegi kartis neid ja hüppas eemale. Aga kordagi ei jätnud ma rotte ja kassi omapäid.

  • Reply aile 24. märts 2015 at 17:02

    Mul ka selline “murdjakoer” kes mänguhoos võib murda. Kassi pole juhtunud, kana aga küll. Seepärast tean, et enne tema vanadussurma meile ühtegi muud looma ei tule. Samuti on mul sõbranna kes samal põhjusel oma 2 a koera eutaneeris, sest see on sügaval sisimas instinkt ja pole väljatreenitav.

  • Reply Cat 24. märts 2015 at 17:00

    Ah, las need inimesed pläravad 😛 Sa Mallukas oled tegelt nii cool ja mina usun, et sinu heatahtlikkus loomade vastu on siiras. Ma ise olen ka hull kassiarmastaja, omalgi kodus üks alla aastane pontsik, keda ma teavani musutan koguaeg ja keda kaissu tirin.
    Loomajutu jätkuks oli mul täna üks seik – nimelt käisin mina jooksmas ja juba peaaegu kodus nägin tee ääres vankrit seismas, vaatasin ringi, et polegi kedagi, aga siiski oli, tädike oli korra kõrvale astunud, et vaadata, mis oli juhtunud väikese armsa valge kassiga, kes oli puude vahel keras. Kass sisises ja urises hirmsasti, suures kurbusest jäin ka sinna, kutsusime koheselt ka loomade varjupaiga, et kassike ära viidaks sealt, sest ta värises ja oli näha, et tal on midagi pahasti. Siis natuke peale väljakutset läksid ühed noored mööda ja siis üks tüdruk avastas, et oi see tema kass. Esimese asjana ütles, et me ei puutuks teda, et tal võib marutaud olla, et see tema kass ja las jääb sinna. Meile tundus see kahtlane, et kuidas nii saab oma kassist on suva. Lõpuks kui ta aru sai, et kassil tõesti on midagi muud viga, siis ootasime varjupaiga ära. Ilmselt kass oli autolt löögi saanud ja tagumisi käppasid vigastanud ning kartis kuna oli nii suurtes valudes.
    Ma tahan sellega öelda seda, et see on ebanormaalne kuidas mõnel inimesel on suva on pisikesest pereliikmest – sama hea kui jätta oma vigastatud laps kraavi vedelema, sest äkki tal on marutaud kuna ta nutab 🙁

  • Reply M 24. märts 2015 at 16:38

    Mul 2 koera ja 2 kassi. Koerad ajavad taga küll neid ja kui kassid toidukaussi nina pistavad siis ajavad ära, mitte ei näri ribadeks.. Näljutamise teemal, noh jah .. Lapse eas juhtub, tähtis on see, mis sa pärast teed, kas saad oma vigadest aru või mitte.. Ma kunagi mingi 7 aastaselt sain noore pääsukese kätte, kes oli sauna ära eksinud ja tahtsin koerale ka ”näidata”, ( tol ajal ei teadnud, et koerad söövad linde) noh ja koer sõi linnu praktiliselt näppude vahelt ära.. Kas ma peaksin ka nüüd tuleriidal põlema?

  • Reply L 24. märts 2015 at 16:27

    Keegi kommenteeris seal, kuidas loomariigis nii käibki, et pidev võimuvõitlus ja, et keegi on liider ja keegi alam ja, et instinkte ei saa muuta jne. Päris nii see nüüd ka ei ole ja kindlasti ei käi see lemmikloomade kohta. Pealegi koerte puhul on domineerimisteooria ammu ümber lükatud.
    USAs pannakse varjupaikades tihti sellised koerad magama, kes kaitsevad oma toitu ja ründavad, kui lähedal lähed. Selleks, et seda instinkti ei tekiks õpetati ka kutsikakoolis meile, et kui süüa anda, siis söömise ajal pane käsi sinna juurde, lisa aeglaselt toitu juurde jne, et ta harjuks ja ei peaks seda ohustavaks, kui keegi söömise ajal lähedale tuleb. Nii mõnelgi ei pruugi muidugi üldse tekkida sellist tungi. Samas täiskasvanud koera puhul sellisest instinktist lahti saada on ilmselt pikk ja keeruline tee. Aga kindlasti ei tohiks suhtuda sellesse kergekäeliselt ja loomulikult.
    Ja kuigi ma saan aru, et kassipoja surm oli õnnetus, siis ma olen nõus, et uut kassipoega võtma kiirustada ei ole kuigi vastutustundlik, kui ilmselgelt ei ole tal seal ohutu. Võivad küll öelda, et jälgivad, aga ma kahtlen, et 24/7 suudavad koera ja kassi suhtlemist jälgida. Ju siis see koer lihtsalt ei sobi teiste loomadega. Kui treenimise teed minna, siis peab olema järjepidev ja arvestama, et mingeid kiireid lahendusi ei ole.

  • Reply kelmil 24. märts 2015 at 16:25

    Mulle on alati tundunud, et pole sa mingi loomasõber, vaid toksoplasmaga nakatunu.

  • Reply Liis 24. märts 2015 at 16:10

    Hahaa, mulle pühendatud postitus, nunnu 😉 Põhimõtteliselt oled sa p*sse saatma kõva mutt, aga kuna sa kolm mu kommentaari välja tõid, siis äkki mainid ära kah, et mis siis nii valesti kirjutasin? 😀

    Inimene lasi hooletusest oma hamstritel nälga surra. Mina ütlesin, et sellised inimesed loomi pidada ei tohiks. Inimene lasi oma koeral hooletusest kassipoja maha murda. Sina ütled, et selline inimene kasse pidada ei tohiks. Sina oled ingel, aga mina võiks põhimõtteliselt põrgus sellise väljaütlemise eest põleda? Normaalne 🙂

    • Reply ML 24. märts 2015 at 16:34

      kas sa oled debiilik?? ta ju kirjutas, et kui keegi talle hamstrit anda ei tahaks peale sellist juhtumist, siis ta mõistab. Lisaks on hamstrite eluiga lühike…mis on kurb. Igatahes on POINT see, et see oli hoiatus … mina igatahes ei annaks ühtegi kassi sellele täiskasvanule, kellel on kodus selline koer ja ei annaks ka oma hamstrit mõnele teismelisele.

      • Reply Liis 24. märts 2015 at 16:57

        Debiilik oled sa ise, sest isegi sellist lihtsast asjast ei saanud aru, et just seda ma kirjutasingi. Ja ta ise siis pärast korrutas seda sama järgi nagu papagoi ning siis sina tropik pidid samuti suuvoodrit veelkord mängima.

        Üldiselt soovitaks kõigil siin veits närve puhata. Avalik blogi, arvamusi igasuguseid. Sellega tuleb leppida või muidu läheb eluke raskeks veits 😀 Loodan siiski, et kellelegi nii julma surma osaks ei saa kui neile hamstritele või sellele väiksele kiisupojale 🙁

        Abitu looma (loomade) surma põhjustamine on alati vähemalt minu silmis suur patt, hilisemad heateod neid kannatusi surnud loomadelt kuidagi ära ei võta. Õnnetusi juhtub ja me keegi pole ilmeksimatu, aga selline “ah juhtus, mis juhtus” suhtumine näitab ikka suhteliselt selgelt, mis inimesega tegelikult tegu on.

        • Reply Mallukas 24. märts 2015 at 17:06

          Ma küsin viimast korda, MIDA ma sinu arust veel teha saaks? MIDA?!!!??!??!?!?!?!

          • A 24. märts 2015 at 17:26

            Muidugi juhtus, mis juhtus. Me ei saa ju aega tagasi kerida, et tegu heaks teha. Minu arust see, et Mariann nüüd teisi loomi iga hinna eest kaitsta ja aidata üritab, ongi see “patukahtesus”, mis tuleb tal südamest, mitte pealesurutult. Keegi pole käskinud tal loomi aidata, aga näed, aitab ikka ja isegi ei nuta mitte!

            Sina loe nüüd aga tekst läbi selle pilguga, mis seal TEGELIKULT kirjas on, mitte ära lahmi siin nagu katkine grammofon. Ja ei ole ma Marianni suuvooder vaid saan täitsa aru, millest ta kirjutab. Sina võiksid ka saada…

          • Mallukas 24. märts 2015 at 17:27

            Jumal tänatud, et keegi saab. Ma arvasin, et ma ise juba hulluks läinud 😀

        • Reply L 24. märts 2015 at 17:47

          Ma olen praegu väga suur loomaarmastaja nagu Mallukaski, aga samuti lapsena, kui sain oma esimese looma, mida kaua olin oodanud, siis ei olnud ma just kõige eeskujulikum loomaomanik. Alguses oli lahe ja tore ja pöörasin tähelepanu, vaikselt, aga see vaibus. Halb meenutada, aga lõpuks ei viitsinud ma üldse enam tegeleda ja unustasin tihti ka puuri koristada jne. Ma küll armastasin oma looma, aga lapsed ongi tihti sellised. Esimene vaimustus mööda läheb, siis jäetakse sinnapaika, ka loomade puhul, enamus tuttavatel samad lood. Ei mõisteta seda vastutust. Mul küll ei lõppenud see kurvalt, ema hoolitseda jäi see loom.
          Ega Mallukaski ei öelnud ju, et tal ükskõik, ups shit happens. Pead uuesti lugema teksti. Ta tunnistab, et jube ja kurb ja, et kahju on. Ega ta seda meelega ei teinud, ta ka siiski hoolis neist. Aga lapse- ja teismeliseeas ei olda tavaliselt just kõige kirkamad kriidid. Pead muid asju täis, kaob huvi ja nii ka kahjuks ei mõisteta looma osas oma vastutust. Ei ole mõtet seda eluaeg ette heita nii iseendale kui ka teistel. Võtaks tagasi kui saaks teo, aga ei saa.

    • Reply Laura 24. märts 2015 at 16:51

      Aga ta ei ole looma maha murdnud sest lind tahtis süüa. Mu kass on ka tiine ja on varemgi olnud. Kord võttis mu klassiõde kassi ja juhutus sama. Koer murdis kassi maha aga mitte sellepärast et kiisu toitu tahtis vaid seepärast et koer nägi üldse kassi ja siis see sama klassiõde küsis samal päeval minu käest et kas mu kassil pole poegi tulemas. Ja no arvata on et isegi kui oleks tulemas olnud, siis poleks ma kindlasti kiisut andnud,teades et iga hetk võib ta uuesti küsida ega pole kassi tulemas.

      • Reply Liis 24. märts 2015 at 17:03

        Mul on koerad, mitu tükki, varjupaigast võetud. Olen koeri pidanud juba ligi 20a alates ajast, kui olin 10a. Ja tean kahte asja – see, et koer teise looma maha murrab, on omaniku süü ja vastutus 100%. Ning teiseks, ainult pooletoobine jätab kassipoja koeraga omapäi, kui on kasvõi 0,001% võimalus, et midagigi juhtub. Iga koeraomanik peaks teadma, kuidas antud olukorras käituda. Kui ei tea, ei peaks koera võtmagi. Masendav, kui kergekäeliselt inimesed loomadesse, nende pidamisse ja eludesse suhtuvad.

  • Reply Rents 24. märts 2015 at 16:10

    Hüüa Reenat, Reena hüüab vastu!

    Mul ajavad mõlemad koerad väljas kasse taga, kui lubatakse, aga meil on neid hulgim hoiukodus olnud. Meil on selles mõttes tiba kergem ka, et koerad on päriselt kasvatatud ja meil on olemas sünonüüm sõnale “sõber”, st toome uue kassi tuppa, ütleme koertele, et sellega ei tohi möliseda ja siis nii on. Järel käivad muidugi (ükshaaval kusjuures, ju neil on siis loogika, et alguses, kui mingi uus elukas majas on, peab keegi teda valvama, nii et vahetustega nad seda teevad) ja üritavad oma nina vastu kassi suruda ja Oskar üritab keelega üle pea tõmmata, aga ära pole veel ühtki söödud (ja Oskar on korra üsna korralikult võõrast kassi raputanud*, nii et ei saa öelda, et ju siis ongi lihtsalt mul illikukud). Kui tundub, et kassile ei meeldi, et koer tal nii lähedal on, käsutan koerad lihtsalt toast välja, nii et passivad siis õnnetult teisel pool lävepakku ja kass saab ise otsustada, millal ta on valmis nendega tutvust tegema minema. Meil on julged kassid olnud, isegi kõige hullem kraade, kes alguses nendega kakelda tahtis, ronis nädalakese pärast juba neile kaissu magama, pigem oli üks koertest sel hetkel sellise näoga, et kohe laseb end hirmust täis.

    Atule ei meeldi, kui tema toidukausi kallal käiakse. Tormab kohale ja lükkab ninaga eemale. Kassidega liigset lähedust ka ei taha, võib kõrvuti magada, aga üldiselt mitte omal algatusel. Oskar on selles mõttes hulga kannatlikum, et hetkel on eksil kassipojad, kes rahumeeli koeral seljas magavad ja keda Oskar siis nätsutab ja lutsutab nii et mõni õrnema südamega loomakaitsja arvaks vist ka, et kohe süüakse ära.

    Aga inimesele, kelle täiskasvanud koer toas kasse murrab, ma uut kassipoega ei annaks, sest kui siiani pole seda koera kasvatatud, siis nüüd on ilmselt natuke hilja ja on kaheldav, kas see inimene oskab seda üldse teadlikult teha. Kuna toiduga on koertel tugev kaitseinstinkt seotud, on meil mõlemad kasvatatud nii, et sööma ei tohi hakata enne, kui mina seda luban, ja mul on alati õigus nii toidukauss eest ära rabada kui kont ta käest omale nõuda. Üldiselt inimesed lihtsalt “saavad” loomi ja lapsi ja ei vaeva eriti oma pead sellega, kuidas nad oma elunatukese võimalikult meeldivalt mööda võiksid saata, kuhu ja millal on vaja nende endi huvides ranged piirid tõmmata ja kus võib lõdvemalt võtta; sellistes tingimustes on muidugi ka ootamatu jama puhul natuke raskem asja parandada, sest ei ole baaskuulekust, millelt midagi kiiresti edasi arendada.

    * Selgituseks olgu öeldud, et Oskar oli oma territooriumil, võõras kass mitte ja nii kurb kui see kassiomanike seisukohalt ka ei oleks, kui mul on aed, siis ma ei hoia oma koeri selle pärast toas luku taga, et äkki naabrid ei viitsi oma kasse valvata ja lasevad nad lihtsalt ilma peale jalutama. See, et kass võib hulkudes mõne koeraga kohtuda, on teadlik risk, mille sellised kassiomanikud võtavad. Ja eks ta nii käib, et kassid omakorda murravad jälle linde, ilma igasuguse plaanita neid tegelikult süüa. See kass kõndis igatahes omal jalal minema, sest ma nägin aknast seda hetke, mil koer kassi hambusse sain, tegin akna lahti ja käratasin “EI!”, nii et mis tal muud üle jäi, sülitas kassi jälle välja. Kas mõnel teisel kassil on ehk kunagi kehvemini läinud, ei oska öelda.

    • Reply Mirjam 24. märts 2015 at 18:03

      Siia võin omalt poolt lisada, et mu vanematel on maal suur aed koos kahe koeraga. Samuti elab seal kaks kassi. Meie kassid käivad kusiganes ja millaliganes. Mõnikord õues jälgides on näha, et koertel on me kassi vastu huvi aga nad samas justkui kardavad ka. Muidugi ütleme koertele iga kord, et see on meie kiisu ja sõber.

      See siis taustaks – kaks suurt koera, kes samas majapidamises kassile ligigi ei lähe.

      Siiski on ühel korral juhtunud – hommikul ärgates leidsime õue pealt võõra kiisu “naha” (ega temast suuremat järgi ei jäänud). Ilmselt mõne naabri oma ta oli ja polnud meil midagi parata. Muidugi kurb sündmus. Samas leidsin just eile hommikul ka surnud tihase, mis omakorda näitab, et ega koeral vahet ei ole, missugune võõras loom tema territooriumil parasjagu on.

      Niiet koerale annab selgeks teha, kes on “oma” ja kes mitte, aga ka see tahab ilmselt aega saada. (Meil olid need konkreetsed kassid juba enne koerte tulekut olemas ka)

  • Reply E 24. märts 2015 at 16:07

    Vabandust sõnakasutuse pãrast aga no lihtsalt täiesti perses mis inimesed eksisteerivad! Jah ma olen ammu endale teadvustanud, et vähemalt pool maailma ühiskonda on puhta persse kukkunud egoistlikud elukad kes mõtlevad, et ainult nemad ise ja need kellest NEMAD hoolivad on tãhtsad ning kõik teised on tähtsusetud aga hämmastun endiselt kui millegist kohutavast kuulen.

    Ma läksin lugesin kõik siiani laekunud kommentaarid selle staatuse alt läbi ning ma ei mõista kuidas need inimesed kes seda naist kaitsevad nii debiilikud on? Kuidas!?

    See loomaomanik on kohustatud tagama looma heaolu ja ohutuse ning kui midagi sellist juhtub siis ei tohiks kohe kindlasti tuua majja uut kassi! Kuidas üldse suudaks keegi endale peale sihukest juhtumit uue kassi majja tuua? Kas mingit mõistust ka selle naise peas eksisteerib?!

    Ma olen hetkel nii vihane ja hämmastunud, et ei suuda isegi kõiki mõtteid, mis selle vaese kiisupoja hukkumine põhjustab siia kirja panna.

    Kui inimesel pole IQ’d piisavalt, et teadvustada mis on vastustundlik eri liiki loomade pidamine siis pole vaja eri liiki loomi koju tarida. Jah ma saan aru, et sihukest õusad õnnetused ikka juhtuvad ja see on andeks antav, kuid kui sellel naisel natuke arukustki on siis palun ärgu tirigu uut kiisut endale koju kui kodus elab kasside suhtes kasvatamatu koer! Enne kasvatagu koera kasside suhtes ümber ja kui läbi läheb siis võiks uue kassi majja tuua.

    No lihtsalt jube…

  • Reply Kea 24. märts 2015 at 15:58

    Aga ma arvan, et see ongi silmakirjalik sinu poolt, sa lased oma loomadel nälga surra, sest sa UNUSTAD, et nad sul on ?
    Tema ei unustanud, et tal kassipoeg on, asi on selles, et sa ei käi ju tal pidevalt järgi. Ja koer on etteaimamatu, samahästi võib ta ka ühel heal hetkel oma peremehele kallale minna.
    Sa oled küll palju head teinud, aga õpi ka natuke kriitikat tunnistama, sa pole jumal, et sind ainult kiitma peab, kõik teevad möödalaskmisi.

    • Reply Rents 24. märts 2015 at 16:15

      Koer ei ole ettearvamatu. Õigemini on ettearvamatu, täpselt nagu inimene. Kui koer, kes on terve elu kuulekas olnud, järsku peremeest ründab, on sellel tavaliselt mingi põhjus, näiteks terviserike. Koer tunneb ootamatut valu, on segaduses ja reageerib sellele kuidagi.

      See, kuidas koer käitub, kui keegi ta toidukausi kallal on, on üsna kergesti kontrollitav. Mul on mõlemad selles osas õpetatud, aga ühel hetkel selgus, et üks neist oli miskipärast jõudnud arvamusele, et see kehtib ainult täiskasvanute kohta ja lapsi ta oma toidukausi juurde ei lase. Tuli järelikult koerale kasvatustööd teha, ei käi päris nii, et kehitan õlgu ja ütlen, et “ahah, ma siis ühtki last nüüd järgmised kümme aastat tuppa ei lase või keelan neil toidukausi juurest mööda kõndida”.

    • Reply ML 24. märts 2015 at 16:36

      türa küll, ta oli teismeline…ma ei annaks ühelegi teismelisele ei oma hamstrit, kassi ega ka koera! Ja sa ise oled peast ettearvamatu :))))))))

  • Reply A. 24. märts 2015 at 15:47

    “Õnnetusi ikka juhtub ja koeri ei saa nende instinktist välja kasvatada!”. – miks siis peaks üldse sinna kassipoegi andma -_-

    Ära tee nendest inimestest välja !

  • Reply Anett 24. märts 2015 at 15:39

    Huvitav, et nende kümnete heategude kõrval kiputakse ikkagi esile tooma ainult seda ühte eksimust. Sinu puhul saab vähemalt rääkida sellest, et vigadest õpitakse, aga no uuesti kass võtta, kui koer juba ühe maha murdis lootuses, et seda enam ei juhtu… Poputagu parem koera!

  • Reply Reena 24. märts 2015 at 15:35

    Kes Reena? Miks mo nimi seal on? 😀

  • Reply Kaisa 24. märts 2015 at 15:34

    Ära tee nendest vingujatest ja virisejatest väljagi! Sina vähemalt julged rääkida et näed, kunagi ammu juhtus hamstritega selline kole õnnetus aga enamus ei räägigi mis neil kunagi mingi loomaga juhtunud on, vaid näitavad ennast kui hüper-super loomapidajat, kellest kõik kohe eeskuju peavad võtma. Meie seas on kindlasti päris mõni selline inimene kes näiteks saadab kutsikad merekooli või kellel on mingi loom kunagi autoalla jäänud või üldse ära kadunud! Ühed räägivad lihtsalt sellistest asjadest ja teised varjavad oma õnnetusi, sest ei saa ju endale halba varju heita 🙂

  • Reply mk 24. märts 2015 at 15:26

    Minul on samuti hundi-laika segu koer. Meil on üks suur kass, keda koer ei puutu ning kaks väiksemat kassipoega. Kassipojad käivad alatihti tema kausist söömas-joomas. Ning jh ühte kassipoega ka koer kiusab, aga tal ei ole see selline instikt, et ta nüüd murraks ta maha. Mina usun, et palju on kasvatuses kinni eriti koera puhul.